← Eesti

2-07-43116/16

2-07-43116 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-4

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg.4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus leidis, et liisinguesemele tehtud kulutused on hageja poolt põhjendatud ja tõendatud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. 9.

§ 367

lg 3 sätestab et, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vastavalt vara müügiaktile nr 0078912L hinnati avariilise sõiduki alghinnaks enampakkumisel 50 000 krooni (käibemaksuga) ja müüdi 12.07.2007 hinnaga 66 000 krooni (käibemaksuga). Kohus, tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-07 p-s 34 väljendatud seisukohale, leidis, et hageja nõude suuruse arvestamisel tuleb auto müügist saadud raha arvestada tervikuna, sõltumata sellest, et selles sisaldus käibemaks. 10. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust nr 0078912L tulenevalt kohustus kostja II tagama solidaarselt kostjaga I sõlmitud liisingulepingust nr 0078912L tulenevad kohustused kuni lepingu täieliku täitmiseni. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 10 051,55 krooni (76 051,55-66 000) hageja kasuks. 11.

§ 113

lg.1 sätestab,et võlausaldaja saab võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda arvates kohtuotsuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Kohus leidis, et hageja nõue viivise saamiseks lepingus kokkulepitud määras 0,25 % päevas hagi esitamisest kuni põhinõude 10 051,55 krooni täitmiseni, on põhjendatud ja tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista.

  1. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jättis kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostjate kanda solidaarselt. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  2. Hageja palub tühistada maakohtu otsus osaliselt, s.o hageja kasuks rahuldamata jäetud summa 10 067,79 krooni ning menetluskulude hageja kanda jätmise osas, ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjatelt hageja kasuks välja täiendavalt 10 067,79 krooni. Menetluskulud jätta kostjate kanda.
  3. Maakohus on tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja jõudnud ekslikule järeldusele, et hagejale tagastatud auto ilma käibemaksuta jääkmaksumusest 57 440,55 krooni tuleb lahutada hageja poolt sõiduki võõrandamisest saadud 66 000 krooni, milles sisaldub käibemaks. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega, milles liisinguandja nõudest liisinguvõtja vastu on käibemaks maha arvatud, kuid liisinguvõtja poolt tagastatud liisingueseme väärtusele on see juurde lisatud.
  4. Maakohus on toetunud Riigikohtu 28.02.2007 lahendile nr 3-2-1-1-
  5. Selle otsuse punktis 33 on Riigikohus asunud seisukohale, et

§ 367

lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Riigikohus ei nõustunud viidatud otsuse punktis 32 liisinguandjaga selles, et käibemaksu lisamine auto müümisel oli vältimatu. Riigikohtu arvates oleks liisinguandja võinud sõiduki müümisel järgida kasutatud kauba edasimüügi erikorda, millega oleks välditud käibemaksu 3

