← Eesti

2-07-20412/38

2-07-20412 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2010.a, Tallinn Tsiviilasja n

449 lg-le

  1. Hageja esindaja teatas, et toetab vaheotsuse tegemise taotlust. Samal
  2. märtsi 2009.a eelistungil otsustas kohus rahuldada kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ning lahendada aegumise vastuväite poolte nõusolekul vaheotsusega kirjalikus menetluses.
  4. aprillil 2009.a asjas tehtud vaheotsusega jättis kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning otsustas kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 3 menetlust jätkata. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
  5. oktoobri 2009.a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu
  6. aprilli 2009.a otsuse muutmata ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. oktoobri 2009.a otsus jõustus
  8. novembril 2009.a.
  10. märtsi 2010.a eelistungil tehtud protokollilise määrusega asendas kohus kostja taotlusel kooskõlas TsMS § 251 lg-ga 2 tunnistajate LL ja AH ülekuulamise nende ülekuulamise protokollide kasutamisega tsiviilasjas nr 2-06-25463 (vt toimik, I kd, lk 198200; II kd, lk 1-6).
  12. ja
  13. märtsil 2010.a toimunud kohtuistungitel jäi hageja esindaja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  14. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
  15. Puudub vaidlus selles, et pooled on sõlminud
  16. juunil 2002.a lepingu (allkirjastanud lepingudokumendi), millele hageja oma nõuete esitamisel tugineb (vt toimik, II kd, lk 3435). Samuti ei vaidle pooled selles, et kostja on tagastanud hagejale lepingu alusel vähemalt 39 100 krooni (kostja väitel on ta täitnud kõik lepingust tulenevad võimalikud kohustused).
  17. Pooled vaidlevad selle üle, milline on sõlmitud lepinguga loodud õigussuhte olemus ning kas hagejal on lepingu alusel üldse tekkinud nõudeid kostja vastu. Juhul kui lepingu alusel on kostjal kohustused tekkinud, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas kostja on oma kohustused kohaselt täitnud.
  18. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-s 2 sisalduvast üldreeglist lähtudes kohaldatakse 4

(9)2-07-20412 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
  1. juulit 2002.a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg-st 1 tuleneva erinormi järgi kohaldatakse aga enne
  2. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingutele alates
  3. juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. VÕSRS § 12 lg 2 kohaselt ei välista ega piira sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatu siiski lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
  4. juulit 2002.a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  5. juulit 2002.a, kohaldatakse senikehtinud seadust.
  6. Vaidlusalune leping on sõlmitud
  7. juunil 2002.a, s.t enne
  8. juulit 2002.a. Seega tuleb lepingu sõlmimisega seonduva käsitlemisel lähtuda enne
  9. juulit 2002.a kehtinud seadustest. Menetluse käigus tuvastatud asjaolude põhjal leiab kohus, et sõlmitud leping vastab eeskätt laenulepingu tunnustele. TsK § 272 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt mõisteti laenulepinguna lepingut, mille järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt paragrahvi teisele lõikele loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Sõlmitud lepingu punkti 1.1 järgi annab hageja kostjale laenu 72 000 krooni (laenusumma) ja punki 1.2 järgi kohustub kostja selle (laenusumma) tagasi maksma koos muude lepingust tulenevate summadega lepingus toodud tingimustel hiljemalt
  10. detsembril 2003.a. Lepingu punktist 2.2 nähtuvalt on kostja kinnitanud laenusumma kättesaamist enda allkirjaga lepingul. Kostja väited, et leping oli suunatud sõiduauto omandamisele kostja poolt ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Lepingu punktidest 8.1 ja 8.2 tulenevalt on laenajale (s.t kostjale) kuuluv sõiduk riikliku registreerimismärgiga xxx üksnes laenu tagatiseks.
  11. Vaatamata vaidlusaluse lepingu punktis 2.2 antud kinnitusele, on kostja asunud kohtumenetluses laenu saamist eitama. Seda kostja väidet raha mittesaamise kohta käsitleb kohus kui kostja poolt esitatud laenulepingu rahatuse vastuväidet. Vastavalt TsK § 276 lgle 1 on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kohtu hinnangul kostja enda esitatud laenulepingu rahatuse vastuväidet tõendanud ei ole.
  12. Kostja hinnangul seab kahtluse alla laenu tegeliku andmise asjaolu, et hagejal puuduvad nõuetekohased raamatupidamise algdokumendid rahasummade üleandmisevastuvõtmise kohta. Kohus kostja viimase väitega ei nõustu. Lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud raamatupidamise seaduse § 8 lg-st 1, saab kohtu arvates nõuetekohaseks raamatupidamise algdokumentideks lugeda ka hageja poolt esitatud laenulepingut, millisel olev kostja allkiri kinnitab laenu saamist. Hagejal on olemas poolte vahel sõlmitud lepingu originaaleksemplar, mille esindaja on esitanud
  13. märtsi 2009.a kohtuistungil ka kohtule tutvumiseks (vt toimik, II kd, lk 36).
  14. Kohus peab vajalikuks lisada, et tunnistajate LL´i ja AH ütluste põhjal võib järeldada, et vähemalt osade laenulepingute puhul (mis poolte vahel sõlmiti) laenusummat (raha) kostjale isiklikult tõepoolest välja ei makstud. Vastav rahasumma anti kostja soovil hageja kassast otse üle sõiduki müüjale (kolmandale isikule) (vt toimik, II kd, lk 1-2 ja lk 6). Võttes aluseks võlasuhete üldise dispositiivsuse põhimõtte, ei ole selline kokkuleppeline rahasumma üleandmine (väljamaksmine) kolmandale isikule iseenesest vastuolus TsK § 272 lg 1 mõttega. Seetõttu puuduks ka esitatud asjaoludel alus väita, et laenulepingut ei 5
(9)2-07-20412 saaks lugeda sõlmituks kooskõlas TsK § 272 lg-ga 2 või et leping oleks rahatu TsK § 276 lg 1 tähenduses.
  1. Resümeerides ülaltoodut, tuleb poolte vahel
  2. juunil 2002.a sõlmitud lepingut lugeda laenulepinguks. Kohtu hinnangul ei ole laenuleping rahatu. Isegi kui laenusumma anti kostja käsundi alusel kolmandale isikule (sõiduki müüjale), ei omaks see vaidluse lahendamise seisukohast lõppastmes õiguslikku tähtsust. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa nõustuda ka kostja väitega nagu oleks laenuleping teeseldud tehingud enne
  3. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 lg 1 mõttes.
  4. Laenulepingu punkti 1.2 järgi oli kostja kohustatud laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt
  5. detsembriks 2003.a. Samuti oli kostja lepingu punktist 3.1 tulenevalt kohustatud tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 3% kuus laenusumma tagastamata jäägilt. Kohtu hinnangul puuduvad asjas veenvad tõendid laenu tagastamise kohta kostja poolt. Samuti puuduvad tõendid intressi tasumise kohta kokkulepitud ulatuses.

