Obsah (11)

§ 17§ 8§ 9§ 4§ 16§ 13§ 6§ 2§ 21§ 34§ 1

3-09- 3084 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.mai 2010.a Tallinn Haldusasja number 3-09-3084 Haldusasi AS Vetla Jõujaamad k

eaduse (

) § 9 lg 10 p 3, § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 ning keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ja paisu kohta“ (edaspidi Määrus nr 39) § 8 lg 1 ja § 10 lg

2. 22.12.2009 esitas AS Vetla Jõujaamad Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 20.11.2009 korralduse nr HJR 1-15/19416 punktide 1 ja 3 tühistamiseks (tl 3–11). Kohus võttis kaebuse 15.02.2010 määrusega menetlusse (tl 78-80). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
3. Kaebuse esitaja vaidlustab 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punktid 1 ja 3, milles keeldutakse AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmisest ja kohustatakse kaebuse esitajat esitama Keskkonnaametile taotlus veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks. Kaebuse esitaja ei vaidlusta korralduse punkti 2, kuna ta on nõus Jägala jõel veetaset hoidma normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,3 – 61,5 m abs (tl 3-11).
4. Kaebuse kohaselt on Jägala jõel (Anija vald, Vetla küla) ligi 300 aastat olnud veski või muud vee jõul töötavad rajatised, mille tõttu on jõe vett tõkestusrajatisega paisutatud. Tänasega sarnane paisregulaator rajati 1930.aastatel ja veejõudu kasutati kuni 1970.aastateni, mil lõpetati vesiveski-hüdroelektrijaama tegevus. Lähiajaloos on nimetatud asukohas olnud kogu aeg veetõke ja seetõttu on väljakujunenud alaline paisjärv koos oma ökosüsteemiga. Hüdroelektrijaama rajamiseks tellis kaebuse esitaja hüdrotehnikainsener Rein Kitsingult Vetla hüdroelektrijaama ökoloogilis-majandusliku hinnangu. Selle hinnangu kohaselt hinnati 14.08.2003 märgasid ja liigniiskeid alasid nende seisundi ja kasutamise võimaluste läbi normaalveepinna 61,5 m juures. Kiige kinnistu kohal on vee sügavus lammil kuni 0,5 meetrit ja see suureneb normaalpaisutusel 0,2-0,3 m võrra (hindamise ajal oli veetase seal 61,25 m). Liigniiske pidi olema ka aiaga külgnev 2 põllulapp, mida varem kasutati kartulimaana. Põld on tasane või kergelt sulglohus. Jõe paisutusega on tõusnud ka pinnasevee tase. Maapinnale kogunenud sajuvee dreenimine läbi pinnase on aeglustunud, kuid samas väheneb ka liivaka maa põuakartlikkus. Praegu on ära lõigatud otsetee jõekaldalt üle madala lammi sügava jõesängini. Pinnasevee taseme tõusuga pole kohati põllumaa õigeaegne kasutus võimalik või madalama jõelammi üleujutuse tõttu pole võimalik seda endisel viisil kasutada. Ökoloogilise hinnangu kohaselt on Vetla paisjärve näol tegemist loodusliku veekoguga, millele on tekkinud selgelt äratuntav kaldajoon ja väljakujunenud vee-elustik.
5. AS Vetla Jõujaamad esitas 17.09.2003 Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistusele avalduse sooviga väljastada vee erikasutusluba paisregulaatori rekonstrueerimiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks. Avaldus rahuldati ja kaebuse esitajale väljastati vee erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA20791). Kaebuse esitaja rekonstrueeris
6. aastal veetõkke ja taastas seal kuni
7. aastateni käigus olnud hüdroelektrijaama. Sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 07.04.1995 määruse nr 169 „Vooluveekogu tõkestamise nõuete kehtestamine“ lõike 2 kohaselt pidi loa taotlemiseks olema eelnevalt kohaliku omavalitsuse (Anija vallavalitsus) nõusolek ning maaomanike nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi tõkestusrajatis mõjutab. Nii Anija vallavalitsus kui ka puudutatud maaomanikud andsid oma nõusoleku veetõkke taastamiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks.
8. Vee erikasutusloa tähtaja lõppemisel esitas kaebuse esitaja taotluse vee erikasutusloa uuendamiseks. Loa uuendamisel selgus, et kaebuse esitaja pidi uuesti taotlema kohaliku omavalitsuse ja nende maaomanike nõusolekut, kelle maade niiskusrežiimi tõkestusrajatis mõjutas. Vee erikasutusloa uuendamise ja hüdroelektrijaama tegevuse jätkamiseks andsid nõusoleku nii kohalik omavalitsus kui ka kõik puudutatud maaomanikud va Kiige kinnistu omanikud E. M., R. P. ja V. P., kes keeldusid igasugusest koostööst. 21.06.2005 Eesti Ekspressi artiklis „Pensionärid panevad ärimeest paika“ on E. M. avaldanud avalikkusele, et nende elupaik on Tallinnas, liigniiskeks muutunud maa oli võsastunud heinamaa ning kartulimaa rentisid nad naabrilt juurde. Seega kaebuse esitaja tegevusest tulenev mõju Kiige kinnistu maa niiskusrežiimile kulmineerub väidetava kahjuna naabrilt renditava kartulimaa (ligikaudu 384 m² kartulivao orienteeruv laius on 60 cm) rendihinnas, äärmisel juhul kartulite hinnas. Kaevu kõrvale kempsu ehitamise korral oleks soovitav enne joomist vett keeta ka siis kui jõge või järve läheduses üldse ei ole (sademetest tulenev vesi ühendab vetsu ja kaevu samuti). Kaebuse esitaja on jätkuvalt nõus mõlemaid võimalikke kahjusid hüvitama, kuigi samad mõjutused eksisteerisid ka enne hüdroelektrijaama rajamist, kuna Jägala jõel Vetla kinnistu kohal on alati pais olnud. Hüdroelektrijaama tegevus peatati seoses vee erikasutusloa lõppemisega 2009 aasta juulis. Kaebuse esitajale ei ole võimalik uut vee erikasutusluba väljastada, sest Kiige kinnistu omanikud ei anna selleks

eaduses sätestatud vajalikku nõusolekut. Kaebuse esitaja pöördus tekkinud olukorra lahendamiseks ka Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni poole, kuid tulemusteta.

1. Asjaõigusseaduse (AÕS)
2. jaotise „Naabrusõigused“ § 143 „Kahjulikud mõjutused“ lõige 1 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi
3. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid niisuguste mõjutuste kõrvaldamist ei saa mõjutajalt majanduslikult eeldada, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult mõistlikku hüvitist. Kaebuse esitaja on esitanud hagi järgmistes nõuetes: 1) tuvastada AS-le Vetla Jõujaamad kuuluvast Vetla Jõujaama kinnistust ja kostjatele E. M.le, R. P.le ja V. P.le kuuluvast Kiige kinnistust tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu; 2) kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnistul asuvast hüdroenergia jaama paisregulaatoril veepaisutamisest tulenevaid mõjutusi kostjate kinnistu maa niiskusrežiimile hagejale väljastatava vee erikasutusloa tingimustel: veetaseme tõus paisutamise tagajärjel kõrguseni kuni + 61,50 m +/- 15 cm mõõdetuna paisregulaatori kohalt; 3) asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa 3 andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni 61,50 m +/- 15 cm mõõdetuna paisregulaatori kohalt jõustunud kohtuotsusega.
4. Hüdroelektrijaama tegevuse jätkamiseks on toetusavalduse kirjutanud kohalikud elanikud, kuna paisregulaatori ja ajaloolise paisu taastamine on muutnud piirkonna miljööväärtuslikumaks ja atraktiivsemaks ning hüdroelektrijaama rajamise ja käigushoidmisega on loodud töökohti.
5. Vee taseme langetamiseks vee erikasutusloa saamine on ebatõenäoline, kuna see kahjustaks naaberkinnistute omanike ja teiste kinnistute omanike (välja arvatud kostjad), kelle maa niiskusrežiimi vee paisutamine mõjutab, huve ja nad ei anna selleks nõusolekut. Pärast viit aastat vee paisutamist enne talve veetaseme muutmine tooks kaasa maa külmumise piiri muutumise ja koos sellega talveks kohandunud floora ja fauna hukkumise.
6. Kaheldav on Keskkonnaameti poolne

eaduse tõlgendamise õigsus, mille kohaselt on vajalik vee erikasutusloa väljastamiseks igakordset nõusolekut kinnistu omanikult, kelle maa niiskusrežiimi vee erikasutus mõjutab. Nimelt sätestab

§ 17

lg 4, et paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada.

§ 8

lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral maa omaniku nõusolek. Seega eristab

eadus maaomanikku, kelle maal veekogu asub maaomanikust, kelle maa niiskusrežiimi mõjutab. Viimase nõusolekut on vaja üksnes enne paisutamise kavandamist. Paisutuse aluse veekogu omaniku nõusolekut aga igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel. 13. Kaebuse esitaja leiab, et Keskkonnaamet on korralduse punktide 2 ja 3 andmisel rikkunud haldusmenetluse norme. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Korraldust hinnates nähtub, et Keskkonnaamet on menetlenud ja motiveerinud korralduse tegemisel üksnes korralduse punkti 1 andmise eelduseks olevaid asjaolusid – tuvastanud, et veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmiseks puudub Kiige kinnistu omanike nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Korralduses ei ole objektiivselt kaalutletud ega selgitatud, millisel põhjusel peaks kaebuse esitaja alandama Jägala jõe veetaset. Korraldusest ei nähtu, et selle andmisel oleks uuritud võimalikke keskkonnamõjusid keset talve veetaseme muutmisele, miljööle ega ka Jägala jõega piirnevate kinnistu omanike ega Anija valla huve. Kaebuse esitaja leiab, et loetletud asjaolude väljaselgitamata jätmisega on vastustaja rikkunud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet (HMS § 6). 14.

§ 9lg 10 sätestab alused, millal saab vee erikasutusloa andmisest keelduda.

Selle sätete kohaselt vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda, suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks, taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega või loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlustatavas korralduses ei ole välja toodud, milline

§ 9

lgst 10 tulenev alus esines, et kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti. 15. Korralduse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Vastustaja tugineb korralduses

§ 9

lg 10 punktile 3, mis sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kaebuse esitaja leiab, et

§ 9

lg 10 punkt 3 ei ole käesoleval juhul kaebuse esitajale uue vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Viidatud säte on kohaldatav juhtudele kui vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses keskkonnas lubatav. Käesoleval juhul on Jägala jõge kaebuse esitaja kinnistul paisutatud juba enne Eesti Vabariigi õigusaktide vastuvõtmist, rajatud nende kehtivuse ajal hüdroelektrijaam ning antud luba selle käitamiseks. Ilmselgelt ei ole seega taotletav tegevus õigusaktidega vastuolus, seda enam, et vaidlusaluse korralduse punkt 2 kohustab veekogu paisutama ja veetaset olemasoleval tasemel hoidma, mille jaoks vee erikasutusluba taotletaksegi. 16. Kaebuse esitaja leiab, et korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu adressaadi kohustused ning seda pole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. HMS § 63 lg 2 alapunktide kohaselt on haldusakt tühine kui 4 sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

§ 9

lg 3 sätestab, et vee erikasutusloa taotlejal peab olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul. Nimetatud nõusolekut ei nõuta käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud juhul. Kaebuse esitaja oli vee erikasutusloa uuendamiseks 2008 - 2009 sunnitud sõlmima kokkulepped vooluveekogu tõkestamisega nõusoleku kohta kõigi Vetla paisjärve aluste kinnistute omanikega ja teiste Jägala jõe äärsete kinnistute omanikega, kelle maa niiskusrežiimi vee paisutamine mõjutab. Näiteks L. A. K. seadis tingimuseks kompensatsiooni maksmise 6000.- krooni aastas, R. V. 2000.- krooni kuus ja maaala pinnasega täitmise, K. K. krundile ligipääsuks vähemalt 70 m teelõigu rajamise koorides tee kohalt huumuspinnase ja täites teeküna kruusaga, R. L.ile kuuluvale kinnistule rajati tiigid, mis asuvad Jägala jõe läheduses ning milles on vesi üksnes juhul kui Jägala jões on kaebuse esitaja kinnistul vesi paisutatud. Kokkulepped on sõlmitud kehtivusajaga 10 aastat. Need inimesed ei ole enam nõus Jägala jões vee alandamisega, kuna sellega muutuks nende kinnistute viimasel viiel aastal väljakujunenud kasutus ning kinnistute miljööväärtus saaks kahjustatud. Pealegi on vastavalt sõlmitud kokkulepetele kinnistu omanikel vee paisutamisest tulenevate mõjutuste talumise eest õigus periooditi saada tasu. Sellistel objektiivsetel põhjustel ei ole naaberkinnistute omanikud huvitatud kaebuse esitajale veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks oma nõusolekuid andma. Lisaks puudub ka Anija valla nõusolek Jägala jõe Vetla paisregulaatoriga veekogu paisutuse alandamiseks. See fakt omakorda on objektiivseks põhjuseks, miks kaebuse esitajal ei ole võimalik vaidlustatud korraldust täita. Lisaks eeltoodule ei selgu korralduse punktis 3 adressaadi kohustused. Korralduse punktist 3 ei selgu, millise normaalpaisutuskõrguseni adressaadilt vee erikasutusloa taotlemist oodatakse. 17. Korralduses on põhistatud AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmata jätmist sellega, et puudub Kiige kinnistu kaasomanike nõusolek vee erikasutusloa andmiseks. Vee erikasutusloa taotluses taotletud paisutuskõrguse juures mõjutab paisutus Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi. Korralduses on tuginetud

§ 8lg-le 1 ja § 17 lg-le 4.

