Obsah (7)

§ 84§ 118§ 79§ 51§ 86§ 27§ 73

2-08-20936 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2009.a, Tallinn Tsiviilasja

) § 86 p 6 alusel ja saatis käskkirja postiga töötaja elukoha-aadressil. 3. Tööandja käsitas kulutusi töötaja koolitusele investeeringuna, vastutasuks oli töötaja kohustatud rakendama oma teadmisi tööandja kasuks. Investeeringu tasuvusajaks arvestas tööandja aasta, mis väljendus töölepingu p 7.1.11 märgitud tähtaegades. Kuna kostja lahkus töölt enne nimetatud tähaaegu, praktiliselt kohe pärast viimase koolituse lõppu, siis jäid tööandja kulul omandatud teadmised tööandja kasuks rakendamata.

§ 84

lg 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.

§ 118

lg 1 on sätestatud, et kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata (

§ 79

ja § 80), on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. Käesoleval juhul lahkus kostja töölt omavoliliselt, andmata mingit etteteatamistähtaega ning jätmata töölepingu lõpetamisest üldse teatamata. Seetõttu on hagejal

§ 84

lg 2 ja § 118 lg 1 koosmõjus tekkinud õigus nõuda kostjalt hüvitist 9 tööpäeva eest (ajavahemiku 22.0206.03.2008 eest). Kuna kostja kuu brutopalgaks vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule oli 21 594 krooni kuus, töötaja töötas hageja juures kokku 29 päeva, siis on käesoleval juhul töötaja keskmine päevapalk vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. augusti 2001.a määrusest nr 275 (Keskmise palga arvutamise kord) tulenevale metoodikale 744,62 krooni. Eelneva põhjal on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaega omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitist 9 tööpäeva eest, kokku summas 6701,58 krooni. Hageja märgib, et kuivõrd katseaeg ei olnud lõppenud, piisanuks kostjal töölepingu lõpetamisest etteteatamisest vaid kolme päeva ulatuses, kuid ka seda pidas kostja paljuks. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja vaidleb kohtule esitatud kirjalikus vastuses hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
2. Esmalt peab kostja vajalikuks märkida, et iga tööandja lähtub töötajate valikul oma huvidest ning vajadustest ning peaks olema ilmne, et pelgalt kellegi soovi pärast tööd teha ei sõlmita selle inimesega töölepingut. Kostja näol on tegemist vastaval erialal eriharidust omava isikuga, kes on selles valdkonnas töötanud käesolevaks hetkeks juba kuus aastat. Enne hageja juurde tööle asumist töötas kostja Soomes laserpingi operaatorina, mistõttu omab ta antud valdkonnas väga häid teadmisi. Töövestlusel märkis kostja vahetu ülemus P.J , et kostja sobib mehhaaniku töökohale väga hästi, kuivõrd tegemist on pädeva isikuga, kes valdab ka soome keelt, mis on arvestades äriühingu klientuuri äärmiselt vajalik. Johtuvalt eeltoodust on täiesti alusetud ning tõendamata hageja väited, milliste kohaselt olid kostja teadmised hooldusmehhaaniku tööülesannetest oluliselt tagasihoidlikumad kui tööleasumisel vajalik oleks olnud. Ilmselgelt vajab iga uus töötaja näpunäiteid ning selgitusi konkreetse töö iseloomu kohta, kuid seda ei saa veel pidada vajaliku kvalifikatsiooni puudumiseks, mida hageja on alusetult hakanud kostjale ette heitma. Tööandja poolt töö tegemiseks vajalike juhiste andmine on tööandja kohustus. Kuivõrd kostja oli pädev hooldusmehhaaniku ametikohal töötama, puudus tal igasugune vajadus leppida tööleasumisel hagejaga kokku, et temale võimaldatakse intensiivkoolitust, mille kulud kohustub kostja töölepingu temapoolsel lõpetamisel ise kandma. Kostja hinnangul ei võimaldagi

