Obsah (4)

§ 14§ 15§ 19§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ele Liiv ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2010. a., T

) § 19 lõigetes 1 ja 3 sätestatule. Hageja soovib jätta oma omandisse kogu vara ja jagada ainult kohustused. Kogu vara jätmine hagejale ning XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi soetamiseks võetud kohustuste jätmine kostjale ei ole vastavuses abikaasade võrdsuse põhimõttega: hagejal on võimalus kas kohe või kinnisvarahindade muutumisel tema omandisse jääv vara võõrandada ja selle arvel tasuda oma laenulepingujärgne kohustus, kostjal selline võimalus puudub. Arvestades kõiki asjaolusid, s. h. kinnisvaraturu ja kinnisvara nõudluse langust, tuleb jätta nii ühisvara kui ka varalised kohustused poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Kinnisvarahindade tõusu korral saavad pooled realiseerida neile kuuluvad kinnistud ja tasuda selle arvelt kohustused. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

1. septembri
2. a. otsusega jagas Harju Maakohus poolte ühisvara, jättes hageja omandisse sõiduauto Opel Zafira ja tunnustades tema omandiõigust Tallinnas XXXXXXX XXX asuvale korteriomandile ning jättes tema kanda Swedbank AS-iga
3. juunil
4. a. sõlmitud laenulepingutest tulenevad laenusaaja kohustused kokku summas 2.164.433, 51 krooni. Tallinnas XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi tunnistas kohus hageja lahusvaraks. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks enam saadud vara arvel välja hüvitise 618.216, 51 krooni. Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses kostja kanda. Kohus märkis resolutsioonis, et kostjal tuleb tasuda riigituludesse riigilõiv 50% ulatuses ühisvara väärtusest, kusjuures ühisvara väärtus on 928.000 krooni ja ühised kohustused on summas 2.164.433, 51 krooni. Pooltel puudub vaidlus, et nende ühisvaraks on korteriomand Tallinnas XXXXXXX XXX, mis on kantud kinnistusraamatusse hageja nimele, manuaalse käigukastiga (invaautoks kohandatud) sõiduauto Opel Zafira, mis on registreeritud Läti Vabariigis (reg. nr XX-XXXX) hageja nimele ning Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingutest nr. XX-XXXXXXX-XX ja nr. XX-XXXXXXX tulenevad laenusaaja kohustused. Poolte abielu registreeriti
5. oktoobril
6. a., poolte abielulised suhted ja ühine majapidamine lõppesid
7. jaanuaril
8. a. Poolte abielust on sündinud kaks last. Abielu on lahutatud
9. mail
10. a.

§ 14lg.

1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara reeglina abikaasade ühisvara.

§ 15lg.

1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara jagamise nõude üle otsustamiseks tuleb tuvastada ühisvara koosseis ja selle väärtus. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinnas XXXXXX XX-XX asuv korteriomand, mis on

