← Eesti

3-09-1224/10

Obsah (7)§ 114§ 84§ 118§ 47§ 160§ 59§ 135

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1224 Otsuse kuupäev 4. november 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Margus Malleuse (Malleus) kaebus Tartu Vangla

§ 114lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel alates 23.

maist 2009.a.

  1. Välja mõista Tartu Vanglalt Margus Malleuse kasuks kuue kuu ametipalk 80 790 krooni ja menetluskulu 12 600 krooni, kokku 93 390 (üheksakümmend kolm tuhat kolmsada üheksakümmend) krooni. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 04.12.
  2. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  3. Margus Malleus töötas
  4. aastast Tartu Maakohtu ja pärast reorganiseerimist Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Valga talituse juhataja kohusetäitjana. 1
  5. Tartu Vangla direktori 22.05.
  6. a käskkirjaga vabastati Margus Malleus alates 23.05.2009.a distsiplinaarkaristusena ametist teenistuskohustuste rikkumise ja vääritute tegude toimepanemise eest.
  7. Margus Malleus esitas 04.06.
  8. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 22.05.
  9. a käskkirja nr 3-1/311-P õigusvastaseks tunnistamiseks ning teenistusest vabastamise aluse ümberformuleerimiseks

§ 114lg 1 alusel tema enda algatusel alates 23.05.2009.

a ning 6 kuu ametipalga väljamõistmise nõudes. Kaebuse põhjendused ja taotlused

  1. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla direktori 22.05.
  2. a käskkiri nr 3-1/311P on õigusvastane ning tema teenistusest vabastamine on olnud sellest johtuvalt ebaseaduslik. Kaebaja arvates kriminaalhooldusametnikul puudub teenistusalane kohustus täita kriminaalhooldusametniku ja kriminaalhooldusaluse kohtumiste registreerimislehte, kuna ükski seadus ega muu õigusakt ei kehtesta, kuidas kriminaalhooldusametniku ja kriminaalhooldusaluse kohtumised fikseerida tuleb või kuidas neid tõendada. Samuti ei ole registreerimislehe vormi ega sisu nõudeid kehtestatud üheski õigusaktis. Allkirjade võtmine kohtumisel ei ole ühegi õigusakti järgi kohustuslik ja seda võiks teha ka vabas vormis või muus vormis või üldse neid allkirju mitte võtta. Samuti ei ole reguleeritud allkirjade võtmise aeg, st et seda peab tegema igal kohtumisel. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et tal puudus teenistusalane kohustus ülalviidatud registreerimislehe täitmiseks. Nimetatud registreerimisleht oli pigem ametniku enda meelespeaks ning seal tagantjärele märkmete tegemine ei saa olla vähemalgi määral taunitav. Kaebaja on seisukohal, et kuna kriminaalhooldusalusele A. Kutsebinile mõistetud karistused olid liidetud, siis oli kriminaalhooldustoimikute 79 645 ja 81 452 näol tegemist sisuliselt ühe toimikuga ning tegemist oli ühe ja sama kriminaalhoolduse teostamisega. Seega ei oma kaebaja arvates tähendust asjaolu, kummas konkreetses kriminaalhoolduse toimikus mingid konkreetsed paberid asusid, kuna tegemist oli ühe ja sama karistuse täitmisega. Seega ei saa kaebaja arvates talle ette heita seda, et ta üritas moonutada tõsiasju. Kaebaja arvates ta ei pidanudki täitma kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 registreerimislehte, kuivõrd nimetatud toimiku näol oli oma olemuselt toimiku nr 81 452 ühe lisaga. Topeltdokumentide täitmiseks puudus vajadus. Kaebaja arvates vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, mil viisil distsiplinaarkaristuse määraja hinnangul kaebaja asus moonutama tõsiasju, nagu kriminaalhooldusalune oleks alkoholi tarvitamise keelust üle astunud vaid ühel korral. Käesoleval juhul puudub haldusaktis täielikult selle faktiline alus – st viide M. Malleuse tegevusele, milline on käsitatav haldusorgani hinnangul nimetatud vääritu teona. Viidatud on üksnes normatiivsele tunnusele, et ta on moonutanud tõsiasju näitamata nimetatud hinnangu põhjustanud teo faktilisi asjaolusid. Käskkirjast ei nähtu, millal M. Malleus väidetava faktilise teo toime pani ning ka sellest tulenevalt puudub tal võimalus ennast nimetatud süüdistuse vastu kaitsta. 2 Kaebaja on seisukohal, et Margus Malleuse ei ole toime pannud väärituid tegusid ega rikkunud Vanglateenistuja eetikakoodeksit. Vanglateenistujate eetikakoodeksi rikkumine iseenesest ei saa tähendada koheselt vääritut tegu

§ 84p 3 mõttes.

Teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine on aga käsitatav distsiplinaarsüüteona

§ 84p 1, mitte p 3 mõttes.

Kaebaja on seisukohal, et olemuslikult teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine

§ 84

p 1 mõttes ei saa olla iseenesest väärituks teoks, eriti veel juhul kui ühestki õigusaktist ei tulene vastavat teenistuskohustust. Juhul kui registreerimislehe täitmine ja selle viis olnuks sätestatud õigusaktides või halduse sisestes aktides, saanuks kaebaja tegu hinnata kui teenistuskohustuse mittenõuetekohast täitmist. Samas kuna nimetatud nõuet õigusaktides sätestatud ei ole, käsitleb ametiasutus nimetatud tegevust

§ 84p 3 mõttes kui vääritut tegu.

Nimetatud olukord ei ole kooskõlas seaduse mõttega, et

§ 84

p 3 sätestatud vääritu tegu on oluliselt raskem distsiplinaarsüütegu kui

§ 84p 1 sätestatud teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine.