erisoodustustega lepingu sõlmimist määramata ajaks nagu käesoleval juhul on hageja poolt tehtud. Samuti ei ole pooled sõlminud ühtegi 4 2-08-20936 koolituslepingut, milline asjaolu tõendab selgesti, et nn koolitused kujutasid endast tegelikkuses vaid kostjapoolsete tööülesannete täitmist Soomes. Vastasel juhul oleks sedavõrd kulukate koolituste läbiviimisest kostjat eelnevalt teavitatud ning selle kohta sõlmitud vastav kirjalik kokkulepe. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, mis põhjusel oli vajalik väidetavad koolitused läbi viia just Soomes, kui kostja töökoht ning seega ka töös kasutatavad seadmed on olemas ka Eestis. Välislähetustega kaasnesid kulutused nii transpordile, ööbimisele kui ka päevarahadele, millised oleksid olnud välditavad kostjale instruktsioonide jagamisega tema töökohas. Kostja arvates kaastati ta tegelikkuses välislähetustesse tulenevalt tema teadmistest ning soome keele oskusest, mistõttu ta osutus Soomes viibides asendamatuks. Esimesel lähetusel Soomes viibis kostja kokku neli päeva (14.-18.01.2008), millest kolm päeva tegeles ta tasuta tõlketööga hageja kasuks, kuna klient ei vallanud ei eesti ega inglise keelt. Kostja ei saanud Soomes olles mitte mingisugust koolitust. Järgmisel lähetusel Oulus (04.-15.02.2008) tegeles kostja esimesel nädalal pinkide paigaldamisega, millega ta sai väga hästi hakkama ilma igasuguse kaasabita, kuivõrd omas vastavaid teadmisi. Teisel nädalal tegeles kostja nii koos hageja töötaja S.S ’ga kui ka iseseisvalt klientide koolitamisega, millega ta sai S.S hinnangul suurepäraselt hakkama. Arvestades, et kostja käis Soomes tööülesandeid täitmas (mitte koolitustel nagu hageja väita püüab) ning et väidetavate koolituste kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid, puudub hagejal igasugune alus nõuda kostjalt välislähetustele kulunud rahasummad. Lisaks peab kostja vajalikuks märkida, et hageja nõuab väidetavaid koolitussummasid ilma igasuguse õigusliku aluseta tagasi ka ajaperioodi 11.-14.12.2007 eest, kuigi tööleping sõlmiti alles 8. jaanuaril 2008.a.

§ 51

lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha. Seega oli hageja kui tööandja kohustatud maksma kostjale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha ning vastavate summade tagasisaamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Töölähetus ei ole samastatav koolitusega. Samuti oleks hageja nõude rahuldamine käesoleval juhul kostja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostjat pole eelnevalt teavitatud väidetavast koolituse toimumisest tööülesannete täitmise käigus ega informeeritud selle maksumusest. Lisaks peab kostja vajalikuks märkida, et hageja kasutas oma töös tüüplepinguid, milliste kohaselt tasus elamis- ja reisikulud vastupidiste kokkulepete puudumisel tööde tellija, mitte hageja. Kuivõrd hageja ei ole hagiavaldusele lisanud kirjalikku kokkulepet, milliselt nähtuks, et hageja on olnud vastavate kulude kandjaks, esineb kostjal põhjendatud alus arvata, et ka hageja teiste klientide puhul on majutus- ning transpordikulude kandjaks töö tellija, mitte hageja, mistõttu soovib hageja käesoleval juhul nõude esitamisega kostja vastu vaid alusetult rikastuda. Seonduvalt hageja nõudega hüvitise väljamõistmiseks omavoliliselt töölt lahkumise eest märgib kostja järgmist. 6. märtsi 2008.a käskkirja nr 4-3/2008 karistas hageja kostjat distsiplinaarkorras ning lõpetas samal päeval töölepingu

§ 86p 6 alusel.

Seega on tööleping kostjaga lõpetatud tööandja algatusel, mis ei võimalda hagejal samaaegselt nõuda hüvitust

§ 84

lg 2 ja § 118 lg 1 alusel, kuivõrd nende sätete kohaldamine eeldab töölepingu lõpetamist töötaja algatusel. Seega puudub hageja nõudel hüvituse maksmiseks omavoliliselt töölt lahkumise eest igasugune õiguslik alus ning hagi tuleb selles osas jätta täies ulatuses rahuldamata. 5 2-08-20936 Kostja hinnangul on ekslikud ka hageja arvutused keskmise päevapalga osas. Nimelt jääb arusaamatuks juba see, millele tugineb hageja väide, et kostja kuu brutopalgaks oli 21 594 krooni. Vastavalt töölepingule oli see summa vaid 15 000 krooni. Nimetatud asjaolu nähtub ka kostjale

