← Eesti

3-09-1083/25

Obsah (7)§ 85§ 118§ 59§ 84§ 160§ 135§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2010, Tallinn Haldu

) § 84 p-des 2 ja 3 sätestatud süütegude eest – ametiasutusele süüliselt varalise kahju tekitamine ja vääritu tegu – 3-09-1083 distsiplinaarkaristuse vastavalt

§ 85

lg 1 p-le 5 ja vabastas

§ 118alusel T.

Kanepi ametikohalt alates 21.04.

  1. Käskkirja kohaselt tankis T. Kanepi 26.03.2009 kell 17.24 Tööinspektsioonile kuuluva kütuse krediitkaardiga nr 7084271000249251 Tallinnas Ahtri tn 6B asuvast Olerexi tanklast sõiduautosse registreerimisnumbriga xxx xxx 19,88 liitrit bensiini 95 summas 254,62 krooni. Sõiduauto xxx xxx on T. Kanepi isiklik auto ega ole inspektsiooni kasutuses. Tankimine on näidatud märtsikuu sõidulehel nr 03-23/37 Tööinspektsiooni poolt kasutusse antud ametiauto Škoda Fabia registreerimisnumbriga xxx xxx tankimisena. Tõnu Kanepi on tekitanud inspektsioonile otsest kahju summas 254,62 krooni ning pannud toime teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku või ametiasutust.
  2. Tõnu Kanepi esitas 19.05.2009 halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamaksmiseks. Kaebaja leidis, et käskkiri ei kajasta, milles seisnes tema süüline käitumine varalise kahju tekitamisel. Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Pelgalt tankimine isiklikusse sõiduautosse ei tõenda süülist käitumist ja selle tagajärjel kahju tekkimist. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Samuti ei ole käskkirjas põhjendatud, miks loetakse kaebaja käitumine teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks, milliseid asjaolusid on arvestatud kõige rangema karistuse kohaldamisel ja miks ei arvestatud tema varasemat laitmatut töötamist. Distsiplinaarsüüteo asjaolude tuvastamisel tuleb hinnata kõiki süüteo asjaolusid kogumis, kuid osa neist on jäetud arvestamata, lähtudes üksnes tankla turvavideost. Sõltumata asjaolust, kas kaebaja tegevuses esines süüteokoosseisule vastav distsiplinaarsüütegu ning karistamise aluseks olev süü või mitte, on määratud karistus liiga karm ja ebaõiglane. Kaebaja süü on tõendamata ja puudub distsiplinaarsüüteo koosseis. Käskkirjast ei nähtu, millist õigusnormi on kaebaja rikkunud ja milline on temale omistatav süü vorm või kas üldse süü esineb. Käskkirjas on üksnes loetletud

§ 59

lg-st 1 tulenevad teenistuja kohustused, kuid ei selgu, millise teenistuskohustuse rikkumises ametnikku süüdistatakse ning kuidas tekkis selle tagajärjel otsene varaline kahju. Teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle pidi Tööinspektsioon sisustama distsiplinaarasja menetlemise käigus. Tööinspektsioon ei ole kaebajat karistanud teenistuskohustuste rikkumise eest

§ 84

p 1 alusel ning seetõttu ei saa rääkida ka teenistuskohustuste jämedast rikkumisest

§ 118

lg 2 tähenduses.

§ 84

p 2 ja § 118 lg 2 koostoimest tuleneb, et

regulatsiooni kohaselt mõeldakse usalduse kaotamise all ametiasutusele süülist varalise kahju tekitamist või niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist. Käskkirjast ei selgu süüliselt kahju tekitamine, samuti ei ole põhjendatud, milles seisnes käesoleval juhul ametiasutuse või ametiisiku maine kahjustamine. Kaebajale ei selgitatud asjaolusid, kui 13.04.2009 esitati küsimus 26.03.2009 toimunud bensiini tankimise kohta, sisuliselt puudus tal võimalus oma seisukohti esitada. Kirjalikud seletused koos lisadega võttis vastu alles peadirektor 20.04.2009. Aprilli alguses tööandjale esitatud sõidulehe nr 03-23/37 ja ostukaardiga teostatud ostude aruandest nähtus, et kütuse ülekulu ei ole saanud tekkida. Vastustaja poolt kasutada antud ametiauto ekspluatatsiooniliste hooldetööde, sh tankimise korraldamine ei ole kaebaja teadmisel kuidagi reguleeritud. Tööandja ei ole määranud töövahendi kasutamise korda ja muid tingimusi, milledest juhindumine on vajalik tööandja töövahenditega töötades. 2

