Obsah (4)

§ 94§ 98§ 95§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-388 Haldusasi AS Saurix Petroleum kaeb

§ 94

lg 1 võimaldab määrata kulud kindlaks hindamise teel ka juhul, kui algdokumendid pole säilinud. Maksu määramine on

§ 98lg 1 järgi aegunud juhul, kui kaebaja ei jätnud maksud tasumata tahtlikult.

Tulumaksu osas on tegemist majandusliku topeltmaksustamisega. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus jääb maksuotsuses toodud seisukohtade juurde ja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED

§-s 82 on sätestatud: "Maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid." Selles asjas ongi maksuhaldur kogunud täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad, et raamatupidamises näidatud isikutega tehinguid ei toimunud. Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (

§ 95lgd 1 ja 2).

Maksuotsust tuleb mõista kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele.

§ 150

lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 3-3-1-34-07). Kaebuse esitaja keskse väite kohaselt on maksuotsus õigusvastane põhjusel, et maksuhaldur on omistanud kütuse vastavussertifikaatidele ebaõige tähenduse maksustamise aspektist. Kohus leiab, et see väide ei tugine maksuotsuses tegelikult tuvastatud asjaoludele ning on eksitav. Maksuotsusest ei ole 7 välja loetav arusaam, et täiendava käibe- ja tulumaksu määramise aluseks on ainult see asjaolu, et vastavussertifikaadid on teiste isikute poolt täidetud puudulikult või et neid ei ole kaebaja poolt säilitatud. Etteheited seoses vastavussertifikaatidega on pelgalt üks tegur paljude seast, mis orienteeris maksuhaldurit järeldusele, et AS Saurix Petroleum ei ole kütust soetanud arvetel näidatud ja raamatupidamises kajastatud isikutelt. Maksuhaldur on viidanud erinevatest üksteisest sõltumatutest ja eriliigilistest allikatest saadud tõenditele, mis kogumis ja vastastikuses seoses kinnitavad veenvalt, et Vendonis, Bamberon, Univent, Sarneko, Draupnir olid müüjaks üksnes formaalselt arvete järgi. Samas ei ole põhjendatud jätta vastavussertifikaatide vigu või puudumist üldse tähelepanuta. Maksuhaldur on tuvastanud, et tegelikult AS Saurix Setroleum säilitas vastavussertifikaate (vaatamata oma kohtukaebuse väitele, et ta oli kohustatud neid säilitama ainult 45 päeva – mis on kohtu hinnangul iseenesest väär väide, kuna vastavalt majandusministri
3. oktoobri
4. a määrusele nr 30 kehtestati selle määrusega sertifikaatide kehtivuse, mitte säilitamise 45-päevane tähtaeg), mis tekitab põhjendatud kahtluse maksupettusest nende tehingute osas, mille kohta pole sertifikaate säilitatud, kuna puudub mõistlik põhjus, miks peaks ettevõtja säilitama sertifikaate üksnes valikuliselt. Maksuhaldur on kogunud hulga andmeid selle kohta, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et OÜ Vendonis ei olnud tegelikult kütuse müüjaks – üheks olulisemaks on sealjuures asjaolu, et sertifikaadid nr 01/1364, 01/1487, 01/1568, 01/1740, 01/1858 ja 01/1906 oli AS Scantrans poolt tellitud kütusele, mis ladustati Tintrade Ltd ja Litasco Ltd poolt ning laos toimus kütuse üleandmine Tintrade Ltd-ilt AS-ile Saurix Petroleum ja temaga seotud AS-ile OW Bunker Estonia; Litasco Ltd poolt ladustatud kütus liikus läbi kolmandate isikute AS-ile Lukoil Eesti, kes omakorda müüs sellest kütusepartiist kütust AS-ile Saurix Petroleum. Ükski laopidaja ei kinnitanud, et OÜ Vendonis oleks nende ladudes kütust hoiustanud ning puuduvad mistahes usutavad tõendid selle kohta, et kaebaja soetas tegelikult kütuse OÜ-lt Vendonis. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et AS Scantrans ei omanud mingisugust informatsiooni AS Grekond, OÜ Bamberon või OÜ Vendonis kohta, kuigi vastavussertifikaatidel märgitud kütuse liikumise õigsuse korral oleks ta neid pidanud teadma. Oluline on ka see, et OÜ Vendonis seaduslik esindaja on kaebaja kommertsdirektori vend Igor Kozlov, mis on kogumis teiste tõenditega üks kaudne kinnitus võimalikust maksupettusest. Väidetaval müüjal reaalse majandustegevuse puudumine ja rahade liikumise skeem variisikute kaudu kinnitab samuti maksupettuse hüpoteesi. Ka OÜ-ga Vendonis sõlmitud leping kui kaebaja enda poolt koostatud dokument pole absoluutse tõeväärtusega kinnitus selle kohta, et tehingud tegelikult toimusid, kui muude asjaoludega nende kogumis on veenvalt tuvastatud, et toime võidi panna maksupettus. Lepingu tõeväärtust kahandab ka asjaolu, et arvete järgi toimusid tehingud terve
5. aasta vältel, leping aga sõlmiti alles sama aasta juunikuus, mille kohta pole kaebaja esitanud loogilist seletust. Eeltooduga (OÜ-ga Vendonis) analoogsed puudused on maksuhaldur tuvastanud ka OÜ Bamberon osas. OÜ-de Univent, Sarneko ja Draupnir kohta eksisteerivad kaebaja raamatupidamises ainult arved, vastavussertifikaadid puudusid täielikult, mis koosmõjus asjaoludega, et AS-il Saurix Petroleum oli siiski tavaks sertifikaate säilitada; tegemist on n.ö riiulifirmadega, kelle kaudu rahade liikumise skeem AS-ist Saurix Petroleum välja oli analoogiline, jm maksuotsuses tuvastatud asjaolud, annab aluse põhjendatud kahtluseks, et kütusetehinguid nimetatud isikutega reaalsuses ei teostatudki. Tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, et AS Vendonis revideerimise käigus maksupettust ei tuvastatud, sest maksuhalduri kinnitusel kontrolliti OÜ Vendonis osas ainult arvete vastavust deklareeritule, mitte nende sisulist õigsust ning ühestki seadusest ei tulene keeldu taolises olukorras tuvastada maksupettuse olemasolu teise äriühingu maksude tasumise kontrollimise käigus. AS Saurix Petroleum ei ole maksuhalduri järeldusi omapoolsete tõenditega kummutanud. Üritatud on isoleeritult leida õigustusi üksikutele aspektidele maksuhalduri tuvastatud kahtlustäratavates asjaoludes, kuid tähelepanuta on jäetud, et maksuamet põhistab oma järeldusi mitte üksikute isoleeritud asjaoludega, vaid kogumis kokkulangevate tõendite ja loogiliste seostega. AS Saurix Petroleum ei ole täitnud oma tõendamiskoormist