Kaebuse esitaja leiab, et

§ 8

lg 1 ei ole vaidlusaluse korralduse alusena kohalduv, kuna vee erikasutusloa taotlejast kaebaja ei kasuta Kiige kinnistut

eaduse mõistes, vaid üksnes mõjutab Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi.

§ 4lg 1 kohaselt kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja omanikule.

Sama seaduse § 6 lg 1 kohaselt veekogu kasutamine toimub vee ja veekogu avaliku kasutamisena või erikasutusena. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vee erikasutus on vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega. Nende sätete tähenduses Kiige kinnistul vee erikasutust ei toimu.

§ 8

lg 1 kohaselt võõra maa kasutamise korral on vajalik vee erikasutuseks ka võõra maa omaniku nõusolek.

§ 9

lg 3 kohaselt vee erikasutusloa taotlejal peab olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul. Korralduse alusena on tuginetud ka

§ 17

lg-le 4, mis sätestab, et paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada.

§ 8

lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral maa omaniku nõusolek. Seega eristab

eadus maaomanikku, kelle maal veekogu asub maaomanikust, kelle maa niiskusrežiimi mõjutab. Viimase nõusolekut on vaja üksnes enne paisutamise kavandamist kui paisu hakatakse ehitama. Paisutuse aluse veekogu omaniku nõusolekut on kehtiva seaduse järgi vaja aga igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel. Kaebuse esitaja leiabki, et vaidlustatud korralduse punktis 1 sisalduva vee erikasutusloa andmisest keeldumise tingis Keskkonnaameti poolne

eaduse väärtõlgendus. Kaebuse esitaja leiab, et

§ 17lg-t 4 tuleb vaadelda § 17 lg 3 järjena.

Lõike 3 kohaselt veekogu tõkestamine on vooluveekogus toimuv tegevus, mis muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist, peab kinni vooluga kaasa liikuvat ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide, sildade, kaide ja paalide rajamine. Sätete koosmõjus hindamisel tuleb üheselt välja, et

§ 17

lg 4 kohaldamisala on vooluveekogu tõkestamisele asumisel – paisu rajamisel, mitte juba tõkestatud 5 vooluveekogul igakordse vee erikasutusloa saamisel. Ei ole mõistlikkuse ega õiguspärase ootuse printsiipidega kooskõlas seaduse tõlgendus, mille järgi miljonitesse kroonidesse ulatuva investeeringu tööshoidmine seatakse sõltuvusse maaomaniku volist varem antud nõusolek tagasi võtta (käesoleval juhul ilma objektiivseid põhjuseid esitamata). Kaebuse esitaja leiab, et 05.07.2009 esitatud erikasutusloa taotluse juurde Kiige kinnistu kaasomanike nõusoleku saamine ei olnud vajalik. Sellel põhjusel ei ole vaidlustatava korralduse punkt 1 ka õiguspärane.

1. 20.01.2010 kaebuse täpsustuses (tl 76) leiab kaebuse esitaja, et kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keeldumise tulemusena ei saa kaebuse esitaja jätkata oma tegevust ning on pidanud jätma 2003.aastal käivitatud hüdroelektrijaama seisma. Kuna vaidlustatud haldusakt keelab ja välistab kaebuse esitaja jaoks hüdroenergia kasutamise kaebuse esitaja kinnistul, on tegemist kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Vaidlustatav haldusakt piirab kaebuse esitaja ettevõtlust ja piirab kaebuse esitaja õigust talle kuuluvat vara sihtotstarbeliselt kasutada, millega kaasneb kaebuse esitajale oluline kahju saamata jäänud tulu ja püsikuluna naaberkinnistu omanikele vee paisutamisest tulenevate mõjude talumise eest perioodiliste hüvitiste näol, s.t vaidlustav haldusakt tekitab kaebuse esitajale varalist kahju. Kuna kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keeldumine ei ole vaidlusalusel juhul õiguspärane, siis vaidlustatud haldusakti kehtima jäämise korral tekiksid kaebuse esitajale varalised kohustused – korrastada veekogu paisutusala ja langetada veetase. Isikule õigusvastasel viisil kohustuste panemine on üks kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise viise.
2. 16.04.2010 kirjalikus seisukohas (tl 110-114) leiab kaebaja järgmist: 19.1 Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et Kiige kinnistu omanike nõusolek kinnistu maa niiskusrežiimi jätkuvaks mõjutamiseks puudus. Keskkonnaamet on ebaõigesti tõlgendanud kooskõlastust tähtajalisena. Ka juhul kui Kiige kinnistu omanike nõusolekut tuleks käsitleda tähtajalisena, ei ole uue nõusoleku puudumine vee erikasutusloa andmisest keeldumise seaduslikuks aluseks. Õigusaktid ei näe vee erikasutusloa taotluse juurde maaomanike nõusolekute esitamist ette. Vastustaja on moonutanud

§ 8lg 1 ja § 17 lg 4 sisu ja sõnastust.

Seadus ei nõua, et taotlemisel peavad maaomanike nõusolekud olema. Seadus ütleb, et nõusolek peab olema vee erikasutuseks ja vee paisutamiseks. Vee erikasutusloa taotlemine ja loa omamine ning reaalne vee erikasutus ja paisutamine ei ole üks ja sama asi. Nimelt ei ole enne vee erikasutusloa saamist mõtet nõusolekut küsima minna, sest nõusoleku küsimisel nõuavad maaomanikud hüvitist. Taotlejal ei ole mõtet võtta enne vee erikasutusloa saamist endale rahalisi kohustusi kui pole teada, kas see üldse väljastatakse. Pealegi selguvad alles pärast taotluse menetlemist vee erikasutuse tingimused ning selle alusel saab taotleja otsustada, kas jääb taotluse juurde ning selle alusel saavad ka maaomanikud kujundada oma seisukoha nõusoleku andmiseks. Keskkonnaametil ei ole volitusi esineda ühe maaomaniku kaitsjana ja asuda tema huve esindama, eirates naaberkinnistu omanike ja taotleja õigusi ja huvisid. 19.2 Keskkonnaõigus on laia diskretsiooniruumiga, mistõttu enne isikule veetaseme alandamise kohustuste panemist on keskkonnaametil kohustus kontrollida, kas vee paisutamise lõpetamine ja veetaseme langetamine üldse on keskkonna huvides. Kaebaja seisukoht on see, et kui keskkonnamõju tuli hinnata enne vee paisutamist, siis tuleb seda teha ka kuus aastat hiljem enne veetaseme langetamist. 19.3. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et Keskkonnaamet võiks vee erikasutusloa andmise tingimuseks seada vee paisutamiseks naaberkinnistute omanike nõusolekute olemasolu. Veelgi enam, ka naaberkinnistu omaniku avaldatud vastuseis ei saa olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks kui see ei ole objektiivselt kaalukas.

§ 9

¹ lg 3 sätestab, et vee erikasutusloa andmisel toimub avatud menetlus ning igaühel on õigus vee erikasutusloa taotluse kohta esitada vee erikasutusloa andjale kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid käesoleva seaduse § 9 lg-s 7 nimetatud aja jooksul. Kirjalikud ettepanekud ja vastuväited peavad sisaldama esitatud ettepaneku või vastuväite põhjendust.

§ 16

lg 2 sätestab, et vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata. Nendest sätetest tuleneb otseselt Keskkonnaametile kaalutlusõiguse rakendamise kohustus, mis võimaldab Keskkonnaametil taotlejale vee erikasutusluba 6 väljastada isegi kui teine maaomanik ei anna vee paisutamiseks nõusolekut, kuid nõusoleku andmisest keeldumine ei ole ökoloogilis-majanduslikult põhjendatud. 19.4 Korra § 5 ja 8 kehtestavad loetelu materjalidest, mis tuleb veekogu tõkestamiseks, paisutamiseks jne esitada ning maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, ei ole selle määruse kohaselt nõutav. Sama määruse § 18 lg 1 sätestab, et vee erikasutusloa andja keeldub vee erikasutusloa andmisest

§ 9

lõikes 10 sätestatud juhtudel.

§ 9

lg 10 loetleb selliste juhtudena järgmised ammendavad juhtumid: veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutuskõlbmatuks; taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlusalusel juhul ühtegi neist alustest ei esine. Vaidlustatavas korralduses märgitud

§ 9

lg 10 punkt 3 ei ole käesoleval juhul kaebuse esitajale uue vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Viidatud säte on kohaldatav juhtudele kui vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses keskkonnas lubatav (näiteks jäätmete uputamine). Käesoleval juhul on Jägala jõge kaebuse esitaja kinnistul paisutatud juba enne Eesti Vabariigi õigusaktide vastuvõtmist, rajatud nende kehtivuse ajal hüdroelektrijaam ning antud luba selle käitamiseks. 19.5 Kaebaja ei pea õigeks vastustaja

§ 17lg 4 tõlgendust.

Ebamõistlik on vastustaja tõlgendus, et sadu aastaid tagasi kinnistule rajatud ja nüüd renoveeritud paisu kasutamiseks vajab maaomanik iga 5 aasta tagant eemal naabruses asuva kinnistuomaniku nõusolekut. Omandiõigus ei ole kunagi olnud piiramatu õigus. Seetõttu ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja

§ 17

lg 4 tõlgendus, et maaomaniku, kelle niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, nõusolekut on vaja üksnes siis, kui paisu esmakordselt rajatakse, on maaomaniku omandiõigust liialt piirav. Võrreldes vee paisutusest tulenevaid mõjutusi teise isiku kinnistule ning muudest seadustest tulenevaid mõjutusi naabritele, siis on ilmne, et mõjutused, mida peab

eaduse alusel taluma on väga väikesed. Võrdluseks näiteks: AÕS § 156 lg 1, mille kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Ehk siis seadus lubab võõra kinnisasja nii passiivset kui aktiivset kasutust koos. AÕS § 158 lg 1, mille kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Ehk kui enda maale on tehnorajatise rajamine kulukas, on õigus rajada see naabrikinnistule. Lisaks kaasnevad sellistel juhtudel liinikaitsevööndid. Looduskaitse seaduse 3. peatüki sätete kohaselt võib kinnisasja omanikule kehtestada praktiliselt absoluutsed kinnisomandi kasutamise kitsendused. Planeerimisseaduse kohaselt samamoodi kohalikule omavalitsusele tuleb projekteerimistingimuste eelnõu kohta esitada naaberkinnisasja omanike kirjalik nõusolek olemasoleva hoonestuse vahele jäävale krundile korterelamu püstitamiseks. Olukord samasugune aga ei teki küsimust, kas pärast maja valmimist on naaberkinnisasja omanikul õigus nõusolek tagasi võtta ja eeldada ehitise kasutamise peatamist ja/või lammutamist. Veelgi enam, kohalikul omavalitsusel on ikkagi pädevus diskretsiooni alusel projekteerimistingimused väljastada, arvestades kõikide kinnisasja omanike seisukohti kogumis (PlanS § 9 lg 10 p 3). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Vaidlusalusel juhul on Kiige kinnistu omanikud jätnud kaebajale vee paisutamiseks uue nõusoleku andmata esiteks põhjusel, et neil lihtsatel inimestel on lihtsalt selline

eadusest tulenev võimalus ja võim sundida hüdroelektrijaam seisma. Teine eesmärk on kaebajale kahju tekitamine. Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas avaldas Kiige kinnistu kaasomanik E.M., et teda häirib see kuidas AS Vetla Jõujaamad saab vee paisutamisest tulu. 7 Kõiki neid õiguslikke kinnisomaniku õigusi reguleerivaid norme arvestades, ei saa rääkida sellest, et kaebaja võttis ise omale paisu renoveerimisel ja hüdroelektrijaama rajamisel äririski ja ilma naabruses asuva kinnistu omaniku nõusolekuta teisel kinnistul senise tegevuse jätkamine piiraks ebaproportsionaalselt omandiõigust. 19.6 Vastustaja

§ 17lg 4 tõlgendus on väär nii grammatiliselt kui ka normitehniliselt.

