Mõista Tööinspektsioonilt T.K. kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (
lg 1) ja teha Tööinspektsioonile ettekirjutus T.K.le väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (HKMS § 26 lg 3). Kahe kuu palga osas kuulub otsus viivitamata täitmisele (HKMS § 99 lg 1 p 1) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 15. september 2009.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tööinspektsiooni peadirektori 20.04.2009 käskkirjaga nr 4-01/64 (edaspidi käskkiri, käskkiri nr 401/64, vaidlustatud käskkiri või vaidlustatud haldusakt) määrati Põhja inspektsiooni tööinspektor T.K.le avaliku teenistuse seaduse (edaspidi -
) § 84 p 2 ja 3 sätestatud distsiplinaarsüütegude eest – ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamise ja vääritu teo eest distsiplinaarkaristus vastavalt
Põhja inspektsiooni tööinspektori ametikohalt alates 21.04.2009
Käskkirja kohaselt tankis T.K. 26.03.2009 kell 17.24 Tallinnas Ahtri tn 6B asuvast Olerexi tanklast sõiduautosse registrinumbriga xxx xxx Tööinspektsioonile (edaspidi ka TI) kuuluva kütuse krediitkaardiga 19.88 liitrit bensiini 95 summas 254.62 krooni. Sõiduauto xxx xxx on kaebuse esitaja isiklik auto ega ole TI kasutuses. Tankimine on näidatud märtsikuu sõidulehel nr 03-23/37 TI poolt kasutusse antud ametiauto Škoda Fabia 214 MCS tankimisena. T.K. on TI-le tekitanud otsest kahju summas 254.62 krooni ja toime pannud teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. T.K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse tühistamisks, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamaksmise nõudes. Halduskohtu 10.06.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 20) ja 04.08.2009 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi aeg (tl 39). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja taotleb Tööinspektsiooni 20.aprilli 2009 käskkirja nr 4-01/64 „T.K.le distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamist, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, tööle ennistamist ja tasu väljamõistmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Käskkirjast nähtub, et kaebuse esitaja distsiplinaarsüüteod seisnesid selles, et kaebuse esitaja 26.03.2009 kell 17.24 tankis 19,88 liitrit bensiini 95, summas 254,62 krooni Tallinnas Ahtri 6B asuvast Olerexi tanklast isiklikusse sõiduautosse registrinumbriga xxx xxx Tööinspektsioonile kuuluva kütuse krediitkaardiga nr 7084271000249251, kuid tankimist näitas märtsikuu sõidulehel nr 03-23/37 TI poolt kasutusse antud ametiauto Škoda Fabia 214 MCS tankimisena. Vastustaja leiab, et selle teoga tekitas kaebuse esitaja otsest kahju summas 254,62 krooni ja pani toime teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Avaldaja leiab, et käskkiri on seadusevastane ja muuhulgas ei kajasta, milles seisnes kaebaja süüline käitumine varalise kahju tekitamisel. Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Pelgalt tankimine isiklikusse sõiduautosse ei tõenda süülist käitumist ja selle tagajärjel kahju tekkimist. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Samuti ei ole käskkirjas põhjendatud, miks loetakse kaebuse esitaja käitumine teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks, milliseid asjaolusid on arvestatud kõige rangema karistuse kohaldamisel ja miks ei arvestatud tema varasemat laitmatut töötamist. Distsiplinaarsüüteo asjaolude tuvastamisel tuleb hinnata kõiki süüteo asjaolusid kogumis. Käskkirjast pole arusaadav, miks jäeti distsiplinaarsüüteo tuvastamisel arvesse võtmata kõik muud vastustajale sündmuse suhtes teadaolevad asjaolud ning lähtuti üksnes tankla turvavideost. Sõltumata asjaolust, kas kaebuse esitaja tegevuses esines süüteokoosseisule vastav distsiplinaarsüütegu ning karistamise aluseks olev süü või mitte, on määratud karistus liiga karm ja ebaõiglane. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Avaldaja leiab, 3 et tema süü on tõendamata ja puudub distsiplinaarsüüteo koosseis. Vastustaja ei ole kaebuse esitaja vastutust määratlenud õigesti, mistõttu ei saa kaebuse esitajat süüdi tunnistada ja teda karistada. Distsiplinaarkaristuse määramine eeldab, et isiku tegu (tegevus või tegevusetus) on õigusvastane (isik, teeb seda, mis on õigusnormidega keelatud või jätab tegemata selle, milleks õigusnorm teda kohustab) ning isiku tegevuses esineb süü tahtluse või ettevaatamatuse vormis. Käskkirjast aga ei nähtu, millist õigusnormi on kaebuse esitaja poolt rikutud ja milline on temale omistatav süü vorm või kas üldse süü esineb. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on selles üksnes loetletud
lõikest 1 tulenevad teenistuja kohustused, kuid milliste nendest rikkumises ametnikku süüdistatakse ei selgu ning kuidas selle rikkumise tagajärjel tekkis otsene varaline kahju. Ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks pandava õigusvastase teo suhtes. Vastustaja on käskkirjas märkinud, et kaebuse esitaja poolt
p 2 ja 3 sätestatud distsiplinaarsüüteod on vastavalt
Vastustaja on meelevaldselt seadust tõlgendanud. Teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle pidi sisustama vastustaja distsiplinaarasja menetlemise käigus.
lg 2 sätestab: "Teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p 2) või vääritu teo (§ 84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust." Seega
p 1 järgi karistuse määramisel ametnikule, kellel kehtiv distsiplinaarkaristus puudub, omab tähtsust asjaolu, kas teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on käsitletavad jämeda rikkumisena või mitte. Kuid käesolevas distsiplinaarasjas ei ole vastustaja kaebuse esitajat karistanud teenistuskohustuste rikkumise eest
p 1 alusel ning seetõttu ei saa rääkida ka teenistuskohustuste jämedast rikkumisest
lg 2 mõistes.
§-dest 118 lg 2 ja 84 p 2 nende koostoimes tuleneb, et
regulatsiooni kohaselt mõeldakse usalduse kaotamise all ametiasutusele süülist varalise kahju tekitamist või niisuguse kahju tekkimise ohu süülist loomist. Käskkirjast ei selgu süüliselt kahju tekitamine, samuti ei ole põhjendatud, milles seisnes käesoleval juhul ametiasutuse või ametiisiku maine kahjustamine. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg 1 ja Riigikohtu praktika osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada ning distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebuse esitajale ei selgitatud asjaolusid, kui 13.04.2009 esitati küsimus 26.03.2009 toimunud bensiini tankimise kohta. 14.04.2009 kutsuti kaebuse esitaja direktori asetäitja kabinetti, kus kaebuse esitajale asjaolude selgitamise võimaluse andmise asemel teostati hoopis tema aadressil süüdistav rünnak koos ähvardustega töölt vabastamise korraldamisega, sest väidetavalt oli toime pandud raske distsiplinaarrikkumine. Võimalus esitada oma seisukohti praktiliselt puudus, õigem oleks öelda, et neid ei soovitudki. Aprilli alguses tööandjale esitatud sõidulehe nr 03-23/37 ja ostukaardiga teostatud ostude aruandest nähtus, et kütuse ülekulu ei ole saanud tekkida. 17.04.2009 olid kaebuse esitajal valmis kirjalikud selgitused, kuid V. Messer leidis, et neid ei ole vaja esitada. 20.04.2009 kutsuti kaebuse esitaja peadirektori juurde, kus tema selgitusi ei soovitud kuulata ega arutada. Peadirektor võttis siiski selgituse koos lisadega vastu, andes kaebuse esitajale allkirjastatud käskkirja ja tänades kaebuse esitajat hea töö eest. 4 Vastustaja poolt kasutada antud ametiauto ekspluatatsiooniliste hooldetööde, sh ka tankimise korraldamine ei ole kaebuse esitaja teadmisel reglementeeritud (ei mingit korraldust, eeskirja, juhist või korda ei ole kaebuse esitajale teavitatud). Sellistes tingimustes on töötatud ja seda etteheideteta. Vastustaja kui tööandja ei ole määranud töövahendi kasutamise korda ja muid tingimusi, milledest juhindumine on vajalik töötades tööandja töövahenditega. Käskkirjas märgitud väide, et märtsikuu sõiduleht kajastaks tankimist, ei vasta tegelikkusele. Sõiduleht nr 03-23/37 ei kajasta tankimisi. Eksitav on vastustaja väide, et Põhja Inspektsiooni juhataja V. Messer avastas põhjendamatult suure bensiinikulu ametiauto kasutamisel ametisõitudeks. Selleks, et vastustaja saaks vastavat hinnangut anda, puudub teostatud analüüs. Üksnes faktist, et 19,88 liitrit bensiini on tangitud kaebuse esitaja isiklikku sõidukisse, ei piisa hindamaks kütusekulu põhjendatust. Olemasolevatest ja vastustajale teadaolevatest dokumentidest nähtub, et kaebuse esitaja poolt märtsikuus läbitud kilometraaž ja selleks kulutatud kütus (koos jäägiga, mis on antud üle teisele tööinspektorile, kes sama sõiduautot Škoda Fabia 214 MCS kasutab) on vastavuses sõiduanalüüsil saadud andmete ja tehniliselt reaalse ootusega. Kui läbitud maa ja selleks kulunud kütus on vastavuses ja see kütus on soetatud vastustaja ostukaardiga, siis pidi ju kogus 19,88 liitrit (mis tegelikult tangiti kaebuse esitaja sõiduautosse), kuidagi saama ametiautosse. Vastustajat ei ole tegelikkuses üldse huvitanud, kas võib olla tõenäoline, et kaebuse esitaja ei ole kahju tekitanud. Tegelikkusele ei vasta ka vastustaja väide, et kaebuse esitaja ei suutnud välja tuua ühtegi korda, millal ta oleks ametiautosse lisanud väljaspool ostukulusid kütust. 14.04.2009 selgituste käigus teatas kaebuse esitaja põhjustest ametiauto tankimisel märtsikuu alguses oma kuludega ostetud kütusega, sama on ta ka kinnitatud 17.04.2009 kirjalikus seletuses Tööinspektsiooni peadirektorile. TÖÖINSPEKTSIOONI (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastutaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu.
järgi on distsiplinaarsüüteoks nii ametiasutusele süüline varaline kahju tekitamine (p 2) ning ka vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust (p 3).
lg 1 järgi peab ametnik lähtuma teenistuskohustuste täitmisel avaliku teenistuse eetikakoodeksist, mis sätestab muuhulgas, et ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult (p 14) ning avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus (p 16). TI peadirektori poolt kinnitatud tööinspektori ametijuhendist tulenevalt on ametnik vastutav avalikus teenistuse seadusest tulenevate teenistuskohustuste täitmise eest, esitatud andmete õigsuse eest, TI hea maine hoidmise eest ning teenistuse tõttu temale usaldatud vara heaperemeheliku kasutamise eest. TI personalistrateegia (kinnitatud 30.05.2007 käskkirjaga nr 23) järgi on organisatsiooni väärtuseks teenistujad, kes peavad olema eetilised (aus, õiglane, usaldusväärne, austab avaliku teenistuse eetilisi väärtusi, austab õigusriigi ning isikute põhiõiguste ja vabaduste põhimõtteid). Isiklikku autosse tankimine vastustajale kuuluva krediitkaardiga on süütegu ja tõendatud turvavideoga. Oma seletuses Põhja inspektsiooni juhatajale T.K. kinnitas, et tangitud auto on TI-le kuuluv auto. Seega esitas avaldaja oma seletuses valeandmeid ning üritas oma tegevust varjata. Kaebaja sellist käitumist saab vaadelda süüteona. Vestluses kaebuse esitajaga toimunu üle ning peale turvavideo nägemist võttis T.K. omaks, et tankis kütust oma autosse, tuues põhjenduseks 5 „kulude ühtlustamise" kuna oli vajadus lisada oma kanistrist kütus. Analüüsides ja hinnates sõiduauto 214 MCS tankimist ja kasutamist märtsi kuus, puudus T.K. poolt kohtule esitatud avalduses viidatud päeval vajadus lisada autosse kütust, kuna kütus oli otsa saamas. TI-ga toimunud vestlusel ei osanud kaebaja tuua välja konkreetset kuupäeva, millal ja kui palju ta oma kanistrist kütust autosse valas. Samuti ei suutnud kaebaja selgitada, kuidas sattus TI autosse T.K. kütusekanister koos isikliku kütusega, millest ta autosse olevat kütust juurde valanud. Kuna sõidukit hoitakse Sotsiaalministeeriumi juures olevas videovalvega autoparklas, siis turvalintidelt ei nähtunud, et T.K. oleks autosse viinud ja sealt ära võtnud kütusekanistrit (vähemalt 20 liitrit). Samuti ei ole kütusekanistrit Tööinspektsiooni sõidukis näinud sõiduki teine kasutaja tööinspektor I. Põder. Arvestades tavaparast hoolduse määra, peab tööinspektor veenduma, et hommikul sõitu alustades on tal kütuse paagis piisavalt kütust ning vajadusel tankima tanklast kütust juurde. Vestlusel kaebuse esitajaga jäid selgusetuks, mis olid need asjaolud, miks ei olnud võimalik teha korrapärast tankimist ning pidi hakkama oma kanistrist kütust juurde valama. Analüüsides TI sõiduautode kütusekulu 2005, 2006 ja 2008 II poolaastat nähtub, et sõiduauto 214 MCS kütusekulu oli 2008 II poolaastal TI sõidukitest kõige suurem ning erines väga oluliselt teistest sama mudeli sõidukite omast, samas kui 2005 ja 2006 aastal oli nimetatud auto kütusekulu samade autodega võrreldav. Tööinspektor T.K. kinnitas vestlusel, et on „kulude ühtlustamist" teinud ka varem. Arvestades, et kaebaja poolt antud selgitused olid ebapiisavad, tõendamata ja pigem otsitud ning, et tegelikult kütuse lisamise vajadus puudus, saab asuda seisukohale, et mingit kütuse lisamist ei ole toimunud ning 26.03.2009 toimunud isikliku autosse tankimine oli kaebuse esitaja poolt teadlik ja tahtlik tegu oma isikliku kasu saamise eesmargil tekitades kahju tööandjale (Tööinspektsioonile). Väär on ka väide, et avaldajal puudus võimalus esitada omapoolseid seisukohti ja teda ei kuulatud ära. 13.04.2009 palus Põhja Inspektsiooni juhataja selgitust 23.03.2009 toimunud tankimise kohta. Väär on, et T.K. ei saanud aru, miks selgitust on kirjalikult palutud. 23.03.2009 tema poolt antud kirjaliku seletuse tsitaadist „Kahtlustused „kuhu paaki see bensiin pandi", on ilmekad," saab järeldada, et T.K. oli teadlik, miks seletuskirja sooviti ning sellise seletuskirja küsimisel oleks pidanud ta saama aru probleemi olemusest. Samuti esitas kaebaja 14.04.2009 toimunud vestluse käigus selgitusi, mis olid samad tema poolt 20.04.2009 esitatud kirjalike selgitustega. Vastustaja leiab, et käskkirjas on piisavalt põhjendatud kaebaja süütegu - sõiduautosse registreerimisnumbriga 100 M1O tankimine TI-le kuuluva kütuse krediitkaardiga. Kaebaja väide, et käskkirjast jääb arusaamatuks, millise teoga pandi toime süütegu, on paljasõnaline. TI peab oma tegevuses arvestama, et ametiasutuse tegevus s.h kogu organisatsiooni liikmete tegevus on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all ning järelevalvega tegelevatele ametnikele on ühiskond seadnud kõrgendatud nõudmised eetilisusele. Samuti on pälvinud ühiskonna tähelepanu just ametnike poolt krediitkaartide mittesihipärane kasutamine.
lg 2 järgi võib vabastada isiku usalduse kaotamise (
p 2) või vääritu teo eest (
T.K. vabastamise aluseks on nii usalduse kaotus tulenevalt tema poolt tekitatud majanduslikust kahjust kui ka vääritu tegu, mis ei vasta ametnikule esitatavatele eetilistele nõuetele (varaga mitte heaperemehelik ümberkäimine, oma tegevuse varjamine, ebaõigete andmete esitamine). Kaebuse esitaja on eksinud Avaliku teenistuse eetikakoodeksi, tööinspektori ametijuhendi ja TI personalistrateegia vastu. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 6 Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega karistati kaebuse esitajat
punktides 2 ja 3 sätestatud distsiplinaarsüütegude eest teenistusest vabastamisega alates 21. aprillist 2009 vastavalt
Kaebuse esitaja arvates distsiplinaarsüüteo koosseis puudub ning käskkiri on seadusevastane. Olenemata distsiplinaarsüüteo olemasolust või selle puudumisest peab avaldaja kõige rangemat karistust ka ebaõiglaseks.
järgi on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1); ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine (p 2) ja vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust (p 3). Vaidlustatud käskkirja kohaselt on kaebuse esitaja toime pannud punktides 2 ja 3 nimetatud süüteod ja talle on süütegude kogumi eest määratud kõige rangem
T.K.
p-dele 2 ja 3 vastav distsiplinaarsüütegu seisnes vaidlustatud käskkirja nr 4-01/64 kohaselt selles, et 26.03.2009 kell 17.24 tankis kaebuse esitaja Tööinspektsiooni krediitkaardiga Tallinnas Ahtri 6B asuvast Olerexi tanklast oma isiklikku sõiduautosse 19,88 liitrit bensiini summas 254 krooni ja 62 senti ja näitas tankimist märtsikuu sõidulehel tema kasutusse antud ametiauto Škoda Fabia 214 MCS tankimisena (tl 8). Selles menetlusosaliste vahel ka vaidlust ei ole, kuid kaebuse esitaja põhjendas tankimist sellega, et oli 09.03.2009 sõiduki hooldamise käigus valanud ametiautosse kanistritäie oma bensiini. Vastustaja omakorda selgitas kohtuistungil, et sisuliselt oli tegemist vargusega ning kõige olulisem distsiplinaarkaristuse määramise juures oligi inspektsiooni krediitkaardiga oma sõidukisse tankimise fakt ja kui varasemalt oma kanistrist ametiauto tankimine oleks tegelikkuses aset leidnud (vastustaja kahtleb selles), oleks distsiplinaarmenetluse tulemus olnud vastustaja poolt vaadatuna sama. Vaidlustatud haldusaktist nähtub siiski, et vähemalt kaudselt on seostatud distsiplinaarkaristuse määramist ka ametiauto põhjendamatult suure bensiinikuluga 2009. aasta märtsis ja sellega, et T.K. ei võtnud oma isiklikku autosse tankimist koheselt omaks. Olenemata sellest, millega ja kuivõrd distsiplinaarkaristuse määramist täpselt seostati, eeldab selle kvalifitseerimine
p 2 (ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine) järgi kahju tekkimise tõendamist. Kaebuse esitaja etteheiteid vastustajale seoses ametniku ärakuulamisõiguse väidetava eiramisega ei saa pidada põhjendatuks. Ka kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja kirjalikud selgitused võeti koos lisadega peadirektori poolt siiski vastu. Kas ja kuivõrd neid hiljem arvestati, on iseküsimus, kuid sellest ei saa järeldada, et arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei oleks võimalust antud ja et kaebuse esitaja ärakuulamise vajadust kui printsiipi oleks üldse eiratud. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kütuse limiite ei ole avaldaja ületanud (kohtuistungi protokoll, tl 57). Kaebuse esitaja ei nõustunud aga vastustaja väitega märtsikuu põhjendamatult suurest kütusekulust, mis oli ilma klaasipesuvedelikuta 912 krooni ja 40 senti (tl 15). Avaldaja viitas vastustaja poolt esitatud ja ametiauto 214 MCS kasutamist ning tankimist puudutavale lisale (tl 35), mille kohaselt läbis T.K. märtsis 618 kilomeetrit. Kaebuse esitaja pidas kütusele kulutatud summat sellise läbisõidu kohta tavaliseks. Samuti viitas kaebuse esitaja vastuolule, mille kohaselt osteti ametiautole märtsis kütust kokku 1 891 krooni ja 21 sendi eest (tl 31) ja kui tema kulutas ilma klaasipesuvedelikku arvestamata veidi üle 900 krooni, siis olid teise kasutaja poolt kütuse ostmiseks tehtud kulutused võrreldava kilometraaži läbimisel isegi suuremad (kohtuistungi protokoll, tl 59). Vastustaja ei ole seda otseselt ümber lükanud. Samas ei oleks see antud juhul ka enam olemusliku 7 tähendusega. Pigem taandub küsimus sellele, et distsiplinaarsüütegu süülise kahju tekitamisena kvalifitseerides peab olema kahju tõendatud. Tankimine selleks mitteettenähtud kohta (teine sõiduk, kanister vms) võib olla olenevalt vastavate eeskirjade detailsuse tasemest suuremal või väiksemal määral taunitav, kuid olukorras kus limiite ei ole ületatud ja kus ametiauto teise kasutaja poolt on tehtud läbitud kilometraaži kohta võrreldavaid kulutusi, ei saa kaebuse esitaja väidet oma kütuse varasemast ametisõidukisse valamisest automaatselt kõrvale jätta. Sel juhul võib olla küll tegemist üleastumisega või ka distsiplinaarsüüteoga, kuid mitte 254 krooni ja 62 sendi suuruse otsese kahju tekitamisega. Seoses oma sõidukisse tankimisega ei saa välistada teatavate käskkirjade ja juhendmaterjalide nõuete eiramist, kuid see on teine küsimus ja sellisel juhul võib olla tegemist olukorraga, kus kõige rangema distsiplinaarkaristuse valik oleks liialdatud. Distsiplinaarkaristuse määramiseks süülise kahju tekitamise eest peab olema tõendatud kahju tekkimine, T.K. süü ning põhjuslik seos kaebuse esitaja süülise tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Seega ei saa rääkida ka süüst ning põhjuslikest seostest. Seega oli karistamine
Kohtuistungil asus vastustaja seisukohale, et ootamatute olukordade puhul, kus oleks olnud vaja tankida selleks mitteettenähtud viisil, oleks kaebuse esitaja pidanuks tööandjat teavitama ning kõiki selliseid olukordi on alati juhtumipõhiselt lahendatud. Siinkohal saab nõustuda vastustajaga, kuid sellel ei ole asja lahendamisel enam sisulist tähtsust, sest käskkirjas ei ole kaebuse esitajale tööandja teavitamata jätmist ette heidetud. Kohus peab T.K.le süüks arvatud tegudele hinnangut andes lähtuma eelkõige vaidlustatud käskkirjas toodud asjaoludest. Vastustaja on hinnanud tööandja krediitkaardiga oma isiklikku sõiduautosse tankimist ka vääritu teona ja kvalifitseerinud selle
Vaidlustatud käskkirjas on vähemalt osaliselt heidetud kaebuse esitajale ette ka isiklikku sõidukisse tankimise omaks võtmata jätmist 13.04.2009 seletuse andmisel. Kohtu arvates ei saa pidada distsiplinaarmenetluse käigus antud vastuolulisi või ebaõigeid selgitusi
See oleks vastuolus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 7 lõikega 1, mille kohaselt süüteo kohta seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Käskkirjast võib järeldada, et avaldaja poolt toime pandud tegu peeti üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus olevaks ning ka ametnikku ennast ja ametiasutust diskrediteerivaks. Võrreldes vaidlustatud käskkirjaga on vastustaja seda mõnevõrra täpsemalt põhjendanud oma kohtukõne teesides (tl 54). Selles osas on aga tegemist kaalutlusvigadega. Seonduvalt diskrediteerimisega on Riigikohtu 25.11.2003 lahendis 3-3-1-70-03 selgitatud, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja võib sellisena mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks
Täiendavalt on selgitatud, et diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut (p 15). Käesoleva vaidluse puhul ei nähtu haldusasja materjalist, et ametniku või ametiasutuse maine oleks oluliselt kahjustunud. Sel põhjusel ei ole õiguspärane ka kaebuse esitajate karistamine
Arvestades asjaolu, et distsiplinaarkaristus on määratud kaebuse esitajale
punktides 2-3 loetletud rikkumiste kogumi eest tõusetub küsimus kaebuse esitajale määratud karistuse proportsionaalsusest ja seda olenemata sellest kuidas hinnata teo vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Riigikohus leidis 30.04.2009 otsuses nr 3-3-1-10-09 (p 9), et juba ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada määratud 8 distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, võib kaalumisotsus karistuse määramiseks olla õigusvastane. Kohus on eespool jõudnud järeldusele, et
p-s 2 ettenähtud süüline varalise kahju tekitamine on tõendamata, et ebaõigeid või ebaõigetena tõlgendatavate selgituste andmist distsiplinaarmenetluses ei saa pidada
p-s 3 sätestatud väärituks teoks ja et tõendamata on ka eelnimetatud paragrahvi ja punkti kohaselt etteheidetav diskrediteerimine. Sellises olukorras ei saa kõige rangema distsiplinaarkaristuse valikut enam põhjendatuks pidada. Vastustaja on teinud distsiplinaarkaristust määrates olulisi kaalutlusvigu ja sel põhjusel tuleb distsiplinaarkaristus tühistada, käskkiri nr 4-01/64 T.K. teenistusest vabastamise kohta seadusevastaseks tunnistada, kaebuse esitaja teenistusse ennistada ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastav tasu välja mõista. HKMS § 99 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt täidetakse otsus ametniku teenistusse ennistamise ja vähemalt kahe kuu palga väljamõistmise kohta viivitamatult. Tulenevalt HKMS § 26 lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused Tööinspektsiooni teha, sest terviklikke andmeid kaebuse esitaja palga kohta haldusasja materjalide hulgas ei sisaldu. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks täiendavate andmete küsimist ja nõuaks suurt ajakulu. Tasu tuleb kindlaks määrata ajavahemiku eest 21.04.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni, so15.09.2009, võttes aluseks kaebuse esitaja varasema palga ja lähtudes tasustamise üldistest tingimustest.
lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kaebuse esitajal menetluskulude hüvitamise taotlust kohtuistungil esitada ei olnud. Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.