← Eesti

3-07-1290/61

Obsah (6)§ 102§ 61§ 148§ 13§ 11§ 83

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number

) § 115 lg-le 1 ja § 117 lg-le 1 intressi määras 0,06% päevas alates maksuvõla tekkimisele järgnevast päevast kuni maksude tasumise päevani. Maksuotsuses leiti, et OÜ Helmeron deklareeris 0%-lise määraga maksustatavat käivet

  1. aasta märtsi ja oktoobri vahelisel perioodil 1 182 883 krooni vähem.
  2. aasta märtsist oktoobrikuuni ei soetanud OÜ Helmeron talle OÜ Fixanor, OÜ Faunus, OÜ Baltpartners, OÜ Daalor Grupp ja OÜ Peipsi Servis nimel väljastatud arvetel näidatud kaupu ega teenuseid, mistõttu puudus OÜ-l Helmeron nende arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Samuti leidis maksuhaldur, et OÜ-l Helmeron puudus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus OÜ Koduaken poolt väljastatud sularahakviitungite alusel. Kuna tehingute toimumine OÜ-ga Fixanor, OÜ-ga Cording Trade, OÜ-ga Faunus, OÜ-ga Baltpartners, OÜ-ga Daalor Grupp ja OÜ-ga Peipsi Servis ei ole tõendatud, siis ei ole tõendatud neile tehtud väljamaksete seotus ettevõtlusega, mistõttu tuleb neid käsitleda ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena, millelt kuulub tasumisele tulumaks. Maksuotsuse kohaselt soetas kaebaja nimetatud viielt äriühingult puidust treitoorikuid ja treimisteenust ning valmistas toorikutest peenratugesid ning mänguasju. Maksuhaldur asus seisukohale, et kaebajal lao ja laoarvestuse puudumine ning müüdud kauba jaoks vajaliku materjali ja ostetud materjali koguste väga suured erinevused annavad tunnistust sellest, et OÜ Helmeron ei vajanud ja ei ostnud reaalselt nii palju materjali. Seejuures esitatakse maksuotsuses materjali kuluarvestus, millest nähtub, et kui arvestada kontrollitud perioodil ostetud materjali hulgast (146 666 treitoorikut) maha samal perioodil valmistatud kauba tootmiseks kulunud materjal (24 046 treitoorikut) ning maksuhalduri arvestuse kohaselt angaari kütmiseks kasutatud toorikute hulk, siis pidanuks alles jääma umbes 111 720 treitoorikut, ent
  3. aasta aprillis koostatud vaatluse protokolli kohaselt oli kaebuse esitaja kasutuses olnud angaari juures üksnes 6856 pikka ja umbes 5500 lühikest toorikut, hoolimata sellest, et äriühing oli jätkuvalt toorikuid juurde ostnud. Samuti tõi maksuhaldur välja, et arvestades OÜ Helmeron
  4. ja
  5. majandusaasta aruannetes kajastatud materjali koguseid, oleks isegi juhul, kui kauba müügihind olnuks võrdne selle tarbeks kulutatud materjali hinnaga, olnud ostetud materjali veel piisavalt alles ning kontrollitaval perioodil uute toorikute ostmiseks puudunuks vajadus. Samuti märgib maksuhaldur, et kaebuse esitaja ei deklareerinud ka väidetavalt tootmiseks mittekõlbuliku materjali müüki küttepuudena, mis ometi olnuks võimalik. 2

(21)3-07-1290 Maksuotsuses tuuakse välja, et P. K. tegevus OÜ Helmeron juhina on olnud vastuoluline ja ebamajanduslik. Maksuhaldur leiab, et tootmiseks vajalikku materjali sai osta AS-st TVMK hinnaga 1,90 krooni tükk, ent dokumentide kohaselt ostis OÜ Helmeron sama materjali vajalikust märksa suuremal hulgal hinnaga 12-60 krooni tükk (I kd, tl 40). Samuti kajastab maksuhaldur maksuotsuses OÜ Helmeron poolt metsaveoki ja haagise soetamist ja selle hilisemat müümist OÜ-le Maden Grupp ning tõstukite ostmist OÜ-lt Baltic Lift Rent. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et tuvastatud on maksupettus, mille käigus kajastas OÜ Helmeron järjepidevalt oma raamatupidamises kaupade ja teenuste soetamist fiktiivseid arveid väljastanud firmadelt ning see on toimunud OÜ Helmeron juhatuse liikme P. K. teadmisel ja eelneval kokkuleppel. MTA 24.05.2007 vaideotsusega nr 6-1/128 jäeti OÜ Helmeron vaie rahuldamata ja täiendati maksuotsust, asendades tehingute mittetoimumise ja hoolsuskohustuse rikkumise samaaegset käsitlust kirjeldavad lõigud vaideotsuse põhjendustega, milles leitakse, et maksukohustuslane on osalenud maksupettuses. 2. OÜ Helmeron kaebuses paluti tühistada PMTK 02.03.2007 maksuotsus nr 12-5/128 ning MTA 24.05.2007 vaideotsus nr 6-1/128-3. Kaebust põhjendati järgmiselt:
  1. a)maksuhaldur aktsepteeris PMTK 23.02.2006 kontrollaktile nr 12-3/165 esitatud eriarvamust seoses metsaveoauto rendileandmisega T. P. ja pole seda maksuotsuses käsitlenud. Pärast MTA 07.08.2006 vaideotsuse tegemist ei teavitanud PMTK OÜ-d Helmeron kontrolli jätkamisest, ehkki viis läbi mitmeid menetlustoiminguid, sealhulgas teabe küsimine kolmandatelt isikutelt. PMTK ei küsinud enne kolmandate isikute poole pöördumist teavet maksukohustuslaselt. PMTK ei koostanud menetluse lõpuleviimisel uut kontrollakti ega andnud võimalust maksumaksjale esitada oma seisukohti. PMTK koostas 02.03.2007 asjas uue maksuotsuse, määrates jällegi käibemaksu summas 495 065 krooni ja tulumaksu summas 1 131 793 krooni;
  2. b)maksuotsuse kohaselt on PMTK 23.02.2006 kontrollakt nr 12-3/165 maksuotsuse tegemise aluseks ja on maksuotsuse lahutamatu lisa. Vaideotsusest ei selgu, millised maksuotsuse osad (lõigud) on vaideotsuses esitatuga asendatud, samuti ei ole vaideotsusega muudetud maksuotsuse lahutamatuks lisaks olevat kontrollakti ning kaebaja ei saa enam maksuotsusest aru ja see teeb võimatuks kaebeõiguse teostamise;
  3. c)tegemist ei olnud mitte üksikjuhtumi kontrolli, vaid revisjoniga, mida kinnitab menetluse ajaline kestus ja kontrolli ulatus ning käsitledes revisjoni tunnustele vastavat kontrolli üksikjuhtumi kontrollina, on maksuhaldur rikkunud menetlusnorme, mis on viinud õigusvastase maksuotsuse tegemisele;
  4. d)maksuotsus on ebaõigesti motiveeritud metsaveoauto ja tõstukitega seotud asjaolude osas. Nimetatud tehingutega seoses ei ole maksuotsusega rikkumisi tuvastatud, kuigi neid on kontrollitud;
  5. e)vaideotsust on ebaõigesti põhjendatud A. L. ütluste hindamise osas, märkides, et kuna A. L. ei täpsusta, millal OÜ Fixanor tema kontrolli alla sattus, siis ei saa väita, et tema öeldu OÜ Fixanor majandustegevuse puudumise kohta hõlmaks aega, mil tehti tehingud OÜ-ga Helmeron. Kaebajale teadaolevalt puudutas A. L.ega seotud kriminaalasi perioodi 2005-2006;
  6. f)maksuotsus on tervikuna raskesti jälgitav, laialivalguv ning sisaldab arvukalt väiteid, mis pole kaetud tõenditega. Näiteks viidatakse OÜ Baltpartners maksumenetluse kontrollaktile, milles esitatud väited ei ole aga kontrollitavad. Samuti on maksuotsuses esitatud väited suhtlemisest O., mille kohta puuduvad aga igasugused tõendid. Arusaamatuks jääb, millel põhineb maksuhalduri seisukoht, et A. Z. lahkus Londonisse seoses OÜ Peipsi Servis maksumenetlusega, kuna tal puudusid raamatupidamisdokumendid;
  7. g)maksuhaldur on ühtmoodi maksustanud nii tehingud, mis toimusid sularahas, kui ka tehinguid, kus tasumine OÜ-le Peipsi Servis toimus ülekandega. Sularaha tasumist kinnitavad samavõrd nii maksja kassa väljamineku order kui saaja sissetuleku order ning ka 3
(21)3-07-1290 juhul, kui saaja nimi dokumendil puudub, ent saaja on raha saamise kohta allkirja andnud, tuleb raha väljamaksmine lugeda tuvastatuks. Ka vastustaja nõustus kohtuistungil, et enamusel juhtudest on allkirja raha kättesaamise kohta andnud äriühingu juhatuse liige. Arusaamatuks jääb, millel põhineb vastustaja väide, et Faunus OÜ dokumentidel on allkirja asemel pitsatijäljend, ning milliseid järeldusi maksuhaldur sellest väitest teeb;
  1. h)kauba ja teenuste soetamist kinnitasid ka kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud J. L. ja I. L., kes samuti kinnitasid, et praagi ja hallituse osakaal oli väga suur ja praaki läinud materjaliga köeti tootmisruume;
  2. i)äriühingu oskamatus äri kasumlikult korraldada ei saa iseenesest olla aluseks maksukohustuse tekkele. Maksuhalduri põhjendused tehingute mittetoimumise kohta osaühingutega Cording Trade, Faunus, Fixanor, Baltpartners, Daalor Grupp ja Peipsi Servis ei ole piisavad ning tehingu teist poolt iseloomustavatele andmetele tuginedes ei saa tõendada tehingu mittetoimumist;
  3. j)Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-1-02 sedastatu põhjal ei saa müüja poolt käibemaksu mittetasumine olla aluseks ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Kuna KMS ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik käibemaksu tasumisest, siis on ostjale samas summas käibemaksu tasumise kohustuse panemise näol tegemist topeltmaksustamisega;
  4. k)isegi kui asuda seisukohale, et tehingute tegemine ei ole piisavalt tõendatud käibemaksuarvestuse osas, siis igal juhul on samade tehingute arvestamine asjakohane tulumaksuarvestuses (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-34-06);
  5. l)maksuotsuses toodud väide maksupettusest on paljasõnaline ja tõendamata ning maksuhaldur ei ole viidanud ühelegi Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-39-03 nimetatud asjaolule, mis annaks alust arvata, et kaebuse esitaja osales maksupettuses: ei ole tuvastatud seost kaebaja ja arvel müüjana märgitud isikute vahel, ei ole tuvastatud, et raha oleks tagastatud kaebajale või temaga seotud isikutele, ei ole tuvastatud, et ostja on saanud tehingust majanduslikku kasu. 3. PMTK vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 4. Tallinna Halduskohtu 16.12.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt:
  6. a)maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole maksuotsuses nimetatud äriühingutelt viimaste poolt esitatud arvetel kajastatud kaupu või teenuseid soetanud, mistõttu puudub kaebajal õigus kõnealuste arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Samuti on maksuhaldur õigesti leidnud, et pole võimalik tuvastada, kellele ja mille eest on kaebaja eelnimetatud äriühingute poolt esitatud arvetel näidatud rahasummad tegelikult tasunud ning seetõttu tuleb neid käsitleda ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena;
  7. b)muutes vaideotsusega osaliselt maksuotsuse põhjendusi, oleks olnud mõistlik ära näidata, millised tekstiosad maksuotsuses asendatakse ning see oleks hõlbustanud maksuotsuse lugemist, ent vaideotsuses toodud tekstiga asendatavad maksuotsuse põhjendused on arusaadavalt ja selgelt määratletud. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud täiendava selgituse, mille kohaselt on vaideotsusega muudetud maksuotsuse lk 18 viimast lõiku ja lk 19 esimest ja teist lõiku, lk 23 olevale loetelule järgnevat kahte lõiku ning lk 49 esimest ja teist lõiku. Praktikas on tunnustatud vastustaja võimalust haldusakti põhjendusi kohtumenetluse käigus täpsustada ja täiendada tingimusel, et vastustaja ei asu kohtumenetluses haldusakti sisustama hiljem otsitud põhjendustega. Seega tuleb kohtule 18.01.2008 esitatud täiendavas selgituses loetletud maksuotsuse lõigud tähelepanuta jätta ning nende asemel lugeda vaideotsuse 2. punktis toodud põhjendusi. Kuigi kaebajale on vastustaja täiendav vastus edastatud, ei ole maksukohustuslane mingisugust sisulist seisukohta selles osas kujundanud, korrates üksnes varasemat seisukohta. Vaideotsusega maksuotsuse põhjendustes tehtud muudatused on väheolulised ning üksnes täpsustava iseloomuga. Nii enne kui ka pärast vaideotsust oli maksuotsuse põh- 4
(21)3-07-1290 jendavas osas keskne koht maksuhalduri seisukohal, et vaidlusaluseid tehinguid ei ole üldse toimunud ning kaebaja ei ole arvetel nimetatud kaupu ja teenuseid soetanud ei arvel müüjana näidatud isiku ega ühegi muu isiku käest. Hoolsuskohustuse täitmine või rikkumine mängiks olulist rolli juhul, kui maksuhaldur oleks tuvastanud, et arvetel näidatud kaubad ja teenused on tegelikult siiski soetatud, ent mitte arvele müüjana märgitud isikult. Ka maksuotsuse algsest redaktsioonist ei saa tuletada maksuhalduri seisukohta, nagu võinuks kaebaja arvetel näidatud kaubad või teenused soetada kelleltki teiselt kui arvel müüjana näidatud isikult; c) arutlus sellest, kas läbiviidud kontroll vastas rohkem üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni tunnustele, ei ole käesoleva vaidluse seisukohast tähtis. Kahe kontrollivormi eristamine on oluline eelkõige

