3-10-815/8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2010, Jõhvi 3-10-815 A. L kaebus Viru Vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta A. L kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 01.07.
2. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 30.03.2010 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (tl 1), milles A. L palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevusetus tema vabastamise ettevalmistamisel. Kaebaja leidis, et vangla pidi mitte vähem kui kuus kuud enne tema vabanemist võimaldama sellise karistuse kandmise režiimi, mis aitaks kaasa positiivsetele elu aspektidele, soodustaks adekvaatset lähenemist ja ühiskondlikku ellu astumist. Vangistusseaduse § 4’ tuleneva kinnipeetava vabaduse rikkumisele ja õiguskantsleri sõnavõtule viidates väitis ta, et ükskõik milline ametnik peab tagama talle õiguse positiivseks kohanemiseks vajalikule kergemale režiimile, tema aga viibib juba rohkem kui kuu aega karistuse kandmise režiimis. Oma huvi põhjendas ta alusetu vabaduse võtmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel tulevikus esitatava taotlusega. 16.04.2010 edastatud täienduses (tl 6) märkis kaebaja, et tema suhtes rikuti vangistusseaduse § 16 lg 1 p 6 ja Euroopa vanglareeglistikku ning lisas, et soovib halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 3 kohaldamist ametniku suhtes, kes on vahetult kohustatud järgima eelnimetatud seaduste täitmist ja kohaldamist tema suhtes. 1 1 Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 12-13) vaieldi kaebusele vastu, paluti see sisuliselt läbivaatamata või rahuldamata jätta ning kirjeldati A. L vangistuse kandmise asjaolusid. Seejuures leiti, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning tal pole subjektiivset õigust nõuda enda suhtes vabastamisetapi kohanemisabinõude rakendamist või avavanglaosakonda paigutamist. Neid seisukohti põhjendati halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1, vangistusseaduse § 20, § 22, § 74 ja individuaalsele täitmiskavale tuginedes väidetega, et kaebaja viibib vangistuses süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning viie kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu ei saa pidada tema käitumist heaks, soodustusi aga on võimalik kohaldada vaid sellise kinnipeetava suhtes, kelle puhul võib eeldada, et ta ei pane toime uusi rikkumisi ega hoia kõrvale karistuse edasisest täitmisest. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava vanglast vabastamise ettevalmistamisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §
3. Selles kehtestatu kohaselt hõlmab ettevalmistus kinnipeetava sotsiaalhoolekande korraldamist, soodustuste kohaldamist, lühiajalist väljasõitu või avavanglasse ümberpaigutamist vastavalt sama seaduse § 20, § 22, § 32, § 60 ja §
4. Ühestki nimetatud sättest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda vabanemise ettevalmistamisega seotud abinõude rakendamist enda suhtes ega kehtesta selleks mingeid konkreetseid tähtaegu. Vangistusseaduse § 20 lg 1 kohaselt on avavanglasse paigutamine kohaldatav vaid juhul kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast lähtuvalt ei ole karistuse kandmine kinnises vanglas otstarbekas ja on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. A. L individuaalsest täitmiskavast (tl 14) midagi sellist ei selgu ja tegemist on hoopis kuus korda kriminaalkorras karistatud ja kriminaalhoolduse nõudeid rikkunud isikuga, kelle suhtes näeb kava ette paigutamise kinnise osakonna V üksusesse. Sama seaduse § 22 lg 2 lubab kohaldada töötamise, õppimise või muu põhjuse tõttu väljaspool vanglat järelevalve all liikumise soodustust vaid kinnipeetavale kelle käitumine karistuse kandmisel on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi rikkumisi ning järgib soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. A. L on viis kehtivat distsiplinaarkaristust (tl 17), mis ei võimalda kuidagi pidada tema käitumist heaks. Viru Vanglas A. L ennetähtaegse vabanemise kohta 20.10.2009 koostatud iseloomustusest (tl 15-16) ei nähtu, et uute õiguserikkumiste toimepanemine oleks tema puhul karistustele vaatamata välistatud. Individuaalset täitmiskava tuleb vangistusseaduse § 32 lg 4 kohaselt arvestada ka kinnipeetava lühiajalise väljasõidu lubamisel. A. L individuaalne täitmiskava ei sisalda soovitusi väljasõitudeks. Kinnipeetava vabastamiseks ettevalmistamise eesmärk on kergendada tema toimetulekut väljaspool vanglat, kuid see ei pea tingimata seisnema avavanglasse ümberpaigutamises, väljaspool vanglat liikumises või muul viisil senisest suurema vabaduse andmises ning võib tähendada ka vastavates sotsiaalprogrammides osalemist ja vanglaväliste kontaktide soodustamist mõnel muul viisil. A. L individuaalne täitmiskava näeb ette lähedastega suhte taastamise ja hoidmise kirja ja telefoni teel suhtlemise ning lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste vahendusel, samuti soovituse osaleda vabanemiseelses sotsiaalprogrammis. Kaebuses viidatud vangistusseaduse § 4’ lg 1 lg 2 kehtestatu võimaldab allutada kinnipeetava vabaduse seaduses toodud või vangla julgeoleku kaalutlustel kehtestatud piirangutele, kuid kohustab kohtlema teda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kinnipeetava poolt oma vabanemise ettevalmistamiseks soovitud ühe või mitme kindla abinõu mittekohaldamine pole käsitletav lubamatu piirangu, tema inimväärikuse alandamise, talle ülemääraste kannatuste põhjustamisena või alusetu vabaduse võtmisega ega saa kaasa tuua kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel. Kohustust kindlustada peagi vabanevale kinnipeetavale kergem karistuse kandmise režiim ei tulene ka kaebuse täienduses viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite komitee poolt 11.01.2006 vastu võetud soovitusest liikmesriikidele. Selle 2 2 punktis 33.3 on öeldud vaid, et kõigil vangidel peab olema võimalus osa saada ühiskonda tagasi pöördumise abistamiseks kavandatud soodustustest, kuid pole kehtestatud mingeid konkreetseid abinõusid ning nende rakendamise korda ja tähtaegu. Kaebaja tuginemine halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 3 on aga üldse arusaamatu ega haaku kuidagi kaebuse nõudega. Eeltoodud järeldustel tuleb A. L kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse esitamisel vabastas kohus kaebaja täielikult 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl 7). Kuna Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud sama seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3