Obsah (7)

§ 28§ 3§ 7§ 11§ 23§ 92§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 07. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2536 Haldusasi Eesti Vabariigi kaebus Õ

§ 28; § 31 lg 4).

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (edaspidi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon)
2. jaanuari 1996 otsusega nr 6823, mida on muudetud sama organi
3. jaanuari 2002 otsusega nr 12314, on loetud Tallinnas Niguliste tänav 3, end. Rüütli tänav 1/ Niguliste tänav 15, endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised ja krunt suurusega 5529 m2 omandireformi objektiks ning tuvastatud, et ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
4. aprilli 1941 otsusega ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu
5. juuli 1940 deklaratsiooniga. Kõnealuse vara suhtes on eelöeldud haldusaktidega tunnistatud õigustatud subjektiks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edaspidi EELK).
7. juunil 2008 esitas Kultuuriministeerium ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ning Tallinna Linnavalitsusele taotluse tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused osas, millega tunnistati endisel kinnistul nr 584 asunud Niguliste kirik omandireformi objektiks ja EELK selle vara osas õigustatud subjektiks. Taotlust täiendas Kultuuriministeerium oma
8. septembri 2009 kirjaga. Taotluse ja selles viidatud advokaat Alar Eiche õigusliku arvamuse keskseks teesiks oli, et endisel kinnistul nr 584 asus muuhulgas Niguliste kirikuhoone, mida aga ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud ning mis ei saa seega olla omandireformi objektiks ja et EELK ei olnud vaidlusaluse hoone omanik. Taotluse kohaselt saavad omandireformi objektiks olla samal kinnistul asunud ning praeguseks hävinud eluhoone ja laohoone.
9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
10. novembri 2008 koosolekul leiti, et Kultuuriministeeriumi taotlus ning sellele lisatud taotlus ja sellele lisatud tõendid ei piisavad ÕVVTK Tallinna poolt tehtud otsuste muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, märkides samas, et endisel kinnistul nr 584 asunud hoonete õigusvastane võõrandamine toimus ajavahemikul
11. jaanuarist
12. a kuni
13. juulini
14. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
15. Kultuuriminister esitas Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
16. novembri 2008 otsuse tühistamist ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamist Kultuuriministeeriumi poolt esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks, lähtudes asjaolust, et Niguliste kirikuhoonet ei ole õigusvastaselt võõrandatud.
17. Kaebuse kohaselt on Eesti Vabariik pöördunud põhiseaduse §-dele 15 ja 32 tuginedes halduskohtu poole omandiõiguse kaitseks, kuna praegusel aadressil Niguliste 3 asuv kinnistu ning selle oluliseks osaks olev muuseumihoone on riigi omandis. Viidates Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-10-07, omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 19, § 17 lõike 9 ja VVS § 85 sätetele ning Harju maavanema
18. märtsi 2009 kirjale nr 3.1-3/1568, leiab kaebuse esitaja, et ÕVVTK linnakomisjoni otsuste üle maavanem järelevalvet ei teosta ning seega puudub riigil võimalus oma omandiõiguse kaitsmiseks kohtuvälises korras. ORAS § 2 lg 2 ning § 4 ning Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-03 põhjal leiab kaebuse esitaja, et riigil on omandireformi raames õigus kaitsta oma õigusi vara osas, mille omanikuks on riik saanud pärast
19. juunit 1940 ning sellest tulenevalt on riik kui Niguliste kirikuhoone omanik kasutanud Vabariigi Valitsuse
20. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” (edaspidi VV määrus nr 1991/36) punktis 36 sätestatud võimalust taotleda uute asjaolude ilmsikstuleku tõttu asja uut läbivaatamist. Kaebuse esitaja hinnangul oli Kultuuriministeeriumi taotluse näol tegemist asja uuendamise taotlusega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44 lõike 1 mõistes ning HMS § 43 lõike 2 kohaselt on taotluse esitajal õigus seda ka kohtus vaidlustada.
21. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on ekslikult tunnistanud endisel kinnistul nr 584 asunud kirikuhoone omandireformi objektiks ja EELK selle suhtes 2 omandireformi õigustatud subjektiks, kuna arhiivisäilikud kinnitavad üksnes endisel kinnistul nr 584 asunud ca 20 m² suuruse elamispinnaga eluhoone ja veelgi väiksema pinnaga laohoone õigusvastast võõrandamist
22. aastal. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et vastustaja on kirikuhoone õigusvastase võõrandamise aja osas oma
23. jaanuari 2002 otsuses vääralt viidanud Tallinna Linnaarhiivi
24. detsembri 2001 kirjale nr 1-7/655 ja selle kirjaga Tallinna Maa-ametile edastatud dokumentidele. Kaebuse esitaja viitab seejuures Tallinna Linnaarhiivi 15.03.2002 arhiiviteatisele nr 4-2/02/148, mille kohaselt ei leidu Tallinna Linnaarhiivis mingeid andmeid Niguliste kirikuhoone natsionaliseerimise kohta 1940/
25. aastal ega ka hilisemast ajast. Samuti viitab kaebuse esitaja Tallinna Linnaarhiivi
26. aprilli 2008 arhiiviteatisele nr 4-2/446 ning leiab selle pinnalt, et Niguliste kirikuhoonet ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud, vaid endisel kinnistul nr 584 asunud hoonetest natsionaliseeriti üksnes kivist ühekordne elamu ning kivist laohoone. Kaebuse esitaja leiab, et vale on ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
27. jaanuari 2002 otsuse nr 12314 selgitavas osas viidatud varasemates otsustes võetud komisjoni seisukoht, nagu oleks Niguliste kirik natsionaliseeritud ENSV RKN
28. juuli 1945.a. määrusega nr 614, kuna nimetatud määrus ei sisaldanud sootuks natsionaliseerimist korraldavaid, fikseerivaid ega reguleerivaid sätteid. Kaebuse esitaja hinnangul oleks EELK-l eeltoodust tulenevalt õigus taotleda üksnes elu- ja laohoone tagastamist juhul, kui need hooned oleksid säilinud.
29. Samuti leiab kaebuse esitaja, et EELK ei ole kunagi olnud Niguliste kirikuhoone omanik, kuna endise kinnistu 584 endiseks omanikuks oli juriidilise isikuna usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Eesti Ajalooarhiivi
30. novembri 2001 arhiiviteatisele nr 954 ning Tallinna Linnaarhiivi
31. aprilli 2008 arhiiviteatisele nr 4-2/
32. Kaebuse esitaja leiab, et usuühingu Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteriusu kogudus väidetav likvideerimine EELK poolt
33. aastal ei muutnud kirikuhoone omandiõigust.
34. Kaebuse esitaja hinnangul lükkab Tallinna Linnaarhiivi
35. aprilli 2008 arhiiviteatis nr 4-2/446 täielikult ümber ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
36. jaanuari 2002 otsuses nr 12314 esitatud seisukoha, et Niguliste kirikuhoone natsionaliseeriti
37. aprillil
38. Samuti ei nõustu kaebuse esitaja vastustaja poolt
39. novembri 2008 tehtud otsuses võetud seisukohaga, et kirikuhoone natsionaliseeriti millalgi aastatel 1941-
40. Seejuures viitab kaebuse esitaja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s
41. juuli 1945.a. kirjale nr 960, mille kohaselt ei olnud ühegi Tallinnas tegutseva luterliku koguduse kirikuhooned natsionaliseeritud. Samuti viitab ta
42. novembri 1945 kirjele nr 612, millega usuasjade volinik Kivi esitas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule kirikute ja usuühingute natsionaliseerimise kava, milleks oleks tulnud vastu võtta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, mida aga kunagi vastu ei võetud. Ka viitab kaebuse esitaja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva usukultusasjade nõukogu voliniku Eesti NSV-s
43. augusti 1947 kirjale nr 1155, milles asuti seisukohale, et kirikuhoonete kasutusse andmine ei ole võimalik, kuna neid ei ole ära võetud ning
44. juulil 1948 koostatud dokumendile, milles on Niguliste kiriku kohta märgitud, et seda ei ole natsionaliseeritud. Järgnevalt selgitab kaebuse esitaja, et pärast
45. aasta märtsipommitamist toimus ajavahemikul 1944-1953 kirikuvaremete iseeneslik lagunemine, kusjuures
46. jaanuari 1947 Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 467 võeti Niguliste kirik riikliku kaitse alla kui arhitektuuri mälestusmärk ning
