← Eesti

3-10-272/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-272 Otsuse kuupäev 03.05.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla toimingu ööpäevaringse videovalve all hoidmine - õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 13.04.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Stanislav Issajev; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Kristian Vadi. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Edasikaebamise kord 01.02.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Stanislav Issajev’i kaebus Tartu Vangla tegevuse peale seoses ööpäevaringse videovalvega kambris hoidmise osas, lisaks palus S.Issajev teha Tartu Vanglale ettekirjutus, viia ta üle kambrisse, kus puudub videovalve. Kaebus registreeriti haldusasjana 3-10-

  1. 01.03.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse S.Issajev’i kaebuse täiendus haldusasja 3-10-272 juurde. Kaebaja leiab, et on ebaseaduslikult viibinud videovalve all ning märgib, et tema põhjendatud huvi Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb hiljem iga päeva eest moraalse kahju hüvitamise nõude esitamises. 11.03.2010.a määrusega tagastas kohus S.Issajev’i kaebuse haldusasjas 3-10-272 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 1 alusel osaliselt, s.o Stanislav Issajev’i taotluse teha Tartu Vanglale ettekirjutus tema üleviimiseks kambrisse, kus puudub videovalve. Kohus tegi kindlaks, et kaebajal on nimetatud kohustamisnõude osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse § 11 lõikele
  2. 12.03.2010.a määrusega võttis kohus menetlusse Stanislav Issajev´i kaebuse Tartu Vangla toimingu – ööpäevaringse videovalve all hoidmine – õigusvastasuse tuvastamise nõudes. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kambris nr 1028 ajavahemikul 01.12.2008-15.11.2009 videovalve all. Samuti meditsiiniosakonnas kambris nr 1034 perioodil 15.11.2009-14.01.2010 ja kambris nr 1031 alates 14.01.2010 kuni kaebuse esitamiseni. Vastustaja toiming on jätkuv. Kaebaja leiab, et tema hoidmine ööpäevaringse videovalve all on ebaseaduslik, millega on rikutud tema põhiõigusi. Kaebuse kohaselt mitte keegi eluaegsetest kinnipeetavatest ei istu ööpäevaringse valve all ning kaebaja leiab, et see on võrdsuspõhimõtte ehk põhiseaduse § 12 rikkumine. Kaebaja märgib, et Tartu Vanglas on umbes viiesajast kambrist videovalve all 10 kambrit 7.sektoris, lisaks meditsiiniosakonnas, kus oli isegi kambri nr 1021 tualetis videokaamerad. Kaebaja märgib, et ta ei ole psühhiaatrilisel ekspertiisil, ta on tasakaalukas inimene ning ei ole kuidagi õigustatud, et ta peab ööpäevaringse videovalve all viibima. Samuti ei ole ta andnud nõusolekut, et teda iga päev filmitakse. Ka vangistusseaduse §-des 69 ega 70 ei ole märgitud midagi videovalve teostamise õigusest. Seetõttu leiab kaebaja, et tema hoidmine ööpäevaringse videovalve all on ebaseaduslik ning see on toimunud juba üle aasta. Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb hilisemalt iga õigusvastaselt videovalve all veedetud päeva eest kahjuhüvitamise nõude esitamises. 13.04.2010.a toimunud kohtuistungil täpsustas kaebaja, et oli ajavahemikul 14.01.2010 kuni 11.03.2010 kambris nr 1031 ning kambris nr 1031 ei ole ta 2009.aastal olnud.
  3. aastal ei olnud kaebaja üldse kambris nr 1027, vaid hoopis kambris nr
  4. Meditsiiniosakonna kambris nr 1223 oli kaebaja 22.10.2009 kuni 17.11.
  5. Kambris nr 1234 oli kaebaja 3 kuud 17.11.2009 kuni 14.01.
  6. Perioodil 02.02.2009 kuni 22.04.2009 ei olnud kaebaja kambris nr 1027, vaid oli sektsioonis E1 kambris nr
  7. Praegu on kaebaja teises sektsioonis ja ei asu enam kaamerate jälgimise all alates 11.03.
  8. Kaebaja märkis, et on rohkem kui aasta ja 1 kuu videojärelvalve all olnud ja ta kaebab selle perioodi peale, s.o 02.02.2009 kuni 11.03.