1. märtsil 2008.a makstud lõpparvest. Samuti jääb arusaamatuks, millele tugineb hageja väide, et kostja töötas hageja juures 29 päeva, kuivõrd kirjalik tööleping sõlmiti
2. jaanuaril 2008.a. Hageja poolt koostatud lõpparve maksmise aruandest nähtuvalt on hageja arvestanud, et kostja töötas lisaks veebruaris 16 tööpäeva, seega tunnistab ka hageja kostja töötamist ka
3. veebruaril 2008.a. MENETLUSE KÄIK
4. Kohtuistungil jäid hageja esindajad menetluses varasemalt esitatud väidete ja nõude juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajana üle hageja töötaja S.S . KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Kostja töötas hageja juures
7. jaanuaril 2008.a sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel hooldusmehhaaniku ametikohal. Töötaja põhipalk katseajal (pikkusega 4 kuud) oli 15 000 krooni kuus (lepingu punkt 4.1). Töölepingu punkti 7.1.11 kohaselt oli töötaja kohustatud hüvitama tööandjale töölepingu lõppedes tema koolitamisega seotud kulud täies ulatuses, kui koolitusest on möödas vähem kui 6 kuud (ning 50% ulatuses, kui koolituse lõpust on möödas 6-12 kuud).
8. märtsi 2008.a käskkirjaga karistas hageja kostjat distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamisega
9. märtsil 2008.a

§ 86p 6 alusel.

Puudub vaidlus ka selles, et kostja on nimetatud käskkirja kätte saanud ning et ta ei ole töölepingu lõpetamist hageja poolt vaidlustanud.

1. Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on kandnud kulusid seoses kostja koolitamisega, mida kostja peaks hagejale töölepingu punkti 7.1.11 järgi hüvitama. Samuti on pooltel vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist omavolilise töölt lahkumise eest.
2. Kohus käsitleb esmalt hageja nõuet koolituskulude hüvitamiseks summas 23 896 krooni. Vastavalt
3. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne
4. aasta
5. juulit sõlmitud töölepingule alates
6. aasta
7. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne
8. aasta
9. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
10. aasta
11. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele ajavahemikul 01.07.1992-30.06.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seadus, mille § 48 lg 1 p 1 kohaselt pidid töötaja ja tööandja vastastikku täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi.

§-st 15 tulenevalt olid kehtetud töölepingu tingimused, mis on halvemad, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punktist 7.1.11 tulenev kostja kohustus hüvitada hagejale töölepingu lõppedes tema koolitamisega seotud kulud ei ole käesoleval juhul töötaja olukorda halvendav tingimus ning seega on poolte sellesisuline kokkulepe kehtiv. 10. Asjas olemasolevad tõendid ei toeta kohtu hinnangul siiski hageja väidet, et kostja viibis Soomes ajavahemikel 14.-18.01.2008 ja 04.-15.02.2008 hageja poolt korraldatud koolitustel. Nõustuda tuleb kostja väidetega, et ta viibis Soomes seoses tööülesannete täitmisega. Vastavalt

§ 51

lg-le 1 on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete 6 2-08-20936 täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui kolmekümneks järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha. Tunnistaja S.S ütlustest nähtub, et 14.18.01.2008 ja 04.-15.02.2008 Soomes toimunud pinkide paigaldamisel tegi kostja hageja kasuks tööd, m.h oli kostja hagejale vajalik enda soome keele oskuse tõttu (vt toimik, lk 149-150). Tunnistaja ütlustest nähtub küll, et kostja polnuks vähemalt alguses võimeline oma tööülesandeid iseseisvalt täitma ning vajas S.S juhiseid ning selgitusi konkreetsete tööetappide kohta (vt toimik, lk 149-150). Samas ei saa uue töötaja taolist töö käigus toimuvat õppimisprotsessi ning kogemuste omandamist pidada töötajale erisoodustuse korras võimaldatavaks koolituseks (millega seotud kulud tuleks kostjal hagejale hüvitada). S.S on oma ütlustes kohtule ka möönnud, et üksi ei oleks ta saanud plasmapinkide paigaldamise ning klientide koolitamisega Soomes hakkama (vt toimik, lk 149-150). Muid tõendeid hageja väidetavate koolituste toimumise kohta kohtule esitanud ei ole. Hagiavaldusele lisatud dokumentaalsed tõendid näitavad üksnes hageja väidetavate kulude suurust (vt toimik, lk 20-30). P.J i ja S.S kirjalikud seletused (selgituskirjad) (vt toimik, lk 18 ja lk 19) ei ole kohtumenetluses tõenditena lubatavad, mistõttu kohus jätab need kooskõlas TsMS § 238 lg-ga 5 asja lahendamisel arvestamata. Kohus on tõendite lubatavusega seonduvat hagejale 19. jaanuaril 2009.a toimunud eelistungil ka selgitanud (vt toimik, lk 104). 11. Väidetavalt ajavahemikus 11.-14.12.2007 toimunud koolituse kulude hüvitamist ei ole hagejal õigus kostjalt vähemalt lepingulisel alusel nõuda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt hageja ja kostja sellel perioodil omavahel veel töösuhtes ei olnud. Kostja asus hageja juurde tööle 8. jaanuaril 2008.a ning samal päeval sõlmiti ka kirjalik tööleping. Iseenesest ei oleks