47. novembri 1952 kirjas nr 2438 teatasid Eesti NSV Ministrite nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse juhataja A. ja Muinsuskaitse osakonna juhataja P. Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonna Arhitektuurimälestuste majavalitsusele, et endine Niguliste kirik ei ole käesoleval ajal kellegi bilansis ja sellepärast peab Arhitektuuri valitsus õigeks teiste objektide hulgas võtta majavalitsuse bilanssi ka endine Niguliste kirik. Ka märgib kaebuse esitaja, et mahajäetud varemed võeti
48. aastal Tallinna Linna TSN TK Arhitektuuri mälestusmärkide majavalitsuse bilanssi väärtusega 0.- rubla selleks, et alustada taastamistöödega.
49. Lisaks eelnevale viitab kaebuse esitaja Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
50. novembri 1953 korraldusele nr 354-k, mille kohaselt tuli Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonnal võtta oma 3 bilanssi kuus Tallinnas asuvat kirikuhoonet, s.h Niguliste kirik ning
51. detsembri 1955 kirjale nr 472/R, millega Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Arhitektuuri osakonna Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus esitas Tallinna Linna Inventariseerimise Büroole palve registreerida Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsuse nimele kuus Tallinna kirikuhoonet. Kaebuse esitaja toob välja, et kui teiste kirikute puhul on märgitud bilansiline väärtus rublades, siis Niguliste kirikuvaremete puhul on bilansiline väärtus märkimata, mis tõendab, et Niguliste kirikuvaremed võeti mahajäetud varana esmakordselt arvele alles pärast Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
52. novembri 1953 korraldust nr 354-k ja nende varasemat bilansilist väärtust polnud arvestatud ning nende valdaja Arhitektuuri Mälestusmärkide Majavalitsus polnud seda teinud ka
53. detsembriks 1955.a.
54. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja seisukoha, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni on
55. novembri 2008.a. otsuse tegemisel jätnud täielikult uurimata ja hindamata Kultuuriministeeriumi esitatud uued asjaolud ja neid tõendavad tõendid. Otsus on rajatud oletustele, see on motiveerimata, põhjendamata ja vale. VASTUSTAJA SEISUKOHT
56. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajal puudub halduskohtu poole pöördumise õigus. Viidates ORAS § 17 lg 9 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-31-23-97, leiab vastustaja, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjades on halduskohtumenetluses riigi esindajaks maavanem, kellel vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 on õigus protestida halduskohtus kohaliku omavalitsuse täitevorgani üksikakte. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-6-01 ning leiab, et seal erastamise kohta väljendatut tuleb laiendada ka käesolevale juhule ning olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses tekivad riigi ning kohaliku omavalitsuse organi vahel erimeelsused, tuleb need lahendada kohases haldusmenetluses, mitte aga halduskohtumenetluses. Vastustaja leiab, et ka juhul kui käsitleda ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni riikliku haldusorganina, kuna ta täidab kohalike komisjonide moodustamise korrast tulenevalt Vabariigi Valitsuse poolt antavaid ülesandeid, siis puudub Eesti Vabariigil samuti halduskohtusse pöördumise õigus, kuna riik ei saa pöörduda halduskohtusse iseenda vastu. Siinkohal viitab vastustaja ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-38-
58. Viidates halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 3 lg 1 punktile 1 ja § 7 lõikele 1 ning Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-68-03, leiab vastustaja, et kaebusega halduskohtusse pöördumise eelduseks on see, et kaebuse esitaja suhtes on teostatud avalikku võimu, ent on ilmselge, et linnakomisjon ei saa teostada avalikku võimu Eesti Vabariigi suhtes viimase õigusi rikkudes või vabadusi piirates, kuna põhiseaduse (PS) §-st 1 tuleneb riigisuveräänsus, mis tähendab, et Eesti Vabariigis ei saa keegi teostada avalikku võimu Eesti Vabariigi enda suhtes.