Kuivõrd registreerimislehe näol oli tegemist ametniku enese jaoks nö meelespeaga, mille eesmärgiks oli töö hõlbustamine, ei saa temale ette heita, et nimetatud lehel olid kuupäevad väärad. Tegemist ei olnud ametliku dokumendiga, millel olevatest andmetest oleksid saanud järgneda õiguslikud tagajärjed ametnikule või süüdimõistetule. Arusaamatu on kaebajale ka ametiasutuse väide, et registreerimislehe eksliku täitmisega moonutas Margus Malleus teadlikult ja tahtlikult tõsiasju. Margus Malleus on esitanud distsiplinaarkaristuse määrajale oma seletuse, et kuupäevade osas tuletas ta meelde tegelikult toimunud kohtumisi, kuid mälu vedas teda alt ja ta panin ekslikult väärad kuupäevad. Kuid juba enne vanglast vabanemist toimus tal kohtumine Kutsebiniga vanglas ja tema emaga kodus. Seepärast tundus, et hooldust oli alustanud varem. Sellest ka valesti märgitud kuupäevad registreerimislehel. Mitte ühegi tõendiga ei ole Margus Malleuse asjakohaseid seletusi ümber lükatud. Kuivõrd ühegi tõendiga pole ümber lükatud Margus Malleuse enese väiteid selle kohta, et ta lihtsalt unustas õiged kuupäevad st oli hooletu, ei saa väita, et ta oleks väidetava süüteo toime pannud kavatsetult. Antud juhul oli ametnik veendunud, et registreerimisleht, mille ta tagantjärgi oli koos hooldusalusega allkirjastanud, oli oma andmete osas õige. Seega ei olnud ametnikul tahtlust teadvalt moonutada tõsiasju, vaid ta soovis lihtsalt koostada registreerimislehe tagantjärgi, millele sattusid ekslikult väärad kuupäevad. Väära süü vormi arvestamine distsiplinaarkaristust määrates on juba iseenesest oluline kaalutlusviga. Kaebaja osundab, et haldusaktis ei ole viiteid tema poolt antud seletusele. Seega ei ole distsiplinaarkaristuse määraja sellega sisuliselt arvestanud. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole kaebaja arvates piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks

§ 84p 3 järgi.

Enese objektiivsuse kahtluse alla seadmine eeldab nimetatud kahjulikku tagajärge ehk maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Tegemist on materiaalse tagajärjega. Haldusorgan ei ole oma haldusaktis viidanud materiaalsele tagajärjele ehk sellele, kas ja kuidas M. Malleus oma tegudega enese st kriminaalhooldusametniku objektiivsuse reaalselt kahtluse alla seadis. Haldusaktis ei ole viidatud faktilistele asjaoludele, millest saaks tuletada objektiivsuse kahtluse alla seadmise. Kuivõrd 3 puuduvad faktilist tagajärge kirjeldavad asjaolud, ei ole käesolevas asjas võimalik teha järeldust, et ametniku objektiivsus ka tegelikult on kahtluse alla seatud. Vanglateenistujate eetikakoodeksi p 2.

  1. sätestatud objektiivsuse kahtluse alla seadmine eeldab kaebaja hinnangul, et nimetatud objektiivsus oleks kahtluse alla seatud avalikkuse ees so kellegi haldusvälise isiku silmis. Kelle silmis aga Margus Malleus enese objektiivsuse kahtluse alla on seadnud, haldusaktist materiaalse tagajärjena ei nähtu. Seega on nimetatud tagajärg konkretiseerimata. Objektiivsuse kahtluse alla seadmise kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb lähtuda asjaoludest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust riigiametniku maines ja selle muudatuse põhjuslikkust distsiplinaarsüüteoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust ametniku poolt kordasaadetud süüteo iseloomule. Haldusorgan ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda distsiplinaarsüütegu automaatselt ka tagajärjeks. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. Vanglateenistujate eetikakoodeksi punkt 2.
  2. eesmärgiks on, et ametnik suhtleks kriminaalhooldusalustega üksnes ametialase ülesande täitmise raames. Selle suhtlemise raames ei tohi kahtluse alla seada oma objektiivsust kriminaalhooldusega suhtlemisel. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud punkti eesmärgi vastu pole konkreetsel üksikjuhtumil eksitud, kuna Margus Malleus ei ole suhelnud kriminaalhooldusalustega väljaspool ametialase ülesande täitmise raame. Seega ei saanud ta kahtluse alla seada ka oma objektiivsust. Rikkumistele on reageerinud Margus Malleus adekvaatselt, võtnud süüdimõistetult seletuskirju ja viinud läbi sellekohaseid vestlusi. KarS § 74 lg 4 ei sätesta, et iga kohtu poolt määratud kohustuse rikkumisel peaks järgnema vältimatult seaduses loetletud tagajärjed – täiendavate kohustuste määramine, katseaja pikendamine või karistuse täitmisele pööramine. Seega on kriminaalhooldusametnikul esmane hindamisõigus arvestades rikkumiste raskust ning kriminaalhooldusaluse käitumist, kas Kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 31 lg 1 sätestatud erakorralise ettekande esitamine on põhjendatud, kuna KarS § 74 lg 4 ei tulene kohustust absoluutselt igale üksikjuhtumile ettekandega reageerida. Erakorralise ettekande esitamine või mitte on kriminaalhooldusametniku kaalutlusotsus, mille langetamisel peab ta muuhulgas hindama katseaja senist kulgu, rikkumise olemust ning ka vajadust KrHS § 31 lg 2 mõttes ettepaneku tegemiseks täiendavate kohustuste määramiseks, käitumiskontrolli tähtaja pikendamiseks või karistuse täitmisele pööramiseks. Margus Malleus on kaalunud kriminaalhoolduse teostamise ajal erakorralise ettekande esitamise vajalikkust ning leidnud arvestades rikkumiste olemust ja katseaja senist kulgu, et erakorralise ettekande esitamine KrHS § 1 sätestatud eesmärgi saavutamiseks pole vajalik. Samuti puudus vajadus KrHS § 31 lg 2 sätestatud ettepaneku tegemiseks. Margus Malleus arvestades rikkumiste olemust – alkoholi oli tarvitatud vähesel määral ning katseaja senist edukat kulgu ei pidanud oma kaalutlusotsusega erakorralise ettekande esitamist vajalikuks. Muuhulgas arvestas ametnik asjaoludega, et hooldusalune käis korralikult koolis. Konkreetsel juhul kohtu poolt täiendavate meetmete tarvitusele võtmine ei olnud vajalik, kuna ametniku hinnangul oli võimalik 4 kriminaalhooldusalust mõjutada edaspidistest rikkumistest ka põhjaliku ja asjakohase vestluse läbiviimisega ning hoiatamisega. Kaebaja arvates peavad TDS § 8 lg 1 sätestatud asjaolud ning kaalutlused, mis tingisid konkreetse karistusliigi valiku, olema vastavas haldusaktis kirjalikult esitatud. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et ametiasutus oleks karistust määrates arvestanud M. Malleuse eelneva käitumisega. Karistust määrates pidanuks aga ametiasutus arvestama asjaoludega, et Margus Malleusel puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on olnud kriminaalhooldajana teenistuses juba üle 10 aasta ning edutatud seoses heade töötulemustega
  3. a Valga talituse juhatajaks. Kaebaja arvates ei ole käskkirjas ära toodud vähemalgi määral kaalutlusi, miks oli käesoleval juhul vajalik Margus Malleust karistada kõige rangema distsiplinaarkaristusega, so teenistusest vabastamisega. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole kaebaja arvates piisavalt järgitud TDS §-st 8 lg 1 tulenevat kohustust arvestada karistuse valikul distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolude, rikkumise raskuse ja töötaja eelneva käitumisega. Juba ainuüksi seetõttu tuleb kaebaja arvates pidada teenistusest vabastamist