1. detsembri
2. a. asjaõiguslepingu alusel
3. jaanuaril
4. a. sisse kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr. XXXXXXXX hageja nimele, kuulub poolte ühisvara või hageja lahusvara hulka. Hageja palus tunnistada korteriomandi tema lahusvaraks, kuna see on omandatud 98% ulatuses tema lahusvara arvelt enne poolte abiellumist. Hageja sõlmis
5. augustil
6. a. eluruumi omandamise eesmärgil OÜ-ga H. I. (uus ärinimi OÜ E..ee) lepingu, mille alusel OÜ H. I. vahendas aadressil korteriomandi müüki hagejale ostuhinnaga 480.000 krooni. Ostuhinnast 380.000 krooni maksis hageja müüjale
7. augustil
8. a, ülejäänud osa tasumiseks sõlmis hageja OÜ-ga H. I. lepingu nr. 51, mille osa 2 alusel OÜ H. I. kohustus võimaldama kinnisvara väljaostmise ning taotlema 6 pangastruktuuride poolt finantseerimise võimaldamist, hageja kohustus sama lepingu punkti 3 kohaselt maksma igakuiselt väljaostusummat 2583, 33 krooni kuus. Kaks viimast makset tegi hageja abielu ajal ja tasaarvestas
9. novembril
10. a. väljaostu summa jäägi oma nõudega summas 60.000 krooni OÜ H. I. vastu, mis tulenes asjaolust, et hageja ema andis OÜ-le H. I. laenu 60.000 krooni veel enne hageja abielu.
11. detsembril
12. a., seoses hageja kõigi liisingulepingu maksete kohase täitmisega, sõlmisid AS Sampo Liising, M. S., hageja ja Nordea Bank Finland Plc. Notariaalse lepingu, mille alusel hageja võttis liisingulepingu M. S.lt üle ning samas sõlmis AS-iga Sampo Liising asjaõiguslepingu korteriomandi üleandmiseks hagejale. Hageja kanti korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse
13. jaanuaril
14. a. Nimetatud korteriomand on omandatud formaalselt abielu kestel, hageja omandas selle ajavahemikul
15. augustist
16. a. kuni
17. novembrini
18. a. ca 98, 8% ulatuses oma lahusvara arvel. Hageja leiab, et kuigi formaalselt tegi ta korteri väljaostu viimased osamaksed summas 5166, 66 krooni abielu kestel, oli ka see raha sisuliselt hageja lahusvara. Kostja ei ole kohtule esitanud ainsatki dokumentaalset tõendit, et ta on osalenud korteriomandi ostuhinna finantseerimisel ega tõendanud, millal ja millistel asjaoludel ta andis OÜ-le H. I. laenu 60.000 krooni, mille võrra hageja tasaarvestas väljaostu summa jäägi. Eeltoodu ja hageja esitatud dokumentaalseid tõendite kogumi hindamise alusel on hageja tõendanud XXXXXX XX-XX korteriomandi omandamist 98, 8% ulatuses hageja lahusvara arvel enne poolte abielu sõlmimist ja 1, 2% ulatuses poolte ühisvara arvelt. Asjaolu, et korteriomandi omanikuks asjaõiguslepingu alusel sai hageja 2 kuud pärast abiellumist, ei muuda hageja 98, 8% ulatuses lahusvara arvel omandatud korteriomandit

§ 14lg.

1 mõttes abikaasade ühisvaraks. Tegemist on erandiga

§ 15lg.

1 mõttes, mille kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara. Hageja poolt enne abielu 98, 8% ulatuses tasutud ostusummat võib ümardamisel lugeda sisuliselt 100% ulatuses ostuhinna tasumiseks. XXXXXX XX-XX asuv korteriomand tuleb tunnistada hageja lahusvaraks ja jätta ühisvara koosseisust välja. Pooltel puudub vaidlus ühisvara väärtuse suuruses ja laenulepingutest tulenevate kohustuste suuruses. Uus Maa Kinnisvarabüroo OÜ poolt teostatud hindamise kohaselt on XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi turuväärtus 840.000 krooni, eksperdi R. M. poolt tehtud ekspertiisiakti kohaselt on sõiduauto Opel Zafira turuväärtus 88.000 krooni. Poolte ühisvara väärtus kokku on 928.000 krooni, seega kuulub kummalegi abikaasale varalisi õigusi 464.000 krooni. Hageja palub jätta temale korteriomandi XXXXXXX X-XX, mis on poolte ühiste alaealiste laste koduks. Kostja selles ei ela. Samuti palub hageja jätta temale manuaalse käigukastiga invaautoks kohandatud sõiduauto Opel Zafira, kuna see on hagejale eluliselt vajalik enda ja lastega toimetulekuks seoses hageja invaliidsusega. Hagejal on 100% töövõime kaotus (puuduvad mõlemad jalalabad ja mõlemad käelabad). Kostja autoga ei sõida. Hageja sõlmis

1. juunil
2. a. Swedbank AS-iga (endine Hansapank) kaks laenulepingut: nr XX-XXXXXXX-XX laenusummaga 60.435 eurot, mille järgi laenu põhiosa jääk abielusuhete lõppemise aja seisuga oli 60.435 eurot ehk 945.203, 40 krooni (vahetuskurss 1 euro = 15, 64 krooni) ning perioodil
3. jaanuarist
4. a. kuni
5. maini
6. a. hageja poolt tasutud laenuintressi summa oli 3673, 95 eurot ehk 57.460, 57 krooni, ning nr. XX-XXXXXXXXX laenusummaga 63.953 eurot ehk 997.907, 07 krooni, mille järgi laenu põhiosa jääk abielusuhete lõppemise aja seisuga oli 63.953 eurot ehk 1.000.224, 92 krooni ning perioodil
7. jaanuarist
8. a. kuni
9. maini
10. a. hageja poolt tasutud laenuintressi summa oli 10.328, 94 eurot ehk 161.544, 62 krooni. Hageja kasutas laenulepingute alusel saanud raha XXXXXXX X-XX korteriomandi ostu finantseerimiseks. Seega on see kohustus võetud perekonna huvides ning pooled peavad laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees täitma solidaarselt ka pärast abielusuhete lõppemist. Laenulepingust tulenevateks kohustusteks on abielusuhete lõppemise seisuga laenu põhiosa jääk 124.370 eurot ehk 1.945.428, 32 krooni ja laenuintressid ajavahemikul
11. jaanuarist
12. a. kuni
13. maini
14. a. on 14.002, 89 eurot ehk 219.005, 19 krooni. Seega poolte 7 ühiste kohustuste suurus seisuga
15. mai
16. a. on 2.164.433, 51 krooni, millest võrdse jaotuse korral peab kummagi poolele kanda jääma 1.082.216, 51 krooni. Ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Antud asjas ühisvarana jagatav korter on ka abikaasade ühiste laste elukoht.

