← Eesti

2-08-60852/6

Obsah (4)§ 230§ 5§ 162§ 174

2-08-60852 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2010 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-60852 Tsi

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

  1. Poolte vahel puudub vaidlus, et OÜ BLRT Laevaremonditehase (praegune hageja) ja kostja vahel oli sõlmitud vastutuskindlustuse leping kehtivusega nr 21.06.2001-20.06.2002, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr 91855 (tl 42-47). Poolte vahel puudub vaidlus, et kindlustusjuhtumi aluseks olevad õnnetusjuhtumid toimusid 27.09.2001 ja 22.10.2001 (tl 93-94). Puudub ka vaidlus, et 03.02.2003 hüvitisotsuse alusel hüvitas kostja kahjukannatajale 5 468 734,34 krooni, mis kanti Kaitseministeeriumi arveldusarvele ning kostja märkis, et kahe kindlustusjuhtumi toimumise 4 2-08-60852 omavastutus on 500 000 krooni (tl 6-7) ja 17.09.2007 hüvitisotsuse alusel hüvitati täiendavalt kahju summas 2 366 613,20 krooni ja õigusabikulud 27 199 krooni ning jäeti hüvitamata omavastutus 500 000 krooni ja täitekulud 253 873,27 krooni (tl 24-25).
  2. Poolte vahel on vaidlus, kas antud asjas peaks kohaldama tsiviilkoodeksit (edaspidi TsK) ja Eesti Vabariigi kindlustusseadust või võlaõigusseadust. Seega annab kohus esmalt hinnangu, millist seadust antud tsiviilasja lahendamisel tuleb kohaldada. Vastavalt VÕSRS § 12 lg 1 kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkind või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tulenevalt VÕSRS § 12 lg 2 kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 senikehtinud seadust ning antud juhul toimusid kindlustusjuhtumid 27.09.2001 ja 22.10.2001, seega enne võlaõigusseaduse jõustumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud oma 25.09.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-06 punktis 10, et: „Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne
  3. juulit
  4. a sõlmitud kestvuslepingutele alates
  5. juulist
  6. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi
  7. lõike kohaselt ei välista ega piira
  8. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
  9. juulit
  10. a, ning et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  11. juulit
  12. a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Käesolevas asjas tuleb kahju hüvitamise osas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuivõrd kahju hüvitamise kohustus ja hageja kohustus maksta hüvitist notari tekitatud kahju eest tekkisid enne
  13. juulit
  14. a. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et hageja maksis kannatanule hüvitise
  15. augustil
  16. a, s.o pärast võlaõigusseaduse jõustumist.“ Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kostjal tekkis kohustus maksta hüvitist enne 01.07.2002, seega antud tsiviilasja lahendamisel kuulub kohaldamisele kindlustusjuhtumite ajal kehtinud redaktsioonis tsiviilkoodeks ja kindlustusseadus.
  17. Kostja taotleb aegumise kohaldamist hageja poolt esitatud omavastustuse nõudele. Vastavalt kindlustusseaduse §-le 9 on kindlustusjuhtum sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või –hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või –hüvitise väljamaksmise kohustus. Kohtule esitatud materjalidega on tõendatud, et hageja seoses 27.09.2001 värvimiseks viis läbi miinijahtija Wambola dokkimise ning tekitas dokkimise käigus miinijahtijale kahjustusi, mille kohta 28.09.2001 koostati akt (tl 93) ja 22.10.2001 viis hageja läbi uue dokkimise, mille käigus põhjustas miinijahtijale uusi kahjustusi ja mille kohta koostati 23.10.2001 akt (tl 94). Kohus leiab, et oli tegemist erinevate omavahel mitte seotud õnnetusjuhtumitega. 