mõttega vastuolus see, kui töötaja kohustuks hüvitama tööandjale enne töölepingu sõlmimist toimunud koolituse (väljaõppega) seotud kulud. Samas eeldaks see töösuhte poolte sellesisulist selgesõnalist kokkulepet. Käesoleval juhul puuduvad tõendid taolise kokkuleppe olemasolu kohta. 12. Eelnenule tuleb lisada, et hageja ei ole kohtumenetluses eitanud kostja poolt töö tegemist vaidlusaluste välislähetuste käigus. Seega isegi kui lähtuda hageja (tõendamata) väitest koolituste toimumise kohta, puuduks hagejal

§ 51

lg-s 3 sätestatut arvestades õigus nõuda kostjalt muude kulutuste (s.o majutuse ja transpordiga seonduvad kulud ning päevaraha) hüvitamist. Kulutused kostja koolitusele moodustavad hageja arvestustest nähtuvalt kokku üksnes 2200 krooni (s.h koolitused töölepingu kehtivuse ajal 1600 kr). Kuna kostja käis hageja korraldusel Soomes tööl, tulnuks viimatinimetatud kulud hagejal kanda sõltumata kostja koolitamise vajadusest. Hageja poolt menetluse käigus esitatud väide, et S.S võinuks pinke paigaldada ka Soome kliendi (tellija) poolse abiga (s.t ilma kostjata), on üksnes oletuslik ning vastuolus S.S ütlustega. Samuti oli hageja kui tööandja otsustada see, mitu töötajat ja millised töötajad ta välislähetusse pinke paigaldama saadab. Esitatud tõendite põhjal otsustades oli kostja vaidlusalusel perioodil ainus hageja soome keelt oskav hooldusmehhaanik. Lisaks nähtub nii hageja kui kostja poolt tõenditena esitatud hooldustööde lehtedel sisalduvatest tüüptingimustest, et kõik elamis- ja reisikulud katab tööde tellija, kui ei ole eelnevalt teisiti kokku lepitud (vt toimik, lk 71 ja lk 140-144). Hageja ei ole esitanud tõendeid teistsuguste kokkulepete kohta vaidlusalustel juhtudel. Seetõttu pole kohus veendunud, et hagetavad kostja elamis- ja reisikulud ei ole tööde tellija poolt hagejale hüvitatud. 7 2-08-20936 13. Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hageja nõude koolituskulude hüvitamiseks summas 23 896 krooni rahuldamata. 14. Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib kohus veel, et

§ 27

lg 2 p-st 5 tulenev võimalus (sõlmida määratud tähtajaks tööleping juhul, kui töölepingus nähakse töötajale ette erisoodustused) ei tähenda keeldu näha töötajale erisoodustusi ette määramata tähtajaks sõlmitud töölepingus (vt nt: Riigikohtu

1. oktoobri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 12). Kuivõrd hageja nõue koolituskulude hüvitamiseks jääb rahuldamata selle tõendamatuse tõttu, ei pea kohus vajalikuks käsitleda kostja väiteid nimetatud nõude esitamise vastuolu kohta hea usu põhimõttega.
2. Edasiselt käsitleb kohus hageja nõuet hüvitise väljamõistmiseks omavoliliselt töölt lahkumise eest (summas 6 701,58 kr). Kohus leiab, et nimetatud nõue kuulub rahuldamisele.
3. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja on kõnealuse nõude esitamisel tuginenud üheaegselt

§ 84lg-le 2 ja § 118 lg-le 1.

Kohtu hinnangul on nimetatud sätted nõude õigusliku alusena teineteist välistavad.