§ 150lg 1 järgi.

Kohtu hinnangul ei saa kaebaja paljasõnalised väited tehingute toimumise kohta, arvete vormistamine ja tasumine, väidetavate tehingupartne- 8 rite tegevusalaks „kütuse müük“ fikseerimine äriregistris ja mõnede lepingute esitamine iseenesest täielikult välistada maksupettuse toimepanemist. Oluline on see, kas maksumenetluses tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt pandi maksupettus toime või mitte, vaatamata maksukohustuslase vastupidistele kinnitustele. Maksukohustuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes maksukohustuslase enda väidetest. Maksuotsuse tegemine ei eelda, et maksumaksja tunnistab maksupettuse toimepanemist, vastupidine seisukoht moonutaks maksu kui avalik-õigusliku kohustuse ning uurimisprintsiibist lähtuva maksumenetluse olemust. Ebaõige on kaebaja väide, et maksu määramine on alusetu, kuna maksuhaldur möönab, et AS Saurix Petroleum on kütuse reaalselt saanud ja ettevõtluses kasutusse võtnud. Kohus leiab, et antud asjas on kaasuste analoogsuse tõttu kohane viidata Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsusele nr 3-3-1-34-06, milles leiti: „AS XXXXX XXXXXX käibemaksukohustuse kindlakstegemiseks olulist asjaolu - kes on tegelik müüja ja kas ta on käibemaksukohustuslane - pole osutunud võimalikuks tuvastada ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses. Seejuures on AS XXXXX XXXXXX eiranud hoolsusnõuet ja ostnud vedelkütust saamata kaasa nõutavat vastavussertifikaati, mis võimaldaks muuhulgas tuvastada ka tegelikku müüjat. Neil asjaoludel ei võinud AS XXXXX XXXXXX põhjendatult eeldada, et OÜ Martecom on vaidlusaluse vedelkütuse tegelik müüja. Rahapesu tõkestamise seaduse (nüüd Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus) nõuete rikkumine ei ole selles asjas oluline, sest tasumine toimus sularahata arvelduse teel maksuarvestuses näidatud müüja pangakontole.” Käibemaksu osas on kohane viidata veel Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-97-07, milles leiti: ”Käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline kõigepealt seepärast, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks. Teiseks tasub ostja koos kauba hinnaga käibemaksu müüjale, mitte vahetult riigile. Müüja on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Seega ei tule ostjal tasuda kauba hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Kuna käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, siis on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt.“ Ebaõige on kaebaja väide, et maksuhaldur oleks võinud käesoleval juhul AS Saurix Petroleum poolt kütuse omandamiseks (kütuse saamine pole vaidluse all) tehtud kulutused määrata hindamise teel

§ 94alusel.

See eeldaks maksukohustuslase poolset ulatuslikku kaasaaitamiskohustuse täitmist, mida kaebaja antud juhul pole teinud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-47-06). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega. Maksupettuse puhul on tegemist alati tahtliku maksuõigusrikkumisega, mistõttu ei tõusetu küsimust kolmeaastasest aegumistähtajast. Nõustuda tuleb vastustaja seisukohtadega, et AS Saurix Petroleum väited tema heausksuse kohta on ebaõiged tulenevalt maksuotsuses tuvastatud faktilistest asjaoludest. Ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei kehti juhtudel, kui maksumaksjat on põhjendatud alus seostada maksupettuse toimepanemisega. Kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, on tehtud väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kulutus. Kohus tugineb Riigikohtu alljärgnevates lahendites väljendatud seisukohtadele:

