Obsah (7)

§ 94§ 396§ 30§ 1028§ 82§ 108§ 113

2-08-77365 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2010. a, Tartu Tsiviilasja number 2-08-77365 Tsiviilasi I

§ 94lg 1 tulenev 7 % + intressimäär enne 1.

juulit 2008 4 %). Hageja nõuab viivise väljamõistmist summas 29 440 krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Kostja oma

1. detsembri
2. a vastuses (tl 14-15) hagi ei tunnistanud. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud laenulepingust ei nähtu, mil viisil toimus laenusumma üleandmine kostjale. Samuti ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli suuline kokkulepe laenusumma tagastamise kohta hiljemalt 18.08.
3. a. Kostja teatab, et ei ole hagejaga ülalnimetatud kirjalikku laenulepingut ega selle suulist muudatust sõlminud. Kostja pole hagejalt laenu saanud, mistõttu puudub tal kohustus laenusumma tagastada. Kostjal on kahtlus, et hageja poolt kohtule esitatud laenuleping on võltsitud. Kostjale jääb arusaamatuks, miks on võlakirja allkirjastanud ka keegi M.R. ning miks puuduvad laenulepingult osapoolte korrektsed rekvisiidid. Väidetava laenusumma suurust silmas pidades on ebatõenäoline, et see sõlmitaks hageja poolt kohtule esitatud kujul ning sularahas arveldades. Nägemata laenulepingu originaali ei oska kostja võtta seisukohta hageja poolt esitatud dokumendi ja oma allkirja autentsuse kohta. Kostja peab vajalikuks ka märkida, et hageja poolt kohtule esitatud laenulepingus puudub kokkulepe laenuintressi kohta. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on igal juhul põhjendamatu. Kuna hageja ja kostja vahel puudub laenulepingust tulenev võlasuhe, siis ei ole kostja saanud jätta oma lepingust tulenevaid täiendavaid kohustusi, sh kohustust käituda teineteise suhtes heas usus täitmata. Hageja jäi oma
4. jaanuari
5. a vastuses (tl 17-18) oma hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Hageja kinnitas lisaks, et ta ei ole kostjalt nõudnud laenuintressi, vaid hagis viidatud summa 29 440 krooni moodustub viivistest 1 aasta ja 4 kuu eest. Samuti teatas hageja, et pooltevahelist suulist kokkulepet on võimalik tõendada M.R. ütlustega kohtus. Kostja jäi oma
6. veebruari
7. a vastuses (tl 27-28) eelnevalt esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et M.R. on temale tundmatu.
8. märtsil
9. a toimunud kohtuistungil jäi kostja endiselt seisukohale, et võlakiri pole ehtne ja pole kostja poolt allkirjastatud. Hageja kinnitas, et M.R. on koostanud võlakirja teksti, seega pidi kostja nägema M.R. ning on veel üks võlakiri väiksema summa peale 18 200 krooni, mis on samuti allkirjastatud 3 inimese poolt (tl 31-32). Tartu Maakohtu
10. septembri
11. a määrusega peatas kohus menetluse käesolevas asjas kuni Marek Tõlki pankrotiavalduse lahendamiseni.
12. novembril
13. a esitas hageja taotluse menetluse uuendamiseks (tl 48), kuna
14. oktoobri
15. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-45134 jättis kohus Marek Tõlki pankrotiavalduse läbi vaatamata, sest Marek Tõlk võttis pankrotiavalduse tagasi. Kohus uuendas menetluse tsiviilasjas nr 2-08-
16. 2 Kostja oma
17. märtsi
18. a vastuses (tl 64-65) kinnitas, et võlakirjal ei ole tegemist tema käekirjaga, samuti pole kostja hagejalt laenu saanud. Kostja tunnistab, et tema on hageja poolt esitatud võlakirjale kirjutanud teksti „olen kätte saanud 18.08.2006 ning allkirja“, kuid eelpool nimetatud teksti on kostja kunagi kirjutanud valgele lehele kinnitusena, et on hagejalt kätte saanud hageja valduses olnud transpordisõiduki, mille täpsemad andmed jäid dokumendile selle koostamisel ajapuuduse tõttu märkimata. Kostja leiab, et hageja poolt kohtule esitatud võlakirjal olevad andmed ei ole tõesed. Hageja on ka kostjale esitanud oma kontoväljavõtte seisuga 17.04.
19. a. Kostjale jääb arusaamatuks, millisel moel tõendab eelpool nimetatud väljavõte laenu andmist hageja poolt kostjale. Väljavõttelt nähtub üksnes asjaolu, et Eeltamm OÜ on selgitusega „laen“ kandnud hageja kontole 84 560 krooni, mis juhul, kui Ivo Eeltamm oli sellel hetkel Eeltamm OÜ juhatuse liige, oli äriseadustikus sätestatud laenukeeldu rikkuv tehing. Samuti nähtub väljavõttelt, et Ivo Eeltamm on 17.04.
20. a kontolt välja võtnud 35 000 eurot – milleks või kuidas on hageja eelpool nimetatud summat kasutanud ei oma antud tsiviilasjas tähtsust.
21. märtsil
