Obsah (5)

§ 156§ 90§ 93§ 41§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-362 Otsuse kuupäev 19. mai 2010 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Dmitri Karpov´i kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mitte

) ning selle alusel kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas (VSkE) vangla kambritele kehtestatud nõuete rikkumisele, jättes samal ajal tähelepanuta selle, et ta kandis vahistatuna eelvangistust arestimajas. Vahistatu ja arestialuse kinnipidamise tingimused ja korra politsei arestimajades sätestas

§ 156lõike 5 alusel siseministri 01.12.2000 a määrusega nr 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri" ( ASk

E), mis ei näinud ette nõudeid kambrite sisustuse kohta. Seega on kaebaja väited arestimaja kambrite sisustuse nõuetele mittevastavuse kohta alusetud. 5.

§ 90

lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pidava visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Seega pole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see

§ 90

lõikest 4 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel. 6. Lõuna Prefektuuril puuduvad igasugused andmed selle kohta, et kaebaja oleks soovi kasutada temale

§ 93lõikes 5 ettenähtud õigust viibida üks tund päevas vabas õhus avaldanud või kaebusi esitanud. ASk

E § 37 lg 4 kohaselt pidi arestimaja ametnik või teenistuja tegema avalduse või kaebuse esitamise kohta sissekande arestimaja töö arvestuse 2 raamatusse, sama eeskirja § 39 kohaselt registreeriti kirjalikud avaldused ka politseiprefektuuri arestialuste avalduste ja kaebuste registris. Tartu ja Valga arestimajade töö arvestuse raamatutes ega Lõuna Politseiprefektuuri arestialuste avalduste ja kaebuste registris ei ole mingeid kandeid vahialuse Dmitri Karpovi sellekohaste avalduste või kaebuste kohta perioodil 30.01.-18.05.

1. Lõuna Prefektuuri 08.01.2010 kirjalikus vastuses tehti kaebajale ettepanek esitada prefektuurile täiendavalt tõendid vabas õhus viibimise mittevõimaldamise väidete kinnituseks, kuid kuni käesoleva ajani kaebaja seda teinud ei ole. Seega on kaebaja väited vabas õhus viibimise mittevõimaldamise kohta paljasõnalised ja faktidega tõendamata.
2. Kaebaja poolt toodud asjaolude pinnalt pole mingit alust väita, et kaebajat koheldi arestimajades mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused arestikambrites oleksid erinenud Tartu ja Valga arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Arestimajade kambrites teatud inventari (laud, tool, isiklike asjade panipaik) puudumist, samuti vahistatu pideva jälgimise nõudest tulenevat teatud privaatsuse rikkumist ei saa pidada vangistusseadusega vastuolus olevaks ja seega õigusvastaseks. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt. D.Karpov viibis vahistatuna Tartu arestimajas ajavahemikul 30.01.2007 – 06.03.2007 ja Valga arestimajas ajavahemikul 06.03.2007 – 18.05.2007, ehk ilma vaheaegadeta kokku 109 päeva. Kaebuse kohaselt olidarstimajades järgmised puudused: 1) kambrites asuvad WC-d ei olnud eraldatud, 2) kambrite aknad ei käinud lahti, Valga arestimajas oli akna asemel klaasblokkidest ehitatud topeltsein, mis ei avanenud ega lasknud kambrisse sisse loomulikku valgust, 3) kambrite ventilatsioon oli puudulik, 4) ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus, 5) Valga arestimajas puudus lisaks kambris laud, toolid, kapp. Kõige eelnimetatuga olevat Lõuna Prefektuur rikkunud kaebaja olulisi inimõigusi, millega kaasnes alandus ja kannatus. Kannatuste ja alanduse hüvitamiseks taotleb D.Karpov mittevaralise kahju 50 000 krooni väljamõistmist vastustajalt.
4. RvastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja põhjendustest tulenevalt oli tegemist just inimväärikust alandava olukorraga. Kohtuistungil antud seletuse järgi arestimajade tingimused kaebajale ei seal viibides ega ka hiljem tervisekahjustusi ei põhjustanud.

