← Eesti

3-08-2480/42

Obsah (10)§ 111§ 112§ 121§ 122§ 130§ 114§ 32§ 11§ 10§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2010, Tallinn Haldusasja number

) §-le

  1. Taotlusele 3-08-2480 oli lisatud bilanss ja rahavoogude prognoos. Maksuhaldur teavitas 11.09.2008 kirjaga osaühingut tagatise ning täiendavate selgituste ja dokumentide esitamise vajadusest. Maksuhaldur juhtis OÜ First Media tähelepanu äriregistrile esitatud
  2. a majandusaasta aruande ja maksuhaldurile esitatud bilansi erinevustele. Ajatamisel plaanib kaebaja osanik viimase makse tasumiseks laiendada äriühingu osakapitali, kaasates selleks investori. Kaebaja põhjendas maksuvõla ajatamise taotlust võimetusega võlga koheselt tasuda. Maksuvõla ajatamise vajadust põhjendas kaebaja sellega, et maksuvõla ajatamine võimaldab kaebajal jätkata tegevust ja toota raadiojaamadele programmi. Võla ajatamata jätmine tooks kaasa kaebaja majandustegevuse kohese lõppemise ja vajaduse taotleda pankroti väljakuulutamist, mis kaheldamatult ei oleks riigi kui võlausaldaja huvides. MTA teatas 11.09.2008 kirjaga nr 13-4/6521-1, et taotluse menetlemisel lähtub maksuhaldur kogu kaebaja maksuvõlast, st põhivõla ja põhivõla summalt arvestatud intressi kogusummast. Samuti teatas vastustaja, et ei saa aktsepteerida kaebaja poolt esitatud maksegraafikut ning arvestades kaebaja maksuvõlgade suurust, peab maksuhaldur vajalikuks kaebaja maksuvõlgade tasumise ajatamise tagamiseks tagatise küsimist. Kaebaja teatas 22.09.2008 e-kirjas vastuseks 11.09.2008 kirjale, et ta on likvideerinud jooksvad võlgnevused ja tasunud esimese osamakse, jagades selle proportsionaalselt erinevate maksudega. Tulenevalt vastustaja 11.09.2008 kirjas avaldatud seisukohast maksegraafiku osas palus kaebaja maksuhalduril avaldada, milline on maksuhaldurile vastuvõetav lahendus põhivõla likvideerimiseks. Kaebaja osutas ka sellele, et vajab täiendavalt aega tagatisega seotud nõude täitmiseks. MTA teatas 26.09.2008 kirjaga nr 13-4/6521-3, et taotluse menetlemisel lähtub maksuhaldur kogu kaebaja maksuvõlast, vaatamata sellele, et oma taotluses palus kaebaja ajatada vaid põhivõla tasumise. Samuti palus vastustaja kaebajal leida võimalikud lahendused maksuvõlgade kiireks likvideerimiseks, et kogu maksuvõla tasumise ajatamisperiood ei ületaks kolme aastat aktsepteeritava tagatise esitamisel. Kaebaja juhtis 10.10.2008 MTA-le saadetud kirjas maksuhalduri tähelepanu sellele, et kaebaja on palunud ajatada põhimaksuvõla. Samuti osutas kaebaja sellele, et maksuhaldur ei ole kaebajale esitanud intressinõuet, mistõttu ei saa ka rääkida siduvalt kindlaksmääratud võlgnevusest. Samuti selgitas kaebaja, et ebaselgus maksuhalduri poolt esitatud võlgnevuse suuruses (põhiosa + siduvalt kindlaks määramata intress) ei võimalda kaebajal võlgnevust lõplikult oma raamatupidamises kajastada. Enne tagatiste pakkumise osas lõplike otsuste tegemist palus osaühing selgitada, kas MTA on nõus 26.09.2008 kirjas pakutud kolmeaastase maksegraafiku osas lähtuma kaebaja poolt tehtud ettepanekust tasuda igakuiselt maksuhaldurile võlga vähemalt ajatamise taotluses märgitud summas kuni augustini 2010 ja otsustada täiendavalt 2010 aasta septembriks, kuidas toimub tasumata võla kustutamine kolmanda aasta jooksul. MTA teatas 21.10.2008 kirjaga nr 13-4/6521-5, et maksuhaldur jääb oma 11.09.2008 kirjas nr 13-4/6521-1 väljendatud seisukoha juurde, et ei saa aktsepteerida esitatud soovi tasuda kahe aasta jooksul põhivõlga igakuiselt vahemikus 110 000 kuni 187 000 krooni ning viimasel kuul 16,7 mln krooni. Arvestades maksuvõla suurust likvideeriks äriühing sellise tasumise korral kahe aasta jooksul vaid 3,7 mln krooni ehk 18,8% kogu põhivõlast. Samas kasvaks oluliselt intresside tasumise kohustus. OÜ First Media osundas 03.11.2008 kirjas MTA-le, et põhivõla osas esineb selgus ja selle ajatamise menetlemiseks puuduvad takistused. Kuna intressivõlga ei ole siduvalt kindlaks määratud, siis on osaühing palunud selle ajatamist mitte menetleda. Samuti osutas kaebaja sellele, et intressivõla ebaselgusest tulenevalt ei ole kaebajal võimalik lahendada 2