22. a toimunud kohtuistungil andsid pooled täiendavalt selgitusi. Hageja esindaja rõhutas, et kostja on jätnud tähelepanuta, et võlakirjal on kostja käekirjaga kirjas, et on selle summa kätte saanud. Kui kostja sellisele kirjalikule tekstile on allkirja andnud, siis see dokument on üheselt tõlgendatav. Kostja ei ole taotlenud ekspertiisi ja kostja pole väitnud, et pole sellele alla kirjutanud. See dokument, mille pealkiri on võlakiri, on tähtajatu laenuleping. Seda laenulepingut saab üles öelda ja üheks ülesütlemise vormiks on ka laenu tagasi küsimine. Ülesütlemine on ka aset leidnud juba hagi esitamisega kohtule. Hageja taotles võtta asja juurde Marek Tõlki pankrotitoimik. Toimikus on võlgade nimekiri ja seal on punktis nr 7, et laenuleping Ivo Eeltammega. Seal Marek Tõlk kinnitab, et ta on Ivo Eeltammele võlgu teatava summa. Samuti analüüsist, mida pankrotihaldur on teinud, nähtub asjaolu, et kostjal on väike osa kinnisasjast Tartus, sissetulek ja töökoht. Kui kohus peaks leidma, et hageja ei ole suutnud tõendada, et tegemist on tähtaegse laenulepinguga üheks aastaks, siis viiviseid saab nõuda ainult hagi esitamisele järgnevast päevast. Aga see on arvutuslik. Hageja on arvamusel, et laen anti sihtotstarbel. Hageja avaldas, et tutvus kostjaga läbi ühe enda tuttava Malle. Malle tutvustas kostjat kui enda äripartnerit. Kostja rääkis, et ta müüb palke ja tegeleb puiduga. Hageja huvi oli sel hetkel kostja käest osta palke. Palgihinnad olid sel hetkel erinevad. Ühel hetkel soovis kostja soetada metsatraktorit. Eelnevalt oli hageja kostjale laenanud 20 000 krooni ja siis tuli kostja uuesti hageja juurde, et tal on veel raha vaja, et osta metsatraktor koos haagisega. Koos M.R. käidi metsa vaatamas. Kostja väitis, et tal on palgile ostjad olemas ja hageja oli veendunud, et kui ta laenab kostjale raha, siis ta saab selle tagasi. Hageja hoovil on ka kostja läinud M.R. vaidlema. Marek Tõlk palus, et seda raha tagasimaksmise kuupäeva sinna peale ei fikseerita. XXX on hageja kodu ja äri aadress. Pärnumaa, Häädemeeste, XXX. Kostja on käinud hageja juures vähemalt 10 korda. M.R. on hageja tööline, keda kostja on kindlasti näinud. Kostjal oli üks isiklik veoauto ja kui see protsess hakkas, siis see auto vormistati ringi tema sõbra firmale, kus ta ka töötab. Kui sellelt firmalt tellida transporditeenust, siis võtab kostja vastu selle telefoni, lepib kokku transpordihindasid. Kostja tegelikult töötab seal firmas, kostja on ka kindlustuse eest vastutav isik. Viimase transpordilepingu sõlmis 24.11.2009 ja kontaktisik on seal ka Marek Tõlk. See auto, mis ta võõrandas, oli Volvo FH12 registreerimismärgiga XXX XXX . See võõrandati tema nn partnerile paralleelselt selle kohtuasja algsega. Kostja on küsinud hageja käest veel kolmandat laenu aga seda ma enam ei andnud talle. Kostja väitis, et hageja müüs talle auto. Mingist traktorist pole juttu olnud. Kostja ostis hagejalt haagise. Kostja ei ole raha kätte saanud, vaid kostja käest pressiti see välja. Muidu ei oleks kostja autot kätte saanud. Hageja oli ähvardanud kostjat kurikatega peksta ja helistas ka kostja emale. Kostja oli hirmus, kui alla kirjutas, see hirm kestab tänase päevani. KOHTU PÕHJENDUSED 3 Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohtule on tõendina esitatud võlakiri (tl 7), milles Marek Tõlk kinnitab, et on võtnud Ivo Eeltamme käest võlgu 200 000 krooni ja et on 200 000 krooni kätte saanud. Hageja leiab, et eeltoodud võlakirjal on laenulepingu tunnused.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Kohus leiab, et käesolevas asjas vaidlusalune tõend on võlatunnistus. Käesoleval juhul on tegemist võlatunnistusega, millega loodi iseseisev kohustus. Kostja oma vastustes on kinnitanud, et tema ei ole Ivo Eeltamme käest laenu saanud, ning möönnud, et võlakiri võib olla võltsitud. Oma viimases vastuses kohtule on kostja aga tunnistanud, et tema on hageja poolt esitatud võlakirjale kirjutanud teksti „olen kätte saanud 18.08.2006 ning allkirja“, kuid sellise teksti on kostja kunagi kirjutanud valgele lehele kinnitusena, et on hagejalt kätte saanud hageja valduses olnud transpordisõiduki, mille täpsemad andmed jäid dokumendile selle koostamisel ajapuuduse tõttu märkimata. Kohtule jääb arusaamatuks, miks ei esitanud kostja sellist vastuväidet juba oma esimeses vastuses, vaid tegi seda alles viimases vastuses ligi poolteist aastat hiljem. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole esitanud oma väidete tõestuseks ühtegi tõendit ega ole taotlenud ka ekspertiisi tegemist. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et võlakiri on võltsitud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 väljendanud seisukohta, et vastavalt