Kui vaadata

§-i 17 läbi grammatilise tõlgenduse, siis see paragrahv räägib tulevikuvormis. Näiteks lg 3 koosmõjus lõikega 4 ütleb järgnevat: Veekogu tõkestamine on vooluveekogus toimuv tegevus, mis muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist, peab kinni vooluga kaasa liikuvat ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide, sildade, kaide ja paalide rajamine. Paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Kui pais on juba olemas, ei saa rääkida tingimuslikus vormis maast, mille niiskusrežiimile võib aga ei pruugi pais mõju avaldada. Kui § 17 lg 4 alusel peaks olemasolevale paisu kasutamiseks vee-erikasutusloa saamiseks taotleja küsima nõusolekut, siis oleks seaduses kirjas, et vee paisutaja peab saama nõusoleku isikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Paisutamist kavandav isik on ikkagi see, kellel pais puudub, kuid kavandab selle rajamist. Sellisel juhul annavad isikud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab paisu või tammi rajamiseks/ehitamiseks oma nõusoleku. Paisu või tammi rajajal ega ka isikul, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, ei ole alust arvata, et tamm ja hüdroelektrijaam ehitatakse üksnes viieks aastaks. Kui hinnata

§ 17

lg-t 4 normitehniliselt, siis see asub

eaduse peatükis 3 „Vee ja veekogu kasutamise liigid“.

§ 8

lg 1, mis sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka omaniku nõusolek, asub

eaduse 2. peatükis „Omand veekogule ja põhjaveele ning veekogu kasutamine“. Vastustaja tõlgenduse kohaselt oleks seadusandja nagu kogemata sama küsimust ühes seaduses kaks korda reguleerinud ja viitab vaidlustatavas korralduses mõlemale koos. Tegelikult seadustes nii mastaapseid juhuslikkuseid ei esine.

§ 8

lg 1 näeb ette vee erikasutuseks tähtajalise loa olemasolu vajalikkuse ja räägib ka vee erikasutusest võõral maaüksusel. Käesoleval juhul võõral veekogul vee erikasutust ei toimu, mistõttu ei saa maaomaniku nõusolek kuuluda lahutamatult vee erikasutusloa taotluse juurde. 19.7

§ 17

lg 4 tähenduses paisu ehitamiseks ja niiskusrežiimi mõjutamiseks nõusoleku saamisel tekib paisutajal õiguspärane ootus oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise suhtes. Kui maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab, annab nõusoleku paisu või tammi rajamiseks, siis peab ta arvestama, et see tamm jääbki sinna ning tema nõusolek oli tähtajatu. Vastupidine on mõeldamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega. Otseselt ebaõige on vastustaja väide, et Kiige kinnistu maaomanike ja paisutaja vahel 14.04.2002 sõlmitud kooskõlastusest ei nähtu selle tähtajatus. Nähtub küll. Nimelt kui kooskõlastus ei ole antud tähtajaliselt, siis ongi kooskõlastus tähtajatu. 19.8 Paisu või tammi rajamine saab võimalikuks üksnes Keskkonnaameti, naaberkinnistuomanike ja isikute, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab ühisel nõusolekul ning sellest taganemise õigust ei ole muul juhul kui üksnes olulise keskkonnakahju tekkimise ohu korral, mida ei saa kõrvaldada või heastada. Tammi/paisu ja hüdroelektrijaama rajamine on niivõrd kulukas tegevus ning igal juhul tekib selle omanikul õiguspärane ootus, et ta saab seda kasutada vähemalt seadmete ekspluatatsiooniea jooksul kui esialgse vee-erikasutusloa saamise aluseks olnud objektiivsed asjaolud ei muutu. Vaidlusalusel juhul on vee-erikasutusloa saamine takerdunud Kiige kinnistu kolmest kaasomanikust ühe kaasomaniku subjektiivsete põhjuste, mis ei ole ei ökoloogilist ega majanduslikku laadi. Keskkonnaametil on kohustus objektiivsete vastuväidete puudumisel kaebajale uus vee-erikasutusluba kaalutlusõiguse alusel välja anda. Seda seisukohta toetab

§ 16

lg 2, mis sätestab, et vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata. Kuna Kiige kinnistu omanikel puudub Kiige kinnistul majandustegevus ning nad ka ei ela seal, siis kaebaja poolt vee paisutamine ei kitsenda Kiige kinnistu omanikel mitte ühtegi tegevust. Kiige kinnistu omanikel seisab Kiige kinnistul 19 hektarit kasutamata maad ning nad ise elavad Tallinnas. 8 Kaebajal õiguspärase ootuse olemasolu, et ta saab oma kinnistul asuvat tammi kasutada ja kolme miljoni krooni eest rajatud hüdroelektrijaamaga oma ettevõtlust arendada seisneb ka selles, et

eadus ei näe maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi vee paisutamine mõjutab, subjektiivsetel kaalutlustel toimunud meeleolumuutust vee-erikasutusloa andmisest keeldumise alusena ette. 19.9 19.12.2003 korraldusega nr 60 otsustas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebajale anda välja veeerikasutusloa, märkides muuhulgas järgmist: „Menetlemise käigus analüüsiti taotletava vee erikasutamisega kaasnevat võimalikku mõju. Arvestati, et Jägala jõe Vetla profiilis on pika aja jooksul toimunud vee paisutamine ning hüdroenergia tootmine. Välja on kujunenud stabiilne veerežiim ning sellele kohanenud vee-elustik. Kehtiv vee erikasutusluba näeb ette vee paisutamist ajalooliselt väljakujunenud tasemel. Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojekti kohaselt on kavandatud normaalpaisutuse veetasemeks 61,5 m abs. Projekt on kooskõlastatud paisutuse mõjupiirkonda jäävate maaomanikega, mille arendajal tekkis õiguspärane ootus ja tema poolt tehti kulutused paisu taastamiseks. Kiige talu omanik E.M. on soovinud antud kooskõlastust hiljem muuta. Väidetavalt piirab vee paistustase 61,5 m Kiige talu maade osalist kasutamist ning sellega tekitatakse majanduslik kahju. Kavandatud veetasemega 61,5 m abs kaasneva mõju määramiseks koostati Vetla HEJ ökoloogilis-majanduslik hinnang. Hinnangu kohaselt kahjulikku mõju keskkonnale ei kaasne, maksimaalse vooluhulga puhul võib veetase tõusta kuni 61,65 m abs, normaalpaisutuse veetasemest 35 cm võrra madalama veepinna juures on elektrienergia müügist saamata jääv tulu üle 10 korra suurem, kui liigniiskete maade mittekasutamisest saamata jääv tulu. Vee erikasutusloa taotlus avalikustati 14.10.2003, mille käigus ettepanekuid ei esitatud. Korraldus saadeti ka Kiige kinnistu omanikule E. M.le ja juhiti tähelepanu selle vaidlustamise võimalusele. Kiige kinnistu kaasomanikud 19.12.2003 korraldust nr 60 ei vaidlustanud. Täpselt samad asjaolud eksisteerivad käesoleval ajal ja sama õiguspärane ootus on alles. Vastupidisel juhul oleks veepaisutaja jäädavalt selliste isikute poolse labase väljapressimise meelevallas, andes ükspäev nõusoleku ja küsides selle eest raha ning järgmisel päeval võtta nõusolek tagasi, et ülejärgmisel päeval raha juurde küsida. Kaebaja leiab, et sellise tegevuse kohtupraktikas juurutamine on ohtlik nii Keskkonnaametile (Keskkonnaamet peaks sellisel juhul üle päeva menetlema ebasõbraliku naabri taotlusi) kui ka kehtivale õiguskorrale. 19.10. Vastustaja

eaduse tõlgendus ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse § 31 esimese lause osa, mille kohaselt Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega sätestab ettevõtlusvabaduse. See vabadus laieneb PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Vee paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks vee erikasutusloa nõude kehtestamine kui selline on igal juhul ettevõtluspiirang. Mistahes põhiõiguste piirang peab olema aga proportsionaalne ja vajalik. Vee erikasutusluba on oma olemuselt keskkonnaluba ja kannab endas keskkonnakaitse eesmärki. Seega on ettevõtlusele keskkonnahuvides sellise piirangu seadmine vajalik, mõistetav ja proportsionaalne. Vajalik, mõistetav ja proportsionaalne on ka tingimus, et sellise ettevõtluse alustamiseks, nagu kaebaja tegeleb, on vajalik nende kinnistuomanike nõusolek, kelle kinnistuid see mõjutab. Kuid mitte mingil juhul ei ole enesestmõistetavalt õiguspärane vastustaja tõlgendus, et keskkonnaloa eesmärk on kaitsta maaomanike subjektiivseid õigusi ja iga viie aasta tagant seada ettevõtlusega tegelemine sõltuvusse teise maaomaniku suvast. Veel vähem jätta ettevõtlusega tegelemine sõltuvusse teise maaomaniku formaalsest keeldumisest ilma loa andja poolt keeldumise põhjendusi hindamata ja kontrollimata. Eraisikutele sellise haldusorgani tegevuse mõjutamise võimaluste seadmine tooks kaasa riigi haldussuutmatuse ja diskretsioon kui selline lakkaks olemast. Samuti ei oleks võimalik sellisel juhul õiguskindluse puudumise tõttu veekogudel majandustegevust arendada. Nendel põhjustel ei ole kaebaja seisukohalt põhiseadusega kooskõlas

