Obsah (20)

§ 115§ 61§ 60§ 81§ 51§ 73§ 46§ 100§ 118§ 98§ 99§ 119§ 117§ 59§ 10§ 102§ 77§ 75§ 43§ 95

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2447 Haldusasi OÜ First Media kaebus

) § 10 lg 2 p 3, § 46 ja § 115 lg-te 1 ja 3 alusel 05.11.2008 OÜ-le First Media intressinõude nr 13-2.1/36169 (edaspidi intressinõue). Intressinõude kohaselt tingis selle andmise asjaolu, et maksukohustuslane oli jätnud täitmata

§ 115

lg-s 1 sätestatud kohustuse arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõue kohustas kaebajat tasuma põhimaksuvõlalt arvestatud intressi summas 27 860 384 krooni 10 päeva jooksul intressinõude saamise päevast arvates.

1. 02.12.2008 esitas OÜ First Media intressinõude peale Tallinna Halduskohtule kaebuse intressinõude tühistamiseks. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
2. Kaebuse esitaja leiab, et intressinõue on õigusvastane ja palub kohtul selle tühistada. Esiteks leiab kaebaja, et intressinõue on osaliselt aegunud, kuna intressinõude aegumine ei peatunud mitte kogu dokumenteeritud revisjoni ajaks, kuna kaebaja suhtes viidi läbi kaks eraldi kontrolli. Kaebaja leiab, et käibemaksu, erisoodustuselt tasutud tulumaksu ja sotsiaalmaksuga seotud asjaolud olid välja selgitatud hiljemalt 21.02.
3. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väide, et pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist tekkis vajadus täiendavalt kontrollida käibemaksu tasumise õigsust, ei vasta tõele. Maksuhaldur jätkas maksuhaldur kontrolli pärast eriarvamuse esitamiseks määratud tähtaja (20.03.2003) möödumist ettevõtte tulumaksu osas. Kontroll ei puudutanud käibemaksu ja erisoodustuste tulumaksu. 21.02.2003 ja 29.12.2005 revisjoniaktide võrdlemisel selgub, et täiendava käibemaksu määramise aluseks olevad asjaolud olid maksuhalduri poolt tuvastatud hiljemalt 21.02.
4. Juurde määratud käibemaksusummad on mõlemas revisjoniaktis samad.
5. Ka erisoodustuselt tulumaksu ja sotsiaalmaksu puhul ei tuvastanud maksuhaldur uusi asjaolusid pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist. Vastustaja tuvastas 21.02.2003 revisjoniaktis, et OÜ First Media on kasutanud 2001 ja 2002 aastatel taksoteenuseid vahetustega töötanud töötajate sõiduks töölt koju, administratsiooni sõitudeks ja muudeks sõitudeks. OÜ First Media töötajad on 2001.a kasutanud bowlingusaali Pirital, ruumide rendi eest on tasunud OÜ First Media. Samuti on 2001.a ja 2002.a soetatud töötajatele sportimiseks OÜ Gea Klubi klubikaarte. 29.12.2005 revisjoniaktis ei ole tuvastatud uusi asjaolusid nimetatud kulude kohta.
6. Väitega revisjoni tähtaja pikendamisest püüab vastustaja luua muljet, et aset leidis üks terviklik revisjon, mille aluseks oli üks ja sama revisjoniülesanne. Kaebaja leiab, et maksumenetluses lihtsalt ignoreeriti 21.02.2003 revisjoniakti. Sisuliselt viidi kaebaja suhtes kaks eraldi kontrolli- käibemaksu ja erisoodustuselt tulumaksu osas ning ettevõtte tulumaksu osas. Pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist jätkas maksuhaldur tulumaksu kohustuse täitmise kontrolli.
7. Nn “revisjoni” kestel on olnud perioode, kus kontrolli teostamine oli sisuliselt peatatud. Nimelt sai vastustaja Läti maksuhaldurilt 10.06.2003 ja 30.06.2003 vastused (15.05.2009 vastuse lisad 2728) 09.04.2003 taotlusele, seejuures teostati järgmine menetlustoiming kaebaja suhtes alles 2 18.12.2003 (vt. 15.05.
8. a vastuse lisa nr 29). Seega ei vasta tõele vastustaja väide, et põhjus, miks vaidlusaluse revisjon kestis nii kaua, seisnes selles vajaduses teha päringuid välisriiki, ning maksuhaldur ei venitanud revisjoni tahtlikult. Siinkohal peab kaebaja vajalikuks ka märkida, et teabe nõudmine välisriikidest oli selgelt asjatu, kuna maksuhalduri seisukohast ei olnud sellel maksustamisel mingit tähendust. Maksuhaldur lähtus üksnes asjaolust, et kaebaja ei ole teinud tehinguid OÜ-ga Artmiks ja OÜ-ga Aidempiff. Välisriikide äriühingutega tehingute teostamist maksuhaldur ei tõendanud. Kokkuvõtvalt oli maksuhalduril juba 2002 aastal olemas kogu teave, mida maksuotsuse koostamisel maksuhaldur kasutas.
9. Kaebaja leiab, et pärast 21.02.
10. a revisjoniakti koostamist jätkati ettevõtte tulumaksu tasumise kontrolli üksikjuhtumi kontrolli vormis. 15.05.2009 vastuse lisades nr 20-26 esitas vastustaja kohtule koopiad korraldustest, mis olid tehtud 2003 maikuus kolmandatele isikutele kirjaliku teabe saamiseks. Nagu tuleneb korralduste tekstist, oli kõnesolevad korraldused antud

§ 61

lg 1 alusel, mis kinnitab seda, et tegemist on mitte revisjoni raames tehtud toimingutega, vaid üksikjuhtumi kontrolli raames tõendite saamisele suunatud toimingutega. Vastustaja esitatud tõenditest tuleneb, et 2004 ei teostatud kaebaja suhtes ühtegi kontrolli toimingut. 12. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et ka 20.06.2005 korraldus nr 12-2.1/15148 (15.05.2009 vastuse lisa 32), millega pikendati revisjoni tähtaega ja ühtlasi nõuti kaebajalt kirjaliku teabe ja dokumentide esitamist, oli antud

§ 60lg 1 ja § 62 lg 1 ja 3 alusel üksikjuhtumi kontrolli raames.

Samal põhjusel ei kinnita revisjoni läbiviimist ka 15.05.

1. a vastuse lisad 35 ja
2. Pärast 20.06.2005 korralduse nr 12-2.1/15148 andmist oli järgmiseks kaebaja suhtes teostatud (vahetult enne 29.12.
3. a revisjoniakti koostamist) kontrollitoiminguks 14.11.2005 korralduse nr 122.1/27560 andmine (15.05.2009 vastuse lisa 38), millega kaebajalt nõuti kirjaliku teabe ja dokumentide esitamist

§ 60lg 1 ja § 62 lg 1 ja 3 p 2 alusel.