§ 19lg.

4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale välja rahalise hüvituse. Nõustuda tuleb hageja esitatud seisukohtadega ja jätta poolte abielu kestel soetatud ühisvara – korteriomand Tallinnas XXXXXXX X-XX ja sõiduauto Opel Zafira – hageja omandisse ülalmärgitud põhjendustel. Seega jäävad hagejale nii asjad kui ka perekonna huvides võetud kohustused. Kuna käesolevas asjas kostjale jäävate kohustuste rahaline väärtus ühisvaras on suurem kui hagejale jäävate asjade rahaline väärtus, tuleb lugeda poolte nõuded vastastikku tasaarvestatuks ja nõuda kohtuotsusega hageja kasuks kostjalt välja nõuete vahe summas 618.216, 51 krooni, kuivõrd just niisuguse summa kostja säästab, kui ühisvara jagatakse hagis taotletud viisil (1.082.216, 75 – 464.000 = 618.216, 51). Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta nii ühisvara kui ka rahalised kohustused poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud materiaalõiguse norme. Hageja poolt 31. juulil 2009. a. esitatud hagiavalduse tervikteksti punktis 1 väljendatud nõue on jätkuvalt ebaselge: hageja ei ole ikka määratlenud, kas ta loeb XXXXXX XX-XX asuvat korteriomandit poolte ühisvaraks, mille jagamisel tuleb kalduda kõrvale poolte võrduse printsiibist, või palub tunnistada see lahusvaraks. See korteriomand on poolte ühisvara vastavalt

§ 14lõikele 1.

Kui hageja oleks soovinud jätta selle vara oma lahusvaraks, siis oleks selle kohta sõlmitud ka vastav asjaõiguslik kokkulepe. Seda poolte vahel ei tehtud. Hagiavalduses võttis hageja õigeks, et abielu ajal tasaarvestati väljaostusumma jääk nõudega 60.000 krooni OÜ H. I. vastu, samuti võeti üle liisingleping ja sõlmiti asjaõigusleping. Kõik need tehingud toimusid abielusuhete ajal ning poolte ühiste rahaliste vahendite arvelt. Maakohus, rikkudes TsMS § 442 lõiget 8, nimetatud vastuolule hinnangut ei andnud. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et tegemist on abikaasa omandis enne abielu olnud varaga. Korteriomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega, kinnistusraamatusse kanti XXXXXX XX-XX korteriomand

1. jaanuaril
2. a., s. o. abielusuhete ajal. Hagiavalduse terviktekstis nimetatud vara on poolte ühisvara kogumaksumusega 1.453.000 krooni (XXXXXX XX-XX korteriomandi turuväärtus 525.000 krooni + XXXXXXX X-XX korteriomandi turuväärtus 840.000 krooni + Opel Zafira turuväärtus 88.000 krooni). Seega kuulub kummalegi abikaasale vara väärtuses 726.000 krooni. Pooltel on varalisi kohustusi
3. mai
4. a. seisuga 2.164.433, 51 krooni. Seega kuulub kummalegi abikaasale varalisi kohustusi 1.082.216, 75 krooni. Hageja soovis jätta kogu vara oma omandisse, nii et hageja omandi väärtus suureneks kostja arvel (726.000 + 726.000 krooni). Vastavalt sellele väheneb ka kostja kohustus, s. o. 1.082 216,75 – 726.000 = 356.216, 75 krooni. Seega, isegi ühisvara jagamise viisil, mille kohaselt jääb kogu ühisvara hagejale, on temale väljamakstava hüvitise suurus 356.216, 75 krooni. Maakohtu poolt ühisvara jagamine ei vasta

§ 19lõikele 1.