(12)3-09-1083 Sõiduleht nr 03-23/37 ei kajasta tankimisi. Ametiauto ametisõitudeks kasutamisel põhjendamatult suure bensiinikulu kohta saaks hinnangu anda vaid konkreetse analüüsi alusel. Üksnes faktist, et 19,88 liitrit bensiini on tangitud kaebaja isiklikku sõidukisse, ei piisa kütusekulu põhjendatuse hindamiseks. Kaebaja poolt märtsikuus läbitud kilometraaž ja selleks kulutatud kütus (koos jäägiga, mis on antud üle teisele tööinspektorile, kes sama sõiduautot Škoda Fabia xxx xxx kasutab) on vastavuses sõiduanalüüsil saadud andmete ja tehniliselt reaalse ootusega. Kui läbitud maa ja selleks kulunud kütus on vastavuses ja see kütus on soetatud vastustaja ostukaardiga, siis pidi ju kogus 19,88 liitrit (mis tegelikult tangiti kaebaja sõiduautosse), kuidagi saama ametiautosse. Vastustajat ei ole tegelikkuses üldse huvitanud, kas võib olla tõenäoline, et kaebaja ei ole kahju tekitanud. 14.04.2009 selgituste käigus teatas kaebaja põhjustest ametiauto tankimisel märtsikuu alguses oma kuludega ostetud kütusega, sama on ta kinnitatud 17.04.2009 kirjalikus seletuses Tööinspektsiooni peadirektorile.
  1. Tööinspektsioon vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Isiklikku autosse tankimine vastustajale kuuluva krediitkaardiga on süütegu ja tõendatud turvavideoga. Oma seletuses Põhja inspektsiooni juhatajale T. Kanepi kinnitas, et tangitud auto kuulub Tööinspektsioonile. Seega esitas kaebaja valeandmeid ning üritas oma tegevust varjata. Kaebaja sellist käitumist saab vaadelda süüteona. Pärast turvavideo nägemist võttis T. Kanepi omaks, et tankis kütust oma autosse, tuues põhjenduseks „kulude ühtlustamise“, sest oli vajadus lisada oma kanistrist kütust. Hinnates sõiduauto xxx xxx tankimist ja kasutamist märtsikuus, puudus T. Kanepi viidatud päeval vajadus autosse kütust lisada. Kaebaja ei ole osanud tuua välja konkreetset kuupäeva, millal ja kui palju ta oma kanistrist tööautosse kütust valas. Samuti ei suutnud kaebaja selgitada, kuidas sattus ametiautosse T. Kanepi kütusekanister koos isikliku kütusega, millest ta autosse olevat kütust juurde valanud. Kütusekanistrit ei ole Tööinspektsiooni sõidukis näinud ka selle teine kasutaja tööinspektor Ingrid Põder. Sõiduauto xxx xxx kütusekulu oli
  2. aasta II poolaastal Tööinspektsiooni sõidukitest kõige suurem ning erines väga oluliselt teistest sama mudeli sõidukite omast, samas kui
  3. ja
  4. aastal oli nimetatud auto kütusekulu samade autodega võrreldav. Arvestades, et kaebaja selgitused olid ebapiisavad, tõendamata ja pigem otsitud ning tegelikult kütuse lisamise vajadus puudus, saab asuda seisukohale, et mingit kütuse lisamist ei ole toimunud ning 26.03.2009 isikliku autosse kütuse tankimine oli kaebaja teadlik ja tahtlik tegu isikliku kasu saamise eesmärgil, tekitades samas kahju tööandjale (Tööinspektsioonile). Kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumise osas ei vasta tõele. 13.04.2009 palus Põhja inspektsiooni juhataja selgitust 26.03.2009 toimunud tankimise kohta. T. Kanepi oli teadlik, miks seletuskirja sooviti ning sellise seletuskirja küsimisel oleks pidanud ta saama aru probleemi olemusest. Samuti esitas kaebaja 14.04.2009 toimunud vestluse käigus selgitusi, mis olid identsed tema 20.04.2009 kirjalike selgitustega. Käskkirjas on piisavalt põhjendatud kaebaja süütegu – sõiduautosse registreerimisnumbriga xxx xxx tankimine Tööinspektsioonile kuuluva kütuse krediitkaardiga. Inspektsioon peab oma tegevuses arvestama, et ametiasutuse tegevus on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all ning järelevalvega tegelevatele ametnikele on ühiskond seadnud kõrgendatud nõudmised eetilisusele.

§ 118

lg 2 järgi võib vabastada isiku usalduse kaotamise (

§ 84

p 2) või vääritu teo eest (

§ 84p 3) ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

T. Kanepi vabastamise aluseks on nii usalduse kaotus tulenevalt tema poolt tekitatud majanduslikust kahjust kui ka vääritu tegu, mis ei vasta ametnikule esitatavatele eetilistele nõuetele (varaga mitte heaperemehelik ümberkäimine, oma tegevuse varjamine, ebaõigete andmete esitamine). 3

(12)3-09-1083 Kaebaja on eksinud avaliku teenistuse eetikakoodeksi, tööinspektori ametijuhendi ja Tööinspektsiooni personalistrateegia vastu. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.09.2009 otsusega T. Kanepi kaebuse ning tühistas Tööinspektsiooni peadirektori 20.04.2009 käskkirjaga nr 4-01/64 T. Kanepile määratud distsiplinaarkaristuse, tunnistas käskkirja kaebaja teenistusest vabastamise osas seadusevastaseks ja ennistas T. Kanepi viivitamatult teenistusse Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni tööinspektori ametikohale (HKMS § 99 lg 1 p 2 ja

§ 160lg 4).

Samuti mõistis halduskohus

§ 135lg 1 alusel Tööinspektsioonilt T.

