lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kuna protesti esitaja ei ole vaidlustanud kaalutlusõiguse asjakohasust ja põhjendatust, siis võib sellest järeldada, et ta on olnud detailplaneeringu sisulise poolega nõus. Protesti esitaja väidab protestis selgesõnaliselt, et otsuse tegemisel on vastustaja põhjendanud, miks ta ei pea kaitseala valitseja kooskõlastamata jätmist põhjendatuks. Protesti esitaja ei ole toonud välja ühtegi põhjust selle kohta, et vaidlusalune haldusakt oleks ka sisuliselt õigusvastane. Isegi kui kehtiv õigus nõuaks detailplaneeringu kehtestamiseks kaitseala valitseja nõusolekut, siis lähtudes
ei saaks pelgalt formaalsed rikkumised olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. Ka Riigikohus on leidnud
) § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks. Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Kui keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine ei oleks oma sisult haldusesisene menetlustoiming, siis ei saaks kohalik omavalitsus realiseerida talle
-ga pandud kohustust rakendada haldusmenetluses (s.h detailplaneeringu kehtestamise menetluses) uurimispõhimõtet. Territoriaalplaneerimine on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt kohaliku elu küsimuseks, mistõttu peab vastustajal olema võimalus kaaluda erinevate võimaluste vahel. Kui kohalik omavalitsus võiks tugineda üksnes keskkonnateenistuse poolt esitatud motiividele ja lõppjäreldusele, siis puuduks tal võimalus kaaluda, kas detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel on omandiõiguse riive proportsionaalne, kas on järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet jms. Lisaks peaks vastustaja käesolevat vaidlust silmas pidades vastutama lõpliku otsustajana kinnistu omanikule tekitatud võimalike kahjude eest. Riigikohus on leidnud 10. juuni 2003.a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-38-03, et vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajadusel uurimispõhimõtet. Eeltoodust tulenevalt ei ole keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga, sest 4 keskkonnateenistus on detailplaneeringu kehtestamise menetluses menetlusosaliseks
Nimetatud sätte kohaselt on menetlusosaliseks haldusorgan, kes peab seaduse või määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse või kooskõlastuse õigusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Järelikult on kohalikul omavalitsusel õigus ning ühtlasi kohustus kontrollida detailplaneeringu kehtestamise menetluses muuhulgas keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringu kehtestamata jätmise õiguspärasust. Oluline on siinkohal rõhutada, et keskkonnateenistus on ise samuti rääkinud detailplaneeringu kooskõlastamisest. Seega on keskkonnateenistus käsitlenud sarnaselt vastustajaga LKS § 14 lg 1 üldsättena ning LKS § 14 lg 2 erisättena. Isegi siis, kui detailplaneeringu kehtestamine ei oleks olnud ilma keskkonnateenistuse nõusolekuta võimalik, ei muuda ainuüksi selline rikkumine detailplaneeringu kehtestamise haldusakti õigusvastaseks. Tegemist oleks sel juhul pelgalt menetlusnõuete rikkumisega.
sätestab aga, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka Riigikohus on leidnud 26. novembri 2001.a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-01, et sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Kui me vaatame protestis esitatud motiive, siis ei leia protesti esitaja ka ise, et vastustaja oleks langetanud sisult õigusvastase otsuse. Oluline on siinkohal märkida, et vaidlusalune detailplaneeringu lahendus on kooskõlas üldplaneeringuga, sest üldplaneeringu kohaselt ei ole vaidlusalusele alale kehtestatud ehituskeeldu. Seega ei ole juba menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt mõistlik tühistada haldusakti pelgalt formaalse rikkumise pärast.
lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kaitseala valitsejal on õigus esitada ehituslikke tingimusi ehitusloa väljastamise menetluses, mistõttu ei jääks käesolevat vaidlust silmas pidades ka looduskaitse huvid tagamata.
lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tartu Ringkonnakohus leidis
lg 2 kohaselt peab sarnaselt haldusaktile ka toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kolmanda isiku subjektiivsete õiguste rikkumise ja avalike huvide vaheline kaalutlus aga keskkonnateenistuse toimingus puudub, kuigi LKS § 14 lg 3 annab keskkonnateenistusele tingimuste esitamise õiguse. Vastustaja arvates oleks keskkonnateenistus saanud ainuüksi tingimuste esitamisega tagada nii kolmanda isiku kui ka looduskaitse huvid ja sellega ei oleks nii intensiivselt rikutud kolmanda isiku põhiseaduse § 32 sätestatud 5 omandiõigust. Jättes aga tingimused täielikult sätestamata, rikkus keskkonnateenistus sellega haldusmenetluse olulisi põhimõtteid, sh hea halduse tava põhimõtet. Nimetatud põhimõtte kohaselt lasub haldusorganil kohustus osutada menetlusosalisele kaasabi tekkinud probleemi lahendamisel. Ka Riigikohus on oma 15. veebruari 2005.a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-9004 leidnud, et lisaks selgitamis- ja nõustamiskohustuse järgimisele kuulub haldusorgani ülesannete hulka võimaluste loomine koostööks taotlejaga. Kui isik jäetakse ilma kaasabi osutamisest ja talle ei selgitata, milliste tingimuste täitmisel oleks detailplaneeringu kehtestamine võimalik, siis ei saa sellist haldusorgani käitumist ühes demokraatlikus õigusriigis pidada kuidagi kooskõlas olevaks hea halduse tavaga.
