KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2635 Haldusasi Ahti Karon`i kaebus Koeru Val

§ 233lõikega 1.

Muuhulgas oli võimalik esitada avaldusi Koeru vallas asuva 60,06 ha suuruse maatüki nr 11 katastritunnusega 31 401:001:0018 (Kääri maaüksus) kasutusvaldusesse saamiseks.

1. Avalduse Kääri maaüksuse vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse saamiseks esitasid Ahti Karon, OÜ Järva PM, samuti Taur Põllumajanduse OÜ ja OÜ Vao Põldur.
2. 26.05.2005 otsusega nr 29 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 11 kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks“ tegi Koeru Vallavolikogu Järva maavanemale ettepaneku anda Kääri maaüksus OÜ Järva PM kasutusvaldusesse. 29.07.2005 saatis Järva maavanem ettepaneku Koeru Vallavolikogule uueks arutamiseks, kuna maavanema arvates ei olnud otsuses märgitud kaalutlusi, millest vallavolikogu oli otsuse tegemisel lähtunud. 25.08.2005 võttis vallavolikogu vastu otsuse nr 37, millega muutis oma 26.05.2005 otsust nr 29, täiendades seda OÜ Järva PM eelistamist puudutava motivatsiooniga.
3. Koeru Vallavolikogu 26.05.2005 otsuse nr 29 ja 25.08.2005 otsuse nr 37 vaidlustas A.Karon Tallinna Halduskohtus. 3.05.2006 otsusega haldusasjas 3-05-526 jättis Tallinna Halduskohus A.Karon`i kaebuse rahuldamata.
4. 30.11.2006 otsustas Järva maavanem nõustuda Koeru Vallavolikogu ettepanekuga anda Kääri maaüksus OÜ Järva PM kasutusvaldusesse.
5. Järva maavanema 30.11.2006 otsuse vaidlustas A.Karon Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 15.03.2007 otsusega haldusasjas nr 3-07-68 jäeti A.Karon`i kaebus rahuldamata. A.Karon esitas otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2007 otsusega rahuldati A.Karon`i apellatsioonkaebus. Järva maavanema ja OÜ Järva PM kassatsioonkaebusi Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2007 otsusele Riigikohus menetlusse ei võtnud.
6. 3.06.2008 saatis Järva maavanem Kääri maaüksuse kasutusvaldusesse saaja kohta uue ettepaneku tegemiseks tagasi Koeru Vallavolikogule.
7. 27.11.2008 otsusega nr 27 tegi Koeru Vallavolikogu Järva maavanemale ettepaneku anda maatükk nr 11 (Kääri maaüksus) suurusega 60,06 ha kasutusvaldusesse OÜ-le Järva PM.
8. 29.12.2008 vaidlustas A.Karon Koeru Vallavolikogu 27.11.2008 otsuse nr 27 Tallinna Halduskohtus. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
9. Koeru Vallavolikogu 27.11.2008 otsus nr 27 rikub kaebaja õigust saada Koeru vallas asuvat Kääri maaüksust oma kasutusvaldusesse. Otsus loob õiguslikud eeldused vaidlusaluse maatüki andmiseks teise taotleja – OÜ Järva PM kasutusvaldusesse.
10. Koeru Vallavolikogu on Kääri maatüki kasutusvaldusesse andmise ettepaneku tegemisel kasutanud kaalutlusõigust. Vallavolikogu on jätnud tähelepanuta, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb jääda seadusandja poolt antud volituse piiridesse, st et volikogu ei saa otsust põhjendada kriteeriumitega, mis ei tulene seadusest. Vallavolikogu on kaalutlusõigust teostanud vastuoluliselt ning ei ole otsuses kõiki oma seisukohti põhjendanud. Tegemist on vallavolikogu poolt oluliste rikkumistega kaalutlusõiguse teostamisel, mis on kaasa toonud ebaseadusliku otsuse.
11. Koeru Vallavolikogu on taotletava maaüksuse kasutusvaldusesse andmise puhul pidanud kõige olulisemaks, et tulevane kasutusvaldaja oleks võimeline kasutusvaldusesse antavat maaüksust võimalikult pikka aega ja võimalikult suures ulatuses sihtotstarbeliselt kasutama.

§ 233

ei näe eelistuskriteeriumina ette hinnata, kaua ja kui suures ulatuses konkureerivad taotlejad suudavad kasutusvaldusesse antavat maatükki sihtotstarbeliselt kasutada. Maa sihtotstarbelise kasutamise kohustus tuleneb alles maavanema poolt sõlmitavast lepingust kasutusvalduse kohta. Kaebaja leiab, et vallavolikogu on kaalutlusõigust teostanud ilma õigusliku aluseta.

1. Maatüki sihtotstarbelise kasutamise võime väljaselgitamiseks on vallavolikogu võrrelnud taotlejate jätkusuutlikkust. Otsuse punktide 2.1.
2. ja 2 2.1.
3. kohaselt on vallavolikogu jätkusuutlikuks pidanud nii OÜ-d Järva PM kui ka kaebaja põllumajanduslikku tootmist. Otsustamaks, kumba taotlejat sellises olukorras

§ 233

lõikes 6 sätestatud jätkusuutlikkuse kriteeriumi alusel eelistada, on vallavolikogu analüüsinud, kumma taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikum. Vallavolikogu on jõudnud järeldusele, et taotlejate järjestamine nende põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse alusel on antud juhul vajalik ja põhjendatud, vaatamata sellele, et Maa-amet ei ole sellist lähenemist oma 25.09.2008 kirjas toetanud. Kaebaja leiab, et

§-s 233 satestatu ei anna alust erinevate taotlejate jätkusuutlikuste võrdlemiseks, võttes arvesse, et tegemist on ka erinevate ettevõtlusvormidega (kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja ja OÜ Järva PM kui eraõiguslik juriidiline isik). Jätkusuutlikkuse võrdluse eelnimetatud ettevõtlusvormide vahel välistab ka asjaolu, et

§ 233

lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtjast taotleja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul. Seega on Koeru Vallavolikogu teostanud diskretsiooni mitteasjakohasel alusel.

