2-05-249 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2009.a, Tallinn Tsiviilasja n

) § 6 lg-le 3, leides, et palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata. 4. Kostja leiab esiteks, et hagejate nõuded on aegunud ning palub kohtul kohaldada hagi aegumist. Kostja arvates pöördusid hagejad töövaidluskomisjoni poole hilinemisega, s.t ajal, mil hagejate nõuded olid juba aegunud.

§ 6

lg-s 3 palganõuete esitamisele kehtestatud pikema aegumistähtaja mõtteks oli vältida olukordi, kus töötajad, lootes olukorra paranemist ning kartes nõuete esitamise korral töökohta kaotada, töötavad mitmeid kuid palka saamata ja samas töövaidlusorgani poole pöördumata. Olukorras, kus töösuhe on lõppenud, muutub saamata jäänud palk lõpparve koostisosaks ning töötajal ei ole mingit takistust töövaidlusorgani poole pöörduda. Seega on kostja seisukohal, et analoogselt palga maksmisega viivitamisega, kus viiviseid arvutatakse töölepingu lõpetamise päevani ning töösuhte lõppemisel loetakse kõik töötajal saada olevad summad lõpparve hulka, millelt viivist ei arvutata, peaks ka lõpparve koosseisus olevate summade nõudmisele rakendama üldist töösuhetest tulenevate nõuete esitamise aegumistähtaega, milleks on 4 kuud (

§ 6lg 1).

Töövaidluskomisjon tegi selles osas õiged otsused ja jättis hagejate nõuded seoses aegumisega rahuldamata. Iga kostja töötaja sai tööandjalt igakuuliselt kirjaliku palgateatise talle arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude ja juurdemaksete, kinnipidamiste jne) kohta, hagejad ei ole kordagi pöördunud kostja poole oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks (ei palgapäeval ega töölepingu lõpetamisel lõpparve saamisel). Hagejate nõuded on esitatud ajavahemiku 23.06.2001-31.05.2003 või kuni töölepingu lõppemiseni (S V puhul kuni 16.08.2002.a, JPpuhul kuni 08.05.2002.a) kohta. Töötajate vastavad avaldused esitati aga töövaidluskomisjonile ajavahemikus 25.05.2004-02.06.2004, seega osaliselt ligikaudu kaks aastat pärast töölepingu lõpetamist. 4 Lisaks tuleks eristada aegumist olukorras, kus töötajale on palk välja arvutatud, kuid maksmata ning olukorras, kus palka ei ole üldse arvutatud. Kostja hinnangul käsitleb

§ 6lg 3 eelnevalt välja arvutatud palga maksmise nõudeid.

Palga arvutamise nõudele tuleb kohaldada

§ 6

lg 1 sätestatud üldist 4-kuulist aegumistähtaega töösuhetes ning hagejad ei ole palga arvutamise nõuet esitanud tähtaegselt.