(11)3-08-2480 tagatise küsimust. Lisaks selgitas kaebaja täiendavalt raamatupidamise arvestuse ja aruannetega seonduvat. PMTK esitas 05.11.2008 OÜ-le First Media PMTK 28.07.2006 otsusega määratud maksukohustusest tuleneva intressinõude summas 27 860 384 krooni, mille osaühing on halduskohtus samuti vaidlustanud (haldusasi nr 3-08-2447). Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2010 otsusega tühistati intressinõue osaliselt. Kohtuotsus ei ole jõustunud. Maksu- ja Tolliamet (MTA) keeldus 11.11.2008 otsusega nr 13-1/381 maksuvõla ajatamisest ja põhjendas otsust järgmiselt: 1) äriühing on nõrga maksevõimega ja tegemist võib olla pikemaajalise maksevõimetusega, arvestades äriühingu käibekapitali suurust ja bilansis kajastatut; 2) maksuhaldur ajatab vaid kogu maksevõlga, mitte üksnes põhivõlga, vastasel korral puudub selgus kõrvalkohustuste osas. 2. OÜ First Media esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.11.2008 otsuse nr 131/381 tühistamiseks. Lisaks taotleb kaebaja MTA kohustamist põhimaksuvõla ajatamise taotluse uuesti läbivaatamiseks ja põhivõla sundtäitmise keelamist kuni uue ajatamise otsuse tegemiseni. Kaebust põhjendati järgmiselt: a)

ei sisalda sätteid, mis piiraksid kaebaja õigust määratleda maksuvõla tasumise ajatamise taotluse ese ja ulatus. Samuti ei tulene

§-st 32 keeldu rahuldada ajatamistaotlus vaid põhivõla osas, kui seda on taotletud. Taotluse rahuldamine ainult põhivõla tasumise ajatamise osas ei jäta maksuhaldurit ilma võimalusest esmalt siduvalt kindlaks määrata ja seejärel sisse nõuda intressid. Seega on vastustaja seisukoht intresside sissenõudmise võimaliku aegumise kohta ebaloogiline. Vaidlustatud otsuses ei ole seda argumenti esitatud, vaid maksuhaldur on lähtunud loogikast, et intressi määramine aegub ühe aasta jooksul pärast põhivõla lõplikku tasumist;

  1. b)maksuvõla ajatamise avalduses ei taotleta intresside tasumise ajatamist. Maksuhalduri esitatud intressinõue võib olla aegunud, mistõttu ei ole taotlejal mitte mingit huvi selle ajatamise vastu ning nõue on vaidlustatud;
  2. c)lisaks seadusest tulenevale volitusele peab vastustaja lähtuma maksuvõla tasumise ajatamise taotluse lahendamisel ka kaebaja poolt taotletust.

10. ptk-s on maksuhaldurile antud õigus teostada otsustusdiskretsiooni, kusjuures see, mille üle konkreetselt otsustatakse, on esitatud taotluses. Otsustades taotluses esitamata küsimuste üle (intresside tasumise ajatamine) on vastustaja väljunud diskretsiooni piiridest. Maksuhalduri diskretsioonivolituse tõlgendamisel ei ole õige piirduda vaid

§ 111

lg-s 1 sätestatuga, vaid diskretsiooni piiride kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

10. ptk regulatsioonist ja selle alusel antud määrustest. Kaebaja leiab, et käesoleva vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb välja selgitada, missugused volitused on maksuhalduril ajatamistaotluse menetlemisel, s.t kas maksuhalduril on õigus muuta taotluse eset või ulatust.

§ 112

lg 1 teise lause kohaselt on maksuhalduril otsuse tegemisel õigus maksukohustuslase esitatud maksuvõla tasumise ajakava muuta. Rahandusministri 30.04.2002 määrusega nr 60 kehtestatud „Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra“ § 4 sätestab, et maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamisel kinnitab maksuhaldur maksuvõla tasumise ajakava ja intressimäära. Maksuhalduril on õigus maksumaksja esitatud ajakavas ja intressimääras muudatusi teha ainult enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist, välja arvatud

§-s 113 sätestatud juhtudel. Nimetatud sätetega on piiratud maksuhalduri õigust muuta taotluse ulatust, samas ei ole kuskil sätestatud maksuhalduri õigust omavoliliselt muuta taotluse eset. Seega ei ole diskretsioonivolitusega nähtud ette käitumisvarianti, mille kohaselt saaks maksuhaldur ühepoolselt otsustada, et põhivõla tasumise ajatamise asemel ajatab ta põhivõla ja intresside tasumise; d) vaidlustatud otsuses ei põhjendanud vastustaja taotluse rahuldamata jätmist otstarbekuse kriteeriumiga, vaid on piirdunud viitega

§ 112

lg 4 p-le 6, mille kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise aja- 3

(11)3-08-2480 tamist otstarbekaks. Pelgalt viitega nimetatud sättele ei saa maksuhaldur põhjendada taotluse rahuldamata jätmist, esitades hiljem otstarbekuse argumendi. Kuna maksuvõla tasumise ajatamisel teostab maksuhaldur otsustusdiskretsiooni ja otsustuse ühe või teise abinõu otstarbekuse kohta teeb maksuhaldur vaid valikudiskretsiooni teostamisel, siis ei saa rääkida

§ 112

lg 4 p-s 6 sätestatust kui valikudiskretsiooni elemendiks olevast otstarbekuse kriteeriumist. Ühest küljest oleks ebaloogiline väita, et

§ 112

lg 4 p 6 võimaldab maksuhalduril teostada valikudiskretsiooni maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel tuginedes otstarbekuse kriteeriumile. Sellisel juhul oleksid sama lõike p-d 1-5 sisutühjad, kuna p 6 alusel oleks maksuhalduril võimalus alati jätta ajatamistaotlus rahuldamata ja sellise otsuse sisuline põhjendatus ei oleks kohtuliku kontrolli esemeks. Teisest küljest ei ole võimalik teostada valikudiskretsiooni enne seda, kui ajatamise küsimuses on tehtud otsus ajatamise kasuks (on teostatud otsustusdiskretsioon). Seda põhjusel, et enne otsuse vastuvõtmist ajatamise kasuks ei esine kahte õiguspärast käitumisvarianti, mille suhtes saaks teha otstarbeka valiku. Kuna valikudiskretsiooni volitust ei tulene

§ 112

lg 4 mõttest, siis ei saa rääkida

§ 112

lg 4 p–s 6 sätestatust kui otstarbekuse kriteeriumist valikudiskretsiooni kontekstis.

