Obsah (7)

§ 36§ 13§ 25§ 2§ 51§ 6§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-08-2411 Haldusasi M

eaduse (

) §-s 37 loetletud avaliku tee omaniku õigused ja kohustused ei näe ette võimalust korrastada teise isiku omandis olevat tee kaitsevööndi maa-ala. Seega on Toila Vallavalitsus M.V.i kinnistul omavoliliselt hooldustöid tehes toiminud õigusvastaselt. b) Toila Vallavalitsuse tegevuse tagajärgi ei ole võimalik käsitada riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluva varalise kahjuna ning M.V. ei saa ilma Toila Vallavalitsuse nõusolekuta oma kinnistu piiril asuvas tee kaitsevööndis uut aeda ehitada ega hekki rajada. Kuna

§ 36

lg-st 2 ja „Toila valla heakorraeeskirja“ sätetest tulenev omaniku hoolduskohustus sisaldab muuhulgas ka nähtavust piirava istandiku, puude ja põõsaste kõrvaldamise, heki pügamise ja teepervede korras hoidmise kohustust, on kaebaja varaline seisund vallavalitsuse tegevuse tõttu pigem paranenud, sest osaliselt tehti ära see töö, mis oli tema enda kohustuseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3. M.V.i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus kahju hüvitamise taotluse osas rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kuna halduskohus tuvastas, et Toila Vallavalitsus tegutses heki hävitamisel õigusvastaselt, on avaliku võimu kandja poolt kahju tekitamine tõendatud. Kaebaja esitatud fotodel on mahavõetud heki okste seas näha ka paar kuuske.
2. b)Et detailplaneeringut X külgnevale teele tehtud ei ole, ei teadnud ega pidanudki kaebaja teadma võimalikust kinnisasja kitsendusest. Maa ostueesõigusega erastamisel ehitise omanikule mingeid kitsendusi ei seatud. Kuni 2005. aastani pidi kinnisasja omanik vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg-le 2 järgima teeäärses ribas seadusjärgseid kitsendusi. Kuni 1. jaanuarini 2008 kehtinud

§ 13

lg 5 kohaselt oli kaitsevööndi laius kuni 10 m, kuid vööndi laius tuli kindlaks määrata detailplaneeringus. Kitsendusest ei olnud juttu ka Toila Vallavalitsuse 8. mai 2008. a objekti ülevaatuse aktis, kus toodi raiumise põhjuseks mitte teekaitse vööndit, vaid heakorrastustöid. Heki mahavõtmise käsu andnud Toila Vallavalitsuse ehitus- ja majandusnõunik tunnistas, et ta sai alles hiljem teada, et töötati võõral maal.

1. c)X kinnistu ei piirne Allika tänavaga, vaid Pika tn ja Allika tn vahel asuva kergliiklusteega. Vald ei ole tõendanud, et hekk oleks olnud liiklusele ohtlik või et vald oleks teinud ettekirjutusi selle korrastamiseks.
2. d)Halduskohus ei ole analüüsinud kahju suurust kinnitavaid tõendeid. Kohus jättis põhjendamatult andmata hinnangu kaebaja poolt esitatud hinnapakkumistele. 4. Toila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus Toila Vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamise osas tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
3. a)Halduskohus on jätnud hindamata ja seisukoha võtmata M.V.i kinnistul piiritähiste puudumist puudutavate tõendite osas, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni Toila Vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamisel. Vald tegutses töid teostades usus, et heakorrastatav maa-ala ei kuulu kaebaja omandisse, kuna heakorratööde tegemise ajal kinnistu piiritähised puudusid. M.V. kui X kinnistu omanik oli kohustatud tagama piirimärgistuse säilimise.
4. b)Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse aluseks valduse ulatus. Kinnisasja omanik peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi. Kuna M.V.i 2 3-08-2411 kinnistul piiritähised puudusid, teostati heakorratöid vastavalt valduse ulatusele ning lähtudes

eadusest tulenevatest kitsendustest. 5. M.V. vaidleb oma vastuses Toila Vallavalitsuse apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt nõustus Toila Vallavalitsuse esindaja kohtuistungil, et heki raiumine oli õigusvastane. Halduskohtu otsuse järeldus vallavalitsuse tegevuse õigusvastasuse kohta on õige. Vallavalitsus ei ole tõendanud, et ta oleks kontrollinud tee ja teeäärse kinnistu omandiõiguslikku kuuluvust. Teeregistrist ja avalikult kasutatavatest kaartidest ei nähtu, et X kinnistu piirneks Allika tänavaga. 6. Toila Vallavalitsuse vastuses vaieldakse M.V.i apellatsioonkaebusele vastu järgnevate põhjendustega:

