lõikele 1, mille kohaselt: Haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Kaebaja asus seisukohale, et Tallinna Halduskohtu jõustunud kohtuotsustest asjades nr 3-062412 ja 3-08-113 tulenevalt langesid ära korralduses toodud asjaolud, millised olid korralduse väljaandmise ajal maavanema arvates olemas ning kohtuotsused ongi uuendamist tingivateks tõenditeks. Harju maavanema vaidlustatud, kirjana vormistatud 02.09.2008 otsuse („Vastus taotlusele“) kohaselt (tl 5) A. P esindaja taotluses toodud asjaolud, kaasa arvatud viide Tallinna Halduskohtu jõustunud lahenditele haldusasjades nr 3-06-2412 ja 3-08-113 ei andnud piiavalt alust uuendada Haldusemenetluse seaduse (
) § 44 lõike 1 alusel menetlust 17.03.2006.a. antud korraldusele nr 419-k „Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine“ Maavanema märkis, et kaevatav haldusakt on jõustunud ning õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei ole pärast rohkem kui kahe aasta möödumist jõustumisest otstarbekas ega asjakohane otsust ümber vaadata. Esmase kaebuse kohaselt halduskohtule (koostatud 12.09.2008, tl 1-4) maavanema vaidlustatud vastusest ei selgu, kas ta kontrollis asjaolusid, mis viitasid taotluse läbivaatamata jätmise alustele ning kas taotluse esitajal oli taotlusõigus või kas tema taotlust üldse menetleti ja miks taotlejat ära ei kuulatud. Samuti pole maavanema kirjast selge, miks ja millisel määral kehtib antud olukorras tema poolt viidatud õiguskindluse printsiip ning kelle või mille suhtes seda printsiipi rakendatakse. Kaebaja ei saa aru kuidas on õiguskindluse printsiipi võimalik seostada sellega, et talle ei erastata temale kuuluva ehitise juurde seaduses ettenähtud ulatuses maad aga samal ajal tehakse seda samadel alustel ja korras ning samas olukorras teistele isikutele. Õiguskindluse printsiibist tulenevalt hoopis kaebajal peab olema võimalik teatava tõenäosusega riigi käitumist ette näha ja sellega arvestada; avalik võim peab oma tegevuses olema kodanikusõbralik ja tema kui avaliku teenuse klienti võimalikult hästi teenindav. Samas maavanem isegi ei kuulanud taotlejat ära. Ka pole maavanema vastuses sõnastatud, miks ei arvestata Tallinna Halduskohtu lahendeid haldusasjas nr 3-06-2412 ja 3-08-113 mis käsitlevad maa ostueesõigusega erastamist samas piirkonnas, samadel alustel ja samadel tingimustel ostueesõigusega erastatavaid objekte, kui seda on kaebajal. Kaebaja on seisukohal, et eelnimetatud jõustunud kohtuotsustest tulenevalt langesid ära korralduses nr 419-k toodud asjaolud, millised olid korralduse väljaandmise ajal maavanema arvates olemas. Seega oleks maavanemal õigus haldusakti isiku kasuks kehtetuks tunnistamiseks oma kaalutlusõiguse kohaselt (
§-d 64 ja 65) kuna haldusakt on isiku õigusi kestvalt piirav ja õiguste piiramine on kestev. Maavanemal ei olnud põhjust isiku kasuks õigusakti kehtetuks mitte tunnistada kuna
sätte ja mõtte kohaselt asjaolusid arvestades ei riiva see ühegi teise isiku huve. Korrigeeritud kaebuses pärast läbitud kohtumenetlusi leidis kaebaja, et maavanem tema taotluse lävivaatamisel rikkus
§-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet ja
§-st 40 tulenevat ärakuulamispõhimõtet, mis eeldanuks taotleja tahte ja kõigi asjaolude väljaselgitamist.
2 Kuigi halduskohtu lahendid haldusasjade nr 3-08-113 ja 3-06-2412 ei ole käsitletavad haldusmenetluse uuendamise alustena on need vaadeldavad uute tõenditena.
