4 alusel 365 000 krooni hageja kasuks, välja mõista A G’ilt lastetoetus ning ülalpidamistoetus summas 6 000 krooni hageja kasuks ning välja mõista kostjalt hageja kantud kohtukulud. 05.09.2008.a. esitas hageja veel kord täpsustatud hagiavalduse ja ka eraldi kirjaliku avalduse nõuete loobumisest. Hagiavalduse kohaselt abielu kestel on soetatud 1) kolmetoaline korter aadressil xxxx, turuhind 2008.a. kostja poolt pakutud 800 000 krooni; 2) kahetoaline korter aadressil xxxxx, turuhind 2008.a. kostja poolt pakutud 550 000 krooni, 3) garaažiboks xxxx garaažid, turuhind 2008.a.kostja poolt pakutuna 40 000 krooni. Hageja palub jätta kogu ühisvara kostja omandisse kohustusega välja maksta hagejale hüvitis
4 alusel summas 695 000 krooni. 2000.a. hagiavalduses esitatud ühisvara nimekirjas märgitud muu vara osas hageja loobub nõudest. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja A G oma kirjalikus vastuses selgitab, et V G’l oli xxxx linnas elamispind, kuhu ta oli ametlikult registreeritud. Elamisloa Eestis sai V G oma algatusel. Alates novembrikuust xxxx.a. elas V G kostja abikaasana xxxx ning maikuust xxx.a. aadressil xxxx külalisena, kuna kostja ei võtnud endale kohustust tagada talle elamispind. Kostja selgitab, et tema elab ametlikult xxxx territooriumil alates xxxx .a., jätkuvalt pärast sõjaväeteenistust aastatel xxxx .a. ning pärast xxxxx lõpetamist xxxx.aastal, enne abielu V Gga, erastas kostja korterid aadressidel xxxxx ja xxxxx, xxxx, realiseerides sellega oma õiguse osaleda eluaseme erastamisel soodustingimustel.
2 ja 3 alusel palub kostja arvestada korterid aadressidel xxxx ja xxxxx, xxxx, kostja varaks, mis abielu lahutuse puhul jagamisele ei kuulu, kuna need korterid oli omandatud kostja selle vara arvelt, mis tal oli enne V. G ’ga abiellumist. Kostja leiab, et ainult nende korterite erastamiskulud 10 000 krooni võib arvata ühisvara hulka ja jagada. Kostja palub võtta V G kohtulikule vastutusele kelmuses, perekonnaseisu muutmise ja kohtus valeütlust andmise eest, sest V G on kinnitanud, et kostja põhjendused V G poolt abielurikkumise kohta on pettus ja et kostja on sigimisvõimetu. Abielu jooksul ei näidanud V G üles aktiivsust osalemaks ühises majapidamises, ta ei olnud pere sissetuleku allikaks, kuigi tal oli võimalus osaleda kostja firma tegevuses, kuna oli vormistatud juhatuse liikmena, mis lubab ametlikult osaleda firma tegevuses. Sellele vaatamata keeldus V G kauplemisest xxxx turul. Sellega seoses xxxx .a. ei olnud V G’l võimalust saada elamisluba Eestis ning ta elas kostja korteris külalise staatuses. Kostja palub arvestada, et V G tegi kostjale ja kostja emale materiaalset ja moraalset kahju, sest pettis kostjat sellega, et xxxx.a. sünnitas lapse D G’i, kelle isa kostja ei ole. V G haavas ja pettis kostja isatundeid, nimetades oma poega kostja lapseks. Selletõttu kostja pidas hagejat ja tema last ülal rohkem kui kahe aasta jooksul (2 4 aastat ja 9 kuud), millega ta tekitas kostjale materiaalset kahju 85 000 krooni lähtudes xxxx .a. hindadest järgmiselt: 3000 krooni V G ja tema lapse ülal pidamine kuus. 24 kuud x 3000 = 72 000 krooni + 9 x 1,5 = 13 500 krooni V G ülalpidamine tema raseduse ajal. Arvestades inflatsiooni ja kinnisvara väärtuse tõusu on sellest summast 85 500 krooni lähtuvalt materiaalne kahju, mida V G põhjustas 85 500 x 3 = 256 500 krooni 2008.a. hindades. Lähtuvalt eeltoodust on kostja arvamusel, et kohus võib kostja esitatud põhjustest tulenevalt taganeda poolte võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel, kuna kulud olid tekkinud valedest andmetest D G’i põlvnemise kohta. Kostja leiab, et ei pea võimalikuks maksta V G poolt tehtud kohtukulusid, kuna see on vastuolus TsMS § 62 lg. 1 sättega. Hageja loobus elatusraha saamisest, kuid juulikuus 2000.a. kostja kandis xxxx Linnakohtu arveldusarvele raha 4 500 krooni suuruses bioloogilise ekspertiisi teostamiseks. Sellega kostja kandis materiaalset kahju.