1. a)Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja varaline seisund on selle tõttu, et vallavalitsus tegi ära kaebaja kohustuseks oleva töö, pigem paranenud. Kaebaja väide kahju tekkimise tõendatuse kohta on meelevaldne, alusetu ning põhjendamata.
2. b)Liikluskorraldus Allika tänaval võimaldab liigelda sõidukitel ning jalakäijatel. Tänava kaitsevööndi kitsendus põhineb seadusel ning on kohustuslik kõigile kinnisasjade omanikele eesmärgiga tagada avalikult kasutataval teel ohutu liiklemine. M.V. ise on väitnud ning halduskohus on konstateerinud, et kõnealusel tänaval on liiklemine ohtlik. Põhilised

eadusest tulenevad kitsendused kinnisomandile on määratletud Toila valla üldplaneeringu p-s 4.1.

1. c) Kuna halduskohus jõudis oma otsuses õigesti järeldusele, et puuduvad alused varalise kahju hüvitise nõude esitamiseks, on kaebaja poolt esitatud tõendid kahjunõude suuruse arvestamiseks mitteasjakohased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
2. Käesolevas haldusasjas on kaebaja esitanud tema kinnistul toimunud raidega tekitatud varalise kahju hüvitamise ja raide õigusvastaseks tunnistamise nõuded. Algses kaebuses palus kaebaja välja mõista hüvitise summas 63 875 kr, sellest 43 875 kr raieplatsi korrastamise, uute hekitaimede soetamise ja kasvatamise kulude eest ning 20 000 kr nelja raiutud kuuse eest (tl 64).
3. jaanuari
4. a avaldustes suurendas kaebaja hüvitise nõuet 16 500 kr võrra võrkaia rajamise kulude eest (tl 47).
5. märtsi
6. a kohtuistungil suurendas kaebaja nõuet uue heki rajamise kulude ja kuuskede eest 65 466 kroonini (tl 95, 99). Kaebaja apellatsioonkaebuses palutakse hüvitis välja mõista üksnes summas 65 466 kr (tl 109). Sellest nähtub, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust üksnes heki rajamise kulude ja kuuskede väärtuse osas, mitte aia rajamise kulude osas. Piirdeaia rajamise kulude osas on halduskohtu otsus seega jõustunud. Halduskohus käsitas hüvitamis- ja tuvastamisnõuet eraldi nõuetena ning tegi kindlaks, et kaebajal on põhjendatud huvi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks seoses hilisema võimaliku mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisega. Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud huvi kohta vastuväiteid esitatud ning ringkonnakohus ei näe ka ise põhjust seda kahtluse alla seada. Seega tuleb poolte apellatsioonkaebuste alusel ringkonnakohtul kontrollida, kas halduskohus on rahuldanud õigesti tuvastamisnõude ning kas heki taastamise kulude ja kuuskede väärtuse osas on kahjunõue õigesti jäetud rahuldamata. 3 3-08-2411 II
7. Selleks, et tunnistada avaliku võimu kandja toiming õigusvastaseks, peab kohus esmalt tuvastama, kas avaliku võimu kandja on kaebuses märgitud toimingu teinud.
8. Kaebaja omandis on Toila vallas asuv X kinnistu. Kaebaja kinnistu ja Pikk tn 18 kinnistu vahel kulgeb avalik tee, mis ühendab Pikka ja Allika tänavat. See tee eksisteeris juba enne kaebaja poolt maatüki omandamist. Käesoleval ajal liiklevad teel nii jalakäijad kui sõidukid, sh mootorsõidukid. Liiklusmärkide ega muude liikluskorraldusvahenditega ei ole mootorsõidukite liiklemist teel praegusel ajal piiratud (tl 4). Selle tee ääres asusid kaebaja kinnistul siberi kontpuu ja sireli põõsad (vrd tl 9, 29 ja 61). Põõsad paiknesid teele lähemal kui 10 m. Ajavahemikul 21.–
9. aprillini 2008 raiuti need põõsad vastustaja korraldusel. Nende asjaolude üle ei ole apellatsiooniastmes vaidlust. RVastS § 12 lg 2 alusel tuleb vald lugeda vallavalitsuse korraldusel toimunud põõsaste raie eest vastutavaks. Kaebaja väidab veel, et vallavalitsuse korraldusel raiuti tema kinnistul ka puid, sh kuused ning ploomi- ja kreegipuud. Vastustaja vaidleb sellele väitele vastu. Ringkonnakohus ei pea kaebaja väidet tõendatuks.
