) § 38 ja § 40 lg 1, 2 ja 4 alusel seoses RAB poolt rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni kontrollimisega (kontrolltoimik nr 0801129) /tl 6-7/. AS SEB Pank väljastas OÜ-le Selltrader 13.10.2009 tõendi nr K1/25.4-1.4./14915 selle kohta, et äriühingu kontode kasutamist on piiratud RAB 08.10.2009 ettekirjutuse alusel /tl 8/.
sätete jäme rikkumine järgmistel asjaoludel ja motiividel. 08.10.
on HMS-st kõrgemalseisev akt, mille aluseks EL konventsioon, ning RAB-l puudub igasugune vajadus kontrolli käigus järgida HMS sätteid. Samuti väideti uuesti, et kontrollitakse panga tegevust ja kaebaja on asjas kolmas isik, kellel õigusi ei peagi seletama. Kuna pank pole ettekirjutusele vaiet esitanud, siis pole ka alust arvete kasutamist lubada. Oli ka ettepanek, et kaebaja esindaja võiks pöörduda 3 halduskohtusse, sest siis selguks kohtupraktika korras, kuidas taolisi kontrolle tulevikus läbi viia (milliseid dokumente vormistada jms). Käesolevaks ajaks (29.10.2009 ja 02.11.2009) on kaebaja esitanud mitte ainult enda dokumentatsiooni, vaid ka arvelduskontodele laekunud rahasummade omanikettevõtete raamatupidamisdokumentatsiooni, millist RAB täiendavalt esindajalt nõudis. Sellele vaatamata ei ole 09.11.2009 seisuga arvelduskontode kasutamiskeeldu veel lõpetatud. RAB vanemkomissari seisukoht 06.11.2009 toimunud telefonivestluses oli, et kaebaja esindaja, nähes oma arvelduskontode blokeerimise ettekirjutust pangale, oli koheselt kohustatud ise ilmuma RAB selgituste andmiseks ja tõendama, et ta ei ole seadust rikkunud. Ettekirjutusega blokeeriti kõik arved, peatades (halvates) nii kogu ettevõtte finantsmajandusliku tegevuse, esitamata samal ajal kaebajale mitte mingeid andmeid toimuva menetluse kohta ning sisuliselt lubades jätkata oma tegevust (st ei keelustatud rahapesu kahtluse korral peatamisele kuuluvate tehingute jätkamist, ainult arveldused pangas peatati; jäeti kaebaja teadmatusse nii toimuvast haldusmenetlusest (ei selgitatud õigusi ning edasikaebamise korda jms), millega jämedalt rikuti nii HMS §-de 35-37, 40 kui ka
Kaebajat pole kuni kaebuse esitamise päevani tutvustatud
§-s 38 lg 1 viidatud haldusaktiga ega tutvustatud teda sama paragrahvi lg 2 märgitud kontrolli aluseks olevate faktiliste asjaoludega haldusmenetluses. Ettevõtte kõigi kontode kasutusõiguse piiramine 30 päevaks pangas on oluline põhiseaduslike huvide riivamine, mis teeb kaebajal ka võimatuks riigimaksude maksmise ning kahjustab tema renomeed teiste klientide ees. Nii EL kui ÜRO rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmete eesmärgiks on tõkestada kuritegelikul teel saadud raha (vara) legaliseerimist ning terroristlike organisatsioonide rahastamist. Sellel eesmärgil on kehtestatud vastavad reeglid, et kolmandad isikud teadlikult või kõrgendatud hoolsuskohustust rikkudes ei osutaks rahapesul kaasabi ega abistaks kurjategijaid keelatud tehingute läbiviimisel või kuritegelikul teel saadu varjamisel. Samades EL normides on korduvalt rõhutatud, et taoline kontroll ei tohi takistada legaalsete kaupade ja raha vaba liikumist, st normaalset tsiviilkäivet ja majandustegevust. OÜ Selltrader tehingute eesmärgiks on täita kliendi käsund, saades selle toimingu eest hüvitust. Seega on kõik tehingud võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 619 järgi kvalifitseeritavad käsunduslepingutena - lepingu järgi kohustub üks isik vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu. Kaebaja kliendid on raamlepingus andnud oma kinnitused selle kohta, et edastatud rahalised vahendid on legaalsed ning et nad on teadlikud nii EL kui ka Eesti Vabariigi rahapesu tõkestamist reguleerivate õigusaktide sisust. Kaebajal puuduvad igasugused andmed ning kahtlused selle kohta, et kliendid oleksid saanud oma rahalised vahendid ebaseaduslikul teel või tegeleksid läbi kaebaja kas rahapesuga või terrorismi finantseerimisega. Tulenevalt käsundilepingu laadist ja sisust ei ole kaebaja finantseerimisasutus, kuna ta edastab kliendi juhiste järgi kliendile kuuluva rahasumma kolmandale isikule pärast seda, kui kliendi ja kolmanda isiku vahel on toimunud majandustehing, identifitseerides seejuures igakordselt nii raha saatja kui ka saaja. Kaebaja leiab, et ta on järginud kõiki EL rahapesu tõkestamise konventsioonide ja Eesti Vabariigi seaduse jm õigusaktide nõudeid, millised on äritegevuses üldkohustuslikud, sh on identifitseeritud kliendid nii nimetuse, registrikoodi, registridokumentide kui ka muude dokumentide alusel (koopiad olemas), samuti on identifitseeritud käsundi korras üleantud summade adressaadid (st täidetud nõuded maksjaga seotud teabe kohta – EP ja EN 15.11.2006 määruse nr 1781/2006 Art 4 nõuded). Klientide rahalised vahendid on kaebajale üle kantud ametlike pangaülekannetena, st RAB-l oli võimalus identifitseerida ja kontrollida rahasummade legaalsust juba panga kaudu 08.10.