Vastustaja esitatud tõendite alusel saab järeldada, et pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist ei toimunud kaebaja suhtes revisjoni olemusele vastavat enamkoormavat kontrolli. Valdav enamus korraldustest ja infopäringutest oli tehtud kolmandatele isikutele ja need korraldused ei kohustanud kaebajat mitte millekski. Perioodil 21.02.2003-29.12.2005 ei toimunud kaebaja poolt vastustajale tööruumi või töökoha eraldamist, kontroll kestis 2 aastat ja 10 kuud, mis ei ole revisjoni puhul tavapärane ega mõistlik tähtaeg. Samuti ei eeldanud maksuhalduri poolt valitud kontrolli vorm järjepideva kaasaaitamiskohustuse täitmist kaebaja poolt, kuna kaebaja suhtes teostatud toimingute arv oli nimetatud perioodil minimaalne. Revisjon eristubki üksikjuhtumi kontrollist selle poolest, et revisjoni viiakse läbi niivõrd lühikese aja jooksul (2-4 kuud), et kaasaaitamiskohustuse järjepidev täitmine maksukohustuslase poolt ei muutu ülemääraselt koormavaks. Kaasaaitamiskohustuse järjepidev täitmine revisjoni eristusjoonena eeldab maksukohustuslase ja maksuhalduri pidevat kontakti kontrolli käigus. Viimane tähendab muuhulgas ka seda, et kontrolli teostatakse nii intensiivselt, et kontrolli igal ajahetkel arvestab maksukohustuslane sellega, et temal lasub kaasaaitamiskohustus. Nimetatu asjaolud osutavad sellele, et perioodil 21.02.2003-29.12.2005 leidis aset ettevõtte tulumaksu kohustuse kontroll üksikjuhtumi kontrolli vormis. 13. Kaebuse esitaja leiab ka, et vastustaja ei pikendanud revisjoni tähtaega nõuetekohaselt. PMTK 05.04.2004 korraldusega nr 12-8/60326 (15.05.2009 vastuse lisa 30) teavitati kaebajat sellest, et OÜ First Media revisjoni läbiviimine on planeeritud lõpetada 30.11.2004: et igal juhul teeb maksuhaldur hiljemalt nimetatud kuupäeval maksuotsuse. Kui maksukohustust muutuvaid asjaolusid ei tuvastatud, lubas maksuhaldur teha hiljemalt nimetatud kuupäeval kirjaliku teate

§ 81lg 4 alusel.

Nimetatud kuupäeval ei teinud maksuhaldur maksuotsust. Samuti ei teatanud maksuhaldur ka revisjoni lõpetamisest. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et enne 30.11.2004 ei ole vastustaja teinud korraldust revisjoni tähtaja pikendamise kohta. Vastavasisulist korraldust ei esitanud vastustaja ka kohtule. Revisjoni tähtaja pikendamisest sai kaebaja teada alles 20.06.2005 korraldusest nr 12-2.1/15148 (15.05.2009 vastuse lisa 32). Nimelt teatas maksuhaldur kaebajale, et 3 revisjoni lõpetamise uueks tähtajaks on 31.12.

1. Kaebaja leiab, et revisjoni tähtaja pikendamine peab toimuma enne tähtaja möödumist. Antud juhul teatas vastustaja tähtaja pikendamisest alles kuue kuu möödudes pärast 05.04.2004 korralduses nr 12-8/60326 nimetatud revisjoni lõpetamise tähtaja saabumist.
2. PMTK on esitanud 30.12.2005 korralduse nr 12-2.1/31562 (15.05.2009 vastuse lisa 40), mis tehti 29.12.2005 revisjoniakti nr 12-3/803 koostamisele järgneval päeval ja millega pikendati revisjoni tähtaega kuni 31.03.
3. Vastuseks kaebaja nõudekirjale teatas maksuhaldur 16.08.2006 kirjaga nr 12-8/24163-1 (15.05.2009 vastuse lisa 53), et maksuhaldur ei ole teinud täiendavaid toiminguid ega järelpärimisi OÜ First Media suhtes peale 29.12.2005 koostatud revisjoniakti nr 123/
4. Esitatud tõendist tuleneb, et alates 29.12.2005 revisjoniakti koostamisest kuni 28.07.2006 maksuotsuse tegemist ei toimunud kaebaja suhtes ühtegi kontrollitoimingut, mistõttu ei olnud revisjoni tähtaja pikendamine 30.12.2005 põhjendatud.
5. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri päringud välisriiki ei ole revisjoni toimingud. 15.05.2009 vastuse p-s 3 väitis vastustaja, et põhjus, miks revisjon nii kaua kestis on asjaolu, et tekkis vajadus teha päringuid ka välisriiki. Vastustaja esitas kohtule kokku viis koopiat infopäringutest välisriiki. Osa nendest päringutest olid tehtud Lätis registreeritud äriühingutele (15.05.2009 vastuse lisad 3, 11 ja 47) ja kujutavad endast tõendusteabe kogumisviisi, mis ei ole reguleeritud

7. ptk-s. Nimetatud päringute osas ei lasunud kaebajal kaasaaitamiskohustust. Teine osa infopäringutest oli tehtud Läti Maksuametile (vt 15.05.2009 vastuse lisad nr 17, 33). Teabenõuded Läti maksuhaldurile ei olnud seotud kaebaja juures läbiviidava revisjoniga. Sisuliselt palus Eesti maksuhaldur Läti maksuhalduril teostada kontrolli Läti residendist SIA Zemgales Media ja USA Delaware osariigis registreeritud Baltic Sea LTD suhtes. Lisaks on Läti maksuhaldurile tehtud infopäringute näol tegemist haldusesiseste dokumentidega, millega Eesti maksuhaldur palub Läti maksuhaldurilt abi tõendite kogumiseks rahvusvahelise ametiabi korras (

§ 51). Seega ei ole tegemist revisjoni raames kaebaja suhtes teostatud toiminguga.

Peale selle on tegemist asja lahendamisel tähendust mitteomavate dokumentidega.

1. 15.05.2009 vastuses võttis vastustaja omaks asjaolu, et revisjoni kestel on olnud mingi periood, kus revisjon oli sisuliselt peatunud seetõttu, et revident haigestus ning lahkus PMTK-st ning revisjoni võttis üle uus revident. Nagu nähtub vastustaja poolt esitatud tõendist, leidis kirjeldatud asjaolu aset 26.08.2005 ehk neli kuud enne 29.12.2005 revisjoniakti koostamist. Seega toimus revidendi asendamine juba siis, kui kõik maksu määramiseks tähtsust omavad asjaolud olid vastustaja poolt välja selgitatud. Vastustaja esitatud tõenditest ei tulene, et pärast revidendi asendamist ja kuni revisjoniakti koostamiseni teostas maksuhaldur kaebaja suhtes revisjoni toiminguid. Seega ei põhjustanud revidendi asendamine revisjoni pikendamise vajadust.
2. Kaebaja leiab, et maksuhalduril ei ole seadusest tulenevat alust konkreetse isiku maksukohustuse kontrollimise eesmärgil alustada revisjoni kolmanda isiku suhtes. Samuti on vale põhjendada revisjoni ebamõistlikku ajakulgu asjaoluga, et revideeritava maksukohustuse kontrollimiseks oli vaja ära oodata kolmanda isiku revisjoni tulemused. Kaebaja rõhutab, et sellisel juhul on tegemist erinevate revisjonidega ja revisjonile kulutatud aja mõistlikkust tuleb hinnata iga menetluse osas eraldi. Maksu määramise aegumise peatumine revisjoni ajaks on ette nähtud selleks, et maksumaksjal ei tekiks kiusatust hakata revisjoni käiku venitama – näiteks viivitama dokumentide ettenäitamisega.
3. Kaebaja leiab, et ka

§ 73

lg 3 kohaldamine ei anna alust lugeda intressi määramise aegumist peatatuks OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff revisjonide läbiviimise perioodiks. Nimetatud sätte kohaselt on revisjoni käigus lubatud välja selgitada ka muude isikute maksukohustustega seotud asjaolusid, kui revideeritav isik on kohustatud neile isikutele tehtavatelt väljamaksetelt maksu kinni pidama. OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff ei teinudki OÜ-le First Media väljamakseid, 4 millest oleksid nad kohustatud kinni pidama maksu. Seega ei olnud maksuhalduril alust laiendada OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff revisjone OÜ-ga First Media seotud asjaolude väljaselgitamisele. Seega on vastustaja argument, et OÜ First Media revisjoni pikkuse hindamisel peaks arvesse võtma ka OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff revisjonides tehtud toiminguid, on õiguslikult väär ega tugine faktilistele asjaoludele.

1. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et OÜ First Media revisjon oli tihedalt seotud OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff revisjonides jõutud järeldustega, ei vasta tõele. Käesolevale vastuväitele lisab kaebaja OÜ Artmiks revisjoni käiku kajastavaid dokumente, millistest tuleneb, et 02.09.2002 (s.o enne kaebaja revisjoni algatamist) tegi Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet OÜ-le Artmiks revisjonikorralduse nr 4.3-01.1/
2. 17.10.2002 esitati maksuhaldurile viimase poolt nõutud dokumendid, samuti andis revideerimisel seletusi OÜ Artmiks juhatuse liige Villu Ainsam. 19.11.2002 koostas maksuhaldur revisjoniakti nr 4.3-03/1803 OÜ-s Artmiks läbiviidud revisjoni kohta. Revisjoniakti kohaselt on OÜ Artmiks jätnud deklareerimata maksustava käibe 2000 aasta novembrikuu eest, samuti ei ole deklareerinud maksustavat käivet pärast 2002 jaanuarikuud. Samuti kuulus revisjoniakti kohaselt juurdemääramisele tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Kaebaja rõhutab, et 19.11.2002 revisjoniakti lisa 2 järgi hõlmas OÜ Artmiks revisjon nimetatud äriühingu tehinguid kolmandate isikutega, kusjuures need tehingud ei olnud käsitletud OÜ First Media revisjoni käigus ega olnud kajastatud 21.02.2003 ja 29.12.2005 revisjoniaktides. 29.11.2002 maksuotsusega nr 4.3-01.1/31045 määrati OÜ-le Artmiks täiendav maks 19.11.2002 revisjoniaktis kirjeldatud asjaoludel, kuid 23.01.2003 vaideotsusega nr 34 tunnistas maksuhaldur maksuotsuse kehtetuks. OÜ Artmiks revisjoni tulemustel ei ole OÜ-le Artmiks tehtud täiendavat maksuotsust ega määratud makse. Teadaolevalt lõppes tulemusteta ka OÜ Aidempiff revisjon, kuna nimetatud äriühingule ei ole maksuotsust tehtud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff revisjonides ei jõutud järeldustele, mis oleksid seotud OÜ First Media revisjoniga.
3. Kaebuse esitaja leiab ka, et intressinõue on ebaselge ja põhjendamata. Kaebaja märgib, et intressinõudes on toodud välja intressi arvestamise valem, nimetatud intressimäär ja arvestatud intresside koondsumma. Samuti on vastustaja viidanud intressinõude lisale, millest maksuhalduri arvates nähtub tasumisele kuuluva intressisumma kujunemine. Kontokaart on 36-leheline ja maksukohuslasele ei selgu sellest, kuidas on intressisummad kujunenud. Lisast nähtub intressivõlgnevuse saldo, kuid ei nähtu arvestuse käik. Samuti ei ole eristatud intressi kujunemine erinevate maksuliikide lõikes. Puuduvad andmed põhimaksu arvestamise kohta intresside katteks ning teostatud ümberkannete kohta. Eeltoodu tõttu rikub intressinõue

§ 46lõike 3 puntki 5.

21. Kaebuse esitaja leiab ka, et nõue on ebamõistlikult suur, kuna see ületab põhivõlasummat. Maksuhalduril peaks olema võimalus maksuintressi vähendada tulenevalt

§ 100lõikest 2.

Põhivõlasummat ületavat intressi peab kaebuse esitaja hea usu põhimõtte ja heade kommetega vastuolus olevaks. Kaebaja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

1. Veel leiab kaebuse esitaja, et revisjoni ajal intressi arvestanud maksuhaldur oli kreeditorina vastuvõtuviivituses ja leiab, et maksuintressi puhul on kohaldatavad viivisintressi arvestamise üldpõhimõtted.
2. Kaebuse esitaja palub vastustajal hüvitada talle ka kantud menetluskulud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Intressinõude aegumise osas leiab vastustaja seda, et kuna OÜ First Media ei ole tasunud maksuotsuses näidatud põhivõlga, siis kuulub kohaldamisele

§ 118

lg 2, mis sätestab, et tasumata või tasaarvestamata maksusummalt intressi arvestamise aegumisele kohaldatakse sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut.

§ 98

lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg tahtluse korral (maksuotsuses käsitletud) kuus aastat ning aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, 5 mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Vastavalt

§ 99

lg 1 p 3 peatub intressi arvestamise aegumine revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani. 24.

ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega. Maksuhaldur peab viima maksumenetluse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vaidlusalune revisjon on viidud läbi arvestades neid põhimõtteid. Üheks põhjuseks, miks vaidlusalune revisjon nii kaua kestis on ka asjaolu, et revisjon hõlmas mitut ettevõtet ja oli seetõttu mahukas ning tekkis vajadus teha päringuid ka välisriiki. Ei ole leidnud tõendust, et maksuhaldur oleks tahtlikult venitanud revisjoni. Pigem on maksuhaldur püüdnud välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, et koostada põhjalik õiguspärane maksuotsus. Eeltoodust johtuvalt on maksuhaldur käitunud kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega.

1. Maksukohustuslase esitatud andmete kohaselt on OÜ First Media telekanali reklaamiaja müümiseks omandanud õigused 2001 aastal OÜ-lt Artmiks AD ja aastal 2002 OÜ-lt Aidempiff (endise ärinimega OÜ Vip Media) ning on tasunud nende lepingute alusel esitatud arvete eest. Maksuhaldur leiab, et kuna tegemist on laialdase müügiõiguste üleandmise ahelaga, siis oli maksuhalduril kohustus uurida (alustada vajadusel revisjoni) esmalt ahela esimesi lülisid (müüjaid OÜ Artmiks AD ja OÜ Aidempiff) ning uurida, kust nemad on müügiõigused saanud (vajadusel alustada revisjoni ka nende äriühingute osas) ja kas neil oli õigus müügiõigusi edasi müüa ning seejuures alustada revisjoni alles teiste tehingute ahela lülide suhtes. Ahela esimeste lülide uurimisega samaaegselt on võimalik viia revisjon läbi ka teistes lülides (sealhulgas ka viimases – OÜ First Media ja ORT TEM tehingute osas), kuid viimase lüli revisjon ei saa lõppeda enne, kui revisjon on lõpetatud esimestes lülides, st müügiahela esimese lüli lõplik maksustamine on oluline viimase lüli maksustamisel. Seega on loogiline, et esimeste lülide revideerimine kestab lühemat aega ning viimase lüli revideerimine kestab pikemat aega (kuna ära peab ootama esimeste lülide revideerimise tulemused).
2. Intressinõude selguse osas viitab maksuhaldur

