← Eesti

3-08-2593/266

Obsah (14)§ 75§ 35§ 32§ 25§ 291§ 29§ 34§ 52§ 27§ 4§ 301§ 2§ 28§ 85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2010, Tallinn Haldusasja num

) muudatuste menetlemisega ja menetlus jätkus pärast seda, kui 13.07.2008 jõustus

muutmise seadus, millega välistati

§ 75

lg 6 rakendamine nende taotluste suhtes, mille menetlemisel viidi enne

§ 75

lg 6 jõustumist läbi keskkonnamõju hindamine ja mille kohta oli EMK teinud ettepaneku loa andmiseks.

  1. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastati Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le kaevandamisluba. Teade ilmus Ametlikes Teadaannetes 28.11.
  2. 2

(26)3-08-2593 3. N. Reisman, K-J. Kärner, J. Lipp ja N. Malinovski esitasid halduskohtule kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirja nr 1701 tühistamiseks. Põhjendused: Kaebajatel oli Põhja-Kiviõli II karjääri territooriumil asuvate kinnistute omanikena õigus olla kaasatud kaevandamisloa menetlusse. Kaevandamisloa andmisel tuleb nii kehtiva

§ 35

lg 2 p 8 kui ka kuni 01.04.2005 kehtinud

§ 32

kohaselt arvestada nende isikute õigustega, kelle vara või tervist võib kaevandamine kahjustada. Kaevandamine mõjutab mäeeraldisel nende kinnistute kasutamisvõimalusi, keskkonnaseisundit ja väärtust, mille omanikud kaevandamisega ei nõustu ja mis jäävad kaevandamise naabrusse. Kaevandamisloaga kehtestatud omandiõiguse piirang on ebaproportsionaalne, kuna jätab kehtestamata meetmed, mida loa omanik peab järgima kaevandamisel nende kinnistute vahetus läheduses, kelle omanik ei anna kaevandamiseks nõusolekut. Kaevandamine kinnistu piiri ääres lõikab ära kinnistu veevarustuse, kuivendab pinnase, muudab võimatuks metsakasvatuse ja põllumajandusliku tootmise. Kahjuhüvitamise kohustus ei asenda loa andja kohustust tagada kinnistuomanike õiguste kaitse ja õiguste riivete proportsionaalsus. Selleks peab loa andja vähemalt kaaluma vajalike tingimuste kehtestamist. Kahjuhüvituse nõudmine tähendab kinnistuomanikule üleliigseid kulutusi. Kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades

erisusi (

§ 25

lg 11).

§-de 27 ja 33 kohaselt tuli menetluse algatamise teade ja kaevandamisloa väljaandmise teade avaldada Ametlikes Teadaannetes. Mõnevõrra erinevalt oli

-s sätestatud diskretsioonivolitus avaliku istungi pidamise kohustuse osas. Muus osas tuli lähtuda HMS avatud menetluse sätetest. HMS § 40 lg 1 ja § 47 lg 2 p 2 järgi pidanuks haldusorgan enne haldusakti andmist andma kaebajatele võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajate õiguste riivet ei välista 01.04.2005 jõustunud

regulatsioon, mille kohaselt pole kaevandamisloa väljastamise eelduseks enam maaomaniku nõusolek. Kaebajaid ei kaasatud kaevandamisloa menetlusse. Kaebajad ei jälgi regulaarselt Ametlikke Teadaandeid ja seda ei saa neilt ka oodata, kuna HMS § 47 lg 2 p 2 alusel kohustub haldusorgan avatud menetluse algatamisest isikule, kelle õigusi haldusakt võib piirata, teatama posti teel. Kaevandamisloa põhjendustest ei nähtu, et selle andmisel oleks kaalutud karjäärialale jäävate maaomanike huve. Kaevandamisloa tingimuseks ei ole seatud ligipääsu, elektri- ja veevarustuse tagamist kinnistutele, mille omanikud kaevandamiseks nõusolekut ei anna. Kaevandamine võib muuta oluliselt mäeeraldisega hõlmatud ning selle ümbruses asuvate kinnistute pinnase omadusi ja põhjavee taset, mis piirab kinnistute kasutamist metsa- ja maatulundusmaana. Kuna keskkonnamõju hindamine toimus 2004, puudus vajadus hinnata teatud kinnistuomanike kaevandamisega mittenõustumise tagajärgi. Kaasamiskohustuse rikkumine võis mõjutada lõplikku otsustust ja kaevandamisloa eritingimusi. HMS § 50 ja

§ 291järgi tuleb kaaluda eelnõu arutamist avalikul istungil.

Avaliku arutelu viib otsustaja

§ 291kohaselt läbi omal initsiatiivil või menetlusosaliste taotlusel.

Kuna menetlusosalisi ei teavitatud menetlusest, polnud neil võimalik nõuda eelnõu avalikku arutamist. Toimikust ei nähtu, kas istungi toimumist üldse kaaluti. Neid rikkumisi ei kõrvalda keskkonnamõju hindamise raames toimunud avatud menetlus. Isikutel on õigus tutvuda kaevandmisloa eelnõuga ja heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruandega enne kaevandamisloa väljastamist ning esitada oma ettepanekuid ja vastuväiteid kaevandamisloa väljastamisele või tingimustele. Sonda Vallavolikogu andis tingimusliku nõusoleku kaevandamisloa väljastamiseks 14.06.2005. Keskkonnamõju hindamine viidi läbi 2004-2005. Sellises olukorras on otsustajal hea halduse tavast ja uurimisprintsiibist tulenevat kohustus kontrollida, kas aja jooksul on kohaliku omavalitsuse seisukoht muutunud ja kas tuleb läbi viia uus keskkonnamõjude hindamine. Sama kehtib 3

(26)3-08-2593 puudutatud isikute kaasamise kohta. Taotluse menetlemise ajal selgus kolmanda isiku poolt Põhja-Kiviõli I karjääri rekultiveerimiskohustuse intensiivne rikkumine ja ta ei rakendanud mingeid meetmeid. Selline käitumine kahjustab ümbritsevat keskkonda ja seda oleks pidanud arvestama.

§ 29

lg 2 p 5 (kehtiva

§ 34

lg 2) kohaselt ei saa kaevandamisluba kohaliku omavalitsuse vastuseisu korral väljastada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Sonda Vallavolikogu andis nõusoleku kaevandamisloa andmiseks tingimuslikult ning selle lahutamatuks osaks on vallavalitsuse ja kolmanda isiku vahelises kokkuleppes sätestatud tingimused. Kaevandamisloa eritingimustes nende nõuete puudumise tõttu kohaliku omavalitsuse nõusolek tegelikult puudub. Kaevandamisloa eritingimuste p 2.8.2 kohaselt tuleb vahetult väljaspool mäeeraldist olev mets säilitada, et tõkestada tootmisprotsessidest tekkiva tolmu ja müra levikut mäeeraldise piiridest väljapoole. Vajadusel tuleb rajada täiendav roheline riba (mets). Keskkonnamõju hindamise aruandes on täiendava metsariba istutamine sätestatud soovitusliku meetmena. Kokkuleppe p 2.2 kohaselt peab kaevandaja igal juhul rohelise vööndi mäeeraldise lõunapiirile rajama. Kokkulepe nõuab vastava tegevusega alustamist 2006, kuid kaevandaja ei ole selle rajamiseks toiminguid teinud. Kaevandamisloa tingimus, mille kohaselt tuleb täiendav roheline riba rajada vajadusel, on ebamäärane. Eritingimuste p-des 2.8.15 ja 2.8.16 on piiratud kaevandaja teede kastmise ja välisõhu tolmusisalduse kontrollimise kohustust

  1. maist kuni
  2. septembrini. Kokkulepe nägi kohustuste täitmise ette aastaringselt. Kaevandamisloast jäeti välja kokkuleppe p 4 tingimus, mis sätestas vallavolikogu nõusoleku kohustusliku eeldusena, et kokkuleppel kinnistute omanikega võtab kaevandaja mäeeraldise piirides asuvad kinnistud kaevandamise ajaks rendile või muul viisil seaduslikku kasutusse või sõlmib nendega kinnistute ostmiseks ostu-müügilepingud. Vallavolikogu pidas tingimuse seadmisel silmas keskkonnamõju hindamise aruandes väljatoodud ohte kinnistuomanike õigustele ja keskkonnale seoses sellega, kui osa kinnistute omanikud kaevandamiseks nõusolekut ei anna (aruande p 6.7). Erinevalt kehtivast seadusest polnud keskkonnamõju hindamise ja aruande heakskiitmise ajal kaevandamisloa väljaandmine lubatud, kui tagatud ei olnud kinnistute kasutusõigus. Muutunud õiguslikus keskkonnas oleks vastustaja pidanud küsima kohalikult omavalitsuselt uuesti nõusolekut. Kaevandamisloa eelnõule Sonda Vallavalitsuse poolt
  3. a antud heakskiit ei kõrvalda kaevandusloa mittevastavust nõusoleku osaks olevale kokkuleppele. Nõusoleku andmine on vallavolikogu, mitte vallavalitsuse pädevuses. Kehtiva

§ 52

lg 3 kohaselt võib eraisikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Kaevandamisloa eelnõu tekst (p 1) tõendab, et vastustaja lähtus kaevandamisloa andmise otsustamiseni varasemast regulatsioonist. Kaevandamisluba ei sätesta keskkonnatingimusi juhtudeks, kus faktiline kaevandamine hakkab toimuma nö „ümber“ karjäärile jäävate üksikute kinnistute, kelle omanikega kaevandamiseks kokkulepet ei saavutata. Keskkonnamõju hindamise aruande II kd p-s 1.3.3 märgitakse, et kui omanikega mõlemaid pooli rahuldavat kokkulepet ei saavutata, peab arendaja tagama mäetööde ajal kinnistuomanikele vastuvõetavad tingimused. P 1.1.2 kohaselt peab arendaja tagama mäetööde ajal kinnistuomanikele vaba juurdepääsu, side, vee ja elektri. Millised on vastuvõetavad tingimused ja milliseid meetmeid tuleb nende tagamiseks võtta, pidanuks olema sätestatud loa eritingimustes. Kaevandamisloast ei nähtu, et tuleks võtta meetmeid keskkonnanormatiivide tagamiseks karjäärialal. Selliste keskkonnanõuete määramiseks tuleb läbi viia uus keskkonnamõju hindamine, lähtudes kehtivast seadusest ja arvestades võimalikke keskkonnamõjusid mäeeraldise alale jääda võivate kinnistute suhtes. Kaevandamisloaga tuleb lahendada teatud puhvertsooni jätmise kohustus kinnistute, millel kaevandamiseks vajalik kasutusõigus puudub, ja kaevanduse vahele. Puhvertsoonil tuleb kahjulike keskkonnamõjutuste vältimiseks säilitada mets. Kaevandamisloa eritingimuse p 2.8.2 näeb meetmed ette väljaspool mäeeraldist. Kuna kaevandamisloa menetlusel ei arvestatud võimalusega, et mäeeraldisele jääb maid, kus ei kaevandata, peaks nimetatud tingimus kehtima ka mäeeraldise peal ja mets tuleks säilitada piirnevalt kinnistutega, millel kaevandamine pole

§ 52lg 3 kohaselt võimalik. Kui metsa vastavas kohas ei kasva, tuleks vajadusel see istutada. 4