2 p. 2 ja 3 kohaselt V G ei saa esitada nõudeid selle vara peale, mis oli ostetud perioodil xxxx.a., sest ta ei osalenud kostja firma tegevuses, ei töötanud teisel töökohal ega ei andnud perekonna sissetulekut. Sel perioodil ta oli rase (6-9 kuud), pärast lapse sünnitamist oli hõivatud lapse eest hoolitsemisega. Samas on tähtis, et tegelikult ei olnud laps kostja oma. Lähtudes
§-de 72 lg. 2, § 19 lg. 2 p. 2 ja p.3, § 44 lg. 1, § 24 lg. 1, § 43 lg. 3, EES § 2, § 4 lg. 1 ja 3, ORAS ja KarS § 209 lg. 1, § 174 lg. 1 ja 2, § 320 palub kostja kanda kostja omandisse korterid aadressidel xxxx ja xxxx, v. a. 10 000 krooni, mis oli kulutatud nende korterite erastamiseks ja vastavate dokumentide vormistamiseks. Välja mõista V G’lt 256 000 krooni, v. a. garaaži ja korterite erastamise kuludes poole maksumus, materiaalse kahju hüvitisena D Gi sünnitamisega seotud pettuse tõttu. Kostja leiab, et õiglane on V G’lt välja mõista 256 000 krooni kostja kasuks moraalse kahju hüvitisena, mida kostja kandis seoses D Gi sünnitamisega pettuse tõttu, sest kostja, olles petetud, pidas ülal rohkem kui kahe aasta jooksul (2 aastat ja 9 kuud) hagejat ja tema last.
3 kohaselt palub kostja tunnistada D G’i sünnitunnistusel isa kohta tehtud kanne ebaõigeks. V G hagi elatusraha väljamõistmiseks jätta rahuldamata ja välja mõista kohtukulud V Glt, kuna tema loobus elatusraha väljamõistmisest, venitas pikale kohtumenetluse, loobus xxxx.a. DNA ekspertiisist ja kinnitas, et D G on kostja laps. Lähtudes eelesitatust, apellatsioonkaebuse vastusest, vastuhagist, DNA ekspertiisi tulemustest ja muudest käesoleva asjaga seotud materjalidest palub kostja võtta V G kohtulikule vastutusele EV Seadusandluse kohaselt kelmuse, perekonnakoosseisu muutmise ja kohtus valeütluse andmise eest. III. Asja kohtulik menetlus. Kohtuistungil hageja jääb oma nõude juurde osaliselt ja seletab, et täpsustatud avaldus on esitatud lähtuvalt kostja vastusest ja kostja poolt soovitud hindadest lähtuvalt. Hageja soovib ühisvarana käsitleda ainult kortereid ja graaži ning palub need jätta kostjale. See vara on ka kostja valduses. Hageja palub vara jagada võrdselt ja sellest lähtuvalt vara väärtuse vahe katteks kostjalt välja mõista hageja kasuks hüvitus 695 000 krooni. Hageja selgitab, et muudest nõuetest hageja loobub. Hageja palub hagi rahuldada ühisvara jagamise nõudes osaliselt ja õigusabikulud kostjalt välja mõista summas 12 298 krooni ja 40 senti. Kostja kohtuistungil jääb oma kirjalike vastuväidete juurde, kuna neis on kõik põhjalikult ära toodud ning lisada midagi pole. Kostja selgitab, et abielu sõlmiti xxxx.a., hagejaga koos ei ela xxxx. Armastus lõppes D sündimisega. See, et D pole lihane poeg, selgus ekspertiisiaktist, mis