eaduse tõlgendamine ja kohaldamine viisil, et vee erikasutusloa andmist saab takistada iga viie aasta tagant naabruses asuva kinnistu omanikult vee paisutamise jätkamiseks nõusoleku andmisest formaalne keeldumine ning Keskkonnaametil diskretsiooniruum puudub. Sellistel alustel ettevõtlusvabaduse piiramine ei ole proportsionaalne võrreldes teise kinnistu omaniku huvidega. 19.11 Keskkonnaameti seisukohad on vastuolulised. Kõigepealt Keskkonnaamet keeldub kaebajale vee erikasutusloa andmisest 20.11.2009 põhjendusega, et vee erikasutusluba ei ole võimalik välja anda, kuna taotlus ei olnud õigusaktidega kooskõlas ühe naabruses asuva kinnistuomaniku nõusoleku puudumise tõttu. Seejärel kaebusele esitatud vastuse punktis 2.3.2 avaldab Keskkonnaamet, et kaebaja seisukohad on 9 reaalsest menetlusest etteruttavad ja seni kuni kaebaja ei ole esitanud Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotlust veetaseme alandamiseks, ei saa kaebaja väita, et vastavasisuliste nõusolekute saamine on võimatu, kuna neid nõusolekuid saab võtma hakata alles konkreetse projekti raames. Vaidlustatud korralduse leheküljel 1 põhjendab vastustaja vee-erikasutusloa andmisest keeldumist just Kiige kinnistu kaasomanike nõusoleku puudumisega ja selgitab korralduse leheküljel 2: „Materjalide läbivaatamisel selgus, et taotlus oli viidud osaliselt kooskõlla õigusaktidega, kuid endiselt ei olnud taotleja, kui paisutamist kavandav isik, kooskõlastanud oma kavandatavat tegevust kõikide maaomanikega, kellele kuuluvale maale paisutus mõju avaldab.“ Vastustaja seisukoht, et kaebaja ei saa etteruttavalt teada Anija valla ja teiste maaomanike seisukohta veetaseme alandamise suhtes on samuti vastuoluline, kuna vaidlustatavas korralduses nendib vastustaja ise, et puudu on üksnes Kiige kinnistu kaasomanike nõusolek, ehk teised on just paisutamise poolt. Selle kohta on esitatud ka Anija valla nõusolek ja kokkulepped teiste maaomanikega paisutuse jätkamiseks. Lisaks on vaidlusaluse korralduse punktis 2 kohustatud kaebajat tagama kuni veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa andmiseni Jägala jõel Vetla paisust üleval ja allpool normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,3 – 61,5 m abs. Sellisele vee-erikasutusloale on vastu aga kaebaja kui üks kinnistu omanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab ja kelle kinnistul vee-erikasutus toimub, samuti naaberkinnistu omanik R. L., Anija vald ja teised naaberkinnistute omanikud, kelle jaoks on vee paisutamine positiivne tegevus. 19.12 Veetaseme alandamiseks vee-erikasutusloa andmiseks peaks Keskkonnaamet Tallinnas elavate Kiige kinnistu kaasomanike huvides „sõitma üle“ kohalikest elanikest kinnisasjade omanike huvidest, kaebaja kui suure investeeringu teinud kohaliku ettevõtja ja kinnistuomaniku huvidest ning Anija valla huvidest. Ilmselgelt selline vee-erikasutusluba kuuluks tühistamisele, kuna on oluliste kaalutlusvigadega ja kohalikule elanikkonnale kahju tekitav. Kaebaja ei näe võimalust, et

eaduses ettenähtud avatud menetlus võimaldab kohaliku elanikkonna ja maaomanike õigusi rikkuda ja nende objektiivsetele põhjustele paisutuse jätkamiseks eelistada meelevaldseid Tallinnas elava maaomaniku subjektiivseid huvisid. Riigikohtu 22.12.2005 haldusasjas nr 3-3-1-69-05 tehtud lahend tuletab meelde, et oma olemuselt on vee erikasutusluba eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada loodusressurssi – vett. Vee erikasutusloa menetlus toimub taotleja algatusel ning sõltuv tema tegevuse mõjust veekasutusele ning sellest, kas kaasnevad

§ 8lg 2-s nimetatud mõjutused või tegevused.

Seega peaks Keskkonnaamet siiski keskenduma keskkonnaalastele aspektidele ja haldusmenetluse printsiipidele. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Keskkonnaamet leiab, et kaebus on esitatud alusetult ning palub jätta kohtul kaebus rahuldamata, kuna Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 20.11.2009 korraldus nr HJR 1-15/19416 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“ on õiguspärane.
2. Seadusandja on pidanud vajalikuks seada piirangud keskkonnakasutusele, kui kõigi hüve kasutamisele. Samuti on seadusandja näinud ette muuhulgas ka üksikasjalikult selle, kuidas õigust keskkonda teatud viisil kasutada tuleb realiseerida. Keskkonnaasjades ei saa eelistada ühe subjekti huve teistele subjektidele.
3. Põhiseaduse § 31, mis sätestab ettevõtlusvabaduse sisu ning Riigikohtu praktika (RKPJKo 06.03.2002 nr 3-4-1-1-02; RKPJKo 12.06.2002 nr 3-4-1-6-02) kohaselt ei ole ettevõtlusvabadus absoluutne õigus, s.t selle põhiõiguse piiramine on lubatud, kui selleks on legitiimne eesmärk ja mõistlik põhjendus. Riigikohus on oma 10.05.2002 lahendis nr 3-4-1-3-02 möönnud, et ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, kuid see põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane.
4. Keskkonnaamet möönab, et korraldus omab mõju kaebuse esitajale, kuid selline regulatsioon ning paisutamise vee erikasutusloa iseloom oli kaebuse esitajale teada. Samuti oli kaebuse esitajale teada vee erikasutusloa tähtajalisus ning selle andmise aluseks olevad asjaolud. Keskkonnaametile jääb arusaamatuks, miks soovib kaebuse esitaja oma äririski suunata Keskkonnaametile. Haldusorgan ei ole kohustustud selliseid riske maandama. 10
5. Kaebuse esitajale jäeti vee erikasutusluba andmata põhjusel, et Kiige kinnistu omanike nõusolek nende kinnistu maa niiskusrežiimi jätkuvaks mõjutamiseks puudus. Juhul, kui kaebuse esitaja esitab Keskkonnaametile Kiige kinnistu maaomanike nõusoleku (mille hagemine on pooleli Harju Maakohtus) on Keskkonnaamet HMS § 44 lg 1 tulenevalt kohustatud menetluse uuendama ning vaatama kaebuse esitaja taotluse uuesti läbi.
6. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja

§ 8

lg 1 ja § 17 lg 4 tõlgendamine on meelevaldne ning vastuolus kehtivate õigusaktidega.

§ 8

lg 2 sätestab millistel juhtudel peab olema isikule väljastatud vee erikasutusluba.

§ 8

lg 2 p 5 kohaselt peab isikul olema vee erikasutusluba, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine. Veekogu paisutamise mõiste on toodud

§ 17

lg 1, mille kohaselt on paisutamine tegevus millega tõstetakse looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.

§ 8

lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek.

§ 17

lg 4 sätestab, et paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Kaebuse esitaja on oma kaebuses leidnud, et maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, nõusolekut on vaja üksnes siis, kui paisu esmakordselt rajatakse. Edaspidi selle maaomaniku nõusolekut vaja ei ole. Keskkonnaamet sellise tõlgendusega ei nõustu ning peab sellist käsitlust muuhulgas maaomaniku, kelle maa niiskusrežiim seoses paisutamisega kannatab, omandiõigust liialt piiravaks. Paisutamist ei saa vaadata oma olemuselt nn punkttegevusena, vaid paisutamise mõju on alati laiem kui pelgalt koht, kuhu pais on rajatud. Seega mõjutab paisu rajamine väga paljude maaomanike õigusi. Vastavalt HMS § 3 lg-le 1 võib haldusmenetlus piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Seega peab ka käesoleval juhul tulenema maaomanike omandiõiguse puutumatuse riive seadusest.

eadus ongi ette näinud selleks § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 nimetatud maaomaniku nõusoleku saamise vajaduse. Ilma huve arvestamata on maaomaniku õigusi võimalik kitsendada üksnes

§ 13

lg 7 sätestatud juhul, kuid see ei tule käesoleval juhul kohaldamisele.

§ 13

rakendub vee kasutamisele olmes, ehk vee kasutamiseks joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks. Vee paisutamise eesmärk on vett koguva ja vooluhulka ümber jaotava veehoidla loomine, millega luuakse võimalused vee kasutamiseks veevarustuseks, veeenergia saamiseks jne. Täiendavalt soovib Keskkonnaamet selgitada paisutamise vee erikasutuse iseloomu.

§ 6

lg 3 kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu seisundit mõjutavate ehitiste või tehnovahenditega. Paisutamisel ulatub vee kasutamine oluliselt kaugemale kui näiteks vee võtmisel veekogust. Paisutuse (vooluveekogu tõkestamisest põhjustatud veetaseme tõus ülalpool tõket) mõjuala on maa-ala, mida paisutus mõjutab. Paisutuse mõjuala suurus on aga sõltuvuses nii paisutustasemest kui ka vooluveekogu ümbritsevast pinnamoest ning geoloogilistest tingimustest. Paisutuse mõju võib olla otsene (maa jääb vee alla) või kaudne (põhjaveetaseme tõus, ümbruskonna niiskusrežiimi muutumine, veeökosüsteemi muutused). Seega on ilmselge, et lisaks otsesele mõjule (maa-ala jääb vee alla) võib võõra maa kasutamine toimuda ka kaudselt, s.t läbi niiskusrežiimi mõjutuste, põhjaveetaseme tõusuga. Arvestades Kiige kinnistu eripära, võib lisaks maa niiskusrežiimi mõjule suurveeajal tekkida olukord, kus seoses paisutusega on maad üle ujutatud suuremas ulatuses kui üksnes paisjärv. On ilmselge, et tõkestusrajatis vooluveekogul muudab oluliselt vee voolavust, mistõttu teatud aastaaegadel on selle mõju oluliselt laiem. Sellest johtuvalt on nn paisjärvede taga olevad maad üle ujutatud. Arvestades

§ 6

lg 3 toodud vee erikasutuse definitsiooni ning

§ 8

lg 1 toodud maaomanikku, kelle nõusolekut vee erikasutuseks on vaja, siis saab asuda seisukohale, et käesoleval juhul on Kiige kinnistu omanikud maaomanikeks nii

§ 17

lg 4 tähenduses kui ka

§ 8lg 1 tähenduses.

Kaebuse esitaja ei ole toonud Keskkonnametile ühtegi ekspertarvamust, mis välistaksid Kiige kinnistu omanike nõusolekute andmise. 26.

§ 9

lg 7 teise lause kohaselt on vee erikasutusluba tähtajaline haldusakt, mille haldusakti andja võib anda kuni viieks aastaks. Vastavalt

§ 9

lg-le 5 annab vee erikasutusloa paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks Keskkonnaamet (edaspidi nimetatus ka kui haldusakti või loa andja). Sama 11 sätestab ka Korra § 17 lg

1. Vastavalt HMS § 53 lg 1 p 1 lõpeb haldusakti kehtivus tähtaegses haldusaktis ettenähtud tähtaja möödumisel. Kaebuse esitajale pidi juba 2003 välja antud vee erikasutusloa väljastamisel olema selge, et tema tegevuse aluseks olev keskkonnaluba on tähtajaline, mille möödudes on kaebuse esitajal vajalik arvestada uue loa taotlemise vajadusega. Sama põhimõte kehtib ka maaomanike puhul, kes annavad oma nõusoleku oma maa niiskusrežiimi mõjutamiseks teadmises, et väljastatav vee erikasutusluba kehtib 5 aastat. Keskkonnaamet ei saa eelistada ühe isiku huve teise isiku huvidele.
2. Kaebuse esitaja viited AÕS § 143 tulenevatele naabrusõigustele võivad olla asjakohased tsiviilmenetluses, kuid mitte käesolevas menetluses, mistõttu tuleb selline vaidlus Kiige kinnistu omanike ja kaebuse esitaja vahel lahendada maakohtus. Samas, arvestades paisutuse iseloomu ja eripära, saab asuda seisukohale, et paisutamine on oma olemuselt pigem tahtlik vee suunamine kui tahtmatu suunamine. Naabrusõiguste vaidlusi ei saa Keskkonnaamet lahendada, need tuleb lahendada vajadusel kohtus. Tulenevalt

eaduse regulatsioonist ei ole Keskkonnaametil õigust asendada

§ 8

lg 1 ja

§17lg 4 kohane nõusolek viitega AÕS §-le 143.