1. Koeru Vallavolikogu on põhjendanud maavanemale tehtavat ettepanekut anda Kääri maaüksus OÜ Järva PM kasutusvaldusesse ainult osaühingu huvidele ja vajadustele viidates, jättes kõrvale mistahes muud põhjused. Kääri maaüksuse kasutusvaldusesse andmise ettepanekut on põhjendatud sisuliselt sellega, et OÜ Järva PM soovib nimetatud maaüksust kasutada lehmade karjatamiseks ning täiendava maa-ala sellel eesmärgil kasutusse saamine on OÜ Järva PM jaoks äärmiselt oluline - osaühingu kasutuses olevad maa-alad ei ole juba praegu piisavad, ent OÜ-l Järva PM on plaanis oma põllumajanduslikku tootmist veelgi laiendada. Kaebaja leiab, et vallavolikogu eelistus on subjektiivne.
2. Vaidlustatud otsuses on Koeru Vallavolikogu tuvastanud, et 2008.a. seisuga kasutab OÜ Järva PM söödatootmiseks 2084 ha haritavat maad (
3. ja 2005.a. kasutas OÜ Järva PM põllumajandusmaana 1922 ha maad; 2006.a. 2007 ha ja 2007.a. 2080,6 ha haritavat maad) ning seega on haritavate maade pindala aasta-aastalt järjest suurenenud. Kaebaja osas on vallavolikogu tuvastanud, et pärast 2005.a. ei ole A. Karon kinnistusraamatust nähtuvalt oma põllumajandusliku tootmise laiendamiseks kinnistuid omandanud. Eelöeldu alusel kaebaja leiab, et Kääri maaüksuse andmine tema kasutusvaldusesse oleks loogiliselt põhjendatum, kui maa andmine OÜ-le Järva PM, mille poolt haritavate maade pindala on aasta-aastalt järjest suurenenud. Kaebajale tähendaks 60,06 ha suuruse maa kasutusvaldusesse saamine olulist hüpet nii tootmise mahu kui ka efektiivsuse seisukohast. Samas, arvestades OÜ Järva PM maakasutuse ulatust, ei mõjuta maatükk suurusega 60,06 ha oluliselt OÜ Järva PM majandushuve. Vallavolikogu ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt analüüsinud kasutusvaldusesse antava maatüki suurusest tulenevat mõju taotlejate tootmismahtude seisukohalt.
4. Vaidlustatud otsus on vastuoluline ja põhjendamata. Vallavolikogu on otsuses algselt leidnud, et jätkusuutlikuks võib pidada nii Järva PM kui ka A. Karoni põllumajanduslikku tootmist, kuid edasiselt on vallavolikogu asunud seisukohale, et kaebaja poolt väljatoodud asjaolud ei kinnita tema jätkusuutlikkust. Eelnimetatud seisukohtade vastuolu tõttu jääb arusaamatuks, millisel alusel vallavolikogu kaalutlused põhinevad. 3
5. Vallavolikogu on vaidlustatud otsuses leidnud, et füüsilisest isikust ettevõtjaks olek ei kanna iseenesest Koeru valla jaoks mingit muud iseseisvat väärtust, mis võiks õigustada taotleja eelistamist just sellele kriteeriumile vastavuse tottu. Vallavolikogu ei ole otsuses seda väidet põhjendanud. Olukorras, kus

§ 233

lg-st 6 tulenevalt on seadusandja näinud ette võimaluse eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat ilma mingi lisatingimuseta, tuleb sellise eelistuskriteeriumi kõrvalejätmist põhjendada.

1. Ebaõige on Koeru Vallavolikogu seisukoht HMS § 38 lõikes 3 sätestatu osas, millest tulenevalt vallavolikogu arvates lähtutakse soodustava haldusakti korral eeldusest, et kui isik soovib avaliku võimu abil mõnda soodustust saada, peab ta omalt poolt tegema kõik selleks, et otsuse tegemise seisukohalt olulised asjaolud saaksid välja selgitatud ning kooskõlas sama sättega võib haldusorgan menetluse seisukohalt oluliste asjaolude teatavaks tegemata jätmise korral jätta soodustava haldusakti andmata. HMS § 38 lg 3 kohaselt menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Kaebaja leiab, et antud juhul ei ole tegemist temale soodustava haldusakti andmise küsimusega, vaid valikudiskretsioonilise otsustusega kahe subjekti vahel. Vallavolikogu on kaebaja taotluse menetlusse võtmisega tunnistanud ta põllumajandustootjana jätkusuutlikuks ja taotluse ka läbi vaadanud. Seega on arusaamatu vaidlustatud otsuses kaebajale tehtud etteheide, et kaebaja ei ole vallavolikogule esitanud selgitusi ega andmeid oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kohta.
2. Kuigi kaebaja esitas kõik talle teadaolevad andmed oma põllumajandusliku tegevuse kohta, sh ka andmed PRIA-lt saadud toetuste kohta, leidis vallavolikogu, et PRIA toetuste saamine ei ole kaebaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse seisukohalt asjakohane. Selle ebaõige järelduse tegemine näitab, et Koeru Vallavolikogu ei ole piisavalt tutvunud 26.04.2004 jõustunud põllumajandusministri 14.04.2004 määrusega nr 36 ning 1.mail 2004 jõustunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja selle alusel põllumajandusministri poolt 9.novembril 2007 antud määrusega nr
3. Määruse nr 128 §-st 10 nähtub, et dokumendid, millised füüsilisest isikust ettevõtjal tuleb esitada toetuse saamiseks, võimaldavad ka kindlaks teha, kas FIE on jätkusuutlik või ei ole.
4. Isegi siis, kui maareformi seadus annaks aluse valikudiskretsiooniks Koeru Vallavolikogu poolt teostatud viisil, oleks otsus nr 27 põhjendamata ja seega seadusevastane.