§ 118lg 1 ja 2 alusel põhjendamatuks ning õigusvastaseks.

Kaebaja peab täiendavalt vajalikuks märkida, et printsiibis juba ühe süüteo alusetu omistamine kaebajale võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub õigusvastaseks tunnistamisele. Vastustaja seisukohad 5.Tartu Vangla on seisukohal, et ükski kaebaja väidetest ei ole vaidlustatud käskkirja muutmise või tühistamise aluseks, vaid üksnes kinnitavad veelkord asjaolu, et kaebaja jättis süüliselt oma teenistuskohustused nõuetekohaselt täitmata ning et ta ei oleks tohtinud teenistust jätkata. Tartu Vangla direktor algatas 05.05.

  1. a käskkirjaga nr 3-1/271-P kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarmenetluse ja määras menetluse läbiviimiseks komisjoni. Menetluse kohta on 22.05.
  2. a koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, mis kajastab üksikasjalikult menetluse käiku ja tuvastatud asjaolusid ühes viidetega tõenditele. Sellest nähtub, et M. Malleuse distsipliinirikkumine sai Tartu Vanglale teatavaks 04.05.
  3. a. M. Malleus on tutvunud kõigi menetluse käigus koostatud dokumentide ja vaidlustatud käskkirjaga ja talle pidi olema arusaadav, mida talle süüks pannakse ning tal on olnud kõik võimalused kaitsta menetluse käigus oma õigusi. Menetlus on läbi viidud igakülgselt ja tähtaegselt. Justiitsministri 01.07.
  4. a määruse nr 51 „Kriminaalhooldusregistri asutamine ja kriminaalhooldusregistri põhimäärus" (edaspidi põhimäärus) §-de 4 lg 3, 5 lg 3, 23, 24 ja 27 p 1 koosmõjust tulenevalt on kriminaalhooldusametnikul kohustus omada ülevaadet kohtumiste sagedusest kriminaalhooldusalusega ning nimetatud andmed tuleb kanda käitumiskontrolli toimikusse. Iseenesest on õige, et õigusaktid ei sätesta kriminaalhooldusalusele kohustust kinnitada kohtumiste toimumist oma allkirjaga, ent seda praktiseerivad kõik kriminaalhooldusametnikud põhjusel, et hoida ära hilisemaid vaidlusi kriminaalhooldusalusega ning vajadusel tõendada registreerimislehega kohtule 5 või järelevalveorganile kohtumiste toimumist ja sagedust. Seega on registreerimislehe näol tegu ametliku ja tõenduslikku tähtsust omava dokumendiga, mille kanded peavad vastama tegelikkusele. M. Malleuse poolt registreerimislehe õigeaegset täitmata jätmist või sellele tegelikkusele mittevastavate kannete tegemist ei vabanda vastustaja arvates asjaolu, et Registreerimiselehe täitmise kordaja nõudeid ei ole kusagil täpsemalt reguleeritud, mida on väljendanud ka Riigikohus oma otsustes nr 3-3-1-13-01 ja 3-3-1-57-
  5. Et M. Malleus oli tegelikult teadlik kohustusest Registreerimislehte pidada ja õigeaegselt täita, on tõendatud tema enda distsiplinaarmenetluse käigus antud ütlusega: „Võib-olla oli see registreerimisleht pooltühi ja oli vaja täita" ning vastusega: „et oleks ka see toimik korras“ J. Rakaselja küsimusele, mis eesmärgil sattusid ebaõiged kuupäevad registreerimislehele. M. Malleus, olles teadlik registreerimislehe pidamise kohustusest, ei saanud tõsimeelselt uskuda, et sellele tehtavad kanded ei pea tõele vastama. Vastustaja arvates on ebaõige kaebaja väide, nagu oleks erakorralise ettekande esitamine või esitamata jätmine kriminaalhooldusametniku otsustada, kuna KarS § 74 lg 4 seda ei sätesta. KrHS § 31 lg 1 kohaselt esitab kriminaalhooldusametnik kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus sätestatud juhtudel. KarS § 74 lg 4 kohaselt on ainuüksi kohtu pädevuses otsustada, kas ja millised tagajärjed on süüdimõistetu poolt kontrollnõuete või lisakohustuste rikkumisel, kuid selle eeldusena peab kohus rikkumisest üldse teada saama. Seetõttu ei saa olla kriminaalhooldusametnikul õigust jätta omavoliliselt hooldusaluse õigusrikkumistest kohtule teatamata. Justiitsministri 04.03.2003.a käskkirjaga nr 76 kinnitatud „Eesti Vabariigi kriminaalhoolduse standardid" (edaspidi standardid) näevad kriminaalhoolduse kvaliteedi kontrollimiseks ette ühtsed kriteeriumid ning annavad aluse kriminaalhooldusametnike tööle. Standardite p 1 ütleb, et erakorraline ettekanne on kriminaalhooldust takistavaid asjaolusid käsitlev kirjalik aruanne, mis esitatakse kohtule ja mis sisaldab kriminaalhooldusametniku ettepanekut olukorra lahendamiseks. Standardite lisa 9 näeb ette erakorralise rikkumisest teatamise korra, mille kohaselt esitatakse erakorraline ettekanne kohtule rikkumise kohta info saamisest alates ühe kuu jooksul, eesmärgiga teavitada kohut katseajal toimunud rikkumistest. Mitte ühestki nimetatud õigusaktist ei tulene kriminaalhooldusametnikule õigust jätta kohtule teatamata kriminaalhooldusaluse poolt toime pandud kontrollnõuete rikkumisest või lisakohustuste täitmata jätmisest. M. Malleuse kriminaalhooldusalune Andrei Kutsebin on süüdi mõistetud kahel korral: Tartu Maakohtu 07.04.2008.a otsusega nr 1-07-15084 ja 19.05.2008.a otsusega nr 107-
  6. Mõlemast nähtub, et A. Kutsebin pani kõik talle inkrimineeritud kuriteod toime alkoholijoobes. Kuna alkohol on A. Kutsebini puhul üheks põhjuseks, miks ta kuriteod üldse toime pani ja seega õigusrikkumisi soodustavaks teguriks, keelati tal viimase kohtuotsusega KarS § 75 lg 2 alusel alkoholi tarvitamine ja seda sõltumata tarvitatava alkoholi kogusest või kangusest. Seetõttu ei oleks M. Malleus kriminaalhooldusametnikuna saanud olla arvamusel, et A. Kutsebini alkoholitarvitamine kahel korral järjest, s.o