Kaebaja juhatuse liikme sellekohane taotlus 20.10.09 esitada kirjalik dokument kontrolli eesmärgi ja mahu kohta jäeti RAB poolt tähelepanuta, s.t. kuni formaalselt 06.11.09 toimus kaebaja suhtes läbiviidud kontrollmenetlus ilma HMS sätteid järgimata ja haldusakti koostamata. Rikutud on kaebaja “õigus olla ära kuulatud” ja kaitsta enda huve menetluses. Sisuliselt võib sellist tegevust pidada omavoliks, kuna kaebaja ei ole ei RAB allasutus ega ka allüksus. RAB töötajate väited, et kui kaebaja sai teada tema pangakonto hoidjale – teisele juriidilisele isikule AS SEB Pangale esitatud ettekirjutusest, oleks ta kohe pidanud hakkama oma majandustegevust selgitama RAB-le ja aktiivselt oma õigusi kaitsma, et ole omane tsiviilühiskonnale ega vasta ka FATV soovitustele ning juhistele juhul, kui kaebaja pole informeeritud, milles on tema tegevus kahtlusi äratanud (näit. ka pastakate ost ettevõttele võib viia kahtlusele terrorismis, kuigi on üldteadaolev asjaolu, et pastapliiatsi kesta on võimalik peita raadiosaatja, videokaamera, mürk, lõhkeaine või surmava viiruse ampull). Kuni käesoleva ajani pole kaebajale selgitatud, kas Selltrader OÜ tegevus on tõstatanud kahtlusi rahapesu või terrorismi rahastamise kohta või siis mõlema osas korraga, st mis asjaolude osas ennast püüda õigustada või esitada rehabiliteerivaid tõendeid. Igasugustest selgitustest selles küsimuses on RAB hoidunud kuni tänase päevani. Mingit muud haldusakti peale 11.11.09 saadud kahe 06-11-09 dateeringuga ettekirjutuse (kaebajale lisainfo esitamiseks ja pangale esitatud ettekirjutuse koopia) pole kaebajale esitatud (kusjuures on jäänud mulje, et mainitud dokumendid võivad olla koostatud alles 10.11.09 taandkuupäevaga, kuna neid 09.11.09 veel pangal ei olnud ning pank ise otsis selgitusi, miks kaebaja kontode deponeerimist pole lubatud ja sai meie andmetel ettekirjutuse alles 10.11.09 hommikul). Nagu
lg 1 mõttest selgub, peab RAB-l olema konkreetne kahtlus rahapesu või terrorismi rahastamise kohta kaebaja käitumises, st kuritegelikul teel saadud või kuriteoks ettenähtud vara-raha kasutamise või käitlemise kohta. Sellise kahtluse korral peab RAB kohe keelustama kahtlusaluse tehingu lõpuleviimise ning seadma käsutuskeelu kontole, kuhu “kahtlane” raha on kantud (ilmselt siiski ainult konkreetse kahtlusaluse rahasumma ulatuses), samuti seadma kahtlase tehingu objektiks olevale varale käsutuskeelu. Käesoleval juhul on kaebajal küll kõik kolm pangakontot seatud käsutuskeelu alla, samas ei ole kuni käesoleva ajani haldusakti selle kohta, et Selltrader OÜ peaks peatama analoogilised tehingud teiste isikutega või mõnes teises pangas. Siit saab ainult järeldada, et RAB eesmärgiks oli “külmutada” pangaarved-kontod, mitte aga peatada ettevõtte samasugused siiani läbiviidud majandustehingud teiste võimalike klientidega. Siit edasi on võimalik teha ainult üks järeldus – kuna tehingute keeldu kaebaja suhtes pole seatud, vastavat haldusakti pole tutvustatud, siis pole ka kontode “külmutamine” ilmselt seotud kahtlustustega, et Selltrader OÜ tegeles rahapesuga või terrorismi rahastamisega või tema majandustegevus oleks kuritegelikul teel saadud vara “pesemine”. Seega on loogiliselt võttes antud juhul ebaseaduslik ka RAB tegevus (toimingud) kontodele kasutus- ja käsutuskeelu seadmisel algusest peale. Esitades kaebajale nii 06.11.09 kuupäevaga ettekirjutuse piiratud mahus õiguste selgitusega kui ka 06.11.2009 ettekirjutuse AS-le SEB Pank, kus on selgelt kirjas, et kaebaja on kolmas isik, samas aga seades käsutuskeelu ja -kohustuse pangale kaebaja arvete osas, rikub RAB alates 08.10.2009 HMS sätteid HMS § 11 lg 1 p 2 mõttes, kuna tegelikult on menetluse subjektiks ehk isikuks, kellele ettekirjutus oleks pidanud olema suunatud, kaebaja (mitte aga pank, kelle rahapesualast tegevust seoses kaebaja isikuga ilmselt antud kontekstis ei uurita). Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-07-184 (otsus 16.03.07) on kohus asunud seisukohale, et põhjendatud huvi koosneb vähemalt kahest komponendist: esiteks eeldab põhjendatud huvi olemasolu nõude esitanud isiku isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti või toiminguga; teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka mingisuguse eelise ehk õigusliku 6 kasu (e. aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat oma õiguste teostamisel ja kaitsmisel – vt. Riigikohtu halduskolleegiumi haldusasi nr.3-3-1-70-09, otsus 12.11.09). Kaebaja leiab, et esimese komponendi põhistus on esitatud, et kaebaja kontod on alusetult ja ebaseaduslikult “külmutatud”, on peatunud majandustegevus, võimalus kaotada turunišš ja tulevased ning praegused kliendid, võimalik on pankrot ja ärinime kompromiteerimine ning kõik see on RAB toimingute tulem kas praegu või lähitulevikus. Teise komponendina kaebaja viitab aga Riigikohtu halduskolleegiumi
Kaebaja juhatuse liikme sellekohane taotlus 20.10.2009 esitada kirjalik dokument kontrolli eesmärgi ja mahu kohta jäeti RAB poolt tähelepanuta, s.t. kuni formaalselt 06.11.2009 toimus kaebaja suhtes läbiviidud kontrollmenetlus ilma HMS sätteid järgimata ja haldusakti koostamata. Rikutud on 7 kaebaja “õigus olla ära kuulatud” ja kaitsta enda huve menetluses. Sisuliselt võib sellist tegevust pidada omavoliks, kuna kaebaja ei ole ei RAB allasutus ega ka allüksus. RAB töötajate väited, et kui kaebaja sai teada tema pangakonto hoidjale – teisele juriidilisele isikule AS SEB Pangale esitatud ettekirjutusest, oleks ta kohe pidanud hakkama oma majandustegevust selgitama RAB-le ja aktiivselt oma õigusi kaitsma, et ole omane tsiviilühiskonnale ega vasta ka FATV soovitustele ning juhistele juhul, kui kaebaja pole informeeritud, milles on tema tegevus kahtlusi äratanud (nn pööratud tõendamise kohustusel puudub alus). Kui RAB-l tekkis pisemgi kahtlus rahapesus või terrorismi finantseerimises, sai koheselt läbi panga identifitseerida nii kaebaja kontodele ülekantud summade saatjad kui ka väljamaksete adressaadid ning esitada konkreetsed päringud kaebaja juhatusele, samuti oli RAB-l võimalik kasutada Läti Vabariigi analoogilise kontrollorgani abi. Üldse