Hageja soovib jätta oma omandisse kogu vara, s. h. ka kostjale kuuluva, ja jagada ainult kohustused. Samuti ei vasta maakohtu poolt ühisvara jagamine

§ 19

lõikele 3, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sellele sättele ei vasta hageja soov jätta ühisvara jagamisel kogu vara hagejale ja kohustused kostjale. Arvestades kõiki asjaolusid (kinnisvaraturu langus, kinnisvara nõudluse langus), tuleb jätta nii ühisvara kui ka varalised kohustused poolte kaasomandisse. 8 Kinnisvarahindade tõusu korral saavad pooled realiseerida neile kuuluvad kinnistud ja tasuda selle arvelt kohustused. Kogu vara jätmine hagejale ning kohustuste jätmine kostjale ei ole vastavuses abikaasade võrdsuse põhimõttega. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega ega ole neid arvestanud. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 teha asjas uue otsuse, millega jagada poolte ühisvaraks olevad korteriomandid ja sõiduauto ning poolte omavahelises suhtes ka nende poolt abielu jooksul AS-i Swedbank ees võetud ja tasumata laenukohustused. Kolleegium leiab, et XXXXXX XX-XX asuv korteriomand ja sõiduauto Opel Zafira tuleb jätta hageja ainuomandisse ja XXXXXXX X-XX asuv korteriomand tuleb jätta võrdsetes osades poolte kaasomandisse, panga ees

1. mai
2. a. seisuga täitmata laenu tagastamise kohustused tuleb poolte omavahelises suhtes jätta poolte kanda võrdsetes osades ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitis 855.658, 83 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielu sõlmiti
3. oktoobril
4. a., poolte abielusuhted lõppesid faktiliselt
5. jaanuaril
6. a. ja nende abielu lahutati
7. mai
8. a. kohtuotsusega. Vaidlust ei ole samuti selle üle, et poolte ühisvaraks on korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXXX X-XX (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr. XXXXXXXX) ning sõiduauto Opel Zafira (registreeritud Läti Vabariigis hageja nimele, reg. nr. XX-XXXX). Vaidlevad pooled selle üle, kas poolte ühisomandiks on ka korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXX XX-XX (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr. XXXXXXXX). Et vaidlusaluse korteri omanikuna kanti hageja
9. detsembri
10. a. asjaõiguslepingu alusel kinnistusraamatusse poolte abielu kestel
11. jaanuaril
12. a., siis omandati korter poolte abielu ajal ning vastavalt

§ 14

lõikele 1 on tegemist poolte ühisvaraga, maakohus aga eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui pidas korterit hageja lahusvaraks. Poolte ühisvaraks on seda korteriomandit pidanud ka hageja ise (kd. II, tl. 16, kd. II, tl. 22). Samas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja on tõendanud, et Tallinnas XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi omandamiseks kulutati valdavas osas hageja lahusvara. Maakohus pidas õigesti tõendatuks, et