tõendab, et hageja pettis kostjat. Selline hageja käitumine on põhjustanud moraalset kahju. Korterid ja garaaž on erastatud, kuid ostetud mitte turuhinnaga. Erastamine oli kostja privileeg. Ühisvara tekkis kostja lahusvara arvel, mistõttu saab ühisvaraks lugeda vaid erastamise kulu 10 000 krooni. Hüvitise summat pole nõus maksma, sest hageja on tekitanud ka materiaalset kahju sellega, et kostja on pidanud teda ja tema last ülal pidama. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. 5 TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja hinnanud toimikus olevaid poolte kirjalikke seisukohti tuvastas: 1) poolte abielu on lahutatud xxxx Linnakohtu xxxx.a. kohtuotsusega ja otsus on jõustunud Viru Ringkonnakohtu 28.12. 2001.a. otsusega. Seega on hageja abielu lahutamise nõudes olemas jõustunud kohtuotsus ja selles osas jääb hagi rahuldamata. 2) hageja on kirjaliku avaldusega loobunud lapsele elatise nõudest, lapsetoetuse ja toetussumma 6 000 krooni väljamõistmise nõudest ning 2000.a. hagiavalduses märgitud ühisvara jagamise nõudest osaliselt. 3) pooltel puudub vaidlus selle üle, et jagatavaks ühisvaraks on veel ainult kaks korterit ja garaaž ning et need jääksid kostja omandisse. 4) pooltel on vaidlus selles, kas korterid ja garaaž moodustavad abieluühisvara ning kas ja kui suures summas on kostja kohustatud maksma hagejale hüvitust vara väärtuste vahe arvelt. Kehtinud TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
2 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielusuhted on lõppenud vähemasti 2000.a. jaanuarikuus ja pooled on esitanud selle aja seisuga ühisvarana jagamiseks kolm eset. Muu vara osas vaidlust pole. Vastavalt
1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Jagatavate korterite ja garaaži suhtes nende olemist A Gi lahusvaraks kohus ei tuvastanud ja seda kostja ka ei ole nõudnud. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja leiab, et kuna mõlemad vaidlusalused korterid on erastanud, siis kuuluvad korterid ainult talle ja ainult nende korterite erastamise kulu 10 000 krooni on arvestatav ühisvarana. Kuna muus osas ühisvara jagamist ei soovita, hindab kohus jätkuvalt ainult vaidlusaluse varaga seonduvaid väiteid, vastuväiteid ja tõendeid. Hinnates toimikusse esitatud dokumentaalseid tõendeid, kohus leidis, et kostja selline seisukoht ei ole õige. EV xxxx Hooneregistri xxxx filiaali xxxx.a. tõendist nr. xxx nähtuvalt on korteri xxxx omanikuna kantud registrisse A G xxxx.a. ostu-müügilepingu alusel ja xxx.a. tõendist nr. xxx nähtuvalt on korteri xxxx omanikuna sisse kantud A G seoses erastamisega ostu-müügilepingu alusel xxxx.a. Abielu oli aga sõlmitud xxxx.a. Seega kuus kuni üheksa aastat pärast abiellumist ehk abielu kestel.