  7. ja 16.oktoobril 2008.a, ei ole selline 6 asjaolu, millest tuleks kohut teavitada ja et ta võib jätta erakorralise ettekande esitamata. M. Malleuse 18.05.
  8. a seletuskirja kohaselt ei omanud ta varasemat kogemust topelttoimikutega töötamisel ja seetõttu ei pannud ta uut „šokivangistuse toimikut" käitumiskontrolli toimikuga samasse kausta. Kuna toimikud olid eraldi, siis üks ununes. M. Malleuse selline väide on ennastõigustav ega vabanda rasket hooletust. Käitumiskontrolli toimikute avamise ja sulgemise juhud on sätestatud Kriminaalhooldusregistri põhimääruse §-s 23, mille kohaselt avatakse käitumiskontrollile allutatu kohta kriminaalhooldustoimik kriminaalhooldusosakonda laekunud kohtuotsuse, -määruse või Vabariigi Presidendi armuandmise otsuse alusel ja suletakse kohtu kinnitatud kriminaalhoolduse lõpetamise ettekande või karistuste liitmise korral kohtumääruse või -otsuse alusel. Seega pidi M. Malleus A. Kutsebini käitumiskontrolli toimiku nr 79645 sulgema Tartu Maakohtu 19.05.
  9. a otsuse nr 1-07-15112 alusel ja avama sama otsuse alusel toimiku nr
  10. Kuna toimik nr 79645 ei olnud lõpetatud, pidanuks M. Malleus vähemalt jätkama selle korrektset täitmist. Tõele ei vasta tema väide, et suure töökoormuse tõttu teine toimik ununes, kuna M. Malleus on 6.veebruaril
  11. a teinud kriminaalhooldusregistrisse päevikukande: „Hooldusalune on arvel kahe toimikuga. Kutsebin ei ole täitnud oma alkoholist loobumise kohustust...". Kaebuse kohaselt ei ole kaebajale selge, milles seisnes tema vääritu tegu, kuna puudub viide kaebaja tegevusele, mida haldusorgan on hinnanud vääritu teona. Vastustaja teeb sellest järelduse, et kaebaja ei ole käskkirja lugenud piisava tähelepanuga. Käskkirja teise lõigu kaks alapunkti kirjeldavadki M. Malleuse tegevust, mis on ülaltoodud põhjustel õigusvastased. Kui kaebaja kriminaalhooldustalituse juhina põhjendab dokumendile ebaõigete kannete tegemist ja sellesse tegevusse kriminaalhooldusaluse kaasamist ning kriminaalhooldusaluse õigusrikkumistest kohtu teavitamata jätmist asjaoluga, et Registreerimislehtede pidamise kohustust ega nõudeid ei tulene ühestki seadusest ega muust õigusaktist ja seadusest ei tulenenud talle erakorralise ettekande esitamise kohustust, samuti leiab, et tal ei ole kohustust täita selliseid teenistusülesandeid, mida ei ole talle ette kirjutatud, annab see veelkord kinnitust sellest, et kaebaja ei olnud kursis elementaarsete riigiametniku eetikanõuetega ega kriminaalhooldusametniku otseste teenistusülesannetega ning et talle kohaldatud distsiplinaarkaristus oli ainuõige. Käskkirjast ei saagi nähtuda distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg, kuna süüteo pani toime kaebaja ise ja kuna ta ei ole menetluse käigus avaldanud rikkumise täpset kuupäeva, jäi see asjaolu tuvastamata. Kaebaja on ise 11.05.
  12. a protokolli
  13. leheküljel märgitu kohaselt möönnud, et täitis registreerimislehte tagantjärgi ja tegi seda vahetult enne teenistusvalve tulekut. Seega on kaebajale hästi teada, kuna ta distsiplinaarsüüteo toime pani ega saa seetõttu väita, et ta ei ole saanud end esitatud süüdistuse vastu kaitsta ainuüksi seetõttu, et käskkirjas puudub distsipliinirikkumise toimepanemise kuupäev. Erakorralise ettekande esitamata jätmine on käsitatav tegevusetusena ja seetõttu ei ole võimalik seda kuupäevaliselt määratleda. Distsipliinirikkumise aeg karistamise dokumendis omab tähtsust vaid karistuse kohaldamise aegumise seisukohalt. Seetõttu märgitakse see sellise täpsusega, mis on võimalik menetluse käigus selgeks teha. Täpse rikkumise kuupäeva tuvastamata jätmine ei muuda käskkirja õigusvastaseks, kui on teada vähemalt ajavahemik, millal see rikkumine toimuda sai ja kui see ajavahemik mahub veel selle aja sisse, mille eest on võimalik distsiplinaarvõimu kohaldada. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 7 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. M. Malleus, saades Lõuna Politseiprefektuurilt teated A. Kutsebini õigusrikkumiste kohta, pidanuks esitama kohtule erakorralise ettekande hiljemalt ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest arvates (Standardite p 4.9 ja lisa 9 „Erakorraline rikkumisest teatamine") ja tegema Registreerimislehele kanded A.Kutsebini külastuste kohta siis, kui need tegelikult toimusid, st ajavahemikul veebruarist märtsini käesoleval aastal. M. Malleus allus tööalaselt Tartu Vangla direktorile, kes sai tema distsipliinirikkumise toimepanemisest teada
  14. mail
  15. a. Seega on distsiplinaarkaristus kohaldatud tähtajaliselt. Kohatu on kaebaja etteheide, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvesse võetud teda positiivselt iseloomustava näitajana pikaajalist laitmatut teenistust, mis olevat päädinud tema edutamisega Valga talituse juhatajaks
  16. aastal, kuna see väide ei vasta tõele. Kaebajat ei ole teenistuse vältel edutatud. Tartu Ringkonnakohtu kohtudirektori 10.11.
  17. a käskkirjaga nr 357-mk viidi M. Malleus üle Tartu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna Valga talitusejuhataja kohusetäitjaks alates 13.11.
  18. a tähtajaga kolm aastat