(26)3-08-2593
  1. R. Rute ja K. Tihvan taotlesid halduskohtule esitatud kaebustes Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirja nr 1701 tühistamist. Menetlusnormide rikkumise väited ühtisid eeltoodud kaebustega. K. Tihvan sõlmis 01.02.2006 15-aastase tasulise kasutusvalduse lepingu riigi omandis oleva Neljaristi kinnistu kasutamiseks ja 07.11.2005 Viirpuu kinnistu kasutamiseks. Alates 08.07.2005 kuulub talle Turba kinnistu. R. Rute sõlmis 19.12.2005 15-aastase tasulise kasutusvalduse lepingu riigi omandis oleva Vannase kinnistu kasutamiseks. Maade sihtotstarbeks on maatulundusmaa. Kasutusvalduse lepingud sõlmiti maareformi seadus (MaaRS) alusel ja neist ei nähtu kinnistute kasutamise piiranguid. Nähtub vaid, et kinnistud asuvad potentsiaalsetel põlevkivikarjääri aladel. Kaebajad soovivad kasutada kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks. Kaevandamine lõikab ära kinnistute veevarustuse, kuivendab neid, muudab looduslikku kooslust ning muudab võimatuks või ebaotstarbekaks metsakasvatuse ja põllumajandusliku tootmise. Samuti võtab kaevandamine kaebajate kinnistute ümber juurdepääsu kinnistutele. Kaebajaid ei kaasatud menetlusse ja neid ei teavitatud kaevandamisloa andmise menetlusest. Haldusakti andmisel ei ole kaalutud nende huve.
  2. M. Liinat ja N. Jaanson taotlesid halduskohtule esitatud kaebustes Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirja nr 1701 tühistamist. Menetlusnormide rikkumise väited ühtisid eeltoodud kaebustega. Kaevandamine kaebajate kinnistute ümber lõikab ära kinnistute veevarustuse, kuivendab pinnast, muudab võimatuks põllumajandusliku tootmise. Lahendamata on kinnistutele juurdepääs. Kaevandamine kahjustab perekonnaelu, tervist ja privaatsust, ei taga omandi ja kodu puutumatust. M. Liinat on mäeeraldisel asuva eluhoonetega Mesila kinnistu omanik. Ostu-müügileping sõlmiti 28.11.
  3. Ta tegi seal enne kinnistu omandamist hädavajalikke renoveerimistöid. N. Jaanson sõlmis 02.12.2008 eluhoonega Kendi kinnistu ostu-müügilepingu. Ta tegi enne kinnistu omandamist hädavajalikke renoveerimistöid. Ta soovib sinna rajada kodu, tegeleda mahepõllunduse ja mesilaste kasvatamisega. Kaebajad ei teadnud ostu-müügilepingu sõlmimisel kaevandamisloa väljaandmisest. Elanike seas oli
  4. a juttu kaevanduse laiendamisest, kuid see vaibus. Kinnistute endisi omanikke ei teavitatud kaevandamisloa andmise kavatsusest ega arvestatud nende huvidega. Kuna keskkonnamõju hindamisest oli möödunud pikk aeg, tulnuks teha uus keskkonnamõju hindamine, arvestades muutunud isikute ringi, keskkonnaseisundi ja keskkonnataluvuse võimalikke muutusi.
  5. AS Vestman Varahaldus taotles halduskohtule esitatud kaebuses Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirja nr 1701 tühistamist. Põhjendused: Kaebaja on mäeeraldise keskosas asuva Jänese kinnistu omanik. Rikutud on tema õigust osaleda menetluses. Kui kolmandale isikule ei oleks väljastatud kaevandamisluba, olnuks kaebajal soovi korral ise võimalik taotleda kaevandamiseks luba. Praegu ei ole see võimalik või on võimalust oluliselt piiratud, mistõttu piiratakse tema ettevõtlusvabadust (PS § 31). Kaevandamise ajal ja selle järgselt on takistatud või oluliselt piiratud kinnistu kasutamine. Kaevandamisloa andmisega piiratakse kaebaja juurdepääsu kinnistule, muutub taimestik ja niiskus. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse (KeHAS) § 16 lg 1 p 3 alusel tuli keskkonnamõju hindamisest kirjalikult teavitada maaomanikke, kelle huve võib tegevus otseselt mõjutada. Teavitamine Ametlike Teadaannete kaudu ei ole piisav. Kaebajat ei teavitatud ka loa andmise menetluse alustamisest. Kaebajale ei tagatud võimalust olla ärakuulatud. Mäeeraldise nimest ei pidanud kaebaja aru saama, et tema kinnistu võib kuuluda mäeeraldise koosseisu. Teates ei toodud välja kinnistuid nimeliselt. Täiendav teavitamine polnuks üleliia kulukas. 5
(26)3-08-2593 Kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks on asjaolu, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida pole võimalik ära hoida ega leevendada. Nii pika aja jooksul on muutunud kinnistu omanikud ja nende tegevused maa-alal, mis võib muuta oluliselt keskkonna olukorda ja kaevandamise perspektiivi. Keskkonnamõju hindamises ei ole arvestatud seaduse muutumisest tingitud olukorraga, kus osa kinnistuomanikest ei anna nõusolekut kaevandamiseks. Enne loa andmist tuleks saavutada nõusolek mäeeraldisel asuvate kinnistute osas ja teha uus keskkonnamõju hindamine kõigi nende kinnistute osas, mille osas ei saavutata nõusolekut. 7. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebused rahuldamata, leides, et kaebajad omandasid kinnistud või piiratud asjaõigused ajal, mil nad teadsid või pidid teadma, et kinnistute suhtes on esitatud kaevandamisloa taotlus. Kaebustega hõlmatud kinnistute tolleaegsed omanikud olid kaasatud kaevandamisloa andmisele eelnenud haldusmenetlusse. KeHAS § 5 alusel hinnati keskkonnamõju hindamise käigus kaevandamisloaga eeldatavalt kaasnevat vahetut ning kaudset mõju inimeste tervisele ja varale. Järgiti ka

§ 27

nõudeid.

§ 25lg 11 ja § 27 on erisätted HMS § 47 suhtes.

Eraldi avaliku arutelu korraldamata jätmine kaevandamisloa arutamiseks tulenes

§-st

  1. Menetlusosalised avaliku arutelu korraldamise taotlust ei esitanud ja vastustaja ei pidanud selle korraldamist vajalikuks, pidades keskkonnamõju hindamise raames toimunud arutelusid piisavaks. Isegi juhul, kui kaebajate viidatud rikkumised oleksid aset leidnud, ei ole see mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Keskkonnamõjud, mida hinnatakse, on pikaajalised ega muutu aasta või paariga, lisaks on keskkonnamõjude hindamine aeganõudev ja kallis menetlus. Näiteks näeb kehtiv keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 11 lg-le 6 ette, et kord juba hinnatud keskkonnamõju hinnatakse uuesti juhul, kui eelmisest keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest on möödas rohkem kui neli aastat. Puudub alus arvata, et vaidlusaluses karjääris põlevkivi kaevandamisega eeldatavalt kaasnevad keskkonnamõjud oleksid praegu oluliselt teistsugused kui
  2. Muutus kaevandamisloast puudutatud isikute ringis ei ole selliseks muudatuseks. Kaebajad ei väitnud, et neile kuuluvaid kinnistuid iseloomustavad asjaolud oleks kaevandamisloa menetluse ajal muutunud. Kaevandamistöid Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris alustati juba
  3. a ja nendest tulenevate mõjudega sai juba arvestada. Tulenevalt

§ 34

lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alustest ei saanud kaevandamisloa menetlemisel tähtsust omada ka kaebajate väide, et kolmas isik ei ole Põhja-Kiviõli I karjääri osas nõuetekohaselt täitnud rekultiveerimiskohustust. Lisaks ei ole kaebajad seda väidet ka tõendanud. Sonda Vallavolikogu on kaevandamisloa andmisega selles sätestatud tingimustel nõustunud ja kaevandamisloas on vajalikul määral arvestatud omavalitsuse seatud tingimustega. Kaebajate väited rohelise vööndi rajamise kohustuse osas on otsitud. Kaevandamisluba ei sea kaebajaid vallavolikogu poolt heakskiidetud kokkuleppes sätestatuga võrreldes halvemasse olukorda. Kokkuleppe p 2.1 ei nägi ette, et niisutus peab olema piisav. Kaevandamisloa p-s 2.8.15 sätestatud nõue tagab niisutuse piisavuse. Vastuolu puudub ka kaevandamisloa p 2.8.16 ja kokkuleppe p 2.1 vahel – kohustus kontrollida välisõhus tolmu sisalduse vastavust teatud perioodidel ei välista kohustust hoida välisõhu lubatud saastetase seaduses sätestatud piirides.

§ 52

lg 3 alusel puudub kaevandamisloa väljaandjal vajadus reguleerida kaevandamisloas sellega hõlmatud territooriumile jäävate kinnistute omanike ja kaevandaja vahelisi suhteid (kokkuleppe p 4). Kolmanda isiku ja Sonda Vallavolikogu vahel 15.06.2005 sõlmitud kokkulepe kehtib sõltumata sellest, kas selles sätestatud tingimused on kaevandamisloasse lisatud või mitte.

§ 75

lg 3 ja HMS § 5 lg 5 järgi tuli kaevandamisloa menetlemisel lähtuda taotluse esitamise ajal kehtinud menetlusnormidest. Vabariigi Valitsuse nõusolek oli

§ 29lg 2 p 5 kohaselt vajalik vaid juhul, kui kohalik omavalitsus kaevandamisloa väljaandmise vaidlustas. 6

(26)3-08-2593 Kaevandamisluba on õiguspärane. Keskkonnamõju hindamise aruandes (p-d 6.4, 6.6.1, 6.7, 10.1) arvestati võimalusega, et kõik kaevandamisloast puudutatud kinnistute omanikud ei anna selleks nõusolekut, ent kaevandamisluba antakse välja sellele vaatamata. See, millised kinnistud omaniku vastuseisu tõttu kaevandamistöödest puutumata jäävad, selgub alles pärast kaevandamisloa andmist kaevandaja ja kinnistu omanike vahel peetavatel läbirääkimistel. Seetõttu saab kaevandamisloas sätestada üksnes kaevandamise üldised tingimused. Üksikute kinnistute kaitseks vajalike meetmetega tegeletakse kaevandamisloa alusel tehtavate tööde jaoks koostatavas kaevandamise projektis (kaevandamisseaduse (KaevS) § 7 lg 1). Vajadusele näha vastavad tingimused ette mäetööde projektis viidati aruande p-s 6.6.1. Kaebajatel on piisavad õiguskaitsevahendid. Lisaks õigusele keelata kaevetööd neile kuuluvatel kinnistutel, võivad nad kaevandamistöödest tulenevate kahjulike mõjutuste tõrjumiseks kasutada ka asjaõigusseaduses sätestatud naabrusõigusi. 8. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ palus jätta kaebused rahuldamata kaebajatel kaebeõiguse puudumise tõttu. Menetlusnormide osas tuli kohaldada kuni 31.03.2005 kehtinud

-st ja materiaalõiguse osas alates 01.04.2005 kehtivat

. Kaevandamisloa taotlemise teade avaldati Ametlikes Teadaannetes. Teates paluti puudutatud isikutel esitada oma vastuväited ja ettepanekud nelja nädala jooksul teate ilmumisest. Vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.

§ 291

nägi avaliku istungi läbiviimise osas haldusorganile ette kaalutlusõiguse ja kuna ettepanekuid ja vastuväiteid ei esitatud, polnud avaliku istungi korraldamine tarvilik. Sonda Vallavalitsus on andnud nõusoleku kaevandamisloa väljastamiseks ja Vabariigi Valitsuse nõusolek ei olnud nõutav. Haldusaktis on kokkuleppest tulenevaid tingimusi järgitud. Kaevandamisloa eelnõu on kooskõlastatud pärast kokkuleppe tingimuste sisseviimist Sonda Vallavalitsusega. Kaevandamisluba vastab alates 01.04.2005 kehtivale

-le ning sisaldab meetmeid inimese varale, tervisele ja keskkonnale kaevandamisest tulenevate kahjulike mõjude vähendamiseks (nt loa p-d 2.8, 2.8.5, 2.8.6, 2.8.8). AS Vestman Varahaldus ettevõtlusvabaduse riive on hüpoteetiline, sest ta ei ole esitanud taotlust kaevandamisloa saamiseks samal mäeeraldisel. Tema õiguseellast teavitati keskkonnamõju hindamisest ja kaevandamisloa taotluse esitamisest. Kui S. Käärt jättis kaebaja teavitamata kaevandamisloa menetlusest, saab kaebaja esitada tsiviilõiguslikke nõudeid tema vastu. 9. Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2009 otsusega kaebused rahuldamata. N. Reismanilt, K.J. Kärnerilt, J. Lipult, N. Malinovskilt, R. Rutelt ja K. Tihvanilt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulu igaühelt 6916 krooni; N. Reismanilt, K.-J. Kärnerilt, J. Lipult, N. Malinovskilt, R. Rutelt, K. Tihvanilt, M. Liinatilt ja N. Jaansonilt mõisteti Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulu igaühelt 35 416,66 krooni, AS-lt Vestman Varahaldus mõisteti Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulu 16 666,66 krooni. Põhjendused: 1) Kaebajate subjektiivsete õiguste riive Kaevandamisluba võib olla aluseks kinnisasja sundvõõrandamisele või -sundvalduse seadmisele. Juhul, kui kinnistu omanik ei anna nõusolekut oma kinnistul kaevandamiseks ja kaevandaja asub kaevandamisluba realiseerima, kaasneb sellega erineva intensiivsuse ja iseloomuga mõju omandiõiguse kasutamisele. Kinnistu omanikul (või kasutajal) on õigus selle aluseks oleva kaevandamisloa õiguspärasust kohtulikult kontrollida sõltumata haldusmenetluses osalemisest. Kinnistutel hoonestuse puudumine, aktiivse kasutamise puudumine loa väljastamiseni ja asjaolu, et osa kaebajaid asus kinnistuid pärast kaebuse esitamist võõrandama, ei välista subjektiivsete õiguste riivet. Põhiseaduse § 32 kaitseb igaühe õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused peab sätestama seadus. Kaevandamine mäeeraldisel mõjutab kinnistute kasutamisvõimalusi, looduslikku seisundit ja võib mõjutada ka väärtust. Kaevandamisel tuleb arvestada 7