1. Samuti leiab vastustaja, et kaebusega halduskohtusse pöördumine on antud juhul välistatud ka seetõttu, et kaevatav haldusakt ei saa ilmselgelt rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Viidates riigivaarseaduse § 42 lg 2 punktile 1 ning ORAS § 5 lg 1, leiab vastustaja, et vaidlusalune kirikuhoone on hetkel Eesti Vabariigi omandis, kes on vaatamata omandiõigusele kirikuhoone suhtes omandireformi kohustatud subjektiks, kuna tal lasub kohustus vara tagastada ning halduskohtumenetluses kaitstavale subjektiivsete õiguste rikkumisena ei saa küsitleda seadusest tulenevat kohustuse täitmist.
2. Vastustaja on ka seisukohal, et Niguliste kiriku õigusvastane võõrandamine on õigesti tuvastatud. Vastustaja märgib, et kuigi Niguliste kiriku hoone sai olulisi kahjustusi
3. ja
4. märtsil 1944 toimunud pommitamisel, ei jätnud EELK kirikuhoonet vabatahtlikult maha ning peale sõja lõppu ei lubatud EELK-l kirikuhoonel taastada, mis tähendab, et see oli omanikult ära võetud tema tahte vastaselt. Seejuures viitab vastustaja NSVL Ministrite Nõukogu juures asuva Usukultusasjade Nõukogu Voliniku Eesti NSV-s
5. juuni
6. a kirjale nr 394, milles märgiti, et 4 sõjalise tegevuse tagajärjel kasutuskõlbmatuks muutunud kirikute ja palvemajade taastamine on lubatud üksnes vastavalt NSVL Rahvakomissaride Nõukogu
7. novembri 1944 määrusega kehtestatud usukultuste palvemajade avamise korrale. Samuti märgib vastustaja, et
8. juuli
9. a kirjas nr 538 teatas Usuasjade Nõukogu volinik, et Tallinna Niguliste kogudus jääb registreerimata iseseisvalt tegutseva usuühinguna, kuna kogudusel puudub praegu oma kirik jumalateenistuse pidamiseks ning et
10. mail 1947 Usuasjade Nõukogu Volinikule adresseeritud kirjas nr 323 palus EELK piiskopi asetäitja A. P. esitada ENSV Valitsusele EELK Konsistooriumi palve, et koos kirikutega antaks tagasi kõik neile kuulunud hooned. Vastustaja selgitab, et Usuasjade Nõukogu Volinik vastas sellele
11. juuni
12. a kirjas nr 502, et ENSV RKN määruse nr 614 5.VII-
13. a lisa „Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend" deklareerib, et usuühingutel ei ole juriidilise isiku õigusi. Vastustaja on seisukohal, et kuna eelnimetatud määruses ei olnud täpsemalt määratletud endise juriidilise isiku varade saatus, siis muutusid varad juriidilise isiku lõpetamisega vaibevaraks ning sellise vara edaspidist saatust reguleeris NSVL RKN
14. aprilli
15. „Määrustik natsionaliseeritud, konfiskeeritud, vaibevara ja peremehetu vara arvestus ja kasutuse kohta," mille alusel läks vaibevara tasuta täitevkomitee korraldusse ja valdusse. Vastustaja leiab, et seega olid alates
16. juulist 1945 kõik usuühingute varad, mis kuulusid neile juriidilistele isikutena, vaibevarad. Eeltoodust järeldab vastustaja, et faktiliselt võõrandati Niguliste kiriku hoone õigusvastaselt RKN
17. juuli 1945 määruse nr 614 alusel. Vastustaja toob välja ka selle, et kui kirikuhoonet kunagi võõrandatud poleks, ei saaks see tänapäeval olla riigi omandis.
18. Vastustaja leiab, et EELK on põhjendatult tunnistatud Niguliste kirikuhoone osas õigustatud subjektiks, kuivõrd usuühing Tallinna Niguliste Evangeeliumi kogudus oli
19. aastaks likvideeritud ning varad läksid seaduse alusel üle EELK-le. Siinjuures viitab vastustaja kirikute ja usuühingute seaduse §-le 31, mille kohaselt läks kiriku koguduse likvideerimisel nende varandus üle kirikul, mis tähendab, et Niguliste koguduse vara, sh kirikuhoone, läks Vabariigi Valitsuse
20. septembri 1939 otsusega määratud kiriku hooldaja
21. novembri
22. a otsuse nr 185 ning Kirikute ja usuühingute seaduse § 31 viimase lause kohaselt üle EELK-le. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
23. EELK nõustub kohtule esitatud kirjalikus seletuses vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtadega ning märgib lisaks, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
24. novembri 2008 otsuse näol ei ole tegemist haldusaktiga, vaid komisjoni poolt kaebajale esitatud materjalide läbitöötamise alusel antud selgitusega, mille kohaselt selles küsimuses 14.01.2002 vastuvõetud haldusakti muutmiseks või täiendamiseks puudub seaduslik alus. Samas leiab kolmas isik, et kaebuse esitamine ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
25. jaanuari 2002 otsuse peale ei oleks võimalik seaduses sätestatud kaebetähtaja möödalaskmise tõttu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
27. novembri 2008 otsus, millega otsustati jätta Niguliste kirikuhoone omandireformi objektiks tunnistamise ning selle vara osas EELK õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuses varem antud haldusaktid muutmata, ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
28. Kuigi vastustaja ei ole seda sõnaselgelt väitnud, nähtub eelkõige tema kirjalikus seletuses tehtud viitest Riigikohtu lahendile nr, 3-3-1-6-01, et vastustaja on seadnud kahtluse alla halduskohtu pädevuse sarnase kaebuse lahendamisel. Kohus leiab siiski, et kaebuse lahendamine kuulub