Selline haldusakt oleks vastuolus kehtiva õigusega ning seetõttu õigusvastane HMS § 54 mõistes. 28. Kaebuse esitaja väidab oma kaebuses, et korralduse punktid 2 ja 3 on motiveerimata, korraldusest ei nähtu selle andmise kaalutlused, Keskkonnaamet ei ole rakendanud piisavalt uurimisprintsiipi. Keskkonnaamet nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Keskkonnaameti korraldus vastab HMS § 56 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Korraldus on antud kirjalikult ning selles on esitatud piisavad põhjendused, miks Keskkonnaamet on soodustava haldusakti andmisest keeldunud. Korralduses on ära toodud korralduse andmise faktilised alused kui ka õiguslikud alused. Korralduses on märgitud lisaks üldisele motivatsioonile, et Kiige kinnistu (kinnistusraamatu registriosa number 10982502; katastriüksuse tunnustega 14002:003:0094 ja 14002:003:0095) jääb kaebuse esitaja poolt 05.07.2009 esitatud vee erikasutusloa taotluses esitatud paisutuskõrguste juures paisutuse mõjutusalasse ning sellega muudetakse oluliselt Kiige kinnistu niiskusrežiimi ning kaebuse esitajal puuduvad paisutamiseks Kiige kinnistu kaasomanike nõusolekud, mistõttu ei vasta kaebuse esitaja tegevus lõppastmes

eaduse ja selle alusel antud Määruse nr 39 nõuetele. Samuti on korralduses viited õigusaktidele, millistele tuginedes Keskkonnaamet korralduse on vastu võtnud. 29. Vastusaja peab asjatundmatuks kaebuse esitaja väidet, et korralduses ei ole objektiivselt kaalutletud ega selgitatud, millistel põhjustel peaks kaebuse esitaja alandama Jägala jõe veetaset. HMS § 54 kohaselt peab õiguspärane haldusakt olema muuhulgas kooskõlas kehtiva õigusega. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada muuhulgas kooskõlas volituse piiridega. Seega on vajalik haldusorganil välja selgitada, kas mingi haldusotsustuse tegemiseks on talle kaalutlusruum antud või mitte. Veetaseme alandamise nõue olukorras, kus vee erikasutusluba paisutamiseks on lõppenud ning uut väljastada ei ole võimalik, ei ole oma olemuselt haldusorgani diskretsiooniotsuseks kuna haldusorganile ei ole antud võimalust kaaluda kas sellise sisuga otsust teha, samuti ei ole haldusorganile sellises situatsioonis antud võimalust otsustada millist otsust teha. Määruse nr 39 § 8 lg 1 kehtestab üheselt, et juhul kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei ole paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldub uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega, Määruse 39 § 8 lg-st 1 tuleneb, et veetaseme alandamine vee erikasutusloa lõppemisel on kohustuslik. Eeltoodud põhimõte kehtib alates vee erikasutuslubade regulatsiooni kehtestamisest

eaduses.

eaduse kohaselt kui veekogu paisutamiseks antud loa kehtivus lõpeb, siis tähendab see seda, et edasine paisutamine toimub õigusliku aluseta ning selline tegevus ei ole lubatud. Sellest tulenevalt on loogiliseks järelmiks, et kui veekogu tõkestamine ei ole enam õiguslikult lubatud tuleb veetaset alandada vee erikasutusloa eelnevale tasemele. Keskkonnaamet möönab, et vee erikasutusloa andmise või andmata jätmise otsuse tegemine on oma ideaalis diskretsiooniotsuseks, kuid olukorras kus esinevad

§ 9

lg 10 nimetatud asjaolud, ei ole vee erikasutusloa andmine diskretsiooniotsuseks. Sellisel juhul on juba õigusaktis määratud millise sisuga otsustus tuleb haldusorganil teha. Seega puudus haldusorganil sellist otsustust tehes kaalutlusruum. 12 30. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et korraldusest ei nähtu, et selle andmisel oleks uuritud võimalikke keskkonnamõjusid keset talve veetaseme muutmisele, miljööle ega ka Jägala jõega piirnevate kinnistu omanike ega Anija valla huve. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud korraldusega ei ole Keskkonnaamet kohustanud isikut veetaset alandama. Vastavalt

§ 8

lg 2 punktile 5 ja Määruse nr 39 § 10 lg-le 4 annab veetaseme alandamiseks õiguse vee erikasutusluba. Keskkonnaamet oma korraldusega selliselt vee erikasutusluba kaebuse esitajale ei ole väljastanud, mistõttu ei ole Keskkonnaamet oma korralduses pidanud analüüsima ka kaebuse esitaja poolt toodud asjaolusid. Vastavalt korralduse punktile 2 on kaebuse esitaja kohustatud tagama kuni vee erikasutusloa andmiseni, millega antakse kaebuse esitajale õigus veetase alandada, normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,30 – 61,50 m abs ning vastavalt korralduse punktile 3 peab kaebuse esitaja esitama taotluse vee erikasutusloa saamiseks veetaseme alandamiseks. Kõike seda, mida kaebuse esitaja on välja toonud hinnataksegi veetaseme alandamise vee erikasutusloa taotluse menetluse käigus. Korralduse põhjenduste osas tuleb välja tuua õiguslikud ja faktilised asjaolud mis puudutavad just seda konkreetset haldusakti, mitte tulevikus võib-olla välja antavat haldusakti. Veetaseme alandamise tingimused, aeg ja muu selle kohta käiv määratakse veetaseme alandamiseks antavas vee erikasutusloas. 31.Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt oleks Keskkonnaamet pidanud rakendama uurimispõhimõtet muuhulgas kas asjaolude üle, mida korraldusega ei reguleerita ning mis on tulevikus asetleidva haldusmenetluse esemeks. Keskkonnaamet ei vaidle vastu sellele, et HMS näeb §-s 6 uurimisprintsiibi rakendamise kohustuse, kuid ei nõustu sellega, et uurimisprintsiibi rakendamine peab minema kaugemale kui antav haldusakt. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Arvestades asjaolu, et kaebuses toodud asjaolu uurimisprintsiibi rakendamise kohta ei käi korralduse andmise menetluse kohta vaid väljub sellest palub Keskkonnaamet selles osas jätta kohtul kaebuse tähelepanuta. Menetletavas asjas olid korralduse vastuvõtmise ajaks Keskkonnaametile asja otsustamiseks vajalik teave olemas. Nii oli Keskkonnaametile saanud teatavaks, et Kiige kinnistu maaomanikud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, ei anna selleks tegevuseks nõusolekut. Kaebuse esitaja oli Keskkonnaametile esitanud erinevaid materjale ja tõendeid Kiige kinnistu maaomanikuga suhtlemise kohta ning selle kohta, et nõusoleku saamine on võimatu. Samuti on Keskkonnaamet võtnud ühendust Kiige kinnistu omanikega, kes on ka Keskkonnaametile avaldanud oma vastuolu paisutamisele. 01.10.2009 teostas Keskkonnaamet paikvaatluse vee erikasutuse piirkonnas ja tuvastas kohapeal, et Kiige kinnistu jääb paisutuse mõjuala keskele, ulatudes nii paremale kui vasakule poole jõe kallast. Arvestades HMS § 5 lg 2 toodud menetlusökonoomika põhimõtet, mille kohaselt haldusmenetlus tuleb läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides liigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, leidis Keskkonnaamet, et olukorras kus kaebuse esitaja ei ole saavutanud Kiige kinnistu maaomanikega kokkulepet ning samuti on Kiige kinnistu omanikud oma seisukohta loa andjale väljendanud, ei pidanud Keskkonnaamet otstarbekaks täiendavalt nõusolekut nõuda. Tänaseks on kaebuse esitaja Kiige kinnistu omanike vastu pöördunud hagiga Harju Maakohtu poole ning menetlus ei ole nimetatud hagis veel lõppenud. 32. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et korralduses ei ole välja toodud, millisel

§ 9

lg-s 10 sätestatud alusel kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti Korralduses on muuhulgas viidatud

§ 9lg 10 punktile 3, ehk alusele, miks vee erikasutusloa andmisest keelduti.

Seega on kaebuse esitaja vastavasisuline seisukoht kaebuses väär. Lisaks on kaebuse esitaja kaebuses ka ise möönnud, et vastavaisuline viide korralduses on olemas.

1. Kaebaja leiab, et korraldus on tühine kuna sellest ei selgu adressaadi kohustused ning seda pole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Kaebuse esitaja leiab, et korralduses punktis 3 oleks Keskkonnaamet pidanud määrama paisutuskõrguse, milleni veetaseme alandamist nõutakse. Keskkonnaamet sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kaebuse esitaja seisukohad on meelevaldsed ning reaalsest menetlusest etteruttavad. Keskkonnaamet on oma korralduses välja toonud kaebuse esitaja kohustused resolutiivosa punktides 2 ja
2. Samuti on kaebuse esitaja seisukohad selles osas, mis puudutab kinnistu omanike nõusolekuid ja Anija vallavalitsuse nõusolekuid veetaseme alandamiseks, meelevaldsed ning ei tugine tegelikule olukorrale. Ei ole mõeldav, et isik etteruttavalt juba teab, et maaomanikud ja 13 kohalik omavalitsus oma nõusolekuid veetaseme alandamiseks ei anna. Nimetatud nõusolekud antakse vee erikasutusloa taotluse raames konkreetsele tegevusele konkreetse projekti alusel. Seni, kuni kaebuse esitaja ei ole Keskkonnaametile esitanud

eaduse ja Korra § 5 ja § 8 vastavat vee erikasutusloa taotlust veetaseme alandamiseks, ei saa kaebuse esitaja ka väita, et vastavasisuliste nõusolekute saamine on võimatu, kuna neid nõusolekuid saab alles võtma hakata konkreetse projekti raames. Kaebuse esitaja viited maaomanike nõusolekute puutumisele ja Anija vallavalitsuse nõusoleku puudumisele on seetõttu asjakohatud ning ei puuduta käesolevat menetlust. 34. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja argumentidega selle kohta, et

§ 8

lg 1 ja § 17 lg 4 ei ole käesoleval juhul kohalduvad.

§ 9

lg 7 teise lause kohaselt on vee erikasutusluba tähtajaline haldusakt, mille haldusakti andja võib anda kuni viieks aastaks. Sama sätestab ka Korra § 17 lg 2. Seega oli kaebuse esitaja juba algusest peale teadlik sellest, et vee erikasutusluba on tähtajaline haldusakt, mille lõppedes ei saa haldusakti omanik eeldada, et sama sisuga haldusakt temale uuesti välja antakse. Seega on tegemist ettevõtte enda äririskiga, mille eest maaomanik ja vee erikasutusloa andja ei ole kohustatud vastutama. Oma olemuselt on maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi veekogu tõkestamisel mõjutatakse, ja paisutaja vaheline kokkulepe käsitletav naabrusõiguse võlaõigusliku kokkuleppena. Selleks, et see oleks lõpuni siduv ning siduv ka kinnistu uutele omanikele, tuleks see servituudina kinnistusraamatusse kanda. Seni kuni selline kokkulepe ei ole kinnistusraamatusse kantud, on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mis on kehtiv üksnes kahe kokkuleppe sõlminud isiku vahel. Selliselt ei ole tegelikkuses ka kinnistu võõrandamisel varasema omaniku poolt antud kooskõlastusel Keskkonnaameti jaoks õiguslikku tähendust, kuna see ei kehti paisutaja ja uue maaomaniku vahel, kelle maa niiskusrežiimi mõjutatakse. Kiige kinnistu maaomanike ja paisutaja vahel on sõlmitud kooskõlastused 14.04.2002 (E. M.), 18.04.2002 (V. P. ja R. P.). Nimetatud kooskõlastusest ei nähtu selle tähtajatus. E.M., V.P. ja R.P. on kaebuse esitaja tegevuse kooskõlastanud teadmises, et kaebuse esitajale väljastatav vee erikasutusluba kehtib 5 aastat ning sellest tulenevalt ka mõju nende maa niiskusrežiimile kehtib kuni selle kooskõlastuse alusel antud vee erikasutusloa kehtivuse lõpuni. Kaebuse esitaja seisukohad selle kohta, et üksnes paisu rajamine on kavandamine

§ 17

lg 4 mõistes, millise korral tuleb maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, nõusolek tegevuseks saada, on vastuolus nii HMS § 3 lg 1 kui ka

eadusest tuleneva vee erikasutusloa tähtajalise iseloomuga. Vee erikasutusluba, s.h paisutamise luba, on olnud juba 1994 aastast, mil

eadus vastu võeti, tähtajaline luba ning oma tegevust ette planeerides pidi kaebuse esitaja sellega ka arvestama.

