← Eesti

2-06-31631/11

Obsah (4)§ 436§ 205§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtuniku nimi Ene Tsefels Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20.10.2008.a. Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-31631 Tsivi

) § 4 lg 2 kohaselt hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuse esitamise, § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

  1. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Asjaolu, et M V on müünud kostjale ½ suuruse mõttelise osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega, on tõendamist leidnud Tallinna notar Gunnar Savisaare asendaja Evelyn Rootsi poolt koostatud ja tõestatud keelumärke kustutamise avalduse, hüpoteegi kustutamise avalduse, kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepinguga 11.11.2003.a. (t lk 6).
  2. Viidatud lepingu p 4.
  3. kohaselt müüja müüs lepingu eseme ostjale hinnaga 850 000 kr, millisest summas 450 000 kr oli tasutud enne kõnesoleva lepingu sõlmimist. Lepingu p 4.2 järgi oli ostja kohustunud tasuma 400000 kr vastavalt müüja palvele erinevatele kontodele. Vaidlus puudub selle üle, et kostja on oma kohustuse 400000 kr osas täitnud. Kuigi kõnealuse lepingu p 4.
  4. nähtuvalt, on müüja M V notarile lepingu sõlmimisel avaldanud, et talle on enne müügilepingu sõlmimist tasutud 450 000 kr, väidab hageja, et osundatud 450 000 kr M V ile tegelikkuses maksmata.
  5. Hageja väidete kohaselt tuleb kostjal tasuda kõnealune, reaalselt tasumata 450 000 kr, kostja vastuväidete kohaselt vaidlusaluse summa maksmiseks puudub alus, kuivõrd tegemist on olnud nn sale and lease-back tüüpi tehinguga, s.o tehinguga, kus vara müüja müüb talle kuuluva vara finantseerimisasutustele, saades finantseerimisasutustelt vastu finantseerimissumma, mida hakkab finantseerimisasutusele liisingulepingu/ üürilepingu vms alusel tagastama.
  6. Seega vaidluse all on asjaolu, kas kostjal lasuks osundatud 11.11.2003.a. müügilepingu alusel M V ile kui müüjale ka 450 000 kr tasumise kohustus.
  7. Asjaolu, et M V on pöördunud kolmanda isiku poole 400 000 kr suuruse finantseeringu saamiseks, on tõendamist leidnud 29.10.2003.a. M V i taotlusega AS-le RL (t lk 32). Seda asjaolu millegagi ümber lükanud ei ole.
  8. Kostja vastuväidete kohaselt kõnealusel juhul täitis finantseerimisasutuse kohustusi kostja, kes ostis 11.11.2003.a. lepingu kohaselt M V ilt vara, so ½ suuruse mõttelise osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega, mille maksumus oli 850 000 krooni ning kandis M V i poolt taotletud finantseeringusumma 400 000 krooni M V ile müügilepingus sätestatud tingimustel. Selle asjaolu üle puudub ka poolte vahel vaidlus.
  9. Nimetatud vara jäi reaalselt M V i valdusesse ja kasutusse ning M V pidi vastavalt 29.10.2003.a. üürilepingule (t lk 33) tasuma AS-ile RL igakuiseid makseid. Lepingu lõpptähtajaks olid pooled AS RL ja M V kokku leppinud 29.10.2013.a. Üürilepingu punktis 2.1.3 kokkulepitu kohaselt kohustus AS RL pärast M V i poolt kõikide üürilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohasel täitmisel loobuma liisingulepingust tulenevast vara omandamise õigusest M V i kasuks.
  10. 06.12.2004.a. M V i taotlus üürilepingu lõpetamiseks seoses vara võõrandamisega OÜle RT (t lk 101), 03.02.2005.a. AS Hansa Liising Eesti, Reilen Tootmise OÜ, RL AS ja M V i vahel sõlmitud kokkulepe (t lk 91) kui ka 09.02.2005.a. AS Hansa Liising Eesti AS, OÜ RT, UEja AS Hansapank kinnistu mõttelise osa müügilepingu lõpetamise kokkuleppe, ostueesõiguse teostamise avalduse alusel sõlmitav omandi üleandmise kokkulepe, kaasomandi valdamise ja kasutamise korra märkuse kustutamise avalduse, hüpoteegi seadmise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu ja asjaõiguse lepingu, lepingu ese ½ suurune mõtteline osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega (t lk 93), kinnitavad üheselt, 4