§ 112

lg 4 p-le 6 võib tugineda ajatamistaotluse rahuldamata jätmise korral vaid juhul, kui selleks on objektiivsed ja kohtu poolt sisuliselt kontrollitavad asjaolud; e) MTA veebilehel avaldatud selgituses maksuvõlgade tasumise ajatamise kohta on

§ 112

lg 4 p-s 6 sätestatu kohta antud selgitus, et nimetatud alusel on taotluse rahuldamata jätmine võimalik näiteks siis, kui majandusaruande ja muude esitatud andmete kohaselt on maksukohustuslane tegelikult võimeline oma kohustused täitma. Tegemist on sättega, mille alusel on võimalik jätta taotlus rahuldamata siis, kui ei ole täidetud objektiivne eeldus maksuvõla tasumise ajatamiseks: maksukohustuslane ei ole makseraskustes. Selle eelduse esinemine on kohtuliku kontrolliga hõlmatud, mistõttu on ekslik vastustaja argument, et taotluse rahuldamine ei olnud otstarbekas selle mõiste haldusõiguslikus tähenduses. Teostades otsustusdiskretsiooni, ei saanud vastustaja teha otstarbekuse kriteeriumil põhinevat otsust; f) diskretsiooni teostamisel lähtutakse mitte haldusorgani enda eesmärkidest, vaid kohaldatava seaduse eesmärgist ja mõttest.

10. peatükiga taotletud eesmärgid on teistsugused. Kindlasti on üheks selliseks eesmärgiks võimaldada makseraskustesse sattunud maksukohustuslasel täita seadusest tulenevad kohustused, mille täitmine üldises korras käib üle jõu. Sellega tagatakse nii maksude laekumine kui ka maksukohustuslase jätkusuutlikkus. Käesoleval juhul keeldus vastustaja ca 20 000 000 krooni suuruse maksuvõla (vaidlustatud otsuse kohaselt aga ca 40 000 000 krooni suurune maksuvõlg) tasumise ajatamisest, mis seab kahtluse alla kaebaja jätkusuutlikkuse. Ajatatud maksuvõla kustutamine tulevikus on tõenäolisem kui maksuvõla kustutamine kohese sundtäitmise kaudu;

  1. g)vastuolulised ja väärad on vastustaja järeldused, et kui käesoleval juhul rahuldada maksukohustuslase maksuvõla tasumise ajatamise taotlus pelgalt põhivõla osas ning sellise maksegraafiku alusel nagu taotleja on seda soovinud, kasvab niigi suur intressikohustus graafiku kehtivuse ajal veel märkimisväärselt. Ühest küljest vastustaja leiab, et taotluse rahuldamata jätmine on tingitud avaliku huvi järgimise vajadusest maksude laekumise vastu, teisest küljest aga asub ta seisukohale, et taotluse rahuldamine oleks aktsepteeritav vaid siis, kui ajatada nii põhivõla kui intresside tasumine;
  2. h)vastustaja on andnud ebaõige hinnangu maksuvõla tasumise ajatamise eesmärkidele, mistõttu ei teostanud ta diskretsiooniõigust eesmärgipäraselt. Taotluse lahendamisel oleks vastustaja pidanud arvestama eesmärkide kogumiga -- maksude laekumise tagamine ja makseraskustesse sattunud taotleja jätkusuutlikkuse tagamine. Taotluse rahuldamata jätmine ei soodustanud ühegi nimetatud eesmärgi saavutamist. Tegemist on tulemusveaga, mille parandamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Sel põhjusel tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja otsustada küsimus uuesti;
  3. i)kui tasuda üksnes põhivõlgnevust, siis suureneb tasumata summas intress väiksemas ulatuses, kui siis, kui samal ajal tasutakse ka intressivõlga, millelt intressi ei arvestata. See- 4

(11)3-08-2480 ga on maksumaksjale igal juhul soodsam tasuda esmalt põhivõlg ja alles seejärel intressid. Kuna seadus ei sätesta selles osas piiranguid, siis on kaebaja poolt taotletav lahendus lubatav. Ainuüksi intresside tasumise ajatamine (ilma intressimäära alandamiseta) ei võimalda vältida olukorda, kus intressinõue suureneb maksegraafiku kehtivuse ajal. Taotluse rahuldamine intresside tasumise ajatamise osas ei peataks intresside arvestust põhivõlalt, vaid pikendaks juba arvestatud ja intressinõudega määratud intresside tasumise tähtaega (

10. ptk võimaldab otsustada mitte intresside arvestamise ajatamise, vaid tasumise ajatamise üle);

  1. j)vaidlustatud otsus on motiveerimata. Otsuse põhjendusest ei selgu, missugustest kaalutlustest lähtus vastustaja taotluse rahuldamata jätmisel. Piirdutud on valikuliste majandusnäitajate kirjeldamisega, analüüsitud ei ole kaebaja taotluse põhjendatust ega maksuvõla tasumise ajakava. Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra § 2 lg 1 sätestab, et maksuvõla tasumise ajatamise taotluse läbivaatamisel kontrollib maksuhaldur taotluse põhjendatust. Vaidlustatud otsusest ja vastustaja enda selgitustest tuleneb, et vastustaja on taotluse läbivaatamisel eiranud nimetatud kohustust;
  2. k)vastustaja selgitusest tuleneb, et lõpliku otsuse tegemisel taotluse osas võttis ta arvesse ainult kaebaja varalist seisundit, tuvastades, et tegemist on eriti nõrga maksevõimega äriühinguga. Ainult siis, kui ajatamisotsuse eeltingimuste analüüsi käigus jõutakse järeldusele, et taotleja ei ole makseraskustes ning maksuvõla kohene tasumine on võimalik, võib maksuhaldur ajatamisotsuse tegemisel piirduda vaid taotleja majandusnäitajate analüüsiga, mille alusel ta jõuab järeldusele, et maksuvõla tasumise ajatamiseks ei ole põhjust. Vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud kaebaja varasemat maksedistsipliini ja tegevuse perspektiivi. Ka kohtuistungil ei suutnud vastustaja esindaja konkreetselt viidata, milline otsuse osa peaks viidatud analüüsi kajastama;
  3. l)väär on maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt peab tagatise väärtus olema 1/3 võrra maksuvõlast suurem. Seadus seda ei sätesta, mistõttu tuleb eeldada, et tagatis peab vähemalt katma ajatatud võla.

