lg 1 p 2 järgi oli kostja kohustatud teatama hagejale kirjalikult 10.01.2008 töölepingu lõpetamisest alates 15.01.2008.
lg 3 järgi ettenähtud kompensatsioon, mis oli ettenähtud etteteatamisega viivitamise eest, oli hageja arveldusarvele üle kantud alles 10.04.2008 summas 7580 krooni, mida kostja nimetas lõpparveks. Vastavalt
lg-le 2 lõpparve kinnipidamisel on kostja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lähtudes hageja poolt esitatud arvestusest. Kostja viivitas lõpparve tasumisega 2 kuud 20 päeva. Hageja palus mõista kostjalt välja kompensatsiooni ühe keskmise kuupalga ulatuses 50 428 krooni. Kostja vastuväited Kostja B&A Exter OÜ (likvideerimisel) vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt ei olnud tööleping sõlmitud määratud ajaks. Hagejaga ei sõlmitud töölepingut kindla töö tegemiseks. Samuti ei olnud hageja töö seotud konkreetse objektiga, tema töö iseloom ei olnud ajutine. Kuna tööleping oli sõlmitud määramata ajaks, siis kostja ei saanud töölepingut lõpetada tähtaja möödumise tõttu ega teatada töölepingu lõppemisest
Hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud 15.01.2008 ning kostjal ei olnud kohustust lõpparve väljamaksmiseks nimetatud kuupäeval. Sellest tulenevalt on ebaõiged hageja väited, et kostja viivitas lõpparve tasumisega 2 kuud 20 päeva. Kostja ei pidanud maksma rahalist kompensatsiooni. Pärast töölepingu peatumise lõppemist (töötaja oli ajutiselt töövõimetu) hageja kostja juurde tööle ei ilmunud ja ühendust ei võtnud. Kostja sai hiljem teada, et hageja asus 2008. a veebruaris tööle teise tööandja juures. Hageja käitumine oli pahauskne, kuna ta ei teavitanud kostjat uue töölepingu sõlmimisest ega esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks. Hageja väide, et kostja viivitas lõpparve summas 7580 krooni väljamaksmisega, on paljasõnaline. Kui kohus leiab, et kostja on kohustatud maksma hagejale hüvitist lõpparve maksmisega viivitamise eest, siis kostja leiab, et hagis nõutud ulatuses (50 428 krooni), s.o lõpparvest ligikaudu 7 korda suuremas summas, ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Hageja on väidetava lõpparve kinnipidamise ajal saanud töötasu teisest töökohast. Tartu Ringkonnakohtu otsus Tartu Maakohus rahuldas A. Dolmatovi nõude osaliselt, tuvastades töölepingu lõppemise 15.01.2008 seoses tähtaja saabumisega ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 7 580 krooni suuruse lõppearve tasumisega viivitamise tõttu viivise põhivõla ulatuses, so 7 580 krooni. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks maakohtule. Tartu Maakohtu istungile ei ilmunud pooli ega nende esindajaid. Esindajad esitasid kohtule kohtuistungi toimumise ajaks kirjalikud taotlused asja lahendamiseks esindaja osavõtuta või asja kirjalikuks menetlemiseks. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt töölepingu nr 018/2 punktile 1.3 oli tööleping kehtiv kuni tööde lõppemiseni või määratud ajaks Töölepinguseaduse (kuni 01.07.2010 kehtinud,
) § 27 lg 2 p 1 ja 4 alusel (tl 5-7). Kuigi lepingus ei ole täpsustatud, millise töö tegemiseks pooled sõlmisid töölepingu, nähtub siiski lepingust poolte tahe sõlmida tööleping määratud tähtajaks ning kuna lepingu punkti 2.1 järgi oli hageja tööülesandeks ehituste torutööd, siis saab eeldada, et leping sõlmiti ehitustel 2 torutööde tegemiste ajaks Soomes (punkti 1.2 kohaselt tööleping on sõlmitud lähetusega Soome Tampere). Hageja väite kohaselt lõppesid torutööd 15.01.2008, kuid kostja vastuväite kohaselt lõppesid kostja objektil torutööd alles 31.03.2008. Seda, et ka hageja ise ei pidanud 15.01.2008 töölepingut lõppenuks, tõendab hageja kiri kostjale (tl 13), milles ta palub lõpetada alates 31.03.2008 tööleping
Samuti tõendab asjaolu, et 15.01.2008 ei olnud tööleping lõppenud, ka hageja poolt töövõimetuslehe esitamine kostjale veebruaris 2008.
lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja või kostja oleks esitanud
lg-s 1 ettenähtud kirjaliku avalduse ning ka see asjaolu tõendab seda, et tööleping ei lõppenud 15.01.
lg-le 2 oli kostja kohustatud maksma töölepingu lõpetamise päeval hagejale kõik tööandjalt saada olevad summad. Vastutus lõpparve kinnipidamise eest oli sätestatud
lg-s 2, mille kohaselt oli lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 1. novembri 2006 otsuses nr 3-2-1-76-06 asunud seisukohale, et "…kui tööraamatu kinnipidamine on aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, siis on
lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Kolleegium leiab, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on
Töölepingu lõpetamise päeval tekib tööandjale kohustus lõpparve maksmiseks. Tegemist on rahalise kohustusega ning kohaldatavad on VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. 31.03.2008 kehtinud Palgaseaduse (PaS) § 35 kohaselt Palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saada olevad summad. Hüvitis on seotud töötaja palgaga, mistõttu kohaldamisele kuulub Palgaseaduses sätestatud viivise määr. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise (0,5%x10x7580) 379 krooni. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Hageja ei ole esitanud Tartu Maakohtule ei kohtu poolt määratud tähtajaks 25.02.2010 ega ka hiljem ühtegi taotlust ja tõendit viivisest suurema kahju tõendamiseks ja väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.