järgi võib abieluvaralepinguga kindlaks määrata nii olemasoleva kui ka tulevikus soetatava vara saatuse. Lepingus ei ole nimetatud, et see laieneks üksnes lepingu sõlmimise ajaks abikaasade poolt juba soetatud varale. Seega on lepingus sisalduva kokkuleppega hõlmatud nii
lg 1 esimeses (olemasolev) kui ka teises punktis (tulevikus soetatav) nimetatud vara. Seega on eelduslikult kummagi poole abielu kestel omandatu tema lahusvaraks. 3 Abieluvaralepingu sisu ei välista ühisvara tekkimist. Selgitamaks, kas vaidlusalune kinnistu on kostja lahusvara või ühisvara, tuleb hinnata vara soetamise asjaolusid. Vaidlust ei ole selles, et Tallinnas, XXXXXXXX X asuvate ehitiste omand on tekkinud 28.03.2003 müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest. Varasemad tehingud nimetatud varaga ei oma omandi tekkimisel määravat tähendust. Müügilepingus on vara ostjana osalenud abikaasadest üksnes R. P.. J. O. A. P. on lepingus osalenud pantija abikaasana. Lepingu p-de 3.1 ja 4.1 järgi on lepingu ese müüdud ja selle omand üle antud üksnes R. P.le. Lepingu sõlmimisel on pooled kinnitanud, et nad on abielus; samuti, et nende vahel ei ole sõlmitud lahusvara staatust muutvaid lepinguid. See lepingusse viidud kinnitus on kooskõlas kostja seisukohaga, et abikaasad on vaidlusalust vara käsitanud kostja lahusvarana. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaks hageja seisukohta, et vara omandati ühisomandisse. Abieluvaralepingust tuleneva lahusvara eelduse pidanuks pooled lepingu sõlmimisel selgesõnalise tahteavaldusega kummutama. Seda ei ole lepingu sõlmimisel tehtud, vaid on rõhutatud vastupidist. Lepinguosaliste osalus lepingus on selgelt määratletud. Lepingu p-s 2.4 sisalduv avaldus on küll teiste lepingu tingimustega vastuolus, kuid pantija ühepoolne avaldus ei ole piisav kummutamaks lepingu sisu ja olemust tervikuna. Hageja (pantija abikaasa) roll lepingus on selgelt kostjast (ostja ja pantija) eristatud. Hageja ei ole lepingu sõlmimisel avaldanud tahet vara osta, vaid on andnud üksnes nõusoleku pandi seadmiseks. Vastuolu pantija abikaasa kahes lepingu tingimuses (2.3 ja 2.4) sisalduvas avalduses ei väära lepingu olemust ning selle alusel ainuomandi tekkimist. Üksnes pandilepingu sõlmimiseks nõusoleku andmisest kostja omand tekkida ei saa. Pooled on omandi küsimusele tehingute tegemisel tähelepanu pööranud. XXXXXXXX XX asuvate ehitised kuulusid varasemalt (enne 20.04.2000) pooltele kaasomandina. Seega ei ole lepinguga õiguste ja kohustuste võtmine (või selle tegemata jätmine) juhuslik, vaid kaalutletud otsustus. Vara lahususele viitab ka poolte käitumine. Kostja on ehitiste ainuomanikuna ja ostueesõigust omava isikuna ostnud Eesti Vabariigilt välja ehitiste aluse maa. Kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse sisse kantud R. P.. Kinnistusraamatus ei ole märget ühisomandi kohta. Hageja on kinnisvara puudumist Soome Vabariigile deklareerinud. Väide üksnes lahusvara (mitte ühisvarast osa) puudumise deklareerimisest on otsitud ega ole õiguslikult arvestatav. Pooled on laenulepingu XXXXXXXXXXXX sõlmimisega võtnud sihtotstarbelise laenu (eluaseme soetamine), kuid sellest tekkinud laenu tagastamise kohustust on täitnud üksnes kostja. Nordea Bank Finland PLC tõendi järgi on laenu tagasimakse kohustust täitnud kostja. Sellega on kooskõlas hageja selgitused ja 04.06.2008 kohtule esitatud taotlus eesmärgiga selgitada välja, milline on laenukohustuse jääk. Vara väidetava omanikuna ja sellel lasuva ühise kohustuse kandjana pidanuks hageja laenukohustuse täitmise asjaoludega püsivalt kursis olema. Kostja on tasunud ka omandi korrashoiu ja säilitamisega seotud kulutusi. Maksed tarbitud teenuste eest omandi suhet ei mõjuta. Hagi sõiduki jätmiseks hagejale on esitatud põhjendamatult. Vaidlust ei ole selles, et sõiduk Volvo 70VXC AW jäi abielusuhete lõppemisel hageja valdusse. Seda kinnitab ka poolte 24.05.2006 leping, mille kohaselt on kostja andnud hagejale üle ühisvara kogumaksumusega 290 000 krooni, mille sisse kuulub sõiduauto Volvo. Hageja on vara kättesaamist allkirjaga kinnitanud, vara edasine saatus ei oma määravat tähendust. Hageja ei ole esile toonud, et kostja oleks sõiduki omandile või valdusele pärast 24.05.2006 pretendeerinud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on ebaõigesti on kohaldanud
§-s 9 toodud regulatsioon täielikult või suuremas osas puudub.