(26)3-08-2593 kaevandamisloas määratud tingimusi, mille õiguspärasus ja piisavus on vaidluse põhiteemaks. Seega eeldab lõpliku hinnangu andmine sellele, kas kaevandamisluba on kaasa toonud kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise, hinnangu andmist ka haldusakti õiguspärasusele. Kaevandamisluba võib hakata rikkuma M. Liinati ja N. Jaansoni PS §-s 33 sätestatud põhiõigust kodu puutumatusele. Euroopa Inimõiguste Kohus on laiendanud kodu mõistet ka suvilale. Kodu puutumatuse rikkumine on võimalik ka tõsise keskkonnasaaste kaudu. See, et kaebajad omandasid kinnistud pärast kaevandamisloa väljastamist, ei välista nende õigust tugineda oma subjektiivsete õiguste rikkumisele ja haldusakti sisulisele õigusvastasusele. Sõltumata kinnistute omandamise eesmärgist võib kaevandamisluba riivata ka N. Reismani õigusi. Kui kohus tuvastab, et kaevandamisloas on jäänud nõuetekohaselt määramata eritingimused, saab see mõjutada N. Reismani võimalusi oma kinnistute kasutamisel, kuna võib välistada nende kasutamise vastavalt maa sihtotstarbele. Riik andis R. Rutele 15-aastase kasutusvalduse Vannase kinnistu põllumajanduslikuks kasutamiseks ja sõlmis kasutusvalduse seadmise lepingu oktoobris
  1. K. Tihvani kasutusvalduses on Neljaristi ja Viirpuu kinnistud (2005 ja 2006), alates 08.07.2005 kuulub talle Turba kinnistu. Eesti Maaülikooli koostatud hinnang, vaatlusprotokollid ja põllumajandustoetuste taotlemise dokumendid tõendavad, et kaebajad tegelesid kaebuste esitamise ajal neil kinnistutel põllumajandusliku tegevusega. Viirpuu ja Neljaristi kinnistutel on kasvavad kultuurheinataimed, seal on niidetud. Vannase kinnistut kasutatakse põllumajandusliku maaüksusena. Kaebajatel oli kaebuste esitamise ajal ja on jätkuval kinnistute kasutusõigus ja K. Tihvanil lisaks ühe kinnistu omandiõigus. Seega võib kaevandamisluba riivata kaebajate subjektiivseid õigusi maa kasutamisel. J. Lipp omandas 2007 Vihma kinnistu, sihtotstarbega maatulundusmaa (metsamaa). Ta sõlmis võlaõigusliku müügilepingu kinnistu võõrandamiseks N. Reismanile, kelle kasuks 24.04.2007 kanti kinnistusraamatusse kinnistu omandamist tagava eelmärge. Kaebuse esitamise ajal oli J. Lipp kinnistu omanik ja omandiõiguse üleminek võib toimuda
  2. Ta on koostanud maaüksuse kohta metsamajandamiskava 2006-
  3. a, esitanud metsateatise osaliselt metsa mahavõtmiseks ja N. Reismaniga sõlmitud lepingu kohaselt müüdi kinnistu ilma kasvava metsata. Ka J. Lipp saab tugineda omandiõiguse riivele ja kaevandamisluba võib mõjutada kinnistu kasutamist. K.-J. Kärner omandas 2006 Laiamänni kinnistu, sihtotstarbega maatulundusmaa (metsamaa). Ta sõlmis võlaõigusliku müügilepingu kinnistu võõrandamiseks N. Reismanile, kelle kasuks kanti 07.08.2008 kinnistusraamatusse kinnistu omandamist tagav eelmärge. Lepingu kohaselt on K.J. Kärner kinnistu omanik kuni
  4. a lõpuni. Ta on koostanud maaüksuse kohta metsamajandamiskava 2006-
  5. a, esitanud metsateatised ja metsa veoselehed, mis kinnitavad metsa osalist mahavõtmist. Lepingu järgi on kaebaja õigustatud kasvavat metsa raiuma ja realiseerima. Seega saab kaebaja tugineda omandiõiguse riivele ja luba võib mõjutada kinnistu kasutamist. N. Malinovski omandas 21.06.2007 Soosilla kinnistu, sihtotstarbega maatulundusmaa (metsamaa). Ta sõlmis võlaõigusliku müügilepingu kinnistu võõrandamiseks N. Reismanile, kelle kasuks kanti 31.07.2008 kinnistusraamatusse kinnistu omandamist tagav eelmärge. N. Malinovski on lepingu järgi kinnistu omanik kuni
  6. a. Ta on koostanud maaüksuse kohta metsamajandamiskava 2006-
  7. a, esitanud metsateatise, mille kohaselt on lubatud metsa maha võtta ja uut istutada. Lepingu alusel on ta õigustatud kasvavat metsa raiuma ja realiseerima. Seega saab kaebaja tugineda omandiõiguse riivele ja kaevandamisluba võib mõjutada kinnistu kasutamist. AS Vestman Varahaldus ei kasutanud Jänese kinnistut kaebuse esitamise ajal ja sellel ei paikne ehitisi, kuid talle kuulub kinnistu omandiõigus, mistõttu võib kaevandamisluba riivata omandiõi8
(26)3-08-2593 guse teostamist. Subjektiivset õigust kaevandada riiklikult tähtsat maavara, mis jääb kaebaja kinnistu alusesse maapõue ega kuulu

§ 4

kohaselt eraõiguslikust isikust kinnistu omanikule, kaebajal ei ole ja ta ei ole sellist taotlust ka esitanud. Kui see esitatakse, lahendab haldusorgan selle eraldi haldusaktiga. Ka juhul, kui kaevandamisluba tühistatakse ja kolmas isik esitab uue taotluse, ei ole tõenäoline, et AS Vestman Varahaldus saab samale alale kaevandamisloa, kuna

§ 301

lg 1 järgi tuleks kolmanda isiku taotlust põlevkivi kaevandamiseks kaevandamisloa väljastamiseks eelistada kaebaja samasisulisele taotlustele, sest kolmandale isikule on juba väljastatud kaevandamisluba põlevkivi kaevandamiseks karjääri I osas. 2) Menetlusnormide väidetav rikkumine Kaevandamisloa taotluse menetlemisel tuli kohaldada menetluse alguses kehtinud norme (kuni 31.03.2005 kehtinud

).

§ 2

lg 3 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades

erisusi.

§ 25

lg 11 kohaselt kohaldatakse kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlusele avatud menetluse sätteid, arvestades

erisusi.

§ 27

järgi peab kaevandamisloa väljaandja teavitama kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamisest Ametlikes Teadaannetes ja saatma taotluse koopia kaevandamisala asukoha kohalikule omavalitsusele. Haldusorgan järgis neid avaliku teatavakstegemise nõudeid ja sellisel viisil avalikkuse teavitamine oli piisav. Loa taotlusest nähtuvalt oli vastustajale teada kavandatava mäeeraldise paiknemine ja kinnistuomanike andmed. Kavandatava mäeeraldise alale jäävate kinnistuomanike teavitamine menetluse alustamisest Ametlike Teadaannete kaudu ei ole piisav, kuna ei saa eeldada, et inimene sealt ilma ajendita teavet otsiks.

-st ei tulene erisusi, mis välistanuks HMS § 47 lg 2 p 2 kohaldamise. Antud juhul ei oleks ka teavitamisega seotud kulud olnud ülemäära suured. Isik, kelle õiguslikult kaitstud huvi haldusakt puudutab, tuli menetlusse kaasata menetluse alustamisel. Seega tulnuks saata kaevandamisloa menetluse algatamise teade postiga mäeeraldisele jäävatele tolleaegsetele kinnisasja omanikele vastavalt HMS § 47 lg 2 p-le

  1. See formaalne rikkumine ei too aga kaasa haldusakti tühistamist. R. Rutet ja K. Tihvanit teavitati keskkonnamõju hindamise algatamisest 17.02.2004 kirjaga. Kuna K. Tihvan osales keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande avalikul arutelul ning R. Rute keskkonnamõju hindamise programmi avalikul arutelul, pidid nad kirjad kätte saama. 17.02.2004 kirjaga teavitati ka N. Reismani, M. Liinati, N. Jaansoni ja AS Vestman Varahaldus kinnistute endisi omanikke. Keskkonnamõju hindamise programmi avalikul arutelul osalesid N. Jaansoni kinnistu endine omanik V. Kend ning N. Reismani kinnistute endised omanikud A. Jõesaar ja Heljo Rohtma. N. Reismani kinnistute endised omanikud A. Jõesaar, H. Rohtma ja A. Kullat osalesid ka keskkonnamõju hindamise aruande avalikul arutelul. Seega pidid keskkonnamõju hindamise menetluses osalenud õiguseellased olema kirjad kätte saanud. 17.02.2004 kirjas informeeriti kaevandamise eesmärgist; mäeeraldise laiendamise vajadusest; mäeeraldise asukohast; asja materjalidega, sh maavara kaevandamise loa taotlusega, tutvumise võimalusest ja kohast. Samuti märgiti, et maavara kaevandamise loa taotluse kohaselt soovib Kiviõli Keemiatööstus OÜ kaevandada 500-1500 tuhat tonni põlevkivi aastas. Kaevandamisloa taotlemise teade avaldati Ametlikes Teadaannetes 18.02.
  2. Kuna kiri jõudis adressaatideni ja sellest oli võimalik välja lugeda, et kaevandamisloa taotlus on esitatud (menetlus on alanud ja selle raames algatatud keskkonnamõju hindamine), saab lugeda neid menetluse alustamisest teavitatuks. Seega oli neile tagatud ärakuulamisvõimalus ja võimalus pöörduda selgituste saamiseks haldusorgani poole. Asjaolu, et menetluse alustamisel kaebajatele kuulunud kinnistud hiljem müüdi, ei oma menetluse alustamisest teadasaamisel tähtsust. Kui kinnistu menetluse kestel vahetas omanikku, oli kinnistu müüjal kohustus ostjat teavitada, et kinnistu asub alal, millel kaevandamiseks võidakse väljastada kaevandamisluba ning vastav menetlus on alanud. Kinnistu endisele omanikule menetluse alustamise teate kättetoimetamise saab lugeda siduvaks ka järgmise omaniku suhtes. Haldusorgan ei pea kordama menetlustoiminguid 9

(26)3-08-2593 iga kord, kui kinnistu omanik vahetub, see ei oleks kooskõlas menetluse ökonoomsuse põhimõttega (HMS § 5 lg 2) ja võiks muuta haldusmenetluse läbiviimise võimatuks. N. Reisman pidi kaevandamisloa taotluse esitamisest olema teadlik enne kinnistute omandamist, sest ta on registriväljavõtte kohaselt OÜ-ga Select Oil NV otseselt seotud isik ja äriühing sõlmis 07.08.2006 OÜ-ga T.R. Tamme Auto osa müügi eellepingu, mille p-s 4.2 märgiti, et PõhjaKiviõli II karjääri osas on esitatud kaevandamisloa taotlus. OÜ Select Oli NV 26.09.2008 kirjast OÜ-le T.R. Tamme Auto nähtub, et N. Reisman oli ka huvitatud kaevandamisloa väljastamisest, mistõttu on tema väited menetlusest mitteteadmisest ja ärakuulamata jätmisest alusetud. Vastustaja ei pidanud saatma menetluse alustamise teadet postiga N. Malinovskile, J. Lipule j K.-J. Kärnerile, sest nad ei kuulunud siis puudutatud isikute ringi. Kuna N. Malinovski ja K.J. Kärner olid Sonda Vallavolikogu liikmed 2004-2005, mil volikogu arutas korduvalt kolmandale isikule kaevandamisloa andmisega seonduvat, olid nad menetlusest teadlikud sõltumata sellest, kas nad lugesid Ametlikke Teadaandeid. Ka J. Lipu teavitamine Ametlike Teadaannete kaudu oli nõuetekohane. Piirkonna elanikuna sai ta teavet ilmselt juba
  1. a kohalikust ajalehest Põhjarannik, kus kaevandamisega seotut kajastati, sh märgiti, et kohalikud elanikud on karjääri tulekust teades maid kokku ostnud, eesmärgiga need ettevõtjale müüa, ja 23.03.2005 kehtestatud Sonda valla teemaplaneeringust (teade avaldati ajalehes Põhjarannik), milles arvestati PõhjaKiviõli põlevkivikarjääri II osa rajamisega. Neil kaebajatel oli võimalik kasutada menetluslikke õigusi hetkest, kui nad omandasid puudutatud isiku staatuse. Kuna M. Liinat ja N. Jaanson omandasid kinnistud alles pärast haldusakti andmist, puudub nende osas vajadus käsitleda nende õiguste rikkumist seoses menetlusse kaasamisega. Usutav ei ole, et kaebajad ei saanud mäeeraldise nimetusest aru, millised kinnistud jäävad mäeeraldisele, kuna teates ei ole kinnistute nimesid välja toodud. N. Reisman kui nn erihuviga isik ja teised kohalikest elanikest kaebajad ei saanud olla teadmatuses, millist ala mäeeraldise uus osa hõlmab. Sellise asjaolu väljaselgitamist saab pidada ostja hoolsuskohustuse hulka kuuluvaks. Ka 17.02.2004 kirja saanud AS Vestman Varahaldus õiguseellasele ei saanud jääda arusaamatuks, et toimuv menetlus tema kui Jänese kinnistu omaniku huve puudutab (kahtluse korral võis pöörduda haldusorgani poole teabe saamiseks). Samuti oli endine omanik kinnistu müümisel kohustatud vastava teabe edastama ostjale. Haldusorgan saatis keskkonnamõju hindamise menetluses postiga kirjad kinnistu omanikele ka 31.03.2004, 30.07.2004, 16.08.2004 ja 19.08.
  2. Need kirjad tulnuks pärast Jänese kinnistu omaniku vahetumist saata AS-le Vestman Varahaldus. Kuna kaebajale pidi menetluse alustamise teave jõudma nii Ametlike Teadaannete kui S. Käärti vahendusel, siis hilisemad õigusvastased menetlustoimingud ei saanud mõjutada teadlikkust menetluse toimumisest. Seega oli kõigile kaebajatele loodud võimalus esitada vastuväiteid ja arvamus. Samuti toimus teavitamine menetlustoimingutest ja ärakuulamine või selleks võimaluse loomine keskkonnamõju hindamise menetluses. HMS § 40 lg 1 ei määra, millises menetlusstaadiumis tuleb isikud ära kuulata. Kummalgi juhul tolleaegsed maaomanikud vastuväiteid ei esitanud. Augustis 2005 andis kaevandamisloa väljastamiseks nõusoleku EMK ja 2005 sügisel valmis kaevandamisloa väljaandmiseks haldusakti eelnõu, mis kooskõlastati akti adressaadiga. Otsust vastu ei võetud, sest leiti, et enne on vaja kinnitada põlevkivi kasutamise riiklik arengukava.

§ 75lg 6 (jõustus 28.03.2006) alusel peatati menetlused loataotlustes.

13.07.2008 jõustus

§ 75

lg 7, mille kohaselt

§ 75

lg-t 6 ja § 34 lg 1 p 17 ei kohaldata nende lubade taotlustele, mille menetlemisel viidi enne

§ 75

lg 6 jõustumist läbi keskkonnamõju hindamine ja mille kohta on EMK teinud ettepaneku loa andmiseks. Kuna kolmanda isiku puhul kuulus kohaldamisele

§ 75lg 7, siis toimus nn menetluse uuendamine seaduse alusel. 10

(26)3-08-2593 Haldusorgan ei pidanud HMS § 48 alusel panema kaevandamisloa eelnõu avalikkusele tutvumiseks välja ega määrama seisukohta esitamise tähtaega. See tuleneb

alusel toimuva kaevandamisloa andmise menetluse eripärast ja õigusaktidest tulenevatest tähtaegadest loa andmise otsuse tegemiseks, samuti

§ 52lg-st 3.

Kaevandamise loa andmise menetluses toimus kaks avalikku arutelu (21.04.2004 keskkonnamõju hindamise programmi ja 02.09.2004 keskkonnamõju hindamise aruande arutamine) ning anti võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks kaevandamisloa taotluse esitamise järgselt ja keskkonnamõju hindamise menetluses. Kuigi keskkonnamõju hindamise menetluse ajal ei saanud olla veel ette valmistatud haldusakti eelnõu, võis keskkonnamõju hindamise avalikustatud aruande ja asjaolu põhjal, et tegemist oli karjääri laiendamisega, järeldada, et haldusorgan tõenäoliselt loa väljastab. Haldusorganil puudub kaevandamisloa väljaandmise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus.