1. augustil
2. a., seega enne abielu sõlmimist, sõlmis hageja korteri omandamise eesmärgil lepingu OÜ-ga H. I. (kd. II, tl. 9 – 10, 12), kes vahendas hagejale korteri omandamist ja kellele hageja maksis korteri eest väljaostumakseid. Korteri 480.000 krooni suurusest maksumusest tasus hageja nimetatule
3. augustil
4. a. 380.000 krooni (kviitung kd. II, tl. 26); ülejäänud 100.000 krooni tasumiseks sõlmis hageja sama äriühinguga lepingu (kd. II, tl. 28 – 29), mille kohaselt tasus korteri igakuiseid 2583, 33 krooni suuruseid väljaostumakseid (hageja pangakonto väljavõtted kd. II, tl. 30 – 37). Abielu ajal maksis hageja üksnes kaks viimast väljaostumakset kokku summas 5166, 66 krooni (
5. oktoobril ja
6. novembril
7. a. tehtud maksed kumbki summas 2583, 33 krooni – kd. II, tl. 37, 39). Hageja väitel tasaarvestati
8. novembril
9. a. väljaostusumma jääk 60.000 krooni hageja nõudega OÜ H. I. vastu, kusjuures hageja nõue osaühingu vastu tekkis sellest, et hageja ema, kes kohtumenetluse ajaks oli surnud, oli veel enne poolte abiellumist andnud selles summas OÜ-le H. I. laenu. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolust, et tasaarvestus on faktiliselt tehtud abielu ajal, ei saa veel iseenesest järeldada, et tegemist on väljaostumakse kohustuse täitmisega poolte ühisvara arvel. Taoliseks järelduseks võiks anda alust asjaolu, et nõue OÜ H. I. vastu, millega nimetatu nõue hageja vastu tasaarvestati, on omandatud poolte abielu ajal poolte ühisvara arvel. Kostja ei ole aga esile toonud mingeid faktilisi asjaolusid, mis võiksid olla aluseks järeldusele, et nõudeõigus 9 OÜ H. I. vastu, mis andis aluse tasaarvestuseks, tekkis poolte abielu ajal nende ühisvara arvel, taoliste asjaolude kohta tõendite esitamisest rääkimata. Kostja ei ole ka sõnaselgelt eitanud hageja poolt esiletoodud faktiväiteid nõudeõiguse tekkimise asjaolude kohta. Samas nähtub hageja poolt esitatud ja eespoolkäsitletud tõenditest – lepingutest, kviitungist ja pangakonto väljavõtetest –, et vaidlusaluse korteriomandi omandamise eesmärgil sõlmis lepinguid ja tegi makseid üksnes hageja, kusjuures valdavalt olid korteriomandi omandamiseks vajalikud kohustused täidetud enne poolte abielu sõlmimist, kostjal ei olnud aga OÜ-ga H. I. mingeid suhteid. Kostja ei ole ka väitnud, nagu oleks ta nimetatud osaühingule mingeid makseid teinud, hageja selle pangakonto väljavõttest, mida hageja kasutas OÜ-ga H. I. arvlemiseks, nähtub aga, et
10. novembril
11. a. tegi hageja OÜ-le H. I. 2583, 33 krooni suuruse makse, kuid ei teinud 60.000 krooni suurust makset, mis võiks olla käsitletav ühisvara arvel väljaostumakse tegemisena. Kolleegium leiab, et tsiviilvaidluses nõutava piisava tõenäosusega on tõendatud asjaolud, millele hageja on tuginenud 60.000 krooni suuruse summa osas tasaarvestust põhjendades. Seega omandati vaidlusalune korter 98, 92% ulatuses (5166, 66 moodustab 480.000-st ca 1, 08%) hageja lahusvara arvel ning selles ulatuses korteri ühisvara jagamise hetke maksumusest tuleb kooskõlas

§ 19lg.

2 punktiga 3 ühisvara jagamisel poolte osade võrdsusest hageja kasuks kõrvale kalduda. Pooled ei vaidle selle üle, et ühisvara jagamise aja maksumusena tuleb XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi puhul arvestada 525.000 krooni, XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi puhul 840.000 krooni ja sõiduauto Opel Zafira puhul 88.000 krooni. Seega on pooltel ühisvarasse kuuluvaid asju 1.453.000 krooni väärtuses. Eespooltoodud põhjendusel tuleb XXXXXX XX-XX asuva korteri hageja lahusvara arvel omandamist arvestades kalduda kõrvale poolte osade võrdsuse põhimõttest. Et ühisvara jagamise aja seisuga on korteri maksumus 525.000 krooni ja 98, 92% korterist oli omandatud hageja lahusvara arvel, siis tuleb poolte ühisvara osade võrdsusest hageja kasuks kõrvale kalduda 519.330 krooni võrra. Nii on hageja osa suuruseks poolte ühisvara hulka kuuluvates asjades 986.165 krooni ((1.453.000 – 519.330) : 2 + 519.330) ja kostja osa suuruseks 466.835 krooni ((1.453.000 – 519.330) : 2). Maakohus tuvastas otsuses ja pooled ei vaidle selle üle, et XXXXXXX X-XX asuva korteriomandi omandamiseks, seega perekonna huvides, sõlmis hageja

1. juunil
2. a. kaks laenulepingut: 1) nr. XX-XXXXXXX-XX laenulimiidiga 60.435 eurot ning tähtajaga kuni
3. juunini
4. a.; selle järgi oli laenu põhiosa jääk seisuga
5. jaanuar
6. a. 60.435 eurot ehk 945.203, 40 krooni ning ajavahemikul
7. jaanuarist
8. a. kuni
9. maini
10. a. on hageja tasunud laenuintressi summas 3673, 95 eurot ehk 57.460, 57 krooni; 2) nr. XX-XXXXXXX-XX laenulimiidiga 63.953 eurot ning tähtajaga kuni
11. juunini
12. a.; selle järgi oli laenu põhiosa jääk seisuga
13. jaanuar
14. a. 63.953 eurot ehk 997.907, 07 krooni ning ajavahemikul
15. jaanuarist
16. a. kuni
17. maini
18. a. on hageja tasunud laenuintressi summas 10.328, 94 eurot ehk 161.544, 62 krooni. Maakohus leidis ka õigesti, et perekonna huvides võetud laen on poolte ühiskohustus olenemata sellest, kumb pooltest pangaga laenulepingu sõlmis. Et

