) § 75 lg-le 6, mis jõustus 28.03.2006 ning teatati, et taotluse menetlus loetakse peatunuks kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni. Nimetatud kirjale järgnesid kaebuse esitaja ja vastustaja vahelised suulised konsultatsioonid, mille tulemusena vastustaja kaebuse esitajale kaevandamisluba ei väljastanud. 05.07.2007 saatis kaebuse esitaja vastustajale kirja nr 1-2/470, milles juhiti vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja tegevusetuse tõttu kaevandamisloa väljastamise menetlemisel pannakse kaebuse esitaja raskesse olukorda. 22.02.2007 saatis kaebuse esitaja vastustajale taotluse kaevandamisloa väljastamiseks, milles paluti vastustajal teha otsus kaevandamisloa väljastamise kohta hiljemalt 22.03.2008. Vastuseks saatis vastustaja 18.04.2008 kirja nr 13-4-4/12066-3, milles veelkordselt tõi esile, et käesoleval hetkel puudub keskkonnaministeeriumil lähtuvalt
lg-st 6 õigus anda maavara kaevandamise luba põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel. Seega oli vastustaja alates 2006.a. aprillist seisukohal, et
Seejuures ei omistanud vastustaja alates 2006.a. aprillist mitte mingisugust tähendust asjaolule, et kaebuse esitaja oli esitanud taotluse kaevandamisloa väljastamiseks seisuga 13.01.2004 ning selle taotluse esitamise ajal kehtis veel eelmine
. 13.07.2008 jõustus
lg 7, mille kohaselt
lg 6 ja sama seaduse § 34 lg 1 p 17 ei kohaldata nende lubade taotlustele, mille menetlemisel viidi enne
lg 6 jõustumist 28.03.2006 läbi keskkonnamõju hindamine ja mille kohta on Eesti Maavarade Komisjon teinud ettepaneku loa andmiseks. Kaebuse esitaja poolt 13.01.2004 väljastatud taotlus kaevandamisloa väljastamiseks vastas
Seega tulenevalt
lg 7 jõustumisest oleks pidanud ära langema
lg-st 6 tulenev väidetav takistus kaevandamisloa väljastamiseks kaebuse esitajale. Vaatamata sellele, ei astunud vastustaja samme kaevandamisloa väljastamiseks ning kaebuse esitaja oli sunnitud saatma 08.08.2008 vastustajale järjekordse taotluse kaevandamisloa väljastamiseks. Vastuseks saatis vastustaja kaebuse esitajale 28.08.2008 kirja nr 13-4-4/38075-2, millele oli lisatud vastustaja kantsleri käskkirja eelnõu kaevandamisloa väljastamise kohta kaebuse esitajale. Võrreldes 12.09.2005 saadetud vastustaja kantsleri käskkirja eelnõuga kaevandamisloa väljastamiseks, oli 28.08.2008 saadetud kantsleri käskkirja eelnõu kaebuse esitaja jaoks oluliselt ebasoodsam. Kaebuse esitaja võrdles kantsleri 2005.a. käskkirja eelnõud ning 2008.a. käskkirja eelnõud kaebuse esitajale kaevandamisloa andmise kohta oma 10.10.2008 kirjas nr 1-2/415 vastustajale, milles kaebuse esitaja keeldus kantsleri käskkirja eelnõud kooskõlastamast, põhjendades kooskõlastuse andmisest keeldumist. Kaebaja taotlus on esitatud vana
kehtivuse ajal. 01.04.2005 kehtiva
lg 2 näeb ette, et enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud maavara kaevandamisloa taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. See on ka kooskõlas haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg-ga 5. Seega oleks vastustaja pidanud 3 lahendama taotluse kaevandamisloa väljastamiseks vana
-i alusel ning menetlemisel tehtud viited uue
Vanas
-is uue
lg 1 p-le 17 ja § 75 lg-le 6 sarnaseid õigusnorme ei sisaldu ning seetõttu ei oleks saanud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava puudumine mitte kuidagi takistada kaebuse esitaja poolt esitatud taotluse menetlemist. Vanas
-s ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul oleks vastustaja pidanud taotluse lahendama. Vana
lg 2 alusel on keskkonnaminister 01.02.1995 määrusega nr 3 kinnitanud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korra, mille punktide 15 ja 17 kohaselt kuuluvad üleriigilise tähtsusega maardlate puhul kaevandamisloa taotlused pärast maakonna keskkonnateenistuse ja kohaliku omavalitsuse seisukohtade ning avaliku kuulutamise tulemusel esitatud seisukohtade saamist kahe kuu jooksul läbivaatamisele Eesti Maavarade Komisjonis. Eesti Maavarade Komisjon esitab oma otsuse Keskkonnaministeeriumi kantslerile või teda asendavale asekantslerile, kes otsustab kaevandamisloa andmise. Seega on vana
lg 2 alusel kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korras sätestatud küll, et Eesti Maavarade Komisjon peab otsuse tegema 2 kuu jooksul, kuid millise aja jooksul peab vastustaja kantsler või asekantsler otsustama kaevandamisloa andmise, see maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korrast otseselt ei selgu. See asjaolu aga ei tähenda, nagu võiks vastustaja menetleda kaevandamisloa väljastamise taotlust ükskõik kui kaua. Tulenevalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) § 13 esimesest ja kolmandast lausest, on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS §-is 13 sätestatud põhiõigustega korrespondeerib HMS § 5 lg-st 2 tulenev nõue viia haldusmenetlus läbi võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Seega pidi vastustaja PS §-st 13 ning HMS § 5 lg-st 2 tulenevalt lahendama kaevandamisloa väljastamise küsimuse mõistliku aja jooksul. Termini "mõistlik aeg" sisustamisel käesoleval juhul omab tähtsust ka vana
lg 2 alusel kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korra punkt 18, millest nähtub, et kohaliku tähtsusega maardla puhul pidi keskkonnateenistus otsustama kaevandamisloa väljastamise kahe kuu jooksul. Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 09.05.2007 haldusasjas nr 3-3-1-23-07 tehtud kohtumääruse punktist 10 ning 08.11.2007 haldusasjas nr 3-3-1-53-07 tehtud kohtumääruse punktist 12 võib järeldada, et terminiga "mõistlik aeg" peetakse silmas pigem kalendrikuid kui aastast ajavahemikku. Samuti on käesoleval juhul termini "mõistlik aeg" sisustamisel oluline, et uue
lg 5, § 28 lg 7 ja § 35 lg 3 alusel keskkonnaministri poolt 06.05.2005 väljaantud määruse nr 36, mis reguleerib kaevandamisloa väljastamisega seonduvat, § 4 lg 6 kohaselt tuleb Keskkonnaministeeriumil teha otsus kaevandamisloa andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. Kui uue
-i alusel kehtestatud korra kohaselt peab vastustaja otsustama kaevandamisloa väljastamise kahe kuu jooksul, siis jääb selgusetuks, miks vana
-i kehtivuse ajal pidanuks see aeg olema märkimisväärselt pikem. Seega leiab kaebaja, et mõistlik aeg antud juhul oleks võinud olla kuni 6 kalendrikuu pikkune ajavahemik. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et taotlust oleks tulnud alates uue
-i jõustumisest menetleda uue
-i alusel, omab tähtsust, et keskkonnaministri 06.05.2005 määrusega nr 36 kehtestatud kaevandamisloa väljastamise korra § 4 lg-s 6 on sätestatud, et vastustaja teeb otsuse kaevandamisloa andmise või andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. EMK tegi otsuse, mille kohaselt kuulus kaevandamisluba väljastamisele. Seega oleks vastustaja pidanud, lahendama kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamise küsimuse hiljemalt 01.11.2005. 4 Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, nagu oleks uue
Esiteks, EMK tegi otsuse 31.08.2005 ning vastustaja pidi kaevandamisloa väljastamise korra § 4 lg-st 6 tulenevalt otsustama kaevandamisloa väljastamise küsimuse hiljemalt 01.11.2005. Kuna vastustaja pidi lahendama kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamise küsimuse hiljemalt 01.11.2005, siis ei saa 28.03.2006 jõustunud uue
Teiseks, kuna maapõueseaduse muutmise seaduse § 3 kohaselt uude
-i sisseviidud muudatused jõustusid nende Riigi Teatajas avaldamise päevale järgneval päeval (sh
lg 6) on