  9. Kõikides kambrites, kus kaebaja elas, oli ta kogu aeg videojärelvalve all. Toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks, et ta ei ole rahul sellega, et kõiki tema liikumisi jälgitakse ja salvestatakse, sh hommikuvõimlemist ja wc-s käimist. WC kabiin on madal ja kõik on näha. Kõik jälgivad: terve korrapidamisosakond, seal on ka naisi ja operatiivtöötajad, direktor. Kõik saavad igal hetkel faili avada ja kaebajat vaadata. Videojärelvalve süsteem on sisselülitatud, seda räägivad inspektor-kontaktisik ja korrapidajad. Kaebaja leiab, et vangla rikub tema eraelu ja õigusi. Seaduses on küll räägitud elektroonilisest järelvalvest, kuid mitte videojärelvalvest. Kaebaja leiab, et elektrooniline järelevalve on siis kui saab korrapidajaga suhelda visuaalse või elektroonilise jälgimise seadme abil. Elektrooniline valve on kaebaja arvates domofon, ehk see kui kaebaja suhtleb korrapidajaga nupule vajutades ja hääle abil ja see ei riku tema õigusi, aga kui teda vaadatakse kaamerate abil, siis see mõjutab kaebaja psüühikat ja närvisüsteemi. Sellise jälgimise puhul kaebjaga keegi ei räägi ega suhtle. Kaebaja selgitab, et videojärelvalve kohaldati tema suhtes enne, kui olid tema poolt toime pandud rikkumised ning Tartu Vangla ei saa põhjendada videovalvet seoses tema rikkumistega. Videokaamerate valve all on inimene ainult kohtuekspertiisi ajal. Ekspertiisi määrab kohus ja ekspertiis ei kesta kauem kui 2 kuud. Vangala direktor ja personal ei määra inimesele ekspertiisi tegemist. Kaebaja leiab, et tema hoidmine videovalvega kambris on inimõiguste vastane. 2 Lähtuvalt eeltoodust palub Stanislav Issajev tunnistada Tartu Vangla toiming – ööpäevaringse videovalve all hoidmine – õigusvastaseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla leiab, et Stanislav Issajev’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu ning leiab, et Tartu Vangla otsus paigutada Stanislav Issajev kambrisse, kus on võimalik teostada ka videojärelevalvet, on õiguspärane. Vastustaja märgib, et Stanislav Issajev viibis elektroonilise järelevalve all järgmistes kambrites ja järgmistel ajavahemikel: 14.01.2009-23.01.2009 kambris nr 1031 (sektsioon E1), 02.02.2009-20.04.2009 kambris nr 1027 (sektsioon E1), 22.10.2009-17.11.2009 kambris nr 1223 (psühhiaatria osakond), 17.11.2009-14.01.2010 kambris nr 1234 (psühhiaatria osakond) ning 14.01.2010-11.03.2010 kambris nr 1031 (sektsioon E1). Vastustaja märgib, et S.Issajev’i suhtes oli perioodil, mil ta viibis elektroonilise järelevalve all täidetud VangS § 41 ja HMS § 3 nõudeid, kuna tema elektroonilise järelevalve all viibimine oli põhjendatud ja selle oleks võinud ka asendada visuaalse kontrolli tihedama teostamisega, kuid viimane oleks põhjustanud kinnipeetavale rohkem ebameeldivusi (kambri vaateakna avamine tekitab mõningast müra) ning oleks ka vanglale olnud inimressursi kasutamise poolest tunduvalt kulukam. Kinnipeetav S.Issajevi täiendav jälgimisvajadus alates 22.10.2009 oli Tartu Vanglale vajalik julgeolekukaalutlustel, eelkõige eesmärgiga säilitada kinnipeetava tervis ja elu, kuna S.Issajev’i käitumine oli antud perioodil andnud põhjust muretsemiseks tema tervise pärast. Kinnipeetava suhtes elektroonilise järelevalve kohaldamise õiguslikuks aluseks on vangistusseaduse § 7 lg 2, mis sätestab, et kinnipeetavate majutamiseks on kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kaebaja on 2009.a aasta algusest kuni tänaseni toime pannud 9 distsipliinirikkumist, nende hulgas vanglateenistuja ähvardamine, rünne (vanglateenistuja toiduga viskamine), seadusliku korralduse eiramine. Eelnimetatud korrarikkumiste tõkestamiseks ja tulevikus ärahoidmiseks on kaebuse esitaja suhtes kohaldatud korduvalt erinevaid täiendavaid julgeolekuabinõusid tulenevalt vangistusseaduse §-dest 69 ja 70 (viimati käskkirjaga 14.01.2010 nr 1-4/94). Ajavahemikul 22.10.2009 kuni 14.01.2010 viibis kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas (kambrites 1223 ja 1234), kuna psühhiaatri hinnangul esinesid kinnipeetaval ägedad meelepetted ja ta vajas sellekohast ravi, millega S. Issajev vabatahtlikult nõustus. Psühhiaatriaosakonnas ravi saamise ajal paranes S.Issajevi tervislik seisund osas, mis puudutas adekvaatset arusaamist asjadest ning tema viibimine nimetatud osakonnas ei olnud enam