§ 121

sätestab üheselt, et tagatise suurus on sõltuvuses nõude suurusest ja võimaliku sundtäitmise kuludest. Tulenevalt kohtutäituri seaduse § 2512 lg-s 3 sätestatust on täituri tasu põhisummalt 491 876 krooni, intressisummalt 536 076 krooni ja kogu võlgnevuse pealt 626 253 krooni. Seega kogu võla sissenõudmisel täituri kaudu moodustab tasu pisut üle 10% võlasummast. Notaritasu

§ 121kohaselt tagatise suuruse hulka arvestada ei saa.

Tähelepanuväärne on see, et

§ 122

p-s 2 sätestatud tagatise andmisel peaks kaebaja tasuma maksuhalduri kontole rahasumma, mis on 1/3 võrra suurem kogu võlgnevusest. Tähendust omab veel asjaolu, et maksuhaldur saab ka ise teostada täitetoiminguid, millega ei kaasne kulu, sh arestida käendaja arvelduskonto ja pöörata käendaja kontole sissenõue

§ 130lg 6 ja § 131 lg 1 alusel.

Tagatise nõudmisel ei ole nende asjaoludega arvestatud ega põhjendatud, miks nendega ei tule arvestada. 2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: a)

§ 111

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine.

§ 112

lg 2 ja lg 4 p 6 kohaselt võib maksuhaldur jätta ajatamise taotluse rahuldamata, kui esineb asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks;

  1. b)Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-75-06 leidnud, et ajatamist tuleb mõista kui maksuhalduri kaalutlusõigusel põhinevat otsustust, millega rahuldatakse maksukohustuslase taotlus. Selline otsustus on maksukohustuslase suhtes tehtud soodustav haldusakt, mille kohtulik kontroll on piiratud;
  2. c)maksuhaldur on maksuvõla tasumise taotlust rahuldamata jättes hinnanud kaebaja varalist seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla ajatamise otstarbekust ning tagatise esitamata jätmist. Üksnes tagatise esitamata jätmine on juba

§ 114

lg 4 p 4 kohaselt maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kaebaja pidi maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisel maksuhaldurile esitama objektiivsed ja täielikud andmed oma reaalsest va- 5

(11)3-08-2480 ralisest seisundist ja majandusnäitajatest ning põhjendama usaldusväärsete tõenditega, et võlgniku varaline seisund ja majandusnäitajad võimaldavad igakülgselt täita maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja ei ole seda nõuet täitnud;
  1. d)kuna äriühing taotles vaid põhivõla tasumise ajatamist, siis puudus maksuhalduril selgus muuhulgas ka kõrvalkohustuste täitmise osas. Ei ole otstarbekas ajatada üksnes põhivõla tasumist, kuna kõrvalkohustuse (intressisumma suurus 27 919 392 krooni) täitmine võib takistada põhivõla tasumise ajakava täitmist. 3. Tallinna Halduskohtu 30.04.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt:
  2. a)kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest peab nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur analüüsinud ülevaatlikult kaebuse esitaja majanduslikku olukorda ja teinud selles osas järelduse, et kaebuse esitaja näol on tegemist eriti nõrga maksevõimega äriühinguga, kelle puhul pole välistatud pikem maksejõuetus. Teise asjaoluna on toodud välja see, et ajatamist taotleti vaid põhivõla ja mitte maksuintressi osas. Juba enne vaidlustatud otsuse andmist on maksuhaldur viidanud vajadusele esitada tagatis, selle esitamata jätmist vaidlustatud otsuses käsitletud ei ole. Seega on otsuses märgitud selle andmise faktilised asjaolud;
  3. b)kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla otsustusdiskretsiooniga või lisaks ka valikudiskretsiooniga, millised on kaalutavad väärtused ja millist eesmärki otsus kandma peab. Käesoleval juhul diskretsiooni piire ületatud ei ole, haldusorgan on tehtud otsust nõutava hoolikusega kaalunud ning need kaalutlused on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Kaebuse esitajal ei ole õigus selles, kui ta väidab, et vastustaja ei ole analüüsinud kaebuse esitaja majanduslikku olukorda. Vastav analüüs, ehkki mitte väga põhjalik, nähtub nii vaidlustatud otsusest kui ka ajatamismenetluse muudest dokumentidest. Ei ole põhjust arvata, et mahukam analüüs oleks toonud kaasa teistsuguse otsuse, sest järeldus olnuks suure tõenäosusega ikkagi sama: häiritud maksevõime. Ajatamise või ajatamata jätmise otstarbekus väljub kohtuliku kontrolli raamest; c)

§ 32reguleerimisalasse kuulub ka maksuintress.

Maksuhaldur on viidanud ajatamisest keeldumise otsuses

§-le 112, mis räägib samuti maksuvõla ajatamisest. Maksuvõlga ei saa ajatada osaliselt, vaid ainult tervikuna. Ajatamise otsustamiseks ja maksegraafiku tegemiseks on vaja hinnata, millise aja jooksul maksukohustuslane maksud ära maksta jõuaks. Maksuhalduri eesmärk on olnud mitte nõustuda maksukohustuse täitmise edasilükkamisega olukorras, kus kaebuse esitaja majandusnäitajate pinnalt on tekkinud kahtlus kaebaja majanduslikus jätkusuutlikkuses. Sellises olukorras soovib maksuhaldur saada maksuvõla kätte kohe ja mitte osade kaupa tulevikus. Maksuvõla sissenõudmine on maksuhalduri

