) alusel perioodil 06.12.2004-14.12.2004.a (8 päeva) arestimajas vahi all viibitud aja eest ning lisas Tallinna Linnakohtu 08.09.2003.aasta kohtuotsused (väärteoasi 4-1357/2003, 4-1648/2003, 41673/2003) ning Tallinna Linnakohtu 20.10.2003.aasta kohtuotsused (väärteoasi 4-1960/03, 4-1716/03, 4-1733/03). Pöördumises taotles ta ennistada tähtaeg kompensatsiooni saamise avalduse esitamiseks. (t.l. 4-5) Rahandusministeeriumi 29.01.2010.a kirja nr 4-4/14237 kohaselt Rahandusministeerium tagastas 28.10.2009.aasta kirjaga nr 4-4/14237 A.Sinetski poolt esitatud kohtuotsused ja palus A.Sinetski’l esitada hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olev otsus või määrus, kuna A.Sinetski poolt esitatud eelnimetatud kohtuotsused ei olnud aluseks hüvitise taotlemisel. (t.l. 6) 17.11.2009.a esitas A.Sinetski Rahandusministeeriumile avalduse, millele lisas Tallinna Linnakohtu 14.12.2004.a määruse. Tallinna Linnakohtu 14.12.2004.a määrusega vabastati A.Sinetski arestimajast. Tallinna Linnakohus leidis, et tuleb peatada vaidlustatud 29.11.2004.a kohtumääruse toime sundtoomisest aresti kandmisele, kuna ei ole võimalik võtta ühest seisukohta A.Sinetski avalduses lugeda mõistetud arestid kantuks ja täitmisele pööramine aegunuks või ei. Rahandusministeerium esitas oma 20.11.2009.aasta kirjaga nr 44/14237 järelpärimise Harju Maakohtule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud päevade arvu kindlaksmääramiseks. Harju Maakohus esitas 20.01.2010.a kirjaga nr 14237 seisukoha Rahandusministeeriumile, millega jäeti hüvitise taotluse esitamise tähtaeg ennistamata, kuna puudusid selleks mõjuvad põhjused. Lähtudes eeltoodust jättis Rahandusministeerium 29.01.2010.a ja 01.02.2010.a kirjadega A.Sinetski avalduse kahju hüvitamiseks läbi vaatamata. (t.l. 6-7 ja 8) 05.02.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava Aleksandr Sinetski kaebus (avaldus) Rahandusministeeriumi tegevusetuse peale tema tähtaja ennistamise taotluse menetlemisel (otsuse mittetegemine). Kaebuse lisadest on näha, et A.Sinetski esitas 27.10.2009.a Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tulenevalt (
) § 4 lõikest 2. Avaldus oli esitatud
Kaebaja märgib, et selle asemel, et teha otsus tema kahju hüvitamise avalduse esitamise tähtaja ennistamise kohta, edastas Rahandusministeerium tema avalduse Harju maakohtule. Lähtudes Harju Maakohtu 20.01.2010.a vastusest jättis Rahandusministeerium tema kahju hüvitamise avalduse läbi vaatamata, kuigi haldusmenetluse seaduse § 34 kohaselt menetlusosalise taotlusel pidi Rahandusministeerium tegema otsuse menetlustähtaja ennistamise või mitteennistamise kohta. Lähtuvalt eeltoodust palub A.Sinetski tuvastada Rahandusministeeriumi toimingu (tegevusetus) – taotluses ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg seoses riigi poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes otsuse mittetegemine – õigusvastasus. 28.04.2010.a kohtumäärusega määras kohus haldusasja 3-10-539 raames menetleda A.Sinetski kaebust Rahandusministeeriumi toimingu (tegevusetus) – taotluse osas ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg seoses riigi poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes otsuse mittetegemine – õigusvastasuse tuvastamise nõudes. (t.l. 21) VASTUSTAJA VASTUVÄITED Rahandusministeerium leiab, et A.Sinetski kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist ja sellekohaste nõuete esitamist reguleerib
. Selle seaduse § 2 lg 1 näeb ette, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt vabastamise otsuse tegemise päevast.