ei puutu RAB kompetentsi nõuda kaebajalt andmeid selle kohta, kas Lätis paiknev klient on Läti riigile tasunud ettenähtud maksud või on maksuvõlglane Lätis, kuna kaebaja ei ole taolise rahvusvahelise kohustust seadva sätte subjekt. RAB teatises viidatud A. K. on üks OÜ Saikom omanikke ja juriste. Et A. K. esindab kaebaja Läti partnerfirmat, on tõendatud nii Alter Pars SIA volikirjaga A. K.ile, samuti ka 02.11.2009 Läti ettevõtete dokumentide üleandmis-vastuvõtuaktiga RAB-le. Seega pidi hiljemalt 02.11.2009 RAB töötajatele ilmselgeks saama, et A. K. on Läti ettevõtete lepinguline esindaja EV-s, mitte aga mingi oletatav “kontrollija”. V. Z. ega A. K. kumbki ei tegele rahapesuga ning ei ole ka variisikud. Samuti pole V. Z. mingit süüd RAB-le esitatud avalduses “üles tunnistanud” ega loobunud arestitud vahenditest, vaid palus need tagastada Läti poolele. Läti ettevõte nõuab kaebajalt arestitud vahendite tagastamist alates oktoobrist 2009. a ja on selle kohta esitanud kaebajale ka nõudekirja. Esimest - 08.10.2009 ettekirjutust pole RAB mitte kunagi kaebajale edastanud, selle teksti sai kaebaja esindaja pangalt, küll aga saadeti kaebajale kui kolmandale isikule välja ajaliselt teine - 06.11.2009.a. ettekirjutuse nr 1-7/5212 koopia. Oma arvete ja nendel asuvate rahaliste vahendite käsutuskeelust sai kaebaja algselt teada pangaasutuselt. Miks ei saadetud kaebajale ajaliselt esimest 08.10.2009 ettekirjutust, siis kaebaja on seisukohal, et see on tingitud HMS puudulikust tundmisest ja arvamusest, et RAB on EV põhiseadusest kõrgemalseisev rahvusvaheline moodustis. RAB oma siseriiklikke õigusakte rikkuva tegevusega rikub jämedalt Euroopa Ühenduse Asutamislepingu III jaotise “Isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine” IV peatüki “Kapital ja maksed” Art 56
kohustatud subjekt. OÜ Selltrader äritegevus ja kaebuse sisu viitavad sellele, et kaebaja seisukohalt ei ole OÜ Selltrader finantseerimisasutus ja seega ka mitte
kohustatud subjekt. Põhjenduses viidatakse VÕS § 619 sätestatud käsunduslepingule, jättes märkimata, et sisuliselt on OÜ Selltrader äritegevuse puhul tegemist maksekäsunditega ning lepingud on sõlmitud sidevahendite abil. Seega on tegelikult tegemist VÕS § 52 lg 3 järgi sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingutega ning OÜ Selltrader on finantseerimisasutus
Viimasest järeldub, et kaebaja oleks pidanud enne finantseerimisteenuse pakkumist tutvuma põhjalikult
nõuetega ning asuma neid täitma, mida ettevõte siiani teinud ei ole. 8 Eelnimetatud rahapesu andmebüroo seisukoht sellist tüüpi finantsteenuseid osutavate ettevõtjate suhtes on olnud selge ja kindel sellest ajast peale, kui vastavaid
sätteid rakendama hakati. Seda selgitati ka järjekindlalt nii eesti, vene kui inglise keeles A. K.ile, kes esindas eelnevalt mitmeid seda tüüpi ettevõtjaid, sealhulgas ka kaebajat suhtluses rahapesu andmebürooga. A. K.ile, kes tahtlikult eirates rahapesu andmebüroo kindlaid seisukohti, jäi kaebuses toodud konstruktsiooni juurde, öeldes, et võimalus on ka kohtus oma seisukohti kaitsta. Ainult sellest võib olla tingitud kaebuse täpsustuse (09.11.2009) p 2 viimases lõigus (lk 6) toodud viide rahapesu andmebüroo ebakompetentsusele. Kaebaja on jätnud täitmata praktiliselt kõik olulised finantseerimisasutustele
sätestatud nõuded: Registreerimiskohustus (
lg 1 p 4); Kontaktisiku määramise kohustus (
lg 3); Hoolsusmeetmete kohaldamise protseduurireeglite ja nende täitmise kontrollimiseks sisekontrollieeskirja kehtestamise kohustus (
lg 1); Töötajatele regulaarse koolituse tagamise kohustus (
lg 2); Kliendi isiku tuvastamine temaga samas kohas viibides (
lg 1, seda tunnistas oma seletuses rahapesu andmebüroole ka kaebaja juhatuse liige V. Z. oma seletuskirjas rahapesu andmebüroole) ning sellest järelduvalt ka
3, 4 ja 5 sätestatud nõude; Teatamiskohustus (
Eelnevast tulenevalt on arusaadav, miks ettevõtjal tekkisid suhtluses rahapesu andmebürooga arusaamatused. Kaebaja poolt toimepandud
nõuete rikkumine ei ole küll käesoleva kohtumenetluse objektiks, kuid peaks viitama põhjustele, miks rahapesu andmebürool tekkis kahtlus, et kaebaja klientidelt teisest riigist saabunud rahalised vahendid, mis koheselt eurodeks vahetatuna sularahas piisavalt tuvastamata isikutele maksekäsundite põhjal välja anti, võivad olla rahapesu objektiks. Kaebaja poolt vaidlustatud rahapesu andmebüroo tegevuse alus on sätestatud
Tegu on haldusmenetlusega, mille käigus tuleb vastavalt
lg 2 kohaldada HMS sätteid, arvestades
erisusi. Üldjuhul viiakse kontroll läbi nii, et sellest ei saa teada ei kontrollitav ega tema äripartnerid, kuna vastavalt
Erilise kaitse all on
sätestatud teatamiskohustuse täitnud isikud
Seda informatsiooni pole rahapesu andmebürool õigus väljastada ka § 43 lg 2 ja § 37 lg 2 alusel uurimisorganitele väljastatavate materjalide korral. Rahapesu andmebüroos registreeritud andmeid edastatakse ainult kohtueelset menetlust teostavale asutusele, prokurörile ja kohtule kirjaliku taotluse alusel seoses kriminaalmenetlusega või rahapesu andmebüroo algatusel, kui see on vajalik rahapesu, terrorismi rahastamise ning nendega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks ja uurimiseks. Kui rahapesukahtlus kinnitust ei leidnud, pole andmetele juurdepääsu õigust ühelgi teisel riigiorganil, ka kohtuorganitel mitte. (vt. ka Tallinna Halduskohtu otsust haldusasjas 3-06-1203). Seega on rahapesu andmebüroo võimalused kogutud informatsiooni ükskõik kellele avaldada väga piiratud. Kui kontrollitavate tehingute hulgas on piiriüleseid tehinguid, vahetab rahapesu andmebüroo tõe väljaselgitamise huvides informatsiooni teiste riikide rahapesu andmebüroodega vastavalt
Kuna käesoleval juhul tulid rahaülekanded Läti Vabariigist, tuli vara päritolu kontrollimisel kasutada Läti kolleegide abi. Erandjuhtudeks, kui rahapesukahtlust ei ole välistatud ja tekib vajadus koguda täiendavat teavet või võtta tarvitusele abinõud vara säilimiseks, on seaduseandja sätestanud rahapesu andmebüroole eriõigused oma haldusaktiga piirata vara käsutamist (
) või nõuda välja täiendavat informatsiooni (
).