1. Samuti leiab kostja, et hagejad ei ole järginud seaduses sätestatud tähtaega kohtusse pöördumiseks. Kostja väidete kohaselt said hagejad töövaidluskomisjoni otsused kätte 23.24.detsembril 2004.a. Hagi on esitatud aga
2. jaanuaril 2005.a, mistõttu on hagi esitatud hilinemisega ning menetlus tuleks lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kostja sai töövaidluskomisjoni otsused kätte mainitud kuupäevadel, s.t 23.-24.detsembril 2004.a. Vaatlusalusel ajal, s.t aastal 2004.a polnud ka kumbki mainitud kuupäevadest riigipüha. Kostja leiab, et hageja ei ole usutavalt tõendanud oma väidet, nagu oleks töövaidluskomisjoni otsused hagejate poolt saadud kätte hiljem, 27.-
3. detsembril 2004.a. Töövaidluskomisjoni poolt 23.12.2004.a välja saadetud tähtkirjade nimekirjast nähtub, et hagejatele saadeti otsused välja samal kuupäeval, nagu ka kostjale. Pole mingit põhjust eeldada, et just hagejatele toimetas AS Eesti Post otsused kätte aeglasemalt kui kostjale või kohaldada analoogiat hagejaid esindava advokaadibüroo poolt töövaidluskomisjoni otsuste saamise registreerimisega.
4. Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejad pöördusid töövaidluskomisjoni ja kohtu poole seaduses sätestatud tähtaegu järgides ning puudub alus aegumise kohaldamiseks, on kostja seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd hagejate esitatud nõuded on tõendamata. Aastatel 2000-2003 ei olnud kostjal sõlmitud kollektiivlepingut ning reisijate veol kasutati Volvo, Scania ja Mercedes Benz tüüpi busse (46 istekohaga), mis ei olnud lõõts-, haagis-, liigend-, kahekorruselised ega bussirongid. Tuginedes üldtöökokkuleppe lisas 1 toodud sooritatavate tööde palgarühmade kirjeldusele, kuulusid bussijuhtide töötasud seega palgarühma C, s.o siseriiklik sõitjate vedu bussidega üle 23 istekoha, tunnipalgaga 15,50 krooni. Kostja väitel on ta maksnud enamusele hagejatest töötasu vähemalt ettenähtud suuruses ning neile, kelle töötasu jäi mõnel kuul madalamaks, on ta palgavahe hüvitanud. Tegelik keskmine tunnitasu oli hagejatel palgakokkuleppes ettenähtust oluliselt kõrgem. MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu poolt jäeti
6. augusti 2007.a otsusega hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et hagejad on esitanud oma palganõuded töövaidlusorganile tähtaegselt, mistõttu puudub alus rahuldada kostja taotlust aegumise kohaldamiseks. Samas leidis maakohus, et hagejate nõuded ei ole põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb need jätta rahuldamata.
7. Hageja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
9. septembri 2008.a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistatas Harju Maakohtu
10. augusti 2007.a otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Riigikohtu
11. detsembri 2008.a määrusega (kohtuasjas nr 3-7-1-2-552) jäeti kostja poolt ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Maakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et hagejate nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Otsuses tuleb kõiki tõendeid hinnata. Maakohus 5 on need nõuded jätnud täitmata. Eeltoodut arvestades tuleb esimese astme kohtu otsuse vastavalt TsMS § 656 lg 1 p-le 5 tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja lõplikult lahendada, sest ringkonnakohtu poolt esmakordselt nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel ainult nende asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega.
12. Asja uue läbivaatamise käigus on pooled sisuliselt jäänud varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde.
14. oktoobri 2009.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le
15. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti teatas kohus
16. oktoobri 2009.a määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20 päeva pärast dokumentide ja avalduste esitamise tähtpäeva möödumist.
17. oktoobri 2009.a kohtumääruse saab lugeda samal päeval poolte esindajatele kättetoimetatuks.
19. novembril 2009.a on kostja esitanud kohtule täiendavalt menetluskulude (kohtukulude) nimekirja ja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks.
21. novembri 2009.a määrusega on kohus kooskõlas TsMS § 452 lg-tega 4 ja 5 otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud ning saatnud poolte esindajatele samal päeval e-posti teel sellekohase teate. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
22. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele hagejate IK, G Z , V K , S Z , JJ ASning S V nõuete osas täies ulatuses ning hagejate AHja JPnõuete osas osaliselt.
23. Pooltel puudub vaidlus hagejate tegeliku põhipalga (palgamäära) suuruse üle vaidlusalusel ajaperioodil (s.o 22.06.2001-31.05.2003 või kuni töösuhte lõppemiseni), v.a hagejate Ants Hein ja JPosas. Poolte vahel sõlmitud kirjalikes töölepingutes fikseeritud palgamäär on küll üldtöökokkuleppes sätestatust väiksem, kuid see ei oma asjas määravat tähtust. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 15 järgi tuleb töötajale ebasoodsamate lepingutingimuste asemel kohaldada üldtöökokkulepet kui kollektiivlepingut (vt täpsemalt otsuse p 22). Samuti ei vaidle pooled eelnimetatud ajavahemikus hagejate poolt töötatud töötundide arvu ega kostja poolt hagejatele tegelikult väljamakstud töötasu suuruse üle.
24. Pooltel on õiguslik vaidlus selles, kas kostjal on täitmata töötasunõudeid hagejate ees. Samuti on hageja esitanud nõuetele aegumise vastuväite ning taotluse menetluse lõpetamiseks kehtiva TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.
25. Kohus peab vajalikuks käsitleda esmalt kostja poolt esitatud aegumise vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagejate nõuete menetlemisel töövaidluskomisjonis esitanud nii töötasu- kui viivisenõudele aegumise vastuväite. Töövaidluskomisjon on
26. detsembril 2004.a ja
27. detsembril 2004.a tehtud otsustega jätnud hagejate nõuded rahuldamata, lähtudes