§ 102

lg-s 3 sätestatud korduvrevisjoni keelu valguses ning vajadus tuvastada, et varem läbi viidud üksikjuhtumi kontroll vastas tegelikult revisjoni tunnustele, saabki tekkida teistkordse kontrolli läbiviimise korral. Kaebajat ei ole teistkordselt kontrollima asutud. Ka olukorras, kus maksuhaldur tuvastab maksukohustuse aluseks olevad asjaolud üksikjuhtumi kontrolli menetluses, ei saa maksuotsuse kehtetuks tunnistamist taotleda põhjusel, et asjaolusid arvestades oleks maksuhaldur pidanud valima kontrolli vormiks revisjoni. Maksukohustuslasel on revisjoni käigus üksikjuhtumi kontrolliga võrreldes suurem kaasaaitamiskohustus. Vale kontrollivormi valimist tuleks käsitleda menetlusliku rikkumisena. Selline menetlusviga ei saanud aga mõjutada maksumenetluses asjaolude tuvastamist ega maksuotsuse tegemist ning ei saaks haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 58 sätestatud põhimõttest tulenevalt olla maksuotsuse kehtetuks tunnistamise aluseks;

  1. d)MTA 07.08.2006 vaideotsuse resolutsioonist pidi kaebaja aru saama, et menetlus jätkub ning päädib PMTK uue otsusega;
  2. e)võrreldes 23.02.2006 koostatud kontrollakti ja maksuotsust, siis ühtegi kaalukat uut asjaolu, mis oleks kaebajale pandava maksukohustuse suurust muutnud, ei ole maksuhaldur hilisema menetluse käigus tuvastanud ega uusi tõendeid kogunud. Vaidlusaluses maksuotsuses on põhjendatud OÜ-ga Fixanor ja OÜ-ga Peipsi Servis väidetavalt tehtud tehingute mittetoimumist ka A. L. poolt kriminaalmenetluses antud ütlustega. Samas ei ole tegemist uue asjaoluga, mis oleks võrreldes varasemalt tuvastatutega kaebaja maksukohustust muutnud. Nii vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud 19.05.2006 maksuotsuses kui ka vaidlustatud maksuotsuses on kaebajale pandud kohustused ühesugused;
  3. f)kaebaja ei ole täpsustanud, milliste kolmandate isikute käest on maksuhaldur väidetavalt ilma kaebaja poole eelnevalt pöördumata seletusi võtnud.

§ 61

lõikes 2 sätestatu rikkumine ei saa iseenesest olla maksuotsuse kehtetuks tunnistamise aluseks, kuna sätte eesmärk on kaitsta kolmandaid isikud maksuhalduri põhjendamatu tülitamise eest; g) vaideotsusega on muudetud üksnes maksuotsuse põhjendavat osa. HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt on siduv õiguslik tähendus haldusakti resolutiivosal ning haldusakti muudel osadel, sealhulgas põhjendustes tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kuivõrd vaideotsusega ei ole maksuotsuse resolutiivosa muudetud, ei saa väita, et vaidemenetluses oleks maksuotsust kaebuse esitaja kahjuks muudetud.

§ 148

lg 1 p 2 kohaselt on maksuhalduril vaide läbivaatamisel muuhulgas õigus anda haldusakt, sooritada toiming või teha asjas uus sisuline otsus. Selle sätte alusel on MTA-l õigus vaidemenetluses vaidlustatud maksuotsust ka muuta ja täiendada;

  1. h)kuivõrd käibe- ja tulumaksuarvestusele esitatavad nõuded on erinevad, siis on vaidluse lahendamiseks vaja hinnata esiteks seda, kas kaebuses nimetatud äriühingud on nende poolt kaebajale esitatud arvetel näidatud kaupu ja teenuseid kaebuse esitajale müünud. Kuigi formaalselt on kaebaja vaidlustanud maksuotsuse tervikuna, ei ole kaebuses tehtud ühtegi etteheidet seoses käibemaksu määramisega OÜ-ga Koduaken tehtud tehingutelt. Seega loeb kohus, et selles osas vaidlus poolte vahel puudub;
  2. i)tehingud OÜ-ga Cording Trade 5