Kanepi kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja tegi Tööinspektsioonile ettekirjutuse T. Kanepile väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (HKMS § 26 lg 3). Kahe kuu palga osas kuulus otsus viivitamata täitmisele (HKMS § 99 lg 1 p 1). Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et vähemalt kaudselt on distsiplinaarkaristuse määramist seostatud ametiauto põhjendamatult suure bensiinikuluga 2009. aasta märtsis ja sellega, et T. Kanepi ei võtnud oma isiklikku autosse tankimist koheselt omaks. Olenemata sellest, millega ja kuivõrd distsiplinaarkaristuse määramist täpselt seostati, eeldab selle kvalifitseerimine

§ 84

p 2 (ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine) järgi kahju tekkimise tõendamist. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kütuse limiite ei ole kaebaja ületanud. Küsimus taandub sellele, et distsiplinaarsüütegu süülise kahju tekitamisena kvalifitseerides peab olema kahju tõendatud. Tankimine selleks mitteettenähtud kohta (teine sõiduk, kanister vms) võib olla olenevalt vastavate eeskirjade detailsuse tasemest suuremal või väiksemal määral taunitav, kuid olukorras, kus limiite ei ole ületatud ja kus ametiauto teise kasutaja poolt on tehtud läbitud kilometraaži kohta võrreldavaid kulutusi, ei saa kaebaja väidet oma kütuse varasemast ametisõidukisse valamisest automaatselt kõrvale jätta. Sel juhul võib olla küll tegemist üleastumisega või ka distsiplinaarsüüteoga, kuid mitte 254,62 krooni suuruse otsese kahju tekitamisega. Seoses oma sõidukisse tankimisega ei saa välistada teatavate käskkirjade ja juhendmaterjalide nõuete eiramist, kuid sellisel juhul võib olla tegemist olukorraga, kus kõige rangema distsiplinaarkaristuse valik oleks liialdatud. Distsiplinaarkaristuse määramiseks süülise kahju tekitamise eest peab olema tõendatud kahju tekkimine, T. Kanepi süü ning põhjuslik seos kaebaja süülise tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Vastustaja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Seega ei saa rääkida ka süüst ning põhjuslikest seostest. Järelikult oli karistamine

§ 84p 2 alusel põhjendamatu.

Kaebaja etteheiteid seoses ärakuulamisõiguse väidetava eiramisega ei saa pidada põhjendatuks. Kaebaja kirjalikud selgitused võeti koos lisadega peadirektori poolt siiski vastu ning ei saa järeldada, et arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei oleks võimalust antud. Vastustaja on hinnanud tööandja krediitkaardiga oma isiklikku sõiduautosse tankimist ka vääritu teona ja kvalifitseerinud selle

§ 84p 3 järgi.

Vaidlustatud käskkirjas on vähemalt osaliselt heidetud kaebajale ette ka isiklikku sõidukisse tankimise omaks võtmata jätmist 13.04.2009 seletuse andmisel. Kohtu arvates ei saa pidada distsiplinaarmenetluse käigus antud vastuolulisi või ebaõigeid selgitusi

§ 84p-s 3 sätestatud väärituks teoks.

See oleks vastuolus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg-ga 1, mille kohaselt süüteo kohta seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Käskkirjast võib järeldada, et kaebaja poolt toime pandud tegu peeti üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus olevaks ning ka ametnikku ennast ja ametiasutust diskrediteerivaks. Haldusasja materjalist ei nähtu, et 4

(12)3-09-1083 ametniku või ametiasutuse maine oleks oluliselt kahjustunud. Sel põhjusel ei ole õiguspärane ka kaebaja karistamine

§ 84

p 3 ettenähtud süüteo eest (vt Riigikohtu 25.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-03, p 15). Kuna distsiplinaarkaristus on määratud

§ 84

p-des 2 ja 3 loetletud rikkumiste kogumi eest, tõusetub küsimus kaebajale määratud karistuse proportsionaalsusest, ja seda olenemata sellest, kuidas hinnata teo vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega (vt Riigikohtu 30.04.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-09, p 9). Kohus leidis, et

§ 84

p-s 2 ettenähtud süüline varalise kahju tekitamine on tõendamata, ebaõigeid või ebaõigetena tõlgendatavate selgituste andmist distsiplinaarmenetluses ei saa pidada

§ 84

p-s 3 sätestatud väärituks teoks ja tõendamata on

§ 84p 3 kohaselt etteheidetav diskrediteerimine.

Sellises olukorras ei saa kõige rangema distsiplinaarkaristuse valikut pidada põhjendatuks. T. Kanepile määratud distsiplinaarkaristus tuleb kaalutlusvigade tõttu tühistada ja vaidlustatud käskkiri tunnistada seadusevastaseks. Kaebaja tuleb teenistusse ennistada ning temale teenistusest sunnitult puudutud aja eest (21.04.2009–15.09.2009) vastav tasu välja mõista. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Tööinspektsioon palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus järeldas ebaõigesti, et Tööinspektsioon ei ole tõendanud temale varalise kahju tekkimist, mistõttu puudub

§ 84p-s 2 nimetatud distsiplinaarsüütegu.