§ 6

lg-st 1 (vt toimik, I kd, lk 90-91, lk 99-100, lk 109-110, lk 119-120, lk 129-130, lk 137-138, lk 146-147, lk 155-156, lk 162-163, lk 170-171). Vastavalt

§ 6

lg-le 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul.

§ 6lg-st 3 tulenevalt on palga maksmise 6 nõude esitamise tähtaeg kolm aastat.

Nõude esitamise tähtaeg algas toona kehtinud

§ 7

lg 1 kohaselt järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Kohtu hinnangul ei ole

§ 6lg-st 1 lähtumine käesoleval juhul õiguslikult põhjendatud.

Nõuete aegumise üle otsustamisel tuleb aluseks võtta

§ 6lg-s 3 sätestatud tähtaeg, sest hagi esemeks on saamata palga (töötasu) nõuded.

Kohtu hinnangul ei saa nõustuda kostja käsitlusega, et lõpparve koosseisus olevate summade nõudmisele peaks rakendama üldist töösuhetest tulenevate nõuete esitamise aegumistähtaega (

§ 6lg 1).

Taoline seisukoht ei ole kooskõlas Eesti kohtute senise praktikaga. Nii on Riigikohus oma lahendites korduvalt leidnud, et lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt

§ 6lg-st 3 kolm aastat (vt nt: Riigikohtu 30.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-05 või
2. veebruari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06, p 11). Samuti ei nõustu kohus kostja väitega, et tuleks eristada aegumist olukorras, kus töötajale on palk välja arvutatud, kuid maksmata, ning olukorras, kus palka ei ole üldse arvutatud. Kohus ei näe objektiivseid põhjuseid, miks peaks palga arvestamise kohustuse täitmata jätnud tööandja olema nõuete aegumise aspektist soodsamas olukorras tööandjast, kes on palka küll arvestanud, kuid jätnud selle välja maksmata.
3. Hagi esemeks on hagejate töötasunõuded alates 2001.a juunist. Seega võisid hagejad enda õiguste rikkumisest teada saada kõige varem 2001.a juuni lõpus. Tsiviilasja materjalide juurde võetud töövaidluskomisjoni töövaidlusasjade materjalidest nähtuvalt on töötajad (hagejad) oma eeldatavate rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni poole pöördunud 2004.a mais, v.a JP, kes on esitanud avalduse töövaidlusorganile
4. juunil 2004.a. Töövaidluskomisjoni poole pöördumise hetkeks ei olnud

§ 6lg-s 3 sätestatud 3-aastane tähtaeg ühegi töötaja osas seega veel lõppenud.