§ 230

lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on oma lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul ning võlgnik peaks varustama end tõenditega täitmise kohta (vt nt: Riigikohtu

  1. veebruari 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-99 või
  2. märtsi 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02 (p 16)). Seega pidanuks kostja suutma käesolevas vaidluses tõendada oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja ees.
  3. Kostja väidete kohaselt tõendab lepingust tulenevate kohustuste täitmist eeskätt hageja juhatuse liikme JI
  4. oktoobri 2004.a kiri koos selle lisaks olevate laenulepingute maksegraafikutega (vt toimik, I kd, lk 173-193). Nimetatud dokumentidest nähtuvad kostja hinnangul kõik tema täitmata kohustused hageja ees
  5. oktoobri 2004.a seisuga ning vaidlusalust lepingut hageja oma kirjas ega selle lisades märkinud ei ole. Kohtu hinnangul ei saa kostja väitega nõustuda, kuna kirjast nähtuvalt puudub sellele lisatud maksegraafikute hulgast
  6. juunil 2002.a sõlmitud laenulepingut puudutav graafik seetõttu, et lepingu osas on poolte vahel sõlmimisel uued kokkulepped. Kuivõrd uusi kokkuleppeid ei ole kohtule teadaolevalt siiski sõlmitud, tuleb eeldada, et laenulepingust tulenevad kohustusi ei ole muudetud ning need kehtivad. Kohtu hinnangul ei kinnita
  7. juunil 2002.a sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste kohast täitmist ka AH ütlused (vt toimik, II kd, lk 4-6).
  8. Kostja poolt hagis esitatud nõuded siiski täies ulatuses rahuldamisele ei kuulu. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt peaks laenusumma tagastamine toimuma vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ning vastavalt punktile 3.1 peaks ka intressiarvestus toimuma tagastamata laenu jäägilt. Samas ei ole pooled lepingu väidetavaks lisaks olevat maksegraafikut kohtule esitanud, vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele tõendi esitamiseks. Poolte väited graafiku olemuse ja sisu kohta on vasturääkivad. Hagile lisatud graafik (vt toimik, I kd, lk 5) kajastab (täpsustab) üksnes hageja väiteid kostja kohustuste suuruse kohta. See dokument ei ole vaidlusaluse asjaolu osas vaadeldav tõendina TsMS § 272 lg 1 mõistes. Dokument on hageja poolt ühepoolselt koostatud ning kostja väidete kohaselt ei olnud ta taolist graafikut enne hagimaterjalide saamist näinud. 6

