poleks auke olnud. Tee omanik on rikkunud kohustust tagada tee seisund ohutuks liiklemiseks. Hageja pöördus kostja poole 28.03.2008 kahju hüvitamiseks, seega pidi kostja kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 30.03.2008, mistõttu lähtus hageja viivise arvestamisel nimetatud kuupäevast. Hageja taotles võlgnevuse 59 729,94 krooni, viivise 3852,13 krooni ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajal veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Surju-Seljametsa tee on kantud majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.02.2005 määrusega nr 26 kinnitatud riigimaanteede nimekirja. AS Edelaraudtee taotles Surju vallas maa riigi omandisse jätmist, põhjendades seda AS Edelaraudtee Infrastruktuuri hoonete ja rajatiste alusele ning neid teenindavale raudteemaale hoonestusõiguse seadmisega. Vabariigi Valitsuse 21.08.2003 korraldusega nr 503-k jäeti Surju vallas Tallinn-LellePärnu-Mõisaküla raudtee 151,41-168,30 km 55,74 ha riigi omandisse kui Edelaraudtee AS tütarettevõtte Edelaraudtee Infrastruktuuri AS omandis olevate raudteeinfrastruktuuri hoonete ja rajatiste alused ning nende teenindamiseks vajalikud maaüksused; viimatinimetatutele Edelraudtee Infrastruktuuri AS kasuks hoonestusõigust seatud ei ole. Vabariigi Valitsuse 04.10.2007 korraldusega nr 429 „Raudteeinfrastruktuuri väljaarvamine avalike raudteede hulgast” arvati Pärnu-Mõisaküla raudteelõik avalike raudteede hulgast välja. 04.10.2007 esitas kolmas isik AS Raudteeinspektsioonile (Tehnilise Järelevalve Amet) taotluse kirjaliku nõusoleku ja ehitusloa saamiseks Tallinn-Lelle-Pärnu-Mõisaküla raudteeliinil Pärnu-Mõisaküla raudteelõigul asuvate pea- ja jaamateede lammutamiseks ja vastav luba ka mh Surjus asuva raudteelõigu lammutamiseks 11.12.2007 käskkirjaga nr 236t anti. Kolmanda isiku koostatud tööprojekti seletuskirja kohaselt on Surju-Seljametsa raudteeülesõidukoha pealisehituse metalldetailide demonteerimine ja äravedu kavandatud perioodiks detsember 2007 kuni aprill 2008. Kõnealusel riigimaanteel tegi teehooldetöid Pärnu Teedevalitsus, keda kolmas isik kui raudteeinfrastruktuuri valdaja raudteeülesõidukoha lammutustöödest eelnevalt ei teavitanud. Kostja ei ole süüdi hagejale tekkinud kahju põhjustamises. Haagis sai kahjustada kolmanda isiku vastutuspiirkonnas, mitte riigimaanteel, mille teehoidu korraldab Maanteeamet. Hageja lisatud kalkulatsioonile nähtub, et see on koostatud sõiduki (mitte haagise) remonttööde teostamiseks, kalkulatsioonile on märgitud „Metsatee. Reg nr 989TGH”, mis on liiklusõnnetuse aktilt nähtuvalt sõiduki registreerimisnumber. 2
lg 1 ja LS § 1 kohaselt peab teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele.
lg 2 järgi korraldavad Maanteeamet, Maanteeameti kohalik asutus ja Maanteeameti hallatav riigiasutus teehoidu riigimaanteedel ja peavad neil teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud: korraldama tee kasutamist ja kaitset; teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis; kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise, prahi, hukkunud loomad ja linnud; liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid; andma teavet tee sulgemisest ja muudatustest tee kasutamiskorralduses § 31 lõikes 2 sätestatud viisil (
lg 1 p 1-5).
lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva lõikes 2 nimetatud juhtudel. Vaidlust ei ole selles, et kahju tekkis Surju-Seljametsa raudteeülesõidukohal. Raudteeületuskoht on tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala (
Raudteeületuskohal teeb ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja nende valduses oleva kinnisasja ulatuses, välja arvatud talihooldustööde osas, mis on raudteeületuskoha terves ulatuses tee omaniku kohustus (
Lause osa „vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses” käib normis märgitud „valdaja” kohta ja ei muuda olematuks tee omaniku vastutust. Nimetatud normist võib tuleneda kostja ja kolmanda isiku ühine vastutus, kuid VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt võib kannatanu sel juhul valida, kelle vastu ta nõude esitab. Tee omanikule
lg 6 ja VÕS § 1043 alusel vastutuse panemisel pole seega oluline, et tee võis liiklusele ohtlikuks muutuda kolmanda isiku lammutustöödega seoses. Asjaolu, et kolmas isik ei teavitanud enne lammutustööde teostamist Pärnu Teedevalitsust ja Maanteeametit, ei muuda kostja vastutust olematuks. Nimetatust tulenevalt on asjakohatud kostja vastuväited kolmanda isiku vastutusest ja vastavad tõendid: maa riigi 3
eadusest tulenevalt. Hageja on avaldanud, et sõiduki juht sõitis maanteelõigul 20 km/h alla lubatud kiiruse. Kui maanteel oleksid olnud hoiatusmärgid aukude kohta, oleks hageja saanud sellise sõidukiiruse juures auke vältida ja kahju jäänud tekkimata. Seega saab kostjale ette heita halbadest teeoludest hoiatavate märkide puudumist ja see on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Liiklusõnnetuse aktist nähtub, et liiklusõnnetuse toimumise ajal avaldas hageja, et raudtee ülesõidu kohast üle sõites purunes auto haagisel kolm velge koos rehvidega. Kalkulatsioonist koosmõjust selle lisaga nr 1 nähtub, et hageja sõiduki haagise kordategemiseks oleks vaja olnud vahetada neli velge ja 4 rehvi, vedru, sildu kontrollida, poritiivad, pöördring, haakeseade puks, vedrupuhver ja teha remonti, mis maksaks kokku 59 729,24 krooni ja et nimetatud vigastused olid tekkinud 20.12.2007 Surju-Seljametsa maanteel toimunud liiklusõnnetusega tagajärjel metsaveohaagisel Tydraul reg nr 989 GF. Hageja selgitused, et kahju ulatuse täielik kindlakstegemine ei olnud tulenevalt ilmastikutingimustest sündmuskohal võimalik ja seetõttu on liiklusõnnetuse aktis märgitud kolme rehvi ja velje purunemine, on usutav. Kostja ei ole ümber lükanud nimetatud väiteid. Nimetatuga on tõendatud hagejal tekkinud kahju 59 729,24 krooni. Ajaolu, kas hageja on haagise tegelikult remontide lasknud, ei oma seejuures tähendust kahju ulatuse ja suuruse määramisel (VÕS § 127 lg 1). Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud hooletu (VÕS § 104 lg 1-3). Kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolt hoiatusmärkide paigaldamisel. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi või et esineks süüd välistavad asjaolud. Kostja käsitlus, mille kohaselt kahju hüvitamine oleks tema kui kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, ei ole põhjendatud. Hageja on selgitanud, et tal puudub kaskokindlustus ja kostja pole seda asjaolu ümber lükanud. Kostja põhjustas hooletuse tõttu kahju, mille hüvitamiseks on tal oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimalus, hagejal aga puudub kaskokindlustus kahjude hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Hageja kostjale esitatud pretensioon kannab kuupäeva 28.03.2008. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja kahju hüvitise nõudest sai ta teada hiljemalt 30.03.2008. Nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Viivise matemaatilisele arvestusele kostja vastuväiteid ei ole esitanud. Seega on põhjendatud ka hageja nõue kostja vastu viivise väljamõistmiseks perioodi 30.03.2008–29.10.2008 (kaasa arvatud) 3852,12 krooni ning alates 30.10.2008 viivis VÕS-s sätestatud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 4
, RdtS sätteid) ja menetlusõiguse normi.