(21)3-07-1290 Kaebaja ja OÜ Cording Trade vaheliste tehingute mittetoimumist tõendab ennekõike OÜ Cording Trade juhatuse liikme E. K. antud seletus (II kd, tl 121), milles juhatuse liige väidab, et ei tea midagi OÜ-st Helmeron ega P. K. ning et juhatuse liikmena tegeles E. K. sisuliselt vaid erinevate dokumentide allkirjastamise ning pangast sularaha väljavõtmisega, teadmata midagi enda juhitava äriühingu reaalsest majandustegevusest ja nägemata kunagi kaupa, mida OÜ Cording Trade väidetavalt müüs. Isegi kaebaja ei ole ei maksu-, vaide- ega kohtumenetluses toonud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust E. K. seletuse õigsuses kahelda. Asjaolu, et OÜ Cording Trade arvetel (II kd, tl 109
  1. jj)ning kviitungitel (II kd, tl 113
  2. jj)on E. K. allkiri, ei tõenda tehingute toimumist. Ka E. K. omakäeline allkiri ei kinnitaks raha vastuvõtmist, kuna E. K. väitel ei ole ta P. K. kohtunud ning seega on allkirja ehtsuse korral E. K. selle andnud samamoodi, nagu ta oma seletuse kohaselt allkirjastas arveid ja maksudeklaratsioone, mis olid tema jaoks teiste isikute poolt varem ette valmistatud. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et ei OÜ Cording Trade kassa sissetuleku orderitelt ega ka vastavatelt OÜ Helmeron kassa väljamineku orderitelt (II kd, tl 117
  3. jj)ei nähtu OÜ Helmeron poolt sularaha üle andnud isiku nimi. Samuti on P. K. andnud maksuhaldurile vaidlusaluste tehingute kohta vaid väga üldsõnalisi selgitusi (kd II, tl. 93), täpsustamata muuhulgas raha üleandmisega seotud asjaolusid. P. K. seletusest nähtuvalt on ta E. K.ga kohtunud ning teinud viimase passist koopia. Maksuhaldur on seejuures põhjendatult püstitanud küsimuse sellest, mil viisil ja kus tehti E. K. passist valguskoopia ning on asunud seisukohale, et OÜ Helmeron tegevuskohas dokumendist valguskoopia tegemine võimalik ei olnud. Seejuures kaebuse esitaja ei ole seda maksuhalduri seisukohta ei vaide- ega kohtumenetluses pidanud vajalikuks ümber lükata ega kuidagi kommenteerida. E. K. sõnu kinnitab kaudselt ka asjaolu, et maksuhaldurile antud kirjalikus seletuses märgib P. K., et ei suuda E. K.ga ühenduse saamise asjaolusid meenutada. P. K. ei ole ei maksu-, vaide- ega kohtumenetluses suutnud esitada ühtegi adekvaatset selgitust selle kohta, kuidas ärilised suhted OÜ Helmeron ja OÜ Cording Trade vahel tekkisid. Eelnevast tulenevalt saab asuda seisukohale, et E. K. passist tehtud valguskoopia on OÜ Helmeron saanud koos tehingu toimumist kinnitavate dokumentidega ning tõene on E. K. väide, et ta P. K.ga kohtunud ei ole. Seetõttu ei saanud P. K. anda E. K.le üle ka sularaha, mistõttu on OÜ Cording Trade kassa sissetuleku orderitel olevad E. K. allkirjad ka nende õigsust eeldades tõendusväärtuseta. OÜ Helmeron kassa väljamineku orderitel väljamakse alusena OÜ Cording Trade kassa sissetuleku orderi numbri näitamine on kummaline ning hoolimata sellest, kas raamatupidamise põhimõtete kohaselt saaks väljamakse aluseks olla teise isiku poolt antud kinnitus raha saamise kohta või mitte, kinnitab eelnev, et OÜ Helmeron ja OÜ Cording Trade vahel liikusid üksnes tehinguid kajastavad dokumendid, mitte aga kaup ja raha. Kuigi väidetavad tehingud tehti 2004. aasta märtsis, tuvastas P. K. OÜ Cording Trade ja selle esindaja esindusõiguse väidetavalt 2003. aasta oktoobris välja antud äriregistri B-kaardi alusel. Äriseadustiku § 34 lõikest 2 tulenevalt saab isik registrikaardi väljavõttel kajastatud andmetele tugineda 15 päeva jooksul väljavõtte väljastamisest arvates. Seega ei saanud ligi viis kuud varem väljastatud registrikaardi väljavõttel olla kaebuse esitaja jaoks mingisugust tähendust ning sellise dokumendi olemasolu kinnitab üksnes veendumust, et tehinguid tegelikult ei toimunud ja vastavad dokumendid on kogutud üksnes vastupidise eksliku mulje loomiseks. Kaebaja ei ole suutnud esitada ühtegi tõendit, mis kinnitaks arvetel näidatud kauba vastuvõtmist, puuduvad ka igasugused andmed kauba transportimise kohta. Juhul, kui kauba eest tasutakse sularahas, ei pruugi kauba saatedokumentide vormistamine olla tingimata vajalik ning kauba kättesaamist võiks tõendada kauba hinna tasumine müüjale, ent eelpool leidis kohus, et raha tasumine E. K.le ei ole tõendatud. Maksuotsuses on põhjalikult käsitletud ka OÜ Cording Trade reaalse majandustegevuse puudumisega seotud asjaolusid. Seejuures ei ole kaebuse esitaja seadnud põhjendatult kahtluse alla ei seda, et OÜ Cording Trade ei asunud registrijärgses asukohas, ega seda, et OÜ Cording Trade pangakonto väljavõtetelt ei nähtu tasumisi ostetud kaupade või teenuste eest ning et pangakontole laekunud summad on sealt sularahas samal päe- 6
(21)3-07-1290 val välja võetud, samuti mitte seda, et maksudeklaratsioonide kohaselt ei olnud OÜ-l Cording Trade ühtegi töötajat. Nende asjaolude põhjal on igati alust arvata, et OÜ Cording Trade näol oli tegemist reaalselt mittetegutseva ettevõttega, mida kasutati fiktiivsete arvete väljastamiseks. Seda seisukohta kinnitab ka E. K. seletus, millest nähtuvalt oli E. K. sisuliselt variisik, kelle asemel toimetasid teised, käesolevas maksumenetluses täpselt identifitseerimata isikud. Veendumust, et OÜ-ga Cording Trade ei ole tehinguid tehtud, kinnitab ka OÜ Helmeron pearaamat (III kd tl 124), kus on küll kajastatud OÜ Cording Trade poolt esitatud arvetele vastav summa 200 400 krooni, ent kus ei ole märgitud hankija nime. Liiatigi on OÜ Cording Trade esitanud kuu aja jooksul kokku neli arvet, ent pearaamatus on tehtud üksainus kanne arvete kogusumma kohta, samas kui näiteks kütusemüüjate puhul on eelnimetatud raamatupidamise koonddokumendis tehtud eraldi kanne iga tehingu kohta. Seega on maksuhalduri seisukoht tehingute mittetoimumise kohta kaebaja ja OÜ Cording Trade vahel õige. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu pandaks talle vastutus tehingupartnerite töö ja raamatupidamise korraldamatuse või maksukohustuste rikkumise eest. Eelpool toodu kinnitab, et tehinguid nende äriühingute vahel ei ole toimunud. Tehingute fiktiivset iseloomu kinnitab ka see, et tehinguid kajastavatelt dokumentidelt ei selgu ka tehingute esemeks oleva kauba iseloom. Arvete kohaselt on tegemist kasepuust treitud toorikutega, mida on müüdud tükikaupa, täpsustamata seejuures muid kaupa iseloomustavaid asjaolusid, nagu näiteks ühe tooriku mõõdud. Ühe tooriku hinnaks on seejuures 12 krooni, mis on märkimisväärselt kallim kui umbes samal perioodil AS TVMK poolt müüdud tooriku hind, mis maksuhalduri arvestuse kohaselt oli 1,90 krooni. Sellises olukorras on väheusutav, et kaebuse esitaja ei hoolinud ei OÜ-lt Cording Trade soetatud toodete mõõtudest ega esitanud nende ostmisel ka mingisuguseid kvaliteedinõudeid. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud OÜ Cording Trade arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Cording Trade arvetel näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel; j) tehingud OÜ-ga Faunus Maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ Helmeron ja OÜ Faunus vahel ei ole tehinguid toimunud. OÜ-ga Faunus tehtud tehinguid iseloomustavad üldjoontes samasugused asjaolud, nagu kohus tuvastas eelpool OÜ Cording Trade osas. Ka OÜ Faunus juhatuse liige T. K. (kd II tl 192) eitab tehingute tegemist OÜ-ga Helmeron ja kohtumist P. K.ga. T. K. seletuse õigsuses ei ole põhjust kahelda ning seda kinnitavad ka maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud seoses OÜ Faunus reaalse majandustegevuse puudumisega: äriühingul polnud töötajaid ning see ei asunud registrijärgses asukohas. See, kas OÜ Faunus arved (II kd tl 145-151) ja kassa sissetuleku orderid (II kd tl 152-158) on T. K. allkirjastanud omakäeliselt või on kasutatud allkirjapitsatit, nagu näib arvavat maksuhaldur, ei ole tähtis. Isegi eeldades, et tegemist on T. K. omakäeliste allkirjadega, ei kinnita see tehingute tegemist või reaalset raha vastuvõtmist ning allkirjad on antud samamoodi nagu muudelegi OÜ-ga Faunus seotud dokumentidele teiste isikute korraldusel ning dokumentidel kajastuvate tehingute reaalsest sisust midagi teadmata. P. K. ei mäleta enda sõnul tehingute tegemise üksikasju. Maksuhaldur on 02.06.2005 korralduses (II kd, tl 128) esitanud üksikasjalikke küsimusi, ent kaebaja neile vastanud ei ole. Samas on OÜ-lt Faunus ostetud kauba kogus märkimisväärne – maksuotsuse kohaselt ligi 20 autokoormat. Ka ühegi kauba transportimisega seotud asjaolu kohta ei ole P. K. selgitusi andnud. Samuti ei nähtu, et tehingu tegemisel oleks mistahes kokkuleppeid müüdava kauba kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete parameetrite osas. Asjas ei ole kogutud ka mingeid tõendeid, et kaebaja oleks saanud OÜ Faunus arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et arvetel näidatud 7
(21)3-07-1290 kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Faunus arvetel näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel;
  1. k)tehingud OÜ-ga Fixanor Tehingud OÜ Helmeron ja OÜ Fixanor vahel ei ole aset leidnud. OÜ Fixanor juhatuse liige E. L. kinnitas maksuhaldurile antud seletuses (II kd, tl 190), et ei ole OÜ-st Fixanor ega OÜst Helmeron üldse midagi kuulnud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja, vaatamata maksuhalduri poolt kirjalikult esitatud küsimustele, E. L.ega kohtumise ega OÜ-ga Fixanor tehingute tegemisega seotud asjaolude kohta andnud mitte mingisuguseid üksikasjalikke selgitusi. Seega on tundmatud isikud E. L. kaasanud fiktiivselt reaalse majandustegevuseta äriühingu juhtimisse tema rasket vaimset puuet ära kasutades. OÜ Fixanor arvesaatelehtedel ja kviitungitel märgitud allkirjad ei sarnane vähimalgi määral E. L. allkirjaga maksuhaldurile antud seletusel. Seletusele antud allkiri kinnitab maksuhalduri väidet, et E. L. näol on tegemist värisevate kätega inimesega, millele arvetele kantud allkirjad sugugi ei viita. Kviitungitel ja arvetel ei ole ka raha saanud isiku nime kajastatud. Ka kaebaja ei ole selgitanud, kellele raha üle anti. Kaebaja seisukoht, et kriminaalmenetluse raames A. L.elt saadud ütlused ei saa otseselt kinnitada kaebuse esitaja ja OÜ Fixanor vaheliste tehingute mittetoimumist, on põhimõtteliselt õige. Selle seisukohaga on nõustunud MTA vaideotsuses, tuues põhjuseks asjaolu, et kriminaalmenetluses kontrollitav periood ei ühti OÜ Helmeron kontrolliperioodiga. Samas on kaebaja A. L.e ütluste kaalu maksuhalduri seisukohtade põhjendamisel selgelt üle tähtsustanud. Maksuhaldur on A. L.e ütlustele viidanud, kinnitamaks E. L. väiteid. Sellisena on need ka asjassepuutuvad, kuigi on tõsi, et otseselt ei selgu, millal OÜ Faunus A. L.e kontrolli alla sai. Välistades tõendite hulgast A. L.e ütlused, ei muutuks asjaolule antav hinnang. Ka eeldades, et käesoleva menetluse esemeks olnud kontrolliperioodil ei olnud OÜ Fixanor A. L.e kontrolli all, tuleb siiski pidada ebausutavaks, et osaühingul oleks sel juhul olnud mingit majandustegevust. Koostoimes asjaoluga, et äriühingul pole olnud töötajaid ja pangakontolt ei nähtu ostjatele tasumist ning kontole laekunud raha on kohe välja võetud, kinnitab A. L.e väide, et vähemalt 2005. aastast alates on OÜ Fixanor olnud tema kontrolli all tegutsev fiktiivsete arvete esitamisega tegelev ettevõte, seisukohta, et OÜ-l Fixanor ei ole kunagi mingisugust reaalset majandustegevust olnud. Nagu ka OÜ Cording Trade puhul, ei ole OÜ Faunus puhul ühtegi tõendit, millest nähtuks täpsem kokkulepe müüdava kauba parameetrite osas või millest nähtuksid kauba transpordiga seotud asjaolud. Ka OÜ Fixanor registrikaardi väljavõte oli väidetavate tehingute tegemise ajaks umbes pool aastat vana, mis tähendab, et tegelikku tuvastusfunktsiooni ei saanud see täita ning viitab, et sellise dokumendi kogumine teenis eesmärki jätta ekslik mulje tegelikult mittetoimunud tehingu toimumisest. Põhjendatult on maksuhaldur viidanud, et OÜ Fixanor ja OÜ Helmeron raamatupidamisdokumentides on väljamaksete tegemist kajastatud erinevalt. Sellegi kohta ei ole kaebuse esitajal mingit seletust. Asjas ei ole kogutud ka mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud OÜ Fixanor arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu on maksuhaldur asunud õigesti seisukohale, et arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Fixanor arvetel näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel;
  2. l)tehingud OÜ-ga Baltpartners Tõendatud ei ole tehingu tegemine kaebaja ja OÜ Baltpartners vahel, hoolimata asjaolust, et OÜ Baltpartners juhatuse liige I. L. on tehingute toimumist kinnitanud. Väidetavate tehingupoolte seletustes on lahknevused ning seletused on vastuolus muude asjas kogutud tõenditega. OÜ Helmeron ja OÜ Baltpartners vahel 05.07.2004 sõlmitud lepingu (III kd tl 1-2) esemeks on kasepuust treitoorikud läbimõõdus 60-65 mm pikkusega 400 kuni 2000 mm ja okaspuust pakkekastid mõõtudega 190x200x300 mm, kusjuures kauba koguse arvestus on mõlema toote puhul lepitud kokku tükikaupa. OÜ Baltpartners 10.08., 12.08. ja 16.08. arvetel on näidatud müüdava kaubana kasepuust treitud toorikud, mille kogust ning seega ka maksumust on arvestatud lähtudes tükiarvust, kusjuures ühe toori- 8