§ 3

kohaselt halduskohtu pädevusse, kuivõrd tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole seaduses teistsugust menetluskorda ette nähtud. 5 Kohtu hinnangul ei ole viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-6-01 asjakohane seetõttu, et nimetatud lahendis käsitleb Riigikohus maa erastamisega seotud küsimusi, käesoleval juhul on vaidluse all aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist puudutav. Erastamise ja tagastamise põhimõtteline erinevus seisneb kohtu hinnangul selles, et maa erastamise otsustab maavanem ehk teisisõnu on tegemist riigi kui avaliku võimu kandja tehtava otsusega. Eelnimetatud lahendis leidiski Riigikohus, et kuivõrd maa erastamise otsustab riik lõppastmes ise, siis ei ole riigil õigust kohtumenetluses vaidlustada seadusega kohalikule omavalitsusele delegeeritud eelotsustusi või toiminguid. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab aga Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi VV määrus nr 1993/36) punkti 23 kohaselt valla- või linnavalitsus. Hoolimata sellest, et vara tagastamise otsustamine on olemuselt seadusega kohalikule omavalistusele pandud riikliku iseloomuga ülesanne, teevad kohaliku omavalitsuse organid vastavaid otsuseid oma nimel ja omal vastutusel. Seega kui maa erastamise otsustab lõppastmes riik ise, siis vara tagastamise küsimuse otsustab kohalik omavalitsus iseseisva avaliku võimu kandjana. Kohus leiab, et maavanema järelevalvepädevust ning maavanema õigust pöörduda protestiga halduskohtu poole, ei saa vaadelda

§ 3

lõikes 3 nimetatud teistsuguse menetluskorrana, mis välistaks selle, et riik kui avalik-õiguslik juriidiline isik saaks pöörduda enda omandiõiguse kaitseks kaebusega halduskohtu poole, kui ta leiab, et teine avaliku võimu kandja (näiteks kohalik omavalitsus) on avalikõiguslikke funktsioone täites riigi kui omaniku subjektiivseid õigusi rikkunud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et erinevalt Riigikohtu eelviidatud lahendis käsitletud asjast, ei ole käesolevas asjas alust menetluse lõpetamiseks. 21. Järgnevalt tõusetub küsimus kaebuse esitaja kaebeõigusest.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seejuures sätestatakse

§ 11

lõike 31 punktis 5, et kaebeõiguse ilmse puudumise korral võib kohus kaebuse enne menetlusse võtmist tagastada ning

§ 23

lg 3 p 1 kohaselt võib kohus juba menetlusse võetud kaebuse, mille puhul ilmneb, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, läbi vaatamata jätta. Kui kohus on kaebuse siiski menetlusse võtnud ning selle kohtuistungil läbi vaadanud, tuleb kaebus rahuldamata jätta, kui kohus tuvastab, et vaidlustatud haldusaktid või toimingud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei riku.