10. juunil 2008 koostatud sündmuskoha ülevaatuse akt tõendab, et kaebaja kinnistul on raiutud kokku 7 kuuske. Ülevaatuse käigus loendati kokku 7 kändu (tl 8). Ei akt ega kaebaja esitatud fotod puude kändudega ei sisalda informatsiooni selle kohta, kes puud raius. Ka muid tõendeid ei ole vallavalitsuse korraldusel puude raiumise kohta esitatud. Samas kinnitab tunnistaja O. Taela, kes osales vallavalitsuse korraldusel piirkonna korrastamisel, et tema ega temaga koos tegutsenud isiku poolt puid ei raiutud (tl 96).
11. Kohus ei saa tunnistada õigusvastaseks toimingut, mille tegemine avaliku võimu kandja poolt ei ole tõendatud. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega vastustaja tegevus tunnistati õigusvastaseks, on ebatäpne. Sellest ei nähtu, kas õigusvastaseks on tunnistatud kõik kaebuses väidetud valla toimingud, sh puude raiumine. Sellest tulenevalt tuleb vallavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tuvastamisnõue jäetakse osaliselt rahuldamata. Ka kahjuhüvitist ei saa kohus RVastS § 7 lg 1 kohaselt mõista välja toimingu eest, mille tegemine avaliku võimu kandja poolt ei ole tõendatud. Seetõttu on hüvitamisnõue kuuskede ja viljapuude raiumise osas jäetud kokkuvõttes õigesti rahuldamata ning ka apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
12. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas põõsaste raiumine toimus õigusvastaselt (III) ning kas sellega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele (IV). III
13. Kontpuu ja sireli põõsaste raiumise õiguspärasuse hindamisel ei ole õiguslikku tähendust poolte vaidlusel selle üle, kas vaidlusalused põõsad kujutasid endast hekki või võsa. Mõlemal juhul olid põõsad kaebaja omandis ning vallavalitsus võis anda korralduse nende raiumiseks vaid seaduses sätestatud alusel (PS § 3 lg 1).
14. Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud selgituste (tl 114) ning asjas kogutud tõendite (tl 29, 67) kohaselt raiuti põõsad kaebaja kinnistul heakorratööde käigus eksituse tõttu, sest heakorratöötaja pidas põõsaste alust osa kaebaja kinnistust ekslikult vallale kuuluvaks maaks. Selline eksimus tähendab iseenesest, et raie oli õigusvastane, sest asjaolu, millest tulenevalt 4 3-08-2411 vallavalitsus arvas, et tal on õigus põõsaid raiuda (valla omandiõigus maale), tegelikult ei eksisteerinud. Küsimus, kas vald oleks saanud eksimust vältida, ei ole oluline toimingute õiguspärasuse hindamisel. Sellest võib sõltuda vallavalitsuse süü, mitte aga tegevuse õiguspärasus. Sellest tulenevalt ei ole õiguspärasuse hindamisel asjakohased vallavalitsuse apellatsioonkaebuse viited eksimuse põhjustele (kadunud piiritähised jms). Asjakohatu on ka viide AÕS § 129 lg-le
15. Selle sätte kohaselt võetakse piiri kindlakstegemisel aluseks valduse ulatus, kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil. Isegi, kui osa kaebaja kinnistust oleks olnud valla valduses, ei oleks see tähendanud, et kaebaja kinnistu see osa oleks olnud valla omandis ning et vallavalitsuse korraldusel oleks tohtinud seal raiuda põõsaid. Täidetud ei ole ka nimetatud sätte kohaldamise eeldused, sest antud juhul oleks piiri saanud hõlpsasti muul viisil kindlaks teha kaardimaterjali alusel. Vastustaja poolt halduskohtule esitatud väide, et raiumiseks oli eelnev kokkulepe kaebajaga (tl 63), ei ole tõendatud. See väide on vastuolus ka eespool viidatud apellatsioonkaebuse selgituste ja tõenditega, mille kohaselt pidas vald end ekslikult põõsaste aluse maa omanikuks. Kui vallavalitsusel oleks olnud kaebajaga kokkulepe raie teostamiseks, siis ei oleks vald saanud eksida omandiõiguse küsimuses. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti rahuldanud tuvastamiskaebuse põõsaste raiumise ulatuses ning vallavalitsuse apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