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 11: "Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel. Käesolevas haldusasjas on tulumaksu osas ettekirjutuse aluseks mitte puudused kuludokumentides, 9 vaid lõppkokkuvõttes asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust."
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-48-04, p 14: "Selles haldusasjas on maksuhalduri ettekirjutuse aluseks tulumaksu puudutavas osas sisuliselt asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust. Õige on maksuhalduri ja kohtute seisukoht, et kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi.”
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-3-1-34-06, p-d 13-15: "TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Vaidlus käib lõppkokkuvõttes selle üle, kas olukorras, kus hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, tuleb sellisele isikule kauba eest tasuna tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele. [---] Kui AS XXXXX XXXXXX teadis või pidi teadma, et OÜ Martecom pole tegelik müüja, siis on maksuhalduri maksuotsus tulumaksukohustuse osas õige. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et AS-l XXXXX XXXXXX oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et OÜ Martecom polnud tegelik müüja. Kui AS XXXXX XXXXXX põhjendatult eeldas, et OÜ Martecom on tegelik müüja, siis on maksuhalduri maksuotsus alusetu.” Kaebaja ei saa põhistada seda, miks ta põhjendatult eeldas, et OÜ-d Vendonis, Bamberon, Univent, Sarneko, Draupnir, Loverprix, Sandercom olid tegelikud müüjad, pelgalt väidetega, et need isikud esitasid arved ja kaebaja kontrollis nende registreeritust käibemaksukohustuslaste registris. Maksuamet on maksuotsuses veenvalt ja piisava põhjalikkusega motiveerinud, et kaebaja on tahtlikult esitanud valeandmeid
7. aastal osaühingutelt Vendonis, Bamberon, Univent, Sarneko, Draupnir soetatud kütuse kohta. AS Saurix Petroleum poolt raamatupidamis-dokumentatsioonis kajastatud tehingupartnerite analüüsimisel ning tehingupartnerite kohta kogutud faktide osas leidis tõendamist asjaolu, et ükski nimetatud äriühing ei teostanud ega saanudki teostada tehinguid mistahes teiste äriühingutega ning äriühingute nimel esitatud arveid kasutas AS Saurix Petroleum oma raamatupidamise arvestuses kulude suurendamiseks ning tasumisele kuuluva käibemaksu vähendamiseks. Eelpoolnimetatud äriühingud ei ole AS-ile Saurix Petroleum kütust müünud ega muid arvetel mainitud teenuseid osutanud. Tuvastatud seotus maksukohustust alusetult vähendava skeemiga, millest AS Saurix Petroleum ei saanud olla mitte teadlik, välistab antud juhul tulumaksu määramata jätmise. Seoses tehingutega OÜ-dega Loverprix ja Sandercom on kaebuse põhiväited lisaks eriarvamuses esitatule järgmised. Maksuhalduri väitel ei saa kaebaja OÜ-lt Loverprix soetatud remonditeenuse eest esitatud arvete alusel tasutud käibemaksu oma maksustatavalt käibelt maha arvata põhjusel, et OÜ-l Loverprix pole tegevuslitsentsi ehitusvaldkonnas. Pole välistatud, et remonditööde tegemiseks (vaidlust pole selles, et remont on tehtud) kasutas OÜ Loverprix alltöövõttu. Kuivõrd kaebaja põhitegevusalaks on kütuse vahendamine, siis on arusaadav, miks ainuke juhatuse liige A. Morozov ei suuda meenutada üksikasjalikult iga hankijat ja nende esindajaid. Asjaolu, et lepingu kuupäev ei ühti teise poole esindaja piiriületustega, võib olla seletatav sellega, et