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt 17.03.1999 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-99 tehtud kohtuotsusest nähtub, et demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvatest õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus põhiseadusega (sama 30.09.1994 otsuses ja 30.10.1998 otsuses). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt 02.12.2004 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-04 tehtud kohtuotsuse punktis 12 on toodud esile, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 15.12.2005 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05 tehtud kohtuotsuse punktis 20 selgitanud, et õiguskindluse põhimõte kõige üldisemalt peab looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt 17.03.1999 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-99 tehtud kohtuotsusest tuleneb, et isikul, kes on oma õiguste realiseerima asumiseks esitanud avalikule võimule taotluse, on kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et tema taotlust menetletakse selle taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Taotluse esitamisega asub isik realiseerima seadusega antud õigust ning tal on mõistlik ootus, et seda õigust üllatuslikult ära ei võeta. Kuna kaebuse esitaja on esitanud avalduse 13.01.2004 ning uue
lg 6 jõustus 28.03.2006, seega rohkem kui 2 aastat peale taotluse esitamist, siis oleks uue
lg 6 kohaldamine taotluse suhtes ilmselgelt vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. Juhul, kui halduskohtu arvates peaks uue
lg 6 kuuluma käesoleval juhul asjassepuutuva õigusnormina kohaldamisele, siis palume jätta kohtul uue
lg 6 selle õigusnormi vastuolu tõttu PS §-ga 10 kohaldamata ning edastada käesoleva kohtuasja materjalid Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimiseks. Vastustaja oleks igal juhul pidanud viivitamatult peale uue
lg 7 jõustumist 13.07.2008 otsustama kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamise küsimuse. Siinjuures omab tähtsust, et seisuga 2005 oktoober olid lõpetatud kõik kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamise küsimuse lahendamiseks vajalikud toimingud. Kaebaja kaevandamisloa taotluse lahendamata jätmine rikub põhiõigust riigi ja seaduse kaitsele, rikutud on PS §-st 14 tulenevat õigust saada avalikult võimult tuge oma õiguste ja vabaduste kaitseks, rikutud on ka PS §-st 10 tulenevat õigust heale haldusele. Kaebuse esitaja on saanud vastustaja tegevusetuse läbi kahju, kuna põlevkivi kui tooraine olemasolu on kaebuse esitaja ettevõtluse jaoks hädavajalik. Põlevkivi kasutuses olevas 5 mäeeraldises lõpeb 2009.aasta jooksul. Põlevkivi sisseostmine on märkimisväärselt kulukam. Kaebaja on teinud suuremahulisi investeeringuid tootmis- ja kaevandamisüksustesse. Uute seadmete lõpuni ehitamine ja töösse võtmine on lükkunud edasi ning kasum on sellega seoses jäänud väiksemaks ja tulu saamata. 23.03.2009 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et vastustaja poolt kaevandamisloa väljastamine 2008.a. novembris ei muuda õiguspäraseks vastustaja õigusvastast tegevusetust taotluse menetlemisel. Nõustuda ei saa vastustajaga nagu puuduks vaidlus selles, et kuni 2005 oktoobrini oli vastustaja poolt läbiviidud kaevandamisloa väljastamise menetlus igati nõuetekohane, nagu oleks kaebuse esitaja pidanud kaevandamisloa väljastamise taotluse menetlemise kiirust ka 2006 jaanuaris nõuetekohaseks ning nagu saaks kõne alla tulla vastustaja võimalik viivitus alates 2006.a. veebruarist. Asjassepuutumatu on vastustaja mainitud asjaolu, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldise lõunaossa jäi 67,92 ha suurune põlevkivi aktiivse reservvaru ala. Põhja-Kiviõli II mäeeraldises viidi enne kaevandamisloa väljastamise taotluse esitamist läbi geoloogilised uuringud, mille tulemusena selgitati välja kõnealuses mäeeraldises paiknev põlevkivi ja selle kaevandamise võimalused. Seetõttu oli asjaolu, et 739,2 hektari suurusel Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri pindalal paikneb 67,92 hektari suurune põlevkivi aktiivne reservvaru, vastustajale taotluse menetlemise ajal teada. Seega on ebaõige vastustaja väide, nagu ta oleks saanud teada aktiivse reservvaru olemasolust Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumil ajaliselt peale EMK 31.08.2005 otsust, mille kohaselt toetas EMK kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamist. Samuti on oluline, et 01.04.2005 kehtiva
lg 3 kolmanda lause kohaselt on keskkonnaministril õigus tunnistada reservvaru kasutatavaks ja kaevandatavaks maavaraks. Mingisugust keerulist menetluskorda maavara reservvaru kasutatavaks ja kaevandatavaks maavaraks tunnistamiseks
ette ei näe. Vastustaja ei saa põhjendada rohkem kui 2 aastat väldanud õigusvastast viivitust kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamisega väitega, nagu oleks sellise viivituse tinginud põlevkivi aktiivse reservvaru tunnistamine aktiivseks tarbevaruks. Tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2, on täiesti asjakohatud vastustaja poolt tehtud viited Riigikogu keskkonnakomisjoni 19.09.2005 istungil toimunule ning Riigikogus
muutmise seaduse eelnõu menetlemisele. Samuti on asjassepuutumatud vastustaja viited vaidlustele seonduvalt põlevkivi kaevandamislubade menetlemisega ning asjaolule, et vastustaja menetluses olevat olnud 16 põlevkivi kaevandamise loa taotlust. Kaebuse esitaja ei ole teadlik sellest, milliseid vaidlusi vastustaja silmas peab. Kaebuse esitajaga mitte ühtegi vastavasisulist vaidlust ei seondunud. Samuti ei õigusta rohkem kui kahe aasta pikkust viivitust kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamise otsustamisel fakt, et vastustaja menetluses olevat olnud 16 põlevkivi kaevandamise loa taotlust. 6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda ning mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud. Kaebaja esitas kaevandamisloa taotluse vana
kehtivuse ajal. Kaebaja taotlus oli arutusel 31.08.2005 toimunud EMK istungil. 12.09.2005 saadeti kaevandamisloa väljaandmise käskkirja eelnõu kaebajale kooskõlastamiseks. Kaebuse asjaolude kohaselt pole kaebuse esitajal pretensioone ning seega puudub vaidlus selles, et kuni oktoobrini 2005.a (k.a) oli vastustaja poolt läbi viidav menetlus igal juhul nõuetekohane. Kaebusele lisatud dokumentidest nähtub lisaks, et veel jaanuaris 2006 pidas kaebaja taotluse läbiviimise kiirust nõuetekohaseks (kaebaja 19.01.2006 kiri). Seega nähtub, et kui üldse rääkida keskkonnaministeeriumi viivitusest (millega vastustaja siinkohal ei nõustu), siis võiks kõne alla tulla periood alates veebruarist 2006. 6 Sügisel 2005 ilmnesid mitmed asjaolud, mis omasid mõju taotluse menetlusele. Pärast EMK istungit ja taotletava loa saaja ning kohaliku omavalitsusega haldusakti eelnõu kooskõlastamist oli Keskkonnaministeeriumil vaja teha täiendavaid menetlustoiminguid (nendele on viidatud ka vastustaja 18.04.2008 kirjas). Valdavalt olid kaebaja poolt taotletava ala varud kinnitatud aktiivse tarbevaruna, väljaarvatud mäeeraldise lõunaossa 67,92 ha suurusele alale jääv varu, mis oli kinnitatud aktiivse reservvaruna. Uue jõustunud
lg 3 alusel võib keskkonnaminister tunnistada reservvaru kaevandamisväärseks, kui reservvaru piirneb vahetult tarbevaruga. Kuna reservvaru väljajätmine kaevandamiseks antavast mäeeraldisest ei olnud mõistlik, tuli ette valmistada varu kaevandamisväärseks tunnistamise käskkiri. Lisaks menetles keskkonnaministeerium samal ajal kaebaja taotlusega veel 16 põlevkivi kaevandamise loa taotlust, sealhulgas mõnele piirkonnale oli esitatud mitu taotlust. Kokku oli taotlusi esitatud 26,32 miljoni tonni aastamäära peale. Taotluste suur hulk pikendas objektiivsetel põhjustel kõigi taotluste menetlust. Keskkonnaministeerium pidi arvestama ka põlevkivi kaevandamislubade menetlustega seoses tekkinud mitmeid vaidlusi ministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja lubade taotlejate vahel. Selliste vaidlustega seoses põlevkivi kaevandamisega üles kerkinud probleemid olid juba 19.09.2005 ka Riigikogu keskkonnakomisjoni istungi päevakorras. Istungil arutati muuhulgas võimalust peatada käimasolevate põlevkivi kaevandamise lubade menetlused. Istungil osalesid mitmed Riigikogu liikmed, keskkonnaminister, kohalike omavalitsuste esindajad jt. 19.09.2005 Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil käsitletud eesmärkide saavutamiseks algatati 24.01.2006 Riigikogus
muutmise eelnõu.