-st tulenev kohustus ja riskides maksuvõla sissenõudmise võimatusega tulevikus jätaks maksuhaldur selle kohustuse täitmata. Kaebaja ei ole tagatist esitanud. Ehkki

ei sätesta otsesõnu, et tagatise suurus peaks olema 1/3 ulatuses maksuvõlga ületav, on kohustust ületava tagatise nõue igati tavapärane ja kooskõlas näiteks pankade praktikaga laenutagatiste nõudmisel. Asjaolu, et kaebuse esitaja väidetel on kõrvalkohustuste kogusummaks vaid 10% maksusummast, ei tee 33% ulatuses maksukohustust ületava tagatise nõuet iseenesest seadusevastaseks. Maksuhaldur peab kindlustama ka selle, et tagatis oleks piisav ka juhul, kui selle väärtus paari aasta jooksul näiteks 20% langeb; d) maksuhaldur on viidanud kaebaja võimalikule soovile osaleda riigihangetel ja selleks vajalikule maksuvõla mittekajastamisele maksukohustuslaste registris. Potentsiaalse riigi- 6

(11)3-08-2480 hangetel osalemise soovi arvestamine ajatamise otsustamisel ei saanud kuidagi rikkuda kaebuse esitaja huve;
  1. e)05.11.2008 intressinõude tühistamise korral kohtumenetluses on kaebajal võimalik esitada maksuhaldurile uus, põhjendatud ajatamistaotlus koos tagatisega kogu maksuvõla suhtes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. OÜ First Media apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
  2. a)halduskohus ei ole andnud hinnangut kaebaja seisukohale, et vastustaja on ületanud diskretsiooni piire, muutes omavoliliselt kaebaja taotluse eset. Kaebaja taotles vaid põhivõla tasumise ajatamist, mitte intresside ajatamist. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebaja seisukohaga maksuvõla osalise ajatamise küsimuses ega selgitanud, millel selline loogika põhineb ja kuidas kaebaja käsitlus on ebaloogiline või vastuvõetamatu; b)

§ 32

tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et maksuvõla määratlus hõlmab nii põhivõla kui ka põhivõlasummalt arvestatud intressi. Tõlgendada

§ 32

selliselt, et maksuvõlaks loetakse põhivõlga koos intressiga, on väär ja ebaloogiline.

§-ga 113 on piiratud maksuhalduri õigust muuta taotluse ulatust, samas ei ole kusagil sätestatud maksuhalduri õigust omavoliliselt muuta taotluse eset. Seega ei ole diskretsiooni volitusega ettenähtud varianti, mille kohaselt saaks maksuhaldur ühepoolselt otsustada, et põhivõla tasumise ajatamise asemel ajatab ta põhivõla ja intresside tasumise. Vastustaja on ületanud diskretsiooni piire;

  1. c)halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei ole ette heitnud ajatamisotsusele õigusliku aluse puudumist, ei ole põhjendatud ega vasta tõele. Ajatamisotsuse põhjendatus on puudulik, kuna see ei sisalda otsuse õiguslikku alust. Lisaks halduskohtu poolt märgitule vaidlustas kaebaja ka õigusvastaste nõuete esitamist (tagatise suurus, kindlaks määramata võla ajatamine ja emaühingu aruanded). Samuti leidis kaebaja, et vastustaja ei ole täitnud põhjendamiskohustust;
  2. d)halduskohus ei ole otsuse põhjendusi sisuliselt kontrollinud. Nii maksuhalduri kui halduskohtu arusaam maksejõuetuse tähendusest ajatamise otsustamisel on väär. Kuivõrd ajatamise eelduseks ongi häiritud maksevõime, siis ei ole kaebajal vajalik seda ümber lükata, kuna maksevõime olemasolu on ajatamisest keeldumise aluseks. Analüüs pidanuks käsitlema seda, kas kaebaja poolt pakutud maksegraafik ja lahendus on reaalne või mitte. Seda vaidlustatud otsus ei kajastu;
  3. e)halduskohus ei ole andnud hinnangut kaebaja seisukohale vastustaja motivatsiooni ja otsustuse lõpptulemuse vastuolu kohta, leides vaidlustatud otsuses, et ajatamisotsus on piisavalt põhjendatud. Halduskohtu selline järeldus ei ole argumenteeritud. Sisuliselt loobus halduskohus ajatamisotsuse ratsionaalsuse kontrollist;
  4. f)vastustaja põhjendas taotluse rahuldamata jätmist otstarbekuse kaalutlusel sellega, et ainuüksi põhivõla ajatamine ei ole otstarbekas menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt. Vastustaja sellisest põhjendusest tuleneb, et menetlusökonoomika põhimõttega oleks kooskõlas ja seega otstarbekas ajatada põhivõlg koos intressiga. Selline põhjendus ei ole loogiline ja on vastuolus ajatamisotsuse lõpptulemusega. Kui vastustaja lähtus taotluse lahendamisel kaebaja kogu maksuvõlast, pidades kogu maksuvõla ajatamist käesoleval juhul otstarbekaks, siis ei ole loogiline väita ajatamisotsuse põhjendamisel, et maksuvõla ajatamine ei ole otstarbekas. Maksuvõla ajatamist võib pidada ebaotstarbekaks näiteks siis, kui on alust eeldada, et ajatamine ei suuda suure tõenäosusega kaasa aidata maksuvõla tasumisele maksukohustuslase poolt, kuid maksuvõla ajatamata jätmise korral on maksuvõla sissenõudmine tõenäolisem;
  5. g)selgusetu on, millega on takistatud põhivõla täitmine juhul, kui intressinõude täitmine ei ole ajatatud olukorras, kus intress ei ole siduvalt kindlaks määratud. Vastustaja on ekslikult asunud seisukohale, et intressinõude täitmise ajatamine on võrdsustatud intressi ar- 7