lg 2 sätestab selgesõnaliselt, et haldusmenetluses tuleb vältida muuhulgas ebameeldivuste tekitamist isikutele. Kolmanda isiku Indrek Tiido arvamus Kolmas isik on seisukohal, et Keskkonnainspektsiooni protest on alusetu. Looduskaitseseaduse § 14 lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab arvamuse esitaja arvates kohalikule omavalitsusele erisättena detailplaneeringu kooskõlastamise kohustuse. Erisätte mõte on täpsustada ja/või muuta üldsättest tulenevat õigust või kohustust. Antud juhul on kooskõlastuse ja nõusoleku vahel vahe tegemine oluline seetõttu, et haldusmenetluse seaduse § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita, erinevalt nõusolekust, haldusorganile kohustust akti andmiseks. Kuna keskkonnateenistus on käesolevas asjas ise samuti rääkinud detailplaneeringu kooskõlastamisest, siis käsitleb ka protesti esitaja sarnaselt arvamuse esitajaga looduskaitseseaduse § 14 lg 1 üldsättena ning § 14 lg 2 erisättena. Kolmas isik nõustub vastustajaga, et detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine keskkonnateenistuse poolt on oma sisult haldusesisene menetlustoiming, sest lõplikult otsustab detailplaneeringu kehtestamise küsimuse siiski kohalik omavalitsus. Ka Riigikohus on võtnud seisukoha, et vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajadusel uurimispõhimõtet (lahend nr 3-3-1-38-03). Isegi siis, kui detailplaneeringu kehtestamine ei oleks olnud ilma protesti esitaja nõusolekuta võimalik, ei muuda üksnes selline rikkumine detailplaneeringu kehtestamise haldusakti õigusvastaseks. Tegemist oleks sel juhul vaid menetlusnõuete rikkumisega. Protesti põhjendustest lähtudes ei leia protesti esitaja ka ise, et Otepää Vallavolikogu oleks langetanud sisult õigusvastase otsuse. Kuna keskkonnateenistus oli detailplaneeringu kehtestamise menetluses üheks menetlusosaliseks, siis oli kohalikul omavalitsusel kui lõplikul otsustajal õigus kontrollida detailplaneeringu kehtestamise menetluses muuhulgas keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise õiguspärasust. Kindlasti ei saa olla üksnes loodusväärtuste säilitamine piisavaks ja kaalukaks põhjuseks, et mitte anda kooskõlastust detailplaneeringule. Järgides sellist kaalutlust, tuleks piiranguvööndis keelata igasugune ehitustegevus. Selline piirang oleks aga ebamõistlik. Arvestades asjaolu, et oluliselt väiksemal naaberkinnistul on antud luba püstitada koguni kolm ehitist on kolmanda isiku hinnangul teda ebavõrdselt koheldud. Kolmas isik on seisukohal, et käesoleval juhtumil oleks protesti esitaja pidanud detailplaneeringu kooskõlastamise menetluses kaaluma ennekõike ka seda, kuidas oleks võimalik parimal viisil arvamuse esitaja huve üldiste looduskaitse huvidega tasakaalustada. On eeldatav, et igal konkreetsel juhul tuleb kaaluda, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele. 6 Planeeritaval maa-alal pole väärtuslikku metsa- ja põllumaad, vaid osaliselt maantee sanitaarkaitsevööndisse jääva alaga. Seega puudub selle maa-ala osas avalik huvi, sest kinnistut ei läbi matkarada, puuduvad kaitstavad looduse üksikobjektid või veekogu. Keskkonnateenistuse toimingus puudub täielikult kolmanda isiku subjektiivsete õiguste rikkumise ja avalike huvide vaheline kaalutlus vaatamata sellele, et Looduskaitseseaduse § 14 lg 3 annab keskkonnateenistusele tingimuste esitamise õiguse. Kolmanda isiku arvates oleks detailplaneeringu kooskõlastamise menetluses tingimuste esitamisega saanud protesti esitaja tagada nii arvamuse esitaja kui ka looduskaitse huvid ja sellega ei oleks nii intensiivselt rikutud arvamuse esitaja omandiõigust. Haldusorganil on lisaks kõigele kohustus osutada menetlusosalisele kaasabi tekkinud probleemi lahendamisel. Kui isik jäetakse ilma kaasabi osutamisest ja talle ei selgitata, milliste tingimuste täitmisel oleks detailplaneeringu kooskõlastamine võimalik, siis ei saa sellist haldusorgani käitumist pidada kuidagi normaalseks ja kodanikusõbralikuks. Kolmanda isiku hinnangul on keskkonnateenistuse keeldumise põhjused üldised ning lisaks ei ole keskkonnateenistus piisavalt välja selgitanud käesolevas asjas olulisi asjaolusid ja tõendeid oma seisukohtade kinnitamiseks. Haldusmenetluse