lg 1 p 17 sätestas kaevandamisloa andmisest keeldumise alusena põlevkivi kasutamise riikliku arengukava puudumise.
lg 6 sätestas, et enne uue
jõustumist esitatud põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemine peatatakse kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni. Seadusemuudatuse ajendiks olid lisaks keskkonnakomisjoni istungil käsitletud probleemidele ka mitmed kohtuvaidlused. Nendes kohtuasjades oli kaevanduslubadega seonduva vaidlustamise põhiargumendiks väide, et kui puudub valdkonda reguleeriv riiklik arengukava, on kaevanduslubade väljastamine vastuolus vana
-ga. Sellele asjaolule on viidatud ka seaduse muudatuse eelnõu seletuskirjas.
lg 6 alusel peatas keskkonnaministeerium taotluse menetluse ning informeeris sellest oma 07.04.2006 kirjaga kaebajat. 13.07.2008 jõustus
muudatus, millega täiendati
lg 7, mis sätestas, et
lg-t 6 ja § 34 lg 1 p-i 17 ei kohaldata lubade taotlustele, mille menetlemisel viidi enne § 75 lg 6 jõustumist läbi keskkonnamõju hindamine ja mille kohta on EMK teinud ettepaneku loa andmiseks. Seaduse muudatuse ettevalmistamise ajal informeeris keskkonnaministeerium kaebajat, et selline muudatus on Riigikogu menetluses ning kavandatud muudatuse jõustumisel on kaebajale võimalik anda põlevkivi kaevandamise luba (vastustaja 18.04.2008 kiri). 28.08.2008 esitas keskkonnaministeerium kaebajale kooskõlastamiseks kaevandamise loa andmise otsuse eelnõu. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastati kaebajale kaevandusluba põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel. Eeltoodust järeldub, et keskkonnaministeeriumi tegevust kaevandamisloa taotluse menetlemisel tuleb vaadata kolmes perioodis. Esiteks periood kuni märtsini 2006 (kusjuures menetlus enne novembrit 2005 on igal juhul nõuetekohane), teiseks periood märtsist 2006 kuni juulini 2008 ning kolmandaks periood pärast 13.07.2008. 7 Kuna kaebaja taotluse menetlus algas vana
järgi ning jätkus peale 01.04.2005 uue
järgi, siis tuleb kaebaja taotluse menetlusele kohaldada vana
-t. Vastustaja tegevuse hindamisel esimesel perioodil tuleb arvestada seda, et vastavalt kaebaja käsitlusele ei tõusetu kuni veebruarini 2006 (või vähemalt kuni novembrini 2005) üldse küsimust kaebaja tegevuse ebaseaduslikust viivitusest. Kaebaja on õigesti väljendanud põhimõtet, et kui haldusmenetluse kestel menetlussätted muutuvad, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud sätteid (HMS § 5 lõige 5). Sama põhimõte väljendub uue
lg-s 2, mis sätestab, et enne uue
jõustumist menetlusse võetud kaevandamisloa taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Vana
ei sätestanud, millise tähtaja jooksul tuleb kaevandamisloa taotlus lahendada, seega tuli see lahendada mõistliku aja jooksul. Mõistliku tähtaja leidmisel tuleb arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid. Antud juhul tuleb arvestada nii seda, et üheaegselt oli menetluses lisaks kaebaja taotlusele veel 16 põlevkivi kaevandamisloa taotlust, samuti seda, et kaebaja taotluse osas oli vaja välja anda varu kaevandamisväärseks tunnistamise käskkiri. Äärmiselt olulise aspektina tuleb arvestada seda, et seoses põlevkivi kaevandamislubadega oli mitmeid vaidlusi ja vastuolusid ministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja taotlejate vahel. Ühe tollel ajal valitsenud tõlgenduse kohaselt ei oleks olnud võimalik uusi kaevandusi avada, kuna puudusid vastava valdkonna arengukavad. 19.09.2005 toimunud Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil tegid kohalikud omavalitused Riigikogule ettepaneku selgitada välja kaevandamis- ja uuringulubade tagamaad, hinnata põlevkivivarude käesoleval ajal kasutusse andmise vajalikkust, algatada riikliku arengukava muutmine ja leida võimalus kaevandamislubade andmise peatamiseks kuni nende asjaolude selgitamiseni. Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas maapõueseaduse ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtumissüsteemi seaduse võimalikud muudatused keskkonnakomisjoni istungite päevakorda jätta. Nendest asjaoludest nähtub, et kaevandusloa andmisega ei olnud objektiivselt võimalik kiirustada. Kaevandamisloa menetluse osapoolte vahelist pingelist diskussiooni ning õigusaktide erinevat tõlgendust arvestades ei olnud mõistlik ega otstarbekas kaevandamisluba välja anda enne probleemidele lahenduse leidmist. Tollel hetkel ei olnud üheselt selge, kas kaebajale saab üldse kaevandusluba väljastada või tuleb sellest keelduda. Samuti esines suur risk, et väljaantud kaevandusluba vaidlustatakse. Keskkonnaministeerium, olles teadlik ettevalmistatavast äärmiselt olulisest seadusemuudatusest, ei saanud sellises olukorras anda kaebajale välja põlevkivi kaevandamise luba, kuna see oleks tehtud riigi ning avalikkuse huve mittearvestavalt. Siinjuures pidi keskkonnaministeerium arvestama, et hiljemalt alates septembrist 2005 oli seadusandja tahe selgelt suunatud sellele, et peatada käimasolevad kaevandamislubade taotluste menetlused. Kaebaja ise on lähtunud käsitlusest, et mõistlikuks tuleb lugeda kuuekuulist tähtaega. Vastustaja nõustub, et antud juhul võiks mõistlikuks lugeda mitte lühemat kui kuuekuulist tähtaega. Sellest tähtajast lähtudes ei ole vastustaja tegevus kaevandamisloa väljaandmisel käsitletav ebaseadusliku viivitusena. Kaebaja kaevandamisloa taotlus oli EMK-s arutlusel 31.08.2005 ning sellest kuupäevast arvestatud kuuekuuline periood lõppes 31.03.2006. Eeltoodust tulenevalt ei viivitanud vastustaja ajavahemikul oktoober 2005 kuni märts 2006 kaebaja taotluse menetlusega ebaseaduslikult. Kaebaja alternatiivne väide selle kohta, et kaebaja taotlus oleks vastavalt uue
alusel välja antud kaevandamisloa väljastamise korra § 4 lg 6 kohaselt tulnud lahendada 2 kuu jooksul EMK otsuse tegemisest, on vastuolus HMS § 5 lg-ga 5, uue
lg-ga 2 ning ka kaebaja enda poolt toodud seisukohaga kuuekuulise mõistliku tähtaja kohta. Seetõttu on 8 ebaõige kaebaja järeldus, et tema taotlus kaevandamisloa väljastamiseks oleks tulnud lahendada hiljemalt 01.11.2005.