uue redaktsiooni seletuskirjas on öeldud, et rahapesu ja terrorikuritegude ohtlikkusest tulenevalt on rahapesu terrorikuritegude 9 rahastamise tõkestamine käsitletav kui ülekaaluka avaliku huvi teenimine, mis annab avalikule võimule piisava aluse isikutele kohustuste panemiseks ja isikute õiguste piiramiseks, s.h põhiõiguste riiveks (http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=163492&u=20080806141135). Rahapesu võib kahjustada kogu riigi finantssüsteemi terviklikkust, aga ka iga üksiku krediidija finantseerimisasutuse stabiilsust erinevatel viisidel ja võib tekitada märkimisväärseid finantskahjusid. Reputatsiooni-, operatsiooni- ja kontsentratsiooniriskide realiseerumine võivad viia krediidija finantseerimisasutuste likviidsusprobleemideni, korrespondentpanganduse suhete lõpetamiseni, varade külmutamiseni, suurendada oluliselt laenukahjumeid, soodustada ettevõtja aktsiate hinna alanemist, tuua kaasa erinevaid sanktsioone. Kaebaja ei ole õieti hinnanud rahapesu andmebüroo toiminguid. Antud juhul oli rahapesu andmebürool tekkinud enne 08.10.2009 põhjendatud kahtlus, et OÜ Selltrader kontodele Läti ettevõtete kontodelt osutatava finantsteenuse raames saabunud vahendid võivad olla saadud kuritegeliku tegevuse tulemusena ning on tõenäoliselt rahapesu objektiks. Kuna vahetult enne tõusis oluliselt tehingute sagedus, andis rahapesu andmebüroo 08.10.2009 haldusakti, millega piiras vastavalt
Finantsteenuse osutamine seadusega nõutud (
Kaebaja sai piirangust teada järgmisel päeval ning selle asemel, et tõestada vara legaalset päritolu, otsis formaalseid võimalusi oma
tulenevaid kohustusi ignoreerida, hoidus kontaktist rahapesu andmebürooga pöördudes sinna alles 19.10.2009 teabenõude vormis vaatamata pangast saadud juhtnööridele võtta koheselt ühendust rahapesu andmebürooga. Rahapesu andmebüroo arvates on OÜ Selltrader üks mitmest A. K.i kontrolli all (ka allkirjaõigus pangas) olevatest ettevõtetest, mis tegelevad samasuguse finantsteenuse osutamisega Läti ettevõtetele ning mille ainuomanik ja juhatuse liige V. Z. on tõenäoliselt variisik. 2009 aasta juulis – augustis oli A. K.il mitu kohtumist rahapesu andmebüroo esindajatega, kes selgitasid üksikasjalikult
nõudeid finantsteenuste osutamisel ning nende nõuete eiramise tagajärgi. Samuti selgitati teenuseriske ja seda, et ettevõtjad, kes selliseid teenuseid osutavad, on rahapesu andmebüroo järelevalve subjektid ning tehti ettepanek teha koostööd
nõuete täitmisel. A. K. keeldus koostööst väites, et kirjeldatud teenust ei saa vaadelda makseteenusena ning rahapesu andmebürool ei ole õigust järelevalve korras dokumentidega tutvuda. Samuti selgitati, et rahapesu andmebüroo haldusakti puhul
lg 1 alusel tekib vara valdajale pööratud tõestamiskohustus 30 päeva jooksul ning kui vara valdaja seda ei täida, on rahapesu andmebürool õigus seada piirang veel 60 päevaks, mil tõestamiskohustus lasub riigil. Seega eeldab seadus
lg 1 järgi esimese kolmekümne päeva jooksul vara valdaja aktiivsust tõestamaks vara legaalset päritolu ning OÜ Selltrader esindaja A. K. oli sellest piisavalt hästi teadlik. Kuna esimese piirangu kehtimisest kolmekümne päeva jooksul ei esitanud OÜ Selltrader rahapesu andmebüroole usutavaid dokumente, mis tõestanuks vara legaalset päritolu, rakendas rahapesu andmebüroo õigust seada piirang veel 60 päevaks ning nõudis välja kogu raamatupidamise dokumentatsiooni 2009. a kohta. V. Z.i poolt esitatud dokumendid tekkinud kahtlusi ei hajutanud, lisaks kogutud andmed kinnistasid rahapesu kahtlust. Rahapesu andmebürool on andmeid, et Lätis on kriminaalmenetlus juba alustatud OÜ Selltrader klientide suhtes ning tegemist on rahvusvahelise rahapesukuriteoga. Seoses võetud rahvusvaheliste kohustustega ei ole rahapesu andmebürool õigust avaldada dokumente, mis tõestaks viimast väidet (http://www.egmontgroup.org/library/egmont-documents, Principles of Information Exchange). Kuna rahapesu andmebürool tekkis alus arvata, et OÜ Selltrader Eestis asuvatele kontodele saabuvad rahalised vahendid Läti pankadest
nõuetekohaselt tuvastamata Läti ettevõtjate kontodelt, mis koheselt sulavaluutaks vahetatakse ning tuvastamata Läti 10 ettevõtjatele välja antakse, võivad olla rahapesu objektiks, oli rahapesu andmebüroo rahvusvaheliseks kohustuseks olukorrale reageerida. Kuna sellise finantsteenuse osutamine oli OÜ Selltrader peamiseks, viimasel perioodil ka ainsaks ning oluliselt aktiviseerunud (mõne päevaga vahetati sularahaks üle 6 miljoni krooni väärtuses valuutat) äritegevuseks, pidas rahapesu andmebüroo vajalikuks rakendada
lg 1 sätestatud õigust seada 30 päevaks piirangud OÜ Selltrader kontode käsutamisele. Vara valdajal tekib kohustus tõestada külmutatud vara legaalset päritolu. Seega oli antud haldusakt igati põhjendatud ning vastas püstitatud eesmärgile tõkestada rahapesu kahtlusega tehingud. Nagu kaebusest selgus, sai kaebaja toimuvast haldusmenetlusest teada järgmisel päeval ning
kohustatud subjektina oleks pidanud tundma
nõudeid. Pangakontodele piirangute seadmisel ütleb panga esindaja alati isikule, et pöörduda tuleb rahapesu andmebüroo poole ning lisab telefoninumbri. Rahapesu andmebüroo töötaja teatab isikule alati piirangu seadmise põhjuse seaduses lubatud ulatuses ning selgitab tema õigusi ja kohustusi. Alati ei tehta seda kirjalikult, kuid haldusaktides on ka vaidlustamise kord kirjas. Haldusaktide koopiate väljastamisest asjasse puutuvatele kolmandatele isikutele pole kunagi keeldutud. Antud juhul oli eelnevalt korduvalt kohtutud OÜ Selltrader tegeliku esindaja- A. K.iga ja rahapesu andmebüroo töötajad on temale selgitanud nii seaduse nõudeid kui situatsiooni piirangute ning teiste haldusaktidega. Seega ei ole õige väide, et kaebaja ei teadnud oma õigusi ja kohustusi, kuivõrd rahapesu andmebüroo töötajad on neid talle korduvalt selgitanud. Tallinna Halduskohus oma 20.10.2008 otsuses haldusasjas 3-07-652 on analoogilises olukorras tunnistanud rahapesu andmebüroo tegevuse õiguspäraseks. Arusaamatu on kaebaja poolt kirjutatud kaebuse kolmas motiiv, kus viidatakse