§ 47alusel ja puuduva ametniku ülesannete täitmiseks.

Üllatav on, et kaebaja, olles teadlik kriminaalhooldusametnikule esitatavatest nõuetest, tutvunud kõigi menetlusmaterjalidega ja lugenud läbi käskkirja, ei mõista, mida on vastustaja käsitlenud vääritu teona. Ühiskond esitab kõrgendatud nõuded teatud elukutsete esindajatele, sh politseinikele, vanglaametnikele. Kuna kriminaalhooldusametnikud töötavad igapäevaselt seadust rikkunud isikutega, siis lasub neil kirjutamata kohustus eriti hoolikalt jälgida, et nad ise seadust ei rikuks ja olla oma käitumisega igati eeskujuks. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et iga teenistuskohustuse mittenõuetekohane täitmine iseenesest ei ole veel vääritu tegu. Kindlasti ei saa aga nõustuda kaebajaga selles, et enese objektiivsuse kahtluse alla seadmine eeldab ka kahjuliku tagajärje saabumist. Kui kahjulik tagajärg - maine tegelik ja oluline kahjustamine on juba saabunud, siis ei saa enam rääkida objektiivsuse kahtluse alla seadmisest, sest tagajärje saabumise korral saab esitada juba faktiväite, nt ametnik ei olnud objektiivne. Sõltumata M. Malleuse tegevuse/tegevusetuse tagajärgedest on ta kindlasti rikkunud ametnikule esitatavaid eetikareegleid, seadnud kahtluse alla enda objektiivsuse ja seeläbi diskrediteerinud kogu ametiasutust. M. Malleus, olles teadlik oma teenistusülesannetest ning talle esitatavatest eetilistest nõudmistest, esitas Registreerimislehel tegelikkusele mittevastavaid andmeid eesmärgiga moonutada tegelikkust. Lisaks kaasas sellesse protsessi ka hooldusaluse. M. Malleuse pahatahtlikkust iseloomustab kõige paremini asjaolu, et ta oli teadlik hooldusaluse lihtsameelsusest, kuid kasutas seda oma tegevusetuse varjamiseks ära: 08.01.

  1. a on M. Malleus koostanud A. Kutsebini kohta kohtueelse ettekande ja märkinud sellesse, et: „..noormehe mõtlemisvõime on lihtsakoeline ja analüüsivõime puudulik... Abstraktne mõtlemine on üsna piiratud. Nooruk näeb vaid asju siin ja praegu...", ning 11.05.
  2. a protokolli kohaselt ütles M. Malleus, et: „hooldusalune kirjutab alla millele iganes, mina panen kuupäevad". 8 Olles teadlik, et A. Kutsebini kohta on kaks kohtuotsust, millest viimasega keelati hooldusalusel alkoholi tarvitamine, oli A. Kutsebin juba esimese alkoholi tarvitamisega rikkunud kohtuotsusega seatud keeldu, pidi M. Malleus esitama kohtule erakorralise ettekande. Isegi siis, kui tegu oli tema hinnangul kerge üleastumisega, pidanuks M. Malleus reageerima erakorralise ettekandega vähemalt teistkordse alkoholitarvitamise peale. Seda M. Malleus ei teinud, vaid lisas politseiprefektuuri tõendid kahte erinevasse käitumiskontrolli toimikusse ja jättis need tähelepanuta vähemalt raske hooletusega. Käitumiskontrollinormide rikkumisest teatamatajätmine seab kindlasti kahtluse alla mitte ainult kaebaja enda, vaid kogu kriminaalhoolduse objektiivsuse ning diskrediteerib vaieldamatult nii ametnikku kui asutust. Isegi juhul, kui käskkiri ei ole motiveeritud kaebaja poolt soovitud ulatuses, ei anna see veel õiguslikku alust tema teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise saamiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-27-01 märkinud, et ainuüksi põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa käskkirja tühistamist, samuti väljendanud otsuses nr 3-3-1-16-05 seisukohta, et haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus ning motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus ei too endaga vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist juhul, kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. Tulenevalt eelnevast palub vastustaja jätta Margus Malleuse kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused ja otsus
  3. Vaidlustatud käskkirja kohaselt (tl 15-16) on Margus Malleus jämedalt rikkunud teenistuskohustusi ja ametnikueetika nõudeid sellega, et: 1) Margus Malleus on märkinud Andrei Kutsebini kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 olevale registreerimislehele kuupäevad, et kriminaalhooldusalune käis end 30.04.2008.a ja 11.05.2008.a Valga talituses registreerimas, samal ajal kui Andrei Kutsebin viibis vanglas. 2) Andrei Kutsebini kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 paikneva külastuste registreerimislehel on märgitud, et 04.04.
  4. a käis Andrei Kutsebin end kriminaalhooldaja Margus Malleuse juures registreerimas. Olemasolevate tõendite kontrollimisel antud sündmust nimetatud kuupäeval ei esinenud. Käskkirja kohaselt ei ole nimetatud tegevusega Margus Malleus täitnud vanglateenistuja eetikakoodeksi punktidest 1.3 ja 2.1 tulenevaid nõudeid, kuna on teadlikult ja tahtlikult moonutanud tõsiasju ja seadnud kahtluse alla tema objektiivsuse. Eeltoodud nõuete rikkumisega on ametnik pannud toime vääritu teo