vajalik. Samas, kuna ei olnud teada, kuidas hakkab S.Issajev käituma tavalisse sektsiooni paigutamisel ning kas tema käitumine vanglateenistujatega suhtlemisel on agressiivne ka tavarežiimil viibides, peeti vajalikuks ning seda soovitas ka meditsiiniosakond, et S.Issajevi suhtes kohaldada vangla üldise julgeoleku tagamiseks täiendava julgeolekuabinõuna tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist (st spordisaalis) ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (Tartu Vangla 14.01.2010.a käskkiri nr 1-4/94). Eeltoodud informatsiooni põhjal on Tartu Vangla seisukohal, et Stanislav Issajev vajas ka peale psühhiaatriaosakonnas viibimist täiendavat jälgimist, hoidmaks ära ohtu tema enda ja vanglateenistujate tervisele ja elule. Seetõttu paigutati kaebaja peale psühhiaatriaosakonnast 3 väljakirjutamist sektsiooni E1 (mitte sektsiooni E7, nagu tõlkes ekslikult väidetud), kambrisse
  10. Enne psühhiaatriaosakonda paigutamist viibis ta kambris 1028 (ajavahemikul 23.04.2009 kuni 22.10.2009). Kambris 1028 ei ole videokaamerat alates videojälgimissüsteemi ehitamisest sisse lülitatud, ehk siis selles kambris pole kaamera vahendusel jälgimist toimunud. Vastustaja selgitab, et sektsioonides E1 (eraldatud lukustatud kambrite osas) ja E2 viibivad eelkõige kinni peetavad isikud, kelle suhtes on vaja täiendavat jälgimist ja kiiremat reageerimist, mistõttu on nimetatud sektsiooni E1 kambritesse loodud videojärelevalve võimalus. Videojärelevalve võimalusega kambrites on WC-osa eluruumist eraldatud piiretega sellisel määral, mis tagab kinni peetava isiku privaatsuse WC kasutamisel. Vastustaja leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtet on järgitud, kuna videovalve võimalusega kambritesse paigutatakse eelkõige need kinnipeetavad, kes vajavad täiendavat jälgimist, näiteks enesevigastusele ja enesetapule kalduvad kinnipeetavad, vaimutegevuse häiretega kinnipeetavad, põgenemiskalduvusega ja agressiivsusele kalduvad kinnipeetavad, samuti joobetunnustega kinnipeetavad jmt juhud. Videojärelevalve vajaduse määrab üldjuhul meditsiiniosakond, mõnikord ka julgeolekuosakond. Videojärelevalve vajadust eraldi kirjalikult ei fikseerita. Ajavahemikul 14.01.01.2009 kuni 23.0.2009 ning 02.02.2009 ja 20.04.2009, mil S.Issajev oli paigutatud videojärelevalvega kambrisse, oli täiendava videojärelevalve vajaduse ettepaneku teinud nii sektsiooni inspektor-kontaktisik kui ka julgeolekuosakonna ametnikud, kes omakorda tegid ettepaneku kinnipeetav suunata psühhiaatria vastuvõtule, kuna S.Issajevi käitumine oli ebastabiilne (kinnipeetav ei maganud öösiti, esitas ametnikele segase sisuga küsimusi jne). Psühhiaatri vastuvõtt toimus 20.01.2009, kaebaja hindas siis oma tervist väga heaks, samas oli rahul üksikkambrisse paigutamisega. Psühhiaatrile jäi mulje, et kaebaja stimuleerib, kuna varasemalt oli S.Issajev’il esinenud laiahaardeline luul. Ravist kaebaja sel korral keeldus, tahtevastast ravi ei määratud. Kuid vajas täiendavat jälgimist. Järgmine psühhiaatria vastuvõtt määrati juuniks
  11. 22.10.2009 oli kaebaja nõus vabatahtlikult psühhiaatria osakonnas kambrisse minema. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla ei riku ühtegi õigusakti ega kaebaja õigust, kui kasutab lisaks visuaalsele järelevalvele ka elektroonilist jälgimist, kuna selleks on antud õigus vangistusseaduse § 7 lõikes
  12. 13.04.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja lisaks, et elektrooniline ehk siis kaameraga monitori vahendusel kambri jälgimine ei erine läbi vaateakna vaatamisest mitte mingil määral. Sisulist vahet ei ole, seadus annab selleks loa. Stanislav Issajevi paigutamine kambrisse, kus on videojärelvalve, oli igati põhjendatud. Kambris 1028 ei ole kaamera sisse lülitatud alates süsteemi väljaehitamisest ehk siis puhtalt tehnilistel põhjustel. Kaamera seal on aga ta ei tööta. Kaebaja ei saa sellest aru, kas kaamera töötab või ei tööta. Seda, kas kaamera töötab või mitte saab tõestada ainult tehniliste näitajatega kohapeal. Vanglal ei ole tehniliselt nii palju videoväljundeid või niipalju vastuvõtmisvõimalusi, et igas kambris saaks teostada elektroonilist jälgimist. Üheteistkümnes kambris on kaamerad aga neist ainult 7 töötavad. Kambris nr 1028 oli Stanislav Issajev ajavahemikul 20.04.2009 kuni 22.10.