§ 115

lõikele 3 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 17.04.2000 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-9-00, mille p-s 2 on märgitud, et maksuhaldur peab haldusaktis, millega määratakse tasumisele kuuluv intressisumma, näitama tasumisele kuuluvate intresside summa ja intresside arvestamise metoodika. Vaidlustatavas intressinõudes on välja toodud nii intressimäär (lk 1), tasumisele kuuluv intressisumma (lk 1) kui tasumise tähtaeg (lk 2). Haldusakti kirjeldavas osas sisaldub valem, mille järgi intressi arvestamine toimub (lk 1). Intressinõude lahutamatuks lisaks ehk haldusakti osaks oleval maksukohustuslase kontokaardil kajastub maksuhalduri poolt peetud intressarvestus ajavahemikus 01.07.2002 05.11.2008. Kontokaardil on kajastatud järgmised andmed: 1) kohustuste tekkimise ja täitmise tähtpäevad; 2) kohustuste suurus ja täitmine nii põhi- kui intressikohustuse osas; 3) selgitused kohustuste tekkimise ja tasumise kohta. Selgitusi sisaldavates lahtrites on näidatud, milline intressisumma millise ajavahemiku eest milliselt põhivõla summalt on arvestatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et on arusaamatu, kuidas intressisumma on kujunenud. Intressi arvestuse esitamine erinevate maksuliikide osas ühel kontokaardil tuleneb

§ 119

lgst 2, mille alusel intressi ei arvestata tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Kuna intresside arvestamisel lähtutakse summeeritud arvestusest, esitatakse intressiarvestus kronoloogilises järjestuses kõikide maksuliikide lõikes koondina. Seega on intressinõude lisas märgitud andmete alusel arvestatud intressisummade õigsust võimalik kontrollida haldusaktis märgitud intressi määra ja arvestamise valemit kasutades. Samuti oli kaebaja ja maksuhalduri vahel sõlmitud e-teenuse kasutamise leping, millest tulenevalt on kaebajal võimalik saada pidevat ülevaadet maksukohustustest, samuti tutvuda 6 intressiarvestusega. Arusaamatuse korral oleks saanud kaebaja nõu küsida ka haldusakti koostanud maksuhaldurilt. Käesoleval juhul on haldusaktis selgelt ja üheselt mõistetavalt välja toodud maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda tema poolt tasumisele kuuluv tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummadelt arvestatud intress kogusummas 27 860 384 krooni. Eeltoodust tulenevalt on käesolev haldusakt motiveeritud, selge ja üheselt mõistetav ning seega kontrollitav. 27. Kaebaja on seisukohal, et intressinõue on ebamõistlikult suur. Vastustaja viitab sellele, et

§ 117lg 1 alusel on §-s 115 sätestatud intressi määr 0,06 protsenti päevas.

Seadus sätestab sellise intressimäära nii maksukohustuslasele kui ka maksuhaldurile. Eeltoodust tulenevalt on tegemist õiglase intressimääraga. Intressimäär 0,06% on püsinud muutumatuna alates 01.07.