1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Mõlemad korterid on soetatud abielu ajal ja kuuluvad seega abieluühisvarasse. Riigikohus on oma lahendeis (3-2-1-14-04, 3-2-1-61-05, 3-2-1-101-08) korduvalt selgitanud, et ühisvara on vastavalt
lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara ja ühisvara tekkimisel ei oma tähtsust kummagi abikaasa panus. Seega ei ole ka ühe abikaasa lahusvara tunnistamisel ühisvaraks vajalik tõendada teise abikaasa rahalist panust ega ka seda, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-126-04 selgitanud, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda
1 alusel abikaasade ühisvaraks. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni
2 p-le 3 võib kohus kalduda ühisvara 6 jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seega, kui mõlemad korterid erastati ühisvaraks olevate EVP-de eest, siis puudus alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest sel alusel, et ühisvara soetati väidetavalt ühe abikaasa lahusvara arvelt. Samas lahendis 3-2-1126-04 on Riigikohus selgitanud ka, et Eluruumide erastamise seaduse § 4 p. 1 järgi võis eluruumi erastada üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Seega on väär kostja väide, et vaid temal oli privileeg erastada kortereid, kuna V elas tema korteris xxxx külalisena. Pealegi on asjas esitatud xxxx.a. poolte vahel sõlmitud eluruumi üürileping tähtajaga kolm aastat. Lepingus on märge, et üürilepingu lõppemisel üürnik omab õigust esmajärjekorras korter väja osta. Seega polnud välistatud ka hageja selline õigus. Samale korterile on kostja ja O A ’i vahel sõlmitud üürileping xxxxx.a. analoogilise märkega üürniku ostueesõiguse kohta. Viimasest järeldub, et kostja korterit ei kasuta ja üürib seda välja. Viru Maakohtu kinnistusregistri väljavõtteist nähtuvalt on xxxx kinnistu registrisse kantud xxxx.a. ja xxxx xxxx.a., kusjuures mõlema kinnistu omanikuna on sisse kantud A G. Kuna abielu lahutati xxxx.a. kohtuotsusega, peresuhted olid väidetavalt lõppenud juba xxxx.a., siis järelikult toimus korterite kinnistamine pärast abielu lõppemist ega ole põhjendatud kostja väide, et ainult erastamisega seotud kulu 10 000 krooni võib jääda ühisvarasse. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-15-06 selgitanud, et Vaidlust ei ole selle üle, et korter kuulus vallasasjana abikaasade ühisvara hulka ja korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil. Kolleegium jagab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu 11. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 väljendatud seisukohta, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. Seega ei ole hagiavalduses esitatud korterid enam vallasvarana jagatavad ega ka hinnatavad, sest on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Kinnistu kohtuotsusega jagamine eeldab kinnistusregistris vastava omanikukande muutmist. TsMS § 593 lg. 1 kohaselt kohus teeb registrisse kandeid üksnes avalduse või kohtulahendi alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelikult saab jõustunud kohtuotsus olla kande muutmise aluseks.
1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseteks ning vastavuses sama paragrahvi lg. 3 määratakse abielu ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus teisele abikaasale rahalise hüvituse. Riigikohus on oma lahendeis selgitanud, et ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus.