  13. Ta võis olla ka 23.01.2009 kuni 02.02.
  14. Seal võis olla ka veel mõni teine kamber lisaks. Täpsed andmed vastustaja esindajal puuduvad. See, et Issajev viibis kambris nr 1027, on registris kirjas. Videojärelvalvekaamerad on kambrites nr 1027 ja nr 1031 ja need töötavad. S. Issajev oli veel meditsiiniosakonnas kambrites nr 1223 ja nr1234 ja nendes kambrites on ka videovalve. Vastustaja esindaja märkis, et nii pikalt kaebaja ei viibinud elektroonilise 4 järelvalve all, nagu ta ise väidab. 20.04.2009 kuni 22.10.2009 ei viibinud kinnipeetav elektroonilise järelvalve all. Alates 22.10.2009 paigutati ta psühhiaatria osakonda ja seal on kõik kambrid videojärelvalve all. Videojärelvalvega kambrisse paigutamise otsustab üldjuhul meditsiiniosakond ja seda võib teha ka julgeolekuosakond. Meditsiiniosakond on lai mõiste, otsustaja ei pea olema meditsiiniosakonna juhataja, ta võib olla inimene, kes tegeleb konkreetse kinnipeetavaga, kes on kursis tema seisundiga. Kui psühhiaater leiab, et kinnipeetav peaks olema videovalve all siis annab ta sellest julgeolekuspetsialistile teada. See võib toimuda ka telefoni teel. Kindlat nõuet, millisel teel teavitamine toimub ei ole. Videojärelvalve kestvuse määravad meedikud vastavalt olukorrale ja vajadusele. Toimuvad regulaarsed vestlused kinnipeetava ja meedikute vahel ja selle järgi otsustatakse. Videojärelvalve eesmärgiks on turvalisuse kaalutlused. Kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et kaebaja viitas kohtuistungil kambris olevale infoterminalile. Tegemist on sidevahendiga, mida kaebaja nimetab domofoniks, mis on kõikides kambrites ja selle abil saab ühendust võtta valvuriga ja ka vastupidi. See ei ole järelevalve vahend, see on suhtlemise jaoks. Vastustaja arusaamade järgi tähendav visuaalne jälgimine jälgimist läbi nägemisaistingu, silmadega jälgimine, nii läbi monitori arvuti abil, kui ka otse läbi akna vaatamine. Visuaalne jälgimine on füüsiline silmadega vaatamine ja pluss elektrooniliste seadmete kaudu, kui kambris on tehnilised vahendid. Elektrooniline jälgimine on visuaalse jälgimise elektrooniline vorm. Elektrooniline järelevalve ja videokaamera abil jälgimine on identsed. Kõigil ametnikel ei ole võimalik teda kaamera kaudu jälgida. Kohustus teda jälgida on valvuril ja peavalvekeskusel. Monitorid on valveruumis ja ka peavalvekeskus saab dubleerida seda. Stanislav Issajevi jälgimisest nii palju kasu oli, et ta täiendava järelevalve alt ära võeti ja teise kambrisse üle viidi ning ei vajanud enam tihedamat videojärelvalvet. Valvuritel on võimalik 24 tundi kambrit vaadata. WC piire ei ole nii madal, et see häiriks privaatsust, seda kontrollis vastustaja esindaja ise. Duši all saab käia 2x nädalas ja selles sektsioonis on eraldi duširuum, kraanikauss on kambris sirmi taga ja seal saab käsi pesta. Pea sealt paistab aga keha ja intiimsed piirkonnad ei ole nähtavad. Dušš ei asu kambris. Tartu Vangla on seetõttu seisukohal, et austus inimväärikuse vastu ja õiguste järgimine oli tagatud. Tartu Vangla leiab, et selline järelevalve ei põhjusta talle rohkem kannatusi, kui vanglas viibimine iseenesest. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta S.Issajev’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Stanislav Issajevit on kohtulikus korras karistatud eluaegse vanglakaristusega. Kaebaja on alates 2009.a algusest käesolevas asjas kaebuse esitamiseni toime pannud 9 distsipliinrikkumist: vanglateenistuja ähvardamine, rünne, seadusliku korralduse eiramine ja tema suhtes oli korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid juhindudes vangistusseaduse §-dest 69 ja