§ 30

lg-le 1 on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kolleegium on oma varasemas lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 leidnud, et võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas.

§-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Võlatunnistuse järgi on kohustatud isikul võimalik hagi korras

§ 1028

lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Isegi juhul, kui tegelikkuses ei saanud kostja hagejalt 200 000 krooni ja poolte vahel selline võlasuhe puudus, ei ole kostja nõudnud hagejalt temale võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole näidanud, mis viisil toimus laenusumma üleandmine kostjale. Tulenevalt võlatunnistuse olemusest ei ole see vastuväide aga asjakohane, sest kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on 200 000 krooni kätte saanud. Seega ei vaja tuvastamist, kas ja mil viisil toimus nimetatud summa üleandmine. Kostja on viidanud, et hageja ähvardas teda ning kinnitus raha kättesaamise kohta pressiti kostjalt välja (tl 71). Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 90 lg 1 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Võlatunnistusele kirjutas kostja alla 2006. aastal, kuid ei ole käesoleva ajani nõudnud tehingu tühistamist. Arvestades nõude suurust oleks ähvarduse olemasolu korral tehingu tühistamine mõistlik ja reaalne, kuid kostja ei teinud seda. 4 Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu summas 200 000 krooni on põhjendatud.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 108

lg-st 1 tulenevalt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Võlatunnistuses puudub teave võla tagastamise tähtaja kohta. Hageja väitel oli poolte vahel suuline kokkulepe, et kostja peab tagastama laenusumma hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenu saamisest. Menetluse kestel ei ole poolte vahel väidetavalt olnud suuline kokkulepe kinnitamist leidnud.

§ 113

lg 1 järgi võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 82

lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja ei ole kohtule esitatud materjalide kohaselt saatnud kostjale meeldetuletuskirju võla olemasolu kohta ega andnud täiendavat tähtaega võla tasumiseks. Hagiavalduse kohaselt helistas hageja esindaja

1. novembril
2. a kostjale, et selgitada vaidluse kohtuvälise lahendamise võimalust. Kostja ei olevat hagi tunnistanud. Hageja esitas hagi kohtule
3. novembril
4. a. Ei ole tõendatud, et ülalmainitud telefonikõne leidis aset. Kohus leiab, et seadusejärgset viivist saab käesoleval juhul nõuda alates ajast, mil kostja sai teada nõude sissenõutavaks muutumisest, s.o siis, kui kostja sai kätte hagi materjalid
5. novembril
6. a.

§ 113

lg 1 järgi on viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär perioodil
3. november
4. a kuni
5. detsember
6. a oli 2,50 % ning perioodil
7. jaanuar
8. a kuni
9. aprill
10. a 1 %. Seega tuleb kujuneb viivisearvestus järgmiselt: perioodil
11. november
12. a kuni
13. detsember
14. a (s.o 34 päeva) viivisemäär põhinõudelt 7+2,50 = 9,50 % aastas, s.o viivis 34 päeva eest on 1 769,86 krooni ning perioodil
15. jaanuar
16. a kuni
17. aprill
18. a (s.o 365+102 = 467 päeva) viivisemäär põhinõudelt 7+1 = 8 % aastas, s.o viivis 467 päeva eest on 20 471,23 krooni. Seega on kokku viivist
19. aprilli
20. a seisuga 1 769,86 krooni + 20 471,23 krooni = 22 241,09 krooni. Viivise nõudmise eeldused – rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse täitmisega viivitamine ja nõude sissenõutavaks muutumine – on käesoleval juhul täidetud. Samuti ei ületa viivis põhinõuet ja ei ole seega hea usu põhimõtte vastane. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele põhinõude osas ning osaliselt viivisenõude osas. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud Marek Tõlk. 5 Kohtunik 6