3-09-2697/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 24.11.2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-2697 Haldusasi A. Õ.e kaebus Maa-ameti peadirektori 14.10.09 käskkirja nr 210 tühistamiseks Resolutsioon Edasikaebamise kord

1. Tagastada kaebus selle esitajale koos kõigi lisadega HKMS § 11 lg 3¹ punkti 5 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
2. Saata määruse ärakiri kaebuse esitajale A. Õ.ele. Käesolevale määrusele on kaebuse esitajal õigus esitada määruskaebus. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu kirjalikult. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruse puhul 30 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates (HKMS § 47.1 lg 3).
3. 19.11,.09 esitas A. Õ. kaebuse Maa-ameti peadirektori 14.10.09 käskkirja nr 201 tühistamiseks. Maa-ameti peadirektor lahendas A. Õ.e protesti 14.10.09.a. käskkirjaga nr
4. Käskkirjast nähtub, et Keskkonnaministri 07.09.09.a. käskkirjaga nr 1424 korraldati 05.10.09.a. riigile kuuluvate kinnisasjade avalik kirjalik enampakkumine, sh oli müügis ka Türi vallas Vilivere külas asuv Puskari kinnisasi. A. Õ. ei ole osalenud enampakkumisel. 07.10.09 oli A. Õ. esitanud protesti, mille lahendamisel leiti, et Riigivara võõrandamise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 01.08.95.a. määrusega nr 286) kohaselt ei ole tegemist A. Õ. poolt esitatud protestiga, millise saab esitada Korra p 47 tingimustel, selle tõttu puudub ka alus enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmiseks. 1 Samas märgitakse ära, et Maa-amet on varasemalt korduvalt selgitanud A. Õ. avaldustele vastuseks tekkinud olukorda ning et Puskari kinnisasi on jäetud keskkonnaministri 28.10.04 käskkirjaga nr 1026 riigi omandisse. A. Õ. ei ole seda haldusakti vaidlustanud, seega on kinnisasi riigi omandis. Kinnisasja võõrandamine ei saa rikkuda A. Õ. põhiseaduslikke õigusi omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel.
5. A. Õ. käesolevast kaebusest nähtub, et ta ei ole riigivara võõrandamisel osalenud isik ning et ta ei ole vaidlustanud Keskkonnaministri käskkirja nr
6. Kaebaja toob esile mitmeid põhjusi, miks ta leiab, et puudus vajadus eelmärgitud käskkirja vaidlustamiseks. A. Õ. märgib, et ta esitas 09.10.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 07.09.2009 käskkirja nr 1424 „Riigivara tasu eest võõrandamine“ osaliseks tühistamiseks, so punkti 1 ap 1.7 osas. 16.09.2009 Ametlikes Teadaannetes ja Maa-ameti kodulehel avaldati teade riigivara avalikul kirjalikul enampakkumisel tasu eest võõrandamise kohta, sj otsustati tasu eest võõrandada Järva maakonnas Türi vallas Villevere külas asuv Puskari kinnisasi (katastritunnus 27101:002:0021).
7. Kaebuse esitaja märkis teises haldusasjas, so nr 3-09-2237, et Puskari eelmärgitud katastriüksusel asuvad tema omandis olevad Puskari talu hoonete varemed, mille olemasolu kinnitavad AS Viljandi EKE Projekt poolt
8. aastal Kabala Vallavalitsuse poolt 10.10.2005 väljastatud tõend nr 1-34/128, millest nähtuvalt on teostatud mõõdistused. Kuna Puskari kinnisasja võõrandamine avalikul kirjalikul enampakkumisel ei olnud lubatav, see rikkus tema kui omaniku põhiseaduse §-i 32 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõike 1 alusel kuuluvat õigust asja vallata, kasutada ja käsutada, vara ei saa müüa enampakkumisel. Haldusasjas nr 3-09-2237 oli märgitud, et kaebaja on tunnistatud 28.10.1993 Järva Maavalitsuse komisjoni otsusega nr 53-53 endise Puskari talumaade omandireformi õigustatud subjektiks ning Kabala Vallavalitsuse 23.02.1995 korraldusega nr 85 on talle õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsioon. A. Õ. on seisukohal, et Puskari talu hooneid ei ole õigusvastaselt võõrandatud ning nende eest ei ole kaebuse esitajale kompensatsiooni makstud; hooned on endiselt tema omandis. Omanikuna ei ole ta AÕS §-i 39 mõttes valdust lõpetanud ega ole ka loobunud tegelikust võimust asja üle; ta on jätkanud Puskari talukoha istanduse ja hoone säilinud osade hooldamist, sissesõidutee ja taluhoonete kompleksi õueala pidevat korrashoidmist. Puskari katastriüksusel asuvaid Puskari talu hoonete varemeid ei ole kuulutatud peremehetuks. Vara võõrandamiseks ei ole ta nõusolekut andnud. Puskari kinnistu omanikuks on Eesti Vabariik, riigivara valitsejaks määrati Keskkonnaministeerium; Puskari maaüksus jäeti riigi omandisse keskkonnaministri 28.10.2004 käskkirjaga nr 1026 “Maa riigi omandisse jätmine”; vastav teade avaldati ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ 19.11.2004; katastriüksus registreeriti riigivarana riigivara registris 30.12.