eadusest ja raudteeseadusest tulenevalt ei teki raudteeületuskohal tee omaniku ja raudtee-ettevõtja solidaarset vastutust
20.12.2007 kehtinud redaktsiooni § 28 lg 1 kohaselt on raudteeületuskoht tee ja raudtee samatasandilise ristumise ala; lg 2 kohaselt teeb raudteeületuskohal ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja vastavalt nende valduses oleva kinnisasja ulatuses, välja arvatud talihooldustööde osas. Seadusandja eesmärk on olnud just nimelt
S § 38 lg 2 kaudu määratleda täpselt nii tee omaniku kui raudtee-ettevõtja kohustused ja vastutus. Nimetatud eesmärki toetab ka
lg 2 grammatiline tõlgendamine, kuna tee omaniku ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omaniku või valdaja suhtes on kasutatud sõnu „nende valduses“, mis näitab, et tegemist ei saa olla vaid ühe isiku vastutusega ning raudteeületuskoha hoiutööde tegemise ja ohutuks liiklemiseks tingimuste loomine on vastava kinnisasja valdaja kohustus. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetus toimus Surju-Seljametsa raudteeülesõidukohal. Liiklusõnnetuse toimumist just raudteeületuskohal on kinnitanud ka hageja. Kolmanda isikuna kaasatud Edelaraudtee Infrastruktuuri AS on tunnistanud, et tegemist on temale kuuluva ja tema valduses oleva raudteeinfrastruktuuriga ning esitanud hagejale kompromissiettepaneku. Kohtule esitatud Edelaraudtee Infrastruktuuri AS 04.10.2007 kirjalik nõusolek ja ehitusloa taotlus raudteeliini Tallinn-Lelle-PärnuMõisaküla Pärnu-Mõisaküla raudteelõigul asuvate pea- ja jaamateede lammutamiseks, Edelaraudtee Infrastruktuuri AS 30.11.2007 kiri Raudteeinspektsioonile ning Raudteeinspektsiooni peadirektori 11.12.2007 käskkiri nr 236 t „Ehitusloa väljastamine“, millega väljastatakse kolmandale isikule ehitusluba Pärnumaal Tahkuranna, Paikuse, Surju, Saarde valla ning Viljandimaal Abja valla ja Mõisaküla linna territooriumil oleva Pärnu-Mõisaküla jaamavahe peatee osaliseks lammutamiseks ning Mõisaküla-Eesti Vabariigi piir jaamavahe peatee täielikuks lammutamiseks tõendavad, et raudteeinfrastruktuur on kolmanda isiku omandis ja valduses. RdtS § 31 lg 4 ja EhS § 23 lg 4 kohaselt väljastatakse ehitusluba ehitise lammutamiseks ainult ehitise omanikule. RdtS § 38 lg 2 kohaselt on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, samuti muud raudteeinfrastruktuuri omanikud või valdajad kohustatud tagama raudteeülesõidukoha korrashoiu ja liikluskorraldusvahendite paigaldamise ning raudteeohutuse raudteemaal raudtee tehnokasutuseeskirjas sätestatud alustel ja korras, välja arvatud talihooldustööde osas. Vaadates koostoimes
S § 38 lg 2, on nende sätete eesmärgiks määratleda selgelt tee omaniku ja raudtee-ettevõtja vastutuspiirkond, mis ei ole ega saagi olla kattuvad. Raudtee näol on tegemist väga spetsiifilise rajatisega, millel kehtivad spetsiifilised nõuded (sh raudteeülesõidukoha ohutuse osas), mistõttu on mõeldamatu, et tee omanik saaks raudtee-ettevõtja vastutusalas teha ohutuseks vajalikke toimingud ning 5
lg 2, mille kohaselt vastutab tee omanik tee ohutuse eest tema valduses oleva kinnisasja ulatuses.
-st, RdtS-st, „Raudtee tehnokasutuseeskirjast„ ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene tee omaniku vastutus raudtee-ettevõtja valduses oleval maatükil kahju tekkimise eest.
-st, RdtS-st ja „Raudtee tehnokasutuseeskirjast“ tulenevalt puudub tee omanikul õigus teostada teehoidu raudtee-ettevõtja valduses oleval kinnisasjal. Maa-ameti avalikust kaardirakendusest nähtuvad raudteemaa katastriüksuse ja teemaa katastriüksuste piirid. Kaartidelt on näha, et Surju-Seljametsa raudteeületuskohal lõikab raudteeületuskoht riigimaantee sisuliselt pooleks, st riigimaantee lõpeb enne raudteeületuskohta ja jätkub pärast raudteeületuskohta. Ka Maa-ameti avaliku kaardirakenduse väljavõttelt nähtub, et katastriüksus nr 75601:001:0182, millel paikneb riigimaantee nr 19343 (Surju-Seljametsa maantee) lõpeb enne raudteemaa katastriüksust ning teisel pool raudteemaa katastriüksust paikneb teemaa katastriüksus nr 75601:001:0183. Kõik kolm maaüksust (üks raudteemaa ja kaks teemaa katastriüksust) on küll Eesti Vabariigi omandis, kuid kõnealuses vaidluses ei oma tähtust riigi omanikustaatus, (hageja nõue ei ole suunatud raudtee ja riigimaantee aluse maaüksuse omaniku vastu), vaid olulist tähtsust omab asjaolu, et riik kui riigimaantee omanik (ja riigimaanteel teehoiu teostamiseks kohustatud isik) ei vastuta sellise kahju eest, mis ei ole tekkinud riigimaanteel. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määruse nr 31 „Maanteeameti põhimäärus“ § 12 kohaselt on Maanteeameti tegevuse eesmärk riigi majanduspoliitika elluviimine riigimaanteede hoiu ja liiklusohutuse valdkonnas, § 13 p 2 järgi teehoiu korraldamine ja tingimuste loomine ohutuks liiklemiseks riigimaanteedel.