eadus ei näinud juba oma esmases redaktsioonis ette, et isikul kellele väljastatud vee erikasutusluba on lõppenud, tekiks õiguspärane ootus samasisulise ja samadel tingimustel vee erikasutusloa saamiseks või temale väljastatud vee erikasutusloa pikendamiseks. Vastupidi,

eadus on alates selle jõustumisest 1994 aastal näinud ette, et loa lõppemisel tuleb taotleda uus luba. Ka loa kehtivustähtaja pikendamiseks on ettenähtud väga täpne regulatsioon Määruse nr 39 § 17 lg 1, mille kohaselt kui olemasoleva vee erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee erikasutusloa andmist, pikendatakse olemasolevat vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni. Pärast haldusakti lõppemist kavandab isik uuesti paisutamist, vaatamata sellele, et tegemist on jätkutegevusega, kuna haldusakt keskkonnakasutamiseks tuleb uuesti välja anda. Määruse nr 39 § 10 lg 4 näeb muuhulgas, et vee erikasutusloas, millega antakse õigus paisutamiseks, määratakse ka veetaseme alandamise tingimused. See on vajalik selleks, et veekogu paisutamine ja veetaseme alandamine on ühe tegevuse kaks erinevat tahku, mida ei ole otstarbekas teineteisest lahutatuna loastada. 35. Kaebuse esitaja poolt viidatud õiguspärase ootuse põhimõte ning selle riive ei ole asjakohane. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb. Vee erikasutusluba on tähtajaline haldusakt, mis lõpeb selle kehtivuse lõppedes. Ei

eadus ega ka Kord ei näe ette paisutamisel, et varasemalt väljastatud luba annaks selle omanikule õiguspärase ootuse uue loa väljastamiseks. 14 Keskkonnaamet möönab, et õiguspärase ootuse põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus maaomanik võtab oma nõusoleku tagasi vee erikasutusloa kehtivuse kestel ning selle tulemusel alusetaks loa andja vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamist. Sellisel juhul rikutaks tõepoolest loa omaniku õigusi oluliselt ning samuti rikutakse tema õiguspärast ootust, et temale tähtajaga 5 aastat väljastatud luba kehtib kuni selle lõpuni. Olukorras, kus luba on lõppenud ning sellest tulenevad õigused on realiseeritud ei saa rääkida õiguspärase ootuse põhimõtte riivest. 36. Vastustaja 27.04.2010 seisukohas leiab vastustaja järgmist: 36.1 Keskkonnaamet ei mõista kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et Keskkonnaamet võiks vee erikasutusloa andmise tingimuseks seada vee paisutamiseks naaberkinnistute omanike nõusolekute olemasolu, kuna Keskkonnaamet ei ole sellist nõusolekut kaebuse esitajalt küsinudki. Keskkonnaamet on kaebuse esitaja vee erikasutusloa taotluse menetlemisel küsinud

§ 8

lg 1 ja § 17 lg 4 alusel üksnes sellise maaomaniku nõusolekut, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. 36.2 Samuti jääb Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja väide selle kohta, et naaberkinnistu omaniku avaldatud vastuseis ei saa olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks kui see ei ole objektiivselt kaalukas. Keskkonnaametil ei ole kohustust kontrollida nõusoleku andmisest keeldumise motiive ja tagamaid. Keskkonnaametil on kohustus vee erikasutusloa taotlust menetleda vastavalt kehtivatele õigusaktidele. 36.3 Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja taotles vee erikasutusluba paisutamiseks, jääb Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja poolt toodud viide

eaduse § 16 lg 2, mis käesoleval juhul on asjakohatu, kuna nimetatud sätte eesmärgiks on sätestada vee erikasutusloa andmine vee-energia tootmiseks. Seega palub Keskkonnaamet jätta kohtul tähelepanuta kaebuse esitaja vastavasisulised väited, kuna need on eksitavad ning ei oma käesoleval juhul tähendust. 36.4 Meelevaldne on kaebuse esitaja väide selle kohta, et kuna Kord ei sätesta otsesõnu sellise maaomaniku nõusoleku olemasolu, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, siis vaatamata asjaolule, et sellise maaomaniku nõusolek on nõutav

eaduse kohaselt, ei ole see vajalik. Keskkonnaamet soovib vaatamata asja ilmselgusele rõhutada, et vee erikasutusloa andmisel lähtutakse nii

eaduse kui ka Korra nõuetest ning arvestada tuleb taotluse koostamisel ja menetlemisel nii

eaduse kui ka Korra nõudeid. 36.5 Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, et

§ 9

lg 10 p 3 on kohaldatav juhtudele kui vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses keskkonnas lubatav (näiteks jäätmete uputamine) ning sellest tulenevalt ei ole

§ 9

lg 10 p 3 kaebuse esitajale uue vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Tegevuse kooskõla õigusaktidega on oluliselt laiema ulatusega kui seda on käsitlenud kaebuse esitaja. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui see on antud kehtiva õiguse alusel.

eaduse kohaselt on vajalikud nende maaomanike nõusolekud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Seega on kehtiva õiguse kohaselt sellise nõusoleku olemasolu haldusakti õiguspärasuse eelduseks. Kaebuse esitaja on oma 16.04.2010 esitatud seisukohas ka ise väitnud, et maaomanike nõusolekud on vajalikud ning nendega tuleb arvestada. Seega on kaebuse esitaja tunnistanud Kiige kinnistu omanike nõusoleku vajadust vee erikasutusloa andmise menetluses ja selle nõusoleku käesoleval ajal puudumist. 36.6 Keskkonnaamet nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et omandiõigus ei ole olnud kunagi piiramatu õigus, sama ei ole ka kaebuse esitaja 16.04.2010 esitatud seisukohtades viidatud ettevõtlusvabadus. 36.7 Kaebuse esitaja seisukoht, et maa niiskusrežiimi mõju on kinnistu omanikule väike, on meelevaldne ning omakasupüüdlik. Maa niiskusrežiimi mõju kinnistu sihtotstarbelisele kasutamisele võib olla oluliselt suurem, kui AÕS § 156 lg-s 1 alusel või § 158 lg-s 1 toodud. Nii nagu kaebuse esitaja viitab oma maa sihtotstarbelisele kasutamisele nii on ka maaomanikel õigus oma maa sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Arvestades asjaolu, et Kaebuse esitaja lõpphuviks on siiski hüdroenergia tootmine, millele eelneb paisutamine siis hüdroenergiast elektri tootmiseks veekogu tõkestamise tagajärjel tõkestusrajatisest ülesvoolu jäävate alade üleujutus ei ole vajalik teise kinnisasja sihipäraseks kasutamiseks, vaid tegemist 15 on majandushuvidega, mis ei pruugi üles kaaluda maaomanike huve. Samuti ei ole veekogu tõkestamine sedavõrd asukohaga seotud, erinevalt teise kinnisasja kasutamiseks vajaliku tee või maaparandussüsteemi rajamisest on seda võimalik ka mujal sobivamas kohas teha, seega kaebuse esitaja viited AÕS §-dele 156 ja 158 on asjakohatud kuna need käsitlevad ühe kinnisasja sihipäraseks kasutamiseks vajalike rajatiste talumiskohustust läbi teise kinnisasja ning need on oma iseloomult asukohapõhised. 36.8 Keskkonnaamet on oma 08.03.2010 vastuses toonud välja paisutamise mõju võimalikud tagajärjed maa niiskusrežiimile. Paisutuse mõju võib olla otsene (maa jääb vee alla) või kaudne (põhjaveetaseme tõus ja ümbruskonna niiskusrežiimi muutumine, veeökosüsteemis toimuvad muutused). Mõistetav on, et mida kõrgem on veetase paisust ülesvoolu seda suurem on negatiivne mõju paisust ülesvoolu jäävatele maadele. Keskkonnaamet on muuhulgas oma 08.03.2010 vastuses väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei saa maaomanikud ja/või Keskkonnaamet võta enda kanda ettevõtte äririski või seda mingilgi moel hajutada. Vee erikasutuseks peab olema vee erikasutusluba, mis on kehtiva seaduse alusel tähtajaline ja mille kestus on maksimaalselt 5 aastat (§ 9 lg 1 ja 7). Seega peab vee erikasutusloa taotleja oma investeeringute kavandamisel arvestama vastava tähtajalise tegevusloaga. Sellisena on vee erikasutusloa regulatsioon olnud ka sellel ajal, mil kaebuse esitajale esmane vee erikasutusluba väljastati. 36.9

§ 8

lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab vee erikasutajal olema võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Ka kaebuse esitajale esmakordselt väljastatud vee erikasutusloa andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.2004 määrus nr 342 „Vooluveekogu tõkestamisele esitatavad nõuded“ § 3 sätestas täiendavalt, et tõkestamist kui vee erikasutust kavandav isik peab saama vooluveekogu tõkestamiseks nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale tõkestusrajatis ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi see tegevus mõjutab. Tänaseks on nimetatud säte tõstetud ümber

§17lg 4.

Arvestades kõike eelnevat on igati põhjendatud maaomaniku kaasarääkimise võimalus paisutamiseks vee erikasutusloa andmise menetluses ja vajaliku nõusoleku andmine kavandatavale tegevusele. 36.10 Keskkonnaamet jääb oma seisukoha juurde, mis puudutab

eaduse § 17 lg 4 tõlgendamist ning leiab, et kaebuse esitaja poolt 16.04.2010 esitatud seisukohad on eksitavad ning ei arvesta asjaoluga, et vee erikasutusluba ei ole ehitusloaks vaid üksnes keskkonna kasutamise loaks. Keskkonnaamet ei ole kohustanud kaebuse esitajat paisu kui ehitist lammutama/likvideerima. Keskkonnaamet on üksnes palunud lõpetada vee kasutamise, kuna selle loa saamise aluseks olevad asjaolud ei ole täidetud. On äärmiselt oluline, et tehtaks vahet paisul kui ehitisel ning paisutamisel kui vee tõkestamisel. Viimasele saab Keskkonnaamet loa anda, kuid ehitamiseks ning ehitise kasutamiseks saab loa anda kohalik omavalitsus. 36.11 Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt

§ 17

lg 4 tähenduses paisu ehitamiseks ja niiskusrežiimi mõjutamiseks nõusoleku saamisel tekib paisutajal õiguspärane ootus oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise suhtes. Läbivalt kehtinud paisutamise regulatsioon, et vee erikasutusluba paisutamiseks antakse kuni 5 aastaks ning alates 2009 jõustunud määrus nr 39 ei anna alust uskuda, et paisutamiseks loa lõppemisel on loa andjal, ehk Keskkonnaametil, kohustus väljastada isikule uus luba. Vastupidi, nimetatud määrus näeb § 8 lg-s 1 ette vee erikasutusloa andja poolt vee erikasutusloa andmisest keeldumisel veetaseme alandamise. 36.12 Keskkonnaamet ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et kui maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab, annab nõusoleku paisu või tammi rajamiseks, siis peab ta arvestama, et see tamm jääbki sinna ning tema nõusolek on tähtajatu. Keskkonnaametile jääb arusaamatuks, kuidas Kiige kinnistu omanike nõusolek on kaebuse esitaja silmis tähtajatu, kui teiste kinnistuste omanike, kes on paisutamisega nõus, nõusolekud on uuesti võetud. Tegemist on võlaõigusliku nõusolekuga, mille selle andnud isik võib igal ajal tagasi võtta. Sellise olukorra vältimiseks oleks kaebuse esitaja aga pidanud sõlmima asjaõigusliku kokkuleppe servituudina ning tegema vastavasisulise märke ka kinnistusraamatusse. 36.13 Täiendavalt soovib Keskkonnaamet rõhutada, et vee erikasutusloa andmata jätmisel ei ole Keskkonnaamet kohustanud kaebuse esitajat paisu lammutama. Keskkonnaamet on palunud lähtudes kehtivatest õigusaktides paisutamine lõpetada, ehk alla tuleb lasta need paisu osad, mis takistavad vee voolamist. Maaomanik oma nõusolekut andes ei eeldagi, et pais kui selline lammutataks, vaid maaomanik nõusolekut andes annab nõusoleku selleks, et paisutamiseks vee erikasutusluba omav isik saab 5 aasta 16 jooksul paisutada ning tema maa niiskusrežiimi mõjutada. Ehitise kasutamine selle eluea jooksul on üks asi, aga keegi ei saa garanteerida vastavasisuliste keskkonnalubade olemasolu ettevõttele. 36.14 Samuti ei nõustu Keskkonnaamet kaebuse esitaja väidetega selle koha nagu oleks Keskkonnaameti seisukohad vastuolulised. Vastupidi, kaebuse esitaja on oma seisukohtades olnud vastuoluline, võttes kord aluseks paisu kui ehitise ja siis paisutamise kui vee erikasutusluba nõudva tegevuse. Kaebuse esitaja on ka pöördunud maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, poole ning saanud 15.03.2010 eitava seisukoha, kusjuures sellise seisukoha küsimiseks ei ole kaebuse esitajal olnud mingisugust põhjendust, kuna maaomanikul puudub igasugune informatsioon selle kohta kuidas veetaseme alandamine toimub ning mis saab olemasolevast paisjärvest edasi. Sellest tulenevalt palub vastustaja jätta Rein Lassi 15.03.2010 arvamuse tähelepanuta. 36.15 Samuti jääb Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja seisukoht ja arusaam, mille kohaselt peaks Keskkonnaamet tegema maaomanikel vahet nende elukoha järgi. Selline arusaamine ja seaduse tõlgendamise soov on diskrimineeriv. Ka haldusmenetluse seadus ei tee vahet huvitatud/kaasatud/puudutatud/kolmandate isikute õigustel sellest johtuvalt, milline on nende elukoht. KOHTU PÕHJENDUSED 37. Kohus hinnanud menetlusosaliste põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad: 38. Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 (tl 67-68) otsustati keelduda AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmisest (p 1), kohustati AS-i Vetla Jõujaamad tagama kuni veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa andmiseni Jägala jõel Vetla paisust üleval ja allpool normaalpaisutuskõrgus vahemikus 61,30-61,50 m abs (p 2) ja kohustati AS-i Vetla Jõujaamad esitama Keskkonnaametile taotlus veekogu veetaseme alandamise vee erikasutusloa saamiseks. Korralduse õiguslikuks aluseks on märgitud

§ 9lg 10 p 3, § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 ning Määruse nr 39 § 8 lg 1 ja § 10 lg 4.

