lg 3 kohaselt teeb otsustaja otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud valdkondades kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta, lähtudes: 1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest, nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Keskkonna vastupanuvõime hindamisel lähtutakse eelkõige märgalade, randade ja kallaste, pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest; 2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest; 3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn; 4 3-08-1403 4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest; 5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest Tulenevalt viidatud sättest ei pea tegevus ise toimuma Natura 2000 võrgustiku alal, keskkonnamõju olulisust hinnatakse ka selle lähiümbruse tegevuse osas. Keskkonnamõju hindamise ja
p 2 kohaselt on kohustuslik hinnata keskkonnamõju, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Seega tuleneb antud seadusest kohustuslik nõue keskkonnamõju hindamiseks. Kuna keskkonnamõju hindamise nõue tuleneb seadusest, ei saa kaebaja tugineda asjas väidetele, kuna vallavalitsus ei märkinud keskkonna mõju hindamise vajadust detailplaneeringu lähteülesandesse, siis ei ole antud nõude täitmine nõutav. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid selle kohta, et planeeringu alusel kavandatav tegevus ei saa mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Seega on kaebaja väited selles osas paljasõnalised. Kaebaja on seisukohal, et keskkonnamõju hindamise ja
alusel ei kuulu elamuehitus ühegi viidatud paragrahvis märgitud olulise keskkonnamõjuga tegevuse alla ning keskkonnamõju hindamise läbiviimine ei ole seetõttu nõutav. Kohus antud väitega ei nõustu. Käsitletud paragrahvi lg 2 kohaselt on otsustaja kohustatud lisaks antud paragrahvi lõikes 1 sätestatule analüüsima käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriteeriumide alusel, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju p 22 alusel ka muu tegevuse korral, kui see võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Seega ei ole keskkonnamõju hindamise ja
olulise keskkonnamõjuga tegevuste loetelu ammendav, vaid tegevuse hindamine on antud otsustajale kaalumiseks. Kaebaja hinnangul ei ole Pärnumaa Keskkonnteenistus oma seisukohta kooskõlastuse andmisest keeldumise kohta esitanud selleks ettenähtud tähtaja jooksul ning seetõttu tuleb lugeda kooskõlastus antuks HMS § 16 lg 2 alusel, mis sätestab: kui teine haldusorgan ei ole kooskõlastamisest määratud tähtajaks keeldunud ega tähtaega pikendanud, loetakse kooskõlastus antuks. Haldusmenetluse seadus § 16 lg 1 sätestab, kui taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab haldusorgan taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus. Taotleja võib ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse saamise, kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik. G Maa- ja ehituskorraldus oma 29.04.2008 ettepanekus vallavalitsusele märgib, et Pärnumaa Keskkonnateenistuse kooskõlastus ei ole lähteülesande kohaselt nõutav. Kuid kuna ühe planeeringuala piirneva kinnistu haldaja on Pärnumaa Keskkonnateenistus, siis esitati neile planeering tutvumiseks koostöötegemise eesmärgil (tl 18). Planeerimisseadus § 16 kohaselt seisneb koostöö planeeringute koostamisel planeeritava maa-ala kinnisasjade omanike ja elanike ning teiste huvitatud isikute kaasamises üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamisse. Seega saadeti Pärnumaa Keskkonnateenistusele planeering tutvumiseks planeerimisseadus § 16 lg 4 p 4 alusel, mille kohaselt koostatakse planeeringud detailplaneeringu puhul koostöös planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikega. Planeeringu saatmisega ei taotletud planeeringu kooskõlastamist Pärnumaa Keskkonnateenistuse poolt. Asjaolu, et tegemist oli koostööga planeerimisseadus § 16 mõttes kinnitab ka Pärnumaa Keskkonnateenistuse vastus, kus antakse detailplaneeringu osas arvamus (tl 20-21). 