Obsah (6)

§ 628§ 619§ 100§ 101§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-75099 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 29.märts 2010 Tsi

) § -des 620 – 621. Käsunduslepingule viitavad ka kokkulepitud tasu maksmise tingimused (p 3.3, p 5.1.2), mis vastavad

§ 628sätestatule.

4.

§ 619

sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooled on lepingu punktis 3.

1. kokku leppinud, et töövõtja tasu suurus on 10 500 krooni kuus, millele arvete esitamisel lisandub hinnale käibemaks. Lepingu punkti 3.
2. järgi pidi hageja esitama kostjale arved tasu, täiendava tasu ja lepingutingimuste täitmisel kantud vajalike kulude väljamaksmiseks üks kord kuus järgneva kuu esimeseks tööpäevaks, tulenevalt lepingu punktist 3.
3. pidi kostja arved tasuma hiljemalt arve esitamise kuu viiendaks kuupäevaks. Seega olid pooled kokku leppinud teenuse osutamise eest perioodiliselt makstavas kindla suurusega tasus.

§ 628

lg 1 esimese lause kohaselt juhul, kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel.

1. Vaidluse all ei ole asjaolu, et töövõtuleping lõpetati poolte kokkuleppel alates 31.12.2007 ning 17.03.2008 üleandmis-vastuvõtu aktiga hageja andis tema valduses olnud kostja raamatupidamise dokumendid kostjale üle. Hageja ei nõua tasu pärast lepingu lõpetamist väidetavalt teostatud ülesannete eest. Seega on viimane periood, mille eest tuleb kostjal vastavalt lepingule hagejale perioodiliselt makstavat tasu maksta 2007.a. detsember. Kostja ei ole sisuliselt vastu vaielnud hageja väitele, et hageja 2007.a. detsembris teenust osutas ning tegeles kostja 2007.a. novembrikuu dokumentidega. Kuna tegemist ei ole töövõtusuhtega, st tasunõude sissenõutavaks muutumine ei sõltunud töö valmimisest, vaid tasustati tööprotsessi, ei välista hagi rahuldamist kostja vastuväited, et 2007.a. detsembris hageja töötles 2007.a. novembrikuu dokumente, mistõttu tegemist oli novembrikuu tööga, mille eest oli juba tasutud. Kohus siinkohal märgib, et isegi juhul, kui käsitada pooltevahelist õigussuhet töövõtusuhtena, on kostja väited ja tegelik käitumine vastuolulised: kostja väidab, et tasunõue muutus sissenõutavaks töö valmimisel, samal ajal kostja leidis, et ühe kuu tööks on ka selle kuu andmete alusel järgmisel kuul aruannete esitamine, kuid kostja tasus hagejale töö eest üldjuhul enne nimetatud aruannete esitamist (st enne seda, kui vastavalt kostja arusaamisele tasunõue muutus sissenõutavaks):
2. Õige ei ole kostja väide, et ta ei pea maksma 2007.a. detsembrikuu eest esitatavat arvet nr 530, kuna ei ole saanud teenust. Asjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et hageja osutas kostjale raamatupidamise teenust ka 2007.a. detsembrikuus. Tunnistajana üle kuulatud kostja raamatupidaja JR väitis, et tema töötles alates 2007.a. kostja raamatupidamisdokumente. Samas tunnistaja ei mäletanud, kas ta 2007.a. detsembris sai andmeid novembrikuu töötasu kohta, esitas 10.12.2007 ja 20.12.2007 deklaratsioone maksuametile ning kas ta andis hagejale kaupluste 2007.a. müügiaruanded. Samas tunnistaja teadis täpselt kinnitada, et esitas kostja detsembrikuu aruanded maksuametile2008.a. jaanuaris. Tunnistaja kinnitas, et 2007.a. detsembris sai ta kostjalt palgaandmed palga panga kaudu ülekandmiseks, novembrikuu palgad arvestas hageja. Tunnistaja ütlustest nähtub samuti, et palkasid kostja juures üldjuhul ei arvestata jooksval kuul, kuigi tunnistaja peab seda võimalikuks, kui töötajal on fikseeritud palk. Tunnistaja ei mäletanud, kas kostja juures olid fikseeritud palgad. Tunnistaja kinnitas, et tema tegi 2007.a. detsembrikuu palgaarvestuse 2008.a. jaanuaris. Raamatupidamisdokumentide üleandmise- vastuvõtmise aktist (tl 82) nähtuvalt 17.03.2008 hageja andis kostjale üle tema koostatud ja tema valduses oleva raamatupidamisdokumentatsiooni märts – november
3. Kostja on ise seletanud, samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et oluline osa raamatupidamise algandmetest (nt müügiaruanded, palgaandmed jms) anti hagejale üle vastava perioodi lõppedes, järgmisel kuul. Kuna leping lõppes 31.12.2007, ei olnudki kostjal 2008.a. jaanuaris alust edastada hagejale detsembrikuu alusdokumente. Asjaolu, et hageja andis lepingu lõppemise järel kostjale üle raamatupidamise dokumentatsiooni kuni 2007.a. novembrikuu kohta, ei tõenda, et hageja teenuse osutamine 4 lõppes samuti 2007.a. novembrikuuga. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja täitis lepingust tulenevaid ülesandeid ka 2007.a. detsembrikuus, töödeldes talle selleks ajaks üle antud novembrikuu dokumente. Seega tuleb perioodilist tasu maksta ka 2007.a. detsembrikuu eest. Kohtule esitatud e-kirjad ei tõenda kostja väidetut, nagu oleks hageja ise kinnitanud, et ta 2007.a. detsembris teenust osutada ei saa. Hageja üksnes hoiatas, et ei töötle detsembrikuu dokumente (see on ka loogiline, kui lepingu lõpetamise ajaks oli 31.12.2007 ning detsembrikuu andmeid tuli töödelda ning aruandeid esitada jaanuaris 2008). Kohus otsuses eespool märkis, et ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt sisaldus detsembrikuus novembrikuu dokumentide töötlemise tasu novembrikuu teenuste eest esitatud arves ning et selle arve alusel oli hagejale
4. novembrikuu dokumentide töötlemise eest tasutud juba 10.12.2007 (so enne reaalselt teenuse osutamist). Tulenevalt pooltevahelisest lepingust ja käsunduslepingu õiguslikust regulatsioonist tuleb perioodiliselt makstavat tasu maksta vastaval perioodil osutatud teenuste eest. Hageja on kostja nõusolekul lõpetanud lepingu alusel raamatupidamisteenuse osutamise alates 01.01.2008, seega hageja osutas teenust 2007.a. detsembrikuu lõpuni ning selle eest tuleb kostjal tasuda. 7.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine ja täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 sätestavad võlausaldaja õiguse nõuda kohustuse rikkumise korral võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult selle kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja tasumata arve järgi võlgnetava summa 14 160 krooni. 8. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 0,5 % maksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest (p 6.4). Arve nr 530 tasumise tähtpäev oli 05.01.2008.a. Hageja arvestuste kohaselt oleks tal õigus nõuda kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viiviseid kokku summas 25 488 krooni. Kostja ei ole hageja arvutusi vaidlustanud. Kohus leiab, et mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega on hagejapoolne viiviste vähendamine ning viivise nõue põhisumma ulatuses. Kohus rahuldab hagi ka kõrvalnõude osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 14 160 krooni viiviste katteks. 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 5