← Eesti

3-08-2536/46

Obsah (9)§ 53§ 54§ 3§ 11§ 9§ 31§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2010, Tallinn Haldu

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-08-2536 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 22.01.1996 otsusega nr 6823 (muudetud 14.01.2002 otsusega nr 12314), on Tallinnas Niguliste tn 3 (end. Rüütli tn 1 / Niguliste tn 15) endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised ja krunt suurusega 5529 m2 loetud omandireformi objektiks ning tuvastatud, et ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 06.04.1941 otsusega ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Nimetatud vara suhtes on õigustatud subjektiks tunnistatud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK).
  2. Kultuuriministeerium esitas 05.06.2008 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ning Tallinna Linnavalitsusele taotluse tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused osas, millega tunnistati endisel kinnistul nr 584 asunud Niguliste kirik omandireformi objektiks ja EELK selle vara osas õigustatud subjektiks. Kultuuriministeerium täiendas taotlust 29.09.2008 kirjaga. Taotluse kohaselt asus endisel kinnistul nr 584 muu hulgas Niguliste kirikuhoone, mida ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud ning mis ei saa seega olla omandireformi objektiks, samuti ei olnud EELK vaidlusaluse hoone omanik. Omandireformi objektiks saavad olla üksnes samal kinnistul asunud ning praeguseks hävinud eluhoone ja laohoone.
  3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 koosolekul leiti, et Kultuuriministeeriumi taotlustes esitatud tõendid ei ole linnakomisjoni otsuste muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks piisavad, märkides samas, et endisel kinnistul nr 584 asunud hoonete õigusvastane võõrandamine toimus ajavahemikul 01.01.1941 kuni 05.07.
  5. Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu) esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsuse tühistamist ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamist vaadata Kultuuriministeeriumi taotlus uuesti läbi, lähtudes asjaolust, et Niguliste kirikuhoonet ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Eesti Vabariik on kohtusse pöördunud omandiõiguse kaitseks, sest Niguliste tn 3 kinnistu ning selle oluliseks osaks olev muuseumihoone on riigi omandis. Kuna ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuste üle maavanem järelevalvet ei teosta, puudub riigil võimalus oma omandiõiguse kaitsmiseks kohtuvälises korras. Kultuuriministeeriumi taotluse näol oli tegemist asja uuendamise taotlusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 mõistes. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on 11.11.2008 otsuse tegemisel jätnud täielikult uurimata ja hindamata Kultuuriministeeriumi esitatud uued asjaolud ja neid tõendavad tõendid. Otsus on rajatud oletustele, see on motiveerimata, põhjendamata ja vale. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on ekslikult tunnistanud endisel kinnistul nr 584 asunud kirikuhoone omandireformi objektiks ja EELK selle suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, sest arhiivisäilikud kinnitavad üksnes endisel kinnistul nr 584 asunud ca 20 m2 suuruse elamispinnaga eluhoone ja veelgi väiksema pinnaga laohoone õigusvastast võõrandamist
  6. aastal. Vastustaja on kirikuhoone õigusvastase võõrandamise aja osas oma 14.01.2002 otsuses vääralt viidanud Tallinna Linnaarhiivi 17.12.2001 kirjale nr 1-7/655 ja selle kirjaga Tallinna Maa-ametile edastatud dokumentidele. Tallinna Linnaarhiivi 15.03.2002 arhiiviteatise nr 4-2/02/148 kohaselt ei leidu linnaarhiivis mingeid andmeid Niguliste kirikuhoone natsionaliseerimise kohta aastatel 1940/1941 ega ka hilisemast ajast. Samuti nähtub Tallinna Linnaarhiivi 02.04.2008 arhiiviteatisest nr 4-2/446, et Niguliste kirikuhoonet ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud, vaid endisel kinnistul nr 584 asunud hoonetest natsionaliseeriti üksnes kivist ühekordne elamu ning kivist laohoone. Vale on ka 2