5 3-08-1403 Kohtu hinnangul ei saa planeerimisseadus § 16 alusel planeerimisalase koostöö raames saadud arvamusi lugeda planeeringu kooskõlastamise menetluseks planeerimisseadus § 17 mõttes. Kuna OÜ G Maa- ja ehituskorraldus ei taotlenud planeeringu saatmisel Pärnumaa Keskkonnateenistusele kooskõlastust, ei olnud keskkonnateenistusel põhjust kaaluda detailplaneeringu kooskõlastamist ning seetõttu ei saa OÜ G Maa- ja ehituskorraldus ja Pärnumaa Keskkonnateenistuse kirjavahetust (vastavalt 25.02.2008 ja 14.03.2008) hinnata planeerigu kooskõlastamise menetlusena lähtudes planeerimisseadus § 17, koos sellest tulenevate tagajärgedega planeerimisseaduse § 17 lg 5 ja HMS § 16 lg 2 mõttes. Lähtudes eeltoodust ei saa vaidlusaluse detailplaneeringu osas Pärnumaa Keskkonnateenistus 14.03.2008 kirja hinnata kooskõlastuse andmise/kooskõlastuse osas seisukoha võtmata jätmisena. Asjas kogutud tõendite kohaselt on Pärnumaa Keskkonnateenistus 06.05.2008 esitanud oma seisukoha detailplaneeringu kooskõlastamise osas Tahkuranna Vallavalitsuse nõudel 02.05.2008. Seega andis Pärnumaa Keskkonnateenistus vaidlusaluse planeeringu kooskõlastamise osas arvamuse neljandal päeval peale vastava nõude saamist. Tulenevalt eeltoodust ei ole planeeringu kooskõlastamismenetluses rikutud selleks seadusega sätestatud tähtaega. Kaebaja väidetel ei saa menetluse peatamise aluseks olla tulevikus vastuvõetav üldplaneering, kuna sel juhul peatatakse kaevatava korraldusega Raudsepa kinnistu detailplaneering ebamõistlikult pikaks ajaks, sest üldplaneeringu vastuvõtmiseni ja kehtestamiseni võib kuluda väga kaua aega. Korralduse kohaselt on korralduse vastuvõtmise aluseks Pärnumaa Keskkonnateenistuse, Tahkuranna Vallavalitsuse ettepanek lahendada nii Raudsepa kui ka teiste Luitemaa looduskaitsealaga piirnevate planeeritavate elamualade keskkonnamõjude hindamine üldplaneeringu vastava protsessi raames. Tahkuranna Vallavalitsuse 03.06.2008 korraldusega nr 211 on peatatud detailplaneeringu menetlemine kuni „…valla uue üldplaneeringu keskkonnamõjustrateegilise hindamise tulemuste selgumiseni.“. Vastustaja seletuse kohaselt ei pidanud ega pea vald vajalikuks menetluse peatamist üldplaneeringu kehtestamiseni, vaid ära on vaja oodata keskkonnamõjude hindamise tulemused, mis hindaja kinnitusel peaksid teada olema umbes 2 kuu jooksul. Vastustaja eelpool toodud väidet kinnitavad korralduses kirjeldatud asjaolud ja p 1 sõnastus, mille kohaselt on planeering peatatud kuni uue üldplaneeringu raames tehtava keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste selgumiseni. Korraldusega on peatatud detailplaneeringu menetlus. Korralduse vastuvõtmise õiguslikuks aluseks on märgitud planeerimisseaduse § 4 lg 2, mis sätestab, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses Detailplaneeringu menetluse peatamine ei ole reguleeritud haldusmenetluse ega ka planeerimismenetluse sätetega. Samas kohustab planeerimisseaduse § 6 haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kohalik omavalitsus peab planeerimismenetluses kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil ning detailplaneeringu algatamisel ja kehtestamisel ilmutama vajalikku hoolsust ja tegema kindlaks, kas on nõuetekohaselt täidetud kõik planeeringu algatamise sisulised eeldused. Käesoleval juhul on selgunud, et peale Raudsepa kinnistu detailplaneeringu lähteülesande kehtestamist 20.04.2006, on Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 154 võetud hoiualana kaitse alla Pärnu maakonnas Luitemaa hoiuala. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest on käesoleval juhul tegemist keskkonnamõju hindamise ja