(21)3-07-1290 ku (tüki) hind ei ole ei lepingus ega arvetel sõltuvuses tooriku pikkusest, samas kui lepingu kohaselt pidid toorikud olema 400 kuni 2000 mm pikad. Kohtu hinnangul on tootmises kasutatava puitmaterjali ostmine sellistel tingimustel äärmiselt ebatõenäoline ja ostja jaoks majanduslikult kahjulik. Sisuliselt tähendaks selline tehing, et kaebuse esitaja nõustus 12 krooni eest võtma vastu nii 40 cm pikkuse kui ka 200 cm pikkuse tooriku, mis tähendab, et tarnitav kogus võis kõikuda 500% ilma, et tehingu väärtus sellest muutuks. Majanduslikult sedavõrd kahjuliku tehingu tegemist ei saa eeldada isegi mitte vähese kogemusega ettevõtjalt. Samuti on tähelepanuväärne, et I. L. poolt maksuhaldurile antud seletuse (III kd, tl 15) kohaselt oli OÜ-le Helmeron müüdud ümarmaterjal läbimõõduga 7-8 cm, samas pooltevahelises 05.07.2008 lepingus oli kokku lepitud 60-65 mm läbimõõduga materjali tarnimises. Tuleb eeldada, et leppides kirjalikus lepingus kokku kauba teatud omadustes, on need omadused ostja jaoks olulised ning lepingu alusel lepingutingimustele mittevastavate toodete vastuvõtmiseks peaks ostjal olema mingisugune adekvaatne põhjendus. OÜ Helmeron ühtegi sellist põhjendust esitanud ei ole. Asjakohaseks ei saa pidada maksuhalduri tähelepanekut, et vaatamata hilisema lepingu sõlmimisele toimusid OÜ Helmeron ja OÜ Baltpartners vahelised tehingud ikkagi varem sõlmitud lepingu kohaselt. On küll tõsi, et 10.08.2004 sõlmitud lepingu (III kd tl 3-4) p 8 kohaselt tühistas see leping kõik pooltevahelised kauba tarnimist puudutavad varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped, ent kuna 05.07.2004 lepingu ja 10.08.2004 lepingu esemed on erinevad, siis ei saa väita, et 05.07.2004 sõlmitud lepingu näol oleks tegemist „
  1. augusti 2008 lepingus ettenähtud kauba tarnimist puudutava varasema kokkuleppega“. Nimelt on 05.07.2004 lepingu esemeks treitoorikud, mida iseloomustatakse läbimõõdu kaudu. Seega oli tegemist ümarmaterjaliga. 10.08.2004 lepingu esemeks on aga kasepuust toorikud, mida iseloomustatakse lepingus mõõtudega 80x60x1600mm, ehk teisisõnu on selle lepingu esemeks kantmaterjal. OÜ Baltpartners ja OÜ Helmeron vaheliste tehingute toimumise seavad kahtluse alla ka väidetava kauba transportimisega seotud asjaolud. Nimelt selgitas I. L. maksuhaldurile (III kd tl 15), et OÜ Baltpartners vedas kauba Ääsmäele OÜ-le Helmeron FIE M. N. autoga. M. N. seevastu väitis maksuhaldurile antud seletuses, et ta ei tea OÜ-d Baltpartners ning Ääsmäele on ta vedanud kaupa OÜ Peipsi Servis tellimusel
  2. aasta oktoobris või novembris. OÜ Baltpartners arved on esitatud aga
  3. aasta augustikuus. Lisaks sellele on I. L. väitnud nii maksumenetluses kui kohtus, et kauba transpordil oli lähtekohaks Saare vallas Kääpa külas asuv mahalaadimise plats, ent M. N.u ütluste kohaselt on ta Saare vallast vedanud üksnes viljakoormat, mäletamata seejuures küla nime. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ilmne ühtegi põhjust, mis annaks alust kahelda M. N. ütlustes. I. L. maksumenetluses ja kohtuistungil antud ütlused aga lahknevad. Maksumenetluses 24.01.2005 antud seletuses (III kd tl 15) väitis L., et käis esimestel kordadel Ääsmäel koos N., hiljem käis seal N. üksi. 14.05.2008 toimunud kohtuistungil seevastu väitis I. L., et tema ise kordagi autojuhiga kaasas ei käinud. Selline lahknevus väidetes annab iseenesest juba alust kahelda väidete õigsuses. Asjaolu, et vaidlustatud maksuotsuses on viidatud OÜ Baltpartners suhtes läbi viidud maksukontrolli käigus koostatud kontrollaktile, ei väära kuidagi seisukohta, et vaidlusaluseid tehinguid ei ole toimunud. Kontrollaktis kajastatu on kohtu hinnangul tähtis ennekõike osas, mis puudutab I. L.i käitumist OÜ Baltpartners juhatajana. Maksuotsuses on kirjeldatud I. L. tegevust pärast seda, kui maksuhaldur oli temalt nõudnud OÜ Baltpartners dokumentide esitamist. Maksuotsuses esitatud kirjelduse kohaselt lubas L. 22.04.2005 dokumendid maksuhaldurile esitada hiljemalt 27.
  4. ning ilmus seejärel maksuhalduri juurde ilma dokumentideta 03.05., väites, et on kõik dokumendid üle andnud uuele juhatuse liikmele H. O., kes omakorda väitis, et on need juba 23.
  5. edasi andnud välismaalasest uuele juhatuse liikmele. Seega olenemata sellest, kas maksuhalduri väited H. O. poolt öeldu kohta on tõendatud või mitte, nähtub eelnevast, et olles teadlik, et maksuhaldur soovib vastavaid dokumente näha, tegi I. L. siiski toiminguid, et maksuhaldurile seda mitte võimaldada. Seegi asjaolu kinnitab kahtlust I. L. poolt antud ütluste usaldus- 9
(21)3-07-1290 väärsuses. Kaebaja taotlusel kuulati I. L. kohtuistungil ka üle, ent OÜ Baltpartners dokumentide üleandmise asjaolude kohta või maksuotsuses kirjeldatu õigsuse kontrollimiseks ei pidanud kaebaja vajalikuks tunnistajalt küsimusi küsida. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kontrollakt ei ole seal toodud (äri)nimede kinnikatmise tõttu loetav. Kohus möönab, et kinnikaetud ärinimed raskendavad lugemist, ent maksuhalduri seisukohad on ka sel juhul mõistetavad. Tähtsam on aga asjaolu, et OÜ Baltpartners suhtes läbi viidud maksukontrolli tulemused ei ole olnud aluseks kaebuse esitaja maksukohustuse tuvastamisel. OÜ Baltpartners ja OÜ Helmeron vaheliste tehingute mittetoimumist kinnitab ka asjaolu, et väidetava müüja esindaja I. L. sõnutsi on müüdav materjal soetatud OÜ-lt Socorro, kes maksuhalduri väitel ei ole esitanud ühtegi majandusaasta aruannet, kes ei asunud registrijärgses tegevuskohas ja kelle juhatuse liige ei ole kättesaadav. I. L. väited, mille kohaselt maksis ta umbes 300 000 krooni volikirja alusel tegutsenud isikule, kes ei olnud OÜ Socorro juhatuse liige ja kelle isikusamasust ta väidetavalt ei kontrollinud, pole usutav. Asjas ei ole kogutud mingisuguseid tõendeid, et kaebaja oleks saanud OÜ Baltpartners arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest. Puuduvad igasugused tõendid kauba tegeliku liikumise kohta. Seetõttu järeldub, et arvetel näidatud kaupa ei ole OÜ Helmeron kunagi saanud ning OÜ Baltpartners arvetel näidanud summade ulatuses on väljamaksed tehtud tundmatule isikule ning teadmata põhjusel; m) tehingud OÜ-ga Daalor Grupp OÜ-ga Daalor Grupp ei ole kaebaja tehinguid teinud. OÜ Daalor Grupp juhatuse liige A. A. (III kd tl 61) väidab, et ei tea midagi OÜ-st Helmeron ega ole kohtunud P. K., samuti nähtub A. A. selgitustest, et tema tegeles üksnes teise isiku ettekirjutusel dokumentide vormistamise ja pangast raha väljavõtmisega ning kaupa ei ole ta kunagi näinud ega OÜ Daalor Grupp majandustegevuse korraldamisega sisuliselt kunagi tegelenud. Samuti väitis A. A., et mingisugust treimisteenust ei ole ta osutanud. Maksuotsuses on põhjendatult välja toodud, et P. K. poolt erinevatel aegadel maksuhaldurile antud seletused on sisu osas vastukäivad. Nii on P. K. 15.11.2004 (III kd tl 53) väitnud, et saatis lepingu allkirjastamiseks A. A.le Cargobussiga, samas 06.12.2008 (III kd tl 56) väitis, et leping sõlmiti Tallinnas ja kirjutati kohe alla. 21.08.2008 sõlmitud lepingus on pooled küll leppinud kokku treimisteenuse hinnas 40 krooni jooksev meeter, ent samas ei ole lepingus toodud ei lähtematerjali ega ka valmistoodangu parameetreid. On ebausutav, et mistahes ettevõtja on nõus ja suuteline 40 kr/jm treima mistahes materjali mistahes mõõtu. Selline üldsõnaline ning olulisi tingimusi mittesisaldav leping annab põhjendatult alust seisukohaks, et tegemist on pelgalt fiktiivse lepinguga, millel sisu pole. P. K. poolt maksumenetluses antud seletused on OÜ-lt Daalor Grupp soetatud treimisteenuste sisu osas vastukäivad. Esmalt on P. K. väitnud 08.12.2004 (II kd tl 103), et Daalor Grupp treis 75x75mm kantmaterjalist nn põdra-aia poste, kusjuures kõnealune kantmaterjal oli ostetud OÜ-st Baltpartners. Kaebuse esitajal oli tõepoolest sõlmitud OÜ-ga Baltpartners leping kantmaterjali ostmiseks 10.08.2008 (III kd tl 3), ent samas ei nähtu, et kaebaja oleks OÜ-lt Baltpartners tegelikult kantmaterjali ostnud. Ka OÜ Baltpartners arvete kohaselt (mille fiktiivsuse kohus eelpool juba tuvastas) osteti ümarmaterjali. Samas on P. K. maksuhaldurile antud kirjalikes vastustes (II kd tl 94) märkinud, et Daalor Grupp tõepoolest treis juba eelnevalt treitud toorikuid. Eksimist enam kui 11 000 jooksva meetri treimisele saadetud materjali iseloomus ei saa pidada inimlikuks eksimuseks. Tehingute mittetoimumist OÜ Helmeron ja OÜ Daalor Grupp vahel kinnitab ka asjaolu, et OÜ-lt Baltpartners ei ole kaebaja mingisugust, ei ümar- ega kantmaterjali ostnud, samas pärines aga OÜ-le Daalor Grupp treimiseks saadetud materjal väidetavalt just OÜ-lt Baltpartners. Erinevates dokumentides on valesti märgitud OÜ Daalor Grupp registrikood. See tähendab, et kaebuse esitaja ei ole teise poole isikusamasust tegelikult kontrollinud, mis omakorda viitab sellele, et tegelikult vastavaid tehinguid tehtud ei ole. Lisaks ei ole dokumentaalselt tõendatud ka OÜ-le Daalor Grupp sularaha tasumine. OÜ Helmeron kassa väljamineku orderi kohaselt (III kd tl 39 ) on OÜ-le Daalor Grupp antud 10
(21)3-07-1290 ühekordselt 531 000 krooni. Kassa väljamineku orderil sularaha vastuvõtja allkirja ega märget sularaha vastu võtnud isiku kohta ei ole. 15.11.2004 (III kd tl 53) on P. K. väitnud, et tasus Tallinnasse tulnud esindajale paaril-kolmel korral Tartu mnt Statoili parklas ja ühel korral söögikohas. Samas 17.11.2004 (III kd tl 55) märgib P. K., et raha maksti A. A.le siis, kui ta kauba tõi, kusjuures A. A. tuli koos autojuhiga. Seega esimesel korral ei märkinud P. K. millegipärast seda, et A. A. liikus koos kaubaga. Toimikus (III kd tl 48
  1. jj)on neli OÜ Daalor Grupp sularahakviitungit, mille kohaselt on vastavalt 03.09., 16.09., 20.09., ja 29.09. saanud OÜ Daalor Grupp kaebaja käest neljas osas kokku 531 000 krooni. Samas on kauba üleandmise aktid OÜ-le Daalor Grupp koostatud 19.09. ning 03.10., 16.10. ja 20.10. Kaebaja poolt 06.12.2004 esitatud seletus (II kd tl 57), mille kohaselt on üleandmise aktide kuupäevad valed inimliku eksituse ja arvutiprogrammi vea tõttu, ei ole usutav. Pigem viitab see asjaolule, et kõnealused dokumendid on koostatud hooletult tagantjärele. Saatelehtedel on kuupäev selgelt ja paksus kirjas välja toodud, mistõttu ei ole usutav, et selles esinenud viga jääb tähelepanuta ning seda läbivalt kõigi saatelehtede puhul, kusjuures erinevate kuude osas ning seda viisil, et dokumendile kantud kuu number on tegelikust hilisem. Tõendamist ei ole leidnud OÜ Daalor Grupp treitud materjalist valmistatud aiapostide müümine OÜ Helmeron poolt Soome äriühingule Caotec OY. Asja materjalide juures (III kd tl 58) on küll vastavasisuline leping ning samuti on OÜ Helmeron koostanud Caotec OY-le arve (II kd tl 50) summas 75 600 EUR (1 182 384 kr), ent selle kohta, et arvel nimetatud kaup ka tegelikult valmistatud oleks või et see oleks Soome saadetud, tõendid puuduvad. Kaebaja väide, et kaupa Soome ei saadetud, kuna tehingupartner ei tasunud arvet, ei ole usutav. Nimelt on OÜ Helmeron kauba saateleht (II kd tl 51) koostatud 08.10.2004, samal päeval on koostatud ka arve (II kd tl 50), kus maksetingimusena on märgitud „60 päivä netto“, millest saab järeldada, et arve tasumiseks on aega 60 päeva. Juhul kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe, et kaup saadetakse alles pärast selle eest tasumist, siis puudus OÜ-l Helmeron vajadus vormistada koheselt ka kauba saateleht. Kauba saatelehe ja arve üheaegne vormistamine viitab sellele, et arve saadetakse koos kaubaga. Samuti tundub ebausutav, et Soomes asuv äriühing oleks põhimõtteliselt nõus tasuma kauba eest ette partnerile, kellega ei ole varem tehinguid tehtud ning kelle kauba kvaliteedi osas ei ole ega saagi olla mingisugust kindlust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebajal ei ole kunagi olnud kavas Caotec OY-le kõnealust kaupa saata. Sellele viitab muuhulgas ka asjaolu, et kaebuse esitaja ei näi olevat teinud midagi selleks, et Caotec OY siiski arve tasuks ja tehing teoks saaks. Samuti ei ole kinnitust leidnud kaebuse esitaja seletus, et Caotec OY-le mõeldud kaup müüdi hiljem (2005. aasta sügisel) küttepuudeks. Eelkõige räägib selle seisukoha vastu asjaolu, et 2005. aasta aprillis (II kd tl 106) teostatud vaatluse käigus OÜ Helmeron tegevuskohas Ääsmäel seda kaupa ei tuvastatud. Samas ei ole ka teada ühtegi teist kohta, kus see kaup oleks võinud olla. Kaebaja ei ole öelnud, kus kaupa hoiti ning maksuhaldur ei ole seda seetõttu ka kontrollida saanud. Seega tuleb tuvastada, et OÜ Helmeron Caotec OY-le esitatud arvel nimetatud kaupa tegelikult valmistanud ei ole, mis omakorda tähendab, et ka OÜ-lt Daalor Grupp ei ole mingisugust treimisteenust ostetud. Asjas ei ole kogutud mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks saanud OÜ Daalor Grupp arvetel näidatud kauba soetada mõne muu isiku käest;