9. A. Õ. käesolevast kaebusest ja selle lisamaterjalist nähtub kaebaja positsioon, mille kohaselt ta on teadlik maa riigi omandisse jätmise käskkirja nr 1026 olemasolust ja selle sisust, ka käesolevas kaebuses leiab A. Õ., et tal puudub vajadus seda haldusakti vaidlustada, kuna sellega ei ole temale kuuluvat vara võõrandatud, seda ei saagi võõrandada nii, et maa jäetakse riigi omandisse; kui maa jäeti riigi omandisse, siis ei riigistatud tema omandit. Käesolevalt ei ole möödunud hoonestusõiguse seadmise võimalus, kaebaja ei soovi saada maa omanikuks ja soovib seada hoonestusõiguse, selleks on tal aega kuni 05.10.
10. Kaebaja sai Puskari taluhoonete varemete omanikuks pärimise teel pärandvara valitsema ja valdama asudes. Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg 1 kohaselt peab pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu. Kaebaja on teostanud mõõdistustööd ja selle töö alusel ta väidab, et hoonest on säilinud maakivist vundamendid, betoonpõrandad ja osaliselt rõhtpalkseinad, mille alusel on olnud võimalik 2 mõõta ja välja joonistada ruumide plaanilahendused. Taluhoonete säilinud osadel ei olnud võimalik suuremahulisi taastamistöid teha, kuna seda oleks tõlgendatud omavolilise ehitusena. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et tal oleks omandireformist tulenevat nõudeõigust Puskari talu maadele, kuid ta väidab kogu aeg, et temale kuuluva omandi puhul on tegemist omandiõigusega, mida ei ole võõrandamisega katkestatud ja mida ei ole olnud vaja omandireformi käigus taastada. AÕS § 39 järgi pole ta valdust lõpetanud, seega ei ole asjaõigus lõppenud. Kompensatsiooni maksti kaebajale tagastamata maa ja metsa, mitte taluhoonete, põllumajandus- ja majapidamisinventari, koduloomade ega vilja eest. Kaebaja ei ole kunagi soovinud saada maa omanikuks. Tal puudus vajadus vaidlustada keskkonnaministri 28.10.2004 käskkirja nr 1026, kuna sellega jäeti riigi omandisse Puskari maaüksus, mitte ei riigistatud kaebajale kuuluvat omandit, seega ei rikkunud maa riigi omandisse jätmine kaebaja õigusi. Puskari maaüksuse müümine avalikul enampakkumisel ja selle tulemuste kinnitamine rikub kaebaja omandiõigust. Kaebaja ei pidanud Puskari maaüksuse riigi omandisse jätmise menetluse kestel esitama ostueesõiguse erastamise avaldust, kuna MaaRS § 351 kohaselt võib ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, seada riigimaale hoonestusõiguse. Sellekohase avalduse esitas kaebaja keskkonnaministrile juba 28.09.2004, seega enne maa riigi omandisse jätmist.
11. Eeltoodust nähtub, et maa riigi omandisse jätmise käskkiri nr 1026 on jõustunud ja kehtib. Keskkonnaministri 07.09.2009 käskkiri nr 1424 „Riigivara tasu eest võõrandamine“ oli kaebuse esitajal vaidlustatud teises haldusasjas , so nr-ga 3-09-
12. Enampakkumisel kaebuse esitaja ei osalenud ja kuigi A. Õ. on vaidlustanud kohtus teises haldusasjas keskkonnaministri käskkirja, millega otsustati riigile kuuluvad Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevad kinnisasjad, sh Puskari maaüksus, avalikul enampakkumisel tasu eest võõrandada, nähtub, et tema kaebuse suhtes otsustas kohus selle tagastada. Kohus leidis, et kuna kaevatud käskkiri ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi kuidagi rikkuda, puudub kaebajal kaebeõigus keskkonnaministri 07.09.2009 käskkirja nr 1424 vaidlustamiseks. Seetõttu tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada. Samadel põhjustel puudub alus kohaldada ka esialgset õiguskaitset. Kohtumäärus jäeti apellatsioonkorras kaebamise järgselt määrusega nr 3-09-2237 16.11.09.a. muutmata Tallinna Ringkonnakohtu
13. Käesoleva kaebuse suhtes leiab kohus järgmist. Kaebaja on nõustunud, et Puskari kinnistu on riigi omandis ja ta peab seda õiguspäraseks olukorraks ning A. Õ. ei taotle seda maad enda omandisse, samuti on ta jätnud vaidlustamata omandireformi käigus vara suhtes tehtud kompenseerimise otsuse. Puskari kinnistul olevaid lagunenud taluhoonete säilinud osa peab ta ehitisteks ning loeb, et ta on nende omanik, mistõttu ta on 28.09.