  15. 22.10.2009 kuni 14.01.2010.a viibis kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas (kambrites nr 1223 ja 1234) meditsiinilistel näidustustel. Ta vajas ravi ja S.Issajev vabatahtlikult nõustus raviga. Ravi saamise ajal paranes S.Issajev’i tervislik seisund ja tal ei olnud vajadust enam ülal nimetatud osakonnas viibida. Kuid oli vaja teada, kuidas hakkab S.Issajev käituma tavalises avatud sektsioonis ja kuidas hakkab käituma vanglateenistujatega suhtlemisel. Selleks kohaldati täiendavalt jälgimist, hoidmaks ära ohtu tema enda ja vanglateenistujate tervisele ja elule. Kambris nr 1031 oli kaebaja 14.01.200923.01.2009 ja 14.01.2010-11.03.2010, kus on elektroonilise jälgimise võimalus. Kambris nr 1027 oli S.Issajev 02.02.2009-20.04.2009, kus oli elektrooniline jälgimine. 5 Kambris nr 1028 S.Issajev oli ajavahemikul 23.04.2009 kuni 22.10.2009 ja selles kambris ei ole videokaamerat alates videojälgimissüsteemi ehitamisest sisse lülitatud ja selles kambris pole kaamera vahendusel jälgimist toimunud. (t.l. 38) Nimetatud kambrid asuvad sektsioonides E1 ja psühhiaatriaosakonnas ja seal viibivad eelkõige kinni peetavad isikud, kelle suhtes on vaja täiendavat jälgimist ja kiiremat reageerimist ja sellel põhjusel on sektsiooni E1 kambritesse loodud videojärelevalve võimalus. VangS § 7 lg 1 kohaselt kinnine vangla on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinni peetavate isikute majutamiseks on kinnises vanglas kambris, mis võimaldavad kinni peetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Ülaltoodust kohus teeb järelduse, et sektsioonis E1 on kambrid elektroonilise jälgimise võimalusega ja see on kooskõlas VangS § 7 lõikega
  16. Seadus ei näe ette piiranguid kinnises vanglas visuaalse või elektroonilise jälgimise teostamiseks. Samuti VangS § 7 lg 2 ei nõua elektrooniliseks jälgimiseks põhjendusi ja motiive. Kaebaja leiab, et tema hoidmine ööpäevaringse videovalve all on ebaseaduslik ja leiab, et seaduses räägitakse järelevalvest, kuid mitte videojärelvalvest. Kaebaja leiab, et elektrooniline järelevalve on siis, kui ta saab korrapidajaga suhelda visuaalse või elektroonilise jälgimise seadme abil, s.o domofoni abil, ehk kui kaebaja suhtleb korrapidajaga nupule vajutades ja hääle abil ja see ei riku tema õigusi. Kui teda vaadatakse kaamerate abil, siis see mõjutab kaebaja psüühikat ja närvisüsteemi ja sellise jälgimise puhul kaebajaga keegi ei räägi ega suhtle. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega. Elektrooniline, ehk kaamera monitori vahendusel kambri jälgimine ei erine läbi vaateakna vaatamisest. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et sisulist vahet ei ole visuaalse või elektroonilise jälgimise puhul. Elektroonilist jälgimist teostatakse tehnika abil. See, et vanglas elektroonilise jälgimise võimalust ei ole igas kambris, ei riku kaebaja õigusi mitte mingil määral. Materiaalsete ressursside piirangu pärast ei ole vanglal tehniliselt nii palju videoväljundeid või nii palju vastuvõtmisvõimalusi, et igas kambris saaks teostada elektroonilist jälgimist. Elektrooniline järelevalve ja videokaamera abil jälgimine on identsed. Kõigil ametnikel ei ole võimalik S.Issajev’it kaamera kaudu jälgida. Kohustus teda jälgida on valvuril ja peavalvekeskusel. Monitorid on valveruumis ja peavalvekeskuses saab neid