§-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“. Tulenevalt eeltoodud määruse § 6 lg 1 on kehtestatud 2 maavanema kohustus isiku jätkuvalt nõuetele vastavuse kontrollimiseks, seega ka MaaRS § 234 lg 7 sätestatud asjaoludele vastavuse jätkuvus. Arvestamisele kuulub asjaolu, et kaebuse esitajal puudus metsamaa võõrandamise hetkel alus arvestada tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevaid lisatingimusi (st nõuete kohaldamine kogu erastamismenetluse jooksul) seda enam, et metsamaa võõrandamise hetkel kehtinud seadusesäte seadis tingimuseks võõrandamispiirangu - viimased kümme aastat nimekirja kandmisest. Antud juhul oli kaebuse esitajal, kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul tekkinud õiguspärane ootus ja usaldus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata. Hilisem normi tõlgendus kooskõlas hiljem kehtestatud korraga on kaebuse esitajale üllatav, kuna isik on käitunud kooskõlas toimingu ajal kehtinud seadusega. Kaebuse esitaja rõhutab, et käsitletav „
-is sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust, seega ei kuulu kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes. Käesolevaga kaebuse esitaja taotleb jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse poolt 27.01.2005.a kehtestatud määrusega nr 16 kinnitatud „
sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ § 6 lg 1 osas, mis kehtestab sättele tagasiulatuva mõju ja
§-st 234 7 p 1 tuleneva täiendava tingimuse st metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga. Arvestades asjaolusid, et kaebuse esitaja pöördub kohtu poole antud küsimuses kolmas kord, haldusmenetlus on läbiviidud erapoolikult ning haldusorganil puudub igasugune huvi asja lahendamiseks vastupidiselt on läbiviidud haldusmenetlus vastuolus hea halduse põhimõttega. Märkimisväärne on, et haldusorgan on tellinud asjas ekspertiise kaasamata menetlusosalist. Kaasamata jätmine osutab jällegi asjaolule, et koguti tõendeid ühekülgselt ja formaalselt. Haldusorgan ei ole täitnud abistamis- ja selgitamiskohustust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Korraldus on puudulikult ja ühekülgselt motiveeritud. Kohtuistungil märkis M. Kiir, et tl 98jj lisa 13-19 jääb arusaamatuks. Hinnatud on seda maad, mida ei müüdud, milles ei ole vaidlust. Vaidlus on 0040 kü osas, mitte 0036 kü osas. Vaidlusaluse korralduse aluseks on tõendid, mis ei kajasta vaidlusalust maad (tl 98 jj. Tõendid). Kaebaja on haldusorganilt saanud enne otsuse tegemist samad tõendid, kuni otsuseni oli arusaamatu, mida nende tõenditega soovitakse tõendada. Oleksime võinud kõik asjaolud omavahel ära rääkida, kuid meid ei kaasatud haldusmenetlusse. Sellega rikuti õigust heale haldusele. Koostöös kaebajaga oleks hinnatud ära õige maatükk, aga hinnati vale maatükk, mille osas üldse vaidlust ei ole. Kaebaja ei olnud teadlik üldse metsa hindamisest. Kui juurdepääs oleks olnud, siis poleks kaebaja tõenäoliselt võõrandanud 0040 katastriüksust s.o võõrandatud maatükki. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et võõrandati metsamaa seaduse järgi ja see oli otstarbekas metsamajandusele ja tagas ettevõtlusvabaduse (Viide ORAS § 2 lg 1). Kaebaja esindaja nõuab menetluskulu summas 12 600 krooni (ilma käibemaksuta) välja mõistmist vastustajalt. Ida-Viru maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastustaja on järginud haldusmenetluse eesmärki ja varasemaid kohtulahendeid vaidlustatud korralduse andmisel. Vaba metsamaa erastaja peab vastama MaaRS § 234 lõikes 7 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamise ajal, kui erastamisotsuse vastuvõtmise kui ka maa ostu- müügilepingu sõlmimise ajal. Kui isik võõrandab enne maa erastamise ostumüügilepingu sõlmimist tema omandis olnud metsamaad teistele isikutele (välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele) ja