§ 84p 3 mõttes, kuna ei ole täitnud ametnikule esitatud eetilisi nõudmisi. 3) Margus Malleus ei esitanud Kar

S § 74 lõikest 4 tuleneva nõude järgselt kohtule ettekannet selle kohta, et alaealine kriminaalhooldusalune on astunud üle keelust tarbida käitumiskontrolli ajal alkoholi. Käskkirja kohaselt on ametnik pannud toime jämeda rikkumise Vangla sisekorraeeskirja punkt 7.2.4 mõttes, kuna Margus Malleusi poolt esines otsene 9 tegevusetus. Nimetatud jäme rikkumine on kvalifitseeritav

§ 84p 1 alusel, kuna ametnik jättis täitmata ette nähtud teenistuskohustuse.

4) Ametnik üritas moonutada tõsiasju nagu kriminaalhooldusalune Andrei Kutsebin on alkoholi tarvitamise keelust üle astunud vaid ühel korral, millega on Margus Malleus rikkunud vanglateenistuja eetikakoodeks punktist 1.3 tulenevat nõuet. Eeltoodud nõude rikkumisega on ametnik pannud toime vääritu teo

§ 84p 3 mõttes, kuna ei ole täitnud ametnikule esitatud eetilisi nõudmisi.

  1. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat seega 3 distsiplinaarsüüteo eest: 1) vääritu tegu - 30.04.2008.a, 11.05.2008.a ja 04.04.2009.a tegelikkuses mittetoimunud sündmuste teadlik ja tahtlik moonutamine ning kajastamine käitumiskontrolli toimikus sündmusena ja sellise tegevusega enda kui kriminaalhooldusametniku objektiivsuse kahtluse alla seadmine; 2) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine – erakorralise ettekande tegemata jätmine; 3) vääritu tegu – tõsiasja moonutamise üritamine kriminaalhooldusaluse poolt alkoholi tarvitamise kohta kahel korral.
  2. Kaebaja ei ole vaidlustanud fakti, et 04.04.
  3. a ei käinud Andrei Kutsebin end kriminaalhooldaja juures registreerimas, mille tõttu halduskohus sellel sündmusel eraldi ei peatu.
  4. Esimese vääritu teo puhul on kaebajat karistatud teo eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja et sellise teoga diskrediteeriti kaebajat kui kriminaalhooldusametnikku. Halduskohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud kaebaja poolt käskkirjas kirjeldatud esimese vääritu teo tahtlik toimepanemine ja kaebaja kui kriminaalhooldusametniku diskrediteerimine selle teoga. Kaebajale süüks arvatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise kvalifitseerimisel ei ole tuginetud teo toimepanemise ajal kehtinud materiaalõigusele ja vastustaja on seega kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kuid rikkumine ei ole viinud ebaõigele otsustusele. Teise vääritu teo puhul ei ole tõendatud kaebaja süü sellise vääritu teo toimepanemises, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Käskkirja (tl 15) ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt karistatakse kaebajat vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Kaebusele esitatud vastuse (tl 29) kohaselt aga seisneb kaebaja poolt toimepandud vääritu tegu ametniku ja asutuse diskrediteerimises. 10.

§ 84

punkti 3 kohaselt on vääritu tegu süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Margus Malleus on märkinud Andrei Kutsebini kriminaalhooldustoimikus nr 79 645 olevale registreerimislehele kuupäevad, et kriminaalhooldusalune käis end 30.04.2008.a ja 11.05.2008.a Valga talituses registreerimas, samal ajal kui Andrei Kutsebin viibis vanglas. Käskkirja kohaselt ei ole nimetatud tegevusega Margus 10 Malleus täitnud vanglateenistuja eetikakoodeksi punktidest 1.3 ja 2.1 tulenevaid nõudeid, kuna on teadlikult ja tahtlikult moonutanud tõsiasju ja seadnud kahtluse alla tema objektiivsuse. Eeltoodud nõuete rikkumisega on ametnik pannud toime vääritu teo

§ 84p 3 mõttes, kuna ei ole täitnud ametnikule esitatud eetilisi nõudmisi.