1. Käesoleval juhul taandub vaidlus sellele, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on endisel kinnistul nr 584 asunud ehitiste omandireformi objektiks tunnistamisel ning nende suhtes omandireformi õigustatud subjekti väljaselgitamisel toiminud õiguspäraselt. Kohus leiab, et nii nagu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
2. jaanuari 1996 otsus nr 6823 ja
3. jaanuari 2002 otsus nr 12314 ei riku Eesti Vabariigi kui Niguliste kirikuhoone omaniku subjektiivseid õigusi, ei saa neid õigusi rikkuda ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. novembri 2008 otsus, millega on sisuliselt keeldutud eelnimetatud otsuste muutmisest (osalisest tühistamisest). VV määrusest nr 1993/36 tulenevalt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise üle otsustamine kahes etapis. Esiteks toimub vara tagastamist ettevalmistav menetlus, mis lõpeb ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt kas eelnimetatud määruse punktis 19 nimetatud otsuse (nö. subjektiotsus) või punktis 20 nimetatud otsuse (vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine) tegemisega. Alles pärast subjektiotsuse tegemist asub valla- või linnavalitsus otsustama seda, kas õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele või mitte. Seejuures ei anna vara tunnistamine omandireformi objektiks ega isiku tunnistamine selle suhtes õigustatud subjektiks sellele isikule iseenesest subjektiivset õigust vara tagastamisele. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul VV määruse nr 1993/36 punktis 19 nimetatud ostus mistahes moel rikkuda selle isiku õigusi, kelle omandis (või valduses) omandireformi objektiks tunnistatud vara on. Sellise või mistahes muu kolmanda isiku õigusi võib rikkuda valla- või linnavalitsuse korraldus vara tagastamise kohta, kuivõrd selle tagajärjeks oleks omandi kaotus, mitte aga vara tagastamise ettevalmistavas menetluses tehtud 6 subjektiotsus. Seejuures oleks isikul vara tagastamise kohta tehtava korralduse vaidlustamisel õigus tugineda muuhulgas sellele, et vara ei saa olla omandireformi objektiks või isik, kellele on valla- või linnavalitsus otsustanud vara tagastada, ei saa olla selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et Riigikohtu praktikas on subjektiotsuste eraldi vaidlustamist võimalikuks peetud. Kaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu otsus asjas nr. 3-3-1-23-03 puudutas, erinevalt käesolevast asjast, olukorda, kus lisaks subjektiotsusele oli tehtud ka otsus vara (maa) tagastamise kohta. Nimetatud Riigikohtu otsusest ei saa järeldada, et omandireformi objektiks tunnistatud elamus elaval üürnikul oleks eraldiseisvana võimalik vaidlustada VV määruse nr 1993/36 punktis 19 nimetatud otsust. See, kas subjektiotsus sellise isiku subjektiivseid õigusi rikub või mitte, selgub alles pärast seda, kui on tehtud VV määruse nr 1993/36 punktis 23 nimetatud otsus vara tagastamise kohta. Subjektiotsuse eraldiseisvana vaidlustamine oleks mõeldav ka juhtudel, kui subjektiotsus rikuks kaebuse esitaja õigusi sõltumata sellest, kas hiljem otsustatakse vara tagastada või mitte. Käesoleval juhul aga sellise olukorraga tegemist ei ole.
5. Kaebuse esitaja on küll
6. märtsi 2009 kohtule esitatud täiendavate seisukohtade viimasel leheküljel maininud seda, et juhul kui otsustatakse vara mitte tagastada, siis järgneb kompenseerimise menetlus, millele riik enam vastu vaielda ei saa, ent kohtu hinnangul ei ole see väide asjassepuutuv. Riigi omandiõigus Niguliste kirikuhoone üle ei saa ühelgi juhul hõlmata omandireformi käigus sellesama vara eest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule makstavat kompensatsiooni. See tähendab, et Niguliste kirikuhoone kompenseerimine EELK-le ei puudutaks vähimalgi määral Eesti Vabariigi kui kõnealuse ehitise omaniku õigusi ega kohustusi. Asjaolu, et ORAS § 13 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerijaks riik, ei tähenda seda, et riik saaks vaidlustada vara kompenseerimise kohustust omandiõiguse kaitsele tuginedes. See omakorda tähendab, et riik ei saa halduskohtule esitatava kaebusega vaidlustada ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt tehtud subjektiotsust motiivil, et materiaalses mõttes õigusvastase subjektiotsuse tõttu võib riigil tulevikus tekkida kohustus kõnealune vara ORAS alusel kompenseerida.