lg 6 sätestas, et enne käesoleva lõike jõustumist keskkonnaministeeriumile esitatud põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemine peatatakse kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni.
lg 6 on erinormiks HMS § 5 lg 5 suhtes, mistõttu ei kuulu HMS § 5 lg 5 kohaldamisele. Seda järeldust toetab ka
lg 3, mille kohaselt tuleb
-s sätestatud haldusmenetlusele kohaldada HMS sätteid, arvestades
erisusi.
lg 6 on rakendussäte ning tõlgendamisel tuleb arvestada seadusandja tahet, mis oli suunatud sellele, et
Seetõttu kuulub antud säte erinevalt muudest uue
menetlusnormidest kohaldamisele. Järeldust, et kaebaja taotlus tuli uue
Riigikohus leidis, et keskkonnaministeerium on
Seega on Riigikohus kinnitanud, et uue
lg-t 6 tuleb kohaldada ka nende taotluste suhtes, mis on menetlusse võetud vana
kehtivuse ajal.
Esiteks on Riigikohus leidnud, et
lg 6 kuulub kohaldamisele ka nende taotluste suhtes, mis on esitatud enne uue
jõustumist. Teiseks ei ole õiguspärase ootuse põhimõte absoluutne ja piiramatu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 lahendis nr 3-4-1-20-04 on kohus märkinud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Antud juhul ongi seadusandja muutunud oludele reageerinud
lg 6 kehtestamisega, kusjuures uues regulatsioonis kajastus mitte seadusandja suva, vaid õiguspraktikas vana
tõlgendamisel kujunenud seisukoht. Seetõttu ei saa olla tegemist õiguspärase ootuse rikkumisega. Arvestades asjaolu, et
lg 6 kehtestamisele eelnenud vaidluste puhul (vaidlused käisid vana
tõlgendamise üle) oli võimalus, et kaevandamisload jäetakse üldse välja andmata või välja antud kaevandamisload tühistatakse, on
lg 6 hoopis kaebajat soodustav säte.
lg 6 tõttu ei keeldutud kaebajale kaevandamisloa andmisest, vaid lihtsalt peatati taotluse menetlus.
lg 6 võimaldas jätkata juba esitatud taotluste menetlemist pärast olukorra selginemist. Samuti oli nimetatud regulatsiooni kehtestamine vajalik avalikke ja riigi huve silmas pidades. Eeltoodud põhjustel puudub taotlus normi kohaldamata jätmiseks, kuulub
13.07.2008 jõustus
Juba enne vastava muudatuse vastuvõtmist ning jõustumist teavitas Keskkonnaministeerium oma 18.04.2008 kirjaga kaebajat taotluse menetlemise uutest perspektiividest. Peale muudatuse jõustumist asuti varasemat kaevandamisloa andmise eelnõu üle vaatama, sinna viidi sisse vajalikud muudatused ning 28.08.2008 esitati eelnõu kaebajale kooskõlastamiseks. Kaebaja esitas oma seisukohad eelnõud suhtes alles poolteist kuud hiljem – 10.10.
(koos selle alusel antud õigusaktidega) ei näinud kuni 31.03.2005 kehtinud redaktsioonis ette tähtaega kaevandamisloa taotluse lahendamisele, siis tuli lahendada taotlus mõistliku aja jooksul, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, lähtudes praktikas väljakujunenud menetluse pikkusest ning muudest tähtsust omavatest asjaoludest. Kuna menetlusosalised jäid lahkarvamusele selles, milline on mõistlik aeg, võis siiski asuda seisukohale, et see ei saanud olla lühem kui 2 kuud EMK otsuse tegemisest (31.08.2005), seega on 30.10.2005 esitatud kaebus igal juhul tähtaegne. Viivitus algas otsuse vastuvõtmiseks mõistliku aja möödumisest. Käesolevas asjas ei ole alust järeldada, et haldusakt oleks tulnud välja anda lühema kui 2-kuulise ajaperioodi jooksul, arvestades, et alles 2005.a. oktoobri keskpaigas toimus eelnõu lõplik kooskõlastamine (adressaadi ärakuulamine) kaebajaga ning sellesse ajavahemikku jäi laiendatava ala lõunaossa jääva aktiivse reservvaru tunnistamine kaevandamisväärseks, mida ei olnud ilmselt mõistlik teha enne, kui EMK oli teinud otsuse kaevandamisloa andmisega nõustumise kohta. 10 8. HKMS § 4 lg 2 järgi toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslike haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebaja nõustus eelmenetluses kohtuga, et kaevatavaks toiminguks saab olla vastustaja viivitus kaevandamisloa andmisel, kuna menetlust oli alustatud aga kaebuse esitamise ajaks ei olnud vastustaja menetlust lõpule viinud (andnud välja kaevandamisluba või selle andmisest keeldunud). Kaebaja on seisukohal, et viivitus (perioodil 2005 oktoobri keskpaigast kuni kaevandamisloa väljastamiseni) oli õigusvastane ning sellega on kaebajale tekitatud kahju. Kahju hüvitamist taotleb kaebaja käesolevast asjast eraldatud haldusasjas (nr 3-09-420) esitatud nõudega, mille menetlus on kuni käesolevas asjas lahendi jõustumiseni peatatud. Kohus analüüsib väidetavat viivitust ja selle õigusvastasust perioodide kaupa. Esimene periood oktoober 2005 kuni
Seejärel käsitleb kohus menetluse peatumise aluse (
Viimasena analüüsib kohus väidetavat viivitust peale 13.07.2008, so peale
Kaebaja on määratlenud kaebuse aluse selliselt, et alates EMK otsuse tegemisest oli vastustajal tekkinud kohustus lõpliku haldusakti vastuvõtmiseks. Kuna kaebus ei hõlma (tähtaja tõttu ei saakski hõlmata) EMK otsusele eelnevat perioodi, siis tuleb selles osas pidada menetlust õiguspäraseks. Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja 13.01.2004 esitatud taotluse menetlemisel tuli kohaldada enne 01.04.2005 kehtinud
menetlusnorme (tulenevalt 01.04.2005 kehtima hakanud
rakendussättest –
Kohus nõustub menetlusosaliste seisukohaga. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja taotluse esitamise ajal kehtinud
ei näinud peale EMK poolt seisukoha esitamist vastustajale ette tähtaega kaevandamisloa andmise osas otsuse tegemiseks. Pooltel on vaidlus selles, milline oli mõistlik aeg taotluse osas otsuse tegemiseks ning kas kaebaja taotluse osas tuli kohaldada 28.03.2006 kehtima hakanud
Otsuse vastuvõtmiseks vajalikud ressursimahukad menetlustoimingud (keskkonnamõju hindamine ja selle tulemuste kinnitamine; keskkonnanõuete määramine; EMK nõusoleku andmine jm) olid tehtud seisuga 31.08.2005, seejärel anti kaebajale võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited haldusakti eelnõule (kooskõlastamine kestis kuni oktoobri keskpaigani, vt alltoodud kirjavahetus) ning anti otsuse vastuvõtmiseks vajalik haldusakt (aktiivse reservvaru kaevandamisväärseks tunnistamiseks). 12.09.2005 saatis vastustaja kaebajale kirja, milles teatati, et EMK nõustus kaebuse esitajale maavara kaevandamise loa väljaandmisega taotletavale alale ja kooskõlastas keskkonnaministri kantsleri otsuse eelnõu, mille kohta paluti kaebajal esitada arvamus hiljemalt 01.10.2005. (tlk 32-33) 06.10.2005 saatis vastustaja kirja, millest nähtub, et kaebuse esitaja kooskõlastas käskkirja eelnõu, tehes selle eelnõu suhtes ühe märkuse ning vastustaja on kaebuse esitaja märkusega arvestanud. (tlk 34) 13.10.2005 kirjaga andis kaebaja kooskõlastuse korrigeeritud eelnõule. (tlk 122) 11 Eeltoodule oleks pidanud järgnema vastustaja poolt haldusakti andmine, kuna haldusakti andmiseks olid tehtud kõik ettevalmistavad toimingud. Arvestades, et enne 01.04.2005 kehtinud