allkirjastamine võis toimuda mõnel teisel päeval ning see ei muuda tehingut fiktiivseks. Arusaamatuks jääb kaebaja maksukohustuse seos asjaoluga, et OÜ-st Loverprix ja Sandercom liikusid rahad edasi madala maksumääraga territooriumil registreeritud ettevõteteni, et nad omasid ühte töötajat, et nende juhatuse liikmed olid VF kodanikud, et äriühingud ei asu registreeritud aadressil, et nad ei tee majandustegevusele tavapäraseid väljamakseid. Kaebaja arusaamise kohaselt ei aktsepteeri maksuhaldur OÜ Loverprix ja OÜ Sandercom osutatud marketingiteenuseid põhjusel, et teenus oli seotud kaebuse esitajaga ühte kontserni kuuluvate ettevõtete (O.W.Riga Bunkering) arendamiseks. Kaebaja on põhjendanud marketingiteenuse vajalikkust seoses sooviga suurendada müügimahtusid väljaspool Eestit ning müügimahud kasvasidki oluliselt marketingiteenuste tulemusel. 10 Hinnates tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses on maksuhaldur jõudnud õigele järeldusele, et marketingiteenuse saamine OÜ-delt Loverprix ja OÜ Sandercom ja üldse vajadus teenuse järele ei ole tõendatud. Väited, et AS-i Saurix Petroleum käive suurenes nimelt OÜ Loverprix ja OÜ Sandercom marketingi- ja vahendusteenuse tulemusel, on paljasõnalised. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et maksuotsuses on marketingiteenuse mittesaamist ja mittevajalikkust põhistatud erinevate asjaoludega nende kogumis. Kaebuse esitaja on keskendanud oma kaebuses üksikute väidete kahtluse alla seadmisele ja nendele võimalike õigustuste leidmisele. Maksuotsuses tuvastatud asjaoludel – ligi 2,5 miljoni krooni tasumine isikule, keda juhatuse liige ei suutnud maksumenetluses meenutada; lepingudokumentide allkirjastamine päevadel, mil teise poole esindaja ei viibinud Piirivalveameti andmetel Eestis; lepingute sõlmimine keeles, mida teise poole esindaja ei valda; nähtava vajaduse ja motiivi puudumine marketingiteenuse saamiseks olukorras, kus välispartneritega on kontaktid juba olemas ja lepingud sõlmitud; asjaolu, et A. Morozov on ühe marketingiteenuse abil väidetavalt leitud äriühinguga samasse kontserni kuuluva äriühingu Eesti haru juhatuse liige; koostatud arvete ja lepingudokumentide kohaselt on väljamakseid tehtud topelt, ebausaldusväärsed selgitused müügimahtude erinevuse kohta marketingiteenuste üleandmisaktides ja kontrollimiseks esitatud dokumentides; raha tasumine ja liikumine kütusetehingutega (mille puhul on tuvastatud maksupettus) analoogse skeemi järgi madala maksumääraga territooriumidel asuvate ettevõteteni; OÜ Loverprix ja OÜ Sandercom tegevus ei vasta tavapärast majandustegevust omava ettevõtte tunnustele ja sarnaneb riiulifirmaga, mille kaudu liigutatakse ainult arveid ja raha; annavad kogumis ja vastastikuses seoses põhjendatud aluse arvata, et kaebaja ei ole tegelikult neid teenuseid saanud. Kohus leiab, et AS Saurix Petroleum ei ole maksu- ega kohtumenetluses nõuetekohaselt täitnud oma tõendamiskohustust. Kõik tõendiallikad, mis justkui kinnitavad tehingute toimumist ja S. F.i poolt marketingiteenuse reaalset osutamist, on otse või kaude seotud kaebaja endaga (nii tunnistajad kui dokumendid, mille üks osapool oli kaebaja). Objektiivseid, kaebajast sõltumatuid tõendeid selle kohta, et S. F. tegelikult Lätis ja Leedus kaebaja huvides teenuseid osutas, ei ole, ehkki paberite järgi suhteliselt intensiivne vahendustegevus peaks jätma mingisugusedki objektiivsed ja