seaduse § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Iseenesest puudub poolte vahel vaidlus selles osas, et vaidlusalusel kinnistul on võimalik ehitada. Seda enam pole keskkonnateenistus teinud piisavalt tööd, sest looduskaitseseaduse § 8 lg 3 kohaselt oleks pidanud maa-ala kaitse alla võtmiseks tegema ekspertiisi. Seda aga tehtud pole. Valga maavanema arvamus Valga maavanem andis 14.05.2008 kirjaga nr 9-12/4406 Väike-Palava kinnistu detailplaneeringule heakskiidu tulenevalt planeerimisseaduse § 23 lg 6 ja tuginedes järgnevatele punktidele: • Valgamaa Keskkonnateenistus (19.06.2008 kiri nr 42-11-1/28724-4) on teinud 1895 kuni 1984 aastate seisu kajastatavate kaartide ja praeguse Eesti Vabariigi põhikaardi põhjal analüüsi. Eelpool nimetatust on selgunud, et Väike Palava kinnistu piirkonnas asuvate talude vahekaugus on või on olnud keskmiselt ca 340 m (min 200 m). Detailplaneeringuga kavandatakse 3 uut hoonestusala ning selle 100%-sel rakendumisel langeb keskmine majapidamiste vahekaugus piirkonnas 290 meetrini. Otepää valla arengukava aastani 2020 visiooni kohaselt on Otepää hinnatud oma kvaliteetse elukeskkonna tõttu. Arenenud on nii keskusealad kui ka hajaasustusega piirkonnad. Tulenevalt kehtivast valla üldplaneeringu p 4.7.1 ja arvestades tänapäeval elavate inimeste harjumusi ja vajadusi on igati arusaadav, et elamufondis peab suurenema ühepereelamute osakaal. • Planeeringualal ei ole Eesti Looduse infosüsteemi EELIS andmetel registreeritud kaitsealuste Natura 2000 liikide elupaiku ega kasvukohti, samuti ei ole registreeritud VEP-i (vääriselupaik). Tegemist ei ole väärtusliku metsa- ja põllumaaga. Planeeringulahenduse väljatöötamisel on hinnatud ja arvestatud seda kas ja kuidas asustuse tihenemine planeeringuala lähialal vähendab piirkonna maastiku väärtusi. Planeeringualal puudub otsene avalik huvi, ei ole matkaradasid, kaitstavaid looduse üksikobjekte, eksponeerimist vajavaid maastikuelemente või veekogusid. • Planeeringulahenduses on arvestatud maa- ala iseärasustega, milleks on riigimaantee ja maastiku struktuur. Kõnealune maa-ala jääb osaliselt maantee sanitaarkaitsevööndisse. Maastik on liigendatud reljeefi ja kõrghaljastusega, planeeritavad hooned on paigutatud kõrghaljastuse taustale ja/või reljeefi madalamatele osadele poolavatud kuni suletud 7 • • vaadetega maastikule. Kõik planeeritavad (kokku 3) hoonestamisele kuuluvad krundid on vähemalt 1 ha suurused. Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole andnud kooskõlastust, kuna nad on leidnud , et lahendus on vastuolus Otepää Looduspargi kaitse- eeskirja punktiga
ei saaks pelgalt formaalsed rikkumised olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks.
sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kaitseala valitseja nõusolekuta ei olnud õigust detailplaneeringut kehtestada, ei saa nõusoleku puudumist käsitleda formaalse rikkumisena, mis
9 Halduskohtumenetluses määrab vaidluse eseme (piirid) kaebuse või protesti nõue ja alus. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole ega saagi olla vaidluse esemeks Valgamaa keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringule nõusoleku andmisest keeldumise sisuline pool: kas keskkonnateenistus kaalus otsustuse tegemisel kõiki asjaolusid ning kas keeldumine oli faktiliselt ja õiguslikult piisavalt põhjendanud. Kohus ei saa võtta seisukohta nendes küsimustes, mis ei jää protesti piiridesse. Nagu eelnevalt märgitud, tugineb Keskkonnainspektsioon oma protestis sellele, et Väike-Palava kinnistu detailplaneeringu kehtestamine oli vastuolus LKS § 14 lg 1 p-ga 5 ning detailplaneeringu kehtestamisel ületas Otepää Vallavolikogu oma volitusi. Seetõttu ei käsitle kohus vastustaja ning kaasatud isikute väiteid, mis puudutavad Valgamaa keskkonnateenistuse poolt detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasust. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p1 rahuldab kohus Keskkonnainspektsiooni protesti ning tühistab Otepää Vallavolikogu 23.10.2008.a. otsuse nr 14-69 „Otepää vallas Nüpli külas asuva Väike-Palava kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“. Mai Saunanen kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.