ega selle § 25 lg 2 alusel keskkonnaministri poolt kehtestatud kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise kord ei näinud ette tähtaega üleriigilise tähtsusega põlevkivimaardlas kaevandamiseks loa andmiseks (otsuse tegemiseks peale EMK seisukohta), tuli otsus teha mõistliku aja jooksul. Kaebuse esitaja esindajate lõpliku seisukoha järgi olnuks mõistlik aega 2 kuud EMK protokollilise otsuse tegemisest (so alates 31.08.2005). Vastustaja esindaja leidis, et mõistlik aeg olnuks mitte lühem kui 6 kuud arvates EMK otsusest, millest tulenevalt oleks haldusakt tulnud anda 2006.a. märtsi alguses. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Eeltoodud norm näeb ette kiire haldusmenetluse põhimõtte. Siiski ei saa haldusmenetluse kiire läbiviimine olla eesmärgiks omaette, kuna haldusmenetlus peab tagama õiguspärase otsuse tegemise. Kohus nõustub kaebajaga, et mõistliku aja väljaselgitamisel võib võrdluseks võtta
lg 5 alusel keskkonnaministri poolt 06.05.2005 väljaantud määruse nr 36 § 4 lg 6, mille kohaselt tuleb keskkonnaministeeriumil teha otsus kaevandamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. Ei ole alust arvata, et määruse andja (keskkonnaminister) nimetatud tähtaja kehtestamisel ei oleks arvestanud praktikas vastavate taotluste menetlemisel väljakujunenud tähtaegu. Samuti ei ole põhjust pidada 2-kuulist tähtaega otsuse tegemiseks (otsustamiseks, kas luba anda või mitte) tingimustes, kus menetlustoimingud olid tehtud ja otsuse eelnõu valmis, ebapiisavaks. Kaebaja on võrrelnud Põhja-Kiviõli I ja II karjääri osas esitatud taotluste menetlemise pikkust. Põhja-Kiviõli I karjääri osas kestis loa andmise menetlus tervikuna ca pool aastat. Vastustaja on esitanud vastuväited, mille kohaselt ei ole tegemist võrreldavate menetlustega, kuna teisel juhul oli tegemist oluliselt suurema maa-alaga, mis ei olnud tervikuna riigimaa, mistõttu oli menetluste maht ning loa puhul kaalumist vajavad tingimused erinevad. Kohus nõustub, et lõpliku otsuse tegemisel võisid eelnimetatud erisused mõjutada otsustamisele kuluva aja kestust, kuid kohus ei pea veenvaks, et otsuse tegemine oleks seetõttu pidanud aega võtma pool aastat, mida vastustaja on pidanud minimaalseks mõistlikuks ajaks. Kohtu hinnangul ei õigusta ka vastustaja väited, et 2005.a. esitati lisaks kaebaja taotlusele veel 16 taotlust (nähtub arengukava p-st 2.2) ja nendega seoses olid õiguslikud vaidlused, taotluse osas otsuse tegemist kauem kui 2 kuud, kuna lisaks eeltoodud asjaoludele oli kaebaja taotluse 14.06.2005 kooskõlastanud kohalik omavalitsus ning konkreetselt kaebaja taotlusega seoses ühtegi vaidlustust ei esitatud. Väide võiks olla põhjendatud juhul, kui vaidlus käiks eelneva, so EMK otsusele eelnenud menetlusaja üle. Nähtuvalt maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu (298 SE) seletuskirjast oli 2005.aastast seis põlevkivi kaevandamise lubade osas väga keeruline, sest lisaks väljaantud lubadele oli menetlusse võetud veel 16 taotlust, kokku aastamäära peale 26,32 milj tonni ning seaduse kohaselt tuli kõiki taotlusi menetleda. Seaduses oli küll toodud võimalus loa väljastamisest keelduda, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega, kuid riiklik huvi ei olnud konkreetselt määratletud. Eelnõu kohaselt pidi väljatöötatav põlevkivi kasutamise riiklik arengukava määratlema riikliku huvi Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-86-06 nähtuvalt oli keskkonnaministeerium ka sügisel 2006.a. seisukohal, et enne 28.03.2006 jõustunud maapõueseaduse muudatusi ei olnud arengukava puudumine taotluse rahuldamata jätmise aluseks. 2005.a. sügisel oli nähtuvalt vastustaja poolt viidatud avalikest dokumentidest küll vaidlusi seoses kaevandamislubadega, kuid ükski neist (sh põlevkivi riikliku arengukava obligatoorsuse üle) ei olnud jõudnud kohtulahendini ning keskkonnaminister kui lubade 12 väljaandja oli väljendanud seisukohta, et loa andmise keeldu seadusest ei tulene. Asjaolu, et
lg 1 p 14 võimaldas keelduda loa andmisest kui, kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega, ei takistanud keskkonnaministril ka varem väljastamast kaevandamislube (nt 2005.a. 6 luba - arengukava p 2.2. tabel 1) ehk sisustamast sealjuures ise määratlemata õigusmõistet „riiklik huvi”. Veel 2005.a. oktoobri keskpaigas menetles vastustaja kaebaja taotlust, viitamata sealjuures ühelegi takistusele, mis ei lubaks otsust teha või lükkaks otsuse tegemist edasi. Kohus leiab, et lõpliku otsuse tegemine kaebaja taotluse suhtes ei olnud õiguslikult takistatud kuni 28.03.2006 (kui jõustus
lg 6), kuna enne seda ei keelanud kehtiv õigus kaevandamisloa väljastamist kui puudus põlevkivi riiklik arengukava. Samuti puudus menetlust peatav norm. Õigusliku takistusena ei saa käsitleda seda, et seadusandja valmistab ette või menetleb seaduseelnõud, mis võib mõjutada käimasolevat haldusmenetlust. Samuti ei nõustu kohus vastustajaga, et juba 2005.a. septembris oli selge seadusandja tahe peatada menetlused. Seadusandja tahte väljendamine saab toimuda õigusakti vastuvõtmise teel ning seda on võimalik hiljem selgitada seaduseelnõu seletuskirja ja istungi stenogrammide kaudu. Riigikogu komisjonis mingi teema arutamine ei ole võrdsustatav seadusandja tahtega. Küll võiks kohtu arvates käsitleda seda, kui seadusandja menetleb eelnõud, mis sõnaselgelt näeb ette menetluste peatamise, objektiivse takistusena. Puudub vaidlus, et vastava eelnõu menetlemine algatati Riigikogus 24.01.2006 ning alates sellest hetkest võis asuda seisukohale, et otsuse vastuvõtmine on objektiivselt takistatud. Kohus ei pea põhjendatuks, et juba septembris 2005 oli menetluse lõpetamine objektiivselt takistatud ning vastustaja enda tegevus haldusakti eelnõu kooskõlastamisel, nagu kohus ka eelnevalt märkis, näitab vastupidist. Riigikogu keskkonnakomisjoni 19.09.2005 protokollis nr 116 kajastatu põhjal võib järeldada, et probleem püstitati planeeritavate kaevanduste piirkonda jäävate kohalike omavalitsuste poolt seoses sellega, et neil puudub piisav võimalus lubade andmise menetluses osaleda ja kaitsta kohalike elanike huve ning sellest tulenevalt palusid nad ka leida võimaluse menetluses olevaid taotlusi mitte menetleda kuni asjaolude selgumiseni. Kohus leiab, et sellel ajal ei olnud veel võimalik ette näha, et menetlus võidakse kõigis esitatud taotlustes peatada. Eeltoodud väidet kinnitab ka Riigikogu keskkonnakomisjoni 17.10.2005 protokollist nr 119 nähtuv, kus seoses eelmisel komisjoni istungil arutatud probleemidega pakuti lahendusena välja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja maapõueseaduse täiendused, mis seisnesid kohalike omavalitsuste keskkonnamõju hindamise menetlusse kaasamises ning nende arvamuse küsimises. Kui vastustajal olid juba varem tekkinud kahtlused, et riikliku huvi sisustamine oleks õigusselguse tagamise seisukohast õigem riikliku arengukava kaudu ning haldusorganile oli teada vastava arengukava väljatöötamise plaan (milliste asjaolude esinemine 2005a. sügisel ei ole tõendamist leidnud), oleks võinud kaaluda haldusakti väljaandmist kõrvaltingimusega, et vastava arengukava kinnitamisel on haldusorganil õigus haldusakti arengukavast tulenevatel põhjustel muuta. Vastustaja ei teavitanud kaebajat 2005.a. sügisel, et otsuse vastuvõtmine kaebaja loa osas viibib eeltoodud põhjustel. Vastustaja esindaja märkis, et infot hoiti kinni teadvalt, kuna ministeerium ei tahtnud esitada vastuolulisi seisukohti, millega oleks enda positsiooni vaidluses arengukava vajalikkuse üle kahjustatud. Kohus leiab, et vastustaja käitumist ei saa pidada heale haldustavale vastavaks olukorras, kus menetlus on sisuliselt läbi viidud, kuid viivitatakse otsuse tegemisega edastamata sealjuures kaebajale viivitamise kohta teavet (teabe