Eeltoodut arvestades, ei ole hagejate töötasunõuded aegunud ning käsitletav kostja aegumise vastuväide tuleb jätta rahuldamata. 19. Kostja on lisaks eeltoodule väitnud, et hagejad ei ole järginud seaduses sätestatud tähtaega kohtusse pöördumiseks ning esitanud TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel taotluse menetluse lõpetamiseks, kuivõrd samade poolte vahel samas vaidluses on olemas jõustunud töövaidluskomisjoni lahendid (mida hagejad ei ole õigeaegselt vaidlustanud). 2005.a detsembris kehtinud

§ 24

lg 1 kohaselt võisid vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kohtusse pöördumise vormiks oli vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et

§ 24

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on hagi aegumise tähtaeg (vt nt: Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02). Seega on kõnealuse tähtaja näol tegemist materiaalõigusliku tähtajaga ning kostja peaks

§ 24lg-s 1 sätestatud tähtaja rikkumisel põhineva vastuväite esitamisel suutma tõendada selle aluseks olevaid asjaolusid (Ts

MS § 230 lg 1). Kohus on kostja vastavale tõendamiskoormisele 22. aprillil 2009.a toimunud eelistungil ka tähelepanu juhtinud (vt toimik II kd, lk 50 pöördel). Kohtu hinnangul puuduvad asjas usaldusväärsed tõendid selle kohta, et hagi esitamise ajaks (26.01.2005.a) oli

§ 24lg-st 1 tulenev ühekuuline tähtaeg lõppenud.

Kostja ei ole oma nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid ka muul viisil kohtu jaoks veenvalt põhistanud. Lähtuvalt hagejate poolt esitatud Reval Advokaadibüroo õiendist ja väljavõttest sissetulevate dokumentide registrist, saab lugeda töövaidluskomisjoni otsused hagejatele kättetoimetatuks ajavahemikus 27.12.-30.12.2004 (vt toimik, I kd, lk 256, lk 311ja lk 312-313). Tõenditest töövaidluskomisjoni otsuste kättetoimetamise kohta kostjale