1. Järelikult on nimetatud intressimäär stabiilne ja põhjendatud. Tuleb arvestada asjaoluga, et maksude tasumisega viivitanud isik säästab õigusvastaselt riigi arvelt ning tekitab kogu ühiskonnale kulusid. Kaebaja leiab et, intressinõue on ebamõistlikult suur, kuna intressivõlg ületab põhivõla. Toodud seisukoht on sisult väär ja eksitav. Intressimäär ei tohi olla selline, mis muudaks viivitamise õigeaegsest tasumisest kasulikumaks. Käesoleval juhul moodustasid kaebaja põhivõlad kokku 20 368 968 krooni. Antud olukorras on kahjustatud pooleks riik, ning kohustatud poolena kaebajal võis hoopis avaneda võimalus maksude viivitamise tasumise tulemusena saada tulu. Erinevalt tsiviilõiguses sätestatust ei ole maksuõiguses piiranguid intressisumma suurusel. Intressi arvestatakse maksuvõla tasumise või tasaarvestamise päevani, seega võib intressinõue ületada põhivõlga. Intresside tasumise kohustusest ei saa vabaneda isik, kes on hooletult suhtunud omakohustustesse deklaratsioonide täitmisel ja esitamisel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ja tõendatud ja tuleb osaliselt rahuldada. Vastavas proportsioonis tuleb vastustajalt mõista välja ka kaebuse esitaja menetluskulud. Kohtu põhjendused on järgmised.
3. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et maksusummad, mille osas vaidlusalune intressisumma määrati, on kaebuse esitaja poolt jäetud tasumata tahtlikult.
4. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas intressinõue on aegunud, kas intressinõue on piisavalt selge, kas maksuhalduril on võimalus intressinõuet kaalutlusõiguse alusel vähendada, kas selle õiguse puudumisel on maksukorralduse seadus põhiseadusevastane osas, milles see ei võimalda maksuhalduril otsustada intressinõude vähendamist. Samuti leiab kaebuse esitaja, et analoogselt tsiviilõigusele peaks lugema põhinõuet summaliselt ületavad intressi heade kommete vastaseks ja kohus peaks intressinõude tühistama vähemalt OÜ First Media põhimaksuvõlga ületavas osas.
5. Esiteks käsitleb kohus intressinõude aegumise küsimust. Siin on vaja määratleda, kas kaebuse esitaja suhtes teostatud revisjon, mis algas maksuhalduri käsitluse järgi 09.07.2002 (05.07.2002 korraldus II kd lk 37) ja lõppes maksuhalduri käsitluse järgi 28.07.2006 tehtud maksuotsuse kättetoimetamisega, kestis tegelikkuses eelmärgitud neli aastat ja ühe kuu või mitte. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et revisjoni ebamõistlikule pikkusele saanuks kaebuse esitaja tugineda üksnes maksuotsuse vaidlustamisel. Revisjoni kestus ei mõjutanud käesoleval juhul maksu määramise aegumistähtaega: ka juhul, kui aegumistähtaeg ei oleks revisjoni ajaks peatunud, oleks maksuotsuse 28.07.2006 siiski teha saanud, kuna kuueaastane tähtaeg ei olnud selleks ajaks (vähemalt enamuse maksuvõla osas) möödunud. Käesolevas asjas vaidluse all oleva intressinõude puhul aga see nii ei ole.
6. Käesolevas asjas on kaebuse esitaja asunud seisukohale, et tema suhtes toimetatud revisjon vältas ebamõistlikult kaua ning et maksuhaldur on aja hulka, mil intressi arvestamise aegumistähtaja kulg peatunud oli, arvestanud ka selliseid perioode, mil tegelikult revisjoni tunnustele vastavat kontrollitoiminguid läbi ei viidud. Seega on vaja analüüsida, kas 7 dokumenteeritud revisjoni kestuse ajal esines tegelikult perioode, mil revisjon oli tegelikult peatunud ning kas esines perioode, mil revisjoni üldse ei teostatud.
7. Esmalt analüüsib kohus ajavahemikku revisjoni alustamisest kuni 21.02.2003 revisjoniakti koostamiseni. Korraldus revisjoni alustamiseks on antud Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (edaspidi TJIMA) poolt 05.07.2002, kus määrati revisjoni alguseks 09.07.2002 kell 10 (II kd lk 37). Vastavalt nimetatud korraldusele viiakse revisjon läbi Tallinnas Pärnu mnt 139c, mis on kaebuse esitaja juriidiliseks aadressiks. Seega otsustati viia revisjon läbi kaebuse esitaja asukohas. Revisjoni alustamise korraldusega on aga TJIMA jätnud määramata revisjoni tähtaja. Korraldusega määratleti kontrollitavateks maksudeks käibe-, tulu- ja sotsiaalmaks ning kontrolliperioodiks 2000 juuli kuni 2002 aprill. 21.02.2003 revisjoniaktis (II kd lk 47 jj) on märgitud kontrolliperioodi lõpuks 2002 detsember. Nimetatud revisjoni akti esimesel lehel on märgitud: „revisjon algas 09.07.2002, kuid katkes seejärel, kuna juulis ei olnud kohal ei tegevjuhti ega juhatuse liikmeid (puhkusel). Revisjon jätkus 13.12.
8. Käesolev revisjoniakt on koostatud käibemaksu ja erisoodustuste tulu- ja sotsiaalmaksu osas. Tulumaksu osas revisjon jätkub.“ Revisjoniakt väljastati kaebuse esitajale 25.02.2003 kaaskirjaga (II kd lk 57), milles märgiti, et eriarvamuste esitamise tähtaeg on 06.03.
9. Kaebuse esitaja taotles 28.02.2009 kirjaga (II kd lk 58) eriarvamuse tähtaja pikendamist. TJIMA pikendas eriarvamuse esitamise tähtaega kuni 20.03.2003 (II kd lk 61). Kaebuse esitaja taotles veelkord revisjoni tähtaja pikendamist, kuid 26.03.2003 kirjaga (II kd lk 65) TJIMA sellest keeldus.
10. Asja materjalidest ei nähtu, et oleks tehtud mistahes kontrollitoiminguid enne 13.12.
11. Kaebaja on seisukohal, et dokumenteeritud revisjonist kestis OÜ First Media revisjon faktiliselt vaid 2,5 kuud perioodil 13.12.2002-21.02.2003 ja ülejäänud ajal teostas vastustaja kontrollitoiminguid üksikjuhtumi kontrolli vormis. Hinnates maksumenetluses tehtud toiminguid leiab kohus, et revisjoni alustati küll 09.07.2002, kuid esimene revisjoni tunnustele vastav toiming tehti 13.12.2002, kui maksuhaldur alustas reaalsete kontrollitoimingutega (mida samas vastustaja oma revisjonitoimingute kronoloogias - II kd lk 8 jj – sootuks maininud ei ole, kuid mida mõlemad pooled on möönnud ja mis nähtub ka 21.02.2003 revisjoniaktist; 05.01.2003 on võetud suulised seletused I. K.lt). Seega algas revisjon faktiliselt alles 13.12.
12. Ehkki revisjon algatati 05.07.2002, peatus see samas, kuna juba juulikuus oli äriühingu juhatus puhkusel ja revisjon jätkus 13.12.2002, mil tehtud esimene faktiline revisjonitoiming.
13. Haldusasjas nr 3-3-1-3-08 tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et juhul, kui esinevad asjaolud, mis tingivad revisjoni peatumise, ent maksuhaldur ei ole revisjoni peatumist korraldusega vormistanud, saab kohus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul revisjonitoiminguid ei tehtud, kusjuures revisjoni peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg. Kohus leiab, et käesolevas asjas on revisjon kestnud ebatavaliselt kaua ning sarnast revisjoni kestust on Riigikohus pidanud üldjuhul ebamõistlikuks. Samas on tõsi see, et ükski õigusnorm ei kehtesta revisjoni kestusele selgeid ajalisi piiranguid. Seetõttu leiab kohus, et perioodil 05.07.2002 kuni 12.12.2002 oli revisjon peatunud ning aegumistähtajad kulgesid sel ajal edasi.
14. Teiseks analüüsib kohus ajavahemikku peale 21.02.2003 revisjoniakti andmist kuni 28.07.2006 maksuotsuse kättetoimetamiseni. TJIMA on saatnud 10.04.2003 (poolteist kuud peale 21.02.2003 revisjoniakti koostamist) kaebaja esindajale kirja, et OÜ First Media revideerimine jätkub tulumaksu kinnipidamise ning sotsiaalmaksu arvestamise ja riigieelarvesse ülekandmise õigsuse osas. Maksuotsus revisjoniakti nr 4.3-03/327 (21.02.2003 revisjoniakt) kohta koostatakse pärast tulu- ja sotsiaalmaksu revideerimise lõppemist. Samas ei nähtu pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist, et oleks tehtud revisjoni intensiivsusega toiminguid. Kontrolli ei ole teostatud kaebuse esitaja juures. Vaid 18.12.2003 on viidud kaebuse esitaja asukohas Tallinnas Pärnu mnt 139c läbi intervjuu haldusdirektor A. K.ga. Maksuhaldur on teinud üsnagi hõredate vahedega järelpärimisi kolmandatele isikutele, nt Läti maksuametile ja Eesti pankadele. 8 Kohus leiab, et peale 21.02.2003 revisjoniakti andmist jätkus kaebaja suhtes teostatav kontroll mitte revisjonina, vaid üksikjuhtumis kontrolli vormis. Ka 18.12.2003 A. K.ga intervjuu läbiviimine ei anna põhjust lugeda teostatud kontrolli revisjoniks, kuna maksukohuslaselt saab suulist teavet nõuda ka üksikjuhtumi kontrolli raames (

§ 60lg 1 ja 4).

37.

§ 59

lg 2 alusel jaguneb maksukohustuslase kontroll üksikjuhtumi kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks.

§ 10

lõike 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Üksikjuhtumite läbiviimise korda reguleerivad

§-d 60-72 ning reeglid revisjoni läbiviimiseks on kehtestatud

§-des 73-

1. Analüüsides nimetatud kahe menetluse erisusi on hoomatav, et üksikjuhtumi kontroll on võrreldes revisjoniga maksukohustuslasele tunduvalt leebem ja vähem aeganõudev kontrollimenetlus. Seega peaks maksuhaldur eelkõige kaaluma, kas on aluseid viia kontroll läbi üksikjuhtumi kontrollina ja rakendama revisjonimenetlust vaid juhul, kui asjaolude kontroll väljub üksikjuhtumis kontrolli raamidest.
2. Võrreldes üksikjuhtumis kontrolliga on revisjonil maksukohuslasele nii positiivseid kui negatiivseid tagajärgi. Positiivseks asjaoluks on revisjoni puhul topeltkontrolli keeld (

§ 102lg 3; § 10 lg 3 ja Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-20-05).

Negatiivseks asjaoluks on aga intressi arvestamise aegumise peatumine revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani (

§ 99lg 1 p 3).

Seega ei ole sugugi ükskõik, millise kontrolli vormi maksuhaldur valib. Maksuhaldur peab tegema valiku lähtudes sellest, kui intensiivselt kontroll maksukohuslase ressursse koormab (milliseid toiminguid teha vaja on) ja sellest, millise aja jooksul eeldatavalt kontroll lõpule viiakse. 39. Riigikohus on 06.06.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-20-05 leidnud, et nimetused "üksikjuhtumi kontroll" ja "üldkontroll" (revisjon) võivad viia eksliku järelduseni, et neid kontrollimise vorme eristabki eeskätt kontrolli ulatus - see, kas tegemist on üksikjuhtumi- või üldkontrolliga. Selline järeldus poleks kooskõlas seadusega.