tagantjärgi tuvastatavad jäljed. Kohtumenetluse käigus võimendus see järeldus seoses kohtu algatusel Läti ja Leedu maksuametitele tehtud järelpärimistega, millest nähtub, et AS-iga Saurix Petroleum mitteseotud kütuseettevõtjad ei teadnud midagi S. F.ist ja suhtlesid tehingute tegemisel kas A. Morozovi või teiste kaebaja esindajatega otse. Teisisõnu, väidetav marketingiteenuse osutaja S. F. pole kaebaja väidetud iseenesest suuremahuliste tehingute juures maha jätnud ühtegi „jälge“, mis oleks tuvastatav kaebajaga mitteseotud allikate kaudu. See muudab kaebuse esitaja versiooni asjade käigust kohtu jaoks väheveenvaks ja -usutavaks. Ehkki teoreetiliselt on võimalik ka versioon, mille kohaselt kaebajale osutati marketingiteenuseid, oleks see käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades objektiivse kõrvaltvaataja jaoks nii ebaharilik ja ebatõenäoline, et kaebuse esitaja tõendamiskoormus muutub kõrgendatuks ning ta peab enda versiooni maksuhalduri ja kohtu jaoks usutavaks tegemiseks olema eriti aktiivne tõendite esitamisel ja omavahelisel seostamisel. Seda ei ole aga AS Saurix Petroleum menetluse käigus teinud, rajades oma kaebuse sisuliselt väitele, et pooled kinnitavad tehingute toimimist, on koostanud vastavasisulised dokumendid ning mistahes kahtlustäratava asjaolu väljatoomine ei anna eraldivõetult alust süüdistada kaebajat maksuseaduste rikkumises. Kohus selgitab, et maksuotsuses tuvastatud asjaolusid arvestades on see selgelt ebapiisav. Ühestki seadusest ei tulene, et maksukohustuslase poolt tehingu toimumise kinnituseks esitatud kirjalik lepingudokument tõendab absoluutse kahtlusteta, et tehing tegelikult toimuski. Eriti hoolikalt ja kriitiliselt tuleb tõendi (antud juhul kaebajaga majandusliku huvi kaudu otseselt seotud tunnistaja A. Morozovi ütluste) usaldusväärsusesse suhtuda juhul, kui hiljem kohtus räägitav jutt erineb oluliselt maksumenetluses antud selgitustest – kui A. Morozov väitis maksumenetluses, et ta ei tea S. F.ist midagi, ei saa pidada usaldusväärseks tema poolt kohtus aastaid hiljem antud üsna detailseid ütlusi selle kohta, milline S. F. välja nägi, kui tihti temaga kohtuti ja millisel moel asju aeti. Usaldusväärsed pole ka tunnistaja V. N. ütlused, kuna ka tema on kaebajaga otseselt seotud isik ning tema ütlused ei haaku teiste kohtumenetluses kogutud tõenditega, mille tõepärasuses pole kohtul alust kahelda, nt V kd tlk 12-17: UAB Medvegalis direktori Algirdas Jurkšaitise ütlused, mille koha- 11 selt oli Saurixi kohapealne esindaja, kes tegeles kõikide temaga seotud küsimustega, V. N., mitte S. F., keda ta ei tunne; ka UAB Agrosila direktor Antanas Gedvilas kinnitas, et asju aeti üksnes N. V.ega ning S. F.i ei tunne (kohus märgib, et kui S. F.i teeneks oli tõepoolest tulusate uute kontaktide loomine, pidanuksid ka need isikud ise olema loogiliselt võttes vähemalt teadlikud S. F.i olemasolust). Nagu eespool öeldud, on sümptomaatiline, et kaebajaga mitteseotud Läti ja Leedu kütuseettevõtted said kontakti kaebajaga alati mitte S. F.i vahendusel, mis teeb äärmiselt ebausutavaks väite, et kontaktide loomisel oli roll S. F.il – vt V kd tlk 26-29 SIA Gulbenes Degviela ja SIA LatelektroGulbene kinnitused, mille kohaselt said mõlemad äriühingud informatsiooni AS Saurix Petroleum kohta reklaamkuulutuse kaudu, läbirääkimised toimusid telefoni teel A. K.iga, S. F.iga puuduvad mistahes sidemed, V kd tlk 96-98 AS Kurzemes Degviela kinnitab, et kontaktid olid otse kaebaja esindajate ja omanikega, S. F.i ei tunne. Ehkki O.W.Riga Bunkering kinnituse kohaselt oli S. F. seotud kaebaja esindamisega, on see kinnitus võrreldes teiste Läti ja Leedu äriühingutega vähemusaldusväärne, kuna tuvastatud on selle isiku seotus A. Morozoviga, lisaks antakse äriühingu kinnituskirjas vastuolulist informatsiooni, justkui osales S. F.