-st tulenevalt on kaalutlusõigus seotud peamiselt kaevandamisloa tingimuste määramisega. Keskkonnamõju hindamise menetlus toimub kaevandamisloa andmise menetluse raames ja kõik otsustused (algatamine, avalikustamine, programmi ja aruande heakskiitmine) on käsitletavad kaevandamisloa andmise menetluses tehtavate toimingutena. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on hinnata kaevandamisloaga eeldatavalt kaasnevat vahetut ja kaudset mõju inimese tervisele ja varale (KeHAS § 5) ning anda soovitused nende mõjude leevendamise meetmete osas. Seega ei ole tegemist eraldiseisvate menetlustega ja keskkonnamõju hindamise menetluses tehtud toimingud omavad tähtsust kogu kaevandamisloa menetluses. Keskkonnamõju hindamise menetlustoiminguid ei ole vaidlustatud.

§ 52

lg 3 kohaselt võib eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Pärast kaevandamisloa andmist asub kaevandaja maaomanikega läbirääkimisi pidama ja alles nende tulemustest selgub, millistel kinnistutel saab kaevandada ja millistel mitte. Seejärel tuleb kaevandajal koostada kaevandamise projekt, milles sisaldub kirjeldus inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete ja kaevandamise puhul kaevandatud alade rekultiveerimise ning mäendustingimuste ja kasutatava tehnoloogia kohta (KaevS § 7 lg 1 p 4). Enne 01.04.2005 kehtinud

ega selle § 25 lg 2 alusel keskkonnaministri poolt kehtestatud kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise kord ei näinud ette tähtaega üleriigilise tähtsusega põlevkivimaardlas kaevandamiseks loa andmiseks, kuid otsus tuli teha mõistliku aja jooksul. Uue

§ 28

lg 7 alusel vastu võetud keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 § 4 lg 6 järgi tuleb teha otsus kaevandamisloa andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. See tähtaeg on mõistlik ka vana seaduse alusel otsuse tegemisel. Jättes kõrvale, et EMK andis nõusoleku 31.08.2004 ja menetlus oli läbiviidud sügiseks 2005, ei oleks HMS §-des 48, 49 ja 50 toodud korda järgides võimalik kaevandamisluba anda kahe kuu jooksul. HMS § 48 lg 1 järgi tuleks eelnõu panna välja avalikkusele tutvumiseks, HMS § 49 lg 1 järgi anda huvitatud isikule ja õiguslikult puudutatud isikule arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat väljapaneku algusest arvates (HMS § 49 lg 2). HMS § 49 lg 5 alusel tuleb anda pärast avaliku väljapaneku käigus võimalikku eelnõu muutmist isiku kahjuks talle tähtaeg ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. HMS § 49 lg 3 kohaselt peab saama enne asja otsustamist ettepanekute ja vastuväidetega tutvuda ka taotluse esitaja. Asjas avaliku arutamise korraldamisel HMS § 50 ja

§ 291

alusel tuleb vastavalt HMS § 50 lg-le 4 saata menetlusosalisele kutse 10 päeva enne istungit. Seega esinevad sellised

erisused, mille tõttu HMS õigusakti eelnõu avalikku väljapanekut käsitlevaid sätteid ei kohaldata. Samuti ei näe

ette haldusakti eelnõu osas puudutatud isikute arvamuse kirjalikku küsimist. Haldusorgan saab oma initsiatiivil või menetlusosalise taotlusel

§ 291alusel korraldada eelnõu arutamiseks istungi.

Vastustaja ei pidanud seda vajalikuks, kuna asjas toimusid avalikud arutamised keskkonnamõju hindamise raames ning arvamusi ja vastuväiteid ei esitatud, samuti ei esitatud taotlust istungi pidamiseks. Kaebajad olid või pidid olema teadlikud toimuvast menetlu11

(26)3-08-2593 sest. Vastustaja toimis õiguspäraselt. Põhjenduste, miks istungit ei peetud mõistlikuks, esitamata jätmine haldusaktis ei riku kaebajate õigusi ega olnud ka vajalik. 3) Menetlustoimingute kordamise vajadus KeHJS § 11 lg 6 näeb ette, et kord juba hinnatud keskkonnamõju hinnatakse uuesti juhul, kui eelmisest keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest on möödas rohkem kui neli aastat. Et keskkonnamõju hindamise aruanne kinnitati 04.03.2005, oli haldusakti andmise ajaks möödunud 3 aastat ja 9 kuud. Kuigi varem seadus sellist tähtaega ette ei näinud, saab selle normi alusel hinnata, kas keskkonnamõju hindamise heakskiitmisest on möödunud ebamõislikult pikk ajavahemik, mistõttu võivad olla keskkonnatingimused muutunud määral, et uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik. Pelgalt ajafaktor ei õigusta uue keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Kaebajad ei esitanud veenvaid põhjendusi, milles väljendub selline keskkonnatingimuste muutus, mis õigustaks uue keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Kuna kaevandamistöid karjääris alustati juba 2003. a, sai nendega keskkonnamõju hindamise läbiviimisel arvestada. Tulenevalt

§ 34

lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alustest ei saanud kaevandamisloa menetlemisel omada tähtsust, et kaebajate väitel ei ole kolmas isik täitnud PõhjaKiviõli I karjääri osas nõuetekohaselt rekultiveerimiskohustust. Kaebajad ei tõendanud, et kolmas isik oleks tekitanud ulatusliku keskkonnakahju või rikuks keskkonnanõudeid pidevalt. Kaebajad on pöördunud keskkonnainspektsiooni ja keskkonnaameti poole väidetavatest rikkumistest teadaandmiseks, kuid kontrolli käigus pole pädevad haldusorganid rikkumisi tuvastanud. Keskkonnainspektsiooni 04.03.2009 kirja kohaselt tuvastati 2008. a rikkumisi välisõhu kaitse seaduse osas, kuid sellest ei saa järeldada, et toimunud oleks oluline ja püsiv keskkonnaseisundi muutus. 21.10.2009 koostatud akti kohaselt ei tuvastatud karjääri esimeses osas ei rikkumisi. Muutus kaevandamisloast puudutatud isikute ringis ei saa olla selliseks muudatuseks, mis tingiks uue keskkonnamõju hindamise läbiviimise. Kaebajad ei väitnud, et senine maakasutuse otstarve oleks omanike vahetumisel muutunud, karjäärialale ei ole asunud elama uusi püsielanikke, kaebajad ei ole väitnud oma kinnistutel oluliste investeeringute tegemist. Uue keskkonnamõju hindamise läbiviimist ei saa õigustada uute kinnistuomanike huviga keskkonnamõju hindamise menetluses osaleda ja kontrollida, kas keskkonnatingimuste osas on toimunud mingeid muudatusi. Keskkonnamõju hindamise läbiviimine on aeganõudev ja kallis menetlus ning selle kordamine vajaduse puudumisel rikuks taotleja õigusi. Kaebajate huvide seisukohast ei muutnud

muutumine midagi. Kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisluba vaidlustanud. Kaebajate oletused omavalitsuse võimalikust meelemuutusest on spekulatiivsed. 4) Kaevandamisloa materiaalne õiguspärasus Kaevandamisloa andmisel kuulusid kohaldamisele selle andmise ajal kehtinud

normid. Asjas käib vaidlus selle üle, kas kaevandamisloas ettenähtud nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks (

§ 35

lg 2 p 8), on haldusaktis määratud kaebajate põhjendatud huve kaaludes; kas need on piisavad tagamaks kaebajate õiguste ja huvide kaitset ning kas nende määramine, arvestades menetluse kestel toimunud seadusemuudatusi ja muutusi kinnistuomanike ringi osas, oli uut menetlust läbi viimata üldse võimalik. Menetluse alustamisel reguleeris kaevandamisloaga kehtestatavaid tingimusi

§ 32

, mille kohaselt oli loa väljaandjal õigus kehtestada tingimusi, tagamaks maavara kõikide varude ratsionaalset kasutamist ning vähendamaks mäetööde kahjulikku mõju keskkonnale ja kinnisasja senisele sihtotstarbelisele kasutamisele. Vaatamata erinevale sõnastusele ei ole varem kehtinud normi eesmärk haldusakti andmise ajal kehtinud sättest erinev, samuti ei ole muudatused toonud kaasa hindamise erinevusi mõjutegurite või ulatuse osas. Nende normide kohaldamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamisel ei oma tähtsust, kes on konkreetse kinnistu omanik. Kaebajad ei ole välja toonud selliseid põhjendatud huve, mille põhjal võiks usutavalt väita huvi12

(26)3-08-2593 de väljaselgitamata jätmisest või kaalumata jätmisest tingitud ebaõige otsuse tegemist.

§ 35

lg 2 p 8 alusel määratavad meetmed kaevandamisloas tuginevad keskkonnamõju hindamisele (kuigi selles antud soovitused pole õiguslikult siduvad). Kaevandamisloa eritingimustes ei saa määrata konkreetseid nõudeid kinnistute suhtes, kuna ei ole teada, kas mäeeraldisele jääva kinnistu omanik annab

§ 52lg 3 kohase nõusoleku kaevandamiseks või mitte.

Sellest, paljud nõusolekut ei anna või millistel tingimustel annavad, sõltub igal konkreetsel juhul määratav kaitsemeetmete „pakett“ või ka see, kas kaevandaja peab sellises olukorras loa realiseerimist otstarbekaks.

§ 52

lg 3 ei näe ette enne kaevandamisloa andmist kinnistuomanike nõusoleku küsimist ning sellise nõude esitamine kaevandajale oleks seetõttu seadusevastane. Mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitsemeetmed nähakse ette kaevandamisloa alusel tehtavate tööde jaoks koostatavas kaevandamise projektis (KaevS § 7 lg 1). Sellele viidati keskkonnamõju hindamise aruande p-des 6.6.1 ja p-s 6.7, kus märgiti, et kui karjääri alale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse. Seega ka keskkonnamõju hindamine ajal, kui kehtis

§ 34

p 6 (eeldas enne loa andmist kokkuleppe saavutamist mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikega), mille alusel võidi kaevandamisluba anda selliselt, et osal mäeeraldisest ei saanud kaevandada, peeti konkreetse kinnistuga seotud kaitsemeetmete määramist otstarbekaks projektis. Antud juhul ei ole nõusolekust keelduda võivad kinnistuomanikud enne haldusakti andmist teada. Seega ka juhul, kui teatud tingimusi oleks põhimõtteliselt loas võimalik ette näha, ei oleks see otstarbekas. Loas kaitsemeetmete määramine võib tuua kaasa olukorra, kus kinnistuomaniku huve ei ole võimalik piisavalt ja adekvaatselt arvestada. Samuti on keskkonnanormatiivide täitmine kohustuslik tulenevalt kehtivatest õigusaktidest, mistõttu on põhjendamatu kaebajate kahtlus, et loas vastavate tingimuste määramata jätmine võib tuua kaasa seaduses sätestatud nõuete eiramise. Keskkonnanõuete täitmise tagamiseks on kehtivas õiguses loodud järelevalvesüsteem ja korduvate rikkumiste korral antud õigus kaevandamisloa kehtetuks tunnistamiseks ei sõltu sellest, kas keskkonnanõuded sisalduvad ka kaevandamisloas. Kehtiva KaevS § 30 lg 1 alusel on Tehnilise Järelevalve Ametil õigus kontrollida kaevandamise projekti vastavust nõuetele. KaevS § 7 lg 1 p 4 kohaselt peab projekti seletuskirjas sisalduma kirjeldus inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete ja kaevandamise puhul ka kaevandatud alade rekultiveerimise kohta. Kehtiva

§ 52

lg 3 kohaselt võib eraisikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Seega kinnistuomanike nõusolekute puudumine ei välista kaevandamisloa väljastamist, kuid ei luba kaevandamist konkreetsel kinnistul. Kaevandamisloa menetluse alustamisel ja keskkonnamõju hindamise menetluse ajal kehtinud

§ 34

p 6 alusel pidi otsustaja loa andmisest keelduma, kui taotleja ei olnud saavutanud mäeeraldisel asuvate eraõiguslikele isikutele kuuluvate kinnistute omanikega kokkulepet kinnistu kasutusõiguse osas.

muutmine ei mõjuta haldusakti sisulisele õiguspärasusele antavat hinnangut ega saanud mõjutada läbiviidud menetlust. Erinev regulatsioon ei välistanud keskkonnamõju hindamise menetluses ja aruandes arvestamast võimalusega, et kõik kaevandamisloast puudutatud kinnistute omanikud ei anna nõusolekut, kuid kaevandamisluba antakse siiski välja. Keskkonnamõju hindamise aruandest nähtuvalt on arvestatud, et mäeeraldisel asuvad majapidamised, arvestatud nende majapidamiste veevarustusega, käsitletud mäeeraldise territooriumi taimestikku, loomastikku ja metsa seisundit. Ka aruande p-s 10 märgitakse, et põhiline osa territooriumist on kasutusel metsamaana, esineb vähesel määral põllumajanduslikke maid, asuvad üksikud majapidamised. Aruande p-s 6.7 märgitakse, et mäetööde mõju on vahetu nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil. Neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjusid normatiivide maksimaalse piiri peal. Kui karjäärialale jääb majapidamisi, tuleb projekti koostamisel arvestada, et kaevandamisest lähtuvad mõjud viidaks ka nende suhtes normatiivide piiresse. Praegusel hetkel on karjäärialal hooned 16 kinnistul. Alalises kasutuses on 5 majapidamist. Kui mitme kinnistuomani13

