824 lg 1 mõttes ja see leping hõlmas nii osutatud teenuse eest tasumist kui ka kahju hüvitamise nõuet. Kohus asus seisukohale, et hageja ja tema tööandja vahelisest sisesuhtest ja hageja ning kolmandate isikute, nagu Tallinna linn või kindlustusandja, vahelistest suhetest tulenevad väidetavad minetused ei mõjutanud veolepingu kehtivust poolte vahel. Kohtule esitatud sõidukikaardist nähtus, et taksoteenuse osutamiseks kasutatud sõidukile oli Tallinna Transpordiameti poolt 30.11.2007.a väljastatud sõidukikaart taksoveoks. Vedajana oli sellel märgitud E. T. ning hageja ja nimetatud isiku vahel oli sõlmitud tööleping. Kohus leidis, et kviitungi puudumine iseenesest ei võimaldanud sõitjal tasumisest keelduda, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määruse nr 141 § 18 lg 3 järgi oli sõitjal kohustus tasuda sõidu eest vastavalt taksomeetri näidule. Sõitja määruse tähenduses võrdsustus reisijaga võlaõigusseaduse reisijaveolepingu mõistes. Kohus leidis, et kostja lahkumist võis kvalifitseerida
nimetatud olukorrana ning hagejal tekkis õigus veotasule pärast reisija lahkumist. Kohus ei arvestanud tõendina kostja vande all antud seletust, sest see ei ole alkoholijoobe tõttu usaldusväärne. Kohus leidis, et seega ei ole tõendatud asjaolu, et kostja nõudis taksoteenuse eest kviitungit, mis oleks talle andnud aluse tasumisest keeldumiseks. Kohus leidis, et hageja oli oma seletusega tõendanud veoteenuse osutamist ja selle hinda, kuid kostja ei olnud tõendanud teenuse eest tasumist. Kohus leidis, et tunnistaja A. R. ütlustega oli tõendatud, et hageja sõidukil puudusid eelmisel päeval hagiavalduses nimetatud vigastused. Samuti oli tunnistaja ütlustega ning OÜ A. poolt 20.12.2007.a koostatud töökäsu ja arvega tõendatud hageja sõiduki kahjustuste ulatus ja maksumus. Kohtu arvates oli põhjendatud mõlema esiratta rehvi vahetamine, sest samal teljel ei võinud olla erineva kulumisastme ja mustritüübiga rehve ning ühe rehvi purunemisel tuli välja vahetada vähemalt mõlemad samal teljel asuvad rehvid. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista veotasu 364 krooni ning sõiduki remondikulud summas 13 000 krooni. Kohus lähtus mittevaralise kahju suuruse määratlemisel
lg-st 6 ja leidis, et 1000 krooni oli vääriline hüvitis hageja kannatustele kostja vulgaarsuste eest. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud
lg 1 ja sellega koosmõjus
§-i 844, § 128 lg-t 3, §-i 1046 ja
27. peatükis sätestatut. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudus kokkulepe tasu osas, mis oli veolepingu oluliseks tingimuseks, aga üksnes tasu osas kokkuleppe olemasolu korral sai vaidlusalust suhet kvalifitseerida veolepinguna
Kostja leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on seda teinud hagejat õigustavas vormis, jättes põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud tõendid. Väärteomaterjalides puuduvad andmed kostja väidetava joobe kohta, seega ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oli joobeseisundis. Kohus on ebaõigesti tuvastanud kostja joobes olekut ja mitteadekvaatset seisundit. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus 3
koosmõjus § 1045 lg 1 p-ga 5), sest vaidlusalune mootorsõiduk kuulus kahju tekkimise ajal hagejale (t I kd lk 7). Deliktilise hüvitisnõude üheks eelduseks on see, et kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel peab esinema põhjuslik seos (
Seetõttu on üks kahju hüvitamise eeldus täitmata ning auto kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et autole tekkinud vigastusi, mis tekkisid sellest, et hageja sõitis talle kuuluva autoga üle äärekivide, tuleb käsitleda kahju kindlakstegemiseks tehtud kulutustena
Ringkonnakohus selles osas maakohtuga ei nõustu. Kahju kindlakstegemiseks tehtavaks kulutuseks võiks olla näiteks mõistlik tasu kahjustuste kõrvaldamise maksumuse väljaselgitamiseks tellitud spetsialisti arvamuse eest. 9. Järgnevalt käsitleb kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seonduvat. Hageja tugines mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusena sellele, et kostja nimetas teda taksos litsiks, kitseks ja prostituudiks ning soovitas hagejal pidada liikuvat bordelli, samuti sellele, et kostja sülitas taksosse ning lõi taksot jalaga. Hageja kinnitas kohtule, et mitte keegi selliste väljendite kasutamist ei kuulnud ning keegi kostja sellise tegevuse juures ei viibinud. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja selline tegevus, nagu hageja seda väidab, saaks üleüldse tingida mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kannatanule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viidatud erilisi asjaolusid esile toonud. Samuti ei nähtu sellised erilised asjaolud muudest tsiviilasja materjalidest. Seega, isegi siis, kui kostjapoolne rikkumine peaks osutuma tõendatuks, ei saaks see tingida mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus 10. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.