(9)2-07-20412 21. Eeldades, et kogu laenusumma tuli tagastada 19. detsembriks 2003.a, tulnuks hagejal tasuda laenusumma kasutamise 18 kuu eest vastavalt lepingu punktist 3.1 tulenevale määrale intressi kokku 38 880 krooni (s.o 72 000*3%*18). Hageja väidetest nähtuvalt tulnuks intressi graafikujärgselt tasuda siiski üksnes 22 268 krooni (vt toimik I kd, lk 5). Samast nähtuvate hageja arvutuste kohaselt on tasumata intressi jääk aga 81 588 krooni. Kohtu hinnangul ei ole hageja intressiarvestus seadusega kooskõlas. Hageja on ilmselt lähtunud laenulepingu punktis 3.1 sisalduvast kokkuleppest, et intressi arvutamine lõpetatakse kogu laenu tagastamise päeval. Samas ei ole selline kokkulepe õiguslikult vaadeldav kokkuleppena laenuintressi (-protsentide) kohta TsK § 273 (või ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 397) mõttes. Tuleb silmas pidada, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, lepivad pooled kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Juhul kui kostja laenu (osamakseid) kokkulepitud ajaks ei tagastanud, kaotas ta laenatud raha kasutamise aluse ja rikus oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu (osamakse) tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Esitatud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senise praktikaga (vt nt: Riigikohtu 29. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 17) või 5. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 15)). 22. Seega oli hageja õigustatud laenu kasutamise eest intressi nõudma laenulepingus (täpsemalt selle lisaks olevas maksegraafikus) kokkulepitud suuruses, milleks hageja väidete kohaselt oli 22 268 krooni. Ülejäänud osas oleks hageja poolt intressina arvestatu sisuliselt vaadeldav viivisena TsK 191 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 mõttes. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud hagejale lepingust tulenevate kohustuste katteks 39 100 krooni. Lähtudes lepingu punktist 5.6, tuleb nimetatud summa arvel esmajärjekorras täidetuks lugeda intressi tasumise kohustus. Ülejäänud 16 832 krooni (s.o 39 100 kr – 22 2268
  1. kr)ulatuses tuleb tasutu arvestada laenusumma (72 000
  2. kr)tagastamise kohustuse katteks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes TsK § 272 lg-st 1 ja VÕS 396 lg-st 1, jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata ning rahuldab laenusumma tagastamise nõude (põhinõude) 55 168 krooni (s.o 72 000 kr – 16 832
  3. kr)ulatuses. 23. Hageja arvestustest nähtuvalt (vt toimik I kd, lk 5) on ta osa kostja poolt tasutust arvestanud tekkinud viivisenõude katteks. Kohtu hinnangul ei saa seda lugeda siiski õiguslikult põhjendatuks. Laenulepingu punkt 5.6 näeb tõepoolest ette, et laenusaaja poolt teostatavate maksete arvel loetakse esmajärjekorras tasutuks võlgnevus lepingust tulenevate maksega viivitamise eest, seejärel lepingu järgi tasumisele kuuluvad trahvid ning alles viimases järjekorras tasumata intress ja võlgnevus laenusumma osas. Samas tuleneb laenulepingu punktist 5.5, et laenusaaja (s.t kostja) kohustub tasuma kõik lepingu alusel tasumisele kuuluvad trahvid 10 päeva jooksul laenuandja poolt vastava pretensiooni esitamise päevast arvates. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 191 lg 1 kontekstis tuleb kohtu hinnangul trahvina (leppetrahvina) mõista ka viivist. Seega oli lepingu kohaselt viivisenõude sissenõutavuse eelduseks vastava nõude (pretensiooni) esitamine hageja poolt. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjalt viivist või muid leppetrahve nõudnud. Ülaltoodut arvestades puudus kostjal viivise tasumise kohustus (kuna hageja vastav nõue ei ole sissenõutavaks muutunud) ning hageja arvutused on seetõttu alusetud. 7
(9)2-07-20412
  1. Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab kohus täiendavalt järgmist. Asja materjalide pinnal ei saa nõustuda kostja käsitlusega nagu oleks hageja näol tegemist krediidiasutusega, mistõttu pidanuks kostja väidetaval laenude andmisel muu hulgas juhinduma krediidiasutuste tegevust reguleerivatest õigusaktidest. Lähtudes laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KrES) § 3 lg 1 redaktsioonis sisalduvast määratlusest, on krediidiasutus äriühing, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine (sisuliselt sama tuleneb ka sätte kehtivast redaktsioonist). Tulenevalt ülaltoodust on krediidiasutuse üheks oluliseks tunnuseks hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine avalikkuselt (s.o kindlaksmääramata isikute ringilt). Avalikkuselt hoiuste kaasamise mõistet konkretiseerib KrES §
