Obsah (9)

§ 115§ 111§ 112§ 121§ 122§ 130§ 114§ 6§ 32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2480 Haldusasi OÜ First Media kaebus M

) §

1. Taotlusele oli lisatud bilanss ja rahavoogude prognoos. 11.09.2008 kirjaga on maksuhaldur teavitanud kaebajat tagatise 1 ning täiendavate selgituste ja dokumentide esitamise vajadusest. Maksuhaldur juhtis kaebaja tähelepanu äriregistrile esitatud 2007 majandusaasta aruande ja maksuhaldurile esitatud bilansi erinevustele.
2. 05.11.2008 esitas Põhja maksu- ja tollikeskus kaebuse esitajale punktis 1 nimetatud maksukohustusest tuleneva intressinõude summas 27 860 384 krooni, mille kaebuse esitaja on halduskohtus samuti vaidlustanud (haldusasi nr 3-08-2447).
3. Maksu- ja Tolliamet keeldus 11.11.2008 otsusega nr 13-1/381 maksuvõla ajatamisest. Maksuhaldur tõi ajatamisest keeldumise asjaoluna välja 1) äriühing on nõrga maksevõimega ja tegemist võib olla pikemaajalise maksevõimetusega; 2) maksuhaldur ajatab vaid kogu maksevõlga, mitte üksnes põhivõlga, vastasel korral puudub selgus kõrvalkohustuste osas.
4. 09.12.2008 esitas OÜ First Media Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.11.2008 otsuse nr 13-1/381 tühistamiseks ja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Lisaks taotleb kaebaja MTA kohustamist põhimaksuvõla ajatamise taotluse uuesti läbivaatamiseks ja põhivõla sundtäitmise keelamist kuni uue ajatamise otsuse tegemiseni. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5. Vaidluse põhiküsimus taandub kaebuse esitaja hinnangul sellele, kas maksukohustuslasel on õigus määratleda maksuvõla tasumise ajatamise taotluse ese ja ulatus, taotledes ainult põhivõla tasumise ajatamist. Vastustaja selgituste kohaselt lähtub maksuhaldur maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel võla mõiste sisustamisel otseselt seadusest, ning vaidlustatud otsus ei ole ega saagi olla intressivõla ajatamise osas õigusvastane.
6. Olukorras, kus maksukohustuslane ei ole täitnud

§ 115

lg-st 1 tulenevat kohustust arvestada ja tasuda intressi tähtajaliselt tasumata jäetud maksusummalt, arvestab

§ 115lg 3 kohaselt intressi maksuhaldur, esitades maksumaksjale intressinõude.

Taotluse menetlemise ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud maksuintress kaebajale siduvalt kindlaks määratud. 8. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et

ei sisalda sätteid, mis piiraksid kaebaja õigust määratleda maksuvõla tasumise ajatamise taotluse ese ja ulatus. Samuti ei tulene

§-st 32 keeldu rahuldada ajatamistaotlus vaid põhivõla osas, kui seda on taotletud. Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et taotluse rahuldamine ainult põhivõla tasumise ajatamise osas ei jäta maksuhaldurit ilma võimalusest esmalt siduvalt kindlaks määrata ja seejärel sisse nõuda intressid. Seega on vastustaja seisukoht intresside sissenõudmise võimaliku aegumise kohta ebaloogiline. Vaidlustatud otsuses ei ole seda argumenti esitatud, vaid maksuhaldur on lähtunud loogikast, et intressi määramine aegub ühe aasta jooksul pärast põhivõla lõpliku tasumist.

1. Maksukohustuslane esitab maksuvõla ajatamiseks maksuhaldurile taotluse koos maksuvõla tasumise ajakavaga. Seejuures ei ole välistatud, et ajakava näeb ette intressinõudes siduvalt määratud intressi summa täielikku ja kohest tasumist ja põhivõla ajatamist ka põhjusel, et intressivõlgnevus ei ole võrreldes põhivõlaga suur. Seejuures ei taotleta intresside tasumise ajatamist.
2. Maksuhalduri esitatud intressinõue võib olla aegunud, mistõttu ei ole taotlejal mitte mingit huvi selle ajatamise vastu. Käesoleval juhul esitaski maksuhaldur kaebajale intressinõude, mis kaebaja arvates on aegunud. Intressinõude peale esitas kaebaja koheselt kaebuse, mida menetletakse haldusasja nr 3-08-2447 raames.
3. Kaebaja leiab, et peale seadusest tuleneva volituse peab vastustaja lähtuma maksuvõla tasumise ajatamise taotluse lahendamisel ka kaebaja poolt taotletust. Nimelt on