§ 20

lõikest 2 tulenevalt vastutavad perekonna huvides võetud varaliste kohustuste eest mõlemad abikaasad ning § 19 lõikest 1 tuleneva põhimõtte kohaselt eeldatakse ka kohustuste jaotamisel abikaasade osade võrdsust, siis vastutavad pooled omavahel ka laenulepingute järgi saadud laenu tagastamise eest võrdsetes osades. Kuigi panga ees vastutavad pooled laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastavalt laenulepingute tingimustele, tuleb ühisvara jagamisel poolte omavahelises suhtes arvestada laenukohustusi, mis poolte abielusuhete lõppemise ajaks olid täitmata. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte abielusuhete lõppemise ajaks

1. jaanuaril
2. a. ei olnud pangale kummagi laenulepingu järgi laenu põhiosa tagastamiseks makseid tehtud. Seega vastutas kumbki pooltest abielusuhete lõppemise aja seisuga omavahelises suhtes laenukohustuse täitmise eest lepingu nr. XX-XXXXXXX-XX järgi, arvestades põhisummat 30.217, 50 eurot (472.601, 70 krooni), ja lepingu nr. XX-XXXXXXX-XX järgi, arvestades põhisummat 10 31.976, 50 eurot (498.953, 53 krooni). Tagapool esitatavast põhjendusest nähtub, et
3. mai
4. a. seisuga on laenulepingutest tulenevad põhikohustused täitmata jätmiselt: lepingust nr. XX-XXXXXXX-XX tulenev põhikohustus summas 20.070, 62 eurot (313.904, 49 krooni) ja laenulepingust nr. XX-XXXXXXX-XX tulenev põhikohustus summas 60.616, 06 eurot (948.035, 17 krooni). Et
5. maini
6. a. toimunud kohustuste täitmist saab arvesse võtta poolte vahel ühisvara hulka kuuluvate asjade jagamisel, kuna selleks olid kulutused juba tehtud, siis jääb poolte omavahelises suhtes seisuga
7. mai
8. a. kummagi poole osaks laenulepingujärgsetest põhikohustustest laenulepingu nr. XX-XXXXXXX-XX järgi 10.035, 31 eurot (156.952, 24 krooni) ja laenulepingu nr. XX-XXXXXXX-XX järgi 30.308, 03 eurot (474.017, 58 krooni). Seda põhivõla osa arvestades tuleb pooltel omavahelises suhtes kanda ka põhivõlaga seotud kõrvalkohustused. Maakohus on ühisvara jagamisel jätnud kõik asjad hageja omandisse ning kohustused hageja kanda ning on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud hüvitise enamsaadud ühisvara arvel. Et kostjale ei jäänud ühisvarast mingit vara, siis ei ole maakohtu otsus kooskõlas

§ 19

lõikega 4, mille kohaselt juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise. Et hageja poolt ühisvara soetamiseks võetud laenukohustused ületavad poolte ühisvara väärtuse, siis ei oleks õiglane jätta kogu ühisvara väärtuse langusega seotud riski üksnes ühe poole kanda. Samas on põhjendatud kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kinnisvaraturu hetkeolukorra tõttu oleks õiglane ühisvara poolte vahel jagamisel arvestada võimalust, et hindade tõusu korral saaksid pooled neile kuuluva vara realiseerida ja tasuda selle arvel kohustused. Apellatsioonkaebuses on kostja taotlenud jätta nii asjad kui kohustused poolte kaasomandisse võrdsetes osades.

§ 19lg.