8. aastal A. Morozovi poolt kaebaja nimel sõlmitud lepingu sõlmimise ettevalmistamisel – kummaline ja vastuoluline on nii see, et S. F. osutas ju kaebaja enda andmete kohaselt kaebajale teenust märksa hiljem sõlmitud lepingu alusel ja ka väidetav tasu maksti hiljem, samuti see, kuidas kaebaja juhatuse liige A. Morozov siiski ei suutnud maksumenetluses meenutada nii olulist kontakti äriühinguga O.W.Riga Bunkering ärikontaktide loomisel. Kaebaja väitis kaebuses, et marketingiteenus oli vajalik seoses sooviga suurendada müügimahtusid väljaspool Eestit ning müügimahud kasvasidki oluliselt marketingiteenuste tulemusel. Vaatamata kohtu poolt tähtaja andmisele kaebaja ei esitanud vastavaid arvestusi müügimahtude suurenemise kohta konkreetsetele Läti ja Leedu äriühingutele tulenevalt S. F.i (tema firmade) vahendustegevusest. Seetõttu on väide paljasõnaline ega anna alust pidada marketingitehinguid tegelikult teostatuks. A. Morozovi ütlustest selgus, et AS Saurix Petroleum pole rohkem analoogilisi marketingiteenuseid tellinud, mis on jällegi kaudne kinnitus sellest, et kaebajal kui Baltikumi kontekstis väga suurel kütusemüüjal polnud vaja vahendajaid, eriti selliseid, keda enamik Läti-Leedu ettevõtjaid, kes pole kaebajaga otseselt ega kaudselt seotud, ei teadnud midagi, sest on eelduspärane, et kütuseturul tegevate olulisemate vahendajate ring on kütuseturul tegevatele isikutele siiski teada. Kohus märgib, et marketingiteenuse osas on tulumaksu määramine igal juhul õige, sest on tuvastatud teenuse ettevõtlusesse mittesaamine ning tehtud väljamaksed on igal juhul ettevõtlusega mitteseotud, s.o ei tõusetu küsimust sellest, et teenused on reaalselt saadud ja ettevõtluses kasutusse võetud, kuid teadmata on teenuse osutaja isik. Kuna S. F.i osalus marketingiteenuste osutamisel on kohtumenetluse käigus lõplikult välistatud, muudab see ühtlasi täielikult usutavaks maksuameti järeldused seoses Tõnismägi 7 remonditeenuste teostamisega S. F.i firmade poolt. Rahad liikusid sama skeemi järgi. Etteheited tõendamiskoormuse mittetäitmisele on sama asjakohased nii marketingiteenuse kui remonditeenuse osas. Vaatamata asjaolule, et puudub vaidlus selles, et remont on kellegi poolt tehtud, ei saa maksuotsuses tuvastatud põhjendatud kahtlusi arvestades kuidagi väita, et remondi tegi OÜ Loverprix. Väide, et OÜ Loverprix võis kasutada allhankijaid, on paljasõnaline ja eeldaks kaebajalt aktiivselt tõendite esitamist selle kohta, kes konkreetselt (nimeliselt) objektil töid teostasid, kuna need pidid olema kaebajale teada kui mitte juhatuse liikme vahendusel (kes väidetavalt ei mäletanud asjaolusid), siis vähemalt nende kaebaja töötajate vahendusel, kes omalt poolt remonttäid kureerisid ja järelevalvet teostasid – kui juhatuse liige väidab, et tema äriühingu ainsa liikmena ei tea kõikide suurfirma tehingute üksikasju, võib see olla mõistlik seletus juhul, kui kaebajal on ette näidata reaalselt inimesed, kes vastava teemaga ettevõttes tegelesid. Kaebaja ei ole täitnud oma