10. ptk-s maksuhaldurile antud õigus teostada otsustusdiskretsiooni, kusjuures see, mille üle konkreetselt otsustatakse, on esitatud taotluses. Otsustades taotluses esitamata küsimuste üle (intresside 2 tasumise ajatamine) on vastustaja väljunud diskretsioonipiiridest. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et maksuhalduri diskretsioonivolituse tõlgendamisel ei ole õige piirduda vaid

§ 111

lg 1 sätestatuga, vaid diskretsiooni piiride kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

10. ptk regulatsioonist ja selle alusel antud määrustest. Kaebaja leiab, et käesoleva vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb välja selgitada, missugused volitused on maksuhalduril ajatamistaotluse menetlemisel. Teisisõnu, kas maksuhalduril on õigus muuta taotluse eset või ulatust. Vastuse sellele küsimusele võib osaliselt leida

§ 112

lg 1 teisest lausest, mille kohaselt on maksuhalduril otsuse tegemisel õigus maksukohustuslase esitatud maksuvõla tasumise ajakava muuta. Rahandusministri 30.04.2002 määrusega nr 60 kehtestatud Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra § 4 sätestab, et maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamisel kinnitab maksuhaldur maksuvõla tasumise ajakava ja intressimäära. Maksuhalduril on õigus maksumaksja esitatud ajakavas ja intressimääras muudatusi teha ainult enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist, välja arvatud

§-s 113 sätestatud juhtudel. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud sätetega on piiratud maksuhalduri õigust muuta taotluse ulatust, samas ei ole kuskil sätestatud maksuhalduri õigust omavoliliselt muuta taotluse eset. Seega ei ole diskretsioonivolitusega nähtud ette käitumisvarianti, mille kohaselt saaks maksuhaldur ühepoolselt otsustada, et põhivõla tasumise ajatamise asemel ajatab ta põhivõla ja intresside tasumise.

1. Vastustaja asus seisukohale, et maksuvõla tasumise ajatamise küsimus on seotud ka otstarbekusega. Nimelt leidis vastustaja, et menetlusökonoomika seisukohalt ei oleks otstarbekas teha otsustus pelgalt põhivõla ajatamiseks, koostada vastavalt maksegraafik ning asuda siis paralleelselt põhivõla ajatamisega intressivõlgnevust sundtäitmise korras sisse nõudma. Kõigepealt märgib kaebaja, et vastustaja on eksinud diskretsiooniõiguse olemuse vastu, lugedes otstarbekuse kriteeriumi otsustusdiskretsiooni elemendiks. Tõepoolest võib nõustuda sellega, et diskretsiooni oluliseks elemendiks on otstarbekus. Ei saa vastu vaielda ka sellele, et otstarbekuse kriteerium on suunatud halduse enda ja laiemas perspektiivis ka riigi kasule. Arvestades kaebaja õigusi ja huve ei saa aga väita, et maksuhaldurile on antud õigus vabalt valida endale kõige sobivam lahendus- kas ajatada maksuvõla tasumine või mitte. 09.01.2009 selgitusest tuleneb, et vastustaja arvates ei olnud põhivõla tasumise ajatamine ilma intresside ajatamiseta põhjendatud. Vastustaja leidis sisuliselt, et tekkinud olukorras oleks vaja ajatada kogu maksuvõla tasumine. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et otstarbekuse eiramine kui diskretsiooniõiguse väärkohaldamise juhtum kujutab endast mitteõiguslikku viga. Viimane tähendab seda, et otstarbekuse eiramine jääb kohtuliku kontrolli alt välja. Riigikohtu 12.05.2008 lahendis nr 3-3-1-18-08 asus halduskolleegium järgmisele seisukohale: “Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas.” Sellest ongi tingitud vastustaja seisukoht, et antud juhul oli ebaotstarbekas ajatada ainult põhivõlga, ja taotluse menetlemisel otsustati nii põhivõla kui ka intressi tasumise ajatamise üle. Nimelt üritab vastustaja veenda kohut selles, et tehtud otsuse sisulised põhjendused ei ole kohtuliku kontrolli objektiks. Selline seisukoht on ilmselgelt väär.
2. Kaebaja märgib, et vaidlustatud otsuses ei põhjendanud vastustaja taotluse rahuldamata jätmist otstarbekuse kriteeriumiga, vaid on piirdunud viitega

