KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 16.04.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2666 Haldusasi M. V.e (V.) kaebus

§-ga 4 lg 3, mis reguleerib eratee avalikuks teeks määramist, antud juhul on aga tegemist erateeks määramisega. Maaomaniku vastuseis ettenähtud lepingu sõlmimisele ei saa olla avaliku tee ühe osa erateeks muutmise aluseks. Vaieldav haldusakt on faktiliselt ja õiguslikult põhjendamata. Kaebuses taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Jõelähtme Vallavolikogu (edaspidi vallavolikogu või vastustaja) ei nõustu M. V.e (edaspidi V. või kaebaja) kaebusega Volikogu

1. oktoobri
2. a. otsuse nr 546 (edaspidi otsus 546) tühistamiseks. Kaebuses on otsust 546 nimetatud vastuoluliseks ja õigusvastaseks ning kaebuse kohaselt ei ole asjakohaselt motiveeritud. Vastustaja vaidleb kaebaja väidetele vastu. Vallavalitsus on seisukohal, et otsus 546 ei riku kaebaja õigusi. Kuigi kaebaja on avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja arvatud Mere tee lõiku kasutanud juurdepääsuks talle kuuluvale Neeme piilkonna kinnistule, ei ole otsusega 546 kaebaja õigusi rikutud. Vaatamata Mere tee lõigu välja arvamisele avalikult kasutatavate teede nimekirjast on kaebajal Asjaõigusseaduse § 156 alusel endiselt õigus juurdepääsu teostamiseks Neeme piilkonna kinnistule ja kinnistult avalikult kasutatavale teele. Juhul, kui käesoleva haldusasja menetlusse kaasatud kinnistuomanik S. P. vastava õiguse teostamist takistab, on kaebajal võimalik esitada S. P. vastu vastav nõus tsiviilkohtumenetluses ja juurdepääsu teostamise võimalus Mere tee kõnealust lõiku kasutades saavutada. Seetõttu on vallavolikogu seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kaebaja õiguste rikkumise puudumise tõttu. Vallavolikogu osundab, et isegi kui asuda seisukohale, et otsus 546 rikub kaebaja õigusi, on tuleb see kõne alla üksnes osas, milles see käsitleb kaebaja poolt kaebuses käsitletud Mere tee lõigu avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja arvamist, mitte aga otsuse 546 osas tervikuna ja selles käsitletud ülejäänud teede avalikult kasutatavate teede hulgast väljaarvamist. Seega ei ole käesolevas vaidluses võimalik teoreetiliseltki tühistada otsust 546 tervikuna, nagu on taotlenud kaebaja, vaid üksnes Mere teed puudutavas osas. Kaebaja ei ole kaebuses täpsustanud oma väidet, et otsus 546 on vastuoluline. Otsuses 546 puudub vastuolu – sellega on otsustatud selles nimetatud teede välja arvamine avalikult kasutatavate teede nimekirjast ning osundatud selle aluseks olevatele asjaoludele ja esitatud õiguslik põhjendus. Kaebaja viide Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 on tee 2 avalikuks kasutamiseks määramise pädevuse kontekstis asjakohatu ning sellest ei tulene ka kohaliku omavalitsuse kohustust tee avalikult kasutatava teena määratlemiseks. Kuigi teel võib olla funktsioon selle kasutamiseks avalikult kasutatava teena peab tee avalik kasutus ning avalikus kasutuses olevana määratlemine siiski toimuma kooskõlas vastava regulatsiooniga, mille kohaselt on erateede avalikus kasutuses oleva teena määratlemise tingimuseks vastava kokkuleppe sõlmimine teeomanikuga. Seetõttu on teeomanikuga kokkuleppe sõlmimisel või selle kokkuleppe puudumisel tähtsus vaatamata sellele, et teel oleks avalikult kasutatava tee funktsioon. Vallavolikogu ei nõustu kaebaja väitega otsuse 546 motiveerimatuse kohta. Viide