(12)3-08-2536 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuse nr 12314 selgitavas osas viidatud varasemates otsustes võetud komisjoni seisukoht nagu oleks Niguliste kirik natsionaliseeritud ENSV RKN 05.07.1945 määrusega nr 614, sest nimetatud määrus ei sisaldanud natsionaliseerimist korraldavaid, fikseerivaid ega reguleerivaid sätteid. EELK-l oleks õigus taotleda üksnes elu- ja laohoone tagastamist juhul, kui need hooned oleksid säilinud. EELK ei ole kunagi olnud Niguliste kirikuhoone omanik, sest endise kinnistu nr 584 endiseks omanikuks oli juriidilise isikuna usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus (Eesti Ajalooarhiivi 09.11.2001 arhiiviteatis nr 954 ja Tallinna Linnaarhiivi 02.04.2008 arhiiviteatis nr 4-2/446). Usuühingu Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus väidetav likvideerimine EELK poolt
  1. aastal ei muutnud kirikuhoone omandiõigust. Tallinna Linnaarhiivi 02.04.2008 arhiiviteatis nr 4-2/446 lükkab täielikult ümber ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuses nr 12314 esitatud seisukoha, et Niguliste kirikuhoone natsionaliseeriti 06.04.
  2. Samuti on ebaõige vastustaja 11.11.2008 otsuses võetud seisukoht, et kirikuhoone natsionaliseeriti millalgi aastatel 1941–
  3. See nähtub NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s 20.07.1945 kirjast nr 960, mille kohaselt ei olnud ühegi Tallinnas tegutseva luterliku koguduse kirikuhooned natsionaliseeritud. Sama ilmneb 15.11.1945 kirjast nr 612, millega usuasjade volinik Kivi esitas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule kirikute ja usuühingute natsionaliseerimise kava, milleks oleks tulnud vastu võtta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, mida aga kunagi vastu ei võetud. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s 15.08.1947 kirjas nr 1155 asuti seisukohale, et kirikuhoonete kasutusse andmine ei ole võimalik, kuna neid ei ole ära võetud. Ka 20.07.1948 koostatud dokumendis on Niguliste kiriku kohta märgitud, et seda ei ole natsionaliseeritud. Pärast
  4. aasta märtsipommitamist toimus ajavahemikul 1944–1953 kirikuvaremete iseeneslik lagunemine, kusjuures 21.01.1947 Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 467 võeti Niguliste kirik riikliku kaitse alla kui arhitektuuri mälestusmärk ning 21.11.1952 kirjas nr 2438 teatasid Eesti NSV Ministrite nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse juhataja Arman ja Muinsuskaitse osakonna juhataja Papp Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonna Arhitektuurimälestuste majavalitsusele, et endine Niguliste kirik ei ole käesoleval ajal kellegi bilansis ja sellepärast peab Arhitektuuri valitsus õigeks teiste objektide hulgas võtta majavalitsuse bilanssi ka endine Niguliste kirik. Mahajäetud varemed võeti
  5. aastal Tallinna Linna TSN TK Arhitektuuri mälestusmärkide majavalitsuse bilanssi väärtusega 0.- rubla selleks, et alustada taastamistöödega. Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 09.11.1953 korralduse nr 354-k kohaselt tuli Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonnal võtta oma bilanssi kuus Tallinnas asuvat kirikuhoonet, sh Niguliste kirik, ning 19.12.1955 kirjaga nr 472/R esitas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Arhitektuuri osakonna Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus Tallinna Linna Inventariseerimise Büroole palve registreerida Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsuse nimele kuus Tallinna kirikuhoonet. Kui teiste kirikute puhul oli märgitud bilansiline väärtus rublades, siis Niguliste kirikuvaremete puhul oli bilansiline väärtus märkimata, mis tõendab, et Niguliste kirikuvaremed võeti mahajäetud varana esmakordselt arvele alles pärast Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 09.11.1953 korraldust nr 354-k ja nende varasemat bilansilist väärtust polnud arvestatud ning nende valdaja Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus polnud seda teinud ka 19.12.
  7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidis kirjalikus vastuses, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebajal puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades on halduskohtumenetluses riigi esindajaks maavanem, kellel on õigus protestida halduskohtus kohaliku omavalitsuse 3