§ 112

lg 4 p-le 6, mille kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Kaebaja leiab, et pelgalt viitega nimetatud sättele ei saa maksuhaldur põhjendada taotluse rahuldamata jätmist, esitades hiljem otstarbekuse argumendi, nagu vastustaja üritab teha käesolevas vaidluses. Nimelt on terminile “otstarbekus” omistatud

§ 112

lg 4 p-s 6 mõnevõrra erinev tähendus kui see tähendus, mida sama termin omab haldusteoorias ja kohtupraktikas. Kuna maksuvõla tasumise ajatamisel teostab maksuhaldur otsustusdiskretsiooni ja otsustuse ühe või teise abinõu otstarbekuse kohta teeb maksuhaldur vaid valikudiskretsiooni teostamisel, siis ei saa rääkida 3

§ 112

lg 4 p-s 6 sätestatust kui valikudiskretsiooni elemendiks olevast otstarbekuse kriteeriumist. Ühest küljest oleks ebaloogiline väita, et

§ 112

lg 4 p 6 võimaldab maksuhalduril teostada valikudiskretsiooni maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel tuginedes otstarbekuse kriteeriumile. Sellisel juhul oleksid sama lõike p-d 1-5 sisutühjad, kuna p 6 alusel oleks maksuhalduril võimalus alati jätta ajatamistaotlus rahuldamata ja sellise otsuse sisuline põhjendatus ei oleks kohtuliku kontrolli esemeks. Teisest küljest ei ole võimalik teostada valikudiskretsiooni enne seda kui ajatamise küsimuses on võetud otsus ajatamise kasuks ehk on teostatud otsustusdiskretsioon. Seda põhjusel, et enne otsuse vastuvõtmist ajatamise kasuks ei esine kahte õiguspärast käitumisvarianti, mille suhtes saaks teha otstarbeka valiku. Näiteks kui otsustatakse intressimäära alandamise üle kui otsustusdiskretsiooni teostamise tulemusel otsustati intressimäära alandamise kasuks (kas alandada intressimäära nt 30 % või 50 % võrra). Teisisõnu, kuna valikudiskretsiooni volitust ei tulene

§ 112

lg 4 mõttest, siis ei saa rääkida

§ 112

lg 4 p 6 sätestatust kui otstarbekuse kriteeriumist valikudiskretsiooni kontekstis. 14. Kaebaja seisukoht selle kohta, et

§ 112

lg 4 p-le 6 võib tugineda ajatamistaotluse rahuldamata jätmise korral vaid juhul, kui selleks on objektiivsed ja kohtu poolt sisuliselt kontrollitavad asjaolud, toetub muuhulgas ka osutatud normi sõnastusele, mille kohaselt on maksuhalduril õigus jätta taotlus rahuldamata vaid siis, kui esineb konkreetseid asjaolusid või põhjusi, mille tõttu ei ole taotluse rahuldamine võimalik. Samal seisukohal on ka maksuhaldur ise. Maksu- ja Tolliameti kodulehel avaldatud selgituses maksuvõlgade tasumise ajatamise kohta on

§ 112

lg 4 p 6 sätestatu kohta antud selgitus, et nimetatud alusel on taotluse rahuldamata jätmine võimalik näiteks siis, kui majandusaruande ja muude esitatud andmete kohaselt on maksukohustuslane tegelikult võimeline oma kohustused täitma. Kaebaja leiab, et tegemist on sättega, mille alusel on võimalik jätta taotlus rahuldamata siis, kui ei ole täidetud objektiivne eeldus maksuvõla tasumise ajatamiseks: maksukohustuslane ei ole makseraskustes. Selle eelduse esinemine on kohtuliku kontrolliga hõlmatud, mistõttu on ekslik vastustaja argument, et taotluse rahuldamine ei olnud otstarbekas selle mõiste haldusõiguslikus tähenduses. Teisisõnu, teostades otsustusdiskretsiooni, ei saanud vastustaja teha otstarbekuse kriteeriumil põhinevat otsust. 15. Diskretsiooni teostamisel lähtutakse mitte haldusorgani enda eesmärkidest, vaid kohaldava seaduse eesmärgist ja mõttest ehk diskretsiooni eesmärgist. Vastustaja selgituste põhjal tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud vaid enda eesmärkidest asuda maksuvõla sundtäitmisele võimalikult kiiresti. Samas on kaebaja seisukohal, et