Süüteo asjaolud on tõendatud Olerexi Ahtri tn 6B tankla 26.03.2009 turvakaamera lindiga, AS Olerex arvega nr 505-10125503 ja AS Olerex Ahtri tankla 26.03.2009 arvega (ostutšekk) nr 25853. Asjas kogutud materjalid ei võimalda järeldada, et T. Kanepi tegi lihtsalt tasaarvestust oma bensiiniga, ei ületanud ametiautole kehtestatud kütuse kululimiite ja teise kasutaja poolt kütuse ostmiseks tehtud kulutused on võrreldava kilometraaži läbimiseks suuremad. Puuduvad igasugused tõendid, et T. Kanepi väidetud „tasaarvestus“ oleks lubatud ning isikliku bensiini kasutamiseks ametiautos esines vältimatu vajadus, mis õigustaks taolist tasaarvestust. T. Kanepi sellekohased selgitused on paljasõnalised ja mõistlikult põhjendamata. Kaebajal ei olnud mingit takistust tankida 09.03.2009 Gonsiori tn 29 parklas seisnud ametiautot läheduses asuvas Ahtri tn 6B Olerexi tanklas. Krediitkaardiostude kuuaruandest nähtuvalt on T. Kanepi 26.03.2009 endale võetud bensiini märkinud Tööinspektsioonile ostetud bensiinina, st esitanud valeandmeid krediitkaardi kasutamise kohta. Kaebaja on väitnud, et valas ametiautosse bensiini kodus 09.03.2009 ja sõitis 10.03.2009 autoga tööle, kuid sõidulehelt nr 03-23/37 nähtub, et autoga on 09.03.2009 sõidetud Gonsiori tn 29 parklasse ja 10.03.2009 algas sõidu marsruut samast kohast. Kui eeldada, et T. Kanepi valas 09.03.2009 tühja paaki 20 liitrit bensiini, oleks auto Gonsiori tn 29 parklasse parkimisel pidanud paagis olema arvestuslikult vähemalt 30,64 liitrit bensiini, kuigi tegelikult oli 20,24 liitrit. Kahtlusi süvendab ka asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei mäletanud 13.04.2009 enam seda väidetavalt erakorralist juhust, et tankis 26.03.2009 isiklikku sõidukit tööandja krediitkaardiga ning see meenus talle alles pärast videosalvestise nägemist. Kohus ei ole arvestanud, et I. Põder ei kasutanud kogu märtsikuus ostetud bensiini ära samas kuus. Kohtu seisukoht, et Tööinspektsiooni kütuse krediitkaardiga oma auto tankimisel ei ole tegemist võõra vara omastamisega, vaid pelgalt tankimisega selleks mitte ettenähtud kohta, ei vasta omandi ja selle kaitse printsiipidele. Täidetud on kõik kahju tekitamise elemendid, tegemist oli süülise õigusvastase tegevusega, mis oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Kui mingil põhjusel ei ole ametiauto tankimine võimalik selleks ettenähtud tanklas, siis võib inspektsiooni loal oma raha eest auto tankida teises tanklas ja see 5

(12)3-09-1083 hüvitatakse ostutšekkide alusel, mingid „tasaarveldused“ lubatud ei ole. Kaebaja oli sellest korrast teadlik, sest oli varem ostnud õli ametiautole. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et tegemist ei ole vääritu teoga

§ 84

p 3 tähenduses, sest see ei ole mõjutanud oluliselt avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Kui tegu on vastuolus väljakujunenud kõlblusnormidega, siis ta tavaliselt ka diskrediteerib töösuhte üht või mõlemat poolt. Tööinspektor peab oma ülesannete ja rolli tõttu ühiskonnas olema tavaametnikest enam võimeline aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Rikutud on

§ 59lg 1 teist lauset ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkte 14 ja 16.

Põhjendatud on tööandjale kuuluva vara omastamise ja ebaaususe käsitamine üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule kehtivate eetikanõuete rikkumisena ning ametniku ja ametiasutuse diskrediteerimisena. T. Kanepi valetas auto tankimise kohta enne distsiplinaarmenetluse alustamist ning menetlust alustati alles pärast seda, kui selgus, et tegemist oli valetamisega. Selliselt eksinud tööinspektor ei saa jätkata töötamist oma ametikohal. Tegemist ei ole pelgalt distsiplinaarmenetluse käigus valeandmete esitamisega TDVS § 7 lg 1 tähenduses. Tööinspektsioon on karistuse määramisel hinnanud mõlemat distsiplinaarsüütegu eraldi jämeda teenistuskohustuste rikkumisena ning kumbki neist oleks apellandi arvates ka eraldi teenistussuhte lõpetamise küllaldaseks aluseks. Kaalutlusõigust on kohaldatud mõlema süüteo osas eraldi. Halduskohtu otsus on vastuoluline, sest kohus ei välista, et T. Kanepi rikkus üldtunnustatud kõlblusnorme ja ametnikule esitatavaid eetilisi nõudeid, kuid ei täpsusta, millise teoga T. Kanepi vastava rikkumise toime pani. Halduskohus on ka kohaldanud ebaõigesti HKMS § 99 lg 1 p 1, sest see ei ole kohaldatav

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetavale hüvitisele (vt Tallinna Halduskohtu 23.04.2009 otsus haldusasjas nr 3-082629). Ringkonnakohtule 25.02.2010 esitatud täiendavates seisukohtades märgib Tööinspektsioon lisaks, et asutuse krediitkaardiga oma isikliku auto tankimine on süüline ja õigusvastane tegu sõltumata sellest, kas asutuses on kehtestatud ametiauto kasutamise kord või mitte. Kaebaja teadis, milleks oli tema kasutusse antud Tööinspektsiooni krediitkaart ning tal puudus luba või kokkulepe asutuse krediitkaardi kasutamiseks isikliku sõiduauto tankimiseks. Kui kaebaja olekski kunagi mingis koguses oma bensiini valanud ametiauto paaki, ei muuda see ametiasutuse vara omastamist õiguspäraseks. Tööinspektsioon ei pea tõendama, et T. Kanepi oma bensiini ametiautosse ei valanud. Kaebaja oleks pidanud koheselt ise teavitama inspektsiooni krediitkaardi ebaõigest kasutamisest. Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-138-09 kinnitab, et enne distsiplinaarmenetluse algust antud selgitus ei ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega. T. Kanepi taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest sularahaarve ei tõenda kulude reaalset kandmist. 6. Tõnu Kanepi vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Samuti taotleb kaebaja Tööinspektsioonilt menetluskulude (õigusabikulud) väljamõistmist. Tööinspektsioon on esitanud apellatsiooniastmes uue väite, et T. Kanepi lisas 09.03.2009 tühja paaki 20 liitrit bensiini, kuid pole selgitatud, kuidas sellele järeldusele jõuti. I. Põdra poolt auto kasutamise järel paaki jäänud kütuse tegelikku kogust ei saanud hinnata, sest vastavad andmed puuduvad. Ülekantavat kütuse jäägi suurust ei ole kunagi fikseeritud ja tööandja pole seda ka nõudnud. Leppeline kütuse nulljääk auto üleandmisel tähendab üksnes seda, et T. Kanepi ei teadnud I. Põdra üleminevat jääki. Tööinspektsioon on I. Põdra kütusekulu arvestanud vääralt, näidates 6