(12)3-08-2536 täitevorgani üksikakte. Olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses tekivad riigi ning kohaliku omavalitsuse organi vahel erimeelsused, tuleb need lahendada kohases haldusmenetluses, mitte aga halduskohtumenetluses. Ka juhul, kui käsitleda ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni riikliku haldusorganina, puudub Eesti Vabariigil halduskohtusse pöördumise õigus. On ilmselge, et linnakomisjon ei saa põhiseaduse (PS) §-st 1 tulenevat riigisuveräänsust arvestades teostada avalikku võimu Eesti Vabariigi suhtes viimase õigusi rikkudes või vabadusi piirates. Kaebusega halduskohtusse pöördumine on välistatud ka seetõttu, et kaevatav haldusakt ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi. Vaidlusalune kirikuhoone on hetkel Eesti Vabariigi omandis, kes on vaatamata omandiõigusele kirikuhoone suhtes omandireformi kohustatud subjektiks, kuna tal lasub kohustus vara tagastada ning halduskohtumenetluses kaitstava subjektiivse õiguse rikkumisena ei saa käsitada seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Niguliste kiriku õigusvastane võõrandamine on tuvastatud õigesti. Kuigi kirikuhoone sai
  1. a märtsipommitamisel olulisi kahjustusi, ei jätnud EELK kirikuhoonet vabatahtlikult maha ning pärast sõja lõppu ei lubatud EELK-l kirikuhoonet taastada, mis tähendab, et see oli omanikult ära võetud tema tahte vastaselt. NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva Usukultusasjade Nõukogu Voliniku Eesti NSV-s 09.06.1945 kirjas nr 394 märgiti, et sõjalise tegevuse tagajärjel kasutuskõlbmatuks muutunud kirikute ja palvemajade taastamine on lubatud üksnes vastavalt NSVL Rahvakomissaride Nõukogu 19.11.1944 määrusega kehtestatud usukultuste palvemajade avamise korrale. 15.07.1945 kirjas nr 538 teatas Usuasjade Nõukogu volinik, et Tallinna Niguliste kogudus jääb registreerimata iseseisvalt tegutseva usuühinguna, sest kogudusel puudub praegu oma kirik jumalateenistuse pidamiseks ning et 28.05.1947 Usuasjade Nõukogu Volinikule adresseeritud kirjas nr 323 palus EELK piiskopi asetäitja A. Pahn esitada ENSV Valitsusele EELK Konsistooriumi palve, et koos kirikutega antaks tagasi kõik neile kuulunud hooned. Usuasjade Nõukogu Volinik vastas 04.06.1947 kirjas nr 502, et ENSV RKN 05.07.1945 määruse nr 614 lisa „Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend“ deklareerib, et usuühingutel ei ole juriidilise isiku õigusi. Kuna nimetatud määruses ei olnud täpsemalt määratletud endise juriidilise isiku varade saatus, siis muutusid varad juriidilise isiku lõpetamisega vaibevaraks ning sellise vara edaspidist saatust reguleeris NSVL RKN 17.04.1943 „Määrustik natsionaliseeritud, konfiskeeritud, vaibevara ja peremehetu vara arvestuse ja kasutuse kohta“, mille alusel läks vaibevara tasuta täitevkomitee korraldusse ja valdusse. Seega olid alates 15.07.1945 kõik usuühingute varad, mis kuulusid neile juriidilistele isikutena, vaibevarad. Faktiliselt võõrandati Niguliste kiriku hoone õigusvastaselt ENSV RKN 05.07.1945 määruse nr 614 alusel. Kui kirikuhoonet poleks kunagi võõrandatud, ei saaks see tänapäeval olla riigi omandis. EELK on põhjendatult tunnistatud Niguliste kirikuhoone osas õigustatud subjektiks, kuivõrd usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi kogudus oli
  2. aastaks likvideeritud ning varad läksid seaduse alusel üle EELK-le. Kirikute ja usuühingute seaduse § 31 kohaselt läks kiriku koguduse likvideerimisel tema varandus üle kirikule, mis tähendab, et Niguliste koguduse vara (sh kirikuhoone) läks Vabariigi Valitsuse 14.09.1939 otsusega määratud kiriku hooldaja 11.11.1939 otsuse nr 185 ning kirikute ja usuühingute seaduse § 31 viimase lause kohaselt üle EELK-le.
  3. Kolmas isik Eesti Evangeelne Luterlik Kirik nõustus vastustaja seisukohtadega ning märkis lisaks, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsus ei ole haldusakt, vaid komisjoni poolt kaebajale esitatud materjalide läbitöötamise alusel antud selgitus, mille kohaselt selles küsimuses 14.01.2002 vastuvõetud haldusakti muutmiseks või täiendamiseks 4
(12)3-08-2536 puudub seaduslik alus. Kaebuse esitamine ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuse peale ei oleks aga võimalik kaebetähtaja möödumise tõttu. 7. Tallinna Halduskohus jättis 07.04.2009 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsus, millega otsustati jätta Niguliste kirikuhoone omandireformi objektiks tunnistamise ning selle vara osas EELK õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuses varem antud haldusaktid muutmata, ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuivõrd tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole seaduses teistsugust menetluskorda ette nähtud, kuulub kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse (

§ 3

). Riigikohtu lahend nr 3-3-1-6-01 ei ole asjakohane, sest see käsitleb maa erastamisega seotud küsimusi, käesoleval juhul puudutab vaidlus aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et maa erastamise otsustab maavanem riigi esindajana, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab aga Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (määrus nr 36) p 23 kohaselt valla- või linnavalitsus. Kuigi vara tagastamise otsustamine on olemuselt seadusega kohalikule omavalistusele pandud riikliku iseloomuga ülesanne, teevad kohaliku omavalitsuse organid vastavaid otsuseid oma nimel ja omal vastutusel. Maavanema järelevalvepädevust ning maavanema õigust pöörduda protestiga halduskohtu poole, ei saa vaadelda

§ 3

lg-s 3 nimetatud teistsuguse menetluskorrana, mis välistaks selle, et riik kui avalik-õiguslik juriidiline isik saaks pöörduda enda omandiõiguse kaitseks kaebusega halduskohtu poole, kui ta leiab, et teine avaliku võimu kandja on avalik-õiguslikke funktsioone täites riigi kui omaniku subjektiivseid õigusi rikkunud. Seega ei ole käesolevas asjas alust menetluse lõpetamiseks. Nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.01.1996 otsus nr 6823 ja 14.01.2002 otsus nr 12314 ei riku Eesti Vabariigi kui Niguliste kirikuhoone omaniku subjektiivseid õigusi, ei saa neid õigusi rikkuda ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsus, millega on sisuliselt keeldutud eelnimetatud otsuste muutmisest (osalisest tühistamisest). Määrusest nr 36 tulenevalt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise üle otsustamine kahes etapis. Esiteks toimub vara tagastamist ettevalmistav menetlus, mis lõpeb ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt kas määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsuse (n-ö subjektiotsus) või p-s 20 nimetatud otsuse (taotluse rahuldamata jätmine) tegemisega. Alles pärast subjektiotsuse tegemist asub valla- või linnavalitsus otsustama seda, kas õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele või mitte. Seejuures ei anna vara tunnistamine omandireformi objektiks ega isiku tunnistamine selle suhtes õigustatud subjektiks sellele isikule iseenesest subjektiivset õigust vara tagastamisele. Seetõttu ei saa subjektiotsus rikkuda selle isiku õigusi, kelle omandis (või valduses) on omandireformi objektiks tunnistatud vara. Tema õigusi võib rikkuda üksnes valla- või linnavalitsuse korraldus vara tagastamise kohta, kuivõrd selle tagajärjeks oleks omandi kaotus, mitte aga vara tagastamise ettevalmistavas menetluses tehtud subjektiotsus. Seejuures oleks isikul vara tagastamise kohta tehtava korralduse vaidlustamisel õigus tugineda muuhulgas sellele, et vara ei saa olla omandireformi objektiks või isik, kellele on valla- või linnavalitsus otsustanud vara tagastada, ei saa olla selle vara suhtes õigustatud subjektiks. See, kas subjektiotsus isiku subjektiivseid õigusi rikub või mitte, selgub alles pärast seda, kui on tehtud määruse nr 36 p-s 23 nimetatud otsus vara tagastamise kohta. Kaebaja väide, et juhul, kui otsustatakse vara mitte tagastada, siis järgneb kompenseerimise menetlus, millele riik enam vastu vaielda ei saa, ei ole asjassepuutuv. Riigi omandiõigus Niguliste kirikuhoone üle ei saa ühelgi juhul hõlmata omandireformi käigus sellesama vara eest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule makstavat kompensatsiooni. 5

