TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1896 Otsuse kuupäev 30.11.2009 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi T.P. kaebus Tartu Vangla toimingule Asja läbivaatamise kuupäev 23.11.2009, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta T.P. kaebus Tartu Vangla toimingule haldusasjas 309-1896 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so. arvates 30.11.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. T.P. on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Tartu Vangla toimingut- kiri 01.06.2009 nr. V1/4928, millega kaebajale on selgitatud, et ilma nõude arestimisaktita ei ole alust kaebajalt elatisraha kinni pidada ning kaebajal on võimalik vabatahtlikult oma lapsele elatisraha maksta avalduse alusel ning vastav summa kantakse elatise saajale üle kaebaja isiklikul arvel olevast vabarahast. Kaebaja on seisukohal, et vangla toiming , millega on keeldutud kaebajal maksta elatisraha nii, et ta ei peaks seda tegema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud rahast, on õigusvastane. Kaebuse esitaja on vaidlustanud vangla vastust vaidemenetluse korras ning Justiitsministeeriumilt on saanud kaebaja vastuse 21.08.2009 nr. 11-7/339 „Vaide tagastamine“, mille kohaselt on asutud seisukohale, et T. P. puudub vaideõigus ning vaie on tagastatud HMS § 79 lg 1 p. 1 alusel. T.P. sooviks on , et tal oleks võimalik maksta elatisraha oma lapsele nii, et ta ei peaks seda tegema vanglasiseseks kasutamiseks jäänud rahast, vaid et elatist võimaldataks maksta tema arvele laekunud summadelt enne seda, kui sellest tehakse mahaarvamised vastavalt Vangistusseaduse § 44 lg
- Kaebuse esitaja on viidanud Perekonnaseadusele ning oma kohustusele maksta lapsele elatisraha sama põhimõtte alusel kui seda saab teha vabaduses olles. Kaebaja on seisukohal, et kui ta peaks lapsele elatist maksma vanglasiseseks kasutamiseks jäänud rahast, ei jääks tal vahendeid vanglakauplusest hügieenitarvete ja muu ostmiseks. Kaebaja loeb väljakujunenud olukorda äärmiselt solvavaks ja lapse õigusi piiravaks. Kaebuse täienduses on kaebaja asunud seisukohale, et kohtul tuleks kontrollida Vangistusseaduse § 44 lg 2 vastavust Põhiseadusele, kuna nimetatu takistab maksta elatist lapsele vabatahtlikult ning diskrimineerib kaebajat. Kaebaja on märkinud, et alates 30.04.2009 on tuvastatud lapse põlvnemise vanemast tsiviilkohtumenetluses ning sellest tulenevalt asus kaebaja vaidlusesse vanglaga oma lapse huvide üle. Tartu Vangla leiab, et T.P. kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Kaebaja peab oma õiguste rikkumiseks asjaolu, et hetkel kehtiv seadusandlus ei võimalda arvestada kaebaja vanglasisesest vabast rahast lapse ülalpidamiseks vabatahtlikku elatisraha maksmist kui haginõude täitmist. T.P. leiab, et Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 44 lg-s 2 sätestatud regulatsioon piirab tema õigusi võrreldes nende vabaduses viibivate isikutega, kes on samasugustes tingimustes kui tema (vajalik pidada üleval alaealisi lapsi ning tasuda teisi tsiviilhagidest tulenevaid nõudeid) ning sellest tulenevalt on norm Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 27.06.2008.a ning kuni käesoleva ajani ei ole ta vanglale teinud ühtegi taotlust oma vanglasisest vabast rahast lapse ülalpidamiseks maksete tegemiseks ja seega ei ole VangS § 44 lg 2 sätestatud regulatsiooni alusel olnud võimalik ka tema õiguste rikkumine, mis oleks aluseks halduskohtusse pöördumiseks. Arvestades, et halduskohus on kaebaja vabastanud nii kaebuse, kui esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivust põhjusel, et kaebaja on kinnipidamisasutuses viibiv maksejõuetu isik, jääb selgusetuks, milles seisneb kaebaja põhjendatud huvi VangS § 44 lg 2 alusel tehtava toimingu õigusvastasuse tuvastamisel, kuna kaebaja ei ole avaldanud, millistest temale laekuda võivatest summadest ta hakkab lapse ülalpidamiskohustust täitma. Vastuse täienduses 23.11.2009 rõhutab vangla veelkord, et vangla ei ole välja andnud ühtegi haldusakti , millega oleks kaebajale keelatud vanglasiseseks kasutamiseks jäävast vabast rahast täita vabatahtlikult lapse ülalpidamiskohustust ning vangistust ja täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale õigust taotleda , et vangla toimiks kinnipeetavate kontole laekuvate summadega teisiti kui see on reguleeritud Vangistusseaduse sätetega. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus peaks kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 31 p 5 alusel kaebuse tagastama, kuna kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Ning juhul kui halduskohus leiab, et kaebus kuulub läbivaatamisele, palub vangla jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukohad: Kohus , tutvunud asja kirjalike materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb sisuliselt läbi vaadata ning on põhjendamatu ja alusetu ning ei kuulu rahuldamisele. Asja materjalide kohaselt viibib T.P. Tartu Vanglas arvates 27.06.