võõrandamine ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, siis isik kaotab õiguse vaba metsamaad erastada ning erastamise menetlus tuleb lõpetada. G A oli vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks võimalus tema omandis olev metsamaa võõrandada Nikolai Veresovile vaid metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Haldusmenetluste käigus ei ole nimetatud asjaolu kinnitust leidnud. G A poolt esitatud selgitustest, tõenditest ja 3 kohtuistungitel antud ütlustest on metsamaa võõrandamise peamise põhjusena eelkõige esile tõusnud juurdepääsu puudumine maatükile ja mitteläbisaamine naabritega. Kui kaebaja probleemiks oli juurdepääs katastriüksusele, siis seda probleemi oleks saanud lahendada maakohtus kohases menetluses. Asja uuel läbivaatamisel asus maavanem, täitmaks haldusmenetlusest tulenevaid nõudeid, kaebaja väidete kontrollimiseks (metsamaa asub sooalal, puudub ligipääs, maatüki omandamisel ja võõrandamisel ei vastanud see metsamaa tunnustele, praktiliselt puudus kasvav mets) koguma täiendavaid tõendeid. Maavanem pöördus 04.12.2009.a teabenõudega nr 1.2-25/4157-6 Viru Maaparandusbüroo poole, saamaks teada, kas G A on pöördunud perioodil 23.08.2000.a kuni 12.08.2004.a (Vahevälja maaüksuse omandamise ja võõrandamise vaheline periood) nende poole Vahevälja maaüksusel metsakuivendustööde tegemise eesmärgil. Viru Maaparandusbüroo 09.12.2009.a teate nr 1-2/217-1 kohaselt ei ole G A seda teinud. 02.10.2009.a pöördus maavanem kõlviku liigi täpsustamiseks kirjaga nr 1.2-25/4157 Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse poole, et saada teada, kas G A poolt metsamaa omandamise ajal so aastal 2000 ja selle võõrandamise ajal so aastal 2004, vastas Vahevälja maaüksus metsamaa tunnustele või mitte. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse 18.11.2009.a vastuse nr TLN 4-2/779-1 kohaselt on Vahevälja maaüksuse kõlviku liigid määratud õigesti ning maatükk oli metsamaa enne eravaldusesse minekut 1999 aastal ja on seda ka praegu. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus lähtus eelnimetatud vastuse andmisel Metsaseaduse §-st 2 ja 1995 aastal läbiviidud metsainventuuri tulemustest ning olemasoleva info kinnituseks täiendavalt 2009.a oktoobris teostatud metsainventuuri andmetest. Eeltooduga on üheselt tõendatud, et G A väide, et Vahevälja maaüksuse omandamise ajal st 2000 aasta augustis ja maatüki võõrandamise ajal 2004 aastal ei vastanud see metsamaa tunnustele ning praktiliselt puudus kasvav mets, on alusetu. G A taotleb Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 tühistamist. Kaebusest ei nähtu, et sellega taotletakse vaidlustatud korralduse osalist tühistamist. Vaidlustatud korralduse resolutsiooni punktiga 2 on maavanem tunnistanud kehtetuks 12.05.2009.a korralduse nr 478 tuginedes Tartu Halduskohtu 06.08.2009.a kohtuotsusele nr 3-09-1291 (jõustunud 09.09.2009.a), millega tühistati Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korraldus nr 478. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, millistest kaalutlustest tulenevalt ei oleks maavanem tohtinud seda teha või milliseid kaebuse esitaja õigusi sellega rikutakse. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED Halduskohus leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud. Halduskohus tühistab Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 osaliselt punkt 1 osas ja teeb vastustajale ettekirjutuse erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks). Vaidlustatud Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 resolutsiooni punkt 2 osas jääb kaebus rahuldamata, millega on maavanem tunnistanud kehtetuks 12.05.2009.a korralduse nr 478 tuginedes Tartu Halduskohtu 06.08.2009.a kohtuotsusele nr 3-09-1291 (jõustunud 09.09.2009.a), millega tühistati Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korraldus nr 478. Kaebaja kaebuse tekstis märgitud nõude osas, milles taotleti Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määruse nr 16 § 6 lg 1 teise lause ja MaaRS § 234 lg 7 p 1 kohaldamata jätmist ning nimetatud sätete Põhiseadusele vastavuse kontrollimist, tuleb kaebus ka jätta rahuldamata. 