Seega on korralduses märgitud, et vee erikasutusloa andmisest on muuhulgas keeldutud

§ 9

lg 10 p 3 alusel, mistõttu on kohtule esitatud kaebuses ekslikult leitud, et vaidlustatavas korralduses ei ole välja toodud, milline

§ 9

lg-st 10 tulenev alus esines, et kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti. 39. Kohtule esitatud kaebuses kaebuse esitaja ei vaidlusta korralduse punkti 2, kuna ta on nõus Jägala jõel veetaset hoidma normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,3 – 61,5 m abs (tl 3). Kaebuse esitaja vaidlustab Keskkonnaameti 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punkte 1 ja 3 ning taotleb nende punktide tühistamist. Samas leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu adressaadi kohustused ning seda pole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks tagasiulatuvalt, täpsemalt - kehtetuks algusest peale. Tühistamine ei muuda kehtivat haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks (RKHK 3-3-1-21-03 p 14). Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebusest nähtuvalt peab kaebuse esitaja Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldust nr HJR nr 1-15/19416 tühiseks HMS § 63 lg 2 p 5 alusel, kuna korralduse punktist 3 ei selgu adressaadi kohustused, sest ei selgu, millise normaalpaisutuskõrguseni adressaadilt vee erikasutusloa taotlemist oodatakse. Täita ei ole korraldust võimalik seetõttu, et veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks ei ole 17 naaberkinnistute omanikud huvitatud kaebuse esitajale nõusolekuid andma ning puudub ka Anija valla nõusolek Jägala jõe Vetla paisregulaatoriga veekogu paisutuse alandamiseks. Kohus leiab, et korralduse punkt 3 on selge ja täidetav. Korralduse punkt 3 kohustab AS-i Vetla Jõujaamad esitama Keskkonnaametile taotluse veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks. Määruse nr 39 § 8 lg-st 1 tulenevalt juhul kui vee erikasutusloa andja keeldub paisutamiseks uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega on õigusaktiga reguleeritud, et veekogu veetase tuleb alandada enne loa andmist olnud tasemele.

§ 8lg 2 p 5 kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema vee erikasutusluba.

Korra § 4 kohaselt tuleb vee erikasutusloa taotlejal esitada vee erikasutusloa saamiseks kirjalik selle määruse nõuetele vastav taotlus. Sama Korra § 13 lg 1 kohaselt vee erikasutusloa andja registreerib esitatud taotluse kohe pärast selle saamist ja kontrollib taotluse vastavust selle määruse nõuetele ning lõike 3 kohaselt kui vee erikasutusloa taotlus ei ole koostatud vastavalt selle määruse nõuetele, määrab vee erikasutusloa andja tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, tagastades vee erikasutusloa taotluse.

§ 9

lg 11 ja § 91 kohaselt toimub vee erikasutusloa taotlemine ja väljastamine avatud menetluses. Asjaolu, kas naaberkinnistute omanikud ja Anija vald nõustuvad veekogu veetaseme alandamisega ning veetaseme alandamise tingimused ja muu veetaseme alandamisega seonduv kuulub lahendamisele veetaseme alandamiseks esitatud vee erikasutusloa taotluse menetluses ning kaebuse esitaja esile toodud asjaolud ei takista kaebuse esitajal veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa taotluse esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldus nr HJR nr 1-15/19416 tühine HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt. 40. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et AS-le Vetla Jõujaamad oli Keskkonnaministeeriumi 19.12.2003 korralduse nr 60 alusel Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt antud vee erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA-20791) Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks kehtivusega 19.12.2003 kuni 15.12.2008 ja seda luba oli pikendatud kuni 02.03.2009 (tl 22 pöördel – 24 ja 125.126). Samuti ei ole vaidlust selles, et 05.07.2009 esitas AS Vetla Jõujaamad Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse hüdroenergia kasutamiseks elektri tootmiseks Jägala jõel Vetla paisregulaatoril (tl 26) ning Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 keelduti kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest põhjusel, et taotleja poolt soovitud tegevus ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega, kuna taotlejal puudub vajalik Kiige kinnistu maaomanike nõusolek. 41.

§ 6

lg 3 kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt sama seaduse paragrahvile 8.

§ 8

lg-s 2 sätestatakse, millistel juhtudel on vaja vee erikasutusluba.

§ 8

lg 2 p 5 kohaselt peab vee erikasutusluba olema, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine.

§ 16

lg 3 kohaselt vee-energia saamisel vooluvee tõkestamisega ja paisutamisega rakendatakse

§ 17

nõudeid.

§ 17

lg 3 kohaselt on veekogu tõkestamine vooluveekogus toimuv tegevus, mis muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist, peab kinni vooluga kaasa liikuvat ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide, sildade, kaide ja paalide rajamine. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. 42.

§ 9

lg 1 kohaselt tekib vee erikasutusõigus tähtajalise vee erikasutusloa alusel.

§ 9lg 5 kohaselt annab vee erikasutusloa Keskkonnaamet.

Vee erikasutusloa tegevuseks merel annab Keskkonnaministeerium. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2005 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-69-05 on punktis 15 leitud, et Vee erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada teatud loodusressurssi – vett.

§ 2

p 13 kohaselt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks, milles teatatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. Määruse nr 39 § 3 lg 1 kohaselt määratakse vee erikasutusloas paisu tekitatava paisutustaseme suurim ja väikseim absoluutkõrgus. Sama määruse §-i 2 kohaselt tuleb paisutamist 18 korraldada viisil, mis tagab selle mõjupiirkonnas vee erikasutusloas määratud vooluveerežiimi ja veetaseme ning § 3 lg 2 kohaselt peavad paisu konstruktsioon ja hüdrotehniline lahendus võimaldama reguleerida veetaset vee erikasutusloaga määratud piires. 43.

§ 8

lg 1 kohaselt peab vee erikasutuseks kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maa omaniku nõusolek.

§ 17

lg 4 kohaselt peab paisutamist kavandav isik saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Eeltoodud sätetest tulenevalt toimub võõra maa kasutamine nii võõrale maale paisu ehitamisega kui ka vee-energia saamiseks paisutamisega võõra maa niiskusrežiimi mõjutamisega. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Jägala jõe paisutamine mõjutab Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi. Eeltoodust tulenevalt peab kaebuse esitajal Jägala jõe paisutamiseks olema Kiige kinnistu kaasomanike kirjalik nõusolek. Käesolevas asjas ei ole vaidlust ka selles, et Kiige kinnistu kaasomanikud on küll andnud 2002.aasta juulis kirjaliku kooskõlastuse Jägala jõe paisutamiseks normaalveetasemega 61,50 ja maksimaalveetasemega 61,80 (Balti süsteemis) (tl 25 ja 94), kuid ei ole andnud kirjalikku nõusolekut Jägala jõe paisutamiseks uue vee erikasutusloa taotlemisel, mida on kaebuse esitaja ka kinnitanud kohtule esitatud kaebuses (tl 3-10) ning mida kinnitavad ka kaebuse esitaja kohtule esitatud 29.08.2008 kokkulepe, 16.09.2008, 15.10.2008, 14.10.2008, 15.12.2008, 09.01.2009 ja 17.02.2009 kirjad E.M.e ja E.Oksale ning 29.06.2009 kiri Keskkonnainspektsioonile ja 29.07.2009 kiri Keskkonnaministeeriumile, Keskkonnaametile ja Keskkonnainspektsioonile (tl 39- 45) ning vastustaja esitatud maaomaniku E.M. ja tema esindaja H.Oksa 29.09.2008 ja 15.11.2008 kirjad AS-le Vetla Jõujaamad (tl 128-129). ) Viimastes on E.M. märkinud, et on kategooriliselt vastu kokkuleppe sõlmimisele vooluveekogu (Jägala jõe) tõkestamiseks Vetla külas kaebaja näidatud tingimustel, sest sellega kaasneb Kiige kinnistute ulatuslik uputamine ja neile olulise rahalise kahju tekitamine. Ekslik ja paljasõnaline on kaebuse esitaja seisukoht, et Kiige kinnistu kaasomanike 2002.aasta juulis antud kirjalikku kooskõlastust tuleb käsitleda tähtajatu nõusolekuna Jägala jõe paisutamiseks. Kooskõlastuse tähtajatust ei saa tuletada asjaolust, et kooskõlastuses tähtaega ei ole märgitud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud 05.07.2009 vee erikasutusloa taotluse menetluses ega ka kohtule tõendeid, mis võimaldaksid 2002.aasta juulis antud kirjalikku kooskõlastust käsitleda tähtajatu nõusolekuna Jägala jõe paisutamiseks. Arvestades vee erikasutusloa tähtajalisust, saab eeldada, et kooskõlastus on antud vee-erikasutusloa kehtivuse ajaks. 19.12.2003 korraldusest nr 60 (tl 22 pöördel) nähtuvalt on Kiige talu omanik E.M. soovinud antud kooskõlastust hiljem muuta, kuid kaebuse ja 19.12.2003 korralduses nr 60 märgitu kohaselt 19.12.2003 korraldust nr 60 vaidlustanud ei ole. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks 2002.a kooskõlastuse muutmine AS-i Vetla Jõujaamad 22.09.2003 taotluse (taotluse esitamise kuupäev märgitud19.12.2003 korralduses nr 60) menetluse ajal või enne seda, mistõttu saab asuda seisukohale, et kaebuse esitajal oli Jägala jõe paisutamiseks Kiige kinnistu maaomanike kirjalik nõusolek vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) väljastamisel olemas. Pärast vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) kehtivuse lõppemist on aga Kiige kinnistu üks kaasomanikest E.M. sõnaselgelt väljendanud oma vastuseisu vooluveekogu (Jägala jõe) tõkestamiseks Vetla külas kaebaja näidatud tingimustel ja ka teised Kiige kinnistu kaasomanikud uut kirjalikku nõusolekut veekogu paisutamiseks andnud ei ole. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.12.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-141-04 on punktis 16 leitud, et vee äravooluks või ärajuhtimiseks teise isiku kinnisasja kasutamise ja teist isikut seda taluma kohustamise aluseks saab olla kinnisasja omanike vaheline kokkulepe, mille võib AÕS § 172 alusel vormistada ka reaalservituudina või AÕS § 225 järgi isikliku kasutusõigusena ja kanda selle kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja ja Kiige kinnistu kaasomanike vahel ühtegi kokkulepet Jägala jõe paisutamisest tuleneva Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutuste talumiseks sõlmitud. Seega saab asuda seisukohale, et kaebuse esitajal puudub Jägala jõe paisutamiseks kirjalik nõusolek Kiige kinnistu maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka AS Vetla Jõujaamad 05.07.2009 esitatud vee erikasutusloa taotluse objektiivsed asjaolud samad, mis olid 19 22.09.2003 vee erikasutusloa taotluse esitamisel ja lahendamisel, mistõttu ei saa kaebuse esitajal olla alles kaebuses märgitud sama õiguspärast ootus mis tal oli 22.09.2003 vee erikasutusloa taotluse esitamisel. 44. Arvestades asjaolu, et

§ 9

lg-st 1 tulenevalt tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel vee erikasutusõigus ning

§ 2

p 13 ja Määruse nr 39 § 3 lg-st 1 tulenevalt määratakse vee erikasutusloas tingimused kasutatava vee hulga ja suubla kohta ning paisu tekitatava paisutustaseme suurim ja väikseim absoluutkõrgus ja muu vooluveerežiimi ja veetasemega seonduv ning veekasutusega kaasnevad kohustused ja piirangud, ei oleks veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa väljastamine maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, kirjaliku nõusolekuta kooskõlas

§ 17lg-ga 4.