§ 150

lg 1 tulenevat tõendamiskoormust ning kaebus tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. 12 AS Saurix Petroleum väited ei anna järelikult alust kaevatava maksuotsuse tühistamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kaebuse esitaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja palub kaebuse esitajalt välja mõista tõlkekulud. Vaatamata asjaolule, et esitatud on kuludokumendid, pole kohtule ei esitatud enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja, mistõttu jääb taotlus rahuldamata HKMS § 93 lg 1 alusel. Villem Lapimaa TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON

5. Rahuldada AS Saurix Petroleum apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
6. märtsi
7. a otsus haldusasjas nr 3-06-388 osas, milles kohus jättis rahuldamata AS Saurix Petroleum kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
8. jaanuari
9. a maksuotsuse nr 12-5/30 tühistamiseks osaühingutega Sarneko ja Bamberon tehtud tehingutelt käibe- ja tulumaksu määramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada AS Saurix Petroleum kaebus osaliselt ja tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
10. jaanuari
11. a maksuotsus nr 12-5/30 osaühingutega Sarneko ja Bamberon tehtud tehingutelt käibe- ja tulumaksu määramise osas. Ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud osas on AS Saurix Petroleum apellatsioonkaebus ning menetluskulude väljamõistmise taotlus lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a otsusega haldusasjas nr 3-06-
14. 13