28.12.2009 vaideotsusega (tl 64-67) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl 60-63) rahuldamata. 29.01.2010 esitas A T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-8), palus tema suhtes tehtud käskkiri tühistada ning väitis, et pole distsipliinirikkumist toime pannud, menetluse käigus rikuti menetlusnorme, karistuse määramise käskkiri on motiveerimata ja kaalutlusvigadega. Selliseid seisukohti põhjendas ta väitega, et tegemist oli vanglaametniku lohaka suhtumisega oma teenistusülesannetesse ehk tema ignoreerimisega ning asjaoludega, teda ei teavitatud menetluse algatamisest ega antud võimalust seletuste andmiseks, menetluse käigus ei tuvastatud kõiki toimunu juures olnud ametnikke ega võetud neilt seletusi, karistamisel tugineti pärast distsiplinaarjuurdluse lõppemist ja kokkuvõtte koostamist võetud inspektor-kontaktisik Reelika Saaroni seletusele, talle seda ei tutvustatud ega antud võimalust vastuväidete esitamiseks, menetluse käigus ja käskkirjas pole põhjendatud ja tõendatud, et ta häiris teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid ega ära näidatud, millisel viisil toimus korralduse andmine, mille ta olevat täitmata jätnud ja karistuse valikut on põhjendatud üksnes väitega temast kui süstemaatilisest korrarikkujast, kes pole teinud järeldusi oma käitumisest. Seejuures selgitas ta oma seisukohti
’ lg 1, § 64 lg 1, 2, 3 ja 4 vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 3 ja § 98, haldusmenetluse seaduse § 6, § 35 lg 1 p 2 ja 3, § 36 1 1 lg 1, § 40 lg 1 ja 2 tuleneva distsiplinaarmenetluse käigu kohta ning lisas, et väide kodukorra täiendavaks tutvustamiseks mittepöördumisest on asjakohatu, sest vangistuseaduse § 14 lg 2 ja põhiseaduse § 3 kohaselt on vanglal endal vastav kohustus. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses (tl 39-42) paluti kaebust mitte rahuldada ning kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise, käskkirja aluseks olevate õigusaktide sätete ja distsiplinaarmenetluse käigu suhtes. Muuhulgas märgiti, et kaebaja tunnistab ka ise oma 02.10.2009 seletuses jätkuvat koputamist ja etapeerimise nõudmist ning selgitati, et selline käitumine häiris nii ametnikke kui ka teisi haiglas viibivaid kinnipeetavaid ning kuna korraldusele koputamine lõpetada ta ei allunud, vaid ähvardas hakata kambri sisustust rikkuma, pidid vanglateenistuse ametnikud tema võimalikuks ohjeldamiseks tulema põhikorpuste asukohast Tallinnast Maardus asuvasse haiglasse. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Tallinna Vangla esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. A T seletas, et kuna suitsetamise ja keeduspiraali kasutamise keeld jäid talle arusaamatuks ja vanglaametnik ignoreeris teda, koputas ta ligi pool tundi kambri uksele, kuid pole kedagi häirinud ja ähvardanud. Seejuures ta väitis, et kontaktisik tegi saabumisel suitsetamise ja kuuma vee saamise korra küll teatavaks, kuid ei selgitanud, kust piirangud tulenevad ega tutvustanud vastavate õigusaktide tekste. Angela Heinsaar-Talimaa leidis kaebaja varasematele seletustele tuginedes, et ta ei räägi kohtule tõtt. Veel märkis esindaja, et ehkki kaebajat haigla sisekorraeeskirja terviktekstiga ei tutvustatud, selgitati talle vastavaid piiranguid suuliselt ning lisas, et lõhkumisega ähvardamist, pidevat koputamist ja lõpetamise korraldustele mitteallumist ei saa õigustada taotlustele kohe reageerimata jätmisega. KOHTU PÕHJENDUSED Tallinna Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 43-44) on A T karistatud
p 1 ja 2 tuginedes selle eest, et koputades 11.09.2009 ajavahemikul kella 09.30 kuni 10.40 pidevalt vangla haiglas oma kambri uksele, takistas ta vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ning häiris teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Veel on käskkirjas märgitud, et A T polnud nõus haiglas kehtivate suitsetamise piirangutega, nõudis korduvalt kuuma vett ning erakorralist etapeerimist Viru Vanglasse ega allunud valvuri korduvatele korraldustele rikkumine lõpetada. A T kohtus koputamist ei eitanud, kuid õigustas seda muude kommunikatsioonivahendite puudumise ja vanglaametniku mittereageerimisega ega olnud nõus, et tema tegevus kedagi häiris (tl 84 ja 86). Seda, et ta koputas pikemat aega kambri uksele ning nõudis vaatamata vastava korra selgitamisele koheselt keeva vett ja erietapiga Viru Vanglasse tagasi viimist, tunnistas kaebaja ka distsiplinaarmenetluse protokollile antud vastuväidetes (tl 51-55).