1. ja
2. detsembril 2004.a (vt toimik, I kd, lk 237-238, lk 239, lk 289-290 ja lk 291-292), ei saa kohtu hinnangul teha järeldusi selle kohta, millal hagejad otsused kätte said või kätte saama pidid. Sellekohased 7 kostja poolt välja toodud eeldused on kohtu arvates üksnes oletusliku iseloomuga. Töövaidluskomisjoni
3. detsembri 2004.a kiri töövaidluskomisjoni otsuste pooltele väljastamise kohta (vt toimik, I kd, lk 172) ei tõenda otsuste kättesaamise aega. AS Eesti Post vastuse kohaselt kohtu järelepärimisele ei ole otsuste kättetoimetamise aeg postiasutusele teada (vt toimik, I kd, lk 220).
4. Arvestades ülaltoodut, ei saa menetlust käesolevas tsiviilasjas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel ka lõpetada. Kohus jätab kostja vastavasisulise taotluse rahuldamata.
5. Edasiselt käsitleb kohus küsimust, kas kostjal on täitmata töötasunõudeid hagejate ees. Vastavalt
6. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne
7. aasta
8. juulit sõlmitud töölepingule alates
9. aasta
10. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne
11. aasta
12. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
13. aasta
14. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Arvestades eeltoodut, tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda 01.03.1994-30.06.2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) regulatsioonist. PalS § 2 lg 1 järgi mõisteti palgana tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosnes sama lõike kohaselt põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele oli põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Tulenevalt PalS § 2 lg-st 4 oli lisatasu summa, mida tööandja maksis töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.
15. Vastavalt hageja väidetele ei ole kostja tasunud neile alates
16. juunist 2001.a põhipalka kooskõlas
17. juunil 2000.a Autoettevõtjate Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud üldtöökokkuleppele (vt toimik, I kd, lk 28-21 ja lk 187-190). Osundatud üldtöökokkuleppe näol on tegemist kollektiivlepinguga kollektiivlepingu seaduse § 2 lg 1 mõttes. Kostja ei ole vastu vaielnud hagejate väitele, et üldtöökokkulepe laienes alates
18. juunist 2001.a ka pooltevahelistele töösuhetele. Kostja väidete kohaselt on ta töötasu (põhipalka) vastavalt üldtöökokkuleppele hagejatele ka arvestanud ja maksnud. Samas puuduvad käesolevas asjas kohtu hinnangul usaldusväärsed dokumentaalsed tõendid, mis kostja väiteid kinnitaksid.
19. Kokkulepitud palga maksmine oli vaidlusalusel perioodil kehtinud TLS § 1 ja § 49 p 2 kohaselt tööandja kohustuseks. Samuti on tööandja kohustuseks palgaarvestuse korraldamine. Viimast järeldust toetab näiteks TLS § 22 p-s 1 või PalS § 31 lg-s 5 sätestatu, samuti ka hagejate poolt viidatud PalS § 8 lg 1, mille kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta. Arvestades loetletud tööandja jaoks kohustuslikke materiaalõiguse norme, peaks tööandja kohtu hinnangul vaidluse korral suutma kohtumenetluses tõendada, et töötajale on makstud palka ettenähtud suuruses. Teiste sõnadega peaks tööandja suutma tõendada, et ta on töölepingut kohaselt täitnud. Käesoleval juhul on kostja esitanud üksnes tagantjärgi koostatud arvestused hagejatele arvestatud ning makstud palga suuruse kohta (vt toimik, I kd, lk 98, lk 108, lk 118, lk 128, lk 136, lk 145, lk 154, lk 161 ja lk 169). Nimetatud arvestusest nähtub, et hagejate palk koosnes üksnes töötundide alusel arvestatud põhipalgast. Samas on hagejad väitnud, et lisaks põhipalgale oli neil õigus ka erinevatele lisatasudele, s.h lisatasule töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Ka hagiavaldusele ja kostja vastusele lisatud töölepingutes fikseeritud palgakokkulepetest nähtub, et õhtused töötunnid kuuluvad tasustamisele 10% kõrgema tariifiga ning öised töötunnid 20% kõrgema tariifiga (vt toimik, I kd, lk 33-35, lk 37-39, lk 42-44, lk 8 101-105, lk 111-115, lk 121-125, lk 131-133, lk 139-142, lk 157-159). Hagiavaldusele on lisatud hagejate JJ’i ja G Z ’i palgateatised 2002.a ja 2003.a töötasu arvestuste kohta (vt toimik, I kd, lk 20-23 ja lk 24-26) ning kostja raamatupidamiskontode loetelu vaidlusalusel perioodil (vt toimik, I kd, lk 27). Ka nimetatud tõenditest järeldub, et hagejate palk koosnes lisaks põhipalgale lisatasudest, juurdemaksetest ja preemiatest. Samuti nähtub osundatud tõenditest, et hagejatele arvestatud põhipalk (tunnitasu) oli vaidlusalusel perioodil 9,40 krooni tunnis, mis ei olnud aga kooskõlas kehtinud kollektiivlepinguga (üldtöökokkuleppega). Eeltoodut arvestades ei ole kostja poolt menetluses esitatud väited ja arvestused kohtu jaoks usaldusväärsed. Kohtul ei ole põhust arvata, et hagejate JJ’i ja G Z ’i ülalmainitud palgateatised ei pärine kostja ettevõttest või et raamatupidamiskontode loetelu ei vastaks tegelikule kontode jaotusele vaidlusalusel perioodil. Kostja ei ole oma sellesisulisi kahtlusi menetluses piisavalt põhistanud. Kostja väidete kohaselt said töötajad tööandjalt igakuuliselt kirjaliku palgateatise arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude ja juurdemaksete, kinnipidamiste jne) kohta. Kostja on esitanud omalt poolt palgateatise vormi, mis oma sisult erineb hagiavaldusele lisatud teatistest, m.h raamatupidamiskontode numbrite osas (vt toimik, I kd, lk 267). Samas on kostja ise möönnud, et taoline palgateatise vorm on kostjal kasutusel käesoleval ajal, mitte vaidlusalusel perioodil.