(12)3-08-2536 Niguliste kirikuhoone kompenseerimine EELK-le ei puudutaks vähimalgi määral Eesti Vabariigi kui kõnealuse ehitise omaniku õigusi ega kohustusi. Asjaolu, et omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerijaks riik, ei tähenda seda, et riik saaks vaidlustada vara kompenseerimise kohustust omandiõiguse kaitsele tuginedes. See omakorda tähendab, et riik ei saa halduskohtule esitatava kaebusega vaidlustada ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt tehtud subjektiotsust motiivil, et materiaalses mõttes õigusvastase subjektiotsuse tõttu võib riigil tulevikus tekkida kohustus kõnealune vara ORAS alusel kompenseerida. Olukorras, kus algne haldusakt kaebaja subjektiivseid õigusi ei puuduta ega riku, ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda ka haldusorgani hilisem keeldumine algse haldusakti muutmisest. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (määrus nr 161) p-st 36 ei tulene kaebajale üldse õigust nõuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse muutmist ning see ei anna ka täiendavat alust algse haldusakti muutumata jätmise vaidlustamiseks. Ekslik on kaebaja seisukoht, et sisuliselt oli kultuuriministri taotluse näol tegemist HMS § 44 lg 1 alusel esitatud taotlusega haldusmenetluse uuendamiseks. Menetluse uuendamist saab taotleda vaid menetlusosaline. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbiviidud menetluses ei ole Eesti Vabariik Niguliste kirikuhoone omanikuna menetlusosaliseks, mis tähendab, et tal ei ole ka õigust taotleda asja uut läbivaatamist HMS § 44 lg 2 alusel. Sellist õigus ei tulene kaebajale ka määruse nr 161 pst 36 ega kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 33 lg-st
  1. Kaebaja on vara tagastamist ettevalmistavas menetluses menetlusväline isik, kes võib küll asja lahendavale haldusorganile esitada märgukirju ja selgitustaotlusi ning kellel on õigus sellele, et haldusorgan talle vastaks, ent kes siiski ei saa nõuda tema õigusi mitte puudutavate haldusaktide muutmist. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et sisuliselt on linnakomisjon varasemat otsust muutnud. 11.11.2008 otsusese märgiti sõnaselgelt, et 14.01.2002 otsust ei muudeta ega tunnistata kehtetuks. Asjaolu, et komisjon leidis 11.11.2008 otsuses, et esitatud õiguslikud arvamused ja neile lisatud arhiivimaterjalid kinnitavad Niguliste tn 3 hoonete õigusvastase võõrandamise toimumist ajavahemikul 01.01.1941 kuni 05.07.1945, nimetamata konkreetset võõrandamise hetke, mis on kajastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuses, ei tähenda, et varasemat otsust oleks muudetud. Jätkuvalt kehtib ÕVVTK 14.01.2002 otsus, mille kohaselt on endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised natsionaliseeritud Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 06.04.1941 otsusega. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsus ega ka varem sama organi poolt endisel kinnistul nr 584 asunud vara omandireformi objektiks tunnistamist ning õigustatud subjekti tuvastamist puudutavad otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, jääb kaebus rahuldamata ning puudub vajadus hinnata kaebaja sisulisi väiteid, mis puudutavad Niguliste kirikuhoone õiguslikku ja faktilist saatust ning ÕVVTK linnakomisjoni asjassepuutuvate haldusaktide õigusvastasust. Kui Tallinna Linnavalitsus otsustab määruse nr 36 p 23 alusel Niguliste kirikuhoone EELK-le tagastada, on kaebajal võimalik nimetatud otsus kohtus vaidlustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu) palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada. Halduskohus on ekslikult leidnud, et vaidlustatud otsus ei riku Eesti Vabariigi subjektiivseid õigusi ning riik ei saa olla menetlusosaliseks vaidluses vara saatuse üle, mida pole 6
(12)3-08-2536 õigusvastaselt võõrandatud ja mille omanikuks on riik ise. PS § 32 lg 1 esimese lause järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, isikute vahel vahet tegemata. Omandireformi objektiks ei tunnistata õigusvastaselt võõrandamata vara, samuti ei maksta kompensatsiooni vara eest, mis on sõjas hävinenud ja mida pole õigusvastaselt võõrandatud. Kaebuse sisuks on, et Niguliste muuseumihoone kuulub omandiõiguse alusel ilma reservatsioonideta riigile ja vara, mida ei ole õigusvastaselt võõrandatud, ei saa olla omandireformi objektiks. Samas on Tallinna Linnavolikogu 21.08.2008 otsusega nr 159 teinud Vabariigi Valitsusele ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel ettepaneku jätta omandireformi objektiks olev Niguliste muuseumkontserdisaal tervikobjektina tagastamata. Juhul, kui riik otsustab vara mittetagastamise kasuks, on ta tunnistanud endise Niguliste kirikuhoone õigusvastast võõrandamist tervikobjektina 06.04.1941, millele järgneb kompensatsioonimenetlus, millele riik enam vastu vaielda ei saa. Halduskohus ei ole mõistnud, et linnavalitsus sel juhul tagastamise korraldust üldse ei annagi ja riigil puudub igasugune võimalus seda halduskohtus vaidlustada. Seega on subjektiotsus selleks otsuseks, mille alusel riik peab otsustama, kas mittetagastamine on otstarbekas. Subjektiotsusega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist (vt Riigikohtu 07.12.2001 otsus nr 3-3-1-51-01). Viidatud lahendis on ka peetud võimalikuks subjektiotsuse iseseisvat vaidlustamist. Halduskohus välistas Eesti Vabariigi ekslikult menetlusosaliste ringist, asudes seisukohale, et riigi varaga toimetamine ja vara suhtes ka ebaõigete otsuste vastuvõtmine välistab riigi osaluse menetlusosalisena. Kohus on määruse nr 161 p 36 käsitlenud põhjendamatult kitsendavalt. Eesti Vabariik esitas Kultuuriministeeriumi kaudu linnakomisjonile arvukalt tõendeid, mis kinnitavad, et Niguliste endist kirikuhoonet pole õigusvastaselt võõrandatud, mis tingivad varasemate otsuste muutmise. Komisjon oma endist otsust ümber ei vaadanud, leides, et esitatud uued tõendid ei ole piisavad varasema otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Seega keeldus komisjon asja uuendamise menetluses varasemat otsust kehtetuks tunnistamast, st keeldus uue haldusakti andmisest, mis on HMS § 43 lg 2 kohaselt haldusakt. Ebaõige on kohtu seisukoht, et vara õigusvastase võõrandamise ajaks tuleb lugeda 06.04.1941, sest see on kirjas linnakomisjoni 14.01.2002 otsuses. Linnakomisjoni 11.11.2008 otsuses