mitteedastamine kui eraldi käsitletav toiming ei too siiski kaasa viivituse õigusvastasust). HMS § 41, mis kohustab teavitama, kui haldusakti ei ole võimalik anda ettenähtud tähtaja jooksul, on kohaldatav ka juhul kui otsus tuleb teha mõistliku aja jooksul. Vastustaja väide, et 13 kaebaja ise pidas menetlust õiguspäraseks kuni 2005.a. detsembri lõpuni (viide 05.07.2007 kirjale, tlk 39 pöördel), kuna ei esitanud väidet, et vastustaja oli enne seda õigusvastases viivituses, ei ole asjakohane. Haldusorgani kohustus teha otsus mõistliku aja jooksul ei sõltu sellest, kas taotluse esitaja seda kohustust kirjalikult või suuliselt meelde tuletab. Kohus ei ole õigusliku hinnangu andmisel seotud menetlusosaliste haldusmenetluses antud arvamustega. Asjaolu, kas kaebaja oleks pidanud esitama kohustamiskaebuse viivituse lõpetamiseks, käesolevas asjas tähtsust ei oma, kuid võib omada tähtsust kahjunõude lahendamisel. Vastustaja ei reageerinud veel ka 19.01.2006 saadetud kaebaja pöördumise järel (tlk 36) ega teatanud, miks otsuse vastuvõtmine viibib või kas otsus üldse tehakse, kuigi 2006.a. jaanuari lõpus esitati kõnealune seaduseelnõu juba Riigikogule. Varasem
ei reguleerinud menetluse peatamist, samuti ei käsitle menetluse peatamist HMS-i üldregulatsioon. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-56-08 leidnud, et haldusmenetluse üldpõhimõtetega on kooskõlas menetluse peatamine olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise, võiks kahjustada oluliselt avalikke huve või puudutatud isikute huve. Sama otsuse p-s 19 on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et peatamise puhul tuleb jälgida, et menetlustoiming (peatamine) ei riivaks õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kui vastustajal olid objektiivsed takistused otsuse tegemiseks ning kohus on eelnevalt leidnud, et alates 24.01.2006 selline tõendatud takistus ka esines, tulnuks vastustajal tekkinud olukorrale adekvaatselt reageerida, mitte lihtsalt olla tegevusetu ja vältida kaebaja pöördumistele vastamist. Kuigi seaduseelnõus ettenähtud vahendiks (tagamaks väljatöötatava arengukava eesmärkidega vastuolus olevate lubade mitteandmist) oli menetluse peatamine, oleks vastustaja saanud kõnealustest asjaoludest teadasaamisel ka ise kaaluda menetluse peatamist kuni seadusemuudatuse kehtima hakkamiseni või oleks tulnud vähemalt teavitada, miks otsust ei saa teha. Vastustaja ei andnud haldusakti, ei teavitanud objektiivsest takistusest ega peatanud menetlust. Kirjaliku vastuse saatis vastustaja alles 07.04.2006, milles teavitas kaebajat menetluse peatumisest 28.03.2006 jõustunud
(tlk 38 pöördel) Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vastustaja oli õigusvastases viivituses alates 01.11.2005 (k.a) kuni 24.01.2006 (arvates sellest hetkest on tõendatud, et otsuse vastuvõtmiseks oli objektiivne takistus). Kohus analüüsib järgnevalt, miks kaebaja suhtes oli kohaldatav
lg 6.
lg 6 (rakendussäte) kohaselt enne käesoleva lõike jõustumist Keskkonnaministeeriumile esitatud põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemine peatatakse kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni.
Seadusandja on küll normis kasutanud väljendit „menetlus peatatakse”, kuigi menetlus peatus normi kehtima hakkamisel ega võimaldanud enam menetleja poolt teha mingit otsustust, seega menetlus peatus seaduse alusel. Seadusandja nägi üheselt ette, et enne 28.03.2006 esitatud põlevkivi kaevandamisloa taotlustes on menetlus peatatud kuni riikliku arengukava kinnitamiseni. Tegemist oli samuti rakendussättega (menetlusnormiga), mis oli erinorm
Viidatud säte oli aluseks menetluse peatamiseks (peatumiseks) kõigi enne 28.03.2006 esitatud taotluste osas. Kuna kaebaja taotluse osas ei olnud menetlus lõppenud, kuulus viidatud alus kohaldamisele ka kaebaja taotluse osas. Vastustaja on põhjendatult viidanud Riigikohtu 28.02.2007 lahendile nr 3-3-1-86-06, mille ps 26 leitakse, et keskkonnaministeerium on
Ka viidatud asjas olid taotlused esitatud enne 28.03.2006. Kaebaja seisukoht nagu võiks viidatud lahendist järeldada, et HMS § 5 lg 5 alusel ei olnud
Riigikohus on viidatud lahendi punktis 26 lisaks eeltoodud 14 seisukohale märkinud, et 2004.a. veebruaris ja 2005.a. jaanuaris esitatud taotluste suhtes ei ole kohaldatav 01.04.2005 kehtiva
, kuna varem kehtinud
alusel kehtestatud kord reguleeris sama küsimust (nõuetele mittevastava taotluse tagastamist) ning HMS § 5 lg 5 alusel tuli juhinduda menetluse alguses kehtinud õigusnormidest (so korrast). Kaebaja on esitanud taotluse, et juhul kui kohus leiab, et kõnealune säte oli kohaldatav, tunnistada
HKMS § 25 lg 10 kohaselt kui halduskohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või on tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta kohtuotsuse või –määruse Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Vaidlustatud sätte alusel oli menetlus peatunud alates 28.03.2006 kuni 13.07.2008. Kuigi kohus leidis, et vastustajal ei olnud vaja teha menetluse peatumisel mingit otsustust, peab kohus siiski hindama, kas viidatud ajaperioodil oli menetlus peatunud õiguspäraselt tulenevalt
Kui peatumine oli õiguspärane, ei olnud vastustaja sellel perioodil õigusvastases viivituses. Samuti on kaebaja esitanud väite, et menetlus tervikuna kestis ebamõistlikult kaua, ca 5 aastat. Kohtupraktikas on tunnustatud isiku õigust menetluse läbiviimisele ja otsuse tegemisele mõistliku aja jooksul (vt nt RKHK 3-3-1-44-05; RKHK 3-3-1-18-97), seega menetluse ebamõistlik kestus võib tuua kaasa subjektiivsete õiguste rikkumise (vt nt RKHK 3-3-1-56-08, otsuse p 19). Kaebaja taotluse menetlemine (st otsuseni jõudmine) võttis aega 4 aastat ja 9 kuud. Selle aja sisse jäi seadusega menetluse peatamine, mis kestis 2 aastat ning kolm ja pool kuud. Menetluse peatumisel seaduse alusel puudus haldusorganil õigus jätta menetlust peatav norm kohaldamata selle võimaliku põhiseadusele mittevastavuse tõttu, mistõttu oleks kaebaja pidanud kohtusse pöörduma ja vaidlustama menetluse peatumist, et tagada efektiivne õiguskaitse (eeltoodud asjaolu võib omada tähtsust kahjunõude läbivaatamisel). Kui viivitus kõnealusel perioodil ei olnud õiguspärane tulenevalt peatamise aluse põhiseadusele mittevastavusest, mõjutab see hinnangut ka sellele, kas menetlus tervikuna jäi mõistliku aja piiresse. Pooltel oli vaidlus selles, kas Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-86-06 saab teha järeldus, et
Kohus leiab, et Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-86-06 saab küll teha järelduse, et
lg 6 oli kohaldatav 2004 ja 2005.aastal esitatud taotlustele, kuid nõustub kaebajaga selles, et ei saa teha üheselt järeldust, et kaebaja puhul oleks menetluse peatumine vaidlusaluse sätte alusel põhiseaduspärane. Menetluse alustamise õiguspärasust, mille üle viidatud asjas vaieldi, sai hinnata sõltumata sellest, et menetlus seadusega peatati. Samuti võib norm erinevate isikute puhul ja sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest tuua kaasa erinevad tagajärjed. Kaebaja leiab, et
Kaebaja oli taotluse esitamisega kaevandamisloa saamiseks ja enda poolt menetluses kõigi toimingute tegemisega asunud õigust realiseerima ja tal oli õigus eeldada, et tema taotlust menetletakse taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.