§ 41

sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kuigi eelpool toodud normid kehtivad vangistusseaduses alates 24.07.2009, ei tähenda, et ka enne seda tähtaega võis nii kinnipeetavaid kui vahistatuid kohelda nende inimväärikust alandavalt. 3 10. Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud

§ 90

lg 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama

§ 45

lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja ja vastustaja seletustega on tõendatud, et arestimajade tingimused, milledes kaebuse esitaja pidi 109 päeva jooksul viibima, olid inimväärikust alandavad ning sellistes tingimustes vahistatu kinnipidamise puhul on tegemist õigusvastaste toimingutega. 11. Vaidlust ei ole selles, et kambrites, kus kaebuse esitaja viibis, ei olnud WC osa mingilgi moel eraldatud kambri muust osast. Valga arestimajas puudus ka WC pott, oli ainult auk põrandas, mille kohal oli kraan. Kuna WC-ga samas ruumis tuli igapäevaselt süüa, samuti tuli WC-d kasutada teiste isikute nähes, siis selline olukord ilmselgelt on inimväärikust alandav. Asjaolu, et

§ 90

lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise, ei saa tähendada, et sel juhul saab seada tingimusi, mis ilmselgelt alandavad isiku inimväärikust. Vahistatu jälgimist ei takistaks WC osa teatud kõrguses eraldamine muust kambri osast. 12.

§ 45

lg 1 kohaselt, mis kehtivad ka arestimajade kambritele, peavad aknad tagama piisava loomuliku valgustuse. Kaebaja väitel ei olnud võimalik nii Tartu kui Valga arestimajades aknaid avada olukorras, kus ventilatsioon oli puudulik, Valga arestimajas puudus üldse loomulik valgus, kuna aken oli kinni laotud topelt klaasblokkidest. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja väited oleksid ebaõiged. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et olukorras, kus aknaid ei olnud võimalik avada ega kambrit tuulutada, oli kambrites ka puudulik ventilatsioon, seda just olukorras, kus vahistatu pidi oma riideid pesema kambris ja ka kuivatama samas kambris. Samas kohtu hinnangul ei ole loomuliku valguse puudumine või puudulik ventilatsioonisüsteem eraldi võetuna sedavõrd tõsised, et tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise. Kaebuse esitajal oli võimalik kasutada ka elektrivalgust, praegusel ajal ei saa ka kindlalt tuvastada, et ventilatsioon üldse ei töötanud. Kuid kogumis kõigi teiste arestimaja mittenõuetekohaste tingimustega, saab ka loomuliku valgustuse puudumist ja halba ventilatsiooni lugeda kaebaja õiguste rikkumiseks, seda just olukorras, kus samal ajal ei olnud kaebajal võimalik ka värskes õhus viibida. 13. Kaebuse esitaja väitel ei võimaldatud talle ei Tartu arestimajas ega Valga arestimajas kordagi ettenähtu ühetunnilist jalutuskäiku värskes õhus.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni peetavate isikute kinni pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja sisekorraeeskiri, mille § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud kordagi arestimajades viibimise ajal värskes õhus viibida. Vastustaja väitel puuduvad aga tõendid, et kaebuse esitaja oleks selleks soovi esitanud, kuna Tartu ja Valga arestimajade töö arvestuse raamatutes ega Lõuna Politseiprefektuuri arestialuste avalduste või kaebuste registris ei ole ühtegi D.Karpovi sellekohast avaldust või kaebust registreeritud. 4 Kaebaja kinnitusel esitas ta Tartu arestimajas mitmel korral suuliselt ja korra ka kirjalikult soovi jalutuskäiguks, kuna ta oli sellisest õigusest teadlik. Talle oli vastatud, et siin ei ole jalutamine ette nähtud. Ka Valga arestimajas oli ta suuliselt avaldanud soovi jalutuskäiguks, seda aga ei võimaldatud. Samas oli kaebaja ka teadlik, et Valga arestimajal puudusid jalutusboksid, kuid teda ei viidud üle ka mõnda teise arestimajja. Kohus on seisukohal, et ainult selle põhjal, et kaebaja ei ole kirjalikke avaldusi esitanud, ei saa teha järeldust, et ta ei soovinud kordagi seaduses ettenähtud jalutuskäike või värskes õhus viibida. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõue ei tulene ühestki õigusaktist. Kui vahistatule on selge arestimaja seisukoht, et jalutuskäiku ei võimaldata või selleks puudub üldse võimalus, on liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel kirjaliku taotluse jalutuskäiguks. Ka jalutuskäiguks võimaluste puudumine ei mõjuta toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena.