§ 233

lg-s 6 on toodud kolm eelistuskriteeriumi, mille järgi vallavolikogul on õigus eelistada: 1) taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel; 2) taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb; 3) füüsilisest isikust ettevõtjat. Esimesel kahel juhul võib volikogu poolt eelistatuks olla nii füüsilisest isikust ettevõtja kui ka juriidiline isik. Kolmandal juhul võib volikogu eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat juriidilisele isikule. Asjaolu, et seaduses on täpselt ära määratud need isikud, keda volikogu võib eelistada, tähendab seda, et seadusandja on soovinud kohaliku omavalitsuse volikogu otsustusõigust piirata ja on talle jätnud kaalutlusruumi vaid selliseks juhuks, kui etteantud tingimustele vastavaid taotlejaid on mitu. Tegemist ongi just sellise olukorraga, kus vallavolikogul oli valida juriidilise isiku ja kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja vahel. Kuna jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2007. otsusega haldusasjas nr 3-07-68 on tuvastatud, et käesoleval juhul OÜ Järva PM ei kasutanud maatükki nr 11 õiguslikul alusel, siis langeb ära ka

§ 233

lg 6 eelviimases lauses nimetatud üks eelistamise kriteerium maa kasutamine õiguslikul alusel. 21. Ebaõige on Koeru Vallavolikogu seisukoht, et eelistuse tegemiseks on vajalik hinnata maatüki sihtotstarbelise kasutamise võimet, mis omakorda eeldab taotlejate jätkusuutlikkuse võrdlemist vallavolikogu poolt. Nähtuvalt

§ 233

lg-st 6 on põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus selle sätte järgi eelistuste tegemise üldine eeldus. Samal ajal on ilmne, et

kohaselt jätkusuutlikkuse taset taotlejate lõikes hinnata ei saa. Vastupidine tähendaks, et siis oleks tegemist uue ja eraldi eelistamise alusega olenevalt sellest, kelle tootmine on rohkem voi vähem jätkusuutlik. Sellist täiendavat eelistamise alust maareformi seadus ei sisalda. Eeltoodust tuleneb, et kui tegemist on mitme taotlejaga ja mõnel neist on täidetud rohkem kui üks eelistuse tingimus, näiteks üks taotlejatest on maatüki piirinaaber ning on samal ajal ka FIE, teisel taotlejal aga osa selliseid eelistuse aluseid puudub (on ainult piirinaaber), siis üldjuhul mitu samaaegselt esinevat eelistamise alust kaaluvad üles teise isiku taotluse, milles seadusest tulenevaid eelistamise aluseid on vähem. Kui, nagu antud juhul, tehakse otsus siiski selle taotleja kasuks, kellel on vähem seadusest tulenevaid eelistamise aluseid, siis peavad olema väga kaalukad argumendid, miks üksnes piirinaabriks olekut peaks eelistama ka juhul, kui teine taotleja on samal ajal, lisaks piirinaabriks olekule, eelistatav ka FIE-na. Käesoleval juhul sisuliselt selliseid mõjuvaid põhjuseid ja argumente OÜ Järva PM eelistamiseks otsuses nr 27 nimetatud ei ole. Kaebaja palub tühistada Koeru Vallavolikogu 27.11.2008 otsuse nr 27 ja teha Koeru Vallavolikogule ettekirjutus otsustada uuesti maatüki nr 11 (Kääri maaüksuse) kasutusvaldusesse andmise ettepaneku tegemine Järva maavanemale. Samuti palub kaebaja mõista vastustajalt välja tema poolt kantud kohtukulud summas 6 500 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja põhjustel: vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see ei kuulu rahuldamisele järgmistel 22. Vaidlustatud Koeru Vallavolikogu otsus on antud

§ 233

lg 6 alusel.

§ 233

lõikest 6 on käesoleva vaidluse puhul oluline järgmine osa: „Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat.“ Nimetatud sättes sisaldub vallavolikogule pandud kohustus otsustada kaalutlusõiguse alusel, keda taotlejatest eelistada maavanemale ettepaneku tegemisel. Kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kaebaja arvates on vaidlustatud otsuses väljutud diskretsiooni piiridest, lähtutud on ebaõigetest kaalutlustest ning vastustaja poolt kaalutud asjaoludele antud hinnang on ebaõige. Kahe esimese väite puhul on teoreetiliselt tegemist diskretsiooniveaga, mida kohus saab kontrollida, kuid kolmas küsimus puudutab kaalutlusõiguse sisulist teostamist, mis ei ole kohtulikult kontrollitav. Kohus ei saa asuda kaalutlusõigust haldusorgani eest teostama. Seetõttu tuleb kaebaja vastavad väited jätta tähelepanuta. 23. Vaidlustatud otsus tugineb seaduslikule alusele ning diskretsiooni piire ei ole ületatud. Vaidlustatud otsuse aluseks olev