(12)3-09-1083 seda tegelikust väiksemana. Vastavalt sõidulehele nr 03-23/37 on kaebaja märtsikuu tööülesannete täitmiseks läbitud maa ja selleks kulunud kütus vastavuses ja kütus on soetatud Tööinspektsiooni krediitkaardiga. Seega puudub nii rikkumine kui ka kahju. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, millist õigusnormi on kaebaja rikkunud ja milline on temale omistatav süü vorm või kas üldse süü esineb. Pelgalt tankimine isiklikku sõiduautosse ei tõenda süülist käitumist ja selle tagajärjel kahju tekkimist. T. Kanepi ei ole toime pannud vääritut tegu

§ 84p 3 tähenduses.

Tööinspektsioon ei esitanud 13.04.2009 küsimust tankimise kohta selliselt, et sellele oleks saanud vastata kõiki tegelikke asjaolusid arvestades. Teadlikku valetamist ei ole toimunud. Isiku karistamine teenistusest vabastamisega ei saa toimuda seadusevastaselt isegi juhul, kui tööandja soovib operatiivselt reageerida vääritu käitumise ilmingule. TDVS § 8 lg 1 ja Riigikohtu praktika osutavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selgitada välja selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud. Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 8. Halduskohus tühistas T. Kanepile määratud distsiplinaarkaristuse põhjusel, et kahju tekkimine pole tõendatud, mistõttu ei saa rääkida ka süüst ning põhjuslikust seosest (

§ 84p 2).

Samuti leidis kohus, et isiklikku sõidukisse tankimise koheselt omaks võtmata jätmist ei saa iseenesest pidada väärituks teoks ning ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine on tõendamata (

§ 84p 3).

Kuna rangeim distsiplinaarkaristus määrati rikkumiste kogumi eest, siis mõne rikkumise puudumise tuvastamisel ei ole karistus enam kohaselt kaalutletud, olenemata sellest, kuidas hinnata teo vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. 9. Ametniku distsiplinaarsüüteod määratleb

§ 84

, mille p 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine ning p 3 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Võimalikud distsiplinaarkaristused on loetletud

§ 85

lg-s 1, mille p 5 näeb ette, et üheks karistuseks on ka teenistusest vabastamine

§ 118

alusel.

§ 118

lg 2 teine lause sätestab, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p 2) või vääritu teo (§ 84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Asjas ei ole vaidlust, et T. Kanepil varasem distsiplinaarkaristus puudus ning ta vabastati viidates usalduse kaotusele (

§ 84

p 2) ja vääritule teole (

§ 84

p 3), mille eest

§ 118

lg 2 võimaldab ametniku teenistusest vabastada ehk kohaldada rangeimat distsiplinaarkaristust ka juhul, kui tal varasem kehtiv distsiplinaarkaristus puudub.

§ 84p 2 7

(12)3-09-1083 10.

§ 84

p-s 2 märgitud distsiplinaarsüütegu eeldab süülist ametiasutusele varalise kahju tekitamist või niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist. Tööinspektsioon on seisukohal, et T. Kanepi tekitas ametiasutusele otsest varalist kahju 254,62 krooni sellega, et tankis 26.03.2009 inspektsiooni krediitkaardiga isiklikku sõidukisse ja isiklikuks tarbeks 19,88 liitrit bensiini.