Vastuseks pooltele peab halduskohus esmalt vajalikuks rõhutada, et ametiasutus ja kohus ei ole ja ei tohi olla tolerantne ametnike suhtes, kes on ebaausad. Ametniku poolt aususkohustuse rikkumise korral peab aga ametniku distsiplinaarkorras karistamine ametiasutuse poolt toimuma õiguspäraselt. Vastasel juhul tuleb karistamise otsus tühistada kui õigusvastane. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt käitumiskontrolli toimikusse nr 79645/2008 lk 13 tehtud kanded 30.04.08 ja 11.05.08 kuupäevade kohta ei vastanud tõele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (tl 33) on vastustaja tuvastanud A. Kutsebinilt võetud seletuste (tl 47,48) alusel, et registreerimislehed on täidetud 2009.aasta aprillis, mitte 2008.aastal. Seetõttu nõustub halduskohus vastustajaga selles osas, et käskkirjas toodud asjaoludel saab tegemist olla vääritu teoga sellise süüteo toimepanemise mõttes, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega (vanglateenistuja eetikakoodeksi p 1.3. teisest lausest tulenev aususkohustus), kuid asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja tegu diskrediteeris kaebajat kui kriminaalhooldusametnikku (vanglateenistuja eetikakoodeksi p 2.1.), nagu on tuvastatud vaidlusaluses käskkirjas. Sõltumata sellest, kas õigusaktid kohustasid kaebajat registreerimislehtede täitmiseks või mitte, ei tohi ametnik vähemalt tõenduslikku tähendust omava dokumendi täitmisel moonutada tõsiasju. Teisiti öeldes ei tohi ametnik dokumente täites, mille õigsust ta kinnitab oma allkirjaga valetada. Selleks, et tuvastada, kas ametnik on sellise vääritu teo toime pannud, tuleb tuvastada tema süü selle teo toimepanemises. Käesoleval juhul ei ole vastustaja poolt kogutud tõenditega tõendatud kaebaja poolt tõsiasjade moonutamine teadlikult ja tahtlikult ning sellise tegevusega ametniku diskrediteerimine, nagu on leitud käskkirjas. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-03). Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Eeltoodust võib järeldada, et ametniku diskrediteerimise all peetakse silmas tema või ametiasutuse avalikkuse silmis halba valgusesse sattumist. Käskkirjas ei ole kirjeldatud, kuidas mõjutas kaebaja poolt väärinfo kandmine käitumiskontrolli toimikusse avalikkuse hinnangut kaebaja kui kriminaalhooldusametniku või tervikuna kriminaalhooldusasutuse suhtes. Sellise põhjusliku seose võimalikkus ei ole kohtule asja materjalide põhjal äratuntav, sest ka vastustaja ise tunnistab asja materjalides (tl 33), et kriminaalhooldusalusel A. Kutsebinil puudus arusaam, millele ja kuhu ta alla kirjutab. Vastustaja poolt distsiplinaarmenetluses kogutud A. Kutsebini omakäelised seletused (tl 47, 48) ei tõenda ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist A. Kutsebni 11 kui avalikkuse esindaja silmis. Järelikult ei ole käskkirjas kirjeldatud vääritu teo toimepanemine tõendatud selles osas, mis puudutab kaebaja poolt enda kui kriminaalhooldusametniku diskrediteerimist. Seega on käskkiri selles osas õigusvastane. Kuna tegemist on distsiplinaarkaristusega, tuleb selle teo eest määratud karistus kui õigusvastane tühistada (

§ 160lg 5).

Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb muuhulgas kindlaks teha ka ametniku süü. Halduskohtu arvates on kehtiva õiguse pinnalt selge, et A. Kutsebini suhtes käitumiskontrolli toimiku nr 81452/2008 avamise järgselt pidi kaebaja sulgema toimiku nr 79645/2008, mida kaebaja aga ei teinud. Kaebaja on oma tegevusetust selles osas põhjendanud sisuliselt vastavate regulatsioonide puudulikkusega ja teadmatusega. Vastustaja ei ole karistanud kaebajat selles osas teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest, vaid vääritu teo eest, millega diskrediteeriti kaebajat kui ametnikku. Vastustaja ei ole olnud järjepidev kaebaja süü astme osas. Kui vaidlusaluses käskkirjas leiab vastustaja, et kaebaja on vääritu teo toime pannud tahtlusega, siis kaebusele esitatud vastuse (tl 27) kohaselt aga raske hooletuse vormis. Süü vormi ebaõige arvestamine vastustaja poolt on oluline kaalutlusviga distsiplinaarkaristuse määramisel (Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 304-172). Halduskohus ei saa aga asuda vastustaja kui haldusorgani asemele ja otsustada, kas iseseisva süüteo koosseisu võis moodustuda ametniku poolt ka ainult sellise teo toimepanemine, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega olukorras, kus kaebajat on karistatud vääritu teo eest millega diskrediteeriti kaebajat.

  1. Kaebaja poolt teenistuskohustuste süüline täitmata jätmise – erakorralise ettekande tegemata jätmine on vastustaja kvalifitseerinud süüteona vangla sisekorraeeskirja p 7.2.4 järgi. Õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kvalifitseeritakse distsiplinaarsüütegu süüteo toimepanemise ajal kehtiva materiaalõiguse järgi. Vastustaja ei ole vaidlusaluses käskkirjas näidanud süüteo toimepanemise aega, mis on vastuolus TDVS § 11 lg 2 p
  2. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest saab järeldada, et süütegu on toime pandud 2008.a oktoobris - novembris. KrHS § 31 lg 1 sätestab, et kriminaalhooldusametnik esitab kohtule kriminaalhooldusaluse kohta erakorralise ettekande karistusseadustikus sätestatud juhtudel. Vastustaja on õigesti kohaldanud kehtivat õigust ja tuvastanud, et kaebaja oli käesoleval juhul kohustatud erakorralise ettekande esitamiseks ühe kuu jooksul pärast seda, kui kaebaja sai teada kriminaalhooldusaluse isiku poolt alkoholi tarvitamisest. Kriminaalhooldusaluse poolt korduv alkoholi tarvitamine ei ole käesoleva kohtuasjas määravaks. Kehtiva õiguse kohaselt pidi kaebaja erakorralise ettekande esitama ja alusetu on kaebaja väide, et selles osas oli tal ametnikuna kaalutlusõigus, kusjuures kaebaja ei ole ka ise viidanud ühelegi õigusnormile kaalutlusõiguse kohaldamise alusena. KarS § 74 lg 4 ei ole aga kohe kindlasti kaebajale diskretsiooniõigust andvaks õigusnormiks. Lõuna Politseiprefektuur on saatnud elektrooniliselt 24.10.2008.a ja 06.11.2008.a Tartu Vangla Kriminaalhooldusosakonna Valga talitusele teated süüteo toimepannud alaealise kohta (käitumiskontrolli toimiku nr 81452/2008 lk 26 ja käitumiskontrolli toimiku nr 79645/2008 lk 22, 23). Seega oli hiljemalt 06.11.2008.a kaebajal tekkinud kohustus KarS § 74 lõikest 4 tuleneva ettekande tegemiseks kohtule, sest standardite 12 lisa 9 kohaselt oli vastustaja asutusesisese eeskirjaga ettekande tegemiseks sätestatud ühe kuuline tähtaeg alates info saamisest (s.o üks kuu arvates 06.11.2008.a). Vastuseks kaebajale märgib kohus, et standardid on aktiks, millest tulenevad ametnike teenistuskohustused. Vastustaja on kaebaja süüteo käskkirjas kvalifitseerinud aga Tartu Vangla direktori 17.12.2008.a käskkirjaga nr 1-3/148 kinnitatud Tartu Vangla sisekorraeeskirja p 7.2.4 (tl 79) eiramisena. Seega ei saanud see õigusakt kehtida sel perioodil, mille jooksul toime pandud rikkumise eest on kaebajat karistatud ja vastustaja on seega kohaldanud materiaalõigust ebakorrektselt. Samas on p 7.2.
  3. puhul tegemist määratlemata õigusmõistega ehk blanketse dispositsiooniga õigusnormiga.