Rahapesu andmebüroole jääb arusaamatuks, millist haldusakti on siinkohal silmas peetud. Sama paragrahvi lg 2 märgitud haldusakti andmise faktiliseks aluseks olevat dokumenti ei pidanud rahapesu andmebüroo võimalikuks tutvustada, kuna see takistaks antud juhul rahapesukahtluse kontrollimist ja tõe väljaselgitamist võimalikus kriminaalmenetluses ning rahapesu andmebürool on keeldumise õigus olemas. Rahapesu andmebüroo arvates on kaebuse deklareeritud motiivid formaalsed ja sisutühjad ning tegelikult on kaebajale oluline ainult küsimus, kas ta on
kohustatud subjekt või mitte, sest sellest sõltub OÜ Selltrader tegevuse hindamine rahapesukahtluse kontrolli raames. Seda korratakse kaebuse täpsustuse (09.11.2009) 3. jaos „Kaebuse motiivid“ all lk 7 eelviimases lõigus rõhutades, et tehingute eesmärgiks on täita käsundid vastavalt lepingule ning järjekordselt jäetakse märkimata, et tegemist on maksekäsunditega ja sisuliselt on tegemist maksevahenduse teenusega. Seega on OÜ Selltrader
kohustatud subjekt makseteenuse pakkujana ning OÜ Selltrader poolt
nõuete eiramine ei ole õigustatud. Eeltoodust tulenevalt on rahapesu andmebüroo seisukohal, et kirjeldatud juhtumi puhul oli rahapesukahtlus põhjendatud ja vaieldavate haldusaktide andmine õiguspärane. Rahapesukahtluse kontrolli käigus OÜ Maxitime ja OÜ Selltrader ainuomanik ja ainus juhatuse liige V. Z. tunnistas, et teda kasutati variisikuna ning kontodel külmutatud rahalised vahendid ei kuulu ei temale ega tema ettevõtetele ning loobus nende käsutamisest vastavalt
lg 6 sätestatule, mis on antud momendil kontodele piirangute seadmise aluseks (sama on tunnistanud OÜ Goodeuro ainuomanik ja ainus juhatuse liige). Kõigil kolmel juhul on tegemist nende Läti ettevõtete rahaga, kelle vastu on 13.10.2009 alustatud kriminaalmenetlus nr 15830109509 Läti finantspolitseis ning Läti kolleegide andmetel on tegemist kuriteo tulemusena saadud varaga. Vara edasine saatus otsustatakse koostöös kahe riigi õiguskaitseorganitega kriminaalmenetluse käigus. Kuna kõigi kolme kaebaja esindaja vandeadvokaat Jaak Oja ei teadnud, et kaebajate seaduslikud esindajad on külmutatud varast loobunud, on põhjust arvata, et J. Oja ei palganud esindajaks mitte kaebajate seaduslikud esindajad vaid A. K.. Sellele viitavad peale nimetatud asjaolu ka mitmed teised faktid: esiteks on A. K. kõigi kolme ettevõtte kontodel 11 allkirjaõiguslikuks isikuks, kuigi äriregistri järgi tal ettevõtetega seost ei ole, teiseks muutusid ettevõtete postiaadressid kaebustes üheks aadressiks, Kesk-Sõjamäe 3E, 11415 Tallinn, kus asub reaalselt põhiliselt A. K.ile ja tema perekonnale kuuluv OÜ Saikom. Lisaks suhtles A. K. RAB töötajatega vähemalt 31. juulil, 7. augustil, 10. augustil 26. oktoobril ja 2. novembril 2009 ning vähemalt pooltel kordadel oli tegemist kohtumisega näost-näkku, kus oli teemaks
täitmine põhiliselt nende ettevõtete poolt, kes eelnimetatud kaebused esitasid. Samuti märkis ta vestluses rahapesu andmebüroo töötajatega oma head tutvust vandeadvokaat Jaak Ojaga, kes olevat teda nõustanud just sellest aspektist, et käsundite alusel tehingute tegemise puhul ei olevat ettevõtja
kohustatud subjekt. Kaebaja oli ning on ka pärast käesoleval aastal jõustunud seadusemuudatusi
kohustatud subjekt, finantseerimisasutus, kellele on seadusega pandud hoolsuskohustused, teatamiskohustus kahtlastest ning suurtest sularahatehingutest ning registreerimiskohustus majandustegevuse registris. Finantseerimisasutus oli ta vastavalt osutatavate teenuste iseloomule ja teenuselepingutele enne seadusemuudatusi
Pärast seadusemuudatusi, mis jõustusid 22.01.2010 on vaadeldav ettevõtja finantseerimisasutus
lg 2 p 2 mõistes, kuna tegeleb makseteenuse pakkumisega makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses. Makseteenuse pakkuja pidi omama registreeringut majandustegevuse registris, mis annab neile õiguse tegutseda antud finantsteenuse valdkonnas ning registreering pidi olema enne vastaval tegevusalal tegevuse alustamist (
Selline kohustus kehtis kuni 22.01.2010, mil jõustus makseasutuste ja e-raha asutuste seadus. Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus kohaselt peab makseteenuse pakkujal olema Finantsinspektsiooni poolt väljastatud tegevusluba. Ettevõtte esindajad väidavad, et ta pole seaduse kohustatud subjekt, sest viidates VÕS § 619 sätestatule, tegutsevad nad käsunduslepingu alusel, jättes märkimata, et sisuliselt on nende äritegevuse puhul tegemist maksekäsunditega ning lepingud on sõlmitud sidevahendite abil. Seega on tegelikult tegemist VÕS § 52 lg 3 järgi sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingutega ning kaebaja on finantseerimisasutus
Viimasest järeldub, et ta oleks pidanud enne finantseerimisteenuse pakkumist tutvuma põhjalikult
nõuetega ning asuma neid täitma, eelkõige vormistama nõuetekohase registratsiooni majandustegevuse registris, mida ettevõte siiani teinud ei ole. Kuigi RAB ei saa seoses seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega esitada kohtule kontrolltoimikute materjale, on kaebajate esindajal vandeadvokaat J. Ojal usalduslike suhete korral klientidega või kliendiga võimalus veenduda vähemalt nende vastustaja väidete õigsuses, mis puudutavad otseselt kaebajaid. Lisaks on kaebajal võimalus esitada kohtule teenuselepingud ja muud dokumendid, mis peaks kaebaja väiteid teenuse olemusest tõestama. Lätis toimuva kohta saavad kaebajad teada rohkem ilmselt Läti riigi poolt saadetavate õigusabipalvete menetlemise käigus. Kõigi eelnimetatud kolme kaebaja ning lisaks veel ühe A. K.i kontrolli all oleva ettevõtte kohta edastab RAB lähipäevadel kuriteoteated KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 sätestatud kuriteo kohta Põhja ringkonnaprokuratuuri. Arvestades mainitud ettevõtjate tehingute mahtu, on finantsteenuse osutamine ettevõtjate põhiline ja püsiv ebaseaduslik tegevus, mis on arvestades Lätis menetletavat kriminaalasja nr 15830109509 kaasa toonud ka raske tagajärje rahapesu näol suures ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED
kohustatud subjekt. RAB omakorda on aga seisukohal, et OÜ Selltrader on finantseerimisasutus
lg 2 p 3 mõttes, mistõttu tema suhtes kohaldub
. Tegemist on põhimõttelise ja olulist tähtsust omava vaidlusküsimusega: kui kohus nõustuks kaebajaga, siis puuduks edaspidi hinnata vaidlustatud toimingute õiguspärasust muudel motiividel. Järelikult tuleb see küsimus lahendada kõigepealt. Vastavalt
lg 1 p-le 2 seda seadust kohaldatakse isikute majandus-, kutse- ja 6 tulenevalt ametitegevuses muu hulgas finantseerimisasutustele.