Õiguspärase 6 3-08-1403 kaalutlusotsuse langetamiseks tuleb seega planeeringu koostamise käigus koguda piisavalt infot planeeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjutuste kohta. Sellise teabe kogumine võib seisneda ka keskkonnamõjude strateegilises hindamises üldplaneeringu vastava protsessi raames. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ilmnesid käesoleval juhul planeerimismenetluses olulist tähendust omavad asjaolud, mis takistavad detailplaneeringu edasist menetlemist. Planeerimismenetluse jätkamine ja planeeringu võimalik kehtestamine enne keskkonnamõjude hindamise tulemuste selgumist oleks sellisel juhul vastuolus HMS §-s 6 ja PlanS § 4 lg 2 väljendatud uurimiskohustusega. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid, asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses esinesid 03.06.2008 korraldus nr 211 vastuvõtmise ajal sellised asjaolud, mis takistasid objektiivselt planeerimismenetluse läbiviimiseks vajalike toimingute jätkamist ning seetõttu oli põhjendatud menetluse peatamine. Õige on kaebaja seisukoht, et vastustajal oli võimalus jätkata planeerimismenetlust ning võtta seisukoht planeerimismenetluse jätkamise osas planeeringu vastuvõtmisel. Samas ei oleks planeerimismenetluse jätkamine taganud kaebajale kaebuses kirjeldatud huvide paremat kaitset, sest tulenevalt eelpoolt tuvastatud asjaoludest puudub antud juhul mõistlik alus eeldada, et planeerimismenetluse jätkamisel oleks olnud võimalik planeeringut vastu võtta. Arvestades ka seda, et kõik kulud seoses keskkonnamõju strateegilise hindamisega kannab vastustaja, on kohtu hinnangul on käesoleval juhul planeerimismenetluse peatamine kaebajale vähem koormav kui planeeringu vastu võtmata jätmise otsus. Eelnevast tulenevalt ei riku detailplaneeringu menetluse peatamine iseenesest kaebaja õigusi. Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Kaebuse põhjendusest, kohtuistungil antud seletustest, kui ka enne kohtu poole pöördumist detailplaneeringu koostajate poolt vallavalitsusega peetud kirjavahetusest selgub, et kaebaja oli planeerimismenetluse peatamise asjaoludest teadlik juba enne halduskohtusse pöördumist. Hinnates kaebuse sisu ja kaebaja seletust, sai kaebaja aru, millistel põhjustel on kaevatav otsus tehtud ning tema põhiseaduslik kaebeõigus oli tagatud. Kohtupraktika kohaselt ei tulene KOKS ja planeerimisseaduse sätetest kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul vastu võtta. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse. Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega (Riigikohtu Halduskolleegiumi 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, 10.10.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-02, 20.12.2001 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-15-01). Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid ja asjas kogutud tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus selliseid menetlusnõuete ja haldusakti vorminõuete rikkumisi, mis said mõjutada asjas sisulist otsustamist, seetõttu on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Menetlusosalised on esitanud kohtule taotlused hüvitada nende poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 7 3-08-1403 Seega ei kuulu rahuldamisel kaebaja poolt esitatud taotlus kohtukulude välja mõistmiseks vastustajalt. Tahkuranna Vallavalitsus on esitanud taotluse hüvitada nende poolt asjas kantud õigusabi kulud 16 815 krooni. Haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures aga arvestada, et kaebuse rahuldamata jätmisel ei mõista kohus automaatselt kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulusid välja. Õigusabikulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega - välise õigusabi vajalikkus, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Kaebaja tugineb kaebuses planeerimisseaduse ja haldusmenetluse seaduse sätetele. Nii planeerimismenetluse kui haldusmenetluse nõuetekohane läbiviimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, järelikult peab haldusorgani ametnikel või töötajatel olemas olema vastav kvalifikatsioon käsitletud menetluste läbiviimiseks. Seega pidi/peab Tahkuranna Vallavalitsuse ametnikel olema vastav kvalifikatsioon vaidlustatud menetluste läbiviimiseks ning seetõttu puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järgi. Seetõttu ei kuulu Tahkuranna Vallavalitsuse taotlus õigusabi kulude välja mõistmiseks rahuldamisele. Annika Vendik Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.