lg 2 kohaselt võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvaus. TsMS § 272 lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult pildistamisega või video-, heli-, või muu elektroonilise salvestusega andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on dokumendid ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades. Samuti osundas kaebaja, et tal oli alust eeldada võrdset kohtlemist teiste isikutega kellele riigi poolt samas piirkonnas ehitise juurde maad erastati. Olukorras, kus kaebaja on avaliku võimu käest enampakkumisel ostnud tagastamisele mittekuuluval maatükil asuva vundamendi eesmärgiga parandada elamistingimusi ei ole selge, kelle huve üldse teenib maavanema poolt viidatud õiguskindluse printsiip kuivõrd maatükki ei ole võimalik ka teistele erastada seal asuva kaebajale kuuluva vundamendi tõttu. Õiguskindluse põhimõte peaks hoopis seda tähendama, et avalikku võimu teostav asutus oleks oma tegevuse järjekindel ja et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda ning haldusaktide andmine ei tohiks kahjustada õiguspärast ootust. Harju maavanem kaebust ei tunnista, leides et mingeid uusi asjaolusid ja dokumente seoses soetatud vundamendi ja maa ostueesõigusega erastamisega kaebaja oma 26.08.2008 taotluses 17.03.2006 korraldus nr 419-k uuesti läbi vaadata ei esitanud. Samas on uute asjaolude ilmnemine
Kuna kohus peaks kaebusest tulenevalt sisuliselt otsustama Harju maavanema 17.03.2006 korralduse nr 419-k seaduslikkuse üle püüab avaldaja tegelikult ennistada halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaega. Asjaolu, et isik ei saa haldusorganite taotluste ja neile saadetud vastuste kohtus vaidlustamise kaudu piiramatult vaidlustada esialgset, väidetavalt kaebaja õigusi riivavat haldusakti või toimingut, mida õigeaegselt kohtus ei vaidlustatud, tuleb järeldada Riigikohtu halduskolleegium otsusest haldusasjas nr 3-3-1-53-00, kus Riigikohus leidis, et „haldusorgani kaebuse esitajale antud vastus ei riku kaebuse esitaja õigusi, kuna kaebuse esitaja õigusi sai rikkuda ainult esialgne haldusakt“. Ka käesoleval juhul sai kaebaja õigusi rikkuda Harju maavanema 17. märtsi 2006 korraldus nr 419-k, mitte aga hilisem täiendav vastus. Kohtu seisukoht 26.08.2008 koostatud taotluses (tl 9-12) Harju maavanemale soovis A. P maavanema 17.03.2006 korralduse nr 419-k (tl 6-8) uuesti läbivaatamist ning kehtetuks tunnistamist. Nimetatud korraldusega keelduti A. Pele elamumaa, asukohaga Harjumaa, Keila vald, Klooga, Kirsi tn 4 vundamendi (vareme) juurde ostueesõigusega erastamisest põhjusel, et erastataval maaüksusel puudus MRS tähenduses ehitis, mille juurde saab isik MRS § 22 lõike 1 kohaselt maad ostueesõigusega erastada ehitise omanikuna. Kui haldusorgan on isiku taotluse alusel tuvastanud, et
lg-s 1 sätestatud uuendamise alused tõepoolest esinevad, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Haldusorganil ei ole diskretsiooniõigust uuendamise või uuendamata jätmise otsustamiseks. 3 02.09.2008 vastuskirjas (haldusaktis) (tl 5) A. P taotlusele märgib maavanem, et kaebaja „taotluses toodud asjaolud, kaasa arvatud viide Tallinna Halduskoht jõustunud lahenditele haldusasjades nr 3-06-2412 ja 3-08-113, ei anna piisavat alust haldusmenetluse seaduse § 44 lõike 1 alusel menetluse uuendamiseks.“ Lisaks osundatakse, et „eespoolnimetatud Harju maavanema korraldus on jõustunud ning üldisest õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei ole pärast rohkem kui kahe eest möödumist jõustumisest otstarbekas ega asjakohane nimetatud otsust ümber vaadata. Maavanema vastusest järeldub, et haldusorgan, hinnanud A. P taotluses toodud asjaolusid, ei lugenud neid
lõikes 1 toodud asjaoludeks, mistõttu puuduski alus haldusmenetluse uuendamiseks. Tegemist on menetlusõigusliku otsusega haldusmenetlust mitte uuendada. Selliste otsuste puhul ei laskuta sisulisse arutellu varasemata otsuste õiguspärasuse üle vaid nendeüleselt kontrollitakse ainult seda, kas esineb aluseid menetluse taastamiseks või mitte. Kuivõrd menetlust ei taastatud selleks
lõikes 1 toodud aluste puudumise motiivil on ülearune haldusorgani 02.09.2008 vastuskirjas esitatud viide õiguskindluse printsiibile, mis ka takistavat korralduse nr 419-k uuesti läbivaatamist. Õiguskindluse printsiibist saanuks maavanem lähtuda oma varasema korralduse ümbervaatamisel alles pärast menetluse taastamist. Kohtu hinnangul on vaidlustatud menetlusõiguslik otsus lõppjärelduses õige ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Taotluses tugineti
lõikele 1, mille kohaselt haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uue olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetlus ajal teada. Avaldaja arvates korralduse nr 419-k andmise aluseks olevad asjaolud langesid ära tulenevalt Tallinna Halduskohtu jõustunud 22.05.2007 ja 11.04.2008 kohtuotsustest asjades 3-06-2412 ja 3-08-
Kohtuotsustega ei saa antud juhul tõendada olulisi asjaolusid, vaid kaebaja on viidanud neile kui dokumentidele, kust nähtub vastustajast erinev tõlgendus ehitise mõistele. Kuna
kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda
alusel haldusmenetluse uuendamist ja kohtuotsused uuteks tõenditeks ei ole ning ükski haldusakti andmiseks olnud asjaolu ega õigusnorm ei ole ära langenud on vastustaja õigest jätnud menetluse uuendamata ja kohtul puudub alus 4 rahuldada kaebaja teistki taotlust teha Harju maavanemale ettekirjutus maa ostueesõigusega erastamise menetluse uuendamiseks. Haldusorganil on küll kaalutlusõigus ise omal initsiatiivil varasemat haldusakti selleks asjaolude esinemisel muuta, kuid isikutel puudub subjektiivne õigus seda nõuda. Seetõttu on needki kaebaja viited asjakohatud.
järgi haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja ei ole osundanud rikkumistele, mille vältimine oleks võinud tuua kaasa teistsuguse sisuga otsuse andmise. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jäävad A. P poolt kantud õigusabi ja esinduse kulud summas 11 700 krooni (tl 168) ja tasutud riigilõiv tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta A. P kaebus täielikult rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.