  1. Vaidlus puudub selles, et T. Kanepi tankis 26.03.2009 Olerexi Ahtri tn 6B tanklas isiklikku sõidukisse registreerimismärgiga xxx xxx vaidlustatud käskkirjas märgitud koguse bensiini. Seda tõendavad Olerexi Ahtri tn 6B tankla 26.03.2009 turvakaamera pilt (tl 27), AS Olerex 31.03.2009 arve nr 505-10125503 (tl 31) ja Olerexi Ahtri tankla 26.03.2009 ostutšekk (tl 32). AS Olerex 31.03.2009 arvest nr 505-10125503 ja T. Kanepi krediitkaardiostude kuuaruandest märtsis 2009 (tl 15) nähtub, et kütuse krediitkaardiga nr 7084271000249251 on
  2. aasta märtsikuus tangitud järgmiselt: 02.03.2009 kl 13:31 – 27,94 liitrit (I. Põder) 11.03.2009 kl 13:17 – 29,91 liitrit (T. Kanepi) 16.03.2009 kl 13:39 – 24,76 liitrit (I. Põder) 24.03.2009 kl 12:10 – 20,30 liitrit (T. Kanepi) 26.03.2009 kl 17:24 – 19,88 liitrit (T. Kanepi) 31.03.2009 kl 09:02 – 26,38 liitrit (I. Põder) 31.03.2009 sõidulehe nr 03-23/37 (tl 10) kohaselt on T. Kanepi läbinud sõiduautoga xxx xxx märtsis 2009 kokku 618 km, millest perioodil 09.03.2009–10.03.2009 läbiti 157 km; 11.03.2009 läbiti 67 km; 12.03.2009–13.03.2009 läbiti 48 km; 23.03.2009–24.03.2009 läbiti 175 km; 26.03.2009–27.03.2009 läbiti 171 km. 06.04.2009 sõidulehe nr 3-23/34 (tl 33-34) kohaselt on I. Põder läbinud sõiduautoga xxx xxx märtsis 2009 kokku 653 km, millest perioodil 02.03.2009–05.03.2009 läbiti 140 km; 16.03.2009–20.03.2009 läbiti 388 km; 31.03.2009 läbiti 125 km. Kui mitte arvestada 26.03.2009 tankimist T. Kanepi erasõidukisse ning 31.03.2009 toimunud tankimist ja sama päeva sõite, siis läbisid T. Kanepi ja I. Põder sõiduautoga xxx xxx märtsis 2009 kokku 1146 km ning kütust kulus selle peale 102,91 liitrit. See teeks sõiduki keskmiseks kütusekuluks 8,98 liitrit / 100 km, mida võib pidada küllaltki väikese töömahuga
  3. aasta tehniliselt rahuldavas korras Škoda Fabia puhul tavapäraseks, arvestades siinkohal ka asjaolu, et suur osa sõitudest toimus asulavälistel teedel (vt nt http://new.skodaauto.com/COM/model/olders/models/Pages/Fabia.aspx).
  4. T. Kanepi on väitnud, et kui ta poleks 09.03.2009 oma kanistrist bensiini lisanud, poleks ta enam Tallinna tagasi jõudnud, kuid esitatud sõidulehtedelt ei nähtu sellises mahus sõitude tegemist, et kirjeldatud olukord oleks tegelikkuses saanud tekkida. I. Põder tankis 02.03.2009 sõidukisse 27,94 liitrit bensiini ning enne järgmist tankimist 11.03.2009, mil tangiti 29,91 liitrit, oli sõidukiga sõidulehtede kohaselt sõidetud kokku 364 km (140 km I. Põder ja 224 km T. Kanepi). Puudub igasugune alus arvata, et täiendava ca 20 liitri bensiini lisamiseta poleks nimetatud maad olnud võimalik läbida. Arvutuste kohaselt oleks keskmine kütusekulu olnud 8,22 liitrit / 100 km, mis üldjoontes vastab nii kogu kuu lõikele kui ka tavapäraselt eeldatavale. Ringkonnakohtu arvates on läbitud teepikkusi ja sõiduki mõistlikku kütusekulu arvestades pigem ilmselge, et kui T. Kanepi oleks 09.03.2009 lisanud oma kanistrist ametiautosse ca 20 liitrit bensiini, siis poleks sõiduki 45-liitrisesse paaki enam 11.03.2009 8

(12)3-09-1083 saanud tankida ligi 30 liitrit bensiini. Mõistuspäraselt tuleb eeldada, et nii I. Põder 02.03.2009 kui ka T. Kanepi 11.03.2009 tankisid ametiautosse bensiini kütusepaagi mahutavuse piirides. Ka Tööinspektsiooni koostatud sõiduauto xxx xxx kasutamise ja tankimise graafikust (tl 35) nähtub, et I. Põder on kinnitanud paagi täistankimist 02.03.
  1. Kui T. Kanepi oleks lisanud 09.03.2009 ametiauto xxx xxx paaki ca 20 liitrit bensiini ning järgmisel tankimisel 11.03.2009 mahtus kütusepaaki veel 29,91 liitrit bensiini, siis tuleks sõiduauto Škoda Fabia kütusekuluks sõidulehtedel märgitud 364 km pikkuse vahemaa läbimiseks 13,71 liitrit / 100 km, mida ei saa kuidagi pidada usutavaks ja mõistlikuks.
  2. Halduskohus on märkinud ka seda, et T. Kanepi pole ületanud kuulimiiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see asjakohane. Vaidlust ei ole selles, et T. Kanepi on kasutanud ametisõitudeks ka isiklikku sõiduautot xxx xxx ning haldusasja materjalide juurde esitatud Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja 31.03.2009 käskkirja nr 1-02/20 (tl 17) kohaselt on tema isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kuulimiidiks alates 01.03.2009 määratud 500 krooni. Samas ei ole T. Kanepi kunagi väitnud, et 26.03.2009 isikliku sõiduauto tankimine oli tingitud vajadusest teha sellega ametisõite või asjaolust, et ta oli varem isikliku sõidukiga täitnud ametiülesandeid, mille kulusid ei olnud talle hüvitatud. Seda, et T. Kanepil puudus vajadus 26.03.2009 kasutada isiklikku sõiduautot ametisõitudeks, kinnitab ka asjaolu, et nimetatud nädalal oli ametiauto xxx xxx T. Kanepi kasutuses. Samuti nähtub marsruutlehelt nr 3-24/77 (tl 18 ja pöördel), et märtsis 2009 on T. Kanepile makstud isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest hüvitust kokku 448 krooni ning vastavad sõidud toimusid 03.03.2009, 05.03.2009 ja 17.03.
  3. Kuna isikliku sõiduki kasutamiseks ametiülesannete täitmiseks T. Kanepil 26.03.2009 ega sellele lähedasel perioodil vajadust ei olnud, siis ei saanud 19,88 liitri bensiini isiklikku sõiduautosse tankimist seostada ka ametisõitudega. Isikliku sõiduauto kasutamiseks kuulimiidi määramine ei tähenda, et ametnikul oleks õigus kogu limiidi ulatuses kasutada tööandja vahendeid, vaid limiidi kasutamine peab toimuma ametiülesannete täitmiseks. Kasutamata limiidi arvel ei ole võimalik teha erasõite ning seetõttu ei välista kuulimiidi mitteületamine ametiasutusele kahju tekkimist.
  4. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et T. Kanepi poolt 26.03.2009 isiklikku sõiduautosse 19,88 liitri bensiini tankimisega Tööinspektsioonile 254,62 krooni varalise kahju tekitamine on tõendatud. Kuivõrd isiklikku sõidukisse ametiasutuse krediitkaardiga ning konkreetselt kindlaksmääratud tanklas kütuse tankimine saab olla üksnes tahtlik tegu, siis ei saa määravat tähtsust omistada ka asjaolule, et vaidlustatud käskkirjas ei ole T. Kanepi süü vormi sõnaselgelt määratletud. Seega on tõendatud T. Kanepi poolt