14. a esitanud Keskkonnaministeeriumile avalduse ja taotlenud kas maa ostmist või sellel enda kasuks hoonestusõiguse seadmist tulenevalt MaaRS §-st 351, mille kohaselt võib ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, riigimaale seada hoonestusõiguse. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Puskari kinnistu müümine kahjustab tema omandiõigust varemete suhtes, kuna kinnistu müümisel eraõiguslikule isikule kaotab ta õiguse hoonestusõiguse seadmisele. Kuivõrd MaaRS § 351 võimaldab seada ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse, siis selleks tuleb Vabariigi Valitsuse
16. 1996 määrusega nr 276 kinnitatud „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra“ p 9 kohaselt esitada vastav vormikohane avaldus kohalikule omavalitsusele. Kaebaja ei ole nähtuvalt eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusest vormikohast avaldust esitanud. Määruses on märgitud, et kaebaja tegi tahteavalduse, mistõttu juhul, kui Keskkonnaministeeriumile 28.09.2004 esitatud avaldust lugeda hoonestusõiguse seadmise avalduseks, on selle avalduse suhtes olemas Maa-ameti 28.10.2004 vastus, mida A. Õ. ei vaidlustanud. Kinnistu võõrandamisel teisele eraõiguslikule isikule enampakkumise teel ei saaks rikkuda kaebaja õigust seada maale hoonestusõigust, kuna sellest keelduti ja kaebaja ei ole keeldumist vaidlustanud. Kuna Puskari katastriüksus jäeti riigi omandisse keskkonnaministri 28.10.2004 käskkirjaga nr 1026 ja Eesti 3 Vabariik kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei olnud takistusi enampakkumise läbiviimiseks ning selle tulemused tuleb kinnitada. Kuna kinnistu on koos sellel asuvate varemetega riigi omandis ja kuivõrd selle vara võõrandamiseks viidi läbi enampakkumine, kaebaja selles ei osalenud, siis selle tulemuste kinnitamine ei saa rikkuda kaebaja omandiõigust isegi siis, kui kaebuse esitaja esitas protesti. Protesti esitamisega ei saa pöörduda tagasi nende küsimuste juurde, mis oleks pidanud olema lahendatud ja vaidlustatud enne, kui vara otsustati müüki panna riigivarana või kinnitada selle tulemused. Selle tõttu ongi kaebajale vastatud, et „Riigivara võõrandamise korra „ p 45 annab võimaluse esitada protesti isikutel, kes osalevad selles ja teistel asjaosalistel enampakkumise läbiviimise kohta 3 päeva jooksul pärast enampakkumise tulemuste teatavaks tegemist. Vastaja leidis, et A. Õ. protest ei vasta Korra p 47 tingimustele, selle tõttu tuleb enampakkumise tulemused ka kinnitada. Kaebaja ei väida kaebuses, et ta soovis osaleda või osales enampakkumisel, seega ei ole vaidlust tõusetunud küsimuses, mis võiks puudutada enampakkumises osaleja või sellest õigusvastaselt eemalejäetud isiku õigusi. Kui Puskari kinnistu müümine avalikul enampakkumisel ei saanud rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ega huve, siis ei ole võimalik väita, et kaebaja omandiõigust varemetele rikutakse, kui Maaameti peadirektori käskkirjaga protesti ei rahuldatud. Kuigi kaebaja on mitmeid kordi pöördunud Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi poole ja ta on saanud sealt ka vastuseid (tlk 42-61), nähtub, et ta ei ole neid keelduvaid vastuseid vaidlustanud ja vara jäeti riigi omandisse, samas keelduti ka hoonestusõiguse seadmisest, mis võimaldas riigivara enampakkumisel ära müüa. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi ja halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, siis nähtus, et kaevatud käskkiri nr 201 ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. A. Õ.e kaebusega Maa-ameti käskkirjale nr 201, millega jäeti A. Õ. protest rahuldamata, ei saa lahendada neid küsimusi, mis tuli lahendada teistes menetlustes. Vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 halduskohus tagastab määrusega kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Seega kuulub kaebus kaebuse esitajale HKMS § 11 lg 31 punkti 5 alusel tagastamisele.
17. Kaebuse esitaja on lisanud kaebusele SEB Panga 10.11.2009 maksekorralduse koopia (tl 62) ja SEB Panga väljatrüki (tl 63) 10.11.2009 makse soorituse tõendamiseks, millest nähtub, et kaebaja on tasunud 10.11.2009 kaebuse esitamise eest riigilõivu 250 krooni. Vastavalt HKMS § 84 lg 4 punktile 2 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub põhjusel, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Seega ei kuulu tasutud riigilõiv kaebuse esitajale tagastamisele. Karin Kalmiste Kohtunik 4