(26)3-08-2593 kuga arendajad kokkuleppele jõuavad, ei ole teada. Aruande p-s 10 märgitakse ka seda, et mäeeraldisel asub roheline võrgustik, millele negatiivne mõju on ajutine. Aruande p-st 10.1 nähtub, et mäeeraldise territooriumil hajali asuvate majapidamiste säilitamine, likvideerimine või kompenseerimine tuleb vaadata läbi igal üksikjuhul eraldi. Järelikult hinnati olukorda seoses mäeeraldisele jäävate kinnistutega, mille omanikud ei nõustu kaevandamisega. Keskkonnamõju hindamise läbiviimisel selgitati välja faktiline olukord maa-alal. Kaebajate seletustest ja asja materjalidest ei nähtu, et esineks võrreldes otsuse tegemise ajaga sellised erinevusi, mis oleks toonud kaasa

kehtiva redaktsiooni kohaldamise võimatuse ja vajaduse alustada menetlust uuesti. Kaevandamisluba sisaldab võimalikke ja vajalikke tingimusi ning selles täiendavate tingimuste määramine kaebajate või ka isikute osas, kes kaevandamisega ei nõustu, ei olnud võimalik või põhjendatud. Arusaamatu on väide isikute ebavõrdsest kohtlemisest, kuna tegemist ei ole võrreldavate situatsioonidega. Olukord väljaspool mäeeraldist on fikseeritav. Enne kaevandamisloa andmist ei ole võimalik mäeeraldisel loa andmise järgselt tekkivat olukorda (seoses nõusoleku küsimise kohustusega pärast haldusakti andmist) kõigi asjakohaste tingimuste ettenägemiseks täpsemalt määratleda. Kaevandamisluba sisaldab samas mitmeid tingimusi, mida tuleb järgida nii mäeeraldisel kui sellest väljaspool. Tegemist on tingimustega, mis ei seondu üksiku kinnistu kaitsega, vaid alaga laiemalt või sellel asuva objektiga. Nt tagavad kaebajate õigusi loa eritingimuste p-d 2.8.3 ja 2.8.4, mis puudutavad ehitiste seisundi hindamist seoses lõhketöödega, p-d 2.8.7 ja 2.8.8 vee näitajate ja kaevus veetaseme määramise kohta, p 2.8.13 joogiveega varustamise kohta, p 2.8.15 teede ja laadimisplatside niisutamise kohta, p 2.8.16 tolmu mõõtmise kohta ning muud kaudselt kaebajate huvides olevad keskkonnakaitselised tingimused. Kaebajatel on kehtivast õigusest tulenevad piisavad õiguskaitse vahendid, lisaks eelpool märgitud järelevalvemenetlusele ja loa kehtetuks tunnistamise menetlusele ka võimalus keelata kaevetööd või kasutada AÕS-s sätestatud naabrusõiguste kaitsevahendeid. 5) Kohaliku omavalitsuse nõusoleku väidetav puudumine Kaebajate väide, et Sonda Vallavolikogu ei ole kaevandamisloa andmiseks nõusolekut andnud, on väär. Kaevandamisloas sisalduvad ka vajalikul määral tingimused, mille ettenägemise seadis volikogu nõusoleku andmisel eelduseks. Kohalik omavalitsus andis kaevandamisloale nõusoleku keskkonnaministri 01.02.1995 määruse nr 3 „Maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise kord“ p 15 alusel.

§ 29

lg 2 p 5 kohaselt ei saa Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kaevandamisluba välja anda, kui kohalik omavalitsus on selle vaidlustanud. 14.06.2005 otsusega nr 47/2 andis Sonda Vallavolikogu nõusoleku kolmandale isikule kaevandamisloa taotlusele tingimusel, et Sonda Vallavalitsuse ja kolmanda isiku vahel sõlmitav kokkulepe määratakse kaevandamisloa väljaandmisel eritingimuseks. 15.06.2005 sõlmiti nimetatud kokkulepe. Kuna kohaliku omavalitsuse esinduskogu määras kokkulepet sõlmima (sh määrama kokkuleppe tingimusi) täitevorgani, pidi vallavalitsus kontrollima ka kokkuleppe tingimuste sätestamist kaevandamisloas, millele vallavalitsus andis kooskõlastuse. Tegemist ei ole seaduses ettenähtud kooskõlastusega, seega ei saa selle andmine või mitteandmine omada õiguslikku tähendust. Küll võib sellest aga järeldada, et kohalikul omavalitsusel ei olnud soovi kaevandamisluba vaidlustada. Kaevandamisloa eritingimuste p 2.8.2 sätestab, et vahetult väljaspool mäeeraldist olev mets tuleb säilitada (vähemalt 80 m ulatuses mäeeraldise piiridest väljapoole), et tõkestada tootmisprotsessidest tekkiva tolmu ja müra levikut mäeeraldise piiridest väljapoole. Vajadusel tuleb rajada täiendav roheline riba (mets) vastavalt keskkonnamõju hindamise aruande joonisele 6.2. Kokkuleppe p 2.2 kohaselt kohustub kaevandaja rajama rohelise vööndi mäeeraldise lõunapiirile ja töid tuleb alustada 2006. a. Kolmas isik ei saanud ega pidanud seda kohustust enne kaevandamisloa väljaandmist täitma. Kokkuleppe sõlmimisel eeldati, et luba antakse hiljemalt 2006. a. Kokkuleppes märgiti, et vööndi rajamiseks alustab kolmas isik vööndist puudutatud maaomanikega läbirääkimisi pärast kaevandamisloa saamist (p 2.2). Põhjendamatu on väide loa p-de 2.8.15 ja 14

(26)3-08-2593 2.8.16 ning kokkuleppe p 2.1 mittevastavusest. Kokkuleppe p 2.1 viimase lause kohaselt pidi teede ja laadimisplatside niisutus olema piisav. Loa p-s 2.8.15 sätestatud nõue, et teid ja laadimisplatse tuleb niisutada sademeteta ajal
  1. maist kuni
  2. septembrini, tagab niisutuse piisavuse ega välista teede niisutamist, kui peaks esinema tolmu ka muul ajal. Vastuolu puudub ka loa p 2.8.16 (kontrollida perioodil
  3. mai kuni
  4. september üks kord kuus välisõhu tolmu sisalduse vastavust kehtestatud normidele) ja kokkuleppe p 2.1 vahel (kohustus kontrollida välisõhus tolmu sisaldust). Igakuised või veel sagedasemad mõõtmised ei ole selle kohustuse täitmise tagamiseks sademeterikkamal perioodil vajalikud. Selliste mõõtmiste vajalikkust ei ole kaebustes põhjendatud.

§ 52lg 3 alusel ei saa kokkuleppe p-s 4 toodut määrata kaevandamisloas.

Seda hakkab reguleerima kaevandaja ja mäeeraldisel kinnistut omava isiku vaheline kokkulepe. Seega ei ole vastustaja rikkunud materiaalõiguse norme, kaevatav haldusakt on sisuliselt õiguspärane. Haldusorgan on rikkunud menetlusnõudeid, kuid see ei ole mõjutanud asja otsustamist ega too kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. 6) Menetluskulude jaotus Kuna kaebused jäävad rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja taotlus kaebajatelt enda esindaja kulu väljamõistmist summas 216 077,90 krooni ei ole põhjendatud. Kaevandamislubade väljaandmine on käsitletav vastustaja ühe põhitegevusena. Vastustaja taotles perioodi 16.10 - 04.11.2009 menetluskulu hüvitamist summas 34 580 krooni (lisandub käibemaks) ka HKMS § 92 lg 8 alusel. Kohus andis 15.10.2009 määrusega menetlusosalistele tähtaja täiendavate taotluse ja tõendite esitamiseks kuni 23.10.

  1. Kaebajate esindaja J. Penne esitas tähtaja viimasel päeval kl 23.02 kohtule taotluse menetlustähtaja pikendamiseks. Kohus rahuldas 27.10.2009 määrusega taotluse osaliselt ja pikendas tähtaega selliste tõendite esitamiseks, mille esitamise vajadust ei pidanud kaebajad ette nägema, ja jättis rahuldamata taotluse tõendite esitamiseks, mis tulnuks esitada koos kaebusega või hiljemalt eelmenetluses. Sellele vaatamata esitas J. Penne 29.10.2009 taotluse ka nende tõendite juurdevõtmiseks, mille esitamise tähtaega ei pikendatud. Nende tõendite hilinemisega esitamiseks mõjuvad põhjused puudusid. Osa tõenditest võttis kohus ka vastu. Kaebajate tegevus on käsitletav muul viisil menetluse pahatahtliku venitamisena HKMS § 92 lg 8 mõttes, mis tõi kaasa täiendava istungi ja menetlusosalistele täiendavad menetluskulud. Seega tuleb kaebajatelt, kelle esindaja poolt taotlused hilinenult esitati, mõista vastustaja kasuks välja kokku 41 496 krooni (6916 krooni igalt kaebajalt). Kolmanda isiku taotletud 510 547,15 kroonist on põhjendatud 300 000 krooni menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 93 lg 5). Kuna ca 50% õigusabikuludest moodustavad kulud seoses esialgse õiguskaitsega ja kolmas isik esialgse õiguskaitse taotlust ei esitanud, ei saa esialgse õiguskaitsega seotud menetluskulusid temalt välja mõista. Seetõttu tuleb AS-lt Vestman Varahaldus mõista Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja 16 666,66 krooni, ülejäänud kaebajatelt mõista igaühelt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja 35 416,66 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. N. Reisman, K.-J. Kärner, J. Lipp, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvan paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldada, mõista vastustajalt välja nende menetluskulud, jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Kohus ei tuvastanud, et kaebajatele oli või pidi olema teada menetletava kaevandamisloa eelnõu sisu või kaevandamisloa tingimused. Isegi kui kaebajad oleksid loa taotlemisteatega tutvunud, ei saanud nad järeldada, et teade neid puudutab, kuna teates ei märgitud kinnistuid. 15

(26)3-08-2593 Kinnistu omaniku vahetuse korral ei olnud müüjal kohustust ostjat teavitada, et kinnistu asub alal, millel kaevandamiseks võidakse väljastada kaevandamisluba ja vastav menetlus on alanud. Isegi kui müüjal oleks selline kohustus olnud, ei saa temapoolse kohustuse täitmatajätmine tuua kaebajatele kaasa õiguslikke tagajärgi kaevandamisloa menetluses. Kaebajate teadmine või teadma pidamine kaevandamisloa menetluse alustamise faktist ei loo neile mõistlikku võimalust olla kaevandamisloa menetluses ärakuulatud. Uurimis- ja selgitamiskohustus on haldusorganil. Puudutatud isikutel polnud pärast keskkonnamõju hindamise läbiviimist ülevaadet kaevandamisloa menetluse käigust. Kuna loa menetlus kestis erakordselt kaua, võis tekkida mulje, et seda ei väljastata. Loa väljaandmine oli ootamatu. Kuna

varasema regulatsiooni järgi ei saanud kaevandamisluba väljastada ilma kõigi karjäärialal asuvate kinnistute omanike nõusolekuta, puudus kaebajatel alus eeldada, et luba võidakse ilma neid eelnevalt teavitamata väljastada. Kohus tugines keskkonnaministri 06.05.2005 määrusele nr 56, mis antud menetlusele ei kohaldu.

ja HMS norme tuleb tõlgendada koosmõjus selliselt, et haldusorgan kohustub korraldama eelnõu avaliku väljapaneku ja sellest puudutatud isikuid teavitama. Seejärel kohustub haldusorgan kaaluma, kas avaliku arutelu läbiviimine on põhjendatud. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan otsust põhjendama ja põhjendused peavad kajastuma haldusaktis. Kohus peab kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Piisav ei ole põhjendamiskohustuse täitmine kohtumenetluse käigus. Riigikohus käsitles otsuses nr 3-3-1-62-08 haldusmenetluse üldpõhimõttena menetlustoimingu põhjendamise kohustust, mida HMS ette ei näe. Keskkonnamõju hindamise raames toimunud arutelude ajal polnud enamik kaebajaid karjäärialal asuvate kinnistute omanikud ja keskkonnamõju hindamise menetluses poleks neil olnud võimalik avaldada seisukohti kaevandamisloa eelnõu suhtes. Vastustaja ei saanud kaevandamisloa eelnõu arutamiseks avaliku istungi korraldamise kaalutlusõigust kõiki põhjendatud huve arvesse võttes teostada olukorras, kus ei korraldatud kaevandamisloa eelnõu avalikku väljapanekut. Ka keskkonnaministri 06.05.2005 määruses nr 56 toodud menetlustähtajad ei oleks välistanud kaevandamisloa eelnõu avaliku väljapaneku korraldamist või HMS §-s 48 sätestatud kohustust. Avalik väljapanek ei pea kestma kauem kui 2 nädalat. Ekslik oli tuginemine

§ 52

lg-le 3, kuna see ei reguleeri kaevandamisloa andmise menetlust ega kehtinud menetluse alustamise ajal. Keskkonnamõju hindamise menetluses läbiviidud menetlustoimingud ei asenda kaevandamisloa eelnõu avalikku väljapanekut ega avalikku arutelu, v.a juhul kui keskkonnamõju hindamise raames oleks avalikult välja pandud ka kaevandamisloa eelnõu, sellest oleks isikuid teavitatud ning loa eelnõu ja selle tingimused oleksid olnud keskkonnamõju hindamise arutelude objektiks. Keskkonnamõju hindamise protsess eelneb haldusakti eelnõu koostamisele. Keskkonnamõju hindamise menetlus ja kaevandamisloa avatud menetlus viiakse läbi erinevatel eesmärkidel, nende menetluste objekt on erinev ja need menetlused ei asenda, vaid täiendavad teineteist. Iga avatud loamenetluse puhul tuleb läbi viia nii keskkonnamõju hindamise kui loa avatud menetlus. Seejuures loa avatud menetluses kuulatakse puudutatud isikud ja avalikkus ära loa eelnõu ja selle tingimuste osas, mitte kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju väljaselgitamiseks. Samuti on puudutatud isikutel kaevandamisloa väljastamise menetluses õigus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid keskkonnamõju hindamise aruande soovituste arvestamise (mittearvestamise) kohta kaevandamisloa eritingimustes. Kuna haldusorgan ei ole seotud keskkonnamõju hindamise aruandes kajastatuga ja seal esitatud soovitustega, võib ta kehtestada kaevandamisloas ka selliseid nõudeid, mida keskkonnamõju hindamise aruanne ei käsitle. Haldusorganil tuleb loa avatud menetluses tagada ettepanekute tegemise võimalus ka selliste nõuete suhtes. Keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimise käigus ei saanud kaebajad ega nende õiguseellased esitada kaevandamisloa tingimuste kohta ettepanekuid, mis oleksid lähtunud asjaolust, et karjäärialal saab olema võimalik kaevandada ka juhul, kui mõned karjäärialale jäävate kinnistute omanikud oma kinnistul kaevandada ei luba. See võib seletada ka asjaolu, et kaebajad ega nende õiguseellased ei esitanud keskkonnamõju hindamise menetluses ettepanekuid ega vastuväiteid. 16