1. ptk regulatsiooniga taotletud eesmärgid on teistsugused. Kindlasti on üheks selliseks eesmärgiks võimaldada makseraskustesse sattunud maksukohustuslasel täita seadusest tulenevad kohustused, mille täitmine üldkorras käib ülejõu. Sellega tagatakse nii maksude laekumine kui ka maksukohustuslase jätkusuutlikkus. Käesoleval juhul keeldus vastustaja ca 20 000 000 suuruse maksuvõla (vaidlustatud otsuse kohaselt aga ca 40 000 000 suurune maksuvõlg) tasumise ajatamisest, mis kindlasti paneb küsimärgi alla kaebaja jätkusuutlikkuse. Taotluse menetluse jooksul osutas kaebaja korduvalt, et nii suure maksuvõla kohene tasumine ei ole tema majanduslikust seisust tulenevalt võimalik. Samuti ka vastustaja on leidnud vaidlustatud otsuses, et kaebajal on makseraskused. Samas on kaebaja piisavalt põhjendanud, et ajatatud maksuvõla kustutamine tulevikus on tõenäolisem, kui maksuvõla kustutamine kohese sundtäitmise kaudu. Sellele vaatamata leidis vastustaja, et maksuvõla tasumise ajatamine on ebaotstarbekas ega soodusta püstitatud eesmärkide saavutamist.
2. Vastustaja asus oma 09.01.2009.a selgituses seisukohale, et maksude laekumine on kaetud avaliku huviga. Seetõttu ei saa vastustaja arvates lasta tekkida olukorda, kus maksuhaldur võib oma otsusega teadlikult põhjustada maksuvõla mittelaekumise. Nimelt leiab maksuhaldur, et kui käesoleval juhul rahuldada maksukohustuslase maksuvõla tasumise ajatamise taotlus pelgalt põhivõla osas ning sellise maksegraafiku alusel nagu taotleja on seda soovinud, kasvab niigi suur 4 intressikohustus graafiku kehtivuse ajal veel märkimisväärselt. Samuti väidab vastustaja, et hilisem võimalus intresside laekumiseks või nende sissenõudmiseks on äärmiselt küsitav (võimalik aegumine). Seoses sellega märgib kaebaja, et vastustaja järeldused on vastuolulised ja väärad. Ühest küljest vastustaja leiab, et taotluse rahuldamata jätmine on tingitud avaliku huvi järgimise vajadusest maksude laekumise vastu, teisest küljest aga asub ta seisukohale, et taotluse rahuldamine oleks aktsepteeritav vaid siis, kui ajatada nii põhivõla kui intresside tasumine.
3. Kaebaja leiab, et vastustaja on andnud ebaõige hinnangu maksuvõla tasumise ajatamise eesmärkidele, mistõttu ei teostanud ta diskretsiooniõigust eesmärgipäraselt. Taotluse lahendamisel oleks vastustaja pidanud arvestama eesmärkide kogumiga. Nendeks eesmärkideks on kõigepealt maksude laekumise tagamine ja makseraskustesse sattunud taotleja jätkusuutlikkuse tagamine. Taotluse rahuldamata jätmine ei soodustanud ühegi nimetatud eesmärgi saavutamist. Kaebaja leiab, et tegemist on tulemusveaga (eesmärkidega arvestamine oleks andnud teise tulemuse otsustamisel), mille parandamine kohtumenetluses ei ole võimalik. Sel põhjusel tuleb tühistada vaidlustatud otsus ja otsustada küsimus uuesti.
4. Arusaamatu on vastustaja käsitlus ja kohtus esitatud selgitused intressivõla suurenemisest kui ajatada üksnes tasumata maks. Vastustaja väidab, et arvestuslikult on intressivõlg suurem, kui tasuda üksnes põhisummat. See ei ole aga õige. Kui tasuda üksnes maksu osa, siis suureneb tasumata summas intress väiksemas ulatuses, kui tasuda samal ajal ka intressivõlga, millelt intressi ei arvestata. Seega on maksumaksjale igal juhul soodsam tasuda esmalt põhivõlg ja alles seejärel intressid. Kuna seadus ei sätesta selles osas piiranguid, siis on kaebaja poolt taotletav lahendus lubatav. Samuti juhib kaebaja tähelepanu sellele, et pelgalt intresside tasumise ajatamine (ilma intressimäära alandamiseta) ei võimalda vältida olukorda, kus intressinõue suureneb maksegraafiku kehtivuse ajal. Kaebaja märgib, et taotluse rahuldamine intresside tasumise ajatamise osas ei peataks intresside arvestust põhivõlalt, vaid pikendaks juba arvestatud ja intressinõudega määratud intresside tasumise tähtaega (

