3-09-1464/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1464 Otsuse kuupäev

1. september 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Enn Alliksaare (Alliksaar) kaebus Võru maavanema
2. mai
3. a korralduse nr 1.1-4/323 tühistamiseks ja asja uuesti läbi vaatamise kohustamiseks
4. september 2009.a kirjalikus menetluses Asja läbivaatamine Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Enn Alliksaar; Vastustaja Võru maavanem
5. Jätta kaebus rahuldamata.
6. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
7. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Halduskohtu
8. juuli 2009.a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.
9. Kohtulahend teha teatavaks menetlusosalistele ja Maa-ametile. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 30.10.
10. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
11. Enn Alliksaar esitas 24.02.2009.a Urvaste Vallavalitsusele avalduse Visela külas Mäe Jänese kinnistuga piirneva kahe vaba maatüki erastamiseks. Urvaste Vallavalitsus esitas 26.03.2009.a Võru maavanemale taotluse maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 22 lõike 1 2 alusel maa erastamiseks loa saamiseks. Võru maavanem pöördus 07.04.2009.a Maa-ameti poole riigi huvi väljaselgitamiseks. Maaamet teatas 27.04.2009.a Võru maavanemale, et alustab nende maaüksuste riigi omandisse jätmise menetlust, kuna E. Alliksaare poolt taotletud maa-alasid ei saa 1 käsitleda ribadena, sellised maatükid ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta ega kuulu seetõttu reformimisele läbi kinnisasjaga liitmise.
12. Võru maavanema 18.05.
13. a korraldusega nr 1.1-4/323 keelduti loa andmisest Urvaste vallas Visela külas kinnistuga Mäe Jänese katastritunnusega 84301:001:0210 piirnevate maade osas, ligikaudsete pindaladega vastavalt 10,20 ha ja 15,70 ha, liitmiseks loa andmisest, kuna Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatab maaüksuse riigi omandisse jätmise menetluse.
14. Enn Alliksaar esitas 06.07.2009.a Tartu Halduskohtule kaebuse Võru maavanema 18.05.
15. a korralduse nr 1.1-4/323 tühistamiseks ja asja uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks.
16. Tartu Halduskohtu 09.07.2009.a määrusega kohaldati E. Alliksaare taotlusel esialgset õiguskaitset ja kohustati Maa-ametit peatama toimingud maa riigi omandisse jätmises menetluses. Kaebuse põhjendused ja taotlused
17. Kaebuse kohaselt on mõlemad erastatavad maatükid kaebuse esitaja kasutuses. Erastatav maatükk on olnud Mäe Jänese (registriosa 221741/2217) talumaade koosseisus aastast
18. See osa maad jäeti õigusjärgse omaniku pärijale tagastamata ning määrati tagastamata maa osas kompensatsioon. Kaebaja eesmärk on taastada Mäe Jänese ajaloolised talu piirid ja kinnistu terviklikkus. Kaebaja arvates erand põhimõttest, et maad saab erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse, puudutab füüsilisi isikuid, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Kaebaja osundas RK lahenditele nr 33-1-78-03, 3-3-1-53-01 ja 3-3-1-57-07, 3-3-1-39-08, 3-3-1-18-07 ning MaaRS §-le
19. RK Põhiseaduslikkuse järelvalve 17.03.2003 otsuses nr 3-4-1-1-03 kohus sedastab, et PS §-st 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. Haldusmenetluse seadusest tulenevalt peab haldusakt olema põhjendatud ja põhjendustes peab sisalduma nii faktiline kui ka õiguslik alus. Kaebaja arvates ei nähtu Võru maavanema korraldusest, et oleks kaalutud erinevaid huvisid. Võru maavanem on viidanud korralduses Maa-ameti 27.04.2009.a. kirjale, kuid jätnud täielikult tähelepanuta kaebuse esitaja poolt Urvaste Vallavalitsusele saadetud taotluses välja toodud seisukohad. Kaebaja leiab, et see on vastuolus hea halduse põhimõttega ja osundab RK halduskolleegium lahenditele nr 3-3-1-102-06 ja 3-3-1-81-07 ning HMS §-de 4 lg 2, 56 lg 1 ja
20. Tulenevalt eelnevast taotleb kaebaja Võru maavanema korralduse tühistamist ja ettekirjutuse tegemist vaadata uuesti läbi kaebaja avaldus kinnisasjaga liitmiseks sobivate maade erastamiseks. Vastustaja seisukohad