Abieluvaraleping ei ole kooskõlas Eestis kehtiva perekonnaseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse nõuetega ning on seetõttu tühine. Hageja esitas 24.03.2008 kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks, millega palus kindlaks määrata ühisvara koosseis. Vaheotsuse tegemise taotlusega ühines ka kostja. Kohus jättis hageja ja kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks rahuldamata, väites (protokolliliselt) et taotlus haarab menetlust nii olulises mahus, et protsessis ei olegi enam midagi lahendada. Nimetatud taotluse lahendamiseks maakohus kohtulahendit ei teinud. Sellega rikkus kohus TsMS §-s 2 toodud põhimõtet, mille kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohus menetles sisuliselt samade tõendite baasil asja veel 16 kuud, jõudes järeldusele, mida oleks võinud teha ka vaheotsusena ning säästa menetlusosalisi protsessiga seotud aja- ja muudest kuludest. 5 Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et käesoleva tsiviilvaidluse lahendamisel tuleb kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole esitatud tõendeid hinnanud objektiivselt, mistõttu on teinud meelevaldseid järeldusi. Kuna maakohus on vaidluse lahendamisel lähtunud ebaõigest eeldusest, siis on ta jaganud ka tõendamiskoormuse poolte vahel ebaõigesti. Kuigi kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 21.12.1997 sõlmitud abieluvaraleping ei ole tühine, ei nõustu ta sellel põhineva järeldusega. Maakohus, viidates nii Soome Vabariigi abieluseaduse §-le 41 kui Eesti Vabariigi perekonnaseaduse §-le 9, mille kohaselt võib abieluvaralepinguga kindlaks määrata nii olemasoleva kui ka tulevikus soetatava vara staatuse, leidis, et lepingus sisalduva kokkuleppega on hõlmatud nii olemasolev kui ka tulevikus soetatav vara. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on tuvastanud ebaõigesti, et lepingust tulenevalt on kummagi abikaasa poolt abielu kestel omandatud (tema nimel registrisse kantud) vara tema lahusvara. Kuigi maakohus nõustus hagejaga, et abieluvaralepingu sisu ei välista ühisvara tekkimist, leidis ta, et ühisvara tekkimist peab tõendama hageja. Kuna kohus lähtus vaidluse lahendamisel ebaõigest (väidetavalt abieluvaralepingust tulenevast) eeldusest, siis leidis ta ebaõigest, et hageja pidi tõendama, et vaidlusaluse vara puhul on tegemist abikaasade ühisvaraga. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid 21.12.1997 abieluvaralepingu (tervikteksti tõlge eesti keelde tl 167), mis on vastavalt Soome seadustele nõuetekohaselt Soome Vabariigis registreeritud. Nimetatud lepingu kohaselt ei ole kummalgi abikaasal õigust teise abikaasa varale (ega sellest saadavale sissetulekule ega selle asemele tulnud varale). Abieluvaralepingu sisust nähtuvalt on pooled leppinud kokku, et neil puuduvad vastastikused õigused teineteise varale, selle vara arvelt saadavale tulule ega selle vara arvelt soetatud uuele varale. Lepingu tekstist ei nähtu, et abikaasade poolt tulevikus soetatav muu vara kuuluks ühele abikaasale. Mingeid sellekohaseid viiteid leping ei sisalda. Vastavat kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et poolte vahel 21.12.1997 sõlmitud lihtkirjalik abieluvaraleping kehtib ka Eesti õigusruumis, ei saa sellest järeldada tulevikus tekkivate varaliste suhete õiguslikku iseloomu.
Nii võidakse nimetatud lepinguga kindlaks määrata, milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks (lg 1 p 1) ning milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara (lg 1 p 2). Kui abikaasad soovisid määratleda, et nende poolt tulevikus soetatav vara ei oleks ühisvara, vaid ühe abikaasa lahusvara, siis tuli seda ka abieluvaralepingus märkida (näiteks võib lepingus kokku leppida, et registritesse kandmisele kuuluv vara on selle abikaasa lahusvara, kelle nimel see on registreeritud). Kui abieluvaraleping sellist kokkulepet ei sisalda, siis tulenevalt
Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuna lepingus ei ole märgitud, et hõlmatud on vaid olemasolev vara, laieneb kokkulepe ka tulevikus omandatavale varale. Sellist järeldust ei ole võimalik abieluvaralepingust teha. Antud juhul ei sisalda 6 poolte kokkulepe
Seetõttu ei oma ka tähendust, kumma abikaasa nimel on vara registrisse kantud.
lg-st 2 tulenevalt, kui abieluvaraleping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse hõlmamata vara suhtes käesoleva peatüki 3. jaos sätestatut. Vastavalt sellele tuleb maakohtul ka vaidlus lahendada. Eeltoodud põhjendustel ei analüüsi ringkonnakohus maakohtu hinnangut dokumentaalsetele tõenditele, mis kinnitavat asjaolu, et vaidlusalune vara ei ole poolte ühisvara. Pealegi ei hinnanud kohus tõendeid igakülgselt ja õigesti, tuginedes näiteks 28.03.2003 lepingu osas ühele lepingu punktile, jättes samas kõrvale lepingu kui terviku olemuse ja sisu. See, et hageja on osalenud mitmetes tehingutes „abikaasana“, ei kinnita kohtu järeldust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul hinnata kõiki poolte väiteid ning esitatud tõendeid. Kuna maakohus on jätnud vaidluse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud vajalikus ulatuses tuvastamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust, mistõttu tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest sellega piirataks isikute kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kuna kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel maakohtus. Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.