16. Hüvitamisnõude läbivaatamisel ei saa kohus piirduda eelpooltoodud hinnanguga toimingute õigusvastasusele. Põhjusliku seose hindamiseks toimingute ja kahju vahel on tarvis selgitada ka seda, kas vallavalitsus oleks võinud kaebaja nõusolekuta korraldada põõsaste raie ka juhul, kui ta oleks teadnud, et need asuvad kaebaja kinnistul. Kohtumenetluses ja sellele eelnenud kirjavahetuses on vallavalitsus põõsaste raiumist põhjendanud ka vajadusega tagada alevi heakord ja ohutus kaebaja kinnistuga külgnenud teel. Ringkonnakohus selgitab järgnevalt, kas käesoleval juhul eksisteeris seadusest tulenev õiguslik alus nendel eesmärkidel põõsaste raiumiseks.
17. Heakorra tagamiseks ei anna seadus alust võõral maal raiuda. KOKS § 36 lg 3 kohaselt võib koormise kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. KOKS § 36 lg 2 kohaselt on koormis kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele kohustuslike tööde tegemiseks valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks. KOKS § 36 lg 4 kohaselt tuleb koormise määramisel kehtestada selle olemus, ulatus, täitmise tingimused ja kord ning koormise täitmise üle kontrolli teostamise kord. KOKS § 22 lg 1 p 361 alusel peavad vallad ja linnad kehtestama heakorra tagamiseks heakorraeeskirjad. Toila Vallavolikogu
18. aprilli
19. a määrusega nr 11 kinnitatud „Toila valla heakorraeeskirjade“ kohaselt on kinnistute omanikel või valdajatel muuhulgas järgmised kohustused: – hoida krunt korras (p 4.1.1 esimene lause); – pügada hekki ja lõigata krundil kasvavate puude ja põõsaste oksad selliselt, et kõnnitee või tänava kohal oleks okste kõrgus vähemalt 2,5 m maapinnast (p 4.1.2); – niita teeperved vähemalt üks kord aastas (p 4.1.3); – lõigata tiheasustusalal kõnniteel liikumist takistavad puude ja põõsaste oksad (p 5.1.2). Seadus ei näe ette, et nende kohustuste täitmist saaks kohalik omavalitsusüksus tagada asendustäitmise korras või muul viisil ise omaniku või valdaja asemel toiminguid tehes. Nende kohustuste täitmata jätmist on võimalik sanktsioneerida vaid väärteokaristusega (KOKS § 662). KOKS ega ükski teine seadus ei anna haldusorganitele volitust teha ettekirjutusi hea- 5 3-08-2411 korraeeskirjade täitmiseks. Ettekirjutuse tegemise võimalus on aga asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lg 1 kohaselt sunnivahendi kasutamise eelduseks.
20. Käesoleval juhul ei oleks põõsaste raiumine olnud õiguspärane ka juhul, kui see oleks toimunud liiklusohutuse tagamise eesmärgil. Põõsad paiknesid küll tänava kaitsevööndis, kuid liiklusohutuse tagamiseks oleks saanud rakendada muid abinõusid. Seetõttu oleks raie ka liiklusohutuse tagamise eesmärgil olnud ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus põhjendab seda seisukohta järgmiselt. 17.

§ 25lg 3 sätestas 1.

jaanuarini 2009 kehtinud redaktsioonis, et valla- või linnavalitsus korraldab teehoidu kohalikel teedel ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Kõnealuse sätte näol on tegu kohalikule omavalitsusele avalikku ülesannet asetava normiga. See norm ei sätesta, milliseid isikute õigusi riivavaid toiminguid võib kohalik omavalitsusüksus teehoiu korraldamise