(11)3-08-2480 vestuse peatamisega. Vastustaja poolt antud selgitused ja põhjendused taotluse rahuldamise ebaotstarbekuse kohta on otsitud ega vasta vastustaja tegelikele motiividele ajatamisotsuse suhtes; h) kaebaja tegutseb massimeedia valdkonnas. Temale kuuluv vara on peamiselt immateriaalne ja suuremas osas koosneb intellektuaalse omandi esemetest. Selle vara võõrandamine eeldab majandustegevuse jätkamist. Selleks, et kustutada maksuvõlg, tuleb kaebajal jätkata oma tegevust, kuna ainult selliselt on võimalik kaebajale kuuluva vara arvelt tulu saada. Arvestades sellega, ei ole ajatamisotsus ratsionaalne, kuna maksuvõla ajatamisest keeldumisega soodustab vastustaja kaebajat ähvardava maksejõuetuse saabumist; i)

10. ptk eesmärgid seisnevad selles, et võimaldada makseraskustesse sattunud maksukohustuslasel kustutada maksuvõlg ja jätkata majandustegevust. Vastustaja selgitustest ajatamisotsuse eesmärgipärasuse kohta saab järeldada vaid seda, et eesmärgiks taotluse menetlemisel oli see, et sundida kaebajat nõustuma sellega, et maksegraafik hõlmaks ka intressinõuet. Selle seisukoha õigsust kinnitab ka halduskohtu järeldus maksuhalduri eesmärkidest. Nii vastustajal kui ka halduskohtul on ebaõige arusaam diskretsiooni eesmärkidest. Vaidlustatud otsuses ei ole halduskohus analüüsinud ei kaalutavaid väärtusi ega diskretsiooni eesmärke, mistõttu on halduskohtu otsus ajatamisotsuse eesmärgipärasuse kohta põhjendamatu; j) maksuhalduri otsus nõuda tagatise esitamist on diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kohane lähtuda selle otsuse õiguspärasuse hindamisel tavast. Maksuhaldur peab vastava otsuse vastuvõtmisel lähtuma õigusnormidest, mis sätestavad selle diskretsiooni.

§ 121sätestab maksuhalduri diskretsiooni piirid tagatise nõudmisel.

Võimalikud sundtäitmise kulud ei anna vastustajale alust nõuda tagatise esitamist, mille väärtus oleks 61 miljonit krooni. Arvestades sellega, et kaebaja palus ajatada vaid põhivõla tasumist, ei tohtinud vastustaja poolt nõutud tagatise suurus ületada 20,5 miljonit krooni. Vastustaja nõue tagatise suuruse osas oli õigusvastane. Kaebaja oli nõus tagatise esitamisega, kuid maksuhalduri õigusvastased nõuded takistasid seda; k) maksuhalduril on

§ 112

lg-st 1 ja rahandusministri 30.04.2002 määruse nr 60 §-st 4 tulenevalt diskretsiooniõigus maksuvõla tasumise ajakava muutmise suhtes. Vastustaja 11.09.2008 kiri nr 13-4/6521-1 omab tähendust ajatamisotsuse põhjendatuse hindamise seisukohalt. Olukorras, kus vastustaja leidis, et maksuvõla ajatamine on võimalik kolmeks aastaks, kuid vastustaja ei pea esitatud maksegraafikut aktsepteeritavaks, oleks vastustaja pidanud muutma graafikut selliselt, et maksuvõla kustutamine kolme aasta jooksul oleks tõenäoline. Ajatamisotsuse põhjendustest ei tulene, et vastustaja oleks teostanud

§ 112

lg-st 1 tulenevat diskretsiooni; l)

§ 112

lg 4 p-s 6 sätestatud otstarbekuse eesmärk on anda maksuhaldurile võimalus keelduda maksuvõla ajatamisest nende isikute suhtes, kes on võimelised oma kohustused riigi ees täitma. Selle sätte kohaldamise praktika on kajastatud MTA veebilehel. Tegemist on sättega, mille alusel on võimalik jätta taotlus rahuldamata siis, kui ei ole täidetud objektiivne eeldus maksuvõla tasumise ajatamiseks: maksukohustuslane ei ole makseraskustes. Tegemist on kohtu poolt kontrollitava kriteeriumiga. Seega on väär halduskohtu seisukoht, et ajatamise või ajatamata jätmise otstarbekus väljub kohtuliku kontrolli raamest; m) vastustaja poolt tagantjärgi kohtumenetluses esitatud põhjendus, et otstarbekuse kriteeriumil jäetakse taotlus rahuldamata, kui on tuvastatud taotleja häiritud maksevõime

§ 11lg 1 tähenduses, on maksuvõla ajatamise eelduseks.

Üks ja sama alus ei saa olla nii ajatamise eelduseks kui ka ajatamisest keeldumise aluseks; n) diskretsiooni teostamise õiguspärasuse kontrollimisel jättis halduskohus arvestamata, et taotluse esitamise päeva seisuga ei olnud intressivõlg siduvalt kindlaks määratud, kuna maksuhaldur ei olnud intressinõuet kaebajale esitanud. Intressinõude esitas maksuhaldur alles 05.11.2008 haldusaktiga nr 13-2.1/366169, mille kaebaja sai kätte 11.11.2008. Vastustaja pani nõutava tagatise summa sõltuvusse intressinõudest ehk kaalutlusest, millega ei tohtinud arvestada. Ületades diskretsiooni piire ja lähtudes taotlusega hõlmamata maksuvõla summast, on vastustaja esitanud õigusvastase nõudmise tagatise osas; 8

(11)3-08-2480
  1. o)arusaamatuks jääb, kuidas võib intressinõude täitmise ajatamata jätmine takistada põhivõla tasumise ajakava täitmist. Halduskohus ei andnud hinnangut asjaolule, et taotluses palus kaebaja vähendada maksuhalduril maksuintressi 50% võrra;
  2. p)kaebaja kustutab pidevalt põhivõlga vastavalt ajatamisotsuses toodud ettepanekule. See asjaolu näitab, et jätkates majandustegevust, suudab kaebaja tasuda võla. Samas vajab maksuvõla plaanipärane kustutamine põhivõla tasumise ajatamist ja intressimäära vähendamist ning selgust 2008. a intressinõudega määratud intressivõla suuruse osas;
  3. q)uue ja põhjendatud ajatamistaotluse esitamine kogu maksuvõla suhtes pärast seda, kui selgub intressinõude lõpptulemus kohtumenetluses, on võimalik, ent arusaamatuks jääb, miks ei sa esitada taotlust maksuvõla osas, mille suhtes on otsus juba tehtud. 5. MTA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  4. a)kohus on andnud selge hinnangu taotluse eseme suhtes, märkides, et

§ 32reguleerimisalasse kuulub maksuintress.