1. ptk võimaldab otsustada mitte intresside arvestamise ajatamise vaid tasumise ajatamise üle). Vastustaja argumentatsioon selles osas näitab, et taotluse lahendamisel on lähtutud ebaõigetest kaalutlustest.
2. Vaidlustatud otsus on motiveerimata: vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei ühti vaidlustatud otsuse põhjendusega. Kaebuses märkis kaebaja, et vaidlustatud otsuse põhjendusest ei selgu, missugustest kaalutlustest lähtus vastustaja taotluse rahuldamata jätmisel. Vastustaja on piirdunud valikuliste majandusnäitajate kirjeldamisega, analüüsitud ei ole ei kaebaja taotluse põhjendatust ega maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja etteheitele, et vaidlustatud otsuse põhjenduse alusel ei ole jälgitav otsuse motivatsioon, eelkõige taotluse rahuldamise otstarbekuse küsimuses, märkis vastustaja 09.01.2009 selgituses, et taotluse põhjendatust ja maksegraafikut otsuses analüüsima ei pea, kui need ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks. Vastustaja väidab, et käesoleval juhul tekitasidki eelkõige taotleja varaline seisund ning majandusnäitajad taotluse menetlemisel palju küsitavusi ning kahtlusi, mistõttu maksuhaldur neil oma otsuses ka pikemalt peatus.
3. Vastustaja seisukoht, et ajatamistaotluse lahendamisel ei ole vaja analüüsida taotluse põhjendatust ja maksugraafikut, on ekslik ja vastuolus maksuhalduri tegevust reguleerivate õigusaktidega. Nimelt sätestab rahandusministri 30.04.2002 määrusega nr 60 kehtestatud Riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra § 2 lg 1, et maksuvõla tasumise ajatamise taotluse läbivaatamisel kontrollib maksuhaldur taotluse põhjendatust. Vaidlustatud otsusest ja vastustaja enda selgitustest tuleneb, et vastustaja on taotluse läbivaatamisel eiranud nimetatud kohustust.
4. Vastustaja selgitusest tuleneb, et lõpliku otsuse tegemisel taotluse osas võttis ta arvesse ainult kaebaja varalist seisundit, tuvastades, et tegemist on eriti nõrga maksevõimega. Sisuliselt on tegemist ajatamisotsuse eeltingimuse konstateeringuga, mis aga ei saa asendada otsustuse aluseks 5 olevaid sisulisi kaalutlusi. Vastustaja nimetatud seisukoht oleks õige siis, kui oleks tuvastatud, et ajatamisotsuse tegemiseks ei esine vajalikku eeldust (maksumaksja on maksejõuline ja omab maksuvõla tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid). Ainult siis, kui ajatamisotsuse eeltingimuste analüüsi käigus jõutakse järeldusele, et taotleja ei ole makseraskustes ning maksuvõla kohene tasumine on võimalik, võib maksuhaldur ajatamisotsuse tegemisel piirduda vaid taotleja majandusnäitajate analüüsiga, mille alusel ta jõuab järeldusele, et maksuvõla tasumise ajatamiseks ei ole põhjust. Käesoleval juhul tuvastas vastustaja, et tegemist on makseraskustega, kuid sellega on vastustaja piirdunudki.
5. Kuigi 09.01.2009 vastuses väitis vastustaja, et on otsuse langetamisel analüüsinud kaebaja varasemat maksedistsipliini ja kaebaja tegevuse perspektiivi, on selline seisukoht väär. Otsus eelnimetatud analüüsi ei kajasta. Ka kohtuistungil ei suutnud vastustaja esindaja konkreetselt viidata, milline otsuse osas peaks viidatud analüüsi kajastama. Vastustaja selgitus, et neid asjaolusid on käsitletud kogumis, ei saa võtta tõsiselt. Samuti ei saa võtta tõsiselt vastustaja väidet (protokolli lk. 2), et otsuses sisalduv viide maksuotsusele tähendab kaebaja maksedistsipliini analüüsi.
6. Vastustaja on nõudnud kaebuse esitajalt tagatise esitamist. Väär on maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt peab tagatise väärtus olema 1/3 võrra maksuvõlast suurem. Seadus seda ei sätesta, mistõttu tuleb eeldada, et tagatis peab vähemalt katma ajatatud võla.