(26)3-08-2593 Menetlusnormide rikkumise olulisust tuleb hinnata sõltumatult haldusakti materiaalsest õiguspärasusest. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ja millised on akti andmise põhjused. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kohus leidis ebaõigesti, et puudus kohustus tutvustada avalikkusele ja puudutatud isikutele kaevandamisloa eelnõu. Samuti ei saanud kaevandamisloa menetluse alustamisest teadmine või teadmapidamine tagada kaebajatele piisavat informeeritust sellest, millise sisuga võidakse tema õigusi puudutav haldusakt välja anda. Kõik keskkonnamõju hindamise menetluse raames läbiviidud toimingud sooritati ajal, mil seadus ei võimaldanud kaevandamisloa väljastamist ilma kõigi kinnistuomanike nõusolekuta. Seega puudus kaebajatel ja nende õiguseellastel keskkonnamõju hindamise menetluses esitatud teabe põhjal mõistlik võimalus eeldada, et kaevandamisloa väljastamine ilma nende nõusolekuta on võimalik. Kaebajatel ei saanud olla ajendit asuda haldusmenetluses kaitsma oma selliseid õigusi, mille riived ei olnud keskkonnamõju hindamise menetlusse kaasamise ajal kehtinud seaduse alusel üldse võimalikud. Asjaolu, et kaebajate kinnistutel ei ole kaevandamine nende nõusolekuta võimalik, ei tähenda, et kaevandamine nende kinnistute ümber ei mõjutaks kaebajate kinnistuid. Keskkonnamõju hindamise läbiviimise ajal kehtinud

alusel ei olnud võimalik kaevandamisluba väljastada, kui loa omanikul puudus vastav maakasutusõigus. Selliste kinnistute suhtes oleks kehtinud vastavad kaitsemeetmed. Muutunud õiguslikus olukorras on võimalik, et loa omanik hakkab kaevandama kaebajate kinnistute piirilt, vahetult ümber nende kinnistute, millega kaasnevalt võivad kinnistud variseda ja muutuvad looduslikud tingimused kinnistutel, teadmata on kinnistutele juurdepääsu võimalused jne. Seega on ilmne kaebajate ärakuulamise vajadus. Kaebajate ärakuulamisel oleks vastustaja saanud välja anda kaevandamisloa teistsugustel tingimustel. Kohus ei käsitlenud kaebajate seisukohta, et uus keskkonnamõju hindamine tuleks läbi viia eelkõige seetõttu, et läbiviidud keskkonnamõju hindamise käigus ei hinnatud sellist tegevust, mille käigus osa mäeeraldise territooriumile jäävatel kinnistutel kaevandamist ei toimu. Samuti jättis kohus andmata hinnangu kaebajate esitatud arvamusele „Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise kasutamise tingimustes“ (OÜ Hendrikson & Ko arvamus), mis otseselt toetab toodud seisukohta. Kaevandamisloa andmisel ja loa tingimuste kindlaksmääramisel ei ole vastustaja arvestanud kõiki olulisi asjaolusid – eelkõige seda, et mäeeraldise piiresse võib jääda kinnistuid, millel ei ole võimalik kaevandada kinnistuomanikega kokkuleppe puudumise tõttu ega kaalutud mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike põhjendatud huve.

regulatsiooni muutumine pidi mõjutama läbiviidavat kaevandamisloa menetlust kaebajate seisukohast vaadatuna. Keskkonnamõju hindamise aruandest ei nähtu, milline võib olla kaevandamise mõju metsamaale ja põllumajandusmaale, mida omaniku nõusoleku puudumise tõttu läbi ei kaevandata. Samuti ei ole vastustaja loa väljastamisel keskkonnamõju hindamise aruandes üldsõnaliselt väljendatud ohtusid oma kaalutlusõiguse teostamise aluseks võtnud ega nende ohtude minimeerimiseks kaevandamisloas tingimusi seadnud. Keskkonnamõju hindamise aruanne ei asenda kaevandamisloa tingimusi. Keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduvad kaalutlused ei ole loa omanikule täitmiseks kohustuslikud, kui loa andja ei ole vastavat nõuet sätestanud loa eritingimustes. Vastustaja pidi kaaluma kaevandamise ning

muutmise mõju karjäärialal asuvate kinnistute omanike õigustele, kes ei anna nõusolekut oma kinnistutel kaevandamiseks. Vastustaja pidi kaaluma ka kaebajate täien- 17

(26)3-08-2593 dava kaasamise vajalikkust tulenevalt muutunud seaduse regulatsioonist. Sellise kaalumise läbiviimine ei nähtu kaevandamisloa ega loa andmisega seotud menetlusdokumentide motiividest. Nõuded selliste kinnistute kaitseks, mille omanik ei ole kaevandamiseks nõusolekut andnud, saab määrata üldistatult. Kõigi kahjulike mõjude ja nende mõjude vältimiseks või minimeerimiseks vajalike tingimuste väljaselgitamiseks oleks tulnud läbi viia uus keskkonnamõju hindamine või vähemalt enne loa väljaandmist täiendavalt selgitada, millised on need kahjulikud mõjud, mis võivad tekkida mäeeraldisele jäävatel kinnistutel, millel ei kaevandata, ja kuidas neid saaks vältida või vähendada. Täpsemad meetmed iga konkreetse kinnistu kaitseks saab ette näha kaevandamise projektis ja kaevandamisluba ei pea projekti asendama. Kaevandamisloaga on mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike õigused vähem kaitstud kui nende isikute õigused, kellele kuuluvad maad väljaspool mäeeraldist selle naabruses. Selline vahetegemine isikute õiguste kaitsel ei ole õiguspärane. Kuigi enne loa andmist ei pruugi olla võimalik lõplikult fikseerida, milliste mäeeraldisel asuvate kinnistute kasutamiseks loa taotleja kasutusõiguse kokkulepped lõpuks saavutab, on võimalik selgitada, millistel kinnistutel kaevandamiseks omaniku nõusolek puudub, ja näha ette ennetavalt teatud nõuded seoses selliste kinnistutega. Samuti sisaldab kaevandamisluba vaid üksikuid ja mitteolulisi nõudeid nende mäeeraldise piires läbikaevandamata jäävate kinnistute kaitseks, millel puuduvad majapidamised, kuid mida kasutatakse põllumajanduslikul või metsamajanduslikul otstarbel või mis on aktiivsest kasutusest väljas, kuid on kaitsmisväärsed iseenesest kui looduskeskkonna osa. Kaevandamise projektis ettenähtavad meetmed ei ole kaebajate õiguste kaitseks piisavad. Vastupidine seisukoht muudaks

§ 35lg 2 p 8 sisutuks.

Ilma kaevandamisloas sätestatud tingimuseta puudub kaebajatel võimalus järelevalveasutustelt nõuda, et kaevandamise projektis nt puhvertsooni jätmise või kinnistutele ligipääsu tagamise kohustusega arvestataks. Kui kaevandamisluba ei sea keskkonnatingimusi ja nõudeid, ei saa ka kaevandamise projekt sätestada meetmeid nende nõuete tagamiseks. Loas vastavate tingimuste määramata jätmist ei muuda õiguspäraseks ka asjaolu, et keskkonnanormide täitmine on kohustuslik kehtivatest õigusaktidest tulenevalt. Kohtu nimetatud õiguskaitsevahendid ei taga kaebajate õiguste efektiivset kaitset. Kaebajad ei pea taluma oma õiguste rikkumist ega kandma täies ulatuses oma õiguste maksmapaneku koormust, kui seda on võimalik kaevandamisloa tingimustega vältida ja seeläbi riikliku sunniga tagada. Oma õiguste muul moel maksmapanek on oluliselt keerulisem, kulukam ja vähem efektiivne. Kohus mõistis kaebajatelt põhjendamatult välja kolmanda isiku ja vastustaja menetluskulud. Kaebajad esitasid küll OÜ Hendrikson & Ko arvamuse kohtu poolt täiendavate tõendite esitamiseks ettenähtud tähtaega ületades, kuid asjatundja arvamuse esitamine 4 tööpäeva pärast kohtu poolt määratud tähtaega ei saanud tekitada vastustajale täiendavaid menetluskulusid summas 41 496 krooni. Kaebajate käitumine ei olnud pahatahtlik, sest arvamus ei saanud kohtu määratud tähtajaks valmis. Menetlusosalistel jäi tõendiga tutvumiseks aega 7 päeva enne kohtuistungit. Asjas 06.11.2009 peetud istung venis kolmanda isiku tõttu, seega oleks kohus ka ilma nimetatud tõendi asja juurde võtmise aruteluta pidanud asja sisuliseks arutamiseks määrama uue kohtuistungi. Samuti on kolmanda isiku menetluskulude sellises ulatuses väljamõistmine kaebajaid ebaõiglaselt koormav ja enamik kaebajatest ei ole majanduslikult võimelised oma osa väljamõistetud menetluskuludest kandma. Kohus mõistis kulud välja põhjendamatult suures ulatuses. Kolmanda isiku menetlusdokumentide sisust ja kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et tema menetluskulud olid valdavalt kantud seisukohtade kujundamisele ja tõendite esitamisele, mis ei olnud kaebuste rahuldamata jätmise aluseks. Kolmanda isiku menetluskulud koosnesid eelkõige kuludest esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse põhistamisele, mis lõppastmes ei omanud tähtsust, sest kohus tühistas esialgse õiguskaitse seoses kaebuste rahuldamata jätmisega. Kolmanda isiku esindajate menetlusdokumentides tuginetud kaebeõiguse puudumisele. Ka kohtuistungitel esitas kolmas isik vaid esialgset õiguskaitset, kaebajate kaebeõigust ja väidetavat pahatahtlikkust puu18

(26)3-08-2593 dutavaid seisukohti. Kohus asus vaatamata sellele seisukohale, et kaebajatel on kaebeõigus ning väidetav pahatahtlikkus ei leidnud kohtuotsuses tuvastamist. 11. N. Jaanson ja M. Liinat paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldada ning mõista nende menetluskulud välja vastustajal, jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. Kohus ei võtnud seisukohta selles, kas vastustaja kaalus kaevandamisloa kehtestamisel

muutumise mõju puudutatud isikute õigustele. Kuna ärakuulamisõigust ei tagatud ning kaevandamisloast ei nähtu puudutatud isikute huvide ja õiguste arvestamine seoses

muutumisega, mõjutasid menetlusnormide rikkumised kaevandamisloa sisu. Sõltumata haldusakti sisulisest õiguspärasusest tingib ärakuulamisõiguse rikkumine kaevandamisloa tühistamise. Kaevandamisluba ei ole ka sisuliselt õiguspärane. Selles ei ole sätestatud kaebajate õiguste kaitse tingimusi tulenevalt tekkida võivast olukorrast, kui karjäärialal asuvate kinnistute omanikud ei nõustu oma kinnistul kaevandamise lubamisega. Ilma kaevandamisloas sätestatud tingimuseta puudub kaebajatel võimalus järelevalveasutustelt nõuda, et kaevandamise projektis nt puhvertsooni jätmise või kinnistutele ligipääsu tagamise kohustusega arvestaks. Samuti ei saa kaebajad kaevandamisloa alusel nõuda, et mäeeraldisele jäävale kinnistule, millel kaevandamist ei toimu, tagataks juurdepääs. Kui kaevandamisluba ei sea keskkonnatingimusi ja nõudeid, ei saa ka kaevandamise projekt sätestada meetmeid nende nõuete tagamiseks. Lisaks on kohus jätnud andmata hinnangu kaebajate esitatud OÜ Hendrikson & Ko arvamusele, mis otseselt vaidlustatud kaevandamisloa sisulist õigusvastasust sisustab.