20. Eelnimetatud tõendite kontekstis on kohtu jaoks usutavad hagejate väited, et kostjal oli kohustus lisaks põhipalgale tasuda töötajatele ka lisatasusid, juurdemakseid ja preemiaid. Seega ei koosne hagejatele väljamakstud palk üksnes põhipalgast. Sellest võib omakorda järeldada, et põhipalka on tasutud hagejatele ettenähtust (üldtöökokkuleppes sätestatust) vähem. Kostja väited vastupidise kohta ei ole tõendamist leidnud. Kohus lisab, et vähemalt tsiviilasja materjalidest nähtuvalt reguleeris üldtöökokkulepe üksnes töötajate põhipalgaga seonduvat. Üldtöökokkulepe ei välista ega piira töötajate õigusi lisatasudele, juurdemaksetele või preemiatele, mis tulenevad sõlmitud töölepingutest.
21. Lähtudes ülaltoodust, kuuluvad hagejate IK, G Z , V K , S Z , JJ ASja S V nõuded rahuldamisele. Loetletud hagejate poolt esitatud töötasuarvestusele (s.t arvutuskäigule) kostja iseenesest vastu vaielnud ei ole. Küll on vaidlus hagejate AHja JPnõuete suuruse üle. Osundatud kaks hagejat on leidnud, et nende saamata töötasu arvestamisel tuleks lähtuda üldtöökokkuleppe palgarühmas D ettenähtud palgamäärast, s.o 17,70 krooni tunnis. Kostja käsitluse kohaselt, tuleks ka nende töötajate puhul lähtuda palga arvutamisel palgarühmast C, s.t tasust 15,50 krooni tunnis. Vastavalt palgarühmas D ette nähtud palgamäärale kuuluks tasustamisele bussijuhi töö lõõts- või haagisbussiga, samuti liigend või bussirongiga. Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal võib järeldada, et taolistele kriteeriumidele vastavaid busse kostja ettevõttes vaidlusalusel perioodil ei kasutatud. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse vastuse kohaselt kohtu järelepärimisele ei ole hagejate poolt väidetud registreerimismärkidega sõidukite (068 MBT ja 051 MCH) näol tegemist reisijateveoks mõeldud bussidega ning kõnealused sõidukid ei ole ega ole olnud registreeritud kostja nimele (vt toimik, I kd, lk 221). Seetõttu ei ole ka usutavad hagejate AHja JPväited töö tegemise kohta lõõts- või liigendbussidega ning saamata töötasu arvestamisel tuleb lähtuda palgamäärast 15,50 krooni sarnaselt teiste hagejatega. Hagejad on koos
22. juunil 2009.a hagiavalduse terviktekstiga esitanud ka AHja JPpalganõude arvestused palgarühmast C lähtudes (vt toimik, II kd, lk 66 ja lk 67). AHnõue oleks hageja enda arvestustest lähtudes sellisel juhul 22 249,14 krooni ja JPnõue 11 582,07 krooni. Kostja ei ole ka nimetatud arvestuste aritmeetilisele õigsusele vastu vaielnud. Ülaltoodut arvestades, rahuldab kohus hageja AHnõude 22 249,14 krooni ulatuses ja hageja JPnõude 11 582,07 krooni ulatuses. 9
23. Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Kostja poolt esitatud väited kohustuste rikkumise kohta endise juhatuse liikme P.L ’e poolt (sh osade raamatupidamisdokumentide ja varade üleandmata jätmine praegusele juhatuse liikmele) ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast õiguslikku tähtsust. Samuti ei ole arvestatavad kostja väited, et AS H raamatupidamise arvutiprogrammis on säilinud üksnes elektroonilised koondandmed töötasude kohta ja palkade pangaülekanded (mis on kostjale aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel). Enda kohustuste rikkumised kostja (endise) juhatuse liikme poolt võivad olla aluseks kahjunõuete esitamiseks tema vastu, kuid ei saa piirata hagejate kui kostja endiste töötajate seadusega kaitstud õigusi. Vastasel juhul võiks kostja vabaneda kohustuste täitmisest läbi iseenda seaduserikkumiste. See ei oleks aga kooskõlas võlaõigusseaduse § 6 lg-st 1 tuleneva võlasuhte poole kohustusega käituda hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vastavalt
24. jaanuarist 2003.a kehtiva raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 5 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane (kelleks on sama seaduse § 2 lg 2 järgi muu hulgas ka eraõiguslik juriidiline isik) kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente. RPS § 12 lg 1 järgi peab raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Sama tulenes ka ajavahemikus 01.01.199531.12.2002 kehtinud raamatupidamise seaduse § 40 lg-st
25. Käesoleval juhul kostja ilmselt käsitletud dokumentide säilitamise kohustust täitnud ei ole. Kohustuste täimise korral olnuks kostjal võimalus menetluses esitada töötasude arvestust ja maksmist kinnitavad algdokumendid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagimaterjalid kätte saanud
26. veebruaril 2005.a ning esitanud kohtule esimese kirjaliku vastuse
27. märtsil 2005.a. Selleks hetkeks ei olnud vaidlusalust perioodi puudutavate palgaarvestuse algdokumentide säilitamise tähtaeg veel lõppenud.
29. juuni 2009.a menetlusdokumendis (hagiavalduse terviktekst) on hagejad punktis 2.7 esitanud ka väiteid palga maksmisega viivitamise kohta ning viidanud PalS §-st 35 tulenevale viivise nõudmise õigusele. Nimetatud hagejate väited jätab kohus tähelepanuta, sest kohtumenetluses ei ole hagejad viivisenõuet kostja vastu esitanud. Viivisenõude esitamise korral, tuleks kohtul nende nõuete menetlemisest käesoleval hetkel keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna hagejate viivisenõudeid puudutavas osas on ülalviidatud töövaidluskomisjoni otsused jõustunud (hagejad ei ole viivisenõuetega