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule juhised, milliseid isikuid on vallal õigus eelistada, kui ühe maatüki suhtes on taotluse esitanud mitu isikut. Lõige 6 ei täpsusta, kuidas käituda olukorras, kus eeliskriteeriumitele vastab mitu isikut. Öeldut arvestades on vaidlusaluses otsuses HMS §-le 4 tuginedes õigesti leitud, et sellises olukorras peab vallavolikogu asjakohastest kaalutlustest lähtudes valima, milliseid

§ 23

³ lõikes 6 sätestatud kriteeriumidest olulisemaks, milliseid vähemtähtsaks pidada ning milliseid täiendavaid kriteeriume vajadusel veel arvestada. Sellise tõlgenduse õigsust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2007 otsus haldusasjas nr 3-07-68, mille p-st 12 tuleneb selgelt, et mitme

§ 23

³ lõikes 6 sätestatud kriteeriumidele vastava taotleja puhul on vallavolikogu pädev ühte taotlejat teis(t)ele eelistama. Olukorras, kus

§ 23

³ lõikes 6 sätestatud kriteeriumidele vastab mitu taotlejat, ei ole vallavolikogul üht taotlejat teisele muul viisil võimalik eelistada, kui viidatud sättes toodud eelistuskriteeriumeid järjestades 5 ja/või täiendavaid kaalutlusi arvesse võttes. Seega ei ole diskretsiooni piiride ületamine ning omavoli kasutamine see, kui vastustaja hoolimata täpsete juhtnööride puudumisest seaduses teeb valiku ühe taotleja kasuks. 24. Vastustaja seisukohalt oli taotletava maaüksuse kasutusvaldusesse andmise puhul kõige olulisem, et tulevane kasutusvaldaja oleks võimeline kasutusvaldusesse antavat maaüksust võimalikult pikka aega ja võimalikult suures ulatuses sihtotstarbeliselt kasutama. See seati otsustamisel kriteeriumiks. Kuigi selline eelistus ei ole otseselt

§ 233

lõikes 6 sätestatud, on niisugusest kaalutlusest lähtumine kooskõlas kogu

§-s 23³ sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise võimaluse sätestamise eesmärgiga tagada vabade põllumaade võimalikult efektiivne sihtotstarbeline kasutamine. Ka kasutusvalduse kohta sõlmitavas lepingus sätestatakse kohustus kasutada maad sihtotstarbeliselt. Kuna selline kohustus maatüki kasutusvaldajal hiljem nagunii eksisteerib, on igati põhjendatud sellest lähtuda juba taotlejate hindamise staadiumis. Nagu otsuseski märgitud, pidas vastustaja tulevase kasutusvaldaja pikaajalist suutlikkust ja võimekust taotletavat maaüksust harida seda olulisemaks, et tegemist oli küllalt suure – rohkem kui 60 ha suuruse maaüksusega. 25. Vastustaja poolt valitud kaalutlus (võime maaüksust võimalikult pikka aega ja võimalikult suures ulatuses sihtotstarbeliselt kasutada) peegeldub

§ 233lõikes 6 nimetatud jätkusuutlikkuse kriteeriumis.

Seetõttu oli vastustaja vaidlustatud otsuse andmisel õigustatud eelistama

§ 233

lõikes 6 nimetatud kriteeriumitest jätkusuutlikkuse kriteeriumit ning taotlejaid selle kriteeriumi sees omavahel võrdlema (analüüsima, kumb taotleja on jätkusuutlikum). Erinevalt kaebuses väidetust ei välista seadus jätkusuutlikkuse hindamist füüsilise isiku puhul ega füüsilise ja juriidilise isiku põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse võrdlemist. Seaduse teksti kohaselt on vallavolikogul õigus eelistada taotlejat, kelle tootmine on jätkusuutlik, st silmas on peetud nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid. Kaebaja väide, et vastustaja ei võinud jätkusuutlikkuse kriteeriumit füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise kriteeriumile eelistada, oleks õigustatud vaid siis, kui füüsilisest isikust ettevõtjaks olek kannaks endas iseseisvalt vastustaja jaoks mingit väärtust, mis võiks õigustada taotleja eelistamist just sellele kriteeriumile vastavuse tõttu. Seda ei ole kaebaja väitnud (selleks puuduks ka alus). Samuti ei ole kaebaja viidanud ühelegi asjaolule, mille alusel oleks vastustaja pidanud leidma või isegi võinud leida, et kaebaja füüsilisest isikust ettevõtjaks olek omab vastustaja jaoks eraldiseisvat väärtust. 26. Vaidlustatud otsuses märgitud asjaolu, et taotleja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus on

§ 23

³ lõike 6 kohaselt üheks taotleja eelistamise aluseks, näitab, et seadusandja on taotleja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust oluliseks pidanud. Teisalt kinnitab taotleja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kehtestamine eelistuskriteeriumina, et seadusandja arvates on maavanemale ettepanekut tegev vallavolikogu pädev taotlejate põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust hindama. Olukorras, kus jätkusuutlikuks võib pidada mitme nõuetele vastava taotleja põllumajanduslikku tootmist, on seetõttu põhjendatud järeldada, et vallavolikogul on õigus hinnata ka seda, millise taotleja põllumajanduslik tootmine on teistest jätkusuutlikum, ning teha ettepanek taotletava maaüksuse kasutusvaldusesse saaja kohta sellele hinnangule tuginedes. Vastasel juhul ei oleks vallavolikogul olukorras, kus kõnealusele eelistuskriteeriumile vastab mitu taotlejat, üldse võimalik seda eelistuskriteeriumit rakendada. See aga vähendaks märkimisväärselt seadusandja poolt sellele eelistuskriteeriumile antud kaalu, mis ei oleks kooskõlas

§ 233eesmärgiga.