§-st finantseerimisasutus selle seaduse tähenduses on eelkõige vastav asutus krediidiasutuste seaduse tähenduses. Krediidiasutuste seaduse § 5 järgi finantseerimisasutus on selle seaduse mõistes äriühing, mis ei ole krediidiasutus (sama seaduse § 3 lg 1), kuid mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on osaluste omandamine või ühe või mitme selle seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 loetletud tehingu tegemine, st osundatud sätetes loetletud finantsteenuste osutamine (sh p 4 kohaselt makseteenused makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses). Ka
lg 2 p 3 näeb ette, et finantseerimisasutus selle seaduse tähenduses on e-raha asutus makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses. Viimatinimetatud seaduse § 5 lgst 1 tulenevalt makseasutus on äriühing, kelle püsiv tegevus on makseteenuste osutamine (sama seaduse § 3), ja makseasutus on finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses. 13 Kaebaja on põhjendanud tema suhtes
mittekohaldumist viitega VÕS §-s 619 sätestatud käsunduslepingule. VÕS § 619 järgi käsunduslepingu järgi kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on käsundi eriliigi - maksekäsunditega, mis VÕS § 703 lg 1 järgi tähendab järgmist: maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Tegemist VÕS § 52 lg 3 mõistes sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingutega. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg 5 kohaselt maksja, saaja ja maksekonto suhtes kohaldatakse VÕS §-s 709 sätestatut. Seega võib olla tegemist ka käsundi teise eriliigi – arvelduslepinguga, mis on samuti sidevahendi abil sõlmitud lepingud. Et tegemist on igal juhul makseteenuste osutamisega see tuleneb tegelikult kaebusest endastki, muu hulgas märgib kaebaja et ta „edastab kliendi juhiste järgi kliendile kuuluva rahasumma kolmandale isikule pärast seda, kui kliendi ja kolmanda isiku vahel on toimunud majandustehing, identifitseerides seejuures igakordselt nii raha saatja kui ka saaja“, samuti et kaebaja „kliendid on raamlepingus andnud oma kinnitused selle kohta, et edastatud rahalised vahendid on legaalsed ning et nad on teadlikud nii EL kui ka Eesti Vabariigi rahapesu tõkestamist reguleerivate õigusaktide sisust.“ OÜ Selltrader ei ole millegagi tõendanud, et tema poolt osutatavate teenuste puhul oleks tegemist makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 4 loetletud makseteenuste hulgast välistatavate tehingutega. Ülaltoodut arvestades on kohus seisukohal, et OÜ Selltrader on
kohustatud subjekt. Samas, kuivõrd käesoleva kaebuse esemeks ei ole vaidlus selle üle, kas kaebaja oleks pidanud enne finantseerimisteenuse pakkumist tutvuma põhjalikult
nõuetega ning asuma neid täitma ja kas kaebaja seda siiani teinud ei ole, siis jätab kohus sellekohased väited sisuliselt tähelepanuta. Tähtsust omavad need vaid sellest aspektist, et vastustaja on viidanud neile kui põhjustele, miks rahapesu andmebürool tekkis kahtlus, „et kaebaja klientidelt teisest riigist saabunud rahalised vahendid, mis koheselt eurodeks vahetatuna sularahas piisavalt tuvastamata isikutele maksekäsundite põhjal välja anti, võivad olla rahapesu objektiks“ ehk mis on olnud (üheks) ajendiks käesolevas asjas vaidlustatud toimingutele ja haldusaktidele. 3. Asja materjalidest nähtuvalt seati OÜ Selltrader AS-s SEB Pank arvelduskontodele nr 10220092701019, 10220097494017 ja 10220097498013 kasutuspiirang RAB 08.10.2009 ettekirjutuse alusel. Ettekirjutus pangale on tehtud
ja § 40 lg 1, 2 ja 4 alusel seoses RAB poolt rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni kontrollimisega (kontrolltoimik nr 0801129). Tulenevalt
(kaevatud toimingute ajal kehtinud redaktsioonis) § 2 lg-st 2 selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS seaduse sätteid, arvestades
erisusi. Et
on HMS suhtes eriseadus, siis erisuste korral kuulub kohaldamisele eriseadus.
lg 1 kohaselt RAB teeb oma ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte, vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 § 40 lõike 1 alusel tehtud ettekirjutuses selle faktilist alust ei märgita. Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis. Isik, kelle tehingu peatamiseks või konto või muu vara kasutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, võib tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. Kohus märgib, et ka HMS § 37 lg 2 näeb ette, et haldusorgan keelab toimiku, dokumendi või selle osaga tutvumise, kui selles sisalduvate andmete avaldamine on seadusega või selle alusel keelatud. Vastavalt § 38 lg-le 3 RAB haldusaktile kirjutab alla 14 rahapesu andmebüroo juht, juhi asetäitja või juhi poolt volitatud ametnik. Kui alla kirjutab volitatud ametnik, märgitakse allkirja juurde allkirjastamisõigust andva dokumendi number ja väljaandmise kuupäev ning koht, kus nimetatud dokumendiga on võimalik tutvuda.
lg 4 annab RAB-le õiguse haldusakti täitmata jätmisel rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
lg-s 1 on sätestatud RAB õigus rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral RAB ettekirjutusega tehing peatada ning kehtestada konto ja tehingu objektiks oleva vara käsutamise piirangu kuni 30 ööpäevaks ettekirjutuse kättetoimetamisest arvates. Kinnistusraamatus, laevakinnistusraamatus, liiklus- või äriregistris registreeritud vara käsutamist võib RAB põhjendatud kahtluse korral ettekirjutusega piirata selle säilimise tagamiseks kuni 30 ööpäevaks. Sama paragrahvi lg 2 järgi enne lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist võib tehingu teha või kontol oleva või muu vara käsutamise piirangust kõrvale kalduda ainult RAB kirjalikul loal. Konto kasutamise piirangu kehtimise ajal ei täida krediidiasutus ega finantseerimisasutus konto debiteerimise juhiseid. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4, kui vara legaalne päritolu leiab rahapesu kahtluse korral tõendamist enne lõikes 3 nimetatud tähtaja möödumist, on RAB kohustatud vara käsutamise piirangud lõpetama viivitamata. Kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus, otsustatakse vara käsutamise piirangute lõpetamine kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korras. 4. Ka RAB 06.11.2009 ettekirjutus OÜ-le Selltrader täiendava informatsiooni esitamiseks (perioodil 01.01.2009 kuni ettekirjutuse tegemise ajani majandustehingute kohta dokumentide esitamiseks ja selgituste andmiseks hiljemalt 17.11.2009) on antud
(lg 1, 3, 4), samuti § 41 lg 2 ja 4 alusel.