§ 73

lg-s 2 on sätestatud, et revisjon võib hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega. Seega võib revisjon hõlmata vaid ühe maksu üht maksustamisperioodi või isegi üksnes mõne asjaolu väljaselgitamist. Järelikult on üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni sisuline eristamine ainult kontrolli ulatuse alusel võimatu. Riigikohus rõhutas, et

-st tuleneb, et just revisjoni korral peab maksuhaldur järgima erilisi menetlusnõudeid. Revisjonist ja selle ulatusest tuleb maksukohustuslasele teatada ette (§ 75), revisjon viiakse läbi maksukohustuslase poolt revidendi kasutusse antud tööruumis või töökohas (§ 77); maksukohustuslasel on õigus taotleda revidendi taandamist (§ 78 lg 2); revisjoni lõpus toimub lõppvestlus (§ 80) ja pärast seda koostab revident revisjoniakti, millele maksukohustuslane võib lisada eriarvamuse (§ 81). Maksukohustuslast enamkoormava kontrolli puhul (tööruumi või töökoha eraldamine, kaasaaitamiskohustuse järjepidev pikaajaline täitmine, kontrollimise ajaline kestvus) peab maksuhaldur valima revisjonivormi. Seega sõltub revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega.

1. Kohus leiab, et kõrvutades maksuhalduri õigusi üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni korral tuleb tõdeda, et piir revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli vahel on õrn, seda enam, et halduskohtu praktikas on aktsepteeritud üksikjuhtumi kontrollina küllalt pika kontrolliperioodiga ja ka erinevat liiki maksude tasumise kontrollimist, kus ka maksukohuslane on pidanud maksuhaldurile selgitusi andma. Kohus leiab, et maksuhaldur on käesoleval juhul aga liiga kergekäeliselt ja alusetult defineerinud peale 21.02.2003 revisjoniakti koostamist toimunud kontrollitoiminguid revisjonina. Ükski teostatud kontrollitoimingutest ei oleks olnud välistatud ka üksikjuhtumi kontrolli raames. 9
2. Kohtu hinnangul tuleb eristada nimetatud kahte kontrollivormi kontrolli intensiivsuse ja ajalise piiratuse järgi. Eristamise kriteeriumiks on eelkõige see, kas tegemist on vähem- või enamkoormava kontrollimisega. Maksukohustuslast enamkoormava kontrolli tunnuseks pidas Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-20-05 eelkõige tööruumi või töökoha eraldamist, kaasaaitamiskohustuse järjepidevat pikaajalist täitmist ja kontrollimise ajalist kestvust. Peale 21.02.2003 revisjoniakti ei ole kontrollimenetluse läbiviimine toimunud maksukohustuslase poolt revidendi kasutusse antud tööruumis või töökohas. Samuti puuduvad andmed maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse järjepideva ning pikaajalise täitmise kohta. Üks intervjuu maksuhalduriga (18.12.2003) ei ole käsitletav kaasaaitamiskohustuse pikaajalise ja järjepideva täitmisena. Antud juhul sai kaebaja maksuhaldurilt perioodil 21.02.2003-29.12.2005 vaid üksikuid

§ 60

ja 61 alusel antud teabenõudeid, valdav osa toimingutest teostati aga kolmandate isikute suhtes. 42.

§ 77

lõike 1 kohaselt viiakse revisjon läbi üldisel tööajal või ettevõtte tööajal maksukohustuslase poolt revisjoni ajaks revidendi kasutusse antud tööruumis või töökohas.

§ 77

lõike 2 kohaselt kui maksukohustuslasel ei ole võimalik tööruumi või töökohta revidendi kasutusse anda, võib dokumente esitada ning asju ette näidata maksukohustuslase eluruumides või maksuhalduri ametiruumides. Ka Maksuhaldur on märkinud revisjoni alustamise korralduses, et revisjon viiakse läbi Pärnu mnt 139c (II kd lk 37). Kohus leiab, et revisjoni läbiviimine tähendabki eelduslikult seda, et revident läheb maksukohuslase juurde, talle eraldatakse töökoht ja maksukohuslase esindaja assisteerib ja abistab teda dokumentide kogumisel, annab pidevalt selgitusi. Arusaadavalt on selline tegevus maksukohuslasele koormav ja seetõttu (just menetluse intensiivsusest tulenevalt - maksukohustuslane on kohustatud tagama revidendile juurdepääsu revideeritava maksukohustusega seotud andmetele; esitama revidendile tutvumiseks asjasse puutuvaid dokumente ja asju ning vajaduse korral andma nende kohta selgitusi; võimaluse korral tagama revidendile revisjoni läbiviimiseks kohase tööruumi või töökoha, võtmata selle eest tasu; tutvustama revidendile raamatupidamissüsteemi ja raamatupidamisega seonduvaid infosüsteeme) tuleb revisjon viia läbi kontsentreeritult lühikese aja jooksul. On tõsi, et

ei sätesta ajalist piiri ei üksikjuhtumi kontrollile ega revisjonile. Samas

§ 75

lõike 3 kohaselt tuleb revisjon puhul teha teatavaks selle tähtaeg, mida üksikjuhtumi kontrolli puhul teha ei tule. Aktsepteeritav aeg revisjoni läbiviimiseks oleks mõnekuuline kuni ehk pooleaastane ajavahemik (sisuliselt see, mis toimus käesolevas maksuasjas 13.12.2002 kuni 21.02.2003). Kuna üksikjuhtumi kontroll ei eelda seda, et maksukohuslane peaks pidevalt oma tööajast maksuhaldurile informatsiooni jagama ja võimaldama maksuhalduril tegutseda tema ruumides, samas ka aegumistähtaeg intressiarvestusele ei peatu, siis ei koorma üksikjuhtumi kontrolli läbiviimise viibimine maksukohuslast kaugeltki sedavõrd, kui revisjoni liigne pikkus. 43. Asjaolu, et revisjoni toimumise ajal peatub intressi arvestamise aegumistähtaeg, on maksukohuslase suhtes koormav asjaolu. Käesoleval juhul, kui maksuhalduri seisukohalt kestis revisjon üle nelja aasta, tõi maksuhalduri valik viia kontroll läbi revisjonina kaebuse esitajale suure rahalise kohustuse. Selline valik ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud. Peale 21.02.2003 revisjoniakti oleks maksuhaldur pidanud tegema ilma viivituseta maksuotsuse nende asjaolude kohta, mis nimetatud revisjoniaktis tuvastati, ning jätkama tulumaksu arvestuse kontrolli üksikjuhtumi kontrolli raames. Isegi alustades revisjoni tunnustele vastavat kontrolli, aga jätkates seda nii, et kontroll sisuliselt enam revisjoni tunnustele ei vasta, ei saa sellega negatiivseid tagajärgi maksukohuslasele. Kohus leiab, et kui maksuhaldur alustas ekslikult revisjoni, kuid hiljem muutus kontrolli iseloom pigem üksikjuhtumi kontrollile vastavaks, siis peab maksuhalduril olema võimalus anda välja vastav haldusakt, millega ta loeb revisjoni (vajadusel tagasiulatuvalt) tegelikkuses üksikjuhtumi kontrolliks (seda eriti juhul, kui maksukohuslane seda taotleb). Sellisel juhul ei mõjuta kontroll intresside aegumist.

tõepoolest sellist võimalust ei sisalda, kuid kohus 10 leiab, et kontrolli iseloomu muutumise põhjendusega ja arvestades maksukohuslase huvisid peab olema võimalik vajadusel ühelt kontrolliliigilt teisele üle minna.