§ 59

lõike 1 kohaselt oli kaebaja kohustatud ametnikuna täitma muuhulgas seadusi ja teisi õigusakte, mis sätestasid tema teenistuskohustused. Kaebaja teenistuskohustused selles küsimuses tulenesid KarS § 74 lg 4, KrHS § 31 lg 1 ja standardite lisast

  1. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et puudub alus sel motiivil vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks. Kusjuures kaebajale süüks arvatud tegevusetus kestis ka veel sel perioodil, mil kehtis juba vastustaja poolt kohaldatud sisekorraeeskiri. Käitumiskontrolli toimiku nr 79645/2008 lk 24 asub väärteoprotokoll A. Kutsebini poolt 2009.a jaanuaris alkoholi tarvitamise kohta, millest kohus järeldab, et vastustaja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja tegevusetuse teenistuskohustuste jämeda rikkumisena.
  2. Halduskohus on seisukohal, et teise vääritu teo – tõsiasja moonutamise üritamine kriminaalhooldusaluse poolt alkoholi tarvitamise kohta kahel korral toimepanemises

§ 84p 3 järgi ei ole kaebaja süü tõendatud.

Selle vääritu teo puhul ei ole tõendatud kaebaja süü. Käskkiri ei vasta selles osas õigusselguse põhimõttele, kuna ei ole arusaadav, kas vastustaja käsitluse kohaselt moodustab distsiplinaarsüüteo lõpetatud tegu või selle katse. Käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine eeldab tahtlust. Vaidlusaluse käskkirjaga ei ole kaebajat karistatud teenistuskohustuste täitmata jätmise eest selles osas, et kaebaja menetles eraldi kahte käitumiskontrolli toimikut. Sellest saab kohus järeldada vastustaja asutusesisese regulatsiooni puudulikkust selles osas. Selleks, et karistada ametnikku vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, peaks kohtu arvates tõendamist leidma ametniku tahtlus tõsiasjade moonutamiseks. Kaebaja on oma tegevust selgitanud teadmatusega, kuidas käituda olukorras, kui peetakse kahte käitumiskontrolli toimikut. Kohtu arvates ei saanud selles asjas olla üheaegselt menetluses kahte eraldi toimikut. Tulenevalt hilisemast kohtulahendist pidi kaebaja kriminaalhooldusasjad liitma ühte menetlusse. Taolisel juhul ei oleks saanud tekkida ka võimalust, et osa dokumente lisatakse ühte käitumiskontrolli toimikusse ja osa dokumente teise toimikusse. Käskkirjast ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, milliste tõenditega on kaebaja süü tõendatud. Kohus on seisukohal, et taolisteks tõenditeks ei ole kaebaja poolt vastustajale antud seletused. Millistele teistele tõenditele vastustaja käskkiri ja järeldused tulenevad jääb kohtule arusaamatuks. Ka vastustaja ise ei ole veendunud, mille eest kaebajat karistati. Käskkirja (tl 15) ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt karistatakse kaebajat vääritu teo toimepanemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. 13 Kaebusele esitatud vastuse (tl 29) kohaselt aga seisneb kaebaja poolt toimepandud vääritu tegu ametniku ja asutuse diskrediteerimises. Halduskohus peab ka selles osas vajalikuks osundada, et ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Ametniku või asutuse diskrediteerimise all peetakse silmas tema või ametiasutuse avalikkuse silmis halba valgusesse sattumist. Käskkirjas ei ole kirjeldatud, kuidas mõjutas kaebaja poolt info valikuline lisamine käitumiskontrolli toimikutesse avalikkuse hinnangut kaebajale või kriminaalhooldusasutusele. 13. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-10-09 rõhutanud, et isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele. Vastustaja on omistanud kaebajale osa süütegusid alusetult, mille tõttu tuleb HKMS § 26 lg 1 p 1 tuleneva volitusnormi alusel vaidlusalune käskkiri täies ulatuses tühistada. Tulenevalt

§ 160

lg-st 5 ei saa kohus jätta mitme olulise kaalutlusveaga ja materiaalõigusega osaliselt vastuolus olevat karistuskäskkirja jõusse, sest tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Kaebaja tuleb lugeda teenistusest vabastatuks tema enda algatusel alates 23.05.2009.a

§ 114

lg 1 alusel, sest ta ei taotle teenistusse ennistamist (

§ 135lg 1).

Kaebaja kuupalk enne teenistusest vabastamist oli Kohtute Raamatupidamiskeskuse andmetel 13 455 krooni ( tl 54-55). Kuna kaebaja loobub teenistusse ennistamisest tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kuue kuu ametipalk 80 790 krooni (

§ 135lg 2).

14. Seoses kaebuse rahuldamisega tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu õigusabile 12 600 krooni (tl 67-68), mille puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga (HKMS § 93 lg 5) arvestades, et tegemist on mahult ja keerukuselt keskmise haldusasjaga. Roby Koik kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.