3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kolleegium leiab, et ühisvarasse kuuluvate asjade jagamisel tuleb eelistada vara natuuras jagamist, kui ei ole erilist põhjust jaotada vara teisiti. Hageja nõustus apellatsioonikohtu istungil sellega, et XXXXXXX X-XX asuv korteriomand jääks poolte kaasomandisse, seega tuleb see korter jätta poolte kaasomandisse. Arvestades asjaolu, et XXXXXX XX-XX asuv korteriomand omandati valdavas osas hageja lahusvara arvel, ühisvara arvel selle korteriomandi omandamiseks tehtud kulutused on olnud marginaalsed ja toimingud, mis eelnesid korteriomandi omandamisele, tehti samuti paari aasta jooksul enne poolte abielu sõlmimist, kusjuures selle korteri omandamiseks ei ole ka laenu võetud, peab kolleegium õiglaseks jätta see korteriomand hageja ainuomandisse. Et sõiduauto on kohandatud invasõidukiks hageja vajadusi silmas pidades ja seda kasutab ka faktiliselt hageja, siis on põhjendatud jätta sõiduauto hageja ainuomandisse. Seega jääb poolte ühisvarast hageja ainuomandisse asju 1.033.000 krooni eest (XXXXXX XX-XX asuva korteriomandi maksumus 525.000 krooni + ½ XXXXXXX X-XX korteri maksumusest 840.000 kroonist + sõiduauto maksumus 88.000) ehk 46.835 krooni võrra rohkem kui tema osa ühisvaraks olevates asjades (1.033.000 – hageja osa suurus 986.165). Kostja omandisse jääb asju 420.000 krooni eest (½ XXXXXXX X-XX korteri maksumusest 840.000 kroonist) ehk 46.835 krooni võrra vähem kui tema osa ühisvaraks olevates asjades (kostja osa suurus 466.835 – 420.000). Et otsustada, kas kumbki pooltest peab teisele maksma hüvitist enamsaadud ühisvara arvel, tuleb arvestada ka laenukohustuste täitmist pärast poolte faktiliste abielusuhete lõppu. Eespooltoodust nähtuvalt ei olnud pooled 1. jaanuariks 2007. a. kummagi laenu põhiosa tagastamiseks makseid teinud. Kohtule on esitatud andmed laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise kohta ajavahemikul 1. jaanuarist 2007. a. kuni 29. maini 2009. a., seega pärast poolte abielusuhete lõppemist (kd. III, tl. 13, 14). Vaidlust ei ole olnud selle üle, et pangale on laenulepingute järgi eespoolmärgitud ajavahemikul makseid teinud üksnes hageja. Seega saab kohus ühisvara jagamisel arvesse võtta nende kohustuste täitmist seisuga 29. mai 2009. a., arvestades, et selles osas on poolte ühiste kohustuste täitmiseks 11 kulutusi kandnud hageja. Panga tõendite kohaselt on pangale ajavahemikul 1. jaanuarist 2007. a. kuni 29. maini 2009. a. täidetud kohustusi järgnevalt: laenulepingu nr. XXXXXXXXX-XX järgi on laenu põhiosast tasutud 40.364, 38 eurot (631.298, 90 krooni) ja intressi on tasutud 3673, 95 eurot (57.460, 57 krooni) ning laenulepingu nr. XX-XXXXXXXXX järgi on laenu põhiosast tasutud 3336, 94 eurot (52.189, 74 krooni) ning intressi on tasutud 10.328, 94 eurot (161.544, 62 krooni). Seega on hageja pärast abielusuhete lõppu teinud kulutusi poolte ühiste kohustuste täitmiseks summas 902.493, 83 krooni. Seda summat tulebki

§ 19lg.

4 kohase hüvitise kindlaksmääramisel arvestada. Eespooltoodud asjade jagamise tulemust ja hageja poolt poolte ühiste kohustuste täitmise ulatust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 855.658, 83 krooni (hageja poolt ühiste kulutuste katteks kantud 902.493, 83 krooni – 46.835 krooni, mille võrra hageja sai poolte ühisvarast asju rohkem kui oli tema osa). TsMS § 634 lg. 1 ei võimalda apellandil pärast apellatsioonitähtaja lõppu oma kaebust muuta ja täiendada. Sellest tulenevalt jätab kolleegium tähelepanuta kostja poolt apellatsioonikohtu istungil esitatud nõude jagada ühisvara poolte vahel viisil, mille kohaselt hagejale jääksid kõik asjad ja kohustused, kostja ei peaks aga maksma hagejale mingit hüvitist. Menetluskulude jaotust puudutavas osas ei ole maakohtu otsus samuti õige. Nii märkis maakohus otsuses, et kostjal tuleb tasuda riigituludesse riigilõiv 50% ulatuses ühisvara väärtusest, seda järeldust küllaldaselt põhjendamata, samas ei määranud kohus kindlaks ka riigilõivu suurust ega mõistnud seda kohustatud isikult välja. Seega rikkus maakohus TsMS § 179 lõiget 1, mille kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Osundatud sätte kohaselt pidi kohus juhul, kui leidis, et vaidluses on tasutud riigilõivu vähem kui seaduse kohaselt oleks tasuda tulnud, selle kohustatud isikult otsusega välja mõistma. Selleks tuli otsuses esmalt kindlaks määrata tsiviilasja hind, sest sellest sõltub asjas tasuda tulnud riigilõivu suurus. Vastuolus TsMS § 442 lg. 2 punktiga 51 ei ole maakohus otsuses märkinud tsiviilasja hinda. TsMS § 126 lg. 21 lausete 2 ka 3 kohaselt on ühisvara jagamise hagi hind hageja ainuomandisse või kaasomandisse taotletava vara väärtus, kusjuures eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on pool selle ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse. Siiski kehtib osundatud säte alates