(6)kumulatsiooni ja saadud auto müügist kõrgemat ilma käibemaksuta hinda, kuna sellisel juhul oleks käibemaksu pidanud arvestama ainult auto müügi- ja ostuhinna vahelt, aga mitte kogu müügihinnalt. Kuna liisinguandja jättis kohtu arvates sellise võimaluse kasutamata, siis ei olnud põhjendatud ka sellest tuleneva riski panemine liisinguvõtjale.
  1. Hagejal ei olnud antud juhul mingit võimalust tagastatud sõiduki müügi puhul KMS §-s 41 sätestatud kasutatud kauba edasimüügi käibemaksuga maksustamise erikorda rakendada. Kehtiva KMS § 41 lg 1, mis üldjoontes vastab viidatud Riigikohtu otsuses analüüsitud KMS §-le 34, sätestab, et maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba [...] edasimüügi tarbeks ning ei kasuta nimetatud kaupa, võib edasimüügil järgida käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda, kui ta on soetanud selle kauba: Eesti või teise liikmesriigi isikult, kes ei ole maksukohustuslane; Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes ei lisanud kauba võõrandamisel kauba hinnale käibemaksu ning kes ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata; Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes järgib kasutatud kaupa [...] edasi müües käesolevas paragrahvis sätestatud käibemaksuga maksustamise erikorda. Analüüsides nimetatud sätet on selge, et peaaegu ükski tingimus erikorra rakendamiseks pole antud juhul täidetud. On küll tegemist kasutatud kaubaga, kuid hageja ei soetanud neid esemeid, mille kostja I oma valdusesse sai, edasimüügi tarbeks, vaid rendile andmiseks. Teiseks pole täidetud tingimus, et esemeid edasimüümise perioodil ei kasutata. Sõiduauto oli peaaegu kolm aastat kostja I kasutuses. Kolmandaks ei olnud esemed soetatud pdes 1-3 nimetatud isikutelt, vaid käibemaksukohustuslaselt, kes oli nende hinnale ka nõuetekohaselt käibemaksu lisanud.
  2. Liisingulepingust (liisingueseme kirjeldus) nähtub, et liisinguese oli soetatud OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus hinnaga vastavalt 8286,85 EUR + 1491,64 EUR käibemaks. OÜ Balti Realiseerimiskeskus oli käibemaksukohustuslane, kes lisas (ja pidigi lisama) sõiduki võõrandamisel selle hinnale käibemaksu. Riigikohus jõudis sellisele otsusele, kuna liisinguandja oli auto omandanud füüsiliselt isikult ja polnud tõendatud, et ostuhinnalt oleks käibemaksu tasutud. Seetõttu järeldas Riigikohus, et liisinguandjal ei olnud vajalik võõrandada autot selliselt, et müügihinnalt tuli arvestada käibemaksu. Kumbki antud eeldustest hageja puhul ei kehti, mistõttu on hageja poolt liisingueseme jääkväärtuse arvestamisel käibemaksu mahaarvamine õiguspärane.
  3. Erinev on olukord ka kohtu poolt viidatud sama Riigikohtu otsuse p-s 34 väljendatud seisukohaga – mõistlik tarbija (kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega) ei võinud saada lepingust aru nii, et vara võõrandamisest saadud summa tähendab summat ilma käibemaksuta – aluseks olnud situatsioonist, kus järelmaksuga ostu-müügileping oli sõlmitud käibemaksukohustuslaseks mitteoleva füüsilisest isikust tarbijaga. Kostja I puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, kes on käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuslasest isiku puhul ei ole võimalik väita, et tegemist on tarbijaga, kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega. Maakohus oleks nendele asjaoludele pidanud hinnangu andma, kui viitas mainitud Riigikohtu otsusele ja punktile. Maakohtu poolt õigusnormide väär kohaldamine on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Maakohus on üksnes viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 (p 34), jättes sisuliselt analüüsimata ja põhjendamata, kas selle otsuse eeldused ka antud juhule kohalduvad. Kuna antud juhul ei kohaldu viidatud Riigikohtu lahendi p-des 33 ja 34 toodud alused arvestamaks jääkväärtust (antud juhul müügist saadud raha) koos käibemaksuga, on maakohtu sellekohane viide väär ning hageja nõude osaline rahuldamata jätmine alusetu.
  4. Maakohus hakkas oma otsuses omaalgatuslikult analüüsima seda, kas sõiduki väärtuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada käibemaksu või mitte. Poolte vahel sellist vaidlust ei tekkinud. Pooled sellist küsimust menetluse käigus ei tõstatanud. Kostjad kohtuistungitele ei ilmunud ja hageja nõudele omapoolseid vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei tundnud maakohus huvi hageja seisukoha vastu käibemaksu arvestamise kohta talle tagastatud sõiduki väärtuse kindlaksmääramisel. Seetõttu on üllatuslik, et maakohus sellise küsimuse üldse tõstatas. 4
(6)Maakohus rikkus sellega TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja
  1. Tegemist üllatusliku seisukohaga, mida pooltega ei arutatud ja millele ei olnud hagejal võimalik mõistlikult esitada vastuväiteid. Kui kohus soovib kohaldada seadust või kohtuotsust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (Riigikohtu 14.11.2002 lahendi nr 3-2-1-135-02 p. 17). Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Kostjad ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust. Ringkonnakohtu põhjendused
  3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel teha tühistatud osas uue otsuse ilma tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning hagi täies ulatuses rahuldamisel tuleb muuta menetluskulude jaotust.
  4. Kolleegium nõustub maakohtu poolt hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavate seisukohtadega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kuna OÜ Põrval ja Ove Piirsalu ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, kontrollib ringkonnakohus vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 esimese astme kohtu otsuse sisulist seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi osaliselt rahuldamata jätmist puudutavas osas.
  5. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muuhulgas tähendab see seda, et otsus peab põhinema vaidluses tuvastatud asjaoludele kohaldatavatel õigusnormidel. Maakohus on otsuse langetamisel juhindunud Riigikohtu 28.02.2007 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-1-
  6. Viidatud otsuses avaldatud Riigikohtu seisukohad on käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, kuid maakohus on teinud viidatud lahendist ekslikud järeldused. Maakohus ei ole Riigikohtus arutlusel olnud vaidluse asjaolusid võrrelnud käesolevas vaidluses tuvastatud asjaoludega või jätnud märgatud erinevusele ekslikult tähtsuse omistamata ning teinud seetõttu seadusele mittevastava kohtulahendi.
  7. Riigikohtu 28.02.2007 otsuse nr 3-2-1-1-07 p-i 34 selgituseks peab esmalt märkima, et Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-1-07 p-s 31 rõhutanud, et lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamisel tuleb kahjustatud poolele tagada võimalikult sarnane olukord lepingu täitmisega ning seda ka maksuõiguslikust aspektist (