märgiti, et endine kirikuhoone võõrandati ajavahemikul 01.01.1941 kuni 05.07.1945, seega muudeti 14.01.2002 otsust. Niguliste tn 3 kinnistu (endine kinnistu nr 584) omanik on Eesti Vabariik ja kinnistu oluliseks osaks on muuseumihoone. Ilmnenud on uued asjaolud, mis tingivad subjektiotsuse muutmise. Puuduvad tõendid, et endine kirikuhoone oleks õigusvastaselt võõrandatud. Õigusvastase võõrandamise puhul on oluline tuvastada õigusvastase võõrandamise liik, täpne aeg ja taotleja omandiõigus õigusvastase võõrandamise hetkel. Endine Niguliste kirikuhoone kuulus usuühingule Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus, EELK ei saanud kirikuhoone omanikuks. Asjaolu, et EELK asus kirikuhoonet ebaseaduslikult kasutama, ei teinud temast selle omanikku. EELK saab olla omandireformi õigustatud subjektiks mitte endise Niguliste kirikuhoone omanikuna, vaid EV Ülemnõukogu 11.12.1991 otsuse „Eesti Vabariigi usuühingute kohta“ p-s 2 nimetatud õigusega. Tallinna Linnaarhiivi 02.04.2008 arhiiviteatis nr 4-2/446 lükkab täielikult ümber endise Niguliste kirikuhoone natsionaliseerimise 06.04.1941 ning kinnitab, et linnakomisjon on ekslikult tõlgendanud Majade Natsionaliseerimise Toimikut. Endine Niguliste kirikuhoone hävis 1944. aasta märtsipommitamise käigus ja lagunes täielikult järgnevatel aastatel. Varemed võeti mahajäetud varana esmakordselt arvele alles pärast Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 09.11.1953 korraldust nr 354-k. Linnakomisjon on rajanud oma oletused ekslikult arvamusele, et sõjakahjudena purustatud kirikuhoonete arvele võtmine ja ülesehitamine oli oma olemuselt vara õigusvastane võõrandamine. Riik on nimetatud vara õiguspärane omanik. 7
(12)3-08-2536 Linnakomisjon keeldus lubamast oma istungile Kultuuriministeeriumi esindajat, seega piiras kaebaja õigust olla ära kuulatud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 otsus (päevakorrapunkt nr 2) tuleb tühistada ja teha komisjonile ettekirjutus vaadata kolme kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist läbi Kultuuriministeeriumi 05.06.2008 ja 29.09.2008 avaldused, lähtudes asjaolust, et endisel kinnistul nr 584 asunud endist Niguliste kirikuhoonet ei ole õigusvastaselt võõrandatud.
  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. On ilmne, et käesolevas asjas on Eesti Vabariigi omandiõiguse rikkumine välistatud. PS §-st 32 tulenev omandiõiguse kaitseala ei kohaldu omandireformi puudutavates vaidlustes. Niguliste tn 3 kinnistut saab lugeda riigivaraks alles pärast seda, kui endise kirikuhoone ja selle aluse maa suhtes on omandireform lõpule viidud. Riigil kui omandireformi kohustatud subjektil on vastava haldusotsustuse tegemise korral kohustus vara tagastada ning apellandi väited omandiõiguse rikkumise kohta on alusetud. Halduskohtus kaitstava subjektiivse õigusena ei saa käsitada seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Vara kompenseerimise korraldused alluvad maavanema järelevalvemenetlusele, mille käigus on viimasel võimalik pöörduda protestiga halduskohtusse. Eesti Vabariigi õiguste rikkumine subjektiotsusega võiks kõne alla tulla vaid olukorras, kus riik nõuab vaidlusalust vara õigustatud subjektina ORAS § 12 lg 1 p 6 alusel tagasi. Kuna apellant vastavat taotlust esitanud ei ole, siis ei ole tal ka puutumust subjektiotsusega. Kuna halduskohus kaebaja õiguste rikkumise puudumise tõttu vaidlustatud otsuse õiguspärasust sisuliselt ei hinnanud, sh ei tuvastanud vara õigusvastase võõrandamise aega, siis kehtib linnakomisjoni 14.01.2002 otsuses 12314 märgitu, mille järgi endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised natsionaliseeriti 06.04.
  2. Endine Niguliste kirikuhoone oli seaduslikult läinud üle EELK omandisse. Selle aluseks oli kirikute ja koguduste seaduse § 31 viimane lause ja Tallinna Niguliste koguduse vara hooldaja 11.11.1939 otsus nr 185 koguduse likvideerimise kohta, mille tagajärjel läks koguduse vara üle kirikule (EELK-le). Vara õigusvastase võõrandamise fakti ja aja tuvastamisel tuleb hinnata kõiki tõendeid kogumis, linnaarhiivi üks teatis ei saa olla määrav, sest arhiivi pädevuses ei ole vara õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamine ja olemasolevatele tõenditele õigusliku hinnangu andmine. Kuigi endine kirikuhoone sai
  3. a märtsipommitamisel olulisi kahjustusi, ei jätnud EELK kirikuhoonet vabatahtlikult maha. Pärast sõja lõppu ei lubatud EELK-l kirikuhoonet taastada, kuna see oli omanikult ära võetud tema tahte vastaselt. Kiriku varad muutusid vaibevaraks, mida käsitleti samade põhimõtete järgi kui natsionaliseeritud vara. Kui endist kinnistut nr 584 poleks õigusvastaselt võõrandatud, ei saaks selle omanikuks tänasel päeval olla Eesti Vabariik.
  4. Kolmas isik Eesti Evangeelne Luterlik Kirik leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsus ega subjektiotsused ei riku Eesti Vabariigi subjektiivseid õigusi. Samuti on apellant haldusmenetluse praeguses etapis (vara tagastamist ettevalmistavas menetluses) menetlusväliseks isikuks, kellel puudub õigus nõuda haldusmenetluse uuendamist. Niguliste kiriku kinnistu maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga „Maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks“ ning ehitised natsionaliseeriti ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse „Suurte majade natsionaliseerimise kohta“ alusel 06.04.1941 Majade Natsionaliseerimise Komisjoni otsuse p-ga
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 istungi protokoll (päevakorrapunkt nr 2) ei ole haldusakt, sest see 8
(12)3-08-2536 ei reguleeri õigussuhteid. Kohtus vaidlustatavaks haldusaktiks saab käesolevas menetluses olla üksnes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsus nr 12314, mille vastuvõtmisest on möödunud seitse aastat. Kaebuse esitamisega on viivitatud ebamõistlikult kaua. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.
  2. Asjas ei vaielda apellatsiooniastmes enam selle üle, kas käesoleva vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse või tuleks asja menetlus lõpetada. Samuti ei ole menetlusosalised põhimõtteliselt välistanud Eesti Vabariigil halduskohtusse pöördumise õiguse olemasolu, sest eeldades, et riigi omandiõigus endisele kirikuhoonele on tõendatud, ei saaks tema subjektiivsete õiguste rikkumise puudumist pidada ilmselgeks (vrd