lg 1 kohaselt rahapesu andmebürool on õigus seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks saada teavet Finantsinspektsioonilt ja teistelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning ettekirjutuse alusel kohustatud isikult rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtlusega seotud asjaolude, tehingute ja isikute kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 ettekirjutuse adressaat on kohustatud ettekirjutuse täitma ja esitama teabe, sealhulgas pangavõi ärisaladust sisaldava teabe, ettekirjutuses määratud tähtajaks. Teave esitatakse kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tulenevalt
lg-st 4 rahapesu andmebürool on õigus ettekirjutuse alusel saada kolmandalt isikult teavet rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamisel tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, sealhulgas mis tahes andmekandjal raamatupidamisdokumente kolmandalt isikult, kelle seos uuritava tehinguga selgus kontrolli või analüüsi käigus. Arvestades
§-s 37 sätestatud RAB ülesandeid ja eelviidatud sätteid, saab teha järelduse, et RAB oli õigustatud (RAB juht oli pädev) pangale tehtava ettekirjutuse vormis seadma kaebaja pangakontodele kasutuspiirangu 30 ööpäevaks, kui RAB-le oli laekunud teave, mis seostas Selltrader OÜ võimaliku rahapesuga, ja nimetatud teavet tuli kontrollida. Samuti oli vastustaja õigustatud ettekirjutusega nõudma kaebajalt raamatupidamisdokumente ja teavet, eriti, kui sellekohane suuline nõue jäi täitmata. Kohus leiab, et kuna nimetatud pangale tehtud ettekirjutuses oli sõnaselgelt märgitud mis kahtlusi RAB kontrollib ning kaebaja sai sellest haldusaktist koheselt ka koopia, samuti ka kaebajale adresseeritud 06.11.2009 ettekirjutuses informatsiooni saamiseks on kirjas, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni, siis on täiesti põhjendamatu kaebaja väide, et „kuni käesoleva ajani pole kaebajale selgitatud, kas Selltrader OÜ tegevus on tõstatanud kahtlusi rahapesu või terrorismi rahastamise kohta või siis mõlema osas korraga, st mis asjaolude osas ennast püüda õigustada või esitada rehabiliteerivaid tõendeid.“. Arvestades
-s sätestatud menetluse eripära, puudus RAB-l talle teatavaks saanud asjaolude/andmete teatamise kohustus (§ 38 lg 2, § 43).
-st nähtuvalt on RAB-le antud eelkõige laialdased õigused koguda ja saada infot ja dokumente, kuid ei ole pandud neile kohustust 15 seda laialdaselt jagada. Samas on RAB andnud kaebajale nii 08.10.2009 ettekirjutuse saatmisega, samuti suuliselt (seda on poolte seletustest näha) kui ka kirjalikult /tl 9/ teavet menetlusest määral, mis võimalik ja vajalik, et isik saaks aru, miks tema kontode kasutamine on takistatud. Seega oli Selltrader OÜ kui menetlusosaline (kolmas isik) teavitatud teda puudutava menetluse algatamisest ja selle põhjustest. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja vassimine, et „Esimest - 08.10.2009 ettekirjutust pole RAB mitte kunagi kaebajale edastanud, selle teksti sai kaebaja esindaja pangalt“ /tl 91-92/, kui kaebaja on ise nii algset kaebust /tl 1/ kui ka selle täpsustust /tl 18/ alustanud just kirjeldusega sellest, kuidas kaebaja juhatuse liige sai 08.10.2009 RAB-lt pangale adresseeritud ettekirjutuse. Samamoodi on eelmärgitut arvestades mittemõistetav analoogiline väide kaebuses, et „pole kuni kaebuse esitamise päevani kaebajat tutvustatud
§-s 38 lg 1 viidatud haldusaktiga“ /tl 24/. Samamoodi ei laiene selles menetluses RAB-le haldusakti igakülgse motiveerimise kohustus. Teisalt aga vastavad mõlemad ettekirjutused formaalselt haldusaktidele esitatavatele nõuetele, neis on toodud ära aktide andmise õiguslik ja faktiline alus määral, mis võimaldab mõista ja kontrollida haldusaktide andmise aluseid (olgu etteruttavalt ka öeldud, et sama kehtib ka kolmanda, RAB 06.11.2009 AS-le SEB Pank tehtud uue ettekirjutuse nr 1-7/5212 kohta). Mis puutub kaebaja poolt osundatud veasse 08.10.2009 ettekirjutuses: „Kontode käsutajana oli ettekirjutuses viidatud OÜ-le Selltrade, kuid reg kood oli AS Selltrader oma, samuti kattusid ka kontode numbrid kaebaja pangakontode numbritega“, siis puudub igasugune kahtlus, et tegemist on ilmse kirjaveaga, mis ei saanud kaebajat kuidagi eksitada. Kahtlemata on kahetsusväärne, kui haldusaktis esineb selline ebatäpsus, kuid samas ei mõjuta see haldusakti sisu ning tulenevalt HMS §-dest 58 ja 59 ei anna see alust kaebust rahuldada (nimetatud ebatäpsus ei või hiljem tuua kaasa kahju hüvitamist/ see ei võimaldaks kaebajal klientide võimalikke kahjunõudeid tõrjuda). Kohus rõhutab, et kaebaja oli tegelikult päris menetluse algusest saadik kontrollmenetluse eesmärgiga kursis ja oleks tõsise soovi korral, kaasaaitamiskohustust täites (dokumentidenõue esitati suuliselt ammu enne vastava kirjaliku ettekirjutuse tegemist), saanud nii selle läbiviimist kiirendada kui ka efektiivsemalt menetlust vaidlustada, kui kaebaja leidis, et see rikub jämedalt tema õigusi. Kaebuse motiivid tunduvad ülalmärgitu valguses otsitud. 5. Kohus jagab põhimõtteliselt vastustaja seisukohti ja ei pea vajalikuks kohtuotsuses kõike uuesti üle korrata. Kohus möönab, et käesolevas asjas ei realiseeru täiel määral ka HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2, kuna
§-st 43 tulenevad ka selles osas erisused ja piirangud. Samas ei ole alust arvata, et vastustaja on kõik selle välja mõelnud, mida ta seletustes detailselt esitab, et tal puudub igasugune alus kontrollida võimalikku rahapesu kaebaja vahendusel ja et ta asjatult vaevab kaebajat dokumentide ja seletuste nõudmisega. Kui vastustaja oleks välja mõelnud selle, et „rahapesukahtluse kontrolli käigus OÜ Maxitime ja OÜ Selltrader ainuomanik ja ainus juhatuse liige V. Z. tunnistas, et teda kasutati variisikuna ning kontodel külmutatud rahalised vahendid ei kuulu ei temale ega tema ettevõtetele ning loobus nende käsutamisest vastavalt