Eeltoodust tulenevalt lähtus vastustaja vaidlusaluse otsuse tegemisel sellisest kaalutlusest, mis on

§ 233

lõike 6 ning maa kasutusvaldusesse andmise regulatsiooni üldisest eesmärgist tulenevalt lubatud ja põhjendatud. Nimetatud kaalutluse kasutamine tagab normi eesmärgi saavutamise ning võimaldab teha õiglase ja mõistliku otsuse. Järelikult on vastustaja otsus tehtud seaduslikul alusel, vastustaja ei ole ületanud diskretsiooni piire ega kasutanud omavoli, nagu on väidetud kaebuses. 6 27. Kaebuses on lähtutud ebaõigest käsitlusest, et jätkusuutlikkuse võrdlemise asemel oleks tulnud eelistada kaebajat, kuna tema vastab nii jätkusuutlikkuse kriteeriumile kui ka füüsilise isiku eelistamise kriteeriumile.

§ 233

lg-st 6 nähtub, et vallavolikogul on õigus (mitte kohustus) eelistada taotlejat, kes lõikes 6 viidatud kriteeriumitele vastab. Vallavolikogul on seega võimalus kaalutlusõiguse alusel valida, millist kriteeriumit ta eelistuse väljaselgitamiseks kasutab. Vallavolikogu on eelistamise kriteeriumiks valinud jätkusuutlikkuse ning seda valikut ka põhjendanud.

§ 233

lõikest 6 ei tulene, et vallavolikogu peab eelistama seda taotlejat, kes täidab suurema hulga sättes nimetatud kriteeriumitest. Käesoleval juhul oleks see tähendanud sisuliselt seda, et jätkusuutlikkuse kriteerium oleks tulnud kõrvale jätta (kuna mõlemad taotlejad täitsid selle

§ 23

³ lõike 6 nõuetele vastamiseks vajalikul määral) ning eelistada lihtsalt füüsilist isikut. Vastustaja leiab, et tema poolt kasutatud kriteerium oli

§ 233

eesmärki arvestades sobivam, võimaldas taotlejaid reaalselt võrrelda ning seetõttu tagas proportsionaalse ning mõistliku lahenduse. Ka kaebaja ei ole välja toonud ühtegi aspekti, millest lähtudes vastustaja

§ 23

³ lõike 6 eesmärki ja mõtet arvestades oleks pidanud eelistama füüsilisest isikust ettevõtjat. 28. Vastustaja on taotlejate põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse hindamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel tuginenud lubamatutele kaalutlustele. Lubamatud on kaalutlused, mis on meelevaldsed, ega ole kaalutlusotsusega kuidagi seotud. See, millised aspektid on asjakohased ja millised mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka ülejäänud seaduse loogikast. Arvestades

§ 233

lg 6 ning kogu maa kasutusvaldusesse andmise regulatsiooni eesmärki, on asjakohased need kaalutlused, mis võimaldavad tuvastada taotleja jätkusuutlikkust. Kaebuses ei ole väidetud, et ükski vastustaja poolt kasutatud kaalutlustest oleks selle eesmärgiga vastuolus. Veelgi enam, kaebuses ei ole vaieldud vastu ka sellele, et kõnealuse sätte eesmärk ja mõte on just sellised, nagu vaidlustatud otsuses viidatud on. Seega puudub kaebajal igasugune alus väita, et Koeru Vallavolikogu on lähtunud lubamatutest kaalutlustest.