§ 4

lg 3 on otsuse 546 põhjendamisel asjakohane säte, kuivõrd sellest sättest tuleneb vajadus eratee omanikuga tee avalikuks kasutamiseks vastava kokkuleppe sõlmimise kohta, mis käesoleval juhul puudub. Otsuses 546 on osundatud, et eratee omanikul puudub valmisolek sellise kokkuleppe sõlmimiseks ning ta on taotlenud tee avalikult kasutatavate teede nimekirjast väljaarvamist. Seega on otsuses esitatud nii otsustuse faktiline kui ka õiguslik alus. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et Jõelähtme Vallavolikogu

1. novembri 2004 otsus nr 149 oli käesolevas vaidluses puudutatud Mere tee lõigu avalikult kasutatava teena määramise osas õigusvastane. Otsuse 546 andmisega on seega toimunud õigusvastase haldusakti muutmine, mis Haldusmenetluse seaduse § 65 lg 1 kohaselt on lubatud nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt. Isegi kui vaatamata käesolevas seletuses eespool esitatule asuda seisukohale, et otsus 546 rikub Mere tee lõigu avalikult kasutatava teena määratlemise lõpetamise osas kaebaja õigusi, siis ei ole õigusvastase haldusakti muutmine Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 1 samuti välistatud. Haldusmenetluse seaduse § 67 lg 1 sätestab nimekirja asjaoludest, mida seejuures arvesse võetakse. Kuivõrd antud juhul kasutab vaidlusalust teelõiku lisaks teeomanikule üksnes kaebaja, kellele vallavolikogule teadaolevalt pole tehtud takistusi tee kasutamiseks Neeme piilkonna kinnistule juurdepääsu teostamiseks teelõiku kasutades ning isegi kui sellised takistused ilmneksid oleks kaebajal võimalik oma õiguste kaitse saavutada tsiviilõiguslike vahenditega, siis puudub antud juhul ülekaalukas avalik huvi, mis õigustaks teeomaniku tahtele mittevastava teekasutusrežiimi jätkumist. Tuleb silmas pidada, et tee avalikuks kasutamiseks määramine paneb teeomanikule kohustuse taluda tee kasutamist määratlemata isikute ringi poolt erinevalt olukorrast, kus tee kasutamine konkreetse isiku (antud juhul kaebaja) poolt oleks reguleeritud tsiviilõiguslikult. Seega on tee avalikuks kasutamiseks määramine teeomaniku jaoks tsiviilõiguslike meetmete rakendamisest oluliselt koormavam ning vallavolikogu jääb selle juurde, et võttes arvesse teelõiku kasutatavate isikute vähesust, puudub avalik-õigusliku meetme rakendamiseks tsiviilõigusliku meetme asemel antud juhul põhjendus. Kaebaja on kaebuse viimases lauses väitnud, et teelõigu väljaarvamist ei saa pidada proportsionaalseks ning tegemist on kaalutlusveaga. Vallavolikogu sellega ei nõustu samadel põhjustel, mis on esitatud seletuse eelmises punktis – tegemist on kohase abinõuga teeomaniku huvide kaitseks ning võttes arvesse tee avalikuks kasutamiseks määramisest tuleneva talumiskohustus ulatust võrreldes kaebaja poolt sellest saadava hüvega, mis on saavutatav ka avalikuks kasutamisest määramisest tuleneva talumiskohustuseta Asjaõigusseaduse alusel, on see ka proportsionaalne. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOLMANDA ISIKU ARVAMUS Jõelähtme Vallavolikogu
2. novembri 2004 otsusega nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine” (edaspidi otsus I) kinnitati Jõelähtme valla territooriumil asuvate avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede nimekiri, milles sisaldus ka kolmandale isikule kuuluval Uitro kinnistul katastritunnusega 24505:001:1821, asuv Mere tee lõpuosa pikkusega 415 m.
3. oktoobri 2009 otsusega nr 546 (edaspidi otsus II) muutis Jõelähtme Vallavolikogu otsusele I lisatud teede nimekirja selliselt, et märkis Mere tee lõpuosa pikkusega 415 m erateena, millel puudub avalik funktsioon. Kaebuse esitaja on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse II tühistamiseks. Kaebuse esitaja on ebatäpselt märkinud, et Mere tee puhul on tegemist ainsa juurdepääsuga kaebajale 3 kuuluvale Neeme piilkonnamaja kinnistule katastritunnusega 24505:001:
4. Kolmas isik ei ole teadlik, kust pärineb kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud kaardimaterjal, kuid tulenevalt selle mõõtkavast ja kaebuses esitatust (Mere tee kui ainus juurdepääs kaebuse esitaja kinnistule) võiks kaebust mõista selliselt, et kaebuse esitajal on Mere tee kaudu võimalik pääseda vahetult enda kinnistule, s.t. Neeme piilkonnamaja kinnistule. Tegelikkuses see nii ei ole, mille tõestamiseks esitab kolmas isik väljatrüki Maa-Ameti kaardiregistrist, millest nähtub, et Mere tee (tähistatud punasega) kulgeb oma lõpuosas üksnes Uitro kinnistul ja see ei ulatu Neeme piilkonnamaja kinnistule (tähistatud sinisega). Tulenevalt eeltoodust ei oleks kaebuse esitajal ilma kolmanda isikuga kokkuleppeid sõlmimata võimalik pääseda Mere teelt oma kinnistule isegi sel juhul, kui Mere tee lõpuosa oleks määratud avalikuks kasutamiseks. Otsuse II tühistamiseks puudub õiguslik alus. Kolmas isik nõustub vastustaja poolt 25.02.2010 kohtule antud seletusega. Kaebuse esitaja on otsust II pidanud paljasõnaliselt vastuoluliseks. Kolmas isik leiab, et otsus II ei ole vastuoluline. Kaebuse esitaja on otsust II pidanud õigusvastaseks. Kaebuse esitaja arvates ei saa tee avaliku funktsiooni äralangemisele aluseks olla asjaolu, „et vald ei ole ühe maaomanikuga sõlminud avalikuks teeks määratud tee avalikuks kasutamiseks ja teehoiu korraldamiseks lepingut”. Avaliku funktsiooni olemasolu või äralangemine ei oma antud asjas õiguslikku tähendust. Kolmas isik soovib rõhutada, et tema näol ei ole tegemist „ühe maaomanikuga”, vaid ainsa maaomanikuga, kellele kuuluval kinnistul kulgeb avalikust kasutusest väljaarvatud teelõik (Mere tee lõpuosa). Teiste isikute kinnistutel nimetatud teelõik ei asetse. Kolmas isik on seisukohal, et otsus II ei ole õigusvastane.

