KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 09. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1902 Haldusasi MTÜ Spordiklubi Diagonaal kaebus Eesti Ma

§ 11lg 8, § 471 lg 2 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

2. augusti 2009 postitemplit kandvas ümbrikus saabus Tallinna Halduskohtule MTÜ Spordiklubi Diagonaal kaebus, milles taotletakse Eesti Maleliidu õigusvastase tegevuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist. Kahju, mille suurust kaebuse esitaja siiski nimetanud ei ole, on väidetavalt tekkinud seoses sellega, et Eesti Maleliit on õigusvastaselt jätnud kaebuse esitaja ilma teatud riigieelarvest finantseeritavatest toetustest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Eesti Maleliidu tegevus sarnaste toetuste jagamisel spordiklubidele on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus ning Eesti Maleliidu ning spordiklubi vahel sestap avalik-õiguslik suhe.
3. Vastuseks halduskohtu kohtunõudele, leidis Eesti Maleliit
4. oktoobri 2009 kirjas, et tema ning MTÜ Spordiklubi Diagonaal vahelised suhted ei ole avalik-õiguslikud ning selgitas, et spordiklubidele noortespordi toetuste eraldamise kriteeriumid kinnitab Eesti Maleliidu juhatus oma otsusega ning neid otsuseid oleks kaebuse esitajal olnud võimalik mittetulundusühingute seaduse §-s 24 sätestatu kohaselt vaidlustada tsiviilkohtumenetluse korras, ent seda kaebuse esitaja teinud ei ole.
5. Kultuuriministeerium selgitas vastuseks kohtunõudele riigieelarvest spordi toetuseks mõeldud summade eraldamisega seotud asjaolusid ning märkis, et spordiseaduse § 9 lg 3 alusel kehtestatud korra alusel jagatakse toetust neljakümnele spordialaliidule lähtudes spordialaliitude taotlustest ja riigieelarves spordi toetuseks ettenähtud summa suurusest. Samuti esitas Kultuuriministeerium kohtule ärakirjad kultuuriministri käskkirjadest, millega on otsustatud raha eraldamine spordialaliitudele, sealhulgas Eesti Maleliidule ning Kultuuriministeeriumi ja Eesti Maleliidu vahel sõlmitud riigieelarvest eraldatud sporditoetuste kasutamise lepingud aastatel 2004 kuni
6. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHNEUDSED
7. Analüüsinud kaebuses esitatud taotlust ning kaebuse esitaja ja Eesti Maleliidu suhete iseloomu, samuti Eesti Maleliidu tegevust spordiklubidele riigieelarve vahenditest saadud toetussummade eraldamisel, leiab kohus, et MTÜ Spordiklubi Diagonaal kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
8. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 3 lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Avalik-õiguslik vaidlus on vaidlus, mis on tekkinud avaliku võimu kandja ja isiku vahelisest avalik-õigusliku iseloomuga suhtest. Käesoleval juhul on vaidluse poolteks kaks eraõiguslikku juriidilist isikut, kusjuures MTÜ Spordiklubi Diagonaal on arusaadavalt MTÜ Eesti Maleliit liige. Mitme eraõigusliku subjekti vahelise vaidluse lahendamine saab halduskohtu pädevusse kuuluda üksnes juhul kui see on seaduses ette nähtud (

§ 3

lg 1 p 3) või juhul kui üks vaidlusaluse suhte pooltest on kas õigusaktidest või nende alusel sõlmitud halduslepingutest tulenevalt volitatud täitma avaliku halduse ülesandeid ning kui vaidlus on tekkinud just nende avaliku halduse ülesannete täitmisega seoses.

1. Kohus leiab, et Eesti Maleliidu ja tema liikmete vahelised suhted, mis seisnevad Eesti Maleliidule riigieelarve vahenditest antud summade eraldamises oma liikmetele, ei ole avalikõigusliku iseloomuga. Spordiseaduse § 9 lg 3 alusel on kultuuriminister
2. jaanuari 2006 määrusega nr 1 kehtestanud riigieelarvest Kultuuriministeeriumile spordi toetuseks eraldatud vahendite jaotamise korra (edaspidi KuM määrus 2006/1), milles nähakse ette erinevad toetuste liigid. Ainus toetuse liik, mille puhul on ette nähtud, et spordialaliit eraldab seda spordiklubidele, on noortespordi toetus. KuM määruse 2006/1 § 3 lõikes 2 sätestatakse, et spordialaliidud kinnitavad juhatuse või muu põhikirjas ettenähtud otsustusõigust omava organi otsusega spordiklubidele ja -koolidele toetuste eraldamise kriteeriumid, toetuste saajad ja suuruse. Spordialaliit võib enda käsutusse jätta juhatuse otsusega kuni 25% eraldatavast summast kesksete noortespordi ürituste korraldamiseks, suurematel tiitlivõistlustel osalemiseks, õppekogunemiste organiseerimiseks ja sportlaste meditsiiniliste protseduuridega seotud kulude katteks. Eeltoodust nähtub, et kuigi KuM määruses 2006/1 nähakse ette, et spordialaliidud, kellele Kultuuriministeerium toetussumma eraldab, peab selle vähemalt 75% ulatuses eraldama spordiklubidele ja –koolidele, on toetuste jagamise kriteeriumite ja toetuse saajate kindlaksmääramine avalik-õiguslike normidega reguleerimata ning selle peab kindlaks määrama spordialaliit ise. Sisuliselt on seega määratud kindlaks vaid see, millisel eesmärgil peab spordialaliit talle riigieelarvest eraldatud toetust kasutama. Ka kultuuriministeeriumi ja Eesti Maleliidu vahel sõlmitud riigieelarvest eraldatud sporditoetuste kasutamise lepingutest ei nähtu, et Kultuuriministeerium annaks nendega Eesti Maleliidule üle mingisuguseid avalikõiguslikke funktsioone. Lepingutes on määratud vaid üldsõnaliselt ära eesmärgid, milleks tuleb spordialaliidul riigieelarvest eraldatud sporditoetusi kasutada, ent ei neist lepingutest ega 2 ka eelnimetatud õigusaktidest ei tulene ühelegi konkreetsele spordialaliitu kuuluvale spordiklubile subjektiivset avalikku õigust riigieelarvest eraldatavast toetustest osa saada. See, kuidas ja kelle vahel spordialaliit toetussummasid jagab, ei ole avalik-õiguslike normidega reguleeritud ning seda ei saa ka iseloomult pidada avalik-õiguslikuks funktsiooniks. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva kaebuse esemeks ei ole avalik-õiguslik vaidlus ja kaebus ei kuulu läbivaatamisele halduskohutus. Kui kaebuse esitaja leiab, et Eesti Maleliit, mille liikmeks ta on, on rikkunud kaebuse esitajale Eesti Maleliidu liikmelisusest tulenevaid õigusi või tekitanud talle kahju, on tal võimalik esitada Eesti Maleliidu vastu nõuded tsiviilkohtumenetluse korras. 7.

§ 11

lg 4 sätestab, et halduskohus tagastab määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. 8. Kuivõrd kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada, ei pea kohus vajalikuks hinnata kaebuse vastavust

§-s 10 sätestatud nõuetele. Kristjan Siigur Kohtunik 3