§ 84

p-s 2 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine.

§ 84

p 3 15.

§ 84

p-s 3 märgitud distsiplinaarsüütegu eeldab, et ametniku süüline tegu on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et T. Kanepi on toime pannud teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et käskkirja kohaselt on vääritu teona käsitatud nii isiklikku sõidukisse tankimist kui ka selle koheselt omaks võtmata jätmist. See nähtub ka Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja 14.04.2009 ettepanekust T. Kanepile distsiplinaarkaristuse määramiseks (tl 28-29). 9

(12)3-09-1083 16. Ringkonnakohus märgib, et vääritu tegu

§ 84

p 3 tähenduses ei eelda alati ametniku või ametiasutuse diskrediteerimist, vaid võib seisneda ka muus teenistuses või väljaspool teenistust toime pandud süülises teos, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, sõltumata sellest, kas selline tegu diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Samas on õige halduskohtu seisukoht, et juhul, kui ametiasutus distsiplinaarkaristuse määramisel viitab ametniku või ametiasutuse diskrediteerimisele, siis peab selline diskrediteerimine olema ka tõendatud. Riigikohtu halduskolleegium leidis 25.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15, 16), et diskrediteerimisega

§ 84

p 3 tähenduses on tegemist üksnes siis, kui ametniku tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Tegemist on materiaalse teokoosseisuga, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. 17. Tööinspektsioon ei ole vaidlustatud käskkirjas ega muudes kohtule esitatud materjalides või seletustes toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, millest saaks järeldada ametniku või ametiasutuse diskrediteerimist. Õige on küll inspektsiooni seisukoht, et tööinspektor peab oma ülesannete ja rolli tõttu ühiskonnas olema tavaametnikest enam võimeline aru saama oma tegude laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest (nt Tööinspektsiooni kohaliku inspektsiooni tööinspektori ametijuhendi kohaselt on ametikoha eesmärk teostada riiklikku järelevalvet töötervishoidu ja tööohutust sätestavate õigusaktide nõuete täitmise üle ning kohaldada riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel – tl 13-14), kuid üksnes asjaolust, et ametniku tegu on vastuolus väljakujunenud kõlblusnormidega või ametnikule kehtivate eetikanõuetega, ei saa veel järeldada teenistussuhte ühe või mõlema poole diskrediteerimist. Selline diskrediteerimine ei saa ringkonnakohtu hinnangul iseenesest seisneda pelgalt isikliku sõiduauto asutuse krediitkaardiga tankimise faktis, arvestades seejuures asjaolu, et nimetatud isiklikku sõidukit kasutas T. Kanepi kokkuleppel Tööinspektsiooniga teatud ulatuses ka ametisõitudeks ning kolmandad isikud ei võinud teada, et tegemist oli ametniku isikliku sõidukiga ning tal puudus õigus tankida nimetatud sõidukit ametiasutuse krediitkaardiga. Kuivõrd ametniku või ametiasutuse maine oluline ja tegelik kahjustamine ei ole tuvastatud, leidis halduskohus põhjendatult, et puudub

§ 84p-s 3 nimetatud distsiplinaarsüüteo koosseis.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et T. Kanepi poolt 13.04.2009 ebaõigete kirjalike seletuste andmine 26.03.2009 toimunud tankimise asjaolude kohta ei saa iseseisvalt olla distsiplinaarkaristuse määramise aluseks, sest selle välistab TDVS § 7 lg 1 teine lause. Riigikohtu halduskolleegium märkis 16.12.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3809 (p 12) üksnes seda, et teenistuslik ettekanne ei ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega. Käesoleval juhul nõuti T. Kanepilt 13.04.2009 seletust (tl 30) juba distsiplinaarmenetluse raames, sest tegemist oli tekkinud kahtluse kontrollimisega ja T. Kanepil puudus õigusaktidest või sisemistest eeskirjadest tulenev kohustus esitada seletus oma initsiatiivil.