§ 84

lg 2 alusel on tööandjal õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest.

§ 118

lg-st 1 tuleneb, et kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lõpetamise kohta avaldust esitamata (

§-d 79 ja 80), on tööandjal õigus nõuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses.

§ 84lg-st 2 tuleneva nõude esitamine on käesoleval juhul õiguslikult põhjendamatu.

Tööandjal saaks osundatud sätte põhjal nõue tekkida juhul, kui töölepingu lõpetamine toimub töötaja algatusel. Taolist järeldust toetab eeskätt

§ 84paiknemine seaduse 3.

jaos, mis reguleerib töösuhte poolte õigusi ja kohustusi töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel. 17.

§ 118

lg 1 reguleerib seevastu olukordi, kus töötaja on töölt lahkunud töölepingu lõpetamiseks avaldust esitamata. Seadus piirab sellises olukorras töötaja vastutust summaga, mis võrdub töötaja ühe kuu keskmise palgaga. Ka käesoleval juhul on kostja jäänud töölt ära selleks nõuetekohast avaldust esitamata (

§ 79

). Seetõttu on hagejal tekkinud õigus kostjalt hüvitise nõudemiseks

§ 118lg 1 alusel.

Hagis nõutav summa (6701,58 kr) jääb kostja ühe kuu keskmise palga piiridesse ning on poolte esitatud asjaolusid arvestades kohtu hinnangul ka mõistlik ja põhjendatud hüvitis töölt omavolilise lahkumise eest. Asja materjalidest nähtuvalt ei ilmunud kostja alates

1. veebruarist 2008.a tööle. Esialgselt põhjendas kostja töölt puudumist haigestumisega, kuid ei ole haigestumist kinnitavaid dokumente tööandjale ega kohtule esitanud.
2. veebruaril 2008.a saatis kostja U.Itse’le elektronkirja, milles teatas, et peab seoses finantsprobleemidega töölt lahkuma. Hageja esindaja vastuskirjale kostja ei vastanud ning võttis hagejaga uuesti ühendust alles
3. märtsil 2008.a (vt toimik, lk 46-48 ja lk 49). Kostja taoline käitumine võis hageja töökorraldust oluliselt häirida. Kohtu hinnangul ei oma

§ 118

lg 1 kohase hüvitise määramise seisukohast tähtsust vaidlusalune asjaolu, kas kostja

1. veebruaril 2008.a tööl viibis. Esitatud tõendite põhjal võib siiski eeldada, et töötaja sellel päeval tööl viibis, kuna sama,
2. veebruari 2008.a kuupäeva kannab hagile lisatud individuaalse materiaalse vastutuse leping (vt toimik, lk 17). 8 2-08-20936
3. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et

§ 118lg 1 rakendamine eeldab töölepingu lõpetamist töötaja algatusel.

Küll eeldab seda

§ 84lg 2 rakendamine.

Lisaks on vajalik märkida, et tööleping töölt omavoliliselt puuduva töötajaga tuleb kooskõlas

§ 73

lg-ga 3 tööandjal lõpetada päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Sisuliselt sama tuleneb töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 12 lg-st 3, mille kohaselt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seega ei ole töötaja puhul, kellega tööleping on lõpetatud tema omavolilise töölt puudumise tõttu, võimalik rääkida etteteatamistähtaja mittejärgmisest. Hageja ei ole käesoleval juhul kostjaga töölepingu lõpetamisel

§ 73lg-s 3 ega TDVS § 12 lg-s 3 sätestatut järginud, lõpetades töölepingu 6.

märtsil 2008.a (vt toimik, lk 51-52). Samas ei tohiks seaduse mittejärgimine anda hagejale kui tööandjale käesolevas kohtumenetluses soodsamat positsiooni ning hageja tuginemist töölepingu lõpetamise vaidlustamata jätmisele kostja poolt ei saa seetõttu pidada heauskseteks.

1. Kohus ei analüüsi käesolevas otsuses poolte väiteid tööandja vara tagastamata jätmise kohta kostja poolt, kuna need ei seondu hagi esemeks olevate nõuetega.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kohtumenetluses kostja vastu nõudeid kogusummas 30 597,58 krooni. Kohus rahuldab käesoleva otsusega hageja nõuded summas 6 701,58 krooni, s.o ligikaudu 21,9% ulatuses. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 78% ulatuses hageja kanda ning 22% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 9