  2. n)tehingud OÜ-ga Peipsi Servis Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei saanud OÜ Peipsi Servis OÜ-le Helmeron ei treimisteenust osutada ega treitoorikuid müüa. Seda kinnitavad eelkõige maksuotsuses välja toodud asjaolud, et väidetavate tehingute toimumise ajal 2004. aasta oktoobris ei olnud OÜ-l Peipsi Servis ühtegi töötajat. OÜ Peipsi Servis nimel tegutsenud A. Z. seletuse, mille kohaselt soetati OÜ-le Helmeron edasi müüdud puitmaterjali Esterman OÜ-lt, lükkab ümber Esterman OÜ juhatuse liikme T. J. seletus (III kd tl 75), mille kohaselt ei tea juhatuse liige Esterman OÜ tegevusest midagi ega ole midagi kuulnud ei Peipsi Servis OÜst ega A. Z.st. Seejuures on tähelepanuväärne, et A. Z. ise (II kd tl 99) ei mäletanud kauba soetamisega seotud üksikasju ega suutnud esitada OÜ Peipsi Servis kontrollimise 11
(21)3-07-1290 raames ka äriühingu raamatupidamisdokumente. Maksuhaldur on vaatluse käigus teinud Tormas asuvast töökojast fotosid ning asunud seisukohale, et töökojas ei olnud treipinki, millega olnuks võimalik 1500 mm pikkust materjali treida. Sedagi maksuhalduri väidet ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Samuti on maksuhaldur välja toonud, et OÜ Helmeron poolt OÜ-le Peipsi Servis väidetavate tehingute eest üle kantud rahasummad on peatselt üle kantud teiste reaalse majandustegevuseta äriühingute kontodele, kust see on omakorda sularahas välja võetud. Seda maksuhalduri väidet ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud. Seega leiab kohus, et ainuüksi OÜ Helmeron poolt OÜ Peipsi Servis arvete tasumine pangaülekandega ei tõenda, et kauba müüjaks oli OÜ Peipsi Servis. A. Z. seletuse kohaselt vedas kauba OÜ Peipsi Servis ostjatele FIE M. N.. Seda asjaolu kinnitab maksuhaldurile antud seletuses ka M. N.. (III kd tl 24), väites, et on OÜ Peipsi Servis tellimusel vedanud Tormas asuva töökoja juurest Ääsmäele umbes 1,5 meetri pikkusi ümaraid puupulki ning mõnikord toonud Ääsmäelt Tormasse tagasi kehvema välimusega puupulki. Eelnev kinnitab seda, et Tormast Ääsmäele ning mõnikord ka vastupidi veeti ümarat puitmaterjali ning vedude tellijaks oli OÜ Peipsi Servis, kelle nimel toimetas M. N. sõnul A. (ilmselt A. Z.). Samas selgitas M. N., et kauba saatelehti koos kaubaga ei liikunud ning eelnev ei kinnita seda, et OÜ Peipsi Servis ja OÜ Helmeron vahel oleksid leidnud aset arvetel kajastatud müügitehingud. OÜ Helmeron on osalenud maksupettuses. Haldusasjas 3-3-1-50-03 on Riigikohus leidnud, et kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. Haldusasjas 3-3-1-39-03 on Riigikohus täpsustanud, et ostja seotusele maksupettusega võivad muuhulgas viidata ostja ja müüja nimel tegutsenud isikute omavahelised tihedad sidemed või andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Kaebaja P. K. ja OÜ Peipsi Servis nimel volituse alusel tegutsenud A. Z. vahelised suhted viitavad OÜ Helmeron osalemisele maksupettuses. Erilist usalduslikku suhet eelnimetatud isikute vahel kinnitab näiteks väidetavaid tehinguid kajastavate kirjalike dokumentide vähesus. Kuigi OÜ Peipsi Servis arvete kohaselt osutas nimetatud äriühing OÜ-le Helmeron ka treimisteenuseid, ei ole kaebaja esitanud ühtegi kirjalikus vormis kokkulepet, kus sellise teenuse osutamise tingimused fikseeritud oleksid. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi kauba saatedokumenti, kusjuures autojuht M. N.u seletuse kohaselt ei toimunud kauba vedu mitte üksnes Tormast Ääsmäele, vaid mõnikord ka Ääsmäelt Tormasse. Seega saatis OÜ Helmeron Tormasse mingil põhjusel puitmaterjali, vormistamata selle kohta aga ühtegi saatedokumenti. Maksuotsusest nähtub, et OÜ Helmeron on tasunud OÜ Peipsi Servis nelja arve eest 2004. aasta 30. ja 31. detsembril ning 2005. aasta 5. jaanuaril, kusjuures arved on esitatud vastavalt 8., 15., 25., ja 29. oktoobril ning arvete kohaselt oli maksetähtajaks 60 päeva. Seega on kõigi arvete eest tasutud pärast 60-päevase maksetähtaja möödumist. Maksuotsuse kohaselt on OÜ Helmeron tasunud arved 30.12.2004 Sampo Pangas vastavatud OÜ Peipsi Servis arveldusarvele ning seda seletab maksuhaldur asjaoluga, et ülejäänud OÜ Peipsi Servis pangakontod olid arestitud. Kaebuse esitaja neid väiteid kahtluse alla seadnud ei ole. Eelnevast nähtub, et kaebuse esitaja viivitas OÜ-le Peipsi Servis raha ülekandmisega seni, kuni oli avatud uus pangakonto, millele kantud raha oli kohe võimalik edasi kanda. Selline käitumine tekitab põhjendatud kahtluse, et OÜ Helmeron oli huvitatud sellest, et OÜ-le Peipsi Servis üle kantud raha ei jääks OÜ Peipsi Servis arvestitud pangakontole, vaid et sellega oleks võimalik teha edasisi ülekandeid. Seega on põhjendatud kahtlus, et OÜ Helmeron poolt OÜ Peipsi Servis arvele üle kantud raha toimetati täielikult või osaliselt tagasi OÜ-le Helemeron või sellega seotud isikutele. Kaebaja maksuhalduri põhjendatud kahtlust hajutada suutnud ega vastupidist kinnitavaid tõendeid esitanud ei ole. Ka maksuhalduri poolt esitatud küsimustele on P. K. andnud üksnes üldsõnalisi vastuseid, jättes suure osa küsimustest sootuks vastamata. Eeltoodu tõttu ei ole kaebajal õigust ka OÜ Peipsi Servis arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Tähelepanu väärib seegi, et OÜ Helmeron raamatupidamisarvestuses (III kd tl 133) on kajastatud küll ma- 12
(21)3-07-1290 terjalikulu 480 000 krooni (koos käibemaksuga 566 400 kr), mis vastab OÜ Peipsi Servis arvetel kajastatud summale, ent samas on tarnija nime juurde märgitud vaid küsimärk. Järelikult ei teadnud kaebaja ka ise, kellele ta nimetatud rahasumma tasus. Haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud juhul, kui ostja teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, kusjuures tulumaksu määramine on põhjendamatu, kui ostja põhjendatult eeldas, et arvel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seega pidi OÜ Helmeron teadma, et OÜ Peipsi Servis ei ole talle treitoorikuid ega treimisteenust müünud ning seetõttu on õigustatud ka tulumaksu määramine;
  1. o)eelnimetatud äriühingute arvetel kajastatud tehingute toimumist ei kinnita ka kaebaja väited soetatud puitmaterjali valmistoodetena edasimüümise, tootmisruumide kütteks kasutamise, OÜ-le Torpeks Grupp küttepuudena mahamüümise ja OÜ-le Kemotec üleandmise kohta. Arvestades OÜ Helmeron 2003. aasta majandusaasta lõppbilansis näidatud varude hulka ja võrreldes seda 2004. aasta müügituluga, on ilmne, et kaebuse esitajal oli juba 2004. aasta alguses materjali piisavalt ning selle juurde soetamiseks puudus tegelikult vajadus. Kaebaja väited, nagu oleks suur kogus varutud materjalist hallituse tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud või et AS-st TVMK soetatud toorikud ei olnud kaebuse esitaja poolt toodetavate toodete valmistamiseks sobilikud, ei ole tõendamist leidnud. P. K. pöördumine akadeemik Jüri Martini poole kinnitab küll seda, et kaebajal võis olla probleeme toodete hallitamisega, ent nende probleemide ulatuse kohta akadeemik Martini ütlused tõendusteavet ei anna. Samuti ei saa ei materjalikulu ega materjali kvaliteeti tõendada kohtule esitatud materjali- ja tootenäidised, kuna on võimatu tuvastada, kust need näidised pärinevad ning milline oli erinevatele materjalinäidistele vastava materjali kogus materjali üldkoguse hulgas. Sisuliselt tõendavad esitatud materjalinäidised ainult seda, et kaebuse esitajal oli erinevate parameetritega ümarat puitmaterjali, millest mingisugune osa oli kaetud ka hallitusega. Materjalikulu ja tootmiseks mittekõlbliku materjalihulga kohta võiks saada teavet materjali- ja laoarvestusest, mida kaebuse esitaja enda väitel aga ei pidanud;
  2. p)kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud J. L. ütlusi ei pea kohus usaldusväärseteks eelkõige seetõttu, et tegemist on isikuga, kelle nime on kaebuse esitaja esmakordselt nimetanud alles kohtumenetluses, vaatamata sellele, et tunnistaja enda ütluste kohaselt töötas ta P. K.ga koos OÜ Helmeron toodetavate mängude valmistamise protsessi juures. Teiseks väitis tunnistaja, et ta ei saanud OÜ-s Helmeron tehtud töö eest tasu. Kohtu hinnangul tuleb tasuta töötamise korral eeldada, et väidetavad partnerid on omavahel lähedastes isiklikes suhetes, mis aga omakorda kahandab sellise isiku ütluste usaldusväärsust;
  3. q)usaldusväärne ei ole kaebaja väide, et suur osa puitmaterjalist kulus tootmisruumide kütmiseks. Kaebaja on küll esitanud V. K. arvutused Ääsmäel asuva angaari kütmiseks vajaliku puidukoguse määramise kohta, ent kahtlemata nende arvutuste õigsuses, ei ole see tõend asjakohane eelkõige põhjusel, et arusaadavalt ei olnud OÜ-l Helmeron 2004. aastal mingisugust arusaadavat põhjust Ääsmäel olevat angaari kütta. Nimelt nähtub V. R. poolt maksuhaldurile antud seletusest (II kd tl 95), et 2004. aastal toimus tootmine OÜ Helmeron ja V. R. vahel sõlmitud lepingu alusel ning angaari rentnikuks oli seejuures V. R.. Samuti on maksuotsuses välja toodud, et V. R. kasutas rendilepingu alusel angaarist vaid 1/3 suurust osa. Sedagi väidet ei ole kaebaja vaidlustanud, ent selle väite õigsuse korral ei oleks põhjust lähtuda kütteks vajamineva materjalikoguse arvutamisel kogu angaari pindalast;
  4. r)usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et algselt Caotec OY tarbeks toodetud tooted müüdi nende riknemise tõttu küttepuudena OÜ-le Torpeks Grupp. Käsitledes tehinguid OÜ-ga Daalor Grupp asus kohus seisukohale, et aiaposte, mida kaebaja väidetavalt Caotec OY jaoks tootis, tegelikult ei valmistatudki. Samuti oleks OÜ-le Torpeks Grupp esitatud arvetel näidatud kauba koguseid ja hindu arvestades küttepuude 13
(21)3-07-1290 müümine eelnimetatud ettevõtjale kaebaja jaoks majanduslikult sedavõrd kahjulik, et annab alust asuda seisukohale, et sellist tehingut tegelikult toimunud ei ole;
  1. s)kinnitust ei ole leidnud ka 150 000 tooriku üleandmine OÜ-le Kemotec. Tegu ei saanud olla osaga maksuhalduri poolt kontrollitaval perioodil soetatud toorikutest, kuna OÜ Helmeron tegevuskohas 07.10.2004 (II kd tl 8) ega ka 07.04.2005 (II kd tl 106) läbi viidud vaatluse käigus sellist kogust toorikuid ei tuvastatud. Samas ei ole kaebuse esitaja nimetanud ühtegi teist kohta, kus ta kõnealuseid toorikuid hoidnud oleks. Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid selle kohta, et OÜ Kemotec on aastatel 2006 kuni 2008 müünud Soome äriühingule Tammertukku OY puust viskemänge ning Tammertukku OY on nende eest tasunud, ei tõenda kuidagi seda, et kaebuse esitaja on Kemotec OÜ-le andnud üle toorikuid. Kohtu hinnangul ei saa I. L.i poolt kohtuistungil antud ütlusi pidada usaldusväärseteks. Vaidlusaluses maksuotsuses on põhjalikult käsitletud I. L. seotust erinevate äriühingutega, mille osas on maksuhalduril põhjendatult tekkinud kahtlus, et need on seotud maksupettuste toimepanemisega. Kohtuistungil on I. L. andnud ütlusi nii OÜ Baltpartners kui ka OÜ Kemotec suhtes. Mõlema äriühingu puhul lähevad I. L. ütlused aga vastuollu muude asjas kogutud tõenditega ning osaliselt ka vastuollu I. L. enda poolt maksumenetluses antud seletustega;
  2. t)kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksukohustus on tekkinud kaebuse esitaja suutmatuse tõttu ettevõtet kasumlikult majandada. Maksuhaldur on põhjalikult käsitlenud kaebuse esitaja ebaefektiivset majandamist ning seejuures põhjendatult välja toonud, et rida tehinguid olid kaebuse esitaja jaoks majanduslikult sedavõrd kahjulikud, et selliste tehingute tegemist ei saaks eeldada ka väga väikese kogemusega ning oskamatu ärimehe poolt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. OÜ Helmeron apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
  3. a)kohus on pealiskaudselt käsitlenud kaebuses toodud seisukohti seoses vaidlustatava maksuotsuse tervikteksti puudumise ning sellest tulenevate kaebaja õiguste rikkumisega. Tühistatud maksuotsus oli kopeeritud 23.02.2006 kontrollaktist ning kontrollakt on maksuotsuse lahutamatu lisa. Uue maksuotsusega on muudetud kontrollaktis olevaid seisukohti. Tulenevalt maksu- ja vaideotsuse koosmõjust moodustavad vaidlustatava haldusakti 23.02.2006 kontrollakt (mida ei ole muudetud), 02.03.2007 maksuotsus (mida on muudetud arusaamatus osas) ja osaliselt 24.05.2007 vaideotsus (mis muudab maksuotsust arusaamatus osas). Vaideotsuses ei ole märgitud, millised maksuotsuse lõigud millises ulatuses on välja jäetud ja asendatud ning millistel maksuotsuse lehekülgedel. Kontrollakti on läbivalt motiveeritud hoolsuskohustuse rikkumisega. Seega on halduskohtu seisukoht, et maksuhaldur lähtub mitte hoolsuskohustuse rikkumisest, vaid tehingute mittetoimumisest, ebaõige;
  4. b)apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et äriühing pidi ise aru saama, et tema suhtes jätkatakse maksumenetlust pärast esimese maksuotsuse kehtetuks tunnistamist esimese vaideotsusega. Maksuhaldur on uuel kontrollimisel maksukohustuslase vastuväidete ära kuulamata jätmisega rikkunud