§ 121

sätestab üheselt, et tagatise suurus on sõltuvuses nõude suurusest ja võimaliku sundtäitmise kuludest. Tulenevalt Kohtutäituri seaduse § 2512 lg 3 sätestatust on täituri tasu põhisummalt 491.876 krooni, intressisummalt 536.076 krooni ja kogu võlgnevuse pealt 626.253 krooni. Seega kogu võla sissenõudmisel täituri kaudu moodustab tasu pisut üle 10% võlasummast. Notaritasu

§ 121kohaselt tagatise suuruse hulka arvestada ei saa.

Tähelepanuväärne on see, et

§ 122

p 2 sätestatud tagatise andmisel peaks kaebaja tasuma maksuhalduri kontole rahasumma, mis on 1/3 võrra suurem kogu võlgnevusest. Tähendust omab veel asjaolu, et maksuhaldur saab ka ise teostada täitetoiminguid, millega ei kaasne kulu, sh. arestida käendaja arvelduskonto ja pöörata käendaja kontole sissenõue

§ 130lg 6 ja § 131 lg 1 alusel.

Tagatise nõudmisel ei ole nende asjaoludega arvestatud ega põhjendatud, miks nendega ei tule arvestada. VASTUSTAJA SEISUKOHT 24. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

§ 111

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine.

§ 112

lg 2 ja lg 4 p 6 kohaselt võib maksuhaldur jätta ajatamise taotluse rahuldamata, kui esineb asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks.

1. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-75-06 leidnud, et ajatamist tuleb mõista kui maksuhalduri kaalutlusõigusel põhinevat otsustust, millega rahuldatakse maksukohustuslase taotlus. Selline otsustus on maksukohustuslase suhtes tehtud soodustav haldusakt. Riigikohus on lahendis nr 3-31-54-03 leidnud, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust. Ka õiguskirjanduses on leitud, et kohtuliku kontrolli piiridest jääb kindlasti väljapoole otstarbekuse kriteeriumist kinnipidamise tuvastamine. Haldusmenetluse seaduse eelnõu nr 456 SE seletuskirjas on märgitud, et otstarbekus on õigusväline realiteet. Otstarbekus tähendab eelkõige seda, mis on igal üksikjuhtumil kõige sobivam toimimisviis. Mitteotstarbeka kaalutlusotsustuse tegemine ei saa rikkuda isikute subjektiivseid õigusi, kuna otstarbekuse kriteerium peab tagama üksnes halduse enda kasu. Diskretsiooniotsuste piiratud kontrolli ulatust ja otstarbekuse kontrolli keelu põhimõtet on rõhutanud Riigikohus ka lahendites 3-3-1-9-98, 3-3-1-8-02 ja 3-3-1-42-
2. 6
3. Maksuhaldur on maksuvõla tasumise taotlust rahuldamata jättes hinnanud kaebaja varalist seisundit, majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla ajatamise otstarbekust ning tagatise esitamata jätmist. Üksnes tagatise esitamata jätmine on juba

§ 114

lg 4 p 4 kohaselt maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kaebaja pidi maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamisel maksuhaldurile esitama objektiivsed ja täielikud andmed oma reaalsest varalisest seisundist ja majandusnäitajatest ning põhjendama usaldusväärsete tõenditega, et võlgniku varaline seisund ja majandusnäitajad võimaldavad igakülgselt täita maksuvõla tasumise ajakava. Kaebaja ei ole seda nõuet täitnud.