§ 11lg 31 p 5).

Kuna nende üle pole vaidlust, siis ringkonnakohus nimetatud asjaolusid ka ei käsitle. Küll aga on menetlusosaliste vahel vaidlus selle üle, kas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.11.2008 protokolliline otsus nr 2 ja laiemalt subjektiotsus (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.01.1996 otsus nr 6823 ja seda muutev 14.01.2002 otsus nr 12314) rikuvad Eesti Vabariigi subjektiivseid õigusi või mitte. Halduskohus leidis, et riigi subjektiivseid õigusi pole rikutud ja jättis seetõttu kaebuse rahuldamata ega andnud hinnangut vaidlustatud otsuse õiguspärasusele (vt nt Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-115-01, p-d 21, 22). 13. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Määruse nr 36 p 19 kohaselt ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuses tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Seega on ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus vara omandireformi objektiks ja selle tagastamiseks avalduse esitanud isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta (st määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsus) HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses eelhaldusakt vara tagastamise menetluses (vt selle kohta Riigikohtu halduskolleegiumi 16.04.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-03, p-d 9, 10; 07.12.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01, p-d 2, 4; 15.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-02, p 8). Määruse nr 36 p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Vara tagastamist ettevalmistav menetlus lõpeb kohaliku komisjoni poolt määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsuse (subjektiotsus) või p-s 20 nimetatud otsuse (taotluse rahuldamata jätmise otsus) vastuvõtmisega ning kohaliku komisjoni poolt otsuse õigustatud subjektidele teatavakstegemise ja õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku valla- või linnavalitsusele saatmisega (määruse nr 36 p-d 22 ja 24). Seejärel otsustab valla- või linnavalitsus õigustatud subjektidele vara tagastamise, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla-või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalid (määruse nr 36 p-d 23 ja 24). 9

(12)3-08-2536 14. Riigikohus on asunud seisukohale, et eelhaldusaktide (nagu ka menetlustoimingute) iseseisev vaidlustamine on lubatav, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul on juba alust arvata, et sellise menetluse lõpptulemusena antav haldusakt ei saa olla õiguspärane (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Eelhaldusakti puhul ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui kaebajal oleks võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Alles eelhaldusakti ja lõpliku akti koostoime tulemusena võib selguda, kas isiku õigusi rikutakse või tema vabadusi piiratakse. Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku akti on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-02, p 8). Juhul, kui eelhaldusakt muudab lõpliku haldusakti andmise vältimatuks või loob õiguslikult vajalikud eeldused lõpliku haldusakti andmiseks või kui muudel põhjustel on tõenäoline, et eelhaldusakt toob kaasa lõpliku haldusakti andmise, peab oma õigusi kaitsta sooviv isik esitama kaebuse eelhaldusakti tühistamiseks

§ 9

lg-s 1 sätestatud tähtajal (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-01, p 2). ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus ei määra vältimatult vara tagastamise menetluses antava lõpliku haldusakti (vara tagastamine või tagastamata jätmine) sisu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-02, p 9). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist ning omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Vara võib olla tagastamisele mittekuuluv, mistõttu tuleb otsustada vara kompenseerimise küsimus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01, p 4; 13.10.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-05, p 15).

  1. Viidatud seisukohti arvestades on halduskohus õigesti järeldanud, et vara tunnistamine omandireformi objektiks ega isiku tunnistamine selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa kuidagi rikkuda selle isiku õigusi, kelle omandis (või valduses) on omandireformi objektiks tunnistatud vara. Vara omaniku õigusi saab rikkuda üksnes nimetatud vara tagastamine. Eesti Vabariigi kui väidetavalt Niguliste kirikuhoone omaniku õiguste rikkumist ei saa tuletada ka asjaolust, et kui Vabariigi Valitsus otsustab ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel jätta Niguliste muuseum-kontserdisaali tervikobjektina tagastamata, siis kohalik omavalitsus nimetatud vara tagastamise osas haldusakti üldse ei annagi. Asjaolu, et sellisel juhul on riik sisuliselt nõustunud, et tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga ning järgneb kompensatsioonimenetlus, ei too kaasa Eesti Vabariigi kui endise kirikuhoone väidetava omaniku õiguste rikkumist, sest Eesti Vabariik jääb ka edaspidi nimetatud hoone omanikuks. Halduskohus leidis põhjendatult, et riigi omandiõigus endise Niguliste kirikuhoone üle ei saa ühelgi juhul hõlmata omandireformi käigus sellesama vara eest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule (st EELK-le) makstavat kompensatsiooni. Subjektiotsuse õiguspärasuse kohtulikku kontrolli lahus kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisest seadused ette ei näe.
  2. Halduskohus on lisaks asunud õigesti seisukohale, et Eesti Vabariigil puudus õigus nõuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse muutmist, sest teda ei saa pidada vastavas haldusmenetluses menetlusosaliseks. 10