§ 4

lg 3 sätestab, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et vastavalt

le on võimalik erateed avalikuks kasutamiseks määrata üksnes juhul, kui selleks on olemas eratee omaniku tahe ja eratee omanik jõuab vallavalitsusega (linnavalitsusega) kokkuleppele lepingu tingimustes. Eratee omaniku tahte puudumisel ei ole võimalik erateed avalikuks kasutamiseks määrata. Antud juhul on kolmas isik Jõelähtme vallale selgelt väljendanud, et ta ei sõlmi

§ 4

lg 3 nimetatud lepingut, millele on otsuses II ka viidatud kui haldusakti andmise alusele.

§ 4lg 3 esitab selgelt esiplaanile eratee omaniku tahte sõlmimiseks.

Teel avaliku funktsiooni olemasolule (või selle äralangemisele) ei ole

s õiguslikku tähendust antud. Küll on märgitud eratee avalikuks määramise puhul üheks asjaoluks avaliku huvi olemasolu, kuid see on teisejärguline võrreldes eratee omaniku tahtega anda tee avalikku kasutusse, s.t. eratee avaliku huvi olemasolu omab tähendust eratee omaniku eelnimetatud tahte olemasolul. Kaebuse esitaja on ka leidnud, et „maaomaniku vastuseis ettenähtud lepingu sõlmimisele ei saa olla avaliku tee ühe osa erateeks muutmise aluseks” ning et „ettenähtud kokkuleppe sõlmimise vastuseisu tõttu tee avaliku kasutuse äramuutmist ei saa pidada proportsionaalseks ja tegemist on kaalutlusveaga”. Kaebuse esitaja poolt kasutatud sõnapaaridest „ettenähtud leping” ja „ettenähtud kokkulepe” võiks järeldada justkui oleks