1. Kuna äriühing taotles vaid põhivõla tasumise ajatamist, siis puudus maksuhalduril selgus muuhulgas ka kõrvalkohustuste täitmise osas. Ei ole otstarbekas ajatada üksnes põhivõla tasumist, kuna kõrvalkohustuse (intressisumma suurus 27 919 392 krooni) täitmine võib takistada põhivõla tasumise ajakava täitmist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
3. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et maksuvõla ajatamine on maksuhalduri kaalutlusotsus; et kaebaja taotles ajatamist vaid põhivõla osas ning ei pakkunud maksuhaldurile tagatist.
4. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel järginud kaalumisreegleid või on ta teinud kaalumisel selliseid vigu, mis mõjutasid lõpliku otsuse sisu. Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja ületanud diskretsiooni piire, arvestanud asjakohatute asjaoludega ja rikkunud põhjendamiskohustust.
5. Maksude tasumise osas näeb

ette kokkuvõtlikult järgmise korra:

§ 6

lõike 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud maksma makse ning täitma teisi talle seoses maksukohustusega pandud rahalisi ja mitterahalisi kohustusi.

§ 111

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine.

§ 112

lg 2 ja lg 4 p 6 kohaselt võib maksuhaldur jätta ajatamise taotluse rahuldamata, kui esineb asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Seega on ajatamise otsustamine kaalutlusotsus. 32. Haldusakti õiguspärasuse nõuded sätestab haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS). HMS § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud, kusjuures põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Põhjendamiskohustust sisaldab ajatamisest keeldumise (või osalise keeldumise) korral ka

§ 112lõige 1.

Vaidlustatud otsus on kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakt. HMS § 56 lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab konkreetsemaid nõuded HMS § 4, mille lõike 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud 7 haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur analüüsinud ülevaatlikult kaebuse esitaja majanduslikku olukorda ja teinud selles osas järelduse, et kaebuse esitaja näol on tegemist eriti nõrga maksevõimega äriühinguga, kelle puhul pole välistatud pikem maksejõuetus. Teise asjaoluna on toodud välja see, et ajatamist taotleti vaid põhivõla ja mitte maksuintressi osas. Juba enne vaidlustatud otsuse andmist on maksuhaldur viidanud vajadusele esitada tagatis, selle esitamatajätmist vaidlustatud otsuses käsitletud ei ole. Seega on otsuses märgitud selle andmise faktilised asjaolud. Otsuses õiguslike asjaolude puudumist kaebuse esitaja vaidlustatud otsusele ette heitnud ei ole.

1. Halduskohtute praktikas tunnustatakse ka võimalust täiendada ja täpsustada haldusaktide põhjendusi kohtumenetluse käigus. Sellise praktika eesmärk on välistada haldusakti tühistamine puudulike põhjenduste tõttu juhul, kui kohtumenetluses selguvad täiendavad põhjendused, millest haldusorgan ilmselt haldusakti andmisel küll lähtus, ent mis on mingil põhjusel haldusaktis endas kajastamata jäänud. Lisaks vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustele on vastustaja esitanud otsuse täiendavaid põhjendusi ka kohtumenetluses. Kohus ei leia, et esitatud põhjendused oleksid maksuotsuses toodutega vastuolus, vastustaja on esitanud otsusega võrreldes täiendavaid põhjendusi.
2. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne otsus või mitte) või lisaks ka valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on kaalutavad väärtused ja millist eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad. Kohus hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset, ega ei ületatud diskretsioonipiire ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab käesoleval juhul, et diskretsioonipiire ületatud ei ole, haldusorgan on tehtud otsust nõutava hoolikusega kaalunud ning et need kaalutlused on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Kohtumenetluses täiendavalt esitatud põhjendused veenavad kohut täiendavalt selles, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kaebuse esitajal ei ole õigus selles, kui ta väidab, et vastustaja ei ole analüüsinud kaebuse esitaja majanduslikku olukorda. Vastav analüüs, ehkki mitte väga põhjalik, nähtub nii vaidlustatud otsusest kui ka ajatamismenetluse muudest dokumentidest. Kohtul ei ole käesoleval juhul põhjust arvata, et pisut mahukam analüüs oleks toonud kaasa teistsuguse otsuse, kuivõrd järeldus olnuks suure tõenäosusega ikkagi sama: häiritud maksevõime (vastupidist ei ole kaebuse esitaja üritanud tõendada ka kohtumenetluses). Ajatamise või ajatamata jätmise otstarbekus väljub kohtuliku kontrolli raamest ning kohus sellega seonduvaid väiteid analüüsima ei hakka.
3. Vastustaja on viidanud ajatamise esemena üheselt

§-le 32: maksuvõlg on maksukohuslase poolt tähtpäevaks tasumata maksusumma. Kohtu hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et

§ 32reguleerimisalasse kuulub ka maksuintress.