27.09.2001 dokkimise käigus saadud kahjustused ei ole põhjuslikus seoses 22.10.2001 saadud kahjustustega. Seega 27.09.2001 ja 22.10.2001 kahjustuste saamine on käsitletavatena iseseisvatena, millest teatamise kohustus kindlustusandjat vastavalt sõlmitud lepingu juurde kuuluva laevaremontija vastutuskindlustuse tingimuste punktile 9(IX) oli kirjalikult kuue kuu jooksul. Kahe erineva juhtumi tõenduseks on mõlema kahjujuhtumi kohta koostatud kahjude hindamiseks aktid. Eeltoodud seisukohta toetab ka LKBOÜ teostatud ekspertiisid miinijahtija kahjustuste osas mõlema dokkimise järel (tl 95-105). Kohus leiab, et juhtumite käsitlemine ühes menetluses ei tee kahest erinevast juhtumist ühe kindlustusjuhtumi. Hageja on ostnud konkreetseks ajaperioodiks s.o 21.06.2001-20.06.2002 kindlustuskaitse omavastutusega 250 000 krooni ühe kindlustusjuhtumi kohta. Kuna juhtumeid oli 2, siis oli kindlustusandjal õigus kohaldada omavastutust mõlema juhtumi osas summas 250 000 krooni. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja nõue 250 000 krooni saamiseks kostjalt ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 03.02.2003 hüvitisotsuse alusel hüvitas kostja kahjukannatajale 5 468 734,34 krooni, mis kanti Kaitseministeeriumi arveldusarvele ning märkis, et kahe kindlustusjuhtumi toimumise omavastutus 5 2-08-60852 on kummalgi juhul 250 000 krooni, seega kokku 500 000 krooni (tl 6-7) ja 17.09.2007 hüvitisotsuse alusel hüvitati täiendavalt kahju summas 2 366 613,20 krooni ja õigusabikulud 27 199 krooni ning jäeti hüvitamata omavastutus 500 000 krooni ja täitekulud 253 873,27 krooni (tl 24-25). 07.10.2002 AS-i A on Eesti Kindlustusmaakler kirja kohaselt nähtub, et hageja oli teadlik, et kostja käsitleb kindlustusjuhtumit kahe eraldi seisva kindlustusjuhtumina, mille omavastutus moodustab kokku 500 000 krooni (tl 89-90). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja oli teadlik, et kostja käsitleb kahjujuhtumit kahe eraldi seisva kindlustusjuhtumina ning märkis omavastutussummaks 500 000 krooni, juba veebruaris
  18. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldada. Aegumistähtaja kulg algas TsÜS § 116 esimese lause järgi päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seega oleks enne
  19. juulit 2002 kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga.
  20. juulil 2002 jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon ja võlaõigusseadus. Muu hulgas sätestati VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
  21. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alates
  22. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega tuleneb TsÜS §-st 146, et hageja nõue aegub kolme aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  23. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
  24. juulist
  25. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Viidatud sättest tuleneb, et reeglina ei hakka tähtaeg kulgema mitte tähtaja algust määrava sündmuse toimumise päeval ega kindlaksmääratud kalendripäeval, vaid sündmusele või kalendripäevale järgneval päeval. Erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka muul ajal, kuid sellisel juhul peab tähtaja erinev algus tulenema seadusest või lepingust. VÕSRS § 9 lg-s 2 on selgelt sätestatud, et aegumistähtaega arvestatakse alates
  26. juulist
  27. Nii VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest kui ka seadusandja soovist siduda lühemate tähtaegade kulgemise algus tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue redaktsiooni ja võlaõigusseaduse jõustumise hetkega saab järeldada, et VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenebki eelnimetatud erand. Seega tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi hakata kolmeaastast tähtaega arvestama
  28. juulist
  29. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Praegusel juhul oli tähtaja alguseks
  30. juuli
  31. Tähtaja möödumist täpsustatakse TsÜS § 137 lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval päeval kell 24.
  32. Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kl 24.00, vaid muul ajal. Kuna VÕSRS § 9 ei täpsusta tähtaja möödumist ega sätesta tähtaja möödumise kohta erandit, tuleb praegusel juhul hagi aegumise kolmeaastase tähtaja lõppemine määrata kindlaks üldreegli järgi. VÕSRS § 9 lg 2 järgi on tähtaja alguseks
  33. juuli
  34. seega on TsÜS § 136 lg-s 2 nimetatud vastavaks päevaks
  35. juuli
  36. Kuna seadus ei sätesta teisiti, möödub
  37. juulil 2002 alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt
  38. juulil 2005 kl 24.