45. Kuigi Korra § 5 „Kõikide vee erikasutamislubade taotlemiseks vajalikud materjalid“ ega § 8 „Veekogu tõkestamiseks, paisutamiseks, allalaskmiseks, süvendamiseks, veekogu põhja pinnase paigaldamiseks, kemikaalide kasutamiseks pinnaveekogu korrashoiuks või veekogusse tahkete ainete uputamiseks vajaliku vee erikasutusloa taotlemise materjalid“ ei sätesta vee erikasutusloa taotlejale kohustust esitada vee erikasutusloa taotlemisel vee erikasutusloa väljastajale maaomaniku, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, kirjalik nõusolek, leiab kohus, et arvestades vee erikasutusloa tähtajalisust, tuleb igakordset uue vee erikasutusloa taotlemist käsitada

§ 17

lg-s 4 sätestatud veekogu paisutamise kavandamisena ja veekogu paisutamiseks peab igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel olema saadud nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. 46.

§ 9

lg 11 ja § 91 kohaselt toimub vee erikasutusloa taotlemine ja väljastamine avatud menetluses. Korra §-i 16 lg 1 kohaselt teeb vee erikasutusloa andja vee erikasutusloa andmise otsuse lähtudes: 1) taotluses esitatud informatsioonist; 2) vee kasutamist ja kaitset sätestavatest õigusaktidest; 3) taotluse kohta esitatud seisukohtadest; 4) keskkonnamõju hindamise tulemustest. Seega ei tee vee erikasutusloa andja vee erikasutusloa andmise otsust ainult taotluses esitatud informatsioonist lähtudes, vaid peab lähtuma ka vee kasutamist ja kaitset sätestavatest õigusaktidest. HMS § 54 kohaselt peab haldusakt olema antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13.12.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-141-04 punktis 18 leidnud järgmist: „Kui näiteks mitmest kinnisasjast läbivoolava jõe puhul üks maaomanik ehitab oma kinnisasja piirile ette tammi ja selle tõttu tekib teisel kinnisasjal üleujutus, võib seda lugeda teise kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks (kuna väheneb võimalus kinnisasja vallata ja kasutada).“

§ 21

p 2 kohaselt on veekasutaja kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele.

§ 34p-de 1 ja 3 järgi ei tohi veekasutaja põhjustada üleujutust ega maa soostumist.

Lisaks tuleb vee erikasutusloa andmisel arvestada ka

§ 17

lg-t 6, mis sätestab, et maa, maaparandussüsteemi ja tehnorajatise omanikule tasub veekogu paisutamiseks või veetaseme alandamiseks välja antud vee erikasutusloa nõuete rikkumisega tekitatud kahju veekogu paisutanud või veetaset alandanud isik. Nimetatud sättest ei tulene vee erikasutusloa nõuetekohasest täitmisest tekkinud kahju hüvitamise kohustust. Seega ei saa pidada õiguspäraseks vee erikasutusluba, mis maaomanike vastuseisust hoolimata lubab veekogu paisutamisega võõra maa niiskusrežiimi mõjutada ja teise kinnisasja omandiõigust rikkuda. 47. Korra §-i 18 lg 1 kohaselt vee erikasutusloa andja keeldub vee erikasutusloa andmisest

§ 9

lg-s 10 sätestatud juhtudel.

§ 9

lg 10 sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui: 1) veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; 2) suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; 3) taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; 4) loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Lisaks sätestab

§ 16

lg 2, et vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata. Seega ei ole

§ 9lg-s 10 vee erikasutusloa andmisest keeldumise alused sätestatud ammendavalt.

20 48. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et naaberkinnistu omaniku avaldatud vastuseis ei saa olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks kui see ei ole objektiivselt kaalukas ning vee erikasutusloa andmise avatud menetlusest ja

§ 16

lg-st 2 tulenevalt oli vastustajal vee erikasutusloa väljastamise otsustamisel kohustus kaalutlusõiguse alusel hinnata Kiige kinnistu maaomanike keeldumise objektiivseid asjaolusid. Põhiseaduse § 32 lg 2 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus.

§ 8

lg-st 1 ja § 17 lg-st 4 tulenevalt saab veekogu paisutamisega kaasnev maaomaniku õiguste kitsendamine toimuda ainult maaomaniku kirjalikul nõusolekul ning

eadusest ei tulene vee erikasutusloa väljastajale kaalutlusõigust kaaluda maaomaniku õiguste kitsendamise lubamist maaomaniku nõusolekuta. Erinevalt kaebuse esitaja

§ 16

lg 2 tõlgendusest, et nimetatud säte võimaldab Keskkonnaametil taotlejale vee erikasutusluba väljastada isegi kui teine maaomanik ei anna vee paisutamiseks nõusolekut, kuid nõusoleku andmisest keeldumine ei ole ökoloogilis-majanduslikult põhjendatud leiab kohus, et arvestades

§ 1

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on

eaduse ülesanne sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine, ei väljastata

§ 16

lg 2 sättest tulenevalt vee erikasutusluba ka teiste maaomanike nõusoleku olemasolul juhul, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata, s.t erikasutusega kaasnev veekogu seisundi muutmine ja maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine peab olema ökoloogilis-majanduslikult põhjendatud. Põhiseaduse § 31 teine lause, mis näeb ette, et seadus võib sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra, annab seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist õigustavad põhjused (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02). Seadusandja on

eaduses pidanud kaalukaks piirata keskkonda mõjustavat ettevõtlust - vee erikasutust - keskkonnakaitse eesmärgil vee erikasutusloa nõudega ja sätestada teiste isikute õiguste kaitseks maaomaniku ja veekogu omaniku (§ 9 lg 3) õiguste kitsendamise maaomaniku ja veekogu omaniku nõusolekul. Veekogu omaniku nõusolekuta on veekogu omaniku õigusi võimalik kitsendada üksnes

§ 13

lg 7 sätestatud juhul vee kasutamisel olmes, ehk vee kasutamiseks joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja

eaduse tõlgendus, et vee erikasutusloa saamiseks veekogu paisutamiseks peab olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, põhiseadusega kooskõlas. 49. Vaidlustatud korraldusega on kaebuse esitajale keeldutud vee erikasutusloa andmisest

§ 9

lg 10 p 3 alusel, seega põhjusel, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kaebuse esitaja on 05.07.2009 esitanud Keskkonnametile taotluse vee erikasutusloa saamiseks hüdroenergia kasutamiseks elektri tootmiseks. Vaidlustatud korralduses ei ole leitud, et hüdroenergia kasutamine elektri tootmiseks oleks õigusaktidega vastuolus. Ka

§ 8

lg 2 punktist 5, mis sätestab, et vee erikasutusluba peab olema, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine, saab järeldada, et hüdroenergia kasutamine ei ole iseenesest tegevus, mis oleks õigusaktidega vastuolus. Tegemist on vee erikasutusega, milleks peab olema vee erikasutusluba. Vaidlustatud korralduses on leitud, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega seetõttu, et taotlejal puuduvad vee paisutamiseks Kiige kinnistu kaasomanike nõusolekud. Nagu kohus on käesolevas kohtuotsuses juba leidnud, rakendatakse

§ 16

lg 3 kohaselt vee-energia saamisel vooluvee tõkestamisega ja paisutamisega

§ 17

nõudeid ja

§ 17

lg -st 4 tulenevalt peab veekogu paisutamiseks olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Käesoleval juhul mõjutab Jägala jõe kaebaja soovitud viisil paisutamine Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi ja kaebuse esitajal puuduvad veekogu paisutamiseks 21 Kiige kinnistu kaasomanike nõusolekud, mistõttu saab asuda seisukohale, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. 50.

§ 9

on seaduse jõustumisest 16.06.1994 alates sätestanud vee erikasutusloa tähtajalisena. Kaebuse esitajale vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) andmise ajal sätestasid

§ 9

lg 1, et vee erikasutusõigus tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel ning

§ 9

lg 7, et vee erikasutusluba antakse kuni viieks aastaks.

eadus ei seo vee erikasutusloa väljastamist või kehtivust hüdroelektrijaama seadmete ekspluatatsioonieaga. Samuti ei sätesta

eadus vee erikasutusloa omajale loa kehtivuse lõppemisel eri- või eelisõigust uue vee erikasutusloa saamiseks. Kaebuse esitajale ongi vee erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA-20791) antud viieks aastaks kehtivusega 19.12.2003 kuni 15.12.

1. Seega oli kaebuse esitaja teadlik, et vee erikasutusluba on tähtajaline, mistõttu ei saanud kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust, et ta saab Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks vee erikasutusloa ka pärast vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA20791) kehtivuse lõppemist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebuse esitajal tekkida ka õiguspärast ootust tammi/paisu elektri tootmiseks kasutada pärast vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) kehtivuse lõppemist hüdroelektrijaama seadmete ekspluatatsiooniea jooksul.
2. Eeltoodut arvestades on vastustaja 20.11.2009 korralduses nr HJR nr 1-15/19416

§ 8

lg 1 ja § 17 lg 4 asjakohased sätted ning korralduse punktis 1 on vastustaja keeldunud kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest õiguspäraselt. 52. Määruse nr 39 § 8 lg 1 sätestab, et juhul kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei ole paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldub uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega tulenevalt Määruse nr 39 § 8 lg-s 1 on vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes veekogu veetaseme alandamine enne loa andmist olnud tasemele kohustuslik.

§ 8lg 2 p 5 kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema vee erikasutusluba.

Määruse nr 39 § 10 lg 4 kohaselt kui enne käesoleva määruse jõustumist veekogu paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab isik, kellele on antud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. Määruse nr 39 § 8 lg-st 1 ja § 10 lg-st 4 ei tulene haldusele kaalutlusõigust kaaluda kas otsus teha ja millise sisuga otsus teha. Kuna kaebuse esitajale väljastatud vee erikasutusloa HR0694 (L.VT.HA-20791) kehtivus lõppes 02.03.2009 ja kaebuse esitajale on 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 keeldutud vee erikasutusloa andmisest, peab kaebuse esitaja alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Kuna aga vee erikasutusloas HR0694 (L.VT.HA-20791) ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab kaebuse esitaja taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. Kaevatud korralduses ei ole otsustatud veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa väljastamise küsimust, mistõttu on asjakohatud on kaebuse põhjendused, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud korralduse punkti 3 andmisel kaalutlema ja uurima veetaseme alandamisest tulenevaid keskkonnamõjusid ja erinevaid huve ning asjaolude väljaselgitamata jätmisega on vastustaja rikkunud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet (HMS § 6). Eeltoodust tulenevalt on vastustaja 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punkt 3 õiguspärane. 53. Kohtu hinnangul ei esine vastuolu kaevatud korralduse ja vastustaja kohtule esitatud seisukohtade vahel vastuseks kaebuses toodud argumentidele veetaseme alandamisega seonduvalt. Kuna veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa taotlust menetletakse iseseisvas menetluses, siis on vastustaja õigesti leidnud, et tulevikus toimuva menetluse osas on kaebuse esitaja teinud ennatlikke järeldusi kaevatud korralduse menetluslikest asjaoludest lähtuvalt. 54. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 22 Aili Maasik Kohtunik 23