dubleerida. Elektrooniline jälgimine on visuaalse jälgimise elektrooniline vorm. WC piire on nii kõrge, et säilib privaatsus ja kaebaja vastupidine väide ei ole õige. Toimikus oleva fotoga (t.l. 46) on tõestatud vastustaja seletused selle kohta, et S.Issajev’i privaatsust ja inimväärikust ei ole rikutud. Elektrooniline järelevalve ei põhjusta S.Issajev’ile rohkem kannatusi, kui vanglas viibimine iseenesest. Kohus kontrollis VangS § 41 (inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine) järgimist S.Issajev’i suhtes seoses elektroonilise jälgimisega ja ei ole kõrvalekaldumist tuvastanud. Samuti kohus kontrollis, kas S.Issajev’i põhiõigusi piiratakse Tartu Vanglas seoses pideva elektroonilise jälgimisega. Kinnipeetava tegevuse elektrooniline jälgimine (videokaameraga) riivab tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). 6 Seaduslik alus selliseks riiveks tuleneb VangS § 7 lg-st 2, mille kohaselt peavad kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid võimaldama kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Tulenevalt PS §-st 11 peab iga põhisõiguse riive olema proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on põhiõigusi riivava abinõu õiguspärasuse üheks eelduseks selle vajalikkus: Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Kolmveerand kõrgusega WC piirded kaitsevad kaebajat ja tema jälgimine kõige intiimsemate toimingute sooritamisel ei ole võimalik. Seega Tartu Vangla poolt ei ole toimunud äärmiselt intensiivset eraelu riivet. Kohus leiab, et eluaegse kinnipeetava suhtes, kellel on diagnoositud psüühiliste häiretega diagnoos ja kelle suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja kes on agressiivne vanglaametnike suhtes, on õigustatud elektrooniline jälgimine. Vähemkoormavaid abinõusid ei ole selleks, et agressiivse ja psüühikahäirega kinnipeetava osas võimaldada julgeolek vanglateenistujate suhtes ja tema enda suhtes, kui agressiivsus ägeneb. Meditsiinilistel näidustustel ta oli paigaldatud ka meditsiiniosakonda selleks, et jälgida tema käitumist. Väljapoolt meditsiiniosakonda jälgimise eesmärk oli otsustada, kui ohtlik ta on teistele ja endale. Kohus leiab, et proportsionaalsuse põhimõtet on järgitud ja vangla toiming on õiguspärane ja kaalutlusvigadeta. Videovalvesüsteemi abil on võimalik jälgida erinevaid keskkondi, objekte ja tegevusi. Iga videovalvesüsteem on unikaalne ja sõltub sellest, milleks seda kasutatakse – kuritegude vältimine, sündmuste üldine jälgimine, mingi protsessi detailne jälgimine, kindlate objektide identifitseerimine jne. Videovalvesüsteemi põhikomponentideks on videokaamerad koos objektiividega, signaali ülekandeseadmed (kaablid, raadiolingid), signaali töötlusseadmed (multiplekser, jagaja, maatriks), salvesti, monitor. Visuaalne jälgimine, s.o nägemise kaudu tajutav vaatlus. Videokaamera on riist, mis muudab nähtava pildi (ja hääle) videolindile jäädvustatavaks elektrisignaaliks. (Eesti Õigekeelsussõnaraamat) VangS § 7 lg-s 2 on täpsustatud järelevalve teostamise viisi. Elektrooniline jälgimine võib toimuda nii visuaalse vaatluse läbi vaatlusseadmete, kui ka muude tehniliste lahenduste ehk elektrooniline jälgimine – see on visuaalne vaatlus elektroonilise seadme abil elektronkujul. Seega on S. Issajevi suhtes järelevalve teostamise viis kooskõlas VangS § 7 lg-ga
  17. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus ei kuulu rahuldamisele. Tamara Hristoforova kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.