ega TDVS ei sätesta distsiplinaarmenetluse alustamiseks konkreetset menetluskorda. Haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt võib haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus alata menetlusosalise teavitamisega menetlusest või tema suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisest. Ametniku õigused ei saa olla vähem kaitstud tulenevalt sellest, kas haldusorgan teavitab teda üheselt mõistetavalt distsiplinaarmenetluse algatamisest või mitte. Käesoleval juhul nähtub T. Kanepi 13.04.2009 kirjalikust seletusest, et temalt küsiti „kuhu paaki see bensiin pandi“, mistõttu on ilmselge, et 10

(12)3-09-1083 seletust nõuti selleks, et tuvastada, kas on toime pandud distsiplinaarsüütegu. Sellise seletuse andmisele peab süütuse presumptsiooni põhimõte laienema. Valeandmete esitamiseks ei saa pidada ka T. Kanepi esitatud
  1. aasta märtsi krediitkaardiostude kuuaruannet (tl 15), sest selles ei ole määratletud, millisesse sõidukisse 26.03.2009 tankimine toimus ning aruanne kajastab kõiki tegelikkuses toimunud tankimisi. Distsiplinaarkaristuse määramine
  2. Riigikohtu halduskolleegium asus 30.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9) seisukohale, et kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude süütegude tõendatusest, on kaalumisotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Ka 17.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (p 10) märkis Riigikohus, et tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Erilise hoolikusega tuleb TDVS § 8 lg 1 nõudeid järgida siis, kui otsustatakse valida teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus.
  3. Kuna eelnevast tuleneb, et tõendatud on T. Kanepi poolt üksnes

§ 84

p-s 2 nimetatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mitte aga

§ 84

p-s 3 nimetatud vääritu tegu, on halduskohus lõppkokkuvõttes õigesti kaebuse rahuldanud, sest olukorras, kus kõige rangem distsiplinaarkaristus on määratud süütegude kogumi eest, ei ole kohtul võimalik asuda haldusorgani asemel tegema kaalutlusotsust ning hindama, kas teenistusest vabastamise piisavaks põhjuseks oleks saanud olla juba ainuüksi

§ 84p-s 2 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine.

Vaidlustatud käskkirjast küll nähtub, et Tööinspektsiooni on käsitanud mõlemat süütegu jämeda teenistuskohustuste rikkumisena, mis põhimõtteliselt annaksid

§ 118

lg-st 2 tulenevalt ka eraldivõetuna õiguse ametniku teenistusest vabastamiseks ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Samas ei nähtu vaidlustatud käskkirjast erinevalt Tööinspektsiooni apellatsioonkaebuses väidetule mõlema süüteo osas eraldi kaalutlusõiguse teostamist. Pigem tuleb nõustuda kaebajaga, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu üldse kaalutlusõiguse teostamist ega kaalutlemist erinevate võimalike distsiplinaarkaristuste vahel. Igal juhul on Tööinspektsiooni peadirektori 20.04.2009 käskkirja resolutsiooni p-s 1 T. Kanepile

§ 85

lg 1 p-s 5 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramine ja

§ 118

alusel tema teenistusest vabastamine siiski üheselt seostatud

§ 84

p-des 2 ja 3 sätestatud distsiplinaarsüütegude toimepanemisega nende kogumis, mistõttu määratud karistus tuleb tühistada sõltumata sellest, kas tegelikkuses võeti arvesse ka muid olulisi asjaolusid (nt varasem laitmatu teenistuskäik). 21. Halduskohus ei ole HKMS § 99 lg 1 p 1 kohaldanud ebaõigesti. Asjaolust, et Tallinna Halduskohus pole jõustumata 23.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-2629 HKMS § 99 lg 1 p 1 alusel otsust viivitamata täitmisele pööranud, ei saa järeldada, et selline viivitamata täitmisele pööramine oleks iseenesest välistatud. Samuti ei saa nõustuda apellandi käsitlusega, et

§ 135

lg 1 alusel väljamõistetav tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ei ole palk

§ 37lg 1 tähenduses, mistõttu ei laiene sellele HKMS § 99 lg 1 p 1. 11

(12)3-09-1083 Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 99 lg 1 p 1 on kohaldatav ka

§ 135lg 1 alusel väljamõistetava tasu suhtes.

Riigikohtu halduskolleegium on juba 11.10.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-35-99 (p-d 2, 3) märkinud, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel

§ 135

alusel tuleb lähtuda palgast, mis kehtis perioodil, mille eest see tasu kuulub välja mõistmisele. Samas lahendis ja hiljemgi on Riigikohus lisaks rõhutanud, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel tuleb lähtuda

§ 135

eesmärgist, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Nimetatud eesmärgist lähtudes ei ole võimalik HKMS § 99 lg 1 p 1 kohaldamisel võtta arvesse seda, millisel alusel saamata jäänud töötasu (palga) väljamõistmist taotletakse. Palga väljamõistmise otsuse osalise viivitamata täitmise eesmärk on tagada kaebajale piisavad elatusvahendid olukorras, kus vähemalt üks kohtuaste on pidanud tema nõuet põhjendatuks. Kokkuvõte

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb Tööinspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.09.2009 otsus muutmata.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Tööinspektsiooni apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega T. Kanepi kaebus rahuldati, jäävad Tööinspektsiooni menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. T. Kanepi on apellatsiooniastmes taotlenud õigusabikulude väljamõistmist kokku 4800 krooni. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja FIE Reet Vokk väljastatud 11.11.2009 arve nr 28/
  3. Puuduvad andmed õigusabikulude kandmise kohta (nt kassa sissetuleku order või pangakonto väljavõte). Kuna HKMS § 93 lg 1 kohaselt kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21), jäävad T. Kanepi menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.