  1. AS Vestman Varahaldus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks teavitamiskohustuse täitmata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist. Kohus ei viidanud õigusnormile, millele tuginedes ta leidis, et kaebajale kuuluva kinnistu eelmine omanik, kellele väidetavalt saadeti 17.02.2004 teade keskkonnamõjude hindamise kohta, oli kohustatud kaebajat teavitama taolise kirja saamisest. Samuti ei selgitanud kohus, kuidas saab ühe eraõigusliku isiku poolt teise eraõigusliku isiku ees oma kohustuse täitmata jätmine kaasa tuua teisele isikule haldusmenetluses õiguslikke tagajärgi. Kaebaja õiguseellane ei pidanud aru saama, et talle kuuluv kinnistu jääb Põhja-Põlevkivi II põlevkivi karjääri mäeeraldisele. Kaebajal puudus igasugune teave keskkonnamõjude hindamise läbiviimise ja arutelude kohta, kuna talle ei ole teateid saadetud. Samuti ei pidanud kaebaja tutvuma Ametlikes Teadaannetes avaldatud teabega, kuna ta ei olnud sel ajal veel kinnistu omanik. Kaebaja ei pidanud ise initsiatiivi üles näitama ja haldusorganilt infot küsima. Teavitamiskohustus oli haldusorganil. Ei ole mõistlik eeldada, et isik peab hakkama ise igaks juhuks üle kontrollima, ega juhuslikult ei ole algatatud mõnda haldusmenetlust, mis võib tema õigusi piirata. Kaebajal puudus võimalus olla ära kuulatud ning avaldada oma ettepanekuid ja arvamust.
  2. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, vastustaja menetluskulud palutakse välja mõista kaebajatelt ja kaebajate menetluskulud jätta nende endi kanda. Kuna kõiki kaebajate väidetud mõjusid hinnati keskkonnamõju hindamise menetluses, kus toimus kaks avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu, toimus kaevandamisloa väljastamisele eelnev nõuetekohane avalik menetlus. Vastusaja pidi keskkonnamõju hindamise menetluses väljaselgitatud mõjude ja meetmetega arvestama. Uue avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamiseks kaevandamisloa menetluses puudub vajadus. Sellist nõuet ei tulene ka

-st. 19

(26)3-08-2593 Kaebajad said kõneluste kinnistute omanikeks pärast kaevandamisloa menetluse algust. Kõiki kaebajate õiguseellasi on kaevandamisloa menetlusest selle raames läbiviidud keskkonnamõju hindamise menetluse kaudu nõuetekohaselt teavitatud. Sellist teavitamist saab lugeda siduvaks ka kinnistu järgmise omaniku suhtes. Haldusorgan ei pea kontrollima menetlusse kaasatud isikute ringi enne igat menetluses tehtavat toimingut. Haldusmenetluses on kohustused ka menetlusse kaasatud isikutel. Üks kohustustest on käituda haldusorgani suhtes heauskselt ja teavitada teda olulistest asjaoludest, sh menetlusega hõlmatud kinnistu omandamisest (HMS § 38 lg 3). Kaebajate huvi menetluses osaleda oli minimaalne või olematu. Kaebajad olid kaevandamisloa menetlusest teadlikud, kuid ei esitanud vastustajale loa väljastamise kohta ühtegi arvamust, ettepanekut ega vastuväidet. Ka kohtumenetluses ei esitanud kaebajad ühtegi sellist vastuväidet, mis oleks võinud muuta kaevatavat otsust või selle tingimusi. Haldusorganil on HMS § 36 lg 1 alusel selgitamiskohustus üksnes vastava isiku soovil, kaebajad ei ole sellist soovi avaldanud. Isegi kui kinnistute omandamine pärast kaevanduse rajamisest üldiselt teatavaks saamist ei välista kaebajate kaebeõigust, tuleb sellega arvestada kaebajate menetlusõiguste, sh ärakuulamisõiguse väidetava rikkumise puhul. Mäeeraldisele jäävale alale kinnistuid ja piiratud asjaõigusi omandades võtsid kaebajad teadlikult riski, et nende kinnistud jäävad tulevase põlevkivikarjääri alla. Seega on nad kinnistuid ja piiratud asjaõigusi omandades aktsepteerinud võimalust, et neil ja/või nende vahetus läheduses asutakse kaevandama. Kaebajad saaksid sellises olukorras kaevandamisloa tühistamist nõuda üksnes juhul, kui väljastatud kaevandamisloa eritingimused erinevad mõistlikult nendest, mille kehtestamist võisid kaebajad kinnistuid omandades mõistlikult oodata. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Kaebajatel kehtib antud situatsioonis kõrgendatud põhjendamiskoormus. Pelk väide, et kaebajatele ei meeldi, et nende kinnistute lähedusse rajatakse kaevandus, ei ole kaevandamisloa tühistamiseks piisav. Kaebajate keeldumisel oma kinnistutel kaevandamiseks nõusoleku andmisest jäävad nende kinnistud mõlema

regulatsiooni puhul puutumata, sõltuvalt kohaldatavast redaktsioonist on erinev ainult väljastatava kaevandamisloa ulatus. Vana

puhul väljastati kaevandamisluba sel juhul üksnes nõusoleku andmisest keeldunud isiku kinnistust väljapoole jääva ala suhtes, uue

puhul väljastatakse kaevandamisluba tervele mäeeraldisele, kuid konkreetsel kinnistul kaevandamise välistab kinnistuomaniku nõusoleku puudumine. Muudatus tehti põhjusel, et leiti, et küsimus sellest, kas kaevandajal on olemas kaevandamiseks vajalik mäeeraldisele jäävate kinnistute kasutusõigus, ei ole kaevandamisloa väljastamise aspektist oluline, selle peaksid omavahel lahendama kaevandaja ja mäeeraldisele jäävate kinnistute omanikud. Kaevandamisloas võetakse seisukoht kaevandamise lubatavuse, mitte võimalikkuse kohata. Kaebajate õigusi ei mõjuta see, et kolmandale isikule kooskõlastamiseks saadetud kaevandamisloa projektis nähti ette mäeeraldisele jäävate kinnistute omanikega kokkuleppe saavutamine kinnistute kasutamisõiguses. Kaebajatel on võimalik kasutada kaevandamisest tulenevate mõjutuste tõrjumiseks omandist tulenevaid õigusi, sh naabrusõigusi. Samuti on kaevandaja kohustatud järgima eriseadustes sätestatud nõudeid ja vastavate nõuete eiramisel rakendab järelevalve teostaja kaevandaja suhtes sanktsioone. Ei ole mõistlik kõiki erinevatest õigusaktidest tulenevaid nõudeid kaevandamisloa eritingimustesse ümber kirjutada. Samuti kaitsevad kaebajate huve kaevandamisloa eritingimused, mis näevad ette meetmed kaevandamise negatiivsete kõrvalmõjude leevendamiseks. OÜ Eesti Geoloogiakeskuse arvamuse kohaselt avaldab kaevandamise tulemusena toimuv pinnasevee taseme alandamine üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju. Kaebajate huve kaitseb ka kinnisasja sundvõõrandamise seadus. Piisab, kui erinevates valdkondades kehtivad omandi kaitse meetmed kogumis on omandi kaitseks piisavad ja õigustatud isiku poolt kasutatavad. Need tingimused on täidetud. Kaebajate etteheidetega nõustumine tähendaks, et nende põhiseadusest tulenevat õigust omandile tuleks igal juhul eelistada kolmanda isiku põhiõigusele tegeleda ettevõtlusega. Selline õiguste omavaheline järjestamine ei tulene seadusest ega ole ka põhjendatud. 20

(26)3-08-2593 Kaevandamisloas polnud võimalik kaebajate õiguste kaitseks detailsemaid meetmeid kehtestada. Asjaolu, milliste kinnistute omanikud oma maal kaevandada lubavad ja millised mitte, selgub alles kaevandamistööde tegemise käigus. Kaevandamisloa väljastamine ega sellele eelnev menetlus ei saa võtta üheltki mäeeraldisele jääva kinnistu omanikult õigust muuta kinnistu sihtotstarvet. Seetõttu ei saagi olla kaevandamisloa väljastamise hetkel selge, millised mäeeraldisele jäävad kinnistud vajavad kaitset ja millist kaitset. Võimalikud kaitsemeetmed sõltuvad nii kaevandamisest keelduvate kinnistute arvust, suurusest ja paiknemisest nii mäeeraldise alal kui ka üksteise suhtes. Kaitsemeetmed saab kehtestada alles kaevandamise projektis, mis koostatakse siis, kui kaevandamisega nõustuvate ja sellest keelduvate kinnistute andmed on juba teada. Olukorda ei muuda kaevandamisloa menetluse käigus igalt kinnistuomanikult loa küsimine, kuna nad võivad oma meelt muuta, samuti võivad kinnistute omanikud muutuda. Omaniku nõustumine kaevandamisega oma kinnistul sõltub suuresti kaevandamisloa tingimustest. Seega ei ole kaevandamisega nõustuvate või sellest keelduvate kinnistuomanikega võimalik arvestada enne kaevandamisloa andmist. Kaitsemeetmete määramine kaevandamisloas võib kaasa tuua hoopis olukorra, kus kinnistuomanike huve ei ole võimalik piisavalt ja adekvaatselt arvestada. Kohus jättis vastustaja menetluskulud õigesti osaliselt kaebajate kanda. 14. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista tema menetluskulud välja kaebajatelt. Kaevandamisloa taotlemisest tuleb kinnistusomanikke teavitada siis, kui loa taotlus esitatakse. Haldusorgan on teavitamiskohustuse täitnud. Kinnistu omaniku vahetus ei tekita haldusorgani jaoks uut teavitamiskohustust. See oleks haldusorgani jaoks ebamõistlikult koormav ja kulukas. Seevastu kinnistu võõrandaja teavitamiskohustus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg-st 2, mille kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav pool teatama teisele poolele kõikidest olulistest asjaoludest. Samuti toob kinnistu võõrandaja poolt kaevandamisloa väljastamise menetlusest teatamata jätmine kinnistu omandajale tõenäoliselt kaasa kinnistu lepingutingimustele mittevastavuse VÕS § 217 mõttes, mis omakorda annab kinnistu omandajale õiguse õiguskaitsevahendite kasutamiseks kinnistu võõrandaja suhtes. HMS § 5 lg-st 2 tulenevad nõuded seavad piirid haldusorgani uurimis- ja selgitamiskohustustele ning eeldavad menetlusosaliste aktiivset ja hoolsat suhtumist läbiviidavasse haldusmenetlusse. Haldusorganil on selgitamiskohustus üksnes menetlusosalisel taotlusel. Kuni 31.03.2005 kehtinud

§-s 27 ega keskkonnaministri 01.02.1995 määruse nr 3 p-des 10 ja 12 ei ole nõuet, mille kohaselt peaks teatatama nende kinnistute andmetest, mille suhtes kaevandamisloa väljastamise taotlus on esitatud. Ka KeHAS § 16 lg-st 1 ei nähtu, et keskkonnamõju hindamise algatamise teates tuleks näidata ära kinnistute andmed, mida keskkonnamõju hindamine puudutab. Vastustaja kiri kinnistuomanikele sisaldas teavet põlevkivikarjääri laiendamise kohta, seega oli neil isikutel alust kahtlustada, et alustatud keskkonnamõju hindamine puudutab põlevkivi kaevandamist. Vajadusel oli neil võimalik pöörduda täiendava info saamiseks haldusorgani poole. Ärakuulamisõigus on tagatud, kui menetlusosalisel on piisavalt täpselt teada, mille kohta tal on võimalik arvamust avaldada. Ärakuulamisõigus on seotud menetlusosalise kohustusega olla ise piisaval määral hoolikas ja vajaduse korral suhelda haldusorganiga informatsiooni saamiseks ettepanekute või vastuväidete esitamiseks. Vastustaja avaldas kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamise teate Ametlikes Teadaannetes ja saatis sellekohased kirjad kõigile veebruaris 2004 Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävate kinnistute omanikele. Kirjast nähtus ühemõtteliselt, et kolmas isik on esitanud kaevandamisloa väljastamise taotluse põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ja isikutel oli võimalik saada rohkem infot ning 21

(26)3-08-2593 esitada selle kohta oma ettepanekuid ja vastuväiteid. Ülejäänud isikute puhul piisas kaevandamisloa taotlemise kohta teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes (HMS § 40 lg 3 p 5). Keskkonnamõju hindamise käigus analüüsiti olukorda, kus kõik Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumile jäävate kinnistute omanikud ei anna nõusolekut põlevkivi kaevandamiseks oma kinnistul. Alates 01.04.2005 kehtiv

ei näe ette kaevandamisloa väljastamise eeltingimusena, et kaevandamisloa taotlejal peaks enne loa saamist olema olemas kinnistuomaniku nõusolek tema kinnistul kaevandamiseks. Kuna kaevandamisloa väljastamise ajaks ei ole veel teada, millised kinnistute omanikud on neile kuuluvatel kinnistutel kaevandamisega nõus ja millised mitte, ei ole kaevandamisloas võimalik näha ette spetsiifilisi kaitsemeetmeid nende kinnistute omanike kaitseks, kes kaevandamisega oma kinnistutel nõus ei ole. Kolmas isik esitas 18.09.2009 Vabariigi Valitsusele ja vastustajale taotluse sundvalduste seadmiseks ja sundvõõrandamise menetluse läbiviimiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel paiknevate kinnistute suhtes. Kuni 31.03.2005 kehtinud

-st, keskkonnaministri 01.02.1995 määrusest nr 3 ja kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS-st nende koosmõjus tulenes kaevandamisloa väljastamise menetluse suhtes erikord, mis ei näinud ette kaevandamisloa eelnõu avalikku väljapanekut. Keskkonnamõju hindamise menetlus on üks osa kaevandamisloa väljastamise menetlusest, mille käigus määratakse kindlaks ka hiljem kaevandamisloal fikseeritavad keskkonnanõuded. Kuna keskkonnamõju hindamise käigus toimub vähemalt kaks avatud istungit, on kõikidel huvitatud isikutel võimalik kaasa rääkida ja mõjutada hiljem kaevandamisloal fikseeritavaid keskkonnanõudeid. Kuni 31.03.2005 kehtinud

-s ega maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korras ei sätestatud, millise aja jooksul peab vastustaja alates EMK otsuse saamisest otsustama kaevandamisloa andmise, seega tuli loa väljaandmine lahendada mõistliku aja jooksul. Kui kuni 31.03.2005 kehtinud

kohaselt tuli kohaliku tähtsusega maardla puhul otsustada kaevandamisloa väljastamine 2 kuu jooksul ja alates 01.04.2005 kehtiva

kohaselt tuleb kaevandamisloa väljaandmine otsustada 2 kuu jooksul, siis jääb selgusetuks, miks kuni 31.03.2005 kehtinud

järgi pidanuks see aeg olema üleriigilise tähtsusega maardla puhul märkimisväärselt pikem. Seega oli kuni 31.03.2005 kehtinud

kohaselt mõistlik aeg, mille jooksul oleks vastustaja pidanud alates EMK otsuse saamisest otsustama kaevandamisloa väljastamise üleriigilise tähtsusega maardla suhtes, samuti 2 kuud. Sellisel juhul ei oleks olnud avatud menetluse läbiviimine HMS §-de 48-50 tähenduses enam ajaliselt võimalik. Kuni 31.03.2005 kehtinud