Maksuhaldur on viidanud ajatamisest keeldumise otsuses

§-le 112, mis räägib samuti maksuvõla ajatamisest. Maksuhalduri käsitluse kohaselt ei saa maksuvõlga ajatada osaliselt, vaid ainult tervikuna. Kohtule tundub selline seisukoht loogiline. Ajatamise otsustamiseks ja maksegraafiku tegemiseks on vaja hinnata, millise aja jooksul 8 maksukohuslane maksud ära maksta jõuaks. Juhul, kui ajatatakse põhikohustus, kuid peale selle on maksukohuslasel põhikohustust sootuks ületavas summas kõrvakohustusi (käesoleval juhul maksuintress summas üle 27 miljoni krooni), mis ei ole samas ajatatud maksegraafikus hõlmatud 36. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et ajatamisest keeldumise otsus ei ole eesmärgipärane. Maksuhalduri eesmärk on olnud mitte nõustuda maksukohustuse täitmise edasilükkamisega olukorras, kus kaebuse esitaja majandusnäitajate pinnalt on tekkinud kahtlus kaebaja majanduslikus jätkusuutlikkuses. Loogiline on, et sellises olukorras soovib maksuhaldur saada maksuvõla kätte kohe ja mitte osade kaupa tulevikus. Maksuvõla sissenõudmine on maksuhalduri

-st tulenev kohustus ja riskides maksuvõla sissenõudmise võimatusega tulevikus jätaks maksuhaldur selle kohustuse täitmata. 37. Vastustaja on 26.09.2008 kirjas nr 13-4/6521-3 palunud kaebajal leida võimalikud lahendused maksuvõlgade kiireks likvideerimiseks, et kogu maksuvõla tasumise ajatamisperiood ei ületaks kolme aastat aktsepteeritava tagatise esitamisel. Kaebuse esitajal on õigus selles, et sisuliselt osutabki 26.09.2008 kirjas väljendatu sellele, et aktsepteeritava tagatise esitamisel ei näinud vastustaja takistusi maksuvõla tasumise ajatamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja ei ole tagatist esitanud ja et

§ 112lg 4 kohaselt maksuhaldur tagatist nõuda võib.

Mis puutub tagatise suurusse, siis ehkki

ei sätesta otsesõnu, et tagatise suurus peaks olema 1/3 ulatuses maksuvõlga ületav, on kohustust ületava tagatise nõue igati tavapärane ja loogiline ning, nagu vastustaja viitab, kooskõlas näiteks pankade praktikaga laenutagatiste nõudmisel. Asjaolu, et kaebuse esitaja väidetel on kõrvalkohustuste kogusummaks vaid 10% maksusummast, ei tee 33% ulatuses maksukohustust ületava tagatise nõuet iseenesest seadusevastaseks. Maksuhaldur peab kindlustama ka selle, et tagatis oleks piisav ka juhul, kui selle väärtus paari aasta jooksul näiteks 20% langeb.

1. Maksuhaldur on viidanud kaebaja võimalikult soovile osaleda riigihangetel ja selleks vajalikule maksuvõla mittekajastamisele maksukohuslaste registris. Kaebuse esitaja on heitnud ette seda, et neil ei ole tegelikkuses olnud soovi riigihangetes osaleda. Kohus leiab, et potentsiaalse riigihangetel osalemise soovi arvestamine ajatamise otsustamisel ei saanud kuidagi rikkuda kaebuse esitaja huve, pigem vastupidi.
2. Kohus märgib lõpetuseks, et kui selgub kaebuse esitajale 05.11.2008 esitatud intressinõude saatus kohtumenetluses, on kaebuse esitajal võimalik esitada maksuhaldurile uus, põhjendatud ajatamistaotlus koos tagatisega kogu maksuvõla suhtes.
3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 9