2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Hageja on 29.04.2008.a. ühisvara hinnanud lähtuvalt xxxx analoogilise vara suhtes toimivatest turuhindadest ning neid kostja soovi kohaselt vähendanud, mis kajastub 16.07.2008.a. eelistungi protokollis. Tsiviilasjas tõendina esitatud xxxx ühistu liikmete nimekiri väljendab kostja liikmelisust, liikmeks vastuvõtmise aega xxxx.a. ja osamaksude määra. Pooled on garaaži hinnanud 40 000 kroonile. Kuna hageja on soovinud jätta kogu vara kostjale, siis soovib ta hüvitust vara väärtusest poole ulatuses. Hageja on vara väärtuse määramisel olnud nõus kostja pakutud hindadega. Kui on lähtutud keskmistest hindadest, mis on analoogilise korteri puhul xxxx kasutusel vara jagamise ajal, siis puudub kohtul õigus ja vajadus poolte kokkulepitud hindasid muuta. Kostja pole vara temale jätmist 7 vaidlustanud, enamgi veel, kostja soovibki vaidlusaluse vara jätta endale, kuivõrd ta on seisukohal, et korterid ei olegi ühisvara, kuna hageja pole neisse oma panust andnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-101-08 veel kord selgitanud, et see asjaolu, et üks abikaasadest ei ole panustanud ühisvara tekkimisse, ei anna alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on
1 järgi abikaasade ühisvara ja seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad
1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel. Abikaasade osade võrdsusest võib kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud
2. Viidatud sätte kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: p. 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi, 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Viidatud asjaolusid ei tuvastatud. Asjaolu, et hageja ei töötanud seoses raseduse ja lapse hooldamisega, tähtsust ei oma, kuivõrd selleks ajaks olid pooltel korterid erastatud. Korteriomandi väärtus on kasvanud turusituatsiooni tõttu. Seetõttu on ühisvara turusituatsioonist tingitud väärtus ehk keskmine turuhind oluliselt kasvanud kostja kasuks, kuna ka vara jääb tema omandisse ja ühte korterit üürib ta välja, ning pole põhjendatud vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kostja hagetava hüvitise suurust ei vaidlusta, kuid leiab, et tema ei peagi hüvitist maksma, sest hageja on talle põhjustanud moraalset kahju 256 000 krooni ja materiaalset kahju 256 000 krooni. Samas pole kostja vastuhagis sellist nõuet esitanud. Kohtu arvates on selline nõue esitatud vaid hageja nõude tasakaalustamiseks ega ole hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks, kusjuures kumbki summa pole tõendatud ega õiguslikult põhistatud. Ainuüksi see, et hageja on kostjat alandanud ja petnud, ei tõenda moraalse kahju nõuet, kuivõrd abielus olles abikaasadel tekkinud arusaamatused pole hinnatavad ega käsitletavad moraalse kahjuna. Seda enam, et kostja väitel juba aasta möödudes oli tal uus perekond, kellega praeguseks elab juba kaheksa aastat. Vastuhagist nähtuvalt püüti lapse saamise probleeme lahendada kokkuleppel, mistõttu puudub põhjus järeldada, et hageja alandas ja pettis kostjat. Materiaalne kahju on tõendamata ja esitatud suvalise summana. Pealegi tuleneb hageja nõudest ja xxxxx tõenditest, et lastetoetus ja ülalpidamistoetus on makstud A G’ile, kes on ka lastetoetuse saaja. Asjakohatu on kostja taotlus võtta hageja vastutusele kelmuse tõttu ja valeütluste andmise eest kohtus. Kuna kohus arutas asja uuesti, siis pole asjakohased kostja viited varasemalt esitatud apellatsioonkaebusele. Hagejat ei ole vande all üle kuulatud ja ta pole ka valeütlusi andnud. Hageja on kinnitanud, et ta on vastuhagiga nõus ehk seega nõus sellega, et kostja pole laps D isa. Karistusseadustiku kohaldamine eeldab kriminaalmenetlust, mistõttu karistusseadustiku sätete kohaldamine tsiviilkohtumenetluses pole võimalik. Riigikohus on oma lahendis täheldanud, et nii
1 kui ka
2 p. 2 tuleneb kolleegiumi arvates see, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla
3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse. Hageja on nõustunud sellega, et kogu abielu ühisvara jääb ühe abikaasa ehk kostja omandisse ja kuna ühisvara jagamise võrdsusest kõrvalekaldumiseks alused puuduvad, siis tuleb abielu ühisvara jagamise nõue rahuldada hageja soovitud ulatuses ja määras.
1 kohaselt kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Sama paragrahvi lg. 2 p. 1 kohaselt vanemate kohta tehtud kannet võib kohtus vaidlustada isik, kes on lapse sünniakti 8 kantud lapse isa või emana. Hagi on esitanud isik, kes on lapse sünniakti kantud isana.
3 kohaselt põlvneb laps isast, kes on tema eostanud.