lg 6 sätestatule, mis on antud momendil kontodele piirangute seadmise aluseks (sama on tunnistanud OÜ Goodeuro ainuomanik ja ainus juhatuse liige). Kõigil kolmel juhul on tegemist nende Läti ettevõtete rahaga, kelle vastu on 13.10.2009 alustatud kriminaalmenetlus nr 15830109509 Läti finantspolitseis ning Läti kolleegide andmetel on tegemist kuriteo tulemusena saadud varaga.“, siis oleks see ilmselt kaebaja poolt kergesti ümber lükatav, kui kohtule on esitatud ainult kaebaja lepingulise esindaja vandeadvokaat Jaak Oja kinnitus, et tema ei tea niisugustest asjaoludest. Esindaja seletus ei ole halduskohtumenetluses tõend, juhatuse liige V. Z. ei ole vastupidist aga väitnud. Vastustaja väidetut, et OÜ Selltrader on tegelikult A. K.i kontrolli all, kinnitab kaudselt fakt, et kaebaja on asunud ühele aadressile (Kesk-Sõjamäe 3E, 11415 Tallinn) A. K.ile kuuluva OÜ-ga Saikom. Samuti kinnitab seda kaudselt ka fakt, et kaebaja pole seadnud kahtluse alla 16 RAB väidet, et Selltrader OÜ on jätnud täitmata praktiliselt kõik olulised finantseerimisasutustele
sätestatud nõuded, mis on teisalt ka mõistetav, kuna kaebaja ei pidanud end finantseerimisasutuseks. Puudub igasugune mõistlik põhjendus kahtlustada, et RAB on kohtu jaoks välja mõelnud järgmise detailse vale: „Kõigi eelnimetatud kolme kaebaja ning lisaks veel ühe A. K.i kontrolli all oleva ettevõtte kohta edastab RAB lähipäevadel kuriteoteated KarS § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 sätestatud kuriteo kohta Põhja ringkonnaprokuratuuri.“ Olukorras, kus kaebajat esindab vandeadvokaat, on ilmselgelt otsitud põhjus, aga ka paljasõnaline korduv väide, et RAB ei selgitanud kaebajale tema menetlusosalise õigusi ega kaebamiskorda. Liiatigi on vaidlustamisviide esitatud kõigis kolmes kõnealuses ettekirjutuses. Neil asjaoludel kohus asjas kogutud tõendeid ning poolte esitatud seletusi kogumis hinnates on seisukohal, et vastustajal on olnud nii õiguslik kui ka faktiline alus Selltrader OÜ suhtes vaidlusaluste toimingute läbiviimiseks. Et RAB-l oli õigus rahapesukahtluse korral kehtestada nii kasutuspiiranguid kaebaja pangakontodele kui ka nõuda temalt kontrollitaval perioodil tehtud tehingute kohta raamatupidamisdokumentide ja selgituste esitamist, siis ei saanud vastustaja vaidlustatud toimingutega õigusvastaselt rikkuda Selltrader OÜ subjektiivseid õigusi. Kaebus tuvastamisnõuete osas on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. 6. Lõpuks käsitleb kohus täiendavalt RAB 06.11.2009 AS-le SEB Pank tehtud uue ettekirjutuse nr 1-7/5212 õiguspärasust. Kohus eelnevalt juba märkis, et tegemist on formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Et kohus ei leidnud kõnealusele ettekirjutusele eelnenud menetluses õiguserikkumisi, siis ei saa ka senine menetlus ettekirjutust nr 1-7/5212 iseenesest õigusvastaseks muuta. Seega võib nimetatud ettekirjutus rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui RAB oleks alusetult ja ebaproportsionaalselt pikaks ajaks pikendanud Selltrader OÜ pangakontode kasutamise piirangut. Kohus leiab, et sellele viitavad asjaolud puuduvad. Asja materjalidest nähtub, et ettekirjutuse nr 1-7/5212 tegemise ajaks oli menetlus alles pooleli – ettekirjutuses on selgelt märgitud, et „käesoleva ajani pole vara legaalset päritolu välja selgitatud“. Samuti ilmneb, et suulised kontaktid kaebaja esindajatega ei olnud andnud tulemusi vajalike tõendite kogumisel/saamisel. Seetõttu on vastustaja pidanud samal päeval ettekirjutusega nr 1-7/5212 andma 06.11.2009 ka OÜ-le Selltrader ettekirjutuse nr 15/5198 täiendava informatsiooni esitamiseks (dokumentide esitamiseks ja selgituste andmiseks hiljemalt 17.11.2009).
lg 3 p 1 järgi rahapesu andmebüroo võib ettekirjutuse alusel piirata vara käsutamist selle säilimise tagamiseks kuni 60 ööpäeva võrra juhul, kui vara päritolu kontrollimisel rahapesu kahtluse korral vara valdaja või omanik ei esita rahapesu andmebüroole 30 ööpäeva jooksul alates tehingu peatamisest või konto kasutamise piirangu kehtestamisest tõendeid vara legaalse päritolu kohta. Järelikult toodud asjaoludel ja sätte alusel oli RAB õigustatud seadma kaebaja pangakontode kasutamisele täiendavad piirangud. Kohtu arvates, kuigi seadus lubab vara käsutamist piirata kuni 60 ööpäeva, oli õigustatud antud juhul piirangu seadmine 60 ööpäevaks, kuna Selltrader OÜ pidi esitama hiljemalt 17.11.2009 rahapesukahtluse ümberlükkamiseks vajalikud selgitused ja dokumendid, pärast seda pidi aga RAB-le jääma aeg nende läbitöötamiseks/analüüsimiseks. Pealegi, vastavalt
lg-le 4, kui vara legaalne päritolu leiab rahapesu kahtluse korral tõendamist enne lõikes 3 nimetatud tähtaja möödumist, on rahapesu andmebüroo kohustatud vara käsutamise piirangud lõpetama viivitamata. Kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus, otsustatakse vara käsutamise piirangute lõpetamine kriminaalmenetlust reguleerivas seaduses sätestatud korras. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 6 rahapesu andmebüroo ja uurimisasutus võivad vara käsutamist piirata kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest. Seega, kui kaebaja oleks tõendanud rahapesukahtluse alusetust, saanuks piirangu 17 lõpetada ka varem kui kaevatud ettekirjutuses märgitud. Kuna rahapesukuritegude ohtlikkusest tulenevalt on nende kuritegude rahastamise tõkestamisel ülekaalukas avalik huvi, siis annab viimane avalikule võimule piisava aluse isikutele kohustuste panemiseks ja nende õiguste piiramiseks, sh põhiõiguste riiveks, mida isik tõe väljaselgitamise huvides on sunnitud taluma. Kaebaja enda kaebusest nähtuvalt oli RAB teda juba ette hoiatanud, et kontroll ei piirdu 30 päevaga. Et menetluse jätkamine ja piirangute jätkuv kohaldamine oli põhjendatud ka sisuliselt, sellele viitavad nii OÜ Selltrader ainuomaniku ja juhatuse liige V. Z.i rahapesukahtluse kontrolli käigus antud tunnistus, et teda kasutati variisikuna ning kontodel külmutatud rahalised vahendid ei kuulu ei temale ega tema ettevõtetele, mistõttu ta loobus nende käsutamisest vastavalt eelosundatud
S § 372 lg 2 p 3 ja lg 4 sätestatud kuriteo kohta Põhja ringkonnaprokuratuuri. Vastustaja kinnitusel on ta tuvastanud, et kaebaja pangakontodel oleva raha näol on tegemist nende Läti ettevõtete rahaga, kelle vastu on 13.10.2009 alustatud kriminaalmenetlus nr 15830109509 Läti finantspolitseis ning Läti kolleegide andmetel on tegemist kuriteo tulemusena saadud varaga. Vara edasine saatus otsustatakse koostöös kahe riigi õiguskaitseorganitega kriminaalmenetluse käigus. Ülaltoodut arvestades on OÜ Selltrader kaebus ka tühistamistaotluse osas alusetu: RAB 06.11.2009 AS-le SEB Pank tehtud ettekirjutus nr 1-7/5212 on õiguspärane haldusakt, mis sellisena ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul jääb Selltrader OÜ kaebus tervikuna rahuldamata ning RAB ei ole kooskõlas HKMS § 93 lg-ga 1 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.