Vastustaja ei ole ajatamistaotluse eset õigusvastaselt muutnud, vaid jätnud esitatud taotluse

§-s 112 sätestatu alusel rahuldamata. Seetõttu ei olnud kohtul võimalik taotluse eseme muutmise osas seisukohta võtta;

  1. b)kohus on ajatamisotsuse põhjendatust analüüsinud. Jääb arusaamatuks, kust tuleneb järeldus, nagu oleks maksuhaldur pidanud käesoleval juhul kogu maksuvõla ajatamist otstarbekaks. Asjaolu, et pelgalt põhivõla ajatamine on menetlusökonoomika seisukohast ebaotstarbekohane, ei tähenda iseenesest veel seda, et maksuvõla ajatamine tervikuna on igal juhul otstarbekas. Käesoleval juhul oli ajatamisest keeldumise aluseid mitmeid ning neid kõiki on otsuse tegemisel ka kogumis hinnatud ja tulemust põhjendatud;
  2. c)vastustaja on varasemas kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et kui käesoleval juhul rahuldada maksukohustuslase maksuvõla tasumise ajatamise taotlus pelgalt põhivõla osas, kasvab intressikohustus graafiku kehtivuse ajal märkimisväärselt. Samuti oleks maksuhalduril õigus ja kohustus asuda ajatamata intressivõlga sundtäitmise korras sisse nõudma. Ajatamisgraafiku järgsete maksete tasumine sellisel juhul oleks äärmiselt keeruline ning lisaks on nimetatud juhul hilisem võimalus intresside laekumiseks või nende sissenõudmiseks mitme aasta pärast äärmiselt küsitav. Tulenevalt kohustusest nõuda sisse maksuvõlad, ei saa maksuhaldur lubada tekkida olukorda, kus maksuhaldur oma otsustusega võib teadlikult põhjustada maksuvõla (sh intressivõla) mittelaekumise. Ka võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei ole võimalik tekitada olukorda, kus põhivõla tasumise ajatanud maksukohustuslase osas on aastate möödumisel intressivõla sissenõudmine erinevatel põhjustel (intressivõla kasv, sissenõudmise võimalik aegumine) muutunud võimatuks, teistelt võlgnevusse sattunud maksukohustuslastelt aga nõutakse sisse kogu maksuvõlg;
  3. d)arvestades kaebaja maksuvõla suurust ning majanduslikku olukorda, küsis maksuhaldur ajatamise otsustamisel kaebajalt nii täiendavaid dokumente (taotleja ja emaettevõtja bilansid ja kasumiaruanded) kui ka tagatist. Tagatise küsimise õigus tuleneb

§ 112

lg-st 3 ning õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui tagatist ei esitata, sama paragrahvi lg 4 p-st 4. Tagatist kaebaja ei esitanud; e) maksuhaldur lähtub maksuvõla tasumise ajatamise otsuste tegemisel maksukorralduse seadusest ning rahandusministri määrusest, millega on kehtestatud riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise kord. Maksuhalduril on

§ 10lg 2 punktist 3 tulenev kohustus nõuda sisse maksuvõlad.

Õigusvastaseks muutuks maksuhalduri tegevus juhul, kui ta maksuvõlgade sissenõudmiseks mingeid tegevusi ellu ei vii. Maksuvõla tasumise ajatamise otsus on küll diskretsiooniotsus, kuid selle tegemisel lähtub maksuhaldur

§-des 111 ja 112 sätestatust. Viidatud sätetes on üheselt välja toodud tingimused, millise realiseerumise korral on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla ajatamise taotlus rahuldamata. Selline õigus on maksuhaldurile jäetud eesmärgiga, et oleks tagatud maksuhaldurile seadusega sätestatud kohustus maksuvõlad sisse nõuda; f) tulenevalt

§-st 121 määrab maksuhaldur, kui suur tagatis tuleb esitada, lähtudes tagatise ulatuse määramisel tagatava nõude ja võimaliku sundtäitmise kulude suuru9

(11)3-08-2480 sest. Kuna maksuhaldur ise täitemenetlust läbi viia ei saa, peab tagatise väärtus sisaldama ka kõik sissenõudmise kulud. Kohus ei ole oma otsuses lähtunud tavast. Kaebaja arusaam ajatatava maksuvõla suurusest ei tee tagatise suurust iseenesest õigusvastaseks. Vastustaja ei ole tagatise küsimisel seotud kaebaja poolse õigusvastase taotlusega, kus kaebaja on meelevaldselt tõlgendanud

§-s 32 toodud maksuvõla definitsiooni; g) tulenevalt

§ 112

lg-st 2 võtab maksuhaldur taotluse rahuldamise otsustamisel arvesse maksukohustuslase varalist seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla ajatamise otstarbekust ja tagatise nõudmise korral esitatud tagatise usaldusväärsust ning § 112 lõikes 4 nimetatud asjaolusid. Sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud juhtudel on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata. Maksuhaldur ei pidanud vaidlusaluses otsuses analüüsima taotluse põhjendatust ja maksegraafikut, kuna need ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks. Maksuhalduril on õigus nõuda

§ 112lõikes 2 toodud asjaolude kindlaks tegemiseks vajalike dokumentide esitamist.

Enne vaidlusaluse otsuse koostamist toimunud kirjavahetuse vältel on maksuhaldur korduvalt palunud kaebajal esitada erinevaid asja otsustamisel tähtsust omavaid dokumente, mida kaebaja aga ei esitanud; h) kõiki ajatamisotsuses toodud ja ka varasemalt analüüsitud asjaolusid kogumina arvesse võttes ei pidanud vastustaja talle esitatud taotluse rahuldamist otstarbekaks. Vastava aluse taotluse mitterahuldamiseks sätestab

§ 112lg 4 punkt 6.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.