7. Kohus leiab samuti, et olukorras, kus algne haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei puuduta ega riku, ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ka haldusorgani hilisem keeldumine algse haldusakti muutmisest. Seejuures leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse
9. 1991 määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi VV määrus nr 1991/161) punktist 36 ei tulene kaebuse esitajale sootuks õigust nõuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse muutmist ning see ei anna ka täiendavat alust algse haldusakti muutumata jätmise vaidlustamiseks. Nimetatud punktis sätestatakse, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms.), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates ning kui esitatud täiendavad andmed, tõendid ja taotlused ei tingi komisjoni otsuse muutmist, lisatakse need samuti toimikusse. Kohtu hinnangul tuleneb eelsätestatust ÕVVTK kohalikule komisjonile üksnes keeld jätta pärast otsuse tegemist mistahes moel laekunud asjassepuutuvad tõendid tähelepanuta. Sellest sättest ei tulene menetlusvälisele isikule õigust nõuda tema subjektiivseid õigusi mittepuudutavate haldusaktide muutmist. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et sisuliselt oli Kultuuriministri poolt esitatud taotluse näol tegemist HMS § 44 lõike 1 alusel esitatud taotlusega haldusmenetluse uuendamiseks. HMS § 44 lõikes 1 sätestatud alustel saab menetluse uuendamist ja asja läbivaatamist taotleda menetlusosaline. Haldusmenetluse menetlusosaliste ring on sätestatud HMS §-s 11 ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt läbi viidud menetluses ei kuulu Eesti Vabariik Niguliste kirikuhoone omanikuna antud juhul sellesse ringi, mis tähendab, et tal ei ole 7 õigust taotleda asja uut läbivaatamist HMS § 44 lg 2 alusel. Õigust nõuda haldusmenetluse uuendamist või kehtiva haldusaktiga lahendatud küsimuse ümbervaatamist, ei tulene kaebuse esitajale ka mitte VV määruses nr 1991/161 punktist 36 ega ka mitte kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 33 lõikest
10. Kaebuse esitaja on haldusmenetluse praeguses etapis (st. vara tagastamist ettevalmistavas menetluses) menetlusväline isik, kes võib küll asja lahendavale haldusorganile esitada märgukirju ja selgitustaotlusi ning kellel on õigus sellele, et haldusorgan talle vastaks, ent kes siiski ei saa nõuda tema õigusi mitte puudutavate haldusaktide muutmist.
11. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et sisuliselt on linnakomisjon varasemat otsust muutnud.
12. novembri 2008 otsusese märgiti sõnaselgelt, et
13. jaanuari 2002 otsust ei muudeta ega tunnistata kehtetuks. Asjaolu, et komisjon leidis
14. novembri 2008 otsuses, et esitatud õiguslikud arvamused ja neile lisatud arhiivimaterjalid kinnitavad Niguliste tn 3 hoonete õigusvastase võõrandamise toimumist ajavahemikul
15. jaanuaril 1941 kuni
16. juulil 1945, nimetamata konkreetset võõrandamise hetke, mis on kajastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
17. jaanuari 2002 otsuses, ei tähenda, et varasemat otsust oleks muudetud. Varasemate haldusaktide muutmisena ei saa käsitleda ka vastustaja poolt kohtumenetluses võetud seisukohta kirikuhoone õigusvastase võõrandamise aja kohta. Seega on jätkuvalt kehtiv ÕVVTK
18. jaanuari 2002 otsus, mille kohaselt on endisel kinnistul nr 584 asunud ehitised natsionaliseeritud Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
19. aprilli 1941 otsusega.
20. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
21. novembri 2008 otsus ega ka varem sama organi poolt endisel kinnistul nr 584 asunud vara omandireformi objektiks tunnistamist ning õigustatud subjekti tuvastamist puudutavad otsused ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, tuleb kaebus rahuldamata jätta ning puudub vajadus hinnata kaebuse esitaja sisulisi väiteid, mis puudutavad Niguliste kirikuhoone õiguslikku ja faktilist saatust ning ÕVVTK linnakomisjoni asjassepuutuvate haldusaktide õigusvastasust. Juhul kui Tallinna Linnavalitsus otsustab VV määruse nr 1993/36 punkti 23 alusel Niguliste kirikuhoone EELK-le tagastada, on kaebuse esitajal võimalik nimetatud otsus kohtus vaidlustada. MENETLUSKULUD 26.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, ilma milleta menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul ei ole vastustaja ega kolmas isik menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ning seega jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8