§ 93

lg 5 imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud olla vastustaja jaoks ootamatu. Vastustajal oli kahju ärahoidmiseks võimalus omal initsiatiivil paigutada kaebuse esitaja nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda. Samas märgib kohus, et senisest kohtupraktikast nähtub, et üldiselt arestimajades ei võimaldatud vaidlusalusel ajal selles viibivatele vahistatutele ettenähtud 1 tunnilist värskes õhus viibimist sõltumata sellest, kas selleks tehnilised võimalused olid olemas või mitte. Kuna enamuses arestimajades jalutushoov puudus, siis ei ole tõenäoline ka vastustaja seisukoht, et kui vahistatu oleks soovinud värskes õhus viibida, oleks teda üle viidud teise arestimajja, kus selleks võimalus oli olemas. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, ja seda kogu arestimajades viibimise aja jooksul, on õigusvastane ja inimväärikust alandav. Kaebaja väitel sai ta nõuetele mittevastavast kambrist välja kord nädalas 15 minutiks duši all käiguks ning siis, kui oli kokkusaamine uurijaga.

1. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et Valga arestimaja kambris puudus laud, toolid, ja kapp või tumba isiklike asjade hoidmiseks. Seetõttu oli ta olnud sunnitud sööma, istuma ja kirjutama nari peal ning hoidma asju põrandal. Tartu arestimajas olid laud ja toolid olemas. Vastustaja tunnistas, et kambri sisustus vastab kaebuse esitaja poolt märgitule. Kohus on seisukohal, et laua ja toolide, kapi ning kraanikausi puudumine võib tekitada isikule ebamugavust, kuid selline rikkumine ei ole sellise tähtsusega ega tõsine, mis tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise ega saa põhjustada ka mingeid võimalikke tervisekahjustusi. Ajal, mil kaebaja viibis arestimajades, ei olnud kehtivas õiguses ette nähtud arestimajas lauda, toole ja kappi ning kaebaja ei saa nõuda kahju nende mööbliesemete puudumise eest, sest vastustaja tegevusetuses puudub objektiivne õigusvastasus.
2. Eeltooduga on leidnud tõendamist, et kaebuse esitaja viibis enam kui kolm kuud inimväärikust mitteaustavates tingimustes. Isiku pikaajaline ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. RvastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. Vastustaja süüd ei välista asjaolu, et vastustaja tegevuses puudub tahtlus tekitada kaebajale arestimajades viibimise ajal kahju. Süü saab esineda ka ettevaatamatusest või hooletusest. 5 Kaebuse esitaja viibis arestimajades 109 ööpäeva. Senises kohtupraktikas on peetud 1 ööpäeva inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest mõistlikuks hüvitiseks 19- 37 krooni ööpäeva eest (Tartu Ringkonnakohtu määrus 13.04.2010 haldusasjas nr 3-09-1922). Kohus leiab, et arvestades seda, et kaebaja viibis arestimajades 109 ööpäeva järjest ilma vaheaegadeta ning seda, et rikuti mitmeid nõudeid (värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, WC eralduse puudumine, puudulik loomulik valgus ja ventilatsioon), on põhjendatud mõista kaebaja kasuks Lõuna Politseiprefektuurilt välja mittevaraline kahju summas 2500 krooni. Samas tuleb hüvitamisele kuuluv summa suuruse määramisel arvestada ka seda, et kaebuse esitaja ei olnud arestimajja paigutatud alusetult. Eda Muts kohtunik 6