§-s 291 reguleeritakse erandlikku olukorda. Üldreegli kohaselt lisaks keskkonnamõju hindamise käigus toimuvatele avalikele istungitele täiendavat istungit kaevandamisloa väljastamise menetluses ei toimu. Vastustaja ei pidanud avaliku istungi korraldamist vajalikuks. Samuti ei esitanud menetlusosalised taotlust kaevandamisloa väljastamise küsimuse arutamiseks täiendaval avalikul istungil. Väär on seisukoht, nagu ei asendaks keskkonnamõju hindamine kaevandamisloa eelnõu avalikku väljapanekut. Keskkonnamõju hindamise programmi ja keskkonnamõju hindamise aruande avalikud arutelud toimusid kuni 31.03.2005 kehtinud

kehtivuse ajal. Kuni 31.03.2005 kehtinud

§ 34

p 6 kohaselt oli kaevandamisloa väljastamise eeltingimuseks konkreetse kinnisasja suhtes selle kinnistu omaniku nõustumine kaevandamisega temale kuuluval kinnistul või selliste kinnistute sundvõõrandamine. Alates 01.04.2005 kehtiv

kaevandamisloa väljastamisele enam sellist piirangut ei kehtesta. Keskkonnamõju hindamise käigus analüüsiti, kuidas saab toimuma Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kaevandamine siis, kui mõni mäeeraldise territooriumile jääva kinnistu omanik ei anna nõusolekut kaevandamiseks. 22

(26)3-08-2593 Keskkonnamõju hindamise aruandes (p-d 6 ja 7) on üksikasjalikult käsitletud põlevkivi kaevandamise mõju keskkonnale tervikuna. Kaebajad ei täpsustanud, miks oleks veel eraldi tulnud analüüsida põlevkivi kaevandamise mõju metsamaale ja põllumaale. Vajadusel oleksid kaebajad pidanud vastavad küsimused tõstatama keskkonnamõju hindamise programmi või aruande avalikel aruteludel, kuid seda võimalust ei kasutatud. Kohtumenetluses ei ole kaebajatel enam võimalik vaidlustada keskkonnamõju hindamisega seonduvat. Kõik keskkonnamõju hindamisega seonduvad vaidlused oleksid tulnud algatada keskkonnamõju hindamise menetluse ajal. Võimalik põlevkivi kaevandamine Jänese kinnistul kaebaja poolt tähendaks samamoodi Jänese kinnistu ja selle lähiümbruse keskkonnaseisundi olulist mõjutamist. Seetõttu on mõistetamatu, miks tuleks lubada keskkonnaseisundi olulist mõjutamist põlevkivi kaevandamise läbi kaebaja poolt. Kinnistusraamatu andmetel on Jänese kinnistut koormatud 26.01.2001 tasuta kasutusvaldusega 20 aastaks AS Metsahektar kasuks. AÕS § 201 lg 1 järgi annab selline kasutusvaldus ASle Metsahektar õiguse Jänese kinnistu kasutamiseks ja sellelt viljade omandamiseks. Nähtuvalt 06.11.2009 kohtuistungi protokollist võttis halduskohus OÜ Hendrikson & Ko arvamuse asja juurde illustreeriva materjalina ja ei pea selle suhtes otsuses hinnangut andma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Menetlusosaliste vahel ei ole enam vaidlust kaebuse esitajatel kaebeõiguse olemasolu üle, vaidlus käib aga jätkuvalt selle üle, kas kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetluses rikuti menetlusreegleid ning kas need rikkumised on vaidlusaluse kaevandusloa tühistamise aluseks. Samuti vaieldakse kaevandusloa materiaalse õiguspärasuse ja menetluskulude jaotuse üle. 16. Halduskohus leidis õigesti, et kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlus on avatud menetlus ning selle läbiviimisel tuli juhinduda menetluse alguses (taotluse menetlusse võtmise ajal) kehtinud õigusnormidest (HMS § 5 lg 5 ja 01.04.2005 jõustunud

rakendussätete § 75 lg 2). Kuna vastustaja avaldas teate kolmanda isiku kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise kohta 18.02.2004 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuulus kohaldamisele 01.01.1995 jõustunud

alates 01.12.2003 kuni 05.04.2004 kehtinud redaktsioonis. 17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et vastustaja oleks pidanud HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt saatma kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamise teate posti teel mäeeraldisele jäävatele tolleaegsetele kinnisasjade omanikele. Loa väljaandja kohustuse teatada kaevandamisloa taotlemisest kirjalikult kõiki kinnisasja omanikke (valdajaid) ja nendega

§ 85

lg-s 5 võrdsustatud isikuid, kelle kinnisasja piirides kaevandamisluba taotleti, tulenes ka

§ 25

lg 2 alusel antud keskkonnaministri 01.02.1995 määrusega nr 3 kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korra p-st 12. Teavitamiskohustuse rikkumine ei toonud antud juhul kaasa kaevandamisloa tühistamist eelkõige põhjusel, et kaebuse esitajad või nende õiguseellased said või pidid saama menetluse algatamisest teada muul viisil. Halduskohus luges õigesti kaevandamisloa taotlemise menetlusest teadlikeks N. Reismani, N. Malinovski ja K.-J. Kärneri. Samuti järeldas halduskohus põhjendatult, et R. Rute ja K. Tihvan ning N. Reismani, M. Liinati, N. Jaansoni ja AS Vestman Varahaldus kinnistute endised omanikud pidid olema kätte saanud vastustaja 17.02.2004 kirja keskkonnamõju hindamise algatamise kohta ning neid saab lugeda teavitatuks kaevandamisloa taotlemise menetlusest. Kirja sisu võimaldas ka ringkonnakohtu hinnangul kirja saajatel mõista, et kaevandusloa taotlus hõlmab nendele kuuluvaid kinnistuid. Halduskohtu seisukoht kinnistu võõrandaja teavitamiskohustusest on kooskõlas VÕS § 14 lg-ga 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muu lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel 23

(26)3-08-2593 on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Selliseks oluliseks asjaoluks, mille teatamist teine pool sai mõistlikult oodata, tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada kaevandamisloa taotluse menetluse käigus keskkonnamõju hindamise läbiviimist maa-alal, millel tehingu objektiks olev kinnistu asub. Erinevalt halduskohtust ei pea ringkonnakohus piisavaks J. Lipu teavitamist kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlusest teadetega Ametlikes Teadaannetes ja kaevandamisloa andmisega seotud artiklitega kohalikus ajalehes Põhjarannik ning leiab, et J. Lippu ei ole nimetatud menetluse toimumisest teavitatud.
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei lükka ümber halduskohtu järeldust, mille kohaselt ei ole kõnealuses menetluses vaja uut keskkonnamõju hindamist läbi viia. Nõustudes halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et keskkonnamõju hindamine on üks osa kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise avatud menetlusest, kuid järeldas ekslikult, et keskkonnamõju hindamise raames toimunud avalikustamine võib asendada HMS §-s 48 ette nähtud õigusakti eelnõu avalikustamist. Halduskohtu seisukoht, et kaevandamisloa menetluses ei tule kaevandamisloa kui õigusakti eelnõu avaliku väljapaneku ja muid sellega seotud avatud menetluse sätteid kohaldada

-st tulenevate erisuste tõttu, on väär. Kaebajad märkisid õigesti, et keskkonnamõju hindamise menetluse ja kaevandusloa väljaandmise menetluse eesmärgid on erinevad ning need menetlused ei asenda, vaid täiendavad teineteist. 20. Avatud menetluse sätete kohaldamise kohustus saab HMS § 46 lg 1 kohaselt tuleneda seadusest. Vastavalt

§ 25

lg-le 11 kohaldatakse kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlusele avatud menetluse sätteid, arvestades

erisusi.

maavarade kaevandamise õigust reguleerivast III peatükist ei tulene võrreldes HMS III peatükis sätestatud avatud menetluse läbiviimise korraga olulisi erinevusi. Nii nagu

§-s 291 näeb ette kaevandusloa väljaandja kaalutlusõiguse avaliku istungi korraldamise osas, näeb ka HMS § 50 ette haldusorgani õiguse otsustada õigusakti andmine ilma avalikul istungil arutamiseta. Takistusi HMS §-des 48 ja 50 sätestatud nõuete järgimiseks kaevandamisloa menetluses ei tulene ka

§ 25

lg 2 alusel antud keskkonnaministri 01.02.1995 määrusega nr 3 kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korrast. Seda, et olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel, on rõhutanud ka Riigikohus lahendi nr 3-3-1-86-06 p-s 24, märkides, et enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et vastustaja oleks pidanud HMS § 48 lg-te 1 ja 2 kohaselt panema taotluse kaevandusloa andmiseks ja kaevandusloa eelnõu koos seletuskirjaga ning menetluse käigus esitatud ja koostatud oluliste asjassepuutuvate dokumentidega (sh keskkonnamõju hindamise aruanne) avalikkusele tutvumiseks välja ning tagama avalikkusele ja HMS § 49 lg 1 alusel puudutatud isikutele (sh kaebajatele) nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse, samuti eelnõu kohta ettepanekute ja vastuväidete esitamise võimaluse vähemalt kahe nädala jooksul. Kaevandamisloa eelnõu avalikustamisele kuluv aeg ei saanud pärast menetluse uuendamist takistada kaevandusloa vastuvõtmise kohta otsuse tegemist mõistliku aja jooksul. 24

(26)3-08-2593
  1. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus leiab, et HMS §-des 48 ja 49 sätestatud nõuete rikkumine ning sellega kaasnenud kaebajate ja teiste isikute ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine enne kaevandusloa väljaandmist võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ja tegemist on sedavõrd olulise menetlusnormide rikkumisega, mis tingib vaidlustatud kaevandusloa väljaandmise käskkirja tühistamise sõltumata selles toodud põhjendustest. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ka kaevandusloa materiaalset õiguspärasust puudutavaid väiteid ja vastuväiteid.
  2. Neil põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebused ja tühistab vaidlustatud kaevandamisloa väljastamise käskkirja.
  3. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 92 lg 1). HKMS § 95 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Seega tuleb kaebuste esitajate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud välja mõista vastustajalt ning jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende enda kanda. Halduskohtus taotlesid kaebuste esitajad N. Reisman, K-J. Kärner, J. Lipp, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvan vastustajalt 422 142 krooni menetluskulude (sh kolme esindaja õigusabikulu kogusummas 421 662 krooni ja 480 krooni riigilõivu) väljamõistmist ning esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid. M. Liinat taotles vastustajalt 6 080 krooni menetluskulude (sh 6 000 krooni õigusabikulu ja 80 krooni riigilõivu) väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. N. Jaanson taotles vastustajalt 6 080 krooni menetluskulude (sh 6 000 krooni õigusabikulu ja 80 krooni riigilõivu) väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. AS Vestman Varahaldus taotles vastustajalt 16 010 krooni menetluskulude (sh 15 930 krooni õigusabikulu ja 80 krooni riigilõivu) väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotlesid N. Reisman, K-J. Kärner, J. Lipp, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvan vastustajalt 145 420 krooni menetluskulude (sh kahe esindaja õigusabikulu kogusummas 141 720 krooni, riigilõiv 1 500 krooni, esialgse õiguskaitse tühistamise määruse peale esitatud määruskaebuselt tasutud 1 200 krooni ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud 1 000 krooni) väljamõistmist ning esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid. M. Liinat ja N. Jaanson taotlesid vastustajalt apellatsioonkaebuselt tasutud 250 krooni riigilõivu väljamõistmist ning esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid. AS Vestman Varahaldus taotles vastustajalt 24 974,80 krooni menetluskulude (sh 24 724,80 krooni õigusabikulu ja 250 krooni riigilõivu) väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebuste esitajad N. Reismani, K-J. Kärnerit, J. Lippu, N. Malinovskit, R. Rutet ja K. Tihvanit esindasid halduskohtus kolm advokaati ja ringkonnakohtus kaks advokaati. Riigikohus on 19.12.2006 määruse p-s 5 leidnud järgmist: „Kaheldamatult on menetlusosalisel õigus olla esindatud ka mitme lepingulise esindajaga. Samas ei sõltu väljamõistetavate kohtukulude suurus otseselt sellest, mitu esindajat poolel oli. Väljamõistetavad vajalikud ja põhjendatud kohtukulud sõltuvad kohtuasja keerukusest ning õigusabi osutamise vältimatusest ja selle abi 25
(26)3-08-2593 iseloomust. Mitme esindaja palkamisel on mõistlik eeldada, et advokaatidele makstud tasu võib jääda osaliselt poole kanda ka siis, kui kohtuotsus tehakse selle poole kasuks.“ Arvestades eeltoodut ning asja mahtu ja keerukust, peab ringkonnakohus kaebuste esitajate N. Reismani, K-J. Kärneri, J. Lipu, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvani menetluskulusid nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonimenetluses põhjendamatult suurteks ning leiab, et nende menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud esimese astme kohtus 180 000 (6 x 30 000) krooni ulatuses ja apellatsioonimenetluses 90 000 (6 x 15 000) krooni ulatuses, mis tuleb Keskkonnaministeeriumilt nende kasuks välja mõista. Samuti tuleb Keskkonnaministeeriumilt välja mõista N. Reismani, K-J. Kärneri, J. Lipu, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvani poolt kaebuse, apellatsioonkaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 3 180 (3180: 6 = 530) krooni. N. Reismani, K-J. Kärneri, J. Lipu, N. Malinovski, R. Rute ja K. Tihvani kasuks tuleb välja mõista menetluskulud summas 45 530 krooni igaühele. M. Liinati ja N. Jaansoni kasuks tuleb Keskkonnaministeeriumilt välja mõista menetluskulud summas 6 330 krooni kummalegi. Arvestades seda, et valdavalt on faktilised asjaolud tuvastatud ja õiguslikud argumendid esitatud esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus AS Vestman Varahaldus apellatsioonimenetluse kulusid põhjendamatult suurteks ning leiab, et tema apellatsioonimenetluse kulud on vajalikud ja põhjendatud 15 000 krooni ulatuses, mis tuleb Keskkonnaministeeriumilt välja mõista. Seega tuleb AS Vestman Varahaldus kasuks mõista Keskkonnaministeeriumilt välja menetluskulud kokku summas 31 260 krooni. Kaire Pikamäe Oliver Kask Lilianne Aasma 26
(26)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.