- Kaebaja enese kirjaliku seletuse kohaselt on tuvastatud tsiviilkohtus lapse põlvnemine vanemast 30.04.2009, millest tulenevalt peab kaebaja enda seaduslikuks kohustuseks lapse huve kaitsta. Kaebaja sooviks on maksta lapsele elatisraha nii, et ei pea seda tegema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud rahast. Kaebaja on märkinud, et kui ta peab elatist maksma vanglaarvel olevast vabast rahast, et jää tal raha kulutuste tegemiseks vangla kaupluses hügieenitarvete ostmiseks. Kaebuse esitaja on saanud vanglalt vastuse V1/4928 01.06.2009, milles vangla selgitab kaebajale, et ilma nõude arestimisaktita ei ole vanglal õigust kinni pidada elatisraha ning selgitanud, et kui kaebajal on soov maksta lapsele elatisraha, tuleb teha vastav avaldus ning vangla kannab elatisraha üle selle saajale kaebaja isiklikul arvel olevast vabarahast. Kaebaja on seisukohal, et vangla selline seisukoht on õigusvastane. Kaebaja ei ole esitanud vanglale vastavat avaldust ning vanglal puudub ka arestimisakt elatisraha kinnipidamiseks. Tulenevalt VangS § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus (enne 24.07.2009 kehtivas red. „vangla“) töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. VangS § 44 lg 2 kohaselt kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. VangS § 44 lg 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni ning VangS § 44 lg 4 kohaselt võib kinnipeetava soovil vabanemistoetust hoiustada käeoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas. Kaebaja on märkinud, et juhul, kui ta avaldab soovi temale vanglasiseseks kasutamiseks jäävast rahast teha vabatahtlikult makseid lapse ülalpidamiseks, lähtub vangla ikkagi tõsiasjast, et temale on raha laekunud ning ei väljasta enam hügieenivahendeid, kuna neid väljastatakse ainult neile kinnipeetavatele, kelle vanglasisesele isikuarvele raha ei ole üldse laekunud. Vangla on vastanud, et VangS § 44 lg 2 sätestatud regulatsioon ei riku kaebaja õigusi. Seadusandlikest aktidest tulenevalt hügieenipakkide jagamise kohustust vähekindlustatud kinnipeetavatele vanglal ei ole, seda tehakse vabatahtlikult ning tulenevalt haldusmenetluse seaduse § 107 lg 2 kohaselt on haldusorganil õigus oma äranägemisel määrata toimingu sooritamise viis, ulatus ja aeg, järgides seejuures kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Kaebaja viitab kaebuses täitemenetluse seadustiku § 132 lg-e 2, mille kohaselt suurendatakse võlgniku mittearestitavat summat siis, kui võlgnik peab üleval teist isikut või maksab talle elatist. Kaebaja leiab, et kuna tema peab üleval ühte last, siis peab ka vanglas kasutatava vabaraha jääk suurenema vastava protsendi võrra sarnaselt vabaduses viibivate isikutega. Vangla on märkinud, et kaebaja jätab aga tähelepanuta asjaolu, et kuna temal ei ole kohustust tasuda vangistuses viibimise ajal kommunaalteenuste, toidu ega riietuse eest, siis ei saa teda võrrelda vabaduses viibivate isikutega. Kaebaja on täielikul riigi ülalpidamisel, erinevalt vabaduses viibivatest isikutest, kes peavad enda kulutused olme, toidu ja eluaseme peale ise tasuma. Sellest põhimõttest lähtuvalt ongi vangistuses viibivate isikute suhtes kohaldatav täitemenetluse regulatsioon erinev võrreldes vabaduses viibivate isikutega. Vangla on märkinud, et ei ole teinud kordagi kinnipeetavatele taksitusi, kui nad on avaldanud soovi oma vanglasiseselt isikuarvelt teha makseid oma lähedaste tarbeks, s.h lapse ülalpidamise kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kui kaebaja ei oska valida, kas osta olemasoleva vaba raha eest hügieenitarbeid või täita lapse ülalpidamise kohustust, ei ole tegemist kaebaja õiguste rikkumisega. Valikuid, kuidas oma olemasolevaid vahendeid kulutada, tuleb teha ka vabaduses viibivatel isikutel. Kuna kaebaja ei ole ise esitanud ühtki avaldust vanglale oma vanglasisesest vabast rahast maksete tegemiseks ülalpeetavatele , ei ole vanglal võimalust olnud ka maksete tegemiseks lapse ülalpidamiskuludeks, seega ei ole VangS § 44 lg 2 tulenevalt toimunud ka kaebaja õiguste rikkumist. Kokkuvõttes on T.P. olnud võimalus maksta elatist oma isikuarve vabadest vahenditest alates Tartu Vanglasse paigutamisest kuni käesoleva ajani, mida kaebaja ei ole kasutanud. Seega on kaheldav, kas T. P. maksaks vabatahtlikult elatist ka juhul, kui talle võimaldataks elatist maksta temale soovitud moel. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla ei ole rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi ega piiranud kaebaja õigusi maksta elatisraha oma lapsele. Samuti puudub kohtul alus Vangistusseaduse § 44 lg 2 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Nimetatud säte ei sea takistusi kaebajale oma soovi korral elatisraha maksmist vanglasiseseks kasutamiseks jäetud vabade rahade arvelt oma lapsele ega diskrimineeri kaebajat. Asjaolu, et kaebajal kui kinnipeetaval on raskem oma kohustusi lapse ees täita kui vabaduses viibival isikul, on iseenesest õige, kuid see ei anna alust Vangistusseaduse § 44 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Kinnipidamiskohast vabanedes saab kaebaja täita oma kohustusi lapse ees võrdselt teiste vabaduses viibivate vanematega. Eeltoodu alusel jätab kohus tervikuna kaebuse rahuldamata lähtudes HKMS § 25 lg 1 ja HKMS §26 lg 1 p.
- Menetluskulud puuduvad. Kohtunik Mare Priks