2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi xxxx.a. ekspertiisiakti kohaselt on ekspert arvamusel, et DNA analüüsi tulemuste alusel ei saa A G olla D G’i bioloogiline isa. HagejaV G on vastuhagi põlvnemise tuvastamise nõudes õigeks võtnud ja kinnitab, et A G ei ole tema poja D bioloogiline isa. Seega tuleb tuvastada, et D G ei põlvne A Gist ja vastuhagi vanema kande muutmise nõudes tuleb rahuldada. Vastavalt
§-le 60 lasub laste ülalpidamise kohustus mõlemal vanemal. Kui vanem oma kohustust ei täida, siis sama seaduse § 61 alusel mõistab kohus sellelt vanemalt lapsele elatise välja. Seega sätestab seadus lapse ülalpidamise kohustuse lapse vanematele. Kuna kostja ei ole D G’i bioloogiline isa, siis tuleb hagi elatise nõudes jätta tervikuna rahuldamata. Kokkuvõttes tuli kohus järeldusele, etV G hagi kostja A Gi vastu kuulub rahuldamisele osaliselt ühisvara jagamise nõudes, tuleb jätta rahuldamata abielu lahutamise, lapsele elatise väljamõistmise, lastetoetuse ja ülalpidamistoetuse 6000 krooni väljamõistmise nõudes. Kostja A Gi vastuhagiV G vastu kuulub rahuldamisele vanema kande muutmise nõudes ja osaliselt ühisvara jagamise nõudes. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kehtiva TsMS § 164 lg. 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 kohaselt on asja läbivaatamise kulud ka eksperdikulud. TsMS § 148 lg. 1 kohaselt asja läbivaatamise kulud tasub kohtu määratud ulatuses ette menetlusosaline, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad, kui kohus ei määra teisiti. Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või vaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt. xxxx.a. määrati ekspertiis lapse põlvnemise tuvastamiseks kostja A.G ’i vastuhagist ja tema korduvatest taotlustest tulenevalt selletõttu, et varasemalt määratud kordadel hageja ekspertiisile ei ilmunud. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi xxxx.a. õiendi kohaselt on ekspertiisi maksumus 3 600 krooni ja õiend on antud viidatud summa sissenõudmiseks kohtukuludesse vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002.a. määrusele nr. 263. Kohus leidis, et ekspertiisi maksumus tuleb riigi kasuks välja mõistaV G’lt, kuivõrd tema oma käitumisega on ekspertiisi määramise põhjustanud.
1 kohaselt laps, kes on sündinud või eostatud vanemate abielu kestel, loetakse põlvnevaks mehest, kes on lapse emaga abielus. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt lapse sünniakti kantakse isana isik, kes on lapse emaga abielus, ükskõik kumma avalduse alusel, ning lg. 3 kohaselt, kui abielu kestel sündinud või eostatud laps ei põlvne lapse emaga abielus olevast mehest, ei kanta abikaasade ühisel avaldusel lapse emaga abielus olevat meest isana lapse sünniakti. Seega olnuks võimalik lapse sünniaktis ebaõige kande tegemist vältida. Hageja on kinnitanud, et talle oli algusest peale teada, et kostja pole lapse isa, kuid ta ei teinud midagi selleks, et lapse sünniaktisse ebaõiget kannet ei tekiks. Samas V.G esitas kohtumenetluses elatise ja ülalpidamise nõudeid kostja vastu hoolimata sellest, et ta teadis, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa ega ole seega seadusest tulenevalt kohustatud lapsele elatist maksma. Seega hageja pani oma käitumisega kostja olukorda, kus viimane pidi kohtusse pöörduma ja sellega seoses täiendavaid kulutusi kandma, kuna hageja ei ilmunud kord juba määratud ekspertiisi läbiviimise juurde. Asjaolu, et hageja menetluse kestel on kinnitanud, et ta võtab hagi õigeks ja selle alusel tuleb lapse sünniaktis kanne muuta, ei ole ainsana hagi rahuldamise aluseks, sest TsMS § 440 lg. 4 kohaselt abieluasjas ja põlvnemisasjas ei ole kohus hagi õigeksvõtuga seotud. 9 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud xxxx.a. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldatakse osaliselt, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäänud osast kostjale. Kohus leidis, et hageja juriidilise teenuste esitamise kulud ei ole põhjendatud hüvitada, kuna läbi asja menetluse on õigusabi osutanud sama nõustaja, kes ilmselgelt on andnud ebapädevat nõu, kui aastate möödudes on jõutud järeldusele, et hagi oli esitatud nõudes, mida faktilistest asjaoludest tulenevalt ei saanudki esitada. TsMS § 632 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, arvates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
lg 3 kohaselt saadab kohus põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse ärakirja 10 päeva jooksul kohtuostuse jõustumisest perekonnaseisuasutusele, kus asub lapse sünniakt. xxxxx. Kohus lähtus tuvastatust, kohaldas
§-de 14, 18, 19, 42, 44 sätteid ning juhindus TsMS §-de 230, 441- 442, 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent /allkiri/ /allkirjastatud digitaalselt/ Sirja Tooming Merle Kaegas Tartu Ringkonnakohus 21.detsembril 2009.a. otsustas: Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.