§ 24lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kohtu poole pöördunud).

Hagejate poolt esitatud väited, et kostja ei ole oma käitumises arvestanud poolte vahel väljakujunenud praktikaga, põhjendamatult keeldunud PalS § 8 lg-te 1 ja 2 alusel dokumentide väljastamisest töötajatele ning teostanud enda õigusi pahauskselt, ei oma tsiviilasja lahendamise seisukohast käesoleval juhul iseseisvat õiguslikku tähtsust.

1. Kohus jätab TsMS § 238 lg-st 5 juhindudes asja lahendamisel tõenditena arvestamata hagiavaldusele lisatud töötajate materiaalse vastutuse lepingud ja kütuse magnetkaardi kasutamise lepingud. Tegemist on asjakohatute tõenditega. Hagejate esindaja on
2. aprilli 2009.a istungil ka möönnud, et kõnealused tõendid ei oma asjas õiguslikku tähtsust (vt toimik, II kd, lk 50).
3. Kooskõlas
4. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
5. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
6. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tulenes, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 10 lg 3 nägi ette, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Kohus peab põhjendatuks jätta poolte menetluskulud (kohtukulud) poolte endi kanda. TsMS § 60 lg 1 kohase taotluse kulude väljamõistmiseks vastaspoolelt koos nõuetekohase kohtukulude nimekirja ja kuludokumentidega on esitanud üksnes kostja. Hagejad on palunud
7. juunil 2009.a kohtule esitatud hagiavalduse terviktekstis jätta kõik menetluskulud kostja kanda, samas ei ole asja materjalide hulgas hagejate menetluskulusid tõendavaid dokumente. Seetõttu puudub alus hagejate menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt. Kostjal oleks varemkehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel õigus nõuda enda menetluskulude (osalist) hüvitamist üksnes hagejatelt AHja JP. Kuivõrd aga ka nimetatud hagejad ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kostjalt ja hagejate AHja JPnõuded kuuluvad suuremas osas rahuldamisele, peab kohus selles osas põhjendatuks lähtuda TsMS § 60 lg 1 kolmandas lauses sätestatust ning jätta kõnealuste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 11