§ 127lg 1).

Sealsamas on kolleegium viidanud Riigikohtu poolt 02.05.2001 haldusasjas nr 3-3-1-18-01 tehtud otsusele ja selgitanud, et käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada, ning andnud p-s 34 juhise, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks maha arvata liisingueseme väärtusest, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks turuhinnale. Eelöeldu tähendab käesoleva vaidluse jaoks vastupidiselt maakohtu järeldusele seda, et käesolevas vaidluses tuvastatud asjaolude kohaselt on hagejal õigus sõiduki müügist saadud summast käibemaks maha arvata. Erimeelsust ei ole selles, et hageja ostis kostja I taotlusel sõiduauto Volkswagen Passat Variant TD 1,9 OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus ning on tasunud ostuhinna koos käibemaksuga (tl 11). Kuna hageja ostis kostja I kasutusse antud vara käibemaksukohuslaselt, ei kehtinud hageja jaoks KMS §-s 41 sätestatud erikord. Kuivõrd hageja on KMS § 3 kohaselt ka ise käibemaksukohustuslane, oli hageja jaoks kostja poolt tagastatud sõiduki võõrandamisel käibemaksu arvestamine KMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt vältimatu ning hagejale jäi vara müügist alles summa ilma käibemaksuta. Hageja poolt märgitud auto turuväärtusele ei ole vastuväiteid esitatud. Seega on hageja nõue kostjaga I 14.05.2004 sõlmitud liisingulepingu nr 0078912L üldtingimuste p-i 3.7 (tl 15) ja kostjaga II 18.05.2004 sõlmitud käenduslepingu p-de 1, 2 ja 4 (tl 37) alusel kostjatelt solidaarselt 20 119,34 5

(6)krooni väljamõistmiseks põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Samale tulemusele viivad ka

§ 367lg-d 1 ja 3.

  1. Hageja pahameel selle üle, et maakohus käibemaksuküsimust pooltega ei arutanud, on põhjendanud ning apellatsioonkaebuses toodud etteheide, mille kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 4, seetõttu asjakohane.
  2. Menetluskulude jaotamise osas on maakohtu otsus samuti puudulik. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 163 lg 1 ei võimalda menetluskulude jaotamisel piirduda pelgalt konstateeringuga, et menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel peab kohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele märkima otsuses protsentuaalselt, kuidas poolte kantud menetluskulud vastastikku jagunevad.
  3. Kuna käesoleval juhul tuleb hagi täies ulatuses rahuldada, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kogu ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.