p 1 ja 2 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele, ta ei tohi takistada vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. On iseenesest mõistetav, et haiglas peab valitsema rahulik õhkkond ja pikka aega kestev vastu ust koputamine häirib seda ning vanglaametnik on õigustatud nõudma sellise rikkumise lõpetamist. Ilmselge on ka see, et ühe kinnipeetava poolt korduvalt esitatavatele erinevatele nõudmistele vastamine takistab vanglaametnikel oma kohustuste täitmist teiste kinnipeetavate suhtes. Nende häirimise võimalikkust võib küll üksnes eeldada, sest selle kohta pole distsiplinaarmenetluse käigus tõendeid kogutud, kuid
lg 2 kirjeldatud rikkumise koosseis on ka ilma selleta täidetud ning menetluse käigus koostatud ettekanne (tl 46) ning seletused (tl 47 ja 49) tõendavad selgelt, et A T nõudmiste ja ähvardustega tuli tegeleda väga mitmetel nii Maardus asuvas haiglas kohal viibinud kui Tallinna põhikorpusest saabunud vanglaametnikel. Alus vanglaametnike väidete tõepärasuses kahtlemiseks puudub, samuti pole vähimatki põhjust arvata, et teiste juhtumi juures olnud vanglaametnike seletuste lisamine menetluse materjalidesse saanuks midagi toimunu asjaoludest oluliselt kaebaja kasuks kallutada. Tähtsust ei oma ka põhjendused, miks A T enda väidetel nii käitus.
’ lg 4 ja 5 kohaselt saab kinnipeetav vanglaametnike toiminguid 2 2 vaidlustada kirjaliku vaide või halduskohtusse esitatava kaebusega. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene talle õigust anda vanglaametniku käitumisele hinnangut oma kohustuste täitmata jätmisega ja olenemata sellest, kas ta peab ametniku mistahes tegevust või tegevusetust õigustatuks ja seaduslikuks, tuleb tal vanglas kehtivat korda täpselt järgida ja saadud korraldusi ilma vastu vaidlemata täita. Nõuded distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. A T puhul on need põhilises osas täidetud, sest distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 45), talle on antud võimalus seletusteks (tl 46 ja 51-55), vastav käskkiri (tl 43-44) sisaldab piisaval määral asjakohaseid faktilisi ja õiguslike põhjendusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning selle liiki ja pikkust on kaebaja isikust lähtuvalt kaalutud ja põhjendatud. Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse käigus ei vormistatud dokumenti, millest nähtuks menetluse algatamisest teavitamine, pole
lg 2 kehtestatuga küll otseselt vastuolus, kuid see ei võimalda kontrollida, kuna ja kuidas informeeriti kinnipeetavat rikkumisest, milles teda süüdistatakse. Rikkumise päeval koostatud ettekandele tehtud ja kahe allkirjaga kinnitatud märge seletustest keeldumise kohta (tl 46) aga kinnitab, et A T pidi siiski teadma, mida talle ette heidetakse, ta on enne karistuse määramist saanud esitada oma vastuväited ning kohtul pole vähimatki alust arvata, et teavitamisega seonduv mõjutas kuidagi otsustuse sisu. Isegi juhul kui vastab tõele kaebaja väide, et mingit teavitamist, seletuste küsimist ega neist keeldumist pole olnud, ei anna vastav rikkumine piisavat alust kaebuse rahuldamiseks. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlus- või vorminõudeid, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist ning see põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. A T seletused on protokolli kohta esitatud vastuväidete kujul distsiplinaarmenetluse materjalides olemas, nende sisu on karistuse määramise käskkirjas käsitletud ning kohtuistungil antud seletustes ei nimetanud kaebaja kohtule ühtegi niisugust asjaolu, mis tal väidetava menetluse alustamisest teavitamata jätmise, kohese seletuste mitteandmise või peale protokolli vormistamist õigusaktide tutvustamise kohta koostatud ettekannete (tl 56 ja 58) kohta vastuväidete mittevõimaldamise tõttu ütlemata jäi. Kuna nimetatud ettekanded lähtuvad kaebaja vastuväidetest, viitab nende lisamine hoopis sellele, et enne karistuse määramist on püütud välja selgitada kõik kinnipeetava poolt tõstatatud küsimused. Vaidlustatud käskkirjas ei süüdistata A T Tallinna Vangla haiglas kehtiva sisekorra reeglite (tl. 8891) rikkumises ja seega on tema väide õigusaktide tekstide mittetutvustamise kohta (tl 86) asjakohatu.
lg 2 kehtestatu kohaselt tuleb kinnipeetavale selgitada vanglasse saabumisel tema õigusi ja kohustusi ning anda kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate õigusaktide ja kaebuste esitamise kohta. Kuigi vangistusalaste üldiste õigusaktidega peaks A T kinnipeetavana juba ammu tuttav olema, on Tallinna Vangla haiglasse saabumisel talle selline teave siiski antud (tl 50 ja 84-86) ja kaebaja ei ole eitanud ka seda, et talle selgitati haiglas kehtivaid piiranguid (tl 87). Eeltoodud järeldustel ei ole A T kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 19) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla esindaja oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl 86). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.