1. Vastustaja võttis jätkusuutlikkuse hindamisel arvesse järgmised asjaolud: fakti, et OÜ Järva PM on Koeru valla suurim põllumajandustootja, OÜ Järva PM majandusnäitajaid (käive, kasum, rahavood, kohustuste struktuur, põllumajandusliku tootmisega seotud kulud ja tulud, investeeringud), OÜ Järva PM poolt esitatud andmeid jooksva, s.o
2. a kohta, OÜ Järva PM plaane Kääri maaüksuse kasutamisel. Kaebaja puhul võeti arvesse kinnistusraamatust nähtuvad andmed kinnistute omandamise kohta ning andmed PRIA-lt saadud põllumajanduslike toetuste kohta. Vaatamata vastustaja järelepärimistele ei esitanud kaebaja täpsemaid andmeid oma põllumajandusliku tegevuse kohta ega plaane Kääri maaüksuse kasutamise kohta. Kõik nimetatud andmed on jätkusuutlikkuse hindamise seisukohalt asjakohased, mistõttu oli põhjendatud nende arvestamine kaalutlusõiguse teostamisel. Vastustaja on kaebaja põllumajandusliku tootmise edasise (st tulevikku suunatud) jätkusuutlikkuse hindamisel õigesti leidnud, et PRIA poolt toetuse maksmine varasematel aastatel ei kinnita kaebaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust edaspidi. PRIA ei hinda toetuse andmisel toetuse saaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust. Kuna Koeru Vallavolikogu on jätkusuutlikkuse hindamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, siis on vastustaja teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. See, millise hinnangu vastustaja ühele või teisele asjaolule on andnud, ei kuulu kohtulikult kontrollimisele. Kaebaja vastavad argumendid tuleb jätta tähelepanuta.
3. Kaebuses on vastustajale ette heidetud, et otsuse tegemisel lähtuti vaid OÜ Järva PM huvidest ja vajadustest ning ei kaalutud näiteks seda, kuidas oleks sellises suuruses maaüksuse kaebaja kasutusvaldusse andmine mõjutanud tema põllumajanduslikku tootmist. Vallavolikogu ei saanud neid asjaolusid kaaluda, kuna vaatamata volikogu palvetele ei esitanud kaebaja vajalikke täpsemaid andmeid. Kaebaja osales juba 18.08.2008 Koeru valla maa-ja keskkonnakomisjoni istungil, kus oli arutlusel Kääri maaüksuse kasutusvaldusesse andmine. 8.09.2008 palus vastustaja kaebajalt andmeid ja dokumente tema 7 põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse hindamiseks. 16.09.2008 kirjaga soovis kaebaja selgitusi, milliseid andmeid ta esitama peab. Koeru Vallavolikogu selgitas oma 23.
4. 2008 kirjas põhjalikult, milliseid andmeid vallavolikogu jätkusuutlikkuse hindamiseks kasutada saab, samuti paluti teavitada, millised plaanid on kaebajal Kääri maaüksuse kasutamiseks. Vallavolikogu sellele järelepärimisele kaebaja ei vastanud. Kuna kaebaja on Koeru Vallavolikogu liige, oli ta kursis menetluse asjaoludega ning tal oli võimalusi vajalikke tõendeid ja dokumente esitada. Eeltoodust nähtub, et vastustaja on uurimisprintsiipi nõutavas mahus rakendanud, arvestades kaebaja põllumajandusliku tootmise kohta avalikult saadaolevaid andmeid. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. HMS § 38 lg 3 sätestab, et menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Käesoleval juhul kaebaja seda kohustust ei täitnud. Vaidlustatud otsuses on vallavolikogu õigesti viidanud HMS § 38 lg-le 3, mille kohaselt võib haldusorgan jätta soodustava haldusakti andmisel taotluse läbivaatamata, kui taotleja ei täida asjaolude ja tõendite esitamise kohustust. Kaalutlusõiguse teostamise tulemusena annab vallavolikogu

§ 233lg 6 alusel välja soodustava haldusakti.

Kohustus kasutada kaalutlusõigust otsuse tegemisel ei välista ega ole vastuolus soodustava haldusakti andmisega, nagu kaebaja on väitnud. 31. Vaidlustatud otsus on taotlejate põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse hindamises ühtne, kaebuses väidetud vastuolud puuduvad.

§ 233

loogikast tulenevalt on Koeru Vallavolikogu esmalt hinnanud, kas taotlejad vastavad

§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumitele.

Vallavolikogu on jõudnud seisukohale, et nii OÜ Järva PM kui ka kaebaja põllumajanduslikku tootmist võib pidada jätkusuutlikuks. Kaebaja põllumajandustootmise jätkusuutlikkust kinnitavad eelkõige kinnistusraamatust nähtuvad andmed ning piiratud määral ka asjaolu, et PRIA on väljastanud kaebajale toetusi. Seejärel on vallavolikogu asunud hindama, kumma taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikum. Kahe taotleja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse võrdlemiseks on vaja analüüsida täpsemaid andmeid. OÜ Järva PM on selleks esitanud detailse ülevaate majandustulemuste muutustest aastate lõikes, samuti põhjendanud Kääri maatüki kasutamise vajadust ning esitanud oma plaanid Kääri maaüksuse kasutamisel. Kaebaja mingeid võrreldavaid andmeid esitanud ei ole, kuigi talle nende esitamise vajadust selgitati ning selleks võimalus anti. Kinnistusraamatust nähtuvad andmed kaebaja omandis olevate maade kohta, samuti PRIA-lt toetuste saamise fakt ei ole piisavad, et kõrvutada neid jätkusuutlikkuse hindamisel OÜ Järva PM poolt esitatud andmetega – nende andmete pinnalt ei ole võimalik hinnata, kas ja kuidas on kaebaja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus aastate jooksul arenenud. Seetõttu on otsuse punktis 2.3.7 ka viidatud, et A. Karoni poolt esitatud andmed ei ole piisavad tõendamaks tema edasist jätkusuutlikkust põllumajandustootjana. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud otsus vastuoluline. 32. HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus ei saa mingil viisil rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna otsuse näol on tegemist üksnes ettepanekuga vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise otsustab

-i kohaselt maavanem. Nimelt sätestab

§ 233

lõige 6, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Seega kontrollib maavanem vallavolikogu ettepaneku seaduslikkust ja ei ole 8 kohustatud seda aktsepteerima. Reaalsed õiguslikud tagajärjed kaebaja jaoks saavad tekkida üksnes maavanema otsusest. Lähtudes eeltoodust ei saa Koeru Vallavolikogu otsus rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