  2. Asja menetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist, et hageja püsivaks ja peamiseks tegevusalaks oleks (või olnuks vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal) avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine. Samuti puuduvad andmed, et laenude andmine oli hageja peamiseks majandustegevuseks. Kostja hinnangul ei ole hageja väited laenu andmise kohta usutavad ka seetõttu, et raamatupidamise aruannetest nähtuvalt oli hageja põhitegevusalaks valuutavahetus (vt toimik I kd, lk 81-86 ja lk 88-101). Kohtu hinnangul ei saa mainitud asjaolust järeldada, et hageja ei saanud ega võinud kostjale laenu anda. Põhitegevusala kõrval võib äriühingul olla ka muid tegevusalasid. Samuti ei kinnita laenu mittesaamist asjaolu, et hageja ei olevat kostjale täitmata kohustuste osas pika aja jooksul pretensioone esitanud. Taolisel väitel puudub kohtu hinnangul käesolevas asjas õiguslik tähtsus. See väide võiks asjakohane olla hea usu põhimõtte järgmise kohustuse seisukohast. Nimetatud põhimõtte oluliseks funktsiooniks on muu hulgas loetud õiguste piiramist õiguste kaotamise kaudu. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Samas ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (vt nt: Riigikohtu
  3. juuni 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-170-03 (p 13) või
  4. detsembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08 (p 26)). Hagi esemeks olevad nõuded on käesoleval juhul esitatud aegumistähtaja jooksul. See on tuvastatud asjas
  5. aprillil 2009.a tehtud vaheotsusega.
  6. Kostja on seadnud kahtluse alla tunnistaja LL ütluste usaldusväärsuse. Kostja hinnangul on ütlused ebausaldusväärsed, kuna LL on teistes poolte vahel toimuvates analoogsetes kohtuvaidlustes andnud sisult vasturääkivaid ütlusi (vt toimik II k, lk 8-10, lk 15-17, lk 21-24, lk 27-18). Kohus möönab, et LL’i ütluste tõenduslik väärtus laenulepingute sõlmimist ja täitmist puudutavas osas võib olla kaheldav. Poolte väidetest ja tunnistaja LL’i ütlustest nähtub, et ainuüksi kostjaga sõlmis hageja lepinguid kümnete sõidukite osas. Arvestades ka lepingute sõlmimise aega, on vähe tõenäoline, et LL suutis mitmeid aastaid hiljem kohtule ütlusi andes detailselt meenutada iga konkreetse laenulepinguga seonduvat. Lepingute sõlmimisel ja laenusummade üleandmisel võisid seejuures lepingute lõikes esineda teatud erisused (mida oma vastuväidetes möönab ka kostja). Eeltoodud kaalutlused ei anna kohtu hinnangul siiski alust jätta LL’i ütlusi asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt tervikuna arvestamata. Isegi kui jätta ütlused arvestamata, ei muudaks see kohtu järeldusi käesolevas asjas tuvastatud asjaolude kohta. 8
(9)2-07-20412
  1. Ka muud kostja poolt menetluses esitatud vastuväited ei anna kohtu hinnangul alust hagi täielikuks rahuldamata jätmiseks. Kohus märgib, et kostja poolt esitatud vastuväited on üksteisele osaliselt vasturääkivad. See omakorda annab alust arvata, et kostja ise ei ole kindel oma väidete veenvuses. Nii ei ole kostja oma esimeses kirjalikus vastuses kohtule (esitatud
  2. novembril 2007.a) laenu saamist vaidlustanud, vaid väitnud, et laenulepingust tulenev õigussuhe on lõppenud (vt toimik, I kd, lk 20-21). Laenu saamist on kostja asunud eitama alles tsiviilasja hilisema menetluse käigus. Kohus lisab, et tunnistajate AH ja LL ütlustest järelduvalt võidi koos laenulepinguga tõepoolest sõlmida ka sõiduki müügitehing ning kostja kasutas saadud laenu sõidukite eest tasumiseks. See iseenesest ei mõjuta aga kostja laenulepingust tulenevate kohustuste sisu ega mahtu.
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 163

lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu nõudeid kogusummas 77 326 krooni. Käesoleva otsusega rahuldab kohus hageja nõuded 55 168 krooni ulatuses, mis moodustab ligikaudu 71% nõuete kogusummast. Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 29% ulatuses hageja kanda ja 71% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.