lg 6 kehtestati rohkem kui 2 aastat peale kaebaja poolt taotluse esitamist, mistõttu selle kohaldamine kaebaja suhtes on ilmselgelt vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Menetluse peatamine on kaebajale üllatav ja ootamatu. Normis ei sisaldunud ka tähtaega, milliseks ajaks peaks olema riiklik arengukava kinnitatud ning norm jõustati Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Kohus leiab, et ei saa pidada usutavaks, et kaebajale kui põlevkivi kaevandamise valdkonnas tegutsevale ettevõtjale ei olnud 2006.a. kui eelnõu esitati Riigikogule teada valdkonnas 15 planeeritavad olulised muudatused. Küll ei saa välistada, et kaebajal võis olla ekslik arvamus, et peatamine ei puuduta tema taotlust, milles oli menetlus sisuliselt läbi viidud. Eeltoodut kinnitavad ka kaebaja kirjad vastustajale, kus palutakse luba väljastada, kuigi oli juba jõustunud menetlusi peatav säte. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja taotluse osas ei oleks tulnud kohaldada
Arusaamatuks jääb õiguste rikkumine seoses seadusemuudatuse jõustamisega tavapärases korras. Kui jõustumisele oleks ette nähtud üleminekuaeg, siis ei oleks see välistanud sätte kohaldamist kaebaja suhtes ning oleks kaevandamisloa andmist kaebajale veelgi edasi lükanud, mis ei oleks olnud kaebaja huvides. Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb riigi ja üksikisiku vahelist usaldussuhet, keelustades üksikisikutele ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Usalduskaitse ei tähenda, et keelatud oleks mistahes tagasiulatuv ebasoodne mõju, kuna seadusandjal on põhimõtteline õigus anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte. (Põhiseaduse kommentaarid, lk 108). Õiguspärase ootuse põhimõtet tuleb järgida ka menetlusnormide puhul ning seda väljendab ka HMS § 5 lg 5, samuti
28.03.2006 kehtima hakanud
lg 6 oli kaebaja olukorda negatiivselt mõjutav, kuna ilma selle normi kehtestamiseta oleks vastustaja pidanud haldusakti andma (eelduslikult väljastama kaevandamisloa) oluliselt varem. Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas mööndakse seadusemuudatuse negatiivset mõju ettevõtjate, kellele juba väljastatud lube võib olla vajalik arengukava tõttu muuta, majandustegevusele (eelkõige realiseerimata arenguplaanide tõttu saamata jäänud kasum). Kaebaja ei vaidlusta väljaantud loast tulenevate õiguste muutmist. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul ei saanud olla negatiivne mõju kaebaja jaoks võrreldes avaliku huviga ülemäära suur, kuna kaebajat ei jäetud ilma õigusest kaevandamisluba taotleda ja saada (kaebaja viidatud Riigikohtu lahendid käsitlesid materiaalõiguse tagasiulatuvat muutmist), vaid loa andmine lükkus edasi. Enne kaevandamisloa andmist ei olnud kaebajal õiguslikku alust teha toiminguid, mille tegemiseks lõi aluse kaevandamisluba. Võimalike kaevandamist ettevalmistavate toimingute tegemine oli kaebaja äririsk. Kohus ei nõustu kaebajaga, et põlevkiviressursi riiklik tähtsus ei oleks üldteada asjaolu (ei vaja tõendamist tulenevalt HKMS § 17 lg-st 2). Arengukava seletuskirjas (II osa) viidatakse PS §-le 5, mille kohaselt Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus ning neid tuleb kasutada säästlikult. Viidatud paragrahvist tuleneb kohustus kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, lk 69). Arengukava seletuskirja kohaselt on arengukava eesmärgiks tagada põlevkivi kasutamist maksimaalse efektiivsusega ning sellest tulenevalt on määratud ka riigi huvi põlevkiviressursi kasutamisel: riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng. Asjaolu, et arengukava ei koostatud varem, mis oleks olnud ilmselt vajalik, ei võtnud riigilt õigust ega kohustust teha seda siis, kui ilmnesid faktilised asjaolud (taotletavad kogused ületasid mõistliku piiri; nafta kallinemine maailmaturul; EL-i õigusaktidest tulenevate saaste kvootide järgimine jm), mis tingisid vajaduse reguleerida põhimõttelised küsimused Riigikogu poolt kinnitatavas arengukavas. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-81-03 leidnud, et riiklikku arengukava võib säästva arengu seaduse § 12 kaudu sisustada kui olulise tähtsusega riigielu küsimust, selle kinnitab Riigikogu ning arengukava võib olla õigustloov akt või haldusakt, kui see annab haldusvälisele isikule õigusi või paneb kohustusi. 16 Seega ei saa nõustuda kaebaja esindajatega, et arengukava on haldusesisene bürokraatlik dokument, mis ei olnud vajalik ning millel puudub õiguslik mõju. Kohus nõustub kaebajate esindajatega, et tegemist oli ka poliitilise küsimusega, mis omakorda näitab, et arengukava kinnitamine oli vajalik nimelt Riigikogus ega vähenda seetõttu probleemide sisulist tähtsust. Ettevõtja huvi saada kasumit ei saa olla olulisem riigi vajadusest määrata põlevkivi kui strateegilise ressursi kasutamisalused pikaajalises perspektiivis. Asjaolu, et tegemist oli keerulise ja kompleksse küsimusega näitavad arengukava koostamise käigus toimunud arutelud (vt avaldatud protokollid keskkonnaministeeriumi kodulehel) ning arengukava seletuskiri, mistõttu võib pidada põhjendatuks, et lubade väljastamise protsess tervikuna arengukava kinnitamiseni peatati, samuti, et seadusandja ei määranud konkreetset tähtaega arengukava parlamendis kinnitamiseks. Kuna arengukava pidi muutma väljaantud kaevandamislubade osas maksimaalselt lubatud aastamäära ning määrama aastase põlevkivi kaevandamise kogumäära (mis ei saanud vastustajale olla teada enne arengukava kinnitamist), siis võib põhjendatuks pidada ka seda, et peatamine toimus seaduse alusel, kuna vastasel korral oleks olnud keeruline või isegi võimatu tagad ettevõtjate võrdset kohtlemist. Seega võib
lg-t 6 pidada kooskõlas olevaks ka PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Kohus leiab, et
lg 6 on põhiseadusega kooskõlas ning sellel alusel menetluse peatumine oli seega õiguspärane. Seega puudub alus käivitada HKMS § 25 lg 10 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Vastustaja ei olnud eeltoodust tulenevalt perioodil alates 24.01.2006 kuni 13.07.2008 õigusvastases viivituses. 13.07.2008 jõustus
lg 7 (rakendussäte), mille kohaselt
lg 6 ja sama seaduse § 34 lg 1 p 17 ei kohaldata nende lubade taotlustele, mille menetlemisel viidi enne
lg 6 jõustumist 28.03.2006 läbi keskkonnamõju hindamine ja mille kohta on Eesti Maavarade Komisjon teinud ettepaneku loa andmiseks. Pooltel puudub vaidlus, et kaebaja taotlus vastas eelnimetatud tingimustele.