1. Üksikjuhtumi kontrolli teostamise aluseks on soov kontrollida, kas maksuhalduri mingi konkreetne kahtlus vastab tõele või mitte. Ka selle poolest vastab peale 21.02.2003 tulumaksu osas läbiviidud kontroll üksikjuhtumi kontrollile: maksuhaldur oli kahtlus konkreetsete äriühingutega tehtud tehingute eest väljamaksete tegemise osas. Kohus märgib siinkohal, et OÜ-ga Aidempiff (varasem nimi OÜ VIP Meedia) ja OÜ-ga Artmiks seonduvad tehinguskeemid olid maksuhaldurile laias laastus teada juba 21.02.2003 revisjoniakti koostamise ajal, kuna nendega seonduvaid asjaolusid on kajastatud 21.02.2003 revisjoniaktis. Mõlemas revisjoniaktis määras maksuhaldur kaebajale täiendava käibemaksu põhjusel, et kaebaja oli sõlminud oma tehingupartneritega fiktiivsed agendilepingud, ja nende lepingute alusel ei saanud OÜ Artmiks ja OÜ Aidempiff osutada OÜ-le First Media teenuseid. Samuti tuvastas maksuhaldur, et OÜ First Media poolt tehingupartneritega sõlmitud lepingud olid puudulikud, vastuolulised ja OÜ-le First Media põhjendamatult kahjulikud ning nende lepingute alusel toimunud tasumine oli tegelikult kasumi väljaviimine äriühingust. Mõlemas revisjoniaktis on kirjeldatud tehingute ahelad ja raha liikumise skeem. Samuti on mõlemas revisjoniaktis viidatud ka tõenditele (OÜ First Media juhtkonna ütlused, Eesti Televisiooni eksperthinnang agendilepingute kohta jne), millele maksuhaldur tugines täiendava käibemaksu määramisel. Seega kajastas maksuhaldur juba 21.02.2003 revisjoniaktis käibemaksu seisukohalt vajalikud faktilised asjaolud ja leidis, et OÜ First Media arvas sisendkäibemaksu maha alusetult. Siit edasi olnuks loogiline, et maksuhaldur oleks kontrollinud ka seda, kas nimetatud tehingute alusel on reaalselt tehtud väljamakseid, mis oleks siis automaatselt mõjutanud OÜ First Media tulumaksukohustust (kui juba oli leitud, et nimetatud tehingute alusel soetatud laubad ja teenused ei olnud OÜ First Media ettevõtluses vajalikud). Maksuhaldur tuvastas 21.02.2003 revisjoniaktis tehingute ahela ja ka asjaolu, et ahela teistes ja järgmistes lülides olnud äriühingutelt võeti sularaha välja. OÜ Artmiksi revisjon viidi läbi 2002 septembrist kuni novembrini, seega samuti enne 21.02.2003 revisjoniakti. Maksuhaldur oleks sealt edasi pidanud kohe uurima väljamaksete tegemist, kuid päringud pankadele on tehtud alles novembris
3. Kohus nõustub ka kaebuse esitajaga selles, et ka erisoodustuselt tulumaksu ja sotsiaalmaksu puhul ei tuvastanud maksuhaldur uusi asjaolusid pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist. Vastustaja tuvastas 21.02.2003 revisjoniaktis, et OÜ First Media on kasutanud 2001 ja 2002 aastatel taksoteenuseid vahetustega töötanud töötajate sõiduks töölt koju, administratsiooni sõitudeks ja muudeks sõitudeks. OÜ First Media töötajad on 2001.a kasutanud bowlingusaali Pirital, ruumide rendi eest on tasunud OÜ First Media. Samuti on 2001.a ja 2002.a soetatud töötajatele sportimiseks OÜ Gea Klubi klubikaarte. Nimetatud kulud maksustas vastustaja tulumaksu ja sotsiaalmaksuga. 29.12.2005 revisjoniaktis ei ole tuvastatud uusi asjaolusid nimetatud kulude kohta. Ka ei ole alust arvata, et pärast 21.02.2003 revisjoniakti koostamist tegeles vastustaja vastavate asjaolude täiendava kontrollimisega, kuna kulude tegemisega seotud asjaolud olid ühetähenduslikult välja selgitatud juba 21.02.
5. Kohus nõustub kaebuse esitaja etteheidetega revisjoni tähtaja pikendamise osas (otsuse p 13 ja 14), kuid kuna kohus tuvastas eelnevalt, et revisjoni tunnustele vastavat kontrolli peale 21.02.2003 ei toimunud, siis ei oma hetkel tähtsust, kuidas selle peale 21.02.2003 toimunud kontrolli tähtaja pikendamine käis, kuna see ei mõjuta intressinõude aegumistähtaja kulgu. Samal põhjusel puudub vajadus analüüsida poolte väiteid selles osas, kas OÜ First Media suhtes peale 21.02.2003 teostanud kontrollitoimingute ajaline kulg oli seotud OÜ Aidempiff ja OÜ Artmiks suhtes teostatud revisjonidega ega kaebuse esitaja väidet, et revisjoni ajal intressi arvestanud maksuhaldur oli kreeditorina vastuvõtuviivituses. Ka langes käesolevas asjas vajadus kontrollida seda, kas maksuhaldur saab

§ 100

lõikele 2 tuginedes vähendada kaalutlusõiguse alusel intressisummat 11 või alternatiivselt kas

on põhiseaduspärane osas, milles see ei võimalda langetada maksuhalduril kaalutlusõiguse alusel otsust intressisumma vähendamise kohta. 47. Intressinõude esitamise ajal kehtinud

§ 118

lg 2 kohaselt kohaldati tasumata maksusummalt intressi arvestamise aegumisele sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut. Teisisõnu tähendab see, et tasumata maksusummalt intresside arvestamise aegumisetähtaeg langeb kokku maksusumma määramise aegumistähtajaga.

§ 98

lg 1 teise lause kohaselt on maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral maksusumma aegumistähtajaks kuus aastat ning aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja jättis maksusummad, millelt maksuhaldur vaidlustatud intressinõudega intressi arvestanud on, tasumata tahtlikult ning kohaldub seega eelviidatud kuueaastane aegumistähtaeg. 48.

