Obsah (5)

§ 127§ 1050§ 1043§ 1052§ 1037

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-35047 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.05.2010, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Tsivii

1045 lg 2 p 5). Kui kostja poleks raha P. A.i arvele üle kandnud ja seda P. A.il lasknud endale üle kanda, poleks hagejatel kahju tekkinud (

§ 127lg 4).

Kostja ei ole esile toonud asjaolu, et ta ei ole süüdi hagejatele kahju tekkimises (

§ 1050lg 1).

1. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 45-47) luges kohus tõendatuks, et kostjal esineb nõrgamõistuslikkus kerge vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et kostja sündis sünnitraumaga ja tema vaimne ning kehaline areng oli alates sünnist normist maha jäänud. Nimetatust tegi kohus järelduse, et kostjal esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
2. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 48-49) luges kohus tõendatuks, et hagejal I esineb nõrgamõistuslikkus kerge vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja I vaimne areng oli alates sünnist ebaselgetel põhjustel normist maha jäänud. Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal I esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
3. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 50-52) luges kohus tõendatuks, et hagejal II esineb nõrgamõistuslikkus käitumishäiretega mõõduka vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja II kehaline ja vaimne areng oli pidurdunud alates sünnist. Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal II esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
4. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (I kd, tl 53-54) luges kohus tõendatuks, et hagejal III esineb nõrgamõistuslikkus mõõduka vaimse alaarengu kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja III kehaline ja vaimne areng oli alates sünnist ebaselgetel põhjustel normist maha jäänud. 3 Nimetatust tegi kohus järelduse, et hagejal III esines ka 2002-2007.a piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele.
5. Kohtumäärustega (I kd, tl 80-88) luges kohus tõendatuks, et hageja II seati eestkoste 22.09.2008, hagejale III 22.09.2008, hagejale I 22.09.2008 ja kostjale 02.10.
7. Seega esinevad asjaolud, mis võimaldavad kohaldada TsÜS § 165 lg
8. Nii hagejad kui kostja olid piiratud teovõimega ja eestkostet vajavad isikud ajavahemikul 2002-2007.a, seega peatusid hagejate nõuete aegumine ja kostja vastu esitatud nõude aegumine kuni eestkostja määramiseni. Hagi ei ole aegunud ja kohus ei saa seetõttu rahuldada kostja taotlust aegumise kohaldamiseks. Hagejate nõuded kahju hüvitamiseks on seetõttu põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele (

§ 1043). Apellatsioonkaebuse põhjendused 16.

Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 07.05.2009 otsus täies ulatuses ja jätta hagid rahuldamata aegumise kohaldamise tõttu ning kui kohus leiab, et aegumist käesoleval juhul kohaldada ei saa, siis palub jätta hagid rahuldamata tõendamatuse tõttu. Menetluskulud jätta hagejate kanda.

1. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ülekanne hageja I pangakontolt P. A.i pangakontole oli teostatud 13.06.2002 ja see oli ka aeg, millal hageja I pidi teada saama, et tal on väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja suhtes. Hageja I oli oma õiguste väidetavast rikkumisest teadlik hiljemalt 28.01.2003, mil Põhja Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonnas alustati kriminaalasja nr 05231770070 menetlust KarS § 209 lg 1 alusel. Hagi esitas hageja I kohtusse alles 13.09.
3. Ülekanne hagejate II ja III pangakontolt P. A.i pangakontole oli teostatud väidetavalt 2002.a juunis ja see on ka aeg, millal hagejad II ja III pidid teada saama, et neil on väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue. Mõlemad hagejad olid oma õiguste väidetavast rikkumisest teadlikud hiljemalt 28.01.2003, mil Põhja Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonnas alustati kriminaalasja nr 05231770070 KarS § 209 lg 1 alusel. Hagid on hagejad II ja III kohtusse esitanud aga alles 07.11.
5. Menetluse käigus viidi poolte suhtes läbi kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid ja ekspert A. A. koostatud kohtupsühhiaatriliste ekspertiisi aktide alusel seadis kohus kostja ja hagejate üle eestkoste 3 aastaks. Kohus järeldas ekspertiisi aktidest, et kostjal ja hagejatel esines 2002 – 2007 piiratud teovõime ja vajadus eestkoste järele. See andis kohtule aluse tugineda aegumise kohaldamise taotluse osas TsÜS § 165 lõikele 1, mille kohaselt kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Kohus leidis alusetult, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 165, sest kuni eestkoste seadmiseni olid pooled oma elude korraldamisega vähemalt rahuldavalt hakkama saanud. Ekspertiisiaktidest ei tulenenud, et hagejad olid ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega.
6. Kohus leidis, et ka kostja oli ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega ehk ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samas tugines kohus hagi tõendatuks lugedes Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, mida kohus hindas kui dokumentaalset tõendit. Juhul, kui kohus luges, et ka kostja oli ajavahemikus 2002-2007 piiratud teovõimega ning ei suutnud seetõttu oma tegudest aru saada või neid juhtida, siis ei tohtinud kohus arvesse võtta sellise isiku politseile antud ütlusi ja nende ütluste alusel lugeda kahju tekitamine tema poolt vastustajatele tõendatuks. Kostja ei ole hagejatele kahju tekitanud ja sellekohased väited on tõendamata. 4
7. Kohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolu, et ta ei ole süüdi hagejatele kahju tekkimises (

§ 1050lg 1).

Kohus rahuldas hagid

§ 1043

alusel.

§ 1050

lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

§ 1050

lg 2 kohaselt

53 peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kohus pidanuks ise, lugedes kostja poolt hagejatele kahju tekitamise tõendatuks, hindama kostja süüd, arvesse võttes kostja olukorda (madala sissetulekuga ja sisuliselt maksejõuetu isik- erinevad suured võlgnevused erinevate teenuseosutajate ja krediidiandjate ees), haridust, teadmisi ja võimeid ja muid isiklikke omadusi. Sellekohane informatsioon sisaldus toimikus. Sellega rikkus kohus menetlusõiguse normi. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostjal tuleb hagejatele tekitatud kahju hüvitada. Paikapidav on maakohtu seisukoht, et hagejate nõuded ei ole TsÜS § 165 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et

§ 1052

lg-s 2 reguleeritud subjektiivse süüvõime ehk deliktivõime juures tuleb hinnata isiku võimet saada aru, et tema tegu on õigusvastane. Deliktivõimet tuleb seejuures hinnata lahus teovõimest, mis tähendab, et TsÜS § 13 lg 1 tähenduses piiratud teovõimega isik ei pruugi olla igakord deliktivõimetu. Kõnealusel juhul ei ole kostja tuginenud väitele, et ta ei mõistnud hagejate kontodelt raha ära kandes, et talle etteheidetav tegu on õigusvastane. Toimunu tehiolud ja kostja poolt teo toimepanemise viis viitab kolleegiumi arvates kostja piisavale intellektuaalsele võimekusele tajuda tegu toime pannes ühtlasi ka seda, et võõra raha omastamine on taunitav. 25. Täienduseks maakohtu otsuse põhjendustele märgib kolleegium, et hagejate nõuete rahuldamisele viiks ka teo toime panija subjektiivsest süüvõimest sõltumatu alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine.

§ 1037

lg 1 sätestab deliktilist vastutust täiendava rikkumiskondiktsiooni, mille eeldusteks on üksnes teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Eeltoodu põhjal ei oma kostja vastuväited toime pandud teo subjektiivse külje osas vaidluse lahendamise lõpptulemuse tähenduses kaalu.

1. Sarnaselt kahju õigusvastasele tekitamisele on ka alusetu rikastumise nõuete aegumistähtajaks kolm aastat (TsÜS § 151).
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 5