§ 13

lõiget 1;

  1. c)äriühing kaotab õiguse käibemaksu mahaarvamiseks, kui maksuhalduri poolt kogutud tõendid viitavad põhjendatult kahtlusele, et ettevõtja on osalenud maksupettuses. Riigikohus on 05.05.2003 otsuses nr 3-3-1-39-03 selgitanud, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel;
  2. d)apellant on arvetel näidatud vaidlusaluse kauba kätte saanud, seda tõendavad nii kauba müüki puudutavad dokumendid kui ka tunnistajate ütlused. Kaebaja on maksumenetluse käigus esitanud maksuhaldurile kõik kehtiva õiguse nõuetest tulenevad dokumendid. Oluline ei ole, kas sularahas maksmist tõendav dokument kannab nimetust 14

(21)3-07-1290 maksja kassa väljamineku order või makse saaja kassa sissetuleku order, vaid et dokumendi põhjal oleks kontrollitav, kellele on väljamakse tehtud. Kui kassadokumendil puudub saaja nimi, kuid ta on andnud kättesaamise kohta allkirja ja dokumentide juurde on võetud väljamakse saanud isiku passi koopia, tuleb väljamakse saaja lugeda tuvastatuks. Halduskohtu istungil uuris vastustaja viie äriühingu kviitungeid ja leidis, et enamikel juhtudel on raha kättesaamise kohta andnud allkirja arvel näidatud isiku juhatuse liige. Arusaamatuks jääb, millise õigusliku järelduse tegi vastustaja asjaolust, et osal Faunus OÜ dokumentidel on allkirja asemel pitsatijäljend. Vaieldavate allkirjade osas keeldus kohus ekspertiisi määramisest ja rikkus sellega uurimispõhimõtet;
  1. e)kohtuliku menetluse käigus kinnitasid kauba ja teenuse soetamist ka tunnistajad I. L. ja J. L.. Mõlemad kinnitasid, et praagi ja hallituse osakaal oli väga suur ja praaki läinud materjaliga köeti tootmisruume. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja soetas puitmaterjali ja ostis teenust. Seda kinnitab ka tegevuse lõpetamisel materjali ülejäägi edasimüümine I. L. juhitud Kemotec OÜ-le, kes on omakorda materjalist valmistatud toodangut müünud edasi Soome äriühingule Tammertukku OY;
  2. f)maksuhaldur ei ole tuvastanud ühtegi seost, mis viitaks OÜ Helmeron osavõtule maksupettusest. Asjas ei ole tuvastatud ostja poolt kasu saamist ega pooltevahelist seost, samuti et tasutud raha oleks tagastatud ostjale või sellega seotud isikutele;
  3. g)OÜ Helmeron tehingupartnerite puhul on tegemist reaalselt tegutsevate äriühingutega. OÜ Baltpartners ja Daalor Grupp OÜ omasid 2004. a Lõuna-Eestis kumbki ligi 10 ha suurust metsakinnistut. See kinnitab äriühingute tegelemist metsaäriga. OÜ Baltpartners on 2002.-2003. a esitanud äriregistrile majandustegevuse aruanded, mille kohaselt ettevõte tegeles metsamaterjali ülestöötamisega. Peipsi Servis OÜ on 2002.-2003. a majandusaruannete põhjal võtnud muuhulgas laenu Hansapangast ning deklareerinud mõlemal aastal käivet ca 200 000 krooni. Seega on vastustaja seisukoht fiktiivsete arvete väljastamise osas kuuest tehingupartnerist kolme osas ebaõige ja eksitav;
  4. h)ebaõige on kohtu ja maksuhalduri väide, et tehingute toimumine on tõendamata. FIE M. N.. kinnitab, et vedas korduvalt Jõgevamaalt kaupa (puidutoorikuid) OÜ-le Helmeron ja vastupidi. Jõgevamaa tehingupartneriteks olid OÜ Baltpartners ja OÜ Peipsi Servis. Kohus on nõustunud, et kaupa veeti Jõgevamaalt, kuid siiski andnud hinnangu, et tegu oli maksupettusega;
  5. i)ebaõige on väide, et 2004. a jaanuaris pidi tulenevalt majandusaasta aruandest kaebajal olema kvaliteetset materjali 1,3 miljoni krooni väärtuses. Samuti ei pea kauba müügihind võrduma vähemalt kauba ostuhinnaga. Õige on, et arvestusliku jäägi soetamismaksumus oli 1,3 miljonit krooni. Arusaamatu on väide, et materjal oli kvaliteetne ja sellest valmistatud kauba müügihind pidi võrduma või ületama ostuhinda. Kaebaja on põhjalikult selgitanud, millest tekkis suur materjalikulu. Menetluse ebakorrektset läbiviimist kinnitab maksuhalduri mööndus, et vaatluse protokollides ei ole märgitud toorikute mõõte ega seda, kas need on ümarad või juba pikuti pooleks saetud. Seega võib vaatluste ebapiisava dokumenteerimise tõttu erineda võimalik toorikute kogus kuni 4 korda. Vaatamata sellele tõlgendab maksuhaldur kõiki asjaolusid jätkuvalt maksumaksja kahjuks. Samuti möönab maksuhaldur, et ei ole aru saanud, kas kaup valmistatakse tellija või tootja materjalist ja on rikkunud sellega uurimispõhimõtet (

§ 11

);

  1. j)kohus on teinud hulgaliselt uurimis-, tõendamis- ja loogikavigu, mis on kaasa aidanud ebaõige kohtuotsuse tegemisele. Selle asemel, et juhtida kaebaja tähelepanu mingi asjaolu täiendava tõendamise vajadusele, on nõustutud maksuhalduri seisukohaga. Kohtul on kohustus toimetada asja sisulist uurimist, koguda ise tõendeid või vajadusel arutada pooltega tõendite kogumist;
  2. k)OÜ-le Torpeks Grupp on esitatud arved küttepuude müümise kohta ja need on ka panga kaudu tasutud. Kohus ega maksuhaldur ei ole kaebaja poole selles küsimuses selgituste saamiseks pöördunud. Juba vaides kajastati küttepuude müüki Caotec OY-le. Kauba eest tasumine toimus arve alusel pangakontode vahendusel. Kaebaja kirjavahetus OÜ-ga Veneveski tõendab materjali riknemist. Kaebaja ei väida, et Caotec OY jaoks mõeldud materjal seisis kilesse pakituna Ääsmäel; 15

(21)3-07-1290
  1. l)arusaamatuks jääb väide, et mahakantud materjal müüdi liiga odavalt. Nähtuvalt 02.10.2005 arvest on praakmaterjal müüdud küttepuuks hinnaga 1,20 krooni/tükk, lisandub käibemaks. Nähtuvalt maksuotsuse lk 9 toodust on TVMK-s sarnase tootmisjäägi hind 1,90 krooni/tükk + käibemaks. Seega müüb suurtootja sarnast kaupa sarnase hinnaga;
  2. m)arusaamatuks jääb, kas maksuotsuse kohaselt ei ole 2004. a kaebaja üldse puitmaterjali soetanud või ei ole kaebaja soetanud puitmaterjali arvetel näidatud isikutelt. Kontrollaktist jääb arusaamatuks, millises koguses on maksukohustuslane puitmaterjali ostnud. Lähtudes müügitehingutest Soome partneritega tuleb konstateerida, et maksumaksja pidi toodangu valmistamiseks soetama vajaliku materjali, kuid kontrollaktis leiti, et osaühing ei ole materjali üldse soetanud. Arusaamatuks jääb, millest valmistati Soome eksporditud toodang, mida maksuhaldur aktsepteeris;
  3. n)V. R. selgitas, et lisaks talle ja Maidu-nimelisele mehele oli P. K.l veel üks inimene abiks. Kohus pole võtnud seisukohta, kes see inimene oli juhul, kui tegemist ei ole J. L.;
  4. o)käibemaksu mittetasumine ei saa olla aluseks ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002 otsus asjas nr 3-4-1-1-02). Tehingu teist poolt iseloomustavad andmed ei saa olla aluseks OÜ-le Helmeron maksu määramisele. Isegi kui tehinguid ei oleks toimunud, on arvel käibemaksu märkinud isikud kohustatud käibemaksu riigile tasuma. Nimetatud seisukoht on kooskõlas ka EL Nõukogu direktiiviga nr 77/388/EMÜ. KMS ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik selle tasumisest. Kuna maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma arveid esitanud äriühingutelt, on ostjale sama summa määramise puhul tegemist topeltmaksustamisega;
  5. p)kui väidetakse, et tehingut ei ole tegelikult toimunud, tugineb maksuhaldur sellele, et tegemist on näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