21. Võru maavanem leiab, et E. Alliksaare kaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks ei ole alust. 2 Võru maavanema korraldusega keeldutakse loa andmisest Urvaste Vallavalitsusele kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks MaaRS § 22 lg l2 alusel põhjusel, et Urvaste Vallavalitsuse poolt taotletud maaüksuste osas Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatas nende maaüksuste riigi omandisse jätmise menetluse (riigi reservmaa piiriettepanekud AT0803180450 ja AT0803180367). Võru maavanema korraldus on vastustaja arvates igati seaduslik, vastates nii HMS § 54 nõuetele kui Korra § 5 lg 2 nõuetele. Vastustaja märgib, et nõustuda ei saa kaebuse esitaja etteheitega nagu oleks korraldus olulise kaalutlusveaga, sest ei ole kaalutud erastamisavalduse esitanud isiku huvi ja avalikku huvi. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et korraldus on suunatud Urvaste Vallavalitsusele, sest erastamise taotlusega pöördus maavanema poole Urvaste Vallavalitsus. Kuivõrd korralduse adressaat on Urvaste Vallavalitsus, siis on antud juhul täiesti alusetu kaebaja poolt nõuda, viidates RK halduskolleegiumi seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-102-06, et maavanem oleks pidanud ära kuulama isiku arvamuse, vastuväited ja asjakohased selgitused ning uurima asjaolusid ja koguma tõendeid ja kaaluma erinevaid variante. MaaRS §-s 20 lg l2 alusel maa erastamiseks loa andmise küsimuse lahendamisel ei ole seadusandja maavanemale volitusi enamaks andnud, kui korralduses kirjas. Kuna Eesti riik Maa-ameti kaudu on teatanud erastamiseks taotletud maatükkide riigi omandisse jätmisest, siis ei olnud maavanemal pädevust korralduses kaaluda, kas riigi huvi kaalub üles erahuvi või mitte. Üldjuhul oleks selline kaalumine olnud põhjendatud ja nõutav siis, kui neid maatükke saaks käsitleda riba-, siilu- või kiilukujulisena või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükkidena, kuid samas oleks riigil avalikust huvist tingituna need põhjendatud riigi omandisse jätta. Seega on loa (mitte)andmise küsimus vaidlustatud korralduses lahendatud hea halduse põhimõtet järgides, s.o tähtaegselt ja tuginedes kehtivatele õigusnormidele nii sisu kui vormi osas. Siinkohal on vastustaja arvates oluline tähele panna MaaRS § 22 lõike l2 sõnastust, mille kohaselt on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Arvestada tuleb, et „õigus taotleda“ ei tähenda, et sellele vastab „kohustus erastada“. Samas on esmatähtis, et „õigus taotleda“ kehtib ainult tingimusel, kui piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Antud juhtumil on iseseisvate kinnisasjade moodustamine võimalik ja seega jääb täitmata sätte kohaldamise esmatingimus. Kaebuse esitaja argumenteerib kaebuse väiteid Riigikohtu seisukohtadega erinevatest lahenditest. Kaebuses viidatud lahendite hulgas puudub lahend, mis käsitleks vaidlust tulenevalt MaaRS § 22 lõike l2 kohaldamisest. Vastustaja on seisukohal, et antud juhtumil ei ole asjasse puutuvad ja kohased viited Riigikohtu seisukohtadele, mis on antud seoses õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamisega, sest kaebuse esitaja ei ole tema eraomandis olevat kinnisasja, millega piirnevat maad soovib erastada, omandanud mitte omandireformi käigus maade tagastamise kaudu, vaid müügitehingu kaudu. Kaebuse esitaja on selle kinnisasja ostnud õigustatud subjektilt ja ostnud sellistes piirides, nagu see õigustatud subjekti soovil temale tagastati. Seetõttu ei ole tagastatud maa suurus enam vaidlustatav. Maa tagastamisel õigustatud subjektile lähtuti 3 õigustatud subjekti avaldusest saada endised talumaad tagasi väiksemas ulatuses ja saada tagastamata jäänud osa eest kompensatsiooni. Kehtivas õiguses puudub alus, millele tuginedes saab kolmas isik (antud juhul müügitehinguga kinnisasja omandanud isik) vaidlustada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ( tagastatud maa piire ) ja sellest tulenevalt nõuda maa erastamist endistes talu piirides. Seega saab vastustaja arvates väita, et kaebuse esitajal ei ole õigust esitada nõuet lähtudes maareformi põhieesmärgist, s.o tagastada maa, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Kuna antud juhul õigustatud subjektile maa osalise tagastamise tagajärjel on tekkinud vabad maatükid, millest saab moodustada iseseisvad kinnisasjad, siis tulenevalt MaaRS §-st 29, on riik õigustatud otsustama nende riigi omandisse jätmise üle. Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi on eraldi menetlus ja seda saab vaidlustada isik, kelle õigusi see menetlus rikub. Maavanem on seisukohal, et maa riigi omandisse jätmine kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ei saa. Tagastamisele kuuluva (kuulunud) maa riigi omandisse jätmist saab küll vaidlustada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekt tema õigusi puudutavas osas ja tagastamise protsessi käigus, kuid mitte pärast maa tagastamist müügitehingu kaudu omandanud maa omanik. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et käesolevas asjas puudub kaebajal maa riigi omandisse jätmise menetluses kaebeõigus ja kaebuse esitaja ei saa nõuda maa riigi omandisse jätmise menetluse peatamist. Kohtu põhjendused ja otsus
22. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebaja õigusi. Kaebeõiguse olemasolu ei tähenda aga seda, et kaebuse saab alati ka sisuliselt rahuldada. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-15-01 leidnud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi. Halduskohus on seisukohal, et kaebuses toodud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vaidlustatud otsus on antud MaaRS § 22 lõike 1 2 alusel ja kaebaja leiab, et tema subjektiivsete õiguste rikkumine tuleneb vaidlustatud korralduse (tl 10) vastuolust nimetatud sättega koostoimes kaebaja poolt osundatud teiste maareformi seaduse 4 sätetega (s.h MaaRS § 2), mille kohaldamise õiguspärasust on Riigikohus hinnanud kaebaja poolt osundatud kohtulahendites. Kaebaja ei ole kaebuses osundanud ja tõendanud omandiõiguse teket Mäe Jänese kinnistu suhtes, millega piirnevaid maid ta MaaRS § 22 lõike 1 2 alusel erastada soovis. Maavanema andmetel on kaebaja nimetatud kinnistu omandanud aga ostu-müügi lepingu teel omandireformi õigustatud subjektilt. Halduskohus nõustub põhimõtteliselt vastustajast maavanema käsitlusega, et kaebaja subjektiivsed õigused ei ole käesolevas vaidluses puutumuses maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigusega. Maareform endise Mäe Jänese talu maade osas lõppes õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt tagastamise ja kompenseerimisega, mille tõttu ei saa olla ega ole vaidlusalune korraldus vastuolus põhimõtetega, mille kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud maa maareformi käigus võimalikult ajaloolistes endistes piirides tagades kinnistu terviklikkuse selliselt, et oleks tagatud kinnisasjale ka otstarbekas juurdepääsutee. Halduskohus eeldab ja lähtub asjaolust, et maareformi läbiviimise käigus on endise Mäe Jänese talu maa tagastamisel neid põhimõtteid ka parimal võimalikul viisil arvestatud. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive ei saa tuleneda ka asjaolust, et kaebaja on ajutise maakasutusõiguse alusel vaidlusaluseid maatükke kasutanud, kuna avalik õigus ei seo MaaRS § 22 lõikes 1 2 sätestatud erastamisõigust ajutise maakasutusega. Vaidluse lahendamisel on asjakohaseks kohaldatavaks õigusnormiks MaaRS § 22 lõike 1 2, mis sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vaidluse lahendamiseks tuleb seega hinnata, kas osundatud säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku (kaebaja) huve. MaaRS § 22 lõike 1 2 esimesest lausest tuleneb, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Seega kaitseb see säte kaebaja huve ainult juhul, kui Mäe Jänese kinnistuga piirnevatel maadel ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kaebaja poolt vallavalitsusele esitatud piiride kulgemise ettepanekute (tl 36 ja 37) kohaselt on piirnevate kinnisasjade suuruseks, mille erastamist kaebaja taotleb mõlema maatüki puhul 15 ha. Vastustaja on läbiviidud haldusmenetluses tuvastanud maatükkide suuruseks vastavalt 15,7 ha ja 10,2 ha. Maa-amet on leidnud (tl 39-40), et kaebaja poolt taotletud maa-alasid ei saa käsitleda ribadena ja sellised maatükid ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta, kuna Korra § 1 lõike 2 kohaselt käsitletakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana riba-, siilu- või kiilukujulist või muu kujuga iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki. Halduskohus on seisukohal, et üldteada oleva asjaoluna võib käsitleda asjaolu, et 15 ha ja 10 ha suurusi maa-alasid on võimalik kasutada iseseisvalt, mille tõttu ei kaitse MaaRS § 22 lõige 1 2 käesolevas vaidluses kaebaja huve, kuna sellest sättest ei tulene kaebajale subjektiivset avalikku õigust vaidlusaluste maatükkide erastamiseks kaebajale kuuluva kinnisasjaga liitmise teel. 5 Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel ei ole vaidlusaluse korralduse puhul tegemist kaalutlusveaga õigusvastase haldusaktiga, nagu ekslikult leiab kaebaja. Vastupidiselt kaebajale on halduskohus seisukohal, et vastustaja ei ole eiranud hea halduse tava, kuna vastustajal puudus õiguslik alus kaebaja huvide eelistamiseks avalikule huvile, kuna kehtiva õiguse kohaselt on riik õigustatud algatama vaidlusaluste maaüksuste riigi omandisse jätmise menetluse, nagu on selgitatud ja motiveeritud vaidlusaluses korralduses. Neil asjaoludel jätab halduskohus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel kaebuse rahuldamata.
23. HKMS § 122 lõike 3 alusel tühistab halduskohus käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Tartu Halduskohtu 09.07.2009.a määrusega (tl 18) kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millest tuleb informeerida ka Maa-ametit.
24. HKMS § 92 lõike 1 alusel peab kaebaja kandma menetluskulud. Kuna vastustaja ei ole kirjaliku menetluse raames määratud tähtpäevaks (tl 52) esitanud kohtukulude nimekirja ja kuludokumente menetluskulude kaebajalt välja mõistmiseks, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 6