§ 4

lg 3 sätestatud lepingu näol tegemist mingisuguse „kohustusliku kokkuleppega”, mille sõlmimisest hoiab antud juhul eratee omanik (kolmas isik) õigusvastaselt kõrvale. Tegelikult on see kokkulepe, mis sõlmitakse eelkõige tulenevalt eratee omaniku soovist ja tema poolt soovitud tingimustel. Vallal puudub võimalus kohustada eratee omanikku nimetatud lepingut sõlmima. Kuivõrd valla ja eratee omaniku vahel puudus kokkulepe ja eratee omanik oli ka selgelt väljendanud, et ta ei soovi nimetatud lepingut sõlmida, siis ei jäänudki Jõelähtme Vallvolikogul muud üle, kui tühistada varasem otsus I, mis ei olnud õiguspärane. Kaalutlusõigust ei olnud antud juhul võimalikki teostada. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, kelle suhtes ja milles ei ole otsus II proportsionaalne. Kaebuse esitaja viide KOKS § 6 lg 1 tulenevale kohaliku omavalitsuse kohustusele korraldada valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita, ei puuduta mingilgi viisil antud asja ja eratee avalikust kasutatavate teede hulgast väljaarvamist. Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tagada erateede avalik kasutatavus.

§ 4

lg 3 võib määrata eratee avalikuks kasutamiseks, kui eratee omanik on andnud selleks nõusoleku (sõlminud lepingu) ja see on vajalik kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Antud juhul selline kohaliku omavalitsuse huvi puudub ja seda ei ole sisustanud ka kaebuse esitaja. Vastavalt 4

§ 5² on eratee tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal.

Samas on sätestatud, et erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal, välja arvatud

§ 33

lõikes 8 (alarmsõidukid, kaitseväe sõidukid erakorralise või sõjaseisukorra ajal), mil võib erateed kasutada kinnisasja omaniku loata. Kehtiva õiguse kohaselt (Asjaõigusseadus, Teeseadus) on eratee reeglina kinnistu omaniku vallata, kasutada ja käsutada (v.a.

§ 33

lg 8 sätestatud erandid), kuid kohalik omavalitsus võib teatud eelduste olemasolul määrata selle avalikuks kasutamiseks (

§ 4lg 3).

Kinnisasja omaniku juurdepääsu tagamine oma kinnistule ei toimu Eesti õiguse kohaselt mitte eratee avalikuks kasutamiseks määramise kaudu, vaid naaberkinnisasjade omanike vaheliste kokkulepete sõlmimise teel (servituudid, jne). Kolmanda isiku esindaja toetab vastustaja seisukohti ning palub kaebuse jätta rahuldamata. Lisaks taotleb kolmas isik kantud menetluskulude väljamõistmist kaebuse esitajalt. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja ja kolmanda isiku kirjalike ja suuliste seisukohtadega, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Käesolev kaebus on tühistamiskaebus, milles taotletakse teise isiku suhtes välja antud haldusakti tühistamist. Tühistamiskaebuse esitamise eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine või vabaduste piiramine. Vaidlustatud Jõelähtme Vallavolikogu 14.10.2009 otsusega nr 546 muudeti Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr 149 kinnitati Jõelähtme valla territooriumil asuvate avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede nimekirja, milles sisaldus ka kolmandale isikule S. P.le kuuluval Uitro kinnistul, katastritunnusega 24505:001:1821, asuv Mere tee lõpuosa pikkusega 415 m, märkides eelnimetatud teede nimekirja Neeme külas nr 2450054 Mere tee lõpuosa pikkusega 415 m erateena, millel puudub avalik funktsioon. Vastustaja väitel Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsus nr 149 oli käesolevas vaidluses puudutatud Mere tee lõigu avalikult kasutatava teena määramise osas õigusvastane ning otsuse nr 546 andmise eesmärgiks oli õigusvastase haldusakti muutmine, mis Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 1 kohaselt on lubatud nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt. Kaebuses väidetakse, et Mere tee puhul on tegemist ainsa juurdepääsuga Neeme poolsaare tipus asuvale Neeme piilkonnamaja kinnistule, mis kuulub kaebuse esitajale. Kolmanda isiku S. P. esindaja väitel see tegelikkuses nii ei ole, mille tõendamiseks esitas kohtule väljatrüki Maa-ameti kaardiregistrist, millest nähtub, et Mere tee (tähistatud punasega) kulgeb oma lõpuosas üksnes Uitro kinnistul ning ei ulatu Neeme piilkonnamaja kinnistule (tähistatud sinisega). Sellest tulenevalt leiab kolmanda isiku esindaja, et kaebuse esitajal ei oleks võimalik ilma kolmanda isikuga kokkulepet sõlmimata pääseda Mere teelt oma kinnistule isegi siis, kui Mere tee lõpuosa oleks määratud avalikuks kasutamiseks. Vastustaja esindaja 24.03.2010 toimunud kohtuistungil selgitas, et faktiliselt tee kasutamist kaebaja poolt ei toimu. Kunagi oli piirivalvekordoni ehitiste juurde moodustatud maatükk, mis peaks olema riigikaitsemaa otstarbega ning seal asuvad varemed. Vastustaja teada sellel maatükil faktiliselt maa kasutamist ei toimu. Kolmanda isiku esindaja selgitas kohtuistungil, et kaebaja käib kinnistul harva ning kaebaja ja kolmas isik võiksid omavahel tsiviilõiguslikult kokku leppida tee kasutamise osas, tulevikus võib kõne alla tulla ka servituudi seadmine. Kaebuse esitaja ei ole kasutanud võimalust kolmanda isikuga tsiviilõiguslikult tee kasutamise osas kokku leppida. 5 Kaebuse kohaselt on vaieldav haldusakt nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamata. Kohus kaebaja sellekohase väitega ei nõustu. Vaieldav haldusakt sisaldab endas nii faktiliste asjaolude kirjeldust kui ka õiguslikku alust ning on piisavalt motiveeritud ja arusaadav. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud ega tõendanud kohtule vaidlustatud haldusakti negatiivset mõju enda subjektiivsetele õigustele või siis kahjulike tagajärgede saabumist.