§ 99

lg 1 kohaselt peatub aegumistähtaeg alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani või kui revisjoni tulemusel ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, siis sellekohase kirjaliku teate kättetoimetamise päevani. Kohus asus eelpool seisukohale, et OÜ First Media suhtes alustati revisjoni 13.12.2002 ning revisjon lõppes revisjoniakti koostamisega 21.02.2003, väldates seega 70 päeva. Maksuotsust nimetatud revisjoni tulemuste põhjal mõistliku aja jooksul ei koostatud. Kohus leiab, et mõistlikuks ajaks maksuotsuse koostamiseks oleks olnud kaks kuud revisjoniakti tegemisest (üks kuu eriarvamuste esitamiseks – selleks tähtajaks oli 20.03.2003 – ja teine kuu eriarvamuste läbitöötamiseks ja nende ning revisjoniakti põhjal maksuotsuse tegemiseks ning maksukohuslasele kättetoimetamiseks. See kahekuune periood tuleb lisada revisjoni kestusele ning sel ajal oli intressi arvestamise aegumistähtaeg peatunud. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et aegumistähtaeg on peatunud 70 päeva pluss kahe kuu jooksul ning intressinõue aegunuks lugeda nende maksusummade osas, mille deklareerimise kohustus oli kaebuse esitajal 27. juunil 2002 või varem. 49. Viimaks annab kohus hinnangu ka intressinõude selgusele ja leiab, et kaebuse esitajale pidi intressi arvestamise metoodika arusaadav olema. Kohus möönab, et intressinõue koos sellele lisatud kontokardiga jääks ilma vastustaja täiendavate selgitusteta raskesti arusaadavaks, ent arvestades vastustaja kohtumenetluses esitatud kirjalikke selgitusi võib lugeda intressinõuet piisavalt selgeks ja seeläbi kooskõlas olevaks

§ 43

lõikega 3.

§ 115

lg 3 kohaselt tuleb intressinõudes näidata viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Riigikohtu halduskolleegium märkis 17.04.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-9-00 p-s 2, et maksuhaldur peab haldusaktis, millega määratakse tasumisele kuuluv intressisumma, näitama tasumisele kuuluvate intresside summa ja intresside arvestamise metoodika. Vaidlustatavas intressinõudes on välja toodud nii intressimäär (lk 1), tasumisele kuuluv intressisumma (lk 1) kui tasumise tähtaeg (lk 2). Haldusakti kirjeldavas osas sisaldub valem, mille järgi intressi arvestamine toimub (lk 1). Kontokaardil kajastub maksuhalduri poolt peetud intressarvestus ajavahemikus 01.07.2002 - 05.11.2008. Kontokaardil on kajastatud järgmised andmed: 1) kohustuste tekkimise ja täitmise tähtpäevad; 2) kohustuste suurus ja täitmine nii põhi- kui intressikohustuse osas; 3) selgitused kohustuste tekkimise ja tasumise kohta. Selgitusi sisaldavates lahtrites on näidatud, milline intressisumma millise ajavahemiku eest milliselt põhivõla summalt on arvestatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et on arusaamatu, kuidas intressisumma on kujunenud. Kehtiva

kohaselt lähtutakse intresside arvestamisel summeeritud arvestusest (

-s puudub nõue eristada intressi erinevatelt maksuliikidelt), mistõttu esitatakse intressiarvestus kronoloogilises järjestuses kõikide maksuliikide lõikes koondina. Seega on intressinõude lisas märgitud andmete alusel arvestatud intressisummade õigsust võimalik kontrollida haldusaktis märgitud intressi määra ja arvestamise valemit kasutades. 12 50. Samuti on kohtu hinnangul oluline see, et kaebaja ja maksuhalduri vahel on sõlmitud e-teenuse kasutamise leping, millest tulenevalt on kaebajal võimalik saada pidevat ülevaadet maksukohustustest, samuti tutvuda intressiarvestusega. Samuti oleks kaebuse esitaja saanud arusaamatuse korral nõu küsida ka haldusakti koostanud maksuhaldurilt. 51.

§ 115

lg 3 teise lause kohaselt kohaldatakse intressinõudele maksuotsuse kohta käivaid sätteid.

§ 95

lg-st 2 tulenevalt peab intressinõue vastama

§ 46

sätestatud nõuetele, ning sellest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv intressisumma määratud.

§ 46lg 3 p 5 kohaselt peab haldusaktis sisalduma nii õiguslik kui ka faktiline alus.

PMTK 05.11.2008 intressinõude nr 13-2.1/36169 esimesel leheküljel on toodud haldusakti andmise faktiline alus ja õiguslik alus. Intressinõude kohaselt tingis selle esitamise asjaolu, et maksukohustuslane jättis täitmata § 115 lg-s 1 sätestatud kohustuse arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Seega on kaebuse esitaja süüdistused alusetud. Käesoleval juhul on haldusaktis selgelt ja üheselt mõistetavalt välja toodud maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda tema poolt tasumisele kuuluv tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummadelt arvestatud intress kogusummas 27 860 384 krooni. Eeltoodust tulenevalt on käesolev haldusakt motiveeritud, selge ja üheselt mõistetav ning seega kontrollitav.

1. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse menetluskulude summas 202 516,70 krooni väljamõistmiseks. Menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 5000 krooni ja õigusabikuludest summas 197 516,70 krooni. Taotlusele on lisatud õigusabikulu arved ja maksekorraldused, millest nähtub, et kaebuse esitaja on taotluses märgitud õigusabikulud tasunud. Kaebuse esitaja kinnitas istungil, et on käibemaksukohuslane, taotlus on kirjalikult esitatud aga koos käibemaksuga, seetõttu on tegelikuks kantud õigusabikuluks summa ilma käibemaksuta: arved 04.12.2008 kuni 02.06.2009 summas 7580 + 27 245 + 3780 + 40 200 + 28 460 = 107 265 krooni (ilma 18%-lise käibemaksuta) ja 15.09.2009 arve summas 59 120 krooni (ilma 20%-lise käibemaksuta). Kokku on kaebuse esitaja kandnud seega õigusabikulusid kokku 166 385 krooni. Kohus leiab, et tegemist on küll mahuka ja ka menetluslikult keerulise haldusasjaga, ent kaebuse esitaja kantud õigusabikulud ei ole täies mahus põhjendatud. Kohus leiab, et täies mahus on põhjendatud õigusabikulud, mille kaebuse esitaja tegi peale menetluse uuendamist, st 02.06.2009 arve summas 28 460 krooni ja 15.09.2009 arve summas 59 120 krooni, kokku seega 87 580 krooni. Menetluse uuendamisele eelnenud õigusabikuludest (166 385 – 87 580 = 78 805) leiab kohus põhjendatud olevat 60%, kuna kohus ei lähtunud otsuse tegemisel ligi pooltest kaebuse esitaja poolt enne kohtu 30.04.2009 määrust esitatud argumentidest. Seega on enne menetluse uuendamist põhjendatud 78 805 x 0,6 = 47 283 krooni. Kokku olid seega asjas põhjendatud õigusabikulud 134 863 krooni. Kaebuse esitaja põhjendatud menetluskulud (koos riigilõivuga) on seega 139 863 krooni. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Vaidlustatud intressinõudes esitati kaebajale nõue tasuda intressi summas 27 860 384 krooni. Kohus rahuldas kaebuse ca 75% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas 139 863 x 0,75 = 104 897,25 krooni. Kadriann Ikkonen Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.03.2010 OTSUSE 13 RESOLUTSIOON
2. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse ning OÜ First Media apellatsioonkaebused osaliselt.
3. Tühistada Tallinna Halduskohtu
4. oktoobri
5. a otsus osas, millega tühistati Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
6. novembri
7. a intressinõue nr 13-2.1/36169 osaliselt ja mõisteti Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ First Media kasuks välja menetluskulud.
8. Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
9. novembri
10. a intressinõue nr 13-2.1/36169 osas, millega pannakse OÜ-le First Media kohustus tasuda intresse: 1) tasumata maksusummadelt, mille deklaratsioonide esitamise tähtpäev oli
11. juuni
12. a või varem ja 2) ajavahemikul
13. juulist kuni
14. oktoobrini
15. a tasutud maksusummadelt.
16. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ First Media kasuks välja menetluskulud summas 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni. 14