  39. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Hageja on kohtule esitanud hagi 19.09.2008, seega on hageja nõue kostjalt välja mõista enammakstud omavastutuse summa 250 000 krooni aegunud. Hageja väited, et hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kostja täiendavast hüvitisotsuse tegemise ajast, s.o 17.09.2007, mille järgi kostja on jätnud kahjustatud isikule hüvitamata 500 000 krooni, milline otsus tulenes 06.06.2007 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 6 2-08-60852 19.03.2007 otsusest tsiviilasjas nr 2-04-841, ei ole põhjendatud. Vaidlus Tallinna Ringkonnakohtus ei toimunud hageja ja kostja vahel ning vaidlus ei toimunud omavastutuse üle. 17.09.2007 hüvitisotsuse puhul on tegemist täiendava otsusega seoses Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga ning, kuna hageja ei olnud kahjustatud isikule omavastutuse osas summas 500 000 krooni välja maksnud, käsitles kostja omavastutuse välja maksmata jätmist täiendavalt, kuid see ei tähenda, et hageja ei olnud sellest teadlik veebruaris 2003, mil hagejal tekkis õigus otsust vaidlustada, mida hageja ei teinud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et juhul kui enammakstud omavastutuse 250 000 krooni nõue oleks olnud põhjendatud oleks nõue tulnud aegumisega jätta rahuldamata.
  40. Järgnevalt annab kohus hinnangu täitekuludega seotud kahju nõudele. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Sama § lg 2 alusel kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kohustise mittetäitmine võib olla osaline s.o puudulik täitmine sealhulgas mittekvaliteetne täitmine. Selleks, et järgneks eelnimetatud tsiviilõiguslik vastutus, on vaja, et kohustise mittetäitmine oleks õigusvastane, esineks objektiivne põhjuslik seos võlgniku õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning võlgniku süü. Kas või ühe eelnimetatud tingimuse puudumisel vabaneb võlgnik vastutusest. TsK § 227 kohaselt isik kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Hageja tugineb oma nõudes 06.06.2007 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2007 otsusest tsiviilasjas nr 2-04-841, mille kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 792 363,20 krooni (tl 8-21). 2001 sõlmisid hageja õiguseellane Balti Laevaremonditehase AS-i ja kostja kindlustuslepingu (tl 42-47), milline leping ega lepingut reguleeriv seadus, tsiviilkoodeks ja Eesti Vabariigi kindlustusseadus, ei näinud ette kolmandatele isikutele õiguse tekkimist pooltevahelisest lepingust. Tõendatud on, et vaidlus Tallinna Ringkonnas ei toimunud hageja ja kostja vahel, vaid hageja ja Eesti Vabariigi vahel ja hüvitis Eesti Vabariigile mõisteti välja hagejalt. Kuna leping ega seadus ei näinud ette kostja kohustust teha automaatselt väljamakse Eesti Vabariigile, siis oli hageja kohustatud kostjale esitada vastavasisuline tahteavaldus, mida hageja ei teinud. Kohtule hageja tõendina vastavat tahteavaldust esitanud ei ole. Seega puudus kostjal võimalus kindlustushüvitise väljamaksmiseks mistahes isikule ning kostja ei ole rikkunud enda kohustus kindlustusandjana ning seega puudub õigusvastane tegu, mis saaks olla kahju hüvitamise kohustuse tekke aluseks. Kuna Eesti Vabariigi ees oli tekitatud kahju ja kohtuotsuse täitmise eest vastutav hageja, siis oli kolmanda isiku poolt täituri poole pöördumise vajadus tingitud hageja enda tegevusetusest ning seega puudub ka põhjuslik seos kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Tuginedes eeltoodust puudub kostjal süü, mis oleks hagi täitekuludega seotud kahjunõude rahuldamise aluseks. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kahju saamiseks summas 253 873,27 krooni saamiseks.
  41. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja nõuded kahju saamiseks ja enammakstud omavastutuse saamiseks, siis puudub alus ka viivise väljamõistmiseks, seega jätab kohus viivise rahuldamata. Menetluskulud 7 2-08-60852 30.

§ 162

lg 1 ja 2 sätestavad, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas

§-ga 162 lg 1 jätab kohus kostja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Vastavalt

§ 174

lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.