§ 83

lg 3 järgi tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Kui tehing on tühine, kuulub see maksustamisele nii, nagu tehing oleks tegelikult toimunud;

  1. q)OÜ Helmeron on olnud heauskne ning ei ole rikkunud hoolsuskohustust. Maksuotsuses toodud põhjendused ei tõenda kaebaja hoolsuskohustuse rikkumist. Tulenevalt ärivaldkonna spetsiifikast puuduvad täiendavad hoolsuskohustused nagu näiteks vedelkütuse või metsamaterjali puhul;
  2. r)OÜ-le Peipsi Servis on tasutud pangaülekandega. Lähtudes asjaolust, et pank tehingupartnerite pangakontot avades isiku identifitseeris ja tehingute eest tasumine toimus panga kaudu pangakontolt pangakontole, ei olnud kaebajal vähimatki põhjust arvata, et tehingu poolena võiks esineda kolmas isik, kes palub arve tasuda teise isiku pangakontole. Kohtupraktika loeb identifitseerimiskohustuse täidetuks tasumise korral pangakontolt pangakontole. Seega on tõendatud arvetel näidatud müügitehingute toimumine;
  3. s)käibemaksu määramiseks puudub õiguslik alus. Sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine juhul, kui maksukohustuslasel on raamatupidamises nõuetele vastav arve (KMS § 37), mis on koostatud tehingupartneri poolt, on õigusvastane. Sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise juhud peavad olema seaduses sätestatud;
  4. t)maksuhaldur on ebaõigesti määranud juurde tulumaksu. Tulumaksu õiguslik ja sisuline põhjendus ei ole kooskõlas TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 sätte ja mõttega. Isegi, kui hoolsusnõuete teatud mittejärgimise puhul asuda seisukohale, et isikul puudub õigus käibemaksu mahaarvamiseks, ei tähenda see juhul, kui isik on kauba vaieldamatult soetanud, automaatselt kaasnevat tulumaksukohustust. Täiendavate hoolsusnõuete rakendamise käibemaksuarvestuse puhul tingib vajadus veenduda, et müüja näol on tegemist käibemaksukohustuslasega. Tulumaksuarvestuses taolist vajadust ei ole, mistõttu täiendavate, käibemaksuarvestuses oluliste hoolsusnõuete järgimine ei saa olla tulumaksu puhul määrava tähendusega. Kui on tõendatud kauba või teenuse soetamine ja puudub vaidlus selle seotuse üle ettevõtlusega, ei saa ainuüksi kahtlused, et võib-olla on kauba müüjaks keegi teine, kes esines tegeliku müüja nimel, olla aluseks täiendava tulumaksu määramiseks. Kuna tõendatud on kauba tegelik soetamine, kauba seotus äriühingu ettevõtlusega ja kauba edasine realiseerimine äriühingu ettevõtluses, ei saa nõustuda seisukohaga, et 16

(21)3-07-1290 puidu soetamine ei ole kooskõlas äriühingu ettevõtlusega. Riigikohus on otsuse nr 3-3-134-06 p-s 17 asunud seisukohale, et müüja isik pole ostja tulumaksukohustuse määramisel oluline. Seetõttu tuleb vähemalt osas, mille ulatuses puidu soetamist aktsepteeritakse, maksunõue tulumaksu osas tühistada. Kohtu seisukoht puidu soetamise osas jääb arusaamatuks; u) kui ringkonnakohus nõustub, et materjali on soetatud, tuleb kindlaks teha selle kogus. Vajadusel tuleb selleks kasutada

§-s 94 sätestatud võimalusi. Asjaolu, et maksukohustuslane ei pidanud eraldi laoarvestust, ei tähenda, et äriühing poleks puitu soetanud ega teinud selleks kulutusi. Need kulutused tuleb lugeda seotuks ettevõtlusega;

  1. v)suur osa praakmaterjalist kulus tootmisangaari kütmiseks. Asjaolu, et 1/3 ruumist kasutati OÜ Helmeron tarbeks tootmiseks, ei tähenda, et ülejäänud ruumi poleks kasutatud ega köetud. Ülejäänud 2/3 ruumist oli erinevatel aegadel kasutusel materjali ja toodangu hoidmiseks ning seda köeti samuti. 6. PMTK vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda. Halduskohtu ja maksuhalduri põhjendused ühtivad ning on tõendatavad kontrolli käigus kogutud tõenditega. Põhjendused:
  2. a)MTA ei pea maksuotsuse muutmisel või täienduste tegemisel paralleelselt muutma ka kontrollakti, sest maksukohustuslasele antavaks haldusaktiks on maksuotsus. Puudus vajadus enne maksuotsuse tegemist anda maksukohustuslasele võimalus maksuhalduri seisukohtadega tutvumiseks, kuna täiendava kontrolli käigus ei ole kogutud tõendeid, mis muudaksid maksukohustuslase maksukohustust ning maksukohustuslane on juba esitanud eriarvamuse kontrollaktile ning vaide 19.05.2006 maksuotsusele. Ka kaebaja märgib vaides, et ainsaks uueks maksuhalduri poolt otsuses viidatud tõendiks on A. L.e ülekuulamise protokoll;
  3. b)kaebajal puudus vajadus perioodil märts kuni oktoober 2004 materjali soetada, kuna eelnevatel maksustamisperioodidel oli piisavalt soetatud materjali kaupade valmistamiseks. Seega osteti tooret eelnevatel maksustamisperioodidel ning vaidlusaluste tehingute puhul tooret ei ostetud. Asjaolu, et toorme ostmiseks vajadus puudus, on üheks argumendiks, et kaebaja ja maksuotsuses nimetatud isikute vahel reaalselt mingeid tehinguid ei toimunud;
  4. c)fiktiivsetel arvetel ning kassa sissetuleku-väljamineku orderitel on märgitud vale väljamakse saaja, samuti on arvete majanduslik sisu vale, rääkimata arvetel kajastatud detailide õigsusest võrreldes tegeliku olukorraga. Maksuhaldur on juhtinud tähelepanu asjaolule, et tegemist on fiktiivsete tehingutega ning andnud maksukohustuslasele võimaluse maksuhalduri seisukohta uute tõendite või selgitustega muuta, kuid OÜ Helmeron ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks tehingute toimumist. Ainuüksi nõuetekohaselt vormistatud dokumendid (arved, lepingud jms) ei tõenda käibe toimumist;
  5. d)I. L.i ja J. L. ütlusi ei saa pidada tõesteks ning usaldusväärseteks. Mõlema kohtus antud ütlused lähevad lahku maksumenetluses antud ütlustest ning muudest tõenditest. J. L. puhul on tegemist isikuga, kelle nime nimetas kaebuse esitaja esmakordselt alles kohtumenetluses, vaatamata sellele, et tunnistaja enda sõnade kohaselt töötas ta koos P. K.ga OÜ-s Helmeron toodetavate mängude valmistamise protsessi juures. Tunnistaja sõnade kohaselt töötas ta tasuta ning sellisel juhul võib eeldada, et väidetavad partnerid on omavahel lähedastes isiklikes suhetes, mis omakorda kahandab J. L. ütluste usaldusväärsust. Samuti on I. L.i käitumine maksumenetluses kinnitanud seisukohta, et OÜ Helmeron ja OÜ Baltpartners vahel ei ole tehinguid toimunud;
  6. e)maksuhaldur on tuvastanud seosed, mis viitavad OÜ Helmeron osavõtule maksupettusest läbivalt terves maksuotsuses. Samuti on maksupettuse olemust ja tõendeid analüüsinud ka kohus. Seega on paljasõnalised maksumaksja ütlused, et maksuhaldur ega kohus ei ole maksupettust tõendanud. Maksumenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mida kirjeldatakse Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-39-03. Samas Riigikohtu lahendis välja toodud asjaolud, mis võiksid viidata maksupettusele, ei ole absoluutsed ehk maksupettusega võib olla tegemist ka siis, kui Riigikohtu otsuses nimetatud asjaolusid ei ole tuvas- 17

(21)3-07-1290 tatud. Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 3-06-1645 punktis 6 on märgitud, et “ostja osalust maksupettuses on võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, mis näitavad ostja teadlikkust sellest, et arvel näidatud majandustehingut ei ole arvel näidatud müüjaga aset leidnud, ning seda, et arve väljastajale tasutud ja riigieelarvesse maksmata käibemaksusumma on tõenäoliselt ostja käsutusse tagasi liikunud.” Seega ei pea maksupettuse tuvastamiseks tingimata tuvastama Riigikohtu praktikas viidatud asjaolusid;
  1. f)OÜ Helmeron tehingupartnerid (OÜ Cording Trade, OÜ Faunus, OÜ Fixanor, OÜ Baltpartners, OÜ Daalor Grupp ning OÜ Peipsi Servis), kelle kaudu võeti välja OÜ-st Helmeron pangaarvetele laekunud raha, omavad varifirmale iseloomulikke tunnuseid: puudub reaalne majandustegevus, puudub tööjõud, puuduvad äritegevuse arendamiseks vajalikud vahendid ja võimalused ning nimetatud äriühingute juhatuste liikmed ei tea äriühinguga seonduvast midagi. Mõned neist ettevõtetest võisid olla mingil perioodil alates asutamisest reaalselt tegutsevad ettevõtted, kuid perioodil märts 2004 kuni oktoober 2004 neil ettevõtetel reaalset majandustegevust ei olnud. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt omas Daalor Grupp OÜ maatulundusmaad ajavahemikul 08.10.2004 kuni 22.10.2004 ehk siis 15 päeva. Daalor Grupp OÜ soetas maa pärast tehinguid OÜ-ga Helmeron. OÜ Baltpartners omandis oli maa 22.11.2004 - 09.03.2005, samas tehingud OÜ-ga Helmeron toimusid varem. Seega ei saa teha järeldust, et äriühingud olid metsaäriga tegelevad ettevõtted OÜ-ga Helmeron tehingute toimumise ajal;
  2. g)tehingute mittetoimumine on maksuotsuses tõendatud. Maksustamise objektiks saavad olla konkreetsed majanduslikud sooritused. Üksnes arvete alusel raha maksmine ei tõenda sisulist teenuse osutamist, kui puuduvad muud faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist. Kaebaja poolt väidetud tehinguid ei toimunud. Materjalikulu ei ole kaebaja väitega materjali üleandmise kohta OÜ-le Kemotec tõendatud, kuivõrd kasetoorikute soetamine kaebaja poolt jätkus ka pärast kontrollperioodi, mistõttu ei saa väidet, et küttepuudeks müüdud puitmaterjal oli sama, pidada tõeseks;
  3. h)ostja heausksuse eeldamine ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja põhjendatud on kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-50-03). Seejuures ei ole isegi määrava tähendusega asjaolu, kas maksupettus on maksuotsusega tuvastatud või mitte. Riigikohus selgitab haldusasja otsuse nr 3-3-1-34-07 p-s 11, et maksuotsusega ei peagi tuvastama maksupettust. See tähendab, et maksuhaldur võib maksuotsuses piirduda järeldusega, et arvetel näidatud poolte vahel tehingut tegelikkuses ei toimunud ning ostja oli sellest ka teadlik. Tulenevalt eeltoodust tuleks jätta kaebaja väited hoolsuskohustuse täitmisest sootuks tähelepanuta;
  4. i)kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas pangakontole tasumine tõendab tehingute toimumist ehk siis seda, et kaebaja on reaalselt kaupu ja teenuseid oma tehingupartneritelt saanud. Sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Seega selleks, et sisendkäibemaksu maha arvata, peab olema tõendatud kauba või teenuse soetamine või saamine ning tõendatud kauba või teenuse eest tasumine;
  5. j)dokumenti, mis ei kajasta reaalset majandustegevust, ei saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks ning sellise dokumendi formaalne vastavus raamatupidamise nõuetele ei tõenda kauba soetamist tegelikkuses. Ka Riigikohtu 20.06.2007 otsuse nr 3-31-34-07 punktis 15 väljendati seisukohta, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Antud juhul ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks puudused kuludokumentides, vaid asjaolu, et väljamakseid tehti seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjatega ei ole leidnud kinnitust. 18
(21)3-07-1290 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus oleks pidanud maksuotsuse ja vaideotsuse tühistama üksnes seetõttu, et vaideotsusega muudeti maksuotsuse põhjendusi, neid seejuures konkreetselt nimetamata. Vaideotsuse põhjendused on loogilised ja jälgitavad ning neist nähtub, millises osas peetakse maksuotsuse põhjendusi õigeteks. Asjaolu, et revisjoniakt on maksuotsuse lahutamatu osa, ei tähenda, et maksuotsuses ei võiks asuda revisjoniakti põhjendustest erinevatele seisukohtadele, kui maksumenetluses on maksukohustuslase ärakuulamisõigus tagatud ning maksuotsusega ei nähta ette muude tehingute maksustamist peale nende, mida revisjoniaktis maksustamise alusena on nimetatud. Revisjoniakti põhjendusi ei saa samastada maksuotsuse põhjendustega. Seetõttu ei ole revisjoniakti muutmata jätmine vaideotsusega menetlusviga.
  2. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamise järel maksumenetluse jätkamine oli õiguspärane. Halduskohus märkis õigesti, et vaideotsusest nähtuvalt saadeti asi PMTK-le uueks otsustamiseks ning seega pidigi PMTK maksumenetlust jätkama. Vaideotsusega maksuotsuse tühistamise ja menetluse jätkamiseks ettekirjutuse tegemise volitus tuleneb

§ 148lõike 1 punktist 3.