1. Kolmas isik nõustub täielikult vaidlustatud otsuses ja Koeru Vallavolikogu seletuses A. Karoni kaebuse kohta esitatud seisukohtadega ning palub neid käsitleda ka oma seisukohtadena ega pea seetõttu nende ülekordamist vajalikuks. Kolmas isik märgib täiendavalt vaid järgmist: - ettepaneku tegemine maavanemale anda Kääri maaüksus OÜ Järva PM kasutusvaldusesse on põhjendatud, kuna OÜ Järva PM põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikum, kui kaebaja põllumajanduslik tootmine; - OÜ Järva PM esitas oma 16.09.2008 kirjaga Koeru Vallavolikogule vajalikud andmed põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse hindamiseks. Kirjas olid toodud ära OÜ Järva PM peamised majandusnäitajad ning nende areng aastate lõikes. Oma 27.10.2008 kirjaga täiendas kolmas isik juba eelkirjeldatud andmeid, lisades selgitusi Kääri maaüksuse senise kasutuse ning edasiste plaanide kohta. Samuti märkis kolmas isik, et Kääri maaüksuse kasutusvaldusesse saamine on tema jaoks oluline, kuna see on vajalik karjale piisava söödabaasi tagamiseks ning olemasoleva karja jaoks vajamineva sööda varumine on niigi pingeline; - kolmandale isikule teadaolevalt ei ole kaebaja selliseid põhjalikke andmeid oma põllumajandusliku tootmise kohta esitanud. Seda ja eelöeldut arvestades on Koeru Vallavolikogu teinud õiguspärase otsuse. Kolmas isik leiab, et A. Karoni kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
2. Koeru Vallavolikogu 27.11.2008 otsusega nr 27 tehti Järva maavanemale ettepanek anda Koeru vallas maatükk nr 11 (Kääri maaüksus) suurusega 60,06 ha kasutusvaldusesse OÜ-le Järva PM. Otsuse õiguslikuks aluseks on

§233lg 6.

Otsuse tegemisel on aluseks võetud OÜ Järva PM ja Ahti Karon`i avaldused ja kogutud materjalid, Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2007 otsus haldusasjas nr 3-07-68 ning asjaolu, et nimetatud isikud ei saavutanud volikogu poolt ühe maatüki kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud isikutele määratud tähtajaks kokkulepet. 35. Vastavalt

§233

lg 6 kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Lähtudes viidatud sätte grammatilisest tõlgendusest, hinnatakse põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust koos kõigi märgitud eelistamise alustega, s.o. sama maatüki kasutaja põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik; isiku, kelle maaomandiga taotletav 9 maatükk piirneb, põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik ning füüsilisest isikust ettevõtja põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik. Seega on Koeru Vallavolikogu õigesti asunud hindama koos

§233

lg 6 sätestatud alustega põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust sel juhul, kui ühte maatükki soovis kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtjaks kokku ei leppinud. 36. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem kohaliku vallavolikogu ettepanekul. Kuna valiku taotlejate vahel teeb volikogu, siis on selline

§233lg 6 alusel tehtav volikogu otsustus kaalutlusotsus.

Samas ei ole volikogu otsusega vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu, kuna maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem ja seetõttu saavad reaalsed tagajärjed kaebaja jaoks tekkida üksnes maavanema otsustusest. Maavanemal ei ole küll kohustust volikogu ettepanekuga nõustuda, kuid maavanemal ei ole ka pädevust otsustada, keda taotlejatest eelistada. Seetõttu on kaebajal, kui ta soovib saada maatükki nr 11 enda kasutusvaldusesse, võimalik oma subjektiivseid õigusi kaitsta volikogu otsuse vaidlustamisel. §7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebaja väidetel rikuvad vaidlustatud haldusaktid tema õigusi sellega, et need kehtestavad sisulised ja motiveeritud alused maavanemale otsuse tegemiseks ja et maavanemal puudub sel juhul igasugune võimalus otsustada kaebaja kasuks. Kaebaja väidetel on tema subjektiivsete õiguste rikkumine juba realiseerunud tema mitte eelistamise näol ja et edasise menetluse käigus maavanema juures ei ole kaebaja enam menetlusosaline ja tal puudub edaspidi kaebeõigus. Kohus leiab, et kuna vaidlustatud otsus on kaalutlusotsus ja maavanemal puudub pädevus otsustada, keda taotlejatest eelistada, siis võib vallavolikogu otsus rikkuda kaebaja õigusi.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 väljendatud seisukoha kohaselt „Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga“. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses esinevad sisulised diskretsioonivead. Diskretsiooni teostamisel ei ole kaalutud piisavalt olulisi seisukohti ning seetõttu on tegemist kaalutlusõiguse rikkumisega.
2. Vaidlustatud otsuses on vallavolikogu leidnud, et taotletav maatükk piirneb nii kaebaja kui kolmanda isiku maaomandiga ja et nii kaebaja kui ka kolmanda isiku põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik. Vallavolikogu on eelistanud maatüki nr 11 osas OÜ Järva PM, märkides kaalutluseks, et OÜ Järva PM põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikum.

§233lg-s 6 sellist eelistamise alust ei ole sätestatud.

Jätkusuutlikkus ei ole omaette kriteerium, vaid jätkusuutlikkust tuleb hinnata koos kõigi