(TeeS) § 1 lg 1 sätestab, et käesolev seadus sätestab tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest, reguleerib teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest. TeeS § 2 lg 1 annab tee mõiste, mille kohaselt tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. TeeS § 4 lg 1 kohaselt avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Neeme külas asuv Mere tee nr 2450054 on pikkusega 1705 m ja selle tee lõpuosa kulgeb 415 m pikkusel lõigul S. P.le kuuluval Uitro maaüksusel, millel puudub avalik funktsioon. TeeS § 52 annab eratee mõiste, mille kohaselt eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal (v.a TeeS § 33 lg 8 loetletud erandid). TeeS § 4 lõike 3 teine lause sätestab, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Nimetatud sätte mõte on selles, et eratee võib määrata avalikuks kasutamiseks eratee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning sõlmitakse leping eratee omaniku ja valla- või linnavalitsuse vahel eratee avalikuks kasutamiseks, mis tähendab, et eratee võib määrata avalikuks kasutamiseks üksnes eratee omaniku nõusolekul ning vastava lepingu alusel. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et Mere tee lõpuosa pikkusega 415 m, mis asub S. P. kinnistul, on vastupidiselt vastustaja seisukohale avaliku funktsiooniga (avalik tee). Samuti ei ole kaebuses märgitud, et S. P. takistaks kaebajal juurdepääsu tema kinnistule vms. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 15 lg 3 kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kaebuses sisalduv väide, et kaevatav haldusakt on kaebajale kahjulik, on paljasõnaline ning tõendamata. Kohus leiab, et kaebuse esitaja õigusi ei riku vaidlustatud haldusakt ning selle tühistamise nõue ei ole põhjendatud. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kohus kaasas HKMS § 14 lg 3 alusel haldusasja menetlusse kolmanda isikuna S. P., keda vaidlustatav haldusakt otseselt puudutab, kuna asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kolmanda isiku esindaja on esitanud menetluskulude hüvitamise nõude, milles taotleb välja mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks viimase poolt kantud menetluskulud summas 7 200 krooni, mille kohta on esitanud ka vastavad kuludokumendid, millega on tõendatud kulude kandmine näidatud summas. HKMS § 92 lg 7 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Käesolevas kohtumenetluses kaasatud kolmas isik on vastustaja poolel, seega kaebuse rahuldamata jätmisel kolmanda isiku menetluskulud hüvitab kaebuse esitaja. 6 Elle Kask Kohtunik 7