  1. Apellant ei ole näidanud, kuidas said mõjutada väidetavad menetlusnormide rikkumised – teabe küsimata jätmine maksukohustuslaselt enne kolmandate isikute poole pöördumist ja revisjoniakti koostamata jätmine pärast 07.08.2006 vaideotsust ja enne vaidlustatud maksuotsuse andmist – vaidlustatud maksuotsuse tegemist. Et maksu määramisel puudub maksuhalduril kaalutlusõigus, on maksuotsus õiguspärane, kui maksuhaldur tegi vaatamata võimalikele menetlusvigadele lõppjäreldustes õige otsuse. Võimalike vastuväidete õigsust ja kolmandatelt isikutelt saadud teabe õigsust on võimalik kontrollida vaide- ja kohtumenetluses.
  2. Erinevalt halduskohtust peab ringkonnakohus usutavaks, et apellant puitmaterjali, mille ostmist ta väidab, soetas. Seda kinnitavad muu hulgas tunnistajate J. L. ja V. R. ütlused, kes küll ise materjali soetamise asjaolusid täpselt ei tea ega tea ka, kellelt materjal soetati, kuidas ja millises summas selle eest tasuti ning kes materjali Ääsmäele angaari juurde kohale tõi, ent kinnitasid piisavalt usaldusväärselt, et materjali toodi angaari pidevalt juurde ning suurem osa (hinnanguliselt umbes 70 %) sellest kasutati kütteks, kuna treitooted kuivasid lõhki või materjal läks niiskuse tõttu hallitama ja kuivatamisel ei suudetud piisavalt tagada niiskuse väljapääsu angaarist. Sama kinnitas maksumenetluses ka apellandi juhatuse liige P. K.. Nende tõendite usutavust ei vähenda apellandi sellise ettevõtluse majanduslik ebarentaablus. Olukorras, kus kaebaja ettevõtlusplaan – toorikutest mängude tegemine jms – on usutav, võis äri ebaõnnestumise põhjustada suutmatus tagada puitmaterjalile sobivaid hoiustamistingimusi. Riknenud puidu kasutamine angaari kütmiseks, selle asemel, et seda müüa suuremas koguses kui seda müüdi OÜ-le Torpeks Grupp, ei ole sedavõrd ebamõistlik, et lükata tõendite usutavust ümber. Sellest asjaolust ei saa siiski teha järeldust, et maksuotsus oleks lõppjäreldustes õigusvastane.
  3. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-04 (p 13) ja 02.12.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-50-04 märgiti, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal õigust käibemaksu maha arvata.
  4. Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 05.06.2006 otsuse nr 3-3-1-34-06 punktis 12 avaldatud seisukohti, ei piisa käesoleva asja õigeks lahendamiseks kaebaja poolt puitmaterjali kättesaamise tõendatusest. Oluline on kindlaks teha, kas kaebaja põhjendatult eel- 19

(21)3-07-1290 das, et kauba müüjaks on arvel näidatud isikud. Kui kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arvel näidatud isikud pole tegelikult kauba müüjad, on käibemaksu määramine alusetu.
  1. Tulumaksukohustuse tuvastamiseks ja maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimiseks tulumaksu määramise osas tuleb tuvastada, kas kaebaja raamatupidamisarvestuses näidatud tehingud on toimunud. Samuti tuleb kontrollida, kas juhul, kui arve esitas ja kauba müüs tundmatu kolmas isik, teadis kaebaja või oli tal teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et arvel näidatud isik pole kauba tegelik müüja. Seejuures tuleb maksupettuse tuvastamise korral asuda seisukohale, et tulumaksu määramine on õige, kuna maksukohustuslane ei käitunud heauskselt ning kaupa on soetatud isikult, kelle kohta kaebaja teadis, et too ei ole arve esitajaks.
  2. Maksuhaldur on OÜ Peipsi Servis väljastatud arvete alusel tasutud summade osas leidnud, et OÜ Peipsi Servis ei saanud ise väidetud asukohas puidu treimisega tegeleda, tal puudusid töötajad, puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Peipsi Servis oleks puitmaterjali ostnud, tema pangaarvele apellandi poolt tasutud summad võeti välja varifirmade kaudu sularahas vahetult pärast ülekandeid, OÜ Peipsi Servis juhatuse liige lahkus Eestist arvatavasti seoses OÜ Peipsi Servis kontrollimisega, pangaülekanded tehti mitte arvel näidatud ajal, vaid alles pärast seda, kui OÜ Peipsi Servis oli avanud pangakonto, mis ei olnud arestitud. Samuti märkis maksuhaldur, et puuduvad tõendid materjali saatmise kohta apellandile, apellandi pearaamatu andmed tehingu kohta on puudulikud ning novembris ja detsembris
  3. a väljastatud arvete alusel ei ole apellant raha tasunud. Apellant leiab, et maksuhalduri järelduse OÜ-l Peipsi Servis majandustegevuse puudumise kohta lükkab ümber juba asjaolu, et 2002-2003 võttis see äriühing pangast laenu ja deklareeris mõlemal aastal käivet ca 200 000 kr.
  4. Ringkonnakohus märgib, et OÜ-lt Peipsi Servis saadetud puitmaterjali vedu apellandile kinnitab FIE M. N. ning tehingute toimumist kinnitab ka OÜ Peipsi Servis juhatuse liige. Seetõttu ei saa vaatamata usutavate tõendite puudumisele, mis kinnitaks, et OÜ Peipsi Servis on seaduslikult apellandile müüdud kauba omandanud, teha järeldust, et arvetel näidatud tehinguid pole toimunud. Tehingu mõlema poole kinnitused tehingu toimumise kohta, vedaja kinnitus kauba vedamise kohta ja arvete tasumine pangaülekandega tõendavad usutavalt, et arvetel näidatud tehingud aset leidsid. Tehingute eest tasumist pärast arvetel näidatud tähtaega saab põhjendada mitte üksnes sellega, et tehinguid tegelikult ei toimunud ning apellant ja OÜ Peipsi Servis on olnud tihedates majanduslikes sidemetes, vaid võimalik on hilisem tasumine müüja soovil, et tasutud summad reaalselt enda käsutusse saada ja vältida saadud raha arestimist. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik mõistlikult põhjendada kauba vedu FIE M. N. poolt ja pangaülekandega suures summas arvete tasumist pangakontodele, mis võidakse suure tõenäosusega peatselt arestida (selle asemel, et kasutada sama skeemi sularaha väljaviimiseks raamatupidamisest teiste äriühingute arvete kaudu või sarnaselt muude tehingutega, mida vaidlustatud maksuotsusega on maksustatud), kui asuda seisukohale, et tegelikkuses treitud puitmaterjali müügitehinguid nende äriühingute vahel ei toimunud. Halduskohus on teinud eksliku järelduse arvete tasumisest tundmatule isikule ka sellest, et tarnija nime juurde on raamatupidamisarvestuses märgitud küsimärk. Ringkonnakohus märgib, et raamatupidamisarvestuses on märgitud arve tasumise tähtaeg 60 päeva ning arve on tasutud pangaülekandega identifitseeritud isikule. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates tehingute mittetoimumise kahtluse piisavaks kinnituseks asjaolu, et apellandil ei olnud müüjaga sõlmitud kirjalikku ostumüügilepingut ja kauba transportimisel ei lisatud saatelehti.
  5. Ringkonnakohus nõustub tehingute osas OÜ-ga Cording Trade, OÜ-ga Faunus, OÜ-ga Fixanor, OÜ-ga Baltpartners ja OÜ-ga Daalor Grupp halduskohtu ja maksuhalduriga, et 20
(21)3-07-1290 arvetel näidatud tehingute toimumist ei ole apellant suutnud usaldusväärselt tõendada, ega korda halduskohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi. Üksnes treitoorikute toomisest Ääsmäel asuva angaari juurde ei saa usutavalt järeldada, et tehingud tehti arvetel näidatud müüjatega ja sellise sisuga, nagu arvetelt nähtub. Ringkonnakohus nõustub nende tehingute tõendamatuse osas halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad tunnistajate ütluste vastuolulisust, kirjalike tõendite ebapiisavust ja müüjate poolt tehingute tegemist välistavaid asjaolusid nagu tehniliste võimaluste ja töötajate puudumine ning äriühingute juhatuste liikmete poolt äritegevusest mitteteadmine.
  1. Maksupettusele ja apellandi poolt fiktiivsete arvete saamisele viitab ka see, et taolisi tehinguid on tehtud mitme erineva müüjaga. See, et arveid väljastanud isikud (v.a. OÜ Baltpartnersi juhatuse liige I. L.) ei suutnud meenutada apellanti, võib küll osundada, et need arved väljastati mõne tundmatu isiku poolt, kes tegutses väidetava müüjana, kuid maksupettuse kahtluse ümberlükkamiseks tuleks apellandil näidata tegelike tehingute asjaolusid. Halduskohus märkis õigesti, et apellandi pahausksusele viitavad muu hulgas asjaolu, et kaebaja raamatupidamises on selliseid ebaõigeid arveid seoses mitme väidetava müüjaga, tehtud on mitu erinevat tehingut ning tehingute summa on selline, mis eeldab üldjuhul, et ostja suudab meenutada vähemalt mõne tehingu puhul selgelt tegeliku tehingu asjaolusid. Olukorras, kus selliseid tõendeid pole, on usutav kaebaja osalemine maksupettuses ja maksuotsuse tühistamiseks alust pole. Tehingute toimumist ei muuda usutavaks asjaolu, et arvetel näidatud allkirjad sarnanevad nende äriühingute juhatuste liikmete allkirjadega või et apellandil on olemas äriühingute B-kaartide ja juhatuse liikmete isikuttõendavate dokumentide koopiad. Selliste dokumentide saamine on võimalik ka maksupettuse korral, arvestades, et nimetatud dokumendid või nende koopiad on ilmselgelt olemas ka arvevabriku teenust osutavatel isikutel. Apellant pole usutavalt tõendanud, et tegelikult saadud kauba eest tasuti nimetatud arvete alusel ja kauba üle andnud isikutele või müüjate juhatuste liikmetele.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et kuna OÜ-ga Peipsi Servis aset leidnud tehingute puhul loeb kohus tehingute tegemise tõendatuks, tuleb maksuotsus selles osas tühistada. Teiste müüjate nimel esitatud arvete osas pole aga apellant ümber lükanud maksupettuses osalemise kahtlust. Seetõttu pole nimetatud tehingute osas alust ka maksuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb maksuhaldurile ettekirjutuse arvutada 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest välja apellandi poolt tasumisele kuuluv maksusumma.
  3. Rahuldamata jääb kaebus vaideotsuse tühistamiseks, kuna vaideotsust ei saa pidada sellega maksuotsuse põhjenduste muutmise osas õigusvastaseks. Muus osas vaideotsus iseseisvalt apellandi õigusi ei riku.
  4. Pooled pole taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 21
(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.