lg 2 sätestab, et hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast. Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. 2 Kaebaja esitas 27.10.2009 Rahandusministeeriumile avalduse hüvitise saamiseks, millele oli lisatud kuus Tallinna Linnakohtu
lg 1 kohaselt samuti aluseks hüvitise taotlemisel, kuna nimetatud määrusega kaebajat õigeks ei mõistetud. Kuna kaebaja poolt esitatud dokumentide põhjal ei olnud võimalik üheselt kindlaks teha, kas tal on õigus hüvitisele või mitte, siis tegi Rahandusministeerium 20.11.2009 järelepärimise Harju Maakohtule, milles palus esitada
lg 2 ette nähtud määruse, kus oleks ära näidatud kas kaebajal on õigus hüvitisele ja kui on, siis mitme päeva eest. Harju Maakohus määrust ei teinud, vaid edastas 26.01.2010 Rahandusministeeriumile koopiad kaebajale saadetud kirjadest. Nimetatud kirjade kohaselt jäeti ennistamata hüvitise taotluse esitamise tähtaeg kuna selleks puudusid mõjuvad põhjused. Lähtudes eeltoodust saatis Rahandusministeerium 29.01.2010 kaebajale kirja, milles teatas, et tema avaldus jäetakse läbi vaatamata. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võimisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Tulenevalt vabariigi valitsuse seaduses sätestatust puudub Rahandusministeeriumil õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetluse üle. Vastustaja viitab Riigikohtu üldkogu 01.02.2008 otsuse nr 3-3-1-15-07 punktile 35, kus Riigikohtu üldkogu on asunud alljärgnevale seisukohale: „ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust (
Otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise 3 määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast (
lg 1).“ Vastustaja peab seega kontrollima, kas õigeksmõistev kohtuotsus on jõustunud, kas otsuses on märgitud päevade arv, mil avaldaja viibis alusetult vahi all, või on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Üldkogu on asunud seisukohale (otsuse p 38), et ainus sobiv menetlusdokument päevade arvu kindlaksmääramisel on määrus (juhul kui õigeksmõistvas kohtuotsuses ei ole päevade arvu märgitud) KrMS §-s 145 sätestatud tähenduses. Vastuseks kohtu küsimusele, mis põhjusel jäi otsus A.Sinetski taotluse kohta ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg tegemata, selgitab vastustaja järgmist: kaebaja poolt Rahandusministeeriumile esitatud kohtuotsustest ja määrusest ei selgunud, et kaebajal oleks õigus hüvitist saada. Kui hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olevat otsust või määrust Rahandusministeeriumile ei esitata, siis pole Rahandusministeeriumil võimalik võtta ka seisukohta kas määrus/otsus on esitatud tähtaegselt või tähtaega rikkudes ja kas sellisel juhul tuleks tähtaega ennistada või mitte. Vastustaja rõhutab, et
Seega on seaduses määratletud, et avalduse esitaja peab avaldusele lisama hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse/määruse ja selle väljanõudmine/otsimine ei ole vastustaja kohustus.
lg 3 annab vastustajale võimaluse taotleda vastavalt kohtult või ametiisikult päevade arvu kindlaksmääramist, kui avaldusele lisatud otsuses/määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult on vabadus võetud. Seda ei saa aga laiendada nii, et vastustajal on avalduse esitaja eest hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse väljanõudmise kohustus. Rahandusministeerium tegi Harju Maakohtule järelepärimise ja palus esitada
Harju Maakohus määrust ei teinud, vaid asus oma kirjas seisukohale, et tähtaeg taotluse esitamiseks hüvitise saamiseks on möödunud. Rahandusministeerium ei saa kohustada Harju Maakohut määruse tegemiseks ega saa ka vastutada maakohtu kohtuniku toimingu õigsuse eest. Kui kohus leiab, et hüvitise maksmise aluseks on Tallinna Linnakohtu 14.12.2004 määrus ja seega oleks tulnud tähtaeg ennistada, siis sellise seisukohaga vastustaja nõustuda ei saa. Nimetatud määrusega ei ole kaebajat õigeks mõistetud ja süüdimõistvat kohtuotsust ei ole tühistatud ega muudetud. Isegi siis kui oletada, et nimetatud määrus oleks olnud aluseks hüvitise maksmisele ei oleks vastustaja saanud kaebuse esitamise tähtaega ennistada, kuna ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. AVVHKS § 4 lg l1 järgi kohaldatakse hüvitise taotlemisele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Haldusmenetluse seaduse § 34 lg 1 kohaselt võib haldusorgan omal algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja avalduse läbi vaatamata jätmine oli antud juhul õigustatud, kuna hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks olevat otsust või määrust Rahandusministeeriumile ei esitatud. Seega ei saanud Rahandusministeerium otsustada kas kaebuse esitamise tähtaega on vaja ennistada või mitte ega asja ka sisuliselt lahendada. Järelikult oli Rahandusministeeriumi 29.01.2010 toiming igati õiguspärane. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A.Sinetski kaebus rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja kanda. 4 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Vastavalt „Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse“ (edaspidi
) § 4 lõikele 2 tuleb hüvitise saamiseks esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus 6 kuu jooksul hüvitamise taotluse õiguse tekkimise päevast. Vastavalt
lõikele 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Otsuse või määruse teinud kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui
lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Seega lisaks § 4 lõikes 2 nimetatud taotlusele tuleb isikul esitada ka hüvitise saamise aluse olemasolu tõendav dokument (kas otsus või määrus), millest nähtub mitme päeva eest on isikul õigus hüvitist saada või kas esinevad alused hüvitise maksmisest keeldumiseks. Hüvitise väljamaksmise kohustus on pandud Rahandusministeeriumile, kes vaatab taotluse läbi ning maksab taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse rahuldamata jätta, lähtudes seejuures
-is ja haldusmenetluse seaduses sätestatust. Otsuses 3-3-1-15-07 Riigikohus märkis, et ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust (
Otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Kui aga esitatud kahju hüvitamise aluseks olevast otsusest ei selgu üheselt, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Antud hetkel A. Sinetski poolt Rahandusministeeriumile esitatud Tallinna Linnakohtu 14.12.2004. a määrus ei rahuldanud ministeeriumit ja ministeerium pöördus ise kohtu poole kasutades oma
lõikest 3 tulenevat õigust taotleda vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Harju Maakohus edastas 26.01.2010.a Rahandusministeeriumile koopiad Aleksandr Sinetski´le saadetud kirjadest. Nimetatud kirjade kohaselt jäeti ennistamata hüvitise taotluse esitamise tähtaeg, kuna selleks puudusid mõjuvad põhjused. A.Sinetski pöördus hüvitise taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks Harju Maakohtu poole ja A.Sinetski taotlust ei lahendanud kohus määrusega, vaid kohus selgitas oma 28.12.2009.a kirjas, et kohus jätab rahuldamata A.Sinetski taotluse ennistada hüvitise saamise avalduse esitamise tähtaeg. A.Sinetskile oli mõistetud arest väärtegude eest. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 2 kohaselt kui VTMS-is ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Ei VTMS ega kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ei näe ette mingeid sätteid taolise taotluse lahendamiseks. Taotlus hüvitise taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole seotud väärteovõi kriminaalasja kohtumenetlusega, see ei ole suunatud väärteo- või kriminaalasja lahendamisele ega moodusta ühtset tervikut süüteomenetlusega. Kui aresti määramise otsuse tühistamise otsusest ei ole üheselt arusaadav mitme päeva eest on isikul õigus hüvitis saada, siis vastavalt KrMS §-le 431 KrMS-i §-des 424–428 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Antud säte kohaldub vastavalt VTMS §-le 2 ka väärteomenetlusele. VTMS ega KrMS ei sätesta, kuidas peaks toimuma isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetluses mööda lastud taotluse esitamise tähtaja ennistamine ja sellise taotluse lahendamine ei kuulu KrMS-i § 431 toodud olukordade hulka. See, kas isik soovib saada hüvitist temalt alusetult 5 vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest, on iga isiku subjektiivne õigus ja ta on vaba otsustamaks selle realiseerimise üle. Selline isiku õigus ei ole seotud kohtulahendi täitmisega. Tühistamise otsus on kasutatav hüvitamise menetluse aluseks oleva dokumendina, mille hilinenud esitamise korral peab tähtaja ennistamise üle otsustama otsuse esitamist nõudev asutus. Vastavalt