§233

lg 6 märgitud eelistamise alustega ehk jätkusuutlik peab põllumajanduslik tootmine olema: 1) sama maatüki kasutajal; 2) isikul, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb; 3) füüsilisest isikust ettevõtjal. Samuti on kõik lubatavad eelistused võrdse kaaluga. Vaidlustatud otsus on oma sisult vastuoluline. Nii nähtub vaidlustatud otsuse p-st 2.1.5 ja 2.3.5, et vallavolikogu peab A.Karon`i kui füüsilisest isikust ettevõtja põllumajanduslikku tootmist jätkusuutlikuks. Samas leiab vallavolikogu otsuse p-s 2.3.7, et A.Karon`i poolt välja toodud asjaolud ei kinnita tema jätkusuutlikkust (tl.12,15). Maatüki nr 11 osas on küll ära märgitud seaduses sätestatud kaalutlused, miks eelistati kasutusvalduse saajana OÜ Järva PM (maaomand 10 piirneb taotletava maatükiga ja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik), kuid kaalutlusi ei ole esitatud selle kohta, miks ei olnud A.Karon selle maatüki osas eelistatud isikuks. OÜ Järva PM eelistamine maatüki nr 11 osas põhjusel, et osaühingu põllumajandustootmine on tulevikku suunatuna jätkusuutlikum kui kaebaja oma, ei tulene seadusest. Otsusest ei nähtu põhjuseid, miks ei omanud A.Karon füüsilisest isikust ettevõtjana, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik, eelisõigust nimetatud maatüki suhtes. Kuna põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus ei ole

§233

lg 6 sätestatud iseseisva kriteeriumina ja seda hinnatakse koos kõigi sättes märgitud eelistamise alustega ja arvestades asjaolu, et kaebaja omas nimetatud maatüki suhtes

§233

lg 6 sätestatud eelisõigust, siis peaks vaidlustatud otsusest nähtuma kaalutlused, miks ei olnud kaebaja nimetatud maatüki osas eelistatud isikuks. Seega lähtudes eeltoodust, tekitavad vallavolikogu otsuses esitatud kaalutlused kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti on lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest. Kuna vallavolikogu on tema käsutuses olnud dokumentide alusel leidnud, et kaebaja põllumajanduslik tootmine füüsilisest isikust ettevõtjana on jätkusuutlik ja seadusest ei tulene sellist tulevikku suunatud eelistust nagu „jätkusuutlikum“, siis ei ole asjakohane ega põhjendatud vallavolikogu seisukoht kaebaja ja kolmanda isiku järjestamisest selle alusel, kelle põllumajanduslik tootmine on tulevikus jätkusuutlikum. Selline eelistus ei tulene seadusest. Vallavolikogu ei ole otsuses põhjendanud, miks kaebaja puhul füüsilisest isikust ettevõtjaks olek ei õigusta tema eelistamist just sellele

§233lg 6 tulenevale kriteeriumile vastavuse tõttu.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et antud juhul puudub võimalus kontrollida vallavolikogu seisukoha seaduslikkust ühe ettevõtlusvormi (füüsilisest isikust ettevõtja) mitte-eelistamise kohta.

1. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et antud juhul ei olnud tegemist kaebajale soodustava haldusakti andmise küsimusega, vaid valikudiskretsioonilise otsustusega kahe taotleja vahel. Kuna vallavolikogu oli nii kaebaja kui ka kolmanda isiku taotluse menetlusse võtnud ja leidnud, et mõlema taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik, siis ei ole põhjendatud ja seadusest tulenev vaidlustatud otsuses kaebajale etteheidetu, et ta ei ole esitanud vallavolikogule selgitusi ega andmeid oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kohta. Kui vallavolikogu leidis oma otsuse p-s 2.1.5 ja 2.3.5, et kaebaja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik, siis ei ole asjakohane vastustaja hilisem järeldus, et kuna kaebaja ei esitanud täiendavaid dokumente, siis tuleb pidada kolmanda isiku põllumajanduslikku tootmist kaebaja omast tulevikus jätkusuutlikumaks. Kohus leiab, et jätkusuutlikkuse taset taotlejate lõikes hinnata ei saa, kuna seadus ei näe sellist võimalust ette. Kui see nii oleks, siis oleks tegemist uue ja eraldi eelistamise alusega.
2. Kuna kaebus rahuldatakse, siis tuleb HKMS §92 lg 1 alusel välja mõista Koeru vallalt A.Karoni kasuks menetluskulud. Kaebaja on kandnud menetluskuludena AB Leppik ja Partner poolt osutatud õigusabikulu 6500 krooni ja see tuleb välja mõista vastustajalt. Marion Vakker Kohtunik 11 RIIGIKOHTU 21.06.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON
3. Rahuldada OÜ Järva PM kassatsioonkaebus osaliselt.
4. Tühistada Tallinna Halduskohtu
5. mai
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-08-2635 osas, millega tühistati Koeru Vallavolikogu
9. novembri
10. a otsus nr 27 "Ettepaneku tegemine Järva maavanemale vaba põllumajandusmaa maatüki nr 11 (Kääri maaüksus) kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks."
11. Teha p-s 2 nimetatud osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Koeru Vallavolikogu
12. novembri
13. a otsus nr 27 "Ettepaneku tegemine Järva maavanemale vaba põllumajandusmaa maatüki nr 11 (Kääri maaüksus) kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks."
14. Muuta Tallinna Halduskohtu
15. mai
16. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsust asjas nr 3-08-2635 nende põhjenduste osas, mis puudutavad maatüki kasutusvaldusesse saamiseks taotluse esitanud füüsilisest isikust ettevõtjale esitatavaid kriteeriume ja kasutusvaldusse taotletava maatüki osas kokkuleppe saavutamata jäämise korral taotluste hindamisel rakendatavaid eelistuskriteeriume, vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Koeru Vallavolikogule tehtud ettekirjutuse - vaadata Kääri maatüki kasutusvaldusesse andmine uuesti läbi, ja menetluskulude väljamõistmise osas jätta Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused jõusse.
19. Mõista välja Koeru vallalt Ahti Karon'i kasuks kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 2400 krooni.
20. Tagastada OÜ-le Järve PM tasutud kautsjon. 12 13 14 15