1. jaanuarist
2. a. ega ole kohaldatav vaidlusaluses asjas hagihinna määramisele, sest hagi esitati kohtule enne selle õigusnormi kehtestamist. Vaidlusaluses asjas tsiviilasja hinna määramisele tuleb kohaldada ühisvara jagamise hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 126 lõiget 2, mille kohaselt õiguse üle peetavas vaidluses määratakse hagihind õiguse väärtusega. Et vaidluse all oli õiguste jaotamine poolte vahel ühisvarasse kuuluvatele asjadele, kusjuures hageja soovis täpsustatud nõuete kohaselt oma ainuomandisse varaesemeid 1.453.000 krooni väärtuses, siis oligi see hagihinnaks ning sellelt tuli tasuda riigilõivu hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivumäärade kohaselt summas 46.500 krooni. Hageja tasus hagi esitamisel 500 krooni ja taotles seda summat ületava riigilõivu tasumisest vabastamist.
3. septembri
4. a. määrusega vabastas Harju Maakohus hageja riigilõivu tasumisest ühisvara jagamise nõudelt (kd. II, tl. 95 – 96). TsMS § 137 lõikes 1 sätestatu kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud varaesemete poolte vahel jagamise summas 726.000 krooni, seega on see tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses ja taoliselt kaebuselt pidi kostja tasuma riigilõivu kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivumäärasid arvestades 65.000 krooni. Ringkonnakohus rahuldas
5. novembri
6. a. määrusega osaliselt kostja taotluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks riigi menetlusabi saamiseks ja vabastas kostja riigilõivu tasumisest 5000 krooni ületavas ulatuses (kd. III, tl. 72 – 74). 12 TsMS § 190 lg. 3 lauses 1 sätestatu kohaselt mõistab kohus muuhulgas menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, lg. 4 lauses 1 sätestatu kohaselt mõistetakse aga menetlusabi saanud hagejalt juhul, kui hagi rahuldamata jäeti, menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sarnased põhimõtted hagejalt hagi rahuldamata jätmise korral kostja menetluskulude, mille kandmisest kostja oli vabastatud, riigituludesse väljamõistmise kohta ning hagi rahuldamise korral menetlusabi saanud kostjalt menetluskulude riigituludesse täies ulatuses väljamõistmise kohta sisalduvad TsMS § 190 lg. 5 lausetes 1 ja
7. Vaidlusaluses asjas on aga tegemist ühisvara jagamise vaidlusega, mille puhul seda, kas hagi rahuldati või rahuldamata jäeti, ei ole võimalik määratleda üksnes selle järgi, kumma ainuomandisse poolte ühisvara hulka kuuluvad esemed kohtulahendi kohaselt jäeti (hagi rahuldamise ulatuse seisukohalt on oluline ka poolte vahel kohustuste jaotamine ning vastaspoolele hüvitise maksmise kohustus, mida tsiviilasja hinna kindlaksmääramisel ei arvestata). Et nii hagi kui apellatsioonkaebus rahuldatakse küll osaliselt, hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni ei ole aga võimalik üheselt määratleda, siis ei anna TsMS § 190 lõiked 3, 4 ja 5 alust menetlusosalistelt riigituludesse välja mõista neid menetluskulusid, mille kandmisest vastaspool oli menetlusabi korras vabastatud. Ka poolte vahel menetluskulude jaotamisel kohaldas maakohus ebaõiget menetlusnormi. TsMS § 164 lõikes 1 sätestatu kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Et kumbki pooltest ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid jagada nendevahelised menetluskulud vastavalt TsMS § 164 lõigetes 2 ja 3 sätestatule erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud reeglist, siis tuleb kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda. Ele Liiv Mare Merimaa Malle Seppik