§ 115

sätestab maksukohustuslase poolt tasumata maksusummalt intressi arvestamise kohustuse. Seetõttu ei olnud ajatamistaotluse esitamise ajal takistatud intressi osas ajatamistaotluse esitamine koos vastava graafikuga. Maksuvõla ajatamine üksnes põhivõla osas, ajatamata intressivõlga, ei ole ringkonnakohtu arvates iseenesest välistatud – sarnaselt võib koheselt ajatamisgraafikuga hõlmamata saabuda uute kogunevate maksukohususte täitmise tähtpäev või tasumisele võivad kuuluda maksuvõlad, mida

§ 111

lõike 2 alusel ei ajatata –, kuid see saab olla põhjendatud vaid erandlikul juhul, kui ajatamisgraafikus kajastamata maksuvõla kohene sissenõudmine on võimalik ilma, et see võiks ohustada ajatamisgraafiku järgset maksete tasumist, samas ajatatava maksuvõla kohene tasumine pole makseraskuste tõttu põhjendatud. Tegemist oleks olukorraga, kus ajatamisele mittekuuluv maksuvõlg oleks vähese suurusega võrreldes ajatamisele kuuluva maksuvõlaga. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Intressivõlg on vaatamata 05.11.2008 intressinõude osalisele tühistamisele ringkonnakohtu 25.03.2010 otsusega märkimisväärse suurusega ning nagu käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktis on selgitatud, ei oleks võimalik intressivõlga koheselt tervikuna sisse nõuda ning kaebaja suuri finantsraskusi arvestades ei ole see usutav ka ajatamisgraafiku järgselt põhivõla kustutamise järel. 8. Üksnes asjaolu, et ajatamisgraafiku järgselt maksete tasumine on maksukohustuslasele soodsam juhul, kui graafiku järgselt tasutaks esmalt maksu põhivõlg ning alles seejärel intressid, ei anna alust pidada maksuhalduri keeldumist ajatamistaotluse rahuldamisest õigusvastaseks. Ajatamise otstarbekuse hindamisel võib maksuhaldur lähtuda ka kaalutlusest, kas hilisem intressi tasumine on üldse enam võimalik ajal, kui maksuvõlgnevus ülejäänud osas on maksu tasumise teel kustutatud. 10

(11)3-08-2480
  1. Vaidlustatud otsus on õiguspärane, kui selle põhjendustes kajastatud otstarbekuse kaalutlused on ratsionaalsed. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist. Otsusest ei nähtu, et maksuhaldur peaks otstarbekaks maksuvõla ajatamist mingite muude tingimuste esinemisel, nt ajatamistaotluses ka intressi tasumise aja näitamisel. Et maksuvõla ajatamisega kaasneb alati oht, et maksukohustuslase rahalised võimalused ajatamisotsuse kehtivuse ajal võivad väheneda võrreldes prognoositavaga, võib pidada asjakohaseks ja põhjendatuks vastustaja kaalutlust, et otstarbekas on maksuvõla ajatamine vaid juhul, kui ajatamistaotlusest nähtub, et maksukohustuslase tegevuskava, bilanss ja muud äridokumendid näitavad, et ajatamistaotluse rahuldamisega luuakse olukord, kus maksukohustuslase majandustegevuse tulemusel muutub maksuvõla tasumine ajatamisgraafikus näidatud tähtaja jooksul võimalikuks. Ratsionaalne on seetõttu vastustaja seisukoht, et ajatamistaotluse rahuldamata jätmise aluseks sai olla maksukohustuslase sedavõrd halb ja pikaajaline finantsseis, et ajatamisgraafiku järgselt maksete tasumine pole tõenäoliselt võimalik sellisel viisil, et tagada kogu maksuvõla (sh intressi) tasumine. Olukorras, kus vaidlustatud otsuses ei ole aluseks võetud asjaolu, et kaebaja pole esitanud maksuvõlast suuremat tagatist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka hinnata, kas ajatamistaotluse rahuldamata jätmine olnuks õiguspärane, kui maksukohustuslane oleks esitanud tagatise suuruses, mis vastab kogu maksuvõla või ajatamisele kuuluva maksuvõla suurusele. Kaebaja ajatamistaotluse läbivaatamise ajal maksuhaldurile tagatist esitanud ei ole.
  2. Kaalutlusreeglite rikkumiseks ei saa pidada seda, kui maksuhaldur võtab arvesse mitte üksnes ajatamistaotluses näidatud maksuvõla sissenõudmise võimalusi, vaid ka muude maksuvõlgade sissenõudmisel eksisteerivaid raskusi.
  3. Halduskohus jättis õigesti kontrollimata vastustaja otstarbekuskaalutluse osas, mis puudutab kaebaja võimaluste olemasolu hiljem maksuvõlga tasuda. Vastustaja on tuginenud õiguspärastele kaalutlustele – intressivõlgnevuse kustutamise kohta pole kaebaja ühtegi reaalset võimalust välja pakkunud, tagatist maksuvõla kustutamiseks ning maksuhalduri poolt täiendavalt soovitud dokumente pole esitatud – ning ei olnud kohustatud muid asjaolusid, mida kaalumisel pole arvestatud, arvesse võtma.
  4. Ekslikud on kaebaja etteheited, et halduskohus ei ole kontrollinud diskretsiooni teostamise õiguspärasust maksegraafiku muutmise küsimuses. Olukorras, kus maksuhaldur on otsustanud maksuvõlga mitte ajatada ning ei ole seejuures tuginenud asjaolule, et maksukohustuslane ei ole ajatamisgraafikut soovitud viisil muutnud, ei saa olla tegemist ka olukorraga, kus maksuhaldur oleks maksegraafikut muutnud või nõudnud kaebajalt selle muutmist.
  5. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.