4 Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustas G. A maavanema 18.02.2010.a korraldust nr 1.1-2/179 muuhulgas põhjusel, et selle andmisel on rikutud HMS §-dest HMS § 4, § 5 lg.2, § 36, § 38 lg. 2, § 54, § 56 tulenevaid nõudeid. Vaba metsamaa erastamise tingimused ja kord on reguleeritud
s ja selle alusel kehtestatud muudes õigusaktides. Vaba metsamaa erastamist käsitleb
, mille seitsmendas lõikes on muuhulgas kehtestatud, et kohaliku omavalitsuse volikogu ei tohi erastajate nimekirja kanda isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad. G A puhul on vaidluse tekitanud selle sätte tõlgendamine ning Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määrusega nr. 16 kehtestatud „
§ -s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 maavanemale antud õigus kontrollida erastamist välistavate asjaolude puudumist ja nõue, et erastaja peab vastama
s sätestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Kaebaja on erastajate nimekirja kantud 19.02.2004.a ja arvab, et kuna talle kuulunud metsamaa võõrandamine toimus peale nimekirja kandmist ja enne valitsuse määruse kehtestamist, ei saa piirangud talle laieneda.
lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus üldjuhul üksnes erastamise eeltoimingud ja maa erastamise tegelikuks korraldajaks on maavanem. On iseenesestmõistetav, et vastava menetluse õiguspärasuse tagamiseks tuleb maavanemal kontrollida esitatud dokumentide õigsust ja erastaja vastavust kehtestatud tingimustele ka ilma selleta, et mõni konkreetne õigusakt teda selleks otseselt kohustaks. Kuna maavanem ei tohi maad erastada seda õigust mitteomavale isikule, on selge ka see, et erastaja peab vastama
s kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Asjaolu, et
s pole seda otseselt sätestatud, ei saa tõlgendada nii, et vastava õiguse saamiseks piisab kui tingimused on täidetud vaid nimekirjade kinnitamise ajal. Vaba metsamaa erastamise eesmärk on maa efektiivse kasutamise tagamine ja põllumajandusliku tootmise toetamine ning sellega ei ole kooskõlas olukord, kui maa omanikuks saab isik, kes üksnes ostab ja müüb maad ja tegelikult põllu- või metsamajandusega ei tegelegi. Küsimusi, kas erastaja peab vastama kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel ning kas volikogu nimekirja kinnitamisega on erastamine sisuliselt juba otsustatud või on maavanemal siiski täiendava kontrolli õigus ja puuduste ilmnemisel võib ta maa ka erastamata jätta, on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006.a kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-06. Kuigi selle vaidluse esemeks polnud metsamaa võõrandamine, on lahend koostatud enne, kui Vabariigi Valitsuse 16.02.2007.a määrusega nr. 41 täiendati „
sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 nõudega, et erastaja peab kogu erastamisprotsessi vältel vastama
s sätestatud tingimustele ( jõustunud 02.03.2007.a) ning seega on Riigikohtu seisukohad igati kohased ka käesolevas asjas. Metsamaa võõrandamise keelu kohta
lg 7 sätestatud piirang jõustus 15.03.2003.a veel enne kui Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004.a vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitas (vt. RT I 2003, 26, 155). Seega oli G A kohustus ja võimalus oma tegevuses sellega arvestada ning asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas
kohaldamiseks vajaliku korra alles 27.01.2005.a, ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi või vabadusi. Selleks, et maa võõrandamist käsitlev piirang poleks ebaproportsionaalne ega kõiki isikuid ühtemoodi koormav on seaduseandja
lg 7 p 1 ette näinud kaks erandit ning kehtestanud muuhulgas, et metsamaa erastamine pole välistatud, kui müük-ost on toimunud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. 5 Ida-Viru maavanema vaidlustatud 18.02.2010.a korraldus nr 1.1-2/179 rajaneb seisukohal, et G A pole oma metsamaad võõrandanud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Haldusmenetluses on G. A selgitanud, et metsamaa majandamine osutus talle praktiliselt võimatuks, sest see ei vastanud metsamaa tunnustele, asus soisel alal, oli ilma juurdepääsuta ja puudus kokkulepe naabritega, on korralduses välja toodud vaid asjaolud, et kõik see pidi teada olema juba maa omandamisel ja maatüki ostnud Nikolai Veresov pole varem metsamaad omanud ega metsamajandusega tegelenud. Maavanem on küll proovinud kaebaja väiteid kontrollida, tellides Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuselt seisukoha katastriüksuse nr 0036 kohta. 18.11.2009.a vastuse nr TLN 4-2/779-1 kohaselt on Vahevälja maaüksuse kõlviku liigid määratud õigesti ning maatükk oli metsamaa enne eravaldusesse minekut 1999 aastal ja on seda ka praegu. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus lähtus eelnimetatud vastuse andmisel Metsaseaduse §-st 2 ja 1995 aastal läbiviidud metsainventuuri tulemustest ning olemasoleva info kinnituseks täiendavalt 2009.a oktoobris teostatud metsainventuuri andmetest. Toimiku materjalides pole aga tõendeid, et maavanem oleks püüdnud kuidagi talle esitatud väiteid kontrollida just vaidlusaluse katastriüksuse nr 0040 osas, mille üle käib aastaid kohtus vaidlus. Õige on kaebaja esindaja M. Kiir väide, et maavanem on lasknud hinnata seda maad, mida ei ole müüdud ja milles ei ole vaidlust. Vaidlus on 0040 kü osas, mitte 0036 kü osas. Vaidlusaluse korralduse aluseks on tõendid, mis ei kajasta vaidlusalust maad (tl 98 jj). Kaebaja on haldusorganilt saanud enne otsuse tegemist samad tõendid, kuni otsustuseni oli G. A arusaamatu, mida nende tõenditega soovitakse tõendada. Kuna maavanem ei kaasanud kaebajat menetlusse, ei saanud ka kõiki asjaolusid arutada. Sellega rikuti õigust heale haldusele. Koostöös kaebajaga oleks hinnatud ära õige maatükk, aga hinnati vale maatükk, mille osas üldse vaidlust ei ole. Kaebaja ei olnud teadlik üldse metsa hindamisest. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamine haldusorgani otsene kohustus ning seejuures ei saa piirduda ainult menetlusosalise poolt esitatud tõenditega, vaid tuleb vajadusel neid ka oma algatusel koguda. Seda, et haldusmenetluse seaduse § 54 nõuetele vastava korralduse andmiseks on vaja kontrollida ja hinnata just taotleja väiteid, märkis ära ka Tartu Ringkonnakohus sama maatüki kohta 08.12.2006.a antud korralduse nr. 1544 õiguspärasuse kontrollimisel. Kirjeldatu alusel on kaebus osaliselt põhjendatud ja tuleb vaidlustatud korralduse tühistamise ja asja uuele läbivaatamisele kohustava ettekirjutuse tegemise osas rahuldada. Kuna vaidlustatud Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 resolutsiooni punkt 2 osas ja Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määruse nr. 16 „
§ -s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ muutmine § 6 lg 1 osalise kohaldamata jätmise osas jääb kaebus rahuldamata, on G A poolt riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 12 000 krooni suurune menetluskulu põhjendatud vaid ½ osas e. 6000 krooni ulatuses. Ida-Viru maavanema peab selle summa kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 2 kohaselt hüvitama, tema võimalikud kulud aga jäävad vastava nõude puudumise tõttu sama seadustiku § 93 lg 1 kohaselt enda kanda. Ülle Polluks Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.