(6)et M V ei suutnud endale võetud üürilepingust (t lk 33) tulenenud kohustust täita ja sellest tulenevalt kõnealust vara, asukohaga Toominga 1 Pärnu, tagasi omandada.
  1. Eelnevast järeldub osundatud tehinguid kogumis hinnates, et tegemist on nn sale and lease back tüüpi tehinguga, nagu kostja õigesti märgib, milline (millised) on sõlmitud lähtuvalt eeskätt M V i tahtest saada finantseeringut summas 400000 kr ja tahtest saada vara asukohaga Toominga 1 Pärnus jätkuvalt vallata ning tahtest üürilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohasel täitmisel vara tagasi omandada.
  2. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et M V il on tekkinud iseseisev õigussuhe AS-iga RL, kes on kostja nõusolekul andnud liisingulepingu alusel AS RL kasutusse antud vara üürilepingu alusel edasi M V i kasutusse, sest kõiki viidatud M V i tehinguid kostja ja
  3. isikuga tuleb vaadelda kogumis, eraldi vaadelduna ei saanuks M V soovitud finantseeringut summas 400 000 krooni, mida ta 29.10.2003.a. AS-lt RL taotles.
  4. Kostja vastuväidete kohaselt vaidlusaluse tehingu koguhinnana notariaalses lepingus esitatakse seda tüüpi tehingute puhul alati vara tegelik maksumus, mis tasaarveldatakse selle osaga vara müügihinnast, mis väljamaksmisele ei kuulu ehk omafinantseeringu osaga. Käesoleval juhul oli M V i omafinantseeringu osa 450 000 krooni, mistõttu müügihinnast 450 000 krooni M V ile reaalselt ülekandmisele ei kuulunud, vaid see tasaarveldati müügihinnaga 850 000 krooni. M V on kinnitanud müügilepingule allakirjutamisega, et müügihinnast 450 000 krooni on kostjale tasutud enne müügilepingu sõlmimist (lepingu p 4.1). Leping kehtib, vastupidine pole tõendatud. Sellega, et vaidlusalune 450 000 krooni suurune summa (11.11.2003.a. lepingu p 4.1) on käsitletav M V i omafinantseeringuna, kohus nõustub.
  5. VÕS § 164 lg 1 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine), lg 2 järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
  6. Asja materjalidest nähtuvalt on M V loovutanud 11.11.2003.a. lepingule tuginedes 450 000 kr suuruse nõude HT 13.01.2005.a. kirjaliku nõudeõiguse loovutamise lepingu (t lk 11) alusel, mille viimane on omakorda loovutanud 24.01.2006.a. hagejale (t lk 13).
  7. VÕS § 170 järgi kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatudki või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
  8. Hageja väidab, et uus võlausaldaja, HT, on võlgnikule edastanud 13.01.2005.a. dokumendi nõude loovutamise kohta. Nimetatud asjaolu tõendas hageja tunnistaja HTütlustega. Kostja eitab temale kõnealuse loovutusdokumenti esitamist. Kohus leiab, et HT, kes pidas tol ajal Pärnus väidetavalt konsultatsioonifirmat ja tegeles probleemsete ettevõtetega ning majandustegevusest tulenevate probleemidega, pidanuks oma teadmistele majandus- ja kutsetegevuses tuginedes võtma kinnituse kostjalt nõude loovutamise dokumendi edastamise kohta, nagu õigesti märgib kostja. Sellist kirjalikku kinnitust ei ole ja kostja eitab loovutusdokumendi saamist. Kuivõrd kostja ei eita oma teadmist 24.01.2006.a. loovutusest ja kuna nii M V , kostja kui kolmas isik on osapooled 03.02.2005.a. kokkuleppes, ei pea kohus piisavalt usaldusväärseks hageja tõendit HTütluste näol, tõendamaks 13.01.2005.a. loovutusdokumendi teatamisest kostjale. Seega pole piisavat tõendamist leidnud kostja teadmine 13.01.2005.a. toimunud loovutusest.