lg 7 jõustumisel langes ära
lg-st 6 tulenev õiguslik takistus kaevandamisloa väljastamiseks kaebuse esitajale. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud kaebaja väide, et kuni kaebaja poolt 08.08.2008 esitatud taotluse (tlk 48), väljastada kaevandamisluba, esitamiseni ei reageerinud vastustaja muutunud õiguslikule olukorrale. Vastustaja 18.04.2008 kirjas (tlk 45-46) vastuseks kaebaja 22.02.2008 kirjale märgitakse, et menetlemisel oleva eelnõu muutumatuna vastuvõtmisel on võimalik kaebajale anda maavara kaevandamise luba, mis näitas, et vastustaja oli valmis taotlustega tegelemiseks. Vastustaja on selgitanud, et peale seadusemuudatuse jõustumist 13.07.2008 asuti taotlusi uuesti üle vaatama. Kaebaja puhul tuli kontrollida, kas enne peatamist koostatud eelnõu vastab vahepeal muutunud asjaoludele, õigusaktidele ja praktikale (sh kohtupraktikale). Kaebaja on ka ise kinnitanud, et uus eelnõu ei olnud identne varasema eelnõuga. Kuna menetlus jätkus automaatselt kõigis enne 28.03.2006 esitatud taotlustes, siis võis see mõjutada vastustaja tegutsemise kiirust. Vastustaja on ka märkinud, et kiirem menetlemine peale 13.07.2008 muudatuse jõustumist ei olnud võimalik. Vastustaja saatis kaebuse esitajale 28.08.2008 kirja, millele oli lisatud vastustaja kantsleri käskkirja eelnõu kaevandamisloa väljastamise kohta kaebuse esitajale (tlk 49). Kaebaja vastas sellele 10.10.2008, keeldudes kantsleri käskkirja eelnõud kooskõlastamast. Vastustaja seletuse kohaselt analüüsiti seejärel kaebaja põhjendusi ning 21.11.2008 otsustati anda kaevandamisluba. Kohus leiab, et kõnealuse perioodi puhul ei saa arvesse võtta aega, millal kaebaja ise tutvus eelnõuga (ligikaudu 1,5 kuud). Vastustaja toiminguid peale 13.07.2008 ei saa kohtu arvates 17 pidada põhjendamatuteks või menetlust liiga aeglaseks, mistõttu sellel perioodil ei ole vastustaja olnud õigusvastases viivituses. Kohus leiab, et menetlus ei ole eelkäsitletud asjaolusid arvestades kestnud ka tervikuna ebamõistlikult kaua. Õigusvastases viivituses oli vastustaja kogu vaidlustatud menetluse ajast ca 3 kuud. Kuna haldusakti andmiseks puudusid perioodil 01.11.2005 (k.a) kuni 24.01.2006 õiguslikud ja objektiivsed takistused, tuleb kaebus rahuldada osaliselt ja tunnistada vastustaja viivitus sellel perioodil õigusvastaseks HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel. 9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Mõlemad menetlusosalised on esitanud taotluse vastaspoolelt menetluskulu väljamõistmiseks. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni (maksekorraldus, tlk 56) ning kandnud menetlusega seoses õigusabikulusid summas 125 150 krooni (esitatud arved, maksekorraldused ja kulude nimekiri, tlk 147-159). Summa on taotluses esitatud ilma käibemaksuta. HKMS § 92 lg 2 kohaselt, kui kaebus rahuldatakse osaliselt, jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning hindab rahuldatud osa proportsionaalseks suuruseks kogu kaebusest 10%, tuleb tasutud riigilõivust välja mõista 8 krooni. Kuna menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-58-07), siis on õigusabikulu suuruseks 147 677 krooni. Kohtule on esitatud arve nr 90849 koos kulu aruandega mais 2009 osutatud teenuse, arve nr 90391 koos kulu aruandega märtsis 2009 osutatud teenuse eest ning arve nr 90337 koos kulu aruandega novembris 2008 ja veebruaris 2009 osutatud teenuse eest, mis on seotud toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes õigusabi osutamisega. Lisaks on esitatud arve nr 81444 koos kulu aruandega summas 82 859,60 (sisaldab käibemaksu), millest nähtub, et tegemist on õigusabiga, mis on osutatud kahjunõudes Eesti Vabariigi vastu. Kulu aruandest nähtub, et see hõlmab kogu õigusabi, mis on osutatud enne kaebuse esitamist. Esialgne kaebus esitati nii õigusvastasuse tuvastamises kui kahjunõudes eraldi taotlustena. 23.02.2009 eraldas kohus kahjunõude eraldi menetlemiseks. Seega saab käesolevas haldusasjas osutatud õigusabina käsitleda õigusabi seoses toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, mistõttu ei saa poolt arvel nr 81444 toodud summast välja mõista käesolevas asjas (selle nõude saab esitada uuesti kahju hüvitamise asjas). Seega tuleb välja mõista õigusabi kulu (kohtuväline kulu) summas 10 624,72 krooni (koos käibemaksuga) (147 677 – 41 429,80=106 247,20 x 10 : 100). Kokku on välja mõistetava menetluskulu summa 10 632,72 krooni. Vastustaja on esitanud taotluse mõista välja kohtuvälise kuluna õigusabi eest tasutud summa 99 096,40 krooni (koos käibemaksuga). Esitatud on kohtukulude nimekiri, arved ja tasumist tõendavad dokumendid (tlk 161-168). Vastustaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt (tlk 177) oli välise õigusabi kasutamine tingitud sellest, et kaebuse rahuldamise mõju on ääretult suur, kuna loob eelduse kahjunõude rahuldamiseks. Vaidlus on protsessiõiguslikult tavapärasest keerukam ning vastustaja ei pea olema kursis kõigi protsessiõiguslike küsimustega. 18 Kohus möönab, et vaidlus on tavapärasest keerukam nii materiaalõiguse kui menetlusnormide kohaldamise osas, kuid haldusorgani ametnike koosseis võimaldanuks esindada haldusorganit ilma välist õigusabi kasutamata. Haldusasi ei ole mahukas ega tõenduslikult väga keerukas. Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist on teinud kõnealuses vaidluses käsitletud eelnõule õigusekspertiisi, seega olnuks võimeline esindama vastustaja positsiooni ka
Kohus ei pea käesolevas asjas põhjendatuks kõrvale kalduda kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-36-07, 3-3-1-52-07, 3-3-1-48-08 jt) kujunenud seisukohast, et haldusorgan võib küll kasutada välist õigusabi, kuid peab arvestama tema kasuks õigusabi kulude väljamõistmata jätmisega. Seega jääb taotlus kaebajalt menetluskulu väljamõistmiseks rahuldamata. Kristina Maimann Kohtunik RIIGIKOHTU RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.