määratleb teehoiu mõiste: teehoid on teetöö kavandamine, projekteerimine, ehitamine ja remontimine, tee ja teekaitsevööndi hooldamine, teekasutuse korraldamine ja tee haldamisega seotud muu tegevus. Teehoid ei hõlma tee omaniku poolt korrashoiu teostamist ega ohutuse tagamist raudteel ja raudteeületuskohal. Väär on järeldada, nagu tähendaks samatasandiline tee ja raudtee ristumisala (
lg 1) seda, et raudteeületuskohas tee ja raudtee nö sulavad üheks tervikuks, millel kannavad ohutuse tagamise eest vastutust nii tee omanik kui raudtee-ettevõtja. Mõiste „samatasandiline“ tähendab, et kaks erinevat rajatist – tee ja raudtee – paiknevad samal tasapinnal (st tegemist ei ole nt viaduktiga), kuid tee ja raudtee on siiski kaks erinevat rajatist. Kõnealusel juhul on tegemist olukorraga, kus raudteeületuskoht ei ole riigimaantee osa, st, et teemaa katastriüksused ei asu raudteeületuskohal, vaid kolmanda isiku valduses raudteemaa katastriüksus asub kahe teemaa katastriüksuse vahel. 6
lg 2 mõistes riigimaanteedel teehoiu korraldaja 06.05.2008 kirjale nr 1.1-6/1071, milles on selgitatud, et riigimaantee nr 19343 Surju-Seljametsa ja Tallinn-Lelle-PärnuMõisaküla raudtee ristumise kohal on Maa-ameti avalikust kaardirakendusest mõõtes raudtee teljest vasakule 14 m ja paremale 20 m lai ehk raudteemaa laius on ülesõidukohal 34 m. Kohtus ei ole kostja sellealaseid seisukohti ega tõendite uurimist üldse käsitletud, vaid on
Kohus on leidnud, et Maanteeameti 06.05.2008 kiri on asjakohatu, kuid seda vaid selles kontekstis, mis puudutas kolmanda isiku poolt raudteerööbaste demonteerimist. Kohus on kostjale ette heitnud aukudest hoiatavate liikluskorraldusvahendite puudumist riigimaanteel. Kui lugeda hagejale kahju tekkinuks põhjusel, et tee omanik ei täitnud LS §st 45 tulenevaid kohustusi, on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes, millisel juhul kohalduvad kahjunõude esitamisele riigivastutuse seaduse sätted, milliste kohaselt peab kahju saaja esitama kahju hüvitamise taotluse haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kostja on riigivastutuse seaduse kohaldamise vajadusele tähelepanu juhtinud, kuid kohtuotsuses ei ole seda käsitletud. Nõude baseerumisel LS § 45 puudub tsiviilkohtul pädevus nõude menetlemiseks. Kohtuotsusest ei selgu, millistele nõuetele tee ei vastanud, mis tooksid kaasa tee omaniku vastutuse. Kohaldamisele kuulub vastutuse erisäte tulenevalt
§-st 28, kuna liiklusõnnetus toimus raudteeületuskohal mitte riigimaanteel. Tegemist ei ole tavapärase olukorraga, kus liiklusõnnetus toimus sõiduki liiklemisel maanteel, vaid augud, mille olemasolu on kajastatud ka liiklusõnnetuse aktis ja skeemis asusid raudteerööbaste vahetus ümbruses ja raudteerööbaste vahel.
lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning
või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud
Kõnealusel juhul on tee omanik
-st tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tee omanikul puudub pädevus teostada teehoidu raudteeomaniku valduses oleval maatükil, antud juhul sisuliselt raudteerööbaste ümbruses, mistõttu puudub ka alus riigimaantee omaniku vastutuse kohaldamiseks raudtee maaüksusel
Selge ei ole skeemil märgitud aukude läbimõõt. Hageja selgitas 18.11.2009 kohtuistungil, et arvab, et tegemist on läbimõõduga, seega ei saa üheselt järeldada, et skeemil märgitud arvud kajastavad aukude läbimõõtu. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ § 12 kohaselt tuleb kattega teel liikluskorraldusvahendiga tähistada üle 20-cm läbimõõduga ja üle 5-cm sügavusega auk. Kõnealusel juhul ei olnud tegemist mitte riigimaanteel asuvate aukudega, vaid raudtee 7
eaduse § 14 kahju tekkimise aja redaktsiooni ja ka praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt käsitatakse teehoiuna muuhulgas ka tee hooldamist, teekasutuse korraldamist ning tee haldamisega seotud muid tegevusi.
eaduse § 28 järgi teeb raudteeülesõidukohal ristumiskoha hoiutöid ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tee omanik ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee muu omanik või valdaja nende valduses oleva kinnisasja ulatuses. RdtS § 38 vastuvõtmisel ei tühistanud seadusandja
lg.2 sätestatud teeomaniku kohustust teha raudteeületuskoha ristumiskoha hoiutöid ja tagada tingimused ohutuks liiklemiseks. Seetõttu tuleb RdtS § 38 lg.2 sätestatut, samuti apellandi poolt viidatud seadusest madalamalseisvates õigusaktides märgitut, hinnata kui
§-is 28 lg.2 märgitud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja omaniku või valdaja poolsete kohustuste kordamist ja täpsustamist, mis ei võta teeomanikult ohutu liikluse tagamise kohustust raudteeületuskohal.
ja RdtS ei kinnita apellandi seisukohta, mille kohaselt raudteeületuskohal tee katkeb enne ületuskohta ja jätkub pärast ületuskohta. Seega on kohus õigesti leidnud, et tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tingimuste tagamine raudteeületuskohal on nii teeomaniku kui ka raudteeomaniku või valdaja ühine kohustus ja nende kohustuste rikkumisega tehtud kahju eest vastutavad nimetatud isikud VÕS § 65 lg.1 kohaselt solidaarselt. Hagejale kahju tekkimine raudteeületuskohal olnud sügavate aukude ja sellisest ohust hoiatavate liiklusmärgistuse puudumise tõttu ning varalise kahju suurus on tõendatud liiklusõnnetuse aktiga (toimiku lk.22-25), Keil M.A. OÜ remondikalkulatsiooni ning kalkulatsiooni lisaga (toimiku lk. 156-157). Maakohus on põhjendanud, miks ta peab tõendatuks (usutavaks) hageja väite, et sõidukil (poolhaagisel) purunesid 4 rehvi koos velgedega. Sõiduki (poolhaagise) põhikonstruktsiooni ei kuulu veljed ja rehvid, mistõttu ei ole õige kahjusummast VÕS § 127 lg.5 alusel maha arvestada velgede ja rehvide kulum; puudub igasugune alus väita, et veljed ja rehvid olid kõlbmatud või tugevasti amortiseerunud juba enne liiklusõnnetust. Solidaarvõlgniku vastuväited selle kohta, et ta ei vastuta tekkinud kahju eest, vaid vastutus lasub teisel solidaarvõlgnikul (kolmandal isikul), ei anna alust VÕS § 140 lg.1 alusel kahjuhüvitust vähendada. Kolleegium märgib, et VÕS § 69 lg. 2 kohasele läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teise solidaarvõlgniku vastu, kusjuures omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma reeglina võrdsetes osades (kui seadusest või kohustuse olemusest ei tulene teisiti). VÕS § 137 lg.2 alusel määratakse kui suur on igale solidaarvõlgnikule (s.o. kahju tekitajale) sisesuhtes langev osa, võttes arvesse konkreetse kahju tekitaja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest ta vastutab. Seega on kostja vastuväited selles, et raudteeülesõidu mittekorrasoleku põhjustas kolmas isik, kes oli asunud raudteed üles võtma, ilma teed sulgemata ja/või hoiatusmärke paigaldamata, asjakohased kostja poolt regressnõude esitamisel. Kaskokindlustuse puudumisele on maakohus viidanud seoses kostja vastuväitega kohaldada VÕS §-i 140 ja vähendada väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitust. Kolleegiumi hinnangul ei takista kahjuhüvitusnõude esitamist kahju eest vastutava isiku vastu see, kui kahjukannatanu vara oleks olnud kindlustatud, kuid sellisel juhul oleks 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.