  9. Hageja on seisukohal, et vaidluses ei oma tähendust kostja viide 03.02.2005.a. kokkuleppest tulenevale M.V i kinnitusele kostja vastu pretensioonide, mis seonduvad vara võõrandamisega kolmandale isikule, puudumisel. M.V i nõudeõigus tekkis juba 11.11.2003.a. sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel. Viidatud kokkuleppe sõlmimise ajaks oli aga M.V oma nõude kostja vastu loovutanud juba kolmandale isikule ning seega ei olnud 03.02.2005.a. M V il tulenevalt nõude loovutamisest enam 11.11.2003 kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. 5
(6)
  1. Nimetatud tõend omab asjas tähtsust. Osundatud 03.02.2005.a. kokkulepet on osapooled käsitlenud kompromissilepinguna VÕS § 578 tähenduses ja kinnitavad kokkuleppe punktis 5, et peale käesoleva kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused vastastikused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid (t lk 91-92). Seega on dokumendis kokku lepitud, et M V il ei ole mingeid nõudeid kostja vastu.
  2. Kokkulepe on VÕS § 169 lg 2 järgi, mille kohaselt kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutusest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks, kehtiv ka käesoleva vaidluse osapoolte suhtes. Nõudeõiguse loovutamise tehingud kokkuleppe kehtivust sh M V i antud kinnitusi, ei muuda, sest kokkulepet sõlmides võlgnik ilmselt loovutusest ei teadnud ega pidanudki teadma. 03.02.2005.a.kokkulepe kehtib, vastupidine pole tõendatud.
  3. Arvestades asjaolu, et kõnealused tehingud kogumis on käsitletavad nn sale and lease back tüüpi tehinguna, asjaolu, et algne võlausaldaja M V on kinnitanud nii lepingus, et talle on tasutud vaidlusalused 450000 kr kui ka 03.02.2005.a. kokkuleppes, et tal puuduvad nõuded (p 5 ) kostja vastu, leiab kohus, et kostjal puudub 11.11.2003.a. lepingu järgi kohustus 450 000 kr tasumiseks M V ile.
  4. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kuivõrd asja kohtuliku menetluse käigus on tuvastamist leidnud, et M V il (nõude loovutaja) puudus kõnealuse 11.11.2003.a. lepingu alusel 450 000 kr suurune nõue kostja vastu, on hageja kui loovutuse saaja nõue alusetu ja rahuldamisele ei kuulu.
  5. 16.01.2008.a. kohtumääruse alusel kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel AS R. Kolmas isik väidab, et nõue tema vastu on aegunud.

§ 205

kohaselt tsiviilkohtumenetluse pooled on hageja ja kostja, kostjaks on isik, kelle vastu hagi on esitatud, st kostja on kohustatud isikuks. Kuivõrd kolmanda isiku vastu käesoleva tsiviilasja raames nõuet esitatud ei ole, ei ole ta käsitletav käesoleval hetkel kohustatud isikuna. Järelikult ei saa kohus 3.isiku taotlust aegumise kohaldamiseks lahendada, sest TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku (kostja)taotlusel. Menetluskulu 49. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejal kanda hagimenetluse kulud kogu ulatuses.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ene Tsefels Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.