(12)3-08-2536 HMS § 68 lg 1 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise suhtes (HMS § 64 lg 1 teine lause). HMS § 44 lg 1 sissejuhatavast lausest nähtub, et haldusmenetluse uuendamiseks saab taotluse esitada üksnes menetlusosaline. Kuigi nimetatud sätte alusel peab saama haldusmenetluse uuendamist taotleda ka isik, kes oleks pidanud olema menetlusosaline, kuid keda menetlusse ei kaasatud (vrd nt halduskohtumenetlusse kaasamata kolmanda isiku õigusega esitada halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebus –

§ 31lg 2), käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

HMS § 11 lg 1 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosalisteks taotleja (p 1), adressaat (p 2), kolmas isik (p 3) ning arvamuse või kooskõlastuse andmiseks kohustatud haldusorgan (p 4). Antud asjas võib apellandist aru saada, et Eesti Vabariik pidanuks olema Kultuuriministeeriumi kaudu menetlusse kaasatud isikuna, kelle õigusi haldusakt võib puudutada (st kolmanda isikuna). Kuivõrd ringkonnakohus märkis eespool, et subjektiotsusega ei saa rikkuda omandireformi objektiks tunnistatud vara omaniku subjektiivseid õigusi (eelkõige omandiõigust), siis ei saa tema subjektiivseid õigusi rikkuda ka haldusorgani keeldumine nimetatud otsuse muutmisest või kehtetuks tunnistamisest ning tema kolmanda isikuna määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsuse tegemise menetlusse kaasamine ei ole nõutav ega vajalik. Omandireformi objektiks tunnistatava vara valdaja subjektiotsuse tegemise menetlusse kaasamise kohustust ei tulene ka omandireformi reguleerivatest õigusaktidest.

  1. Halduskohus leidis õigesti, et ka määruse nr 161 p-st 36 ei tulene apellandile õigust nõuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse muutmist ning see ei anna täiendavat alust algse haldusakti muutumata jätmise vaidlustamiseks. Määruse nr 161 p-st 36 tuleneb ÕVVTK kohalikule komisjonile üksnes keeld jätta ka pärast otsuse tegemist laekunud asjassepuutuvad tõendid tähelepanuta (läbi vaatamata), kuid menetlusvälisele isikule sellest mingeid subjektiivseid õigusi ei teki. Halduskohus selgitas põhjendatult, et käesoleval juhul tuli Kultuuriministeeriumi taotlust menetluse uuendamiseks sisuliselt vaadelda märgukirjana, millest esitajale tekib üksnes õigus saada komisjonilt seisukoht pärast esitatud tõendite läbivaatamist, kuid mitte õigust haldusakti muutmisele. Küll oleks komisjonil endal õigus HMS § 64 lg 2 alusel otsustada põhjendatud vajaduse korral ja seaduses sätestatud piiranguid arvestades haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine, kui esitatud lisatõendid veenavad teda kehtiva haldusakti õigusvastasuses. Vaidlust ei ole selles, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on esitatud dokumendid läbi vaadanud ja andnud Kultuuriministeeriumile teada, miks täiendavad tõendid ei anna alust kehtiva subjektiotsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.
  2. Ekslik on apellandi arusaam ka sellest, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on 11.11.2008 otsusega muutnud Niguliste tn 3 hoonete õigusvastase võõrandamise aja osas varasemat 14.01.2002 otsust, sest märkis 11.11.2008 otsuses, et endine kirikuhoone võõrandati ajavahemikul 01.01.1941 kuni 05.07.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 11.11.2008 otsusega pole 14.01.2002 otsust muudetud ning viimatinimetatu kehtib endiselt ja näeb ette, et endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised on natsionaliseeritud Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 06.04.1941 otsusega.
  4. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 1 alusel jääb Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.04.2009 otsus muutmata. 11

(12)3-08-2536 20. Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu) on apellatsiooniastmes taotlenud menetluskulude väljamõistmist (riigilõiv ja õigusabikulud) kokku 44 134 krooni. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja nõuetekohased kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kuivõrd Eesti Vabariigi kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

Teised menetlusosalised menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad menetluskulud

§ 93lg 1 alusel nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.