lõikele 1¹ hüvitise taotlemisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades
erisusi. Taotluste esitamise tähtaja ennistamiseks
erisätteid ette ei näe. Seega kuulub kohaldamisele HMS. Vastava seaduse § 34 lõige 1 sätestab, et kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt otsustab menetlustähtaja ennistamise üle menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani juht või tema poolt volitatud isik. Käesoleval hetkel on hüvitise väljamaksjaks Rahandusministeerium, kes kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ja jälgib, et taotlus oleks esitatud vastavalt
sätetele. Kui aga taotlus esitatakse hiljem
poolt määratud tähtajast, siis lähtuvalt HMS-st pädevaks haldusorganiks otsustamaks tähtaja ennistamise üle on Rahandusministeerium. Taotlus esitatakse Rahandusministeeriumile ja pädeva isikuna väljamaksete tegemiseks kuulub ka taotluste esitamise tähtaja ennistamise pädevus vastavalt
ja HMS sätetele Rahandusministeeriumile. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga alljärgnevalt. Hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks on otsuse või määruse ärakiri, mida kaebaja Rahandusministeeriumile ei ole esitanud ja Rahandusministeeriumi 28.10.2009.a kirjaga nr 44/14237 tegi kaebajale ettepaneku nimetatud dokumentide esitamiseks. 17.11.2009.a esitas kaebaja avalduse, millele oli lisatud Tallinna Linnakohtu 14.12.2004.a määrus, kus kohus leidis, et tuleb peatada vaidlustatud 29.11.2004.a kohtumääruse toime sundtoomisest aresti kandmisele, kuna ei ole selge, kas mõistetud aresti saab lugeda kantuks ja täitmisele pööramine on aegunud või mitte. Kohus vabastas kaebaja arestimajast 14.12.2004.a määrusega, kuid seda ei saa lugeda ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevaks
Rahandusministeerium leiab, et esitatud kohtumäärus ei ole
lg 1 kohaselt aluseks hüvitise taotlemisel, kuna nimetatud määrusega kaebajat õigeks ei mõistetud. Samuti ei olnud selge mitme päeva eest kaebajal on õigus hüvitisele, kui tal selleks üldse õigus on. Kohus nõustub Rahandusministeeriumi seisukohaga, et kui kaebaja ei ole esitanud Rahandusministeeriumile
Kuna kaebaja ei ole tõestanud, et tal oleks õigus hüvitist saada, siis pole Rahandusministeeriumil võimalik võtta ka seisukohta, kas kaebaja taotlus ja määrus/otsus on esitatud tähtaegselt või tähtaega rikkudes ja seega puudub mõte arutada tähtaja ennistamise küsimuse üle.
Seadusega on määratletud, et avalduse esitaja peab avaldusele lisama hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva määruse/otsuse ja selle otsimine ei ole Rahandusministeeriumi kohustus. 6
lg 3 annab Rahandusministeeriumile võimaluse taotleda kohtult, uurijalt või prokurörilt päevade arvu kindlaksmääramist, kui otsuses/määruses seda ei ole kajastatud. Kuid sellist otsust kaebaja ei ole esitanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et 14.12.2004.a määrus ei ole see dokument, mis on nimetatud
Isegi kui oletada, et nimetatud määrus oleks olnud aluseks hüvitise väljamaksmiseks, ei oleks Rahandusministeerium saanud ikka avalduse esitamise tähtaega ennistada, kuna ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta.
lg 11 järgi kohaldatakse hüvitise taotlemisele HMS sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. HMS § 34 lg 1 kohaselt, kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Kohus vabastas kaebaja arestimajast 14.12.2004.a, kaebaja pöördus Rahandusministeeriumi poole 27.10.2009.a. Sellist venitamist avalduse esitamisel ei saa lugeda mõistlikuks ajaks isegi siis, kui lugeda mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et riigiorgan või ametiisik ei ole talle selgitanud tema õigust pöörduda kohtu poole. Seega kohus leiab, et kaevatavad vastustaja 29.01.2010.a ja 01.02.2010.a toimingud (t.l. 6-8), millega oli jäetud kaebaja hüvitise taotluse esitamise tähtaeg ennistamata ja avaldus läbi vaatamata, on õiguspärased. Kohus ei ole leidnud alust vastustaja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, kuigi tal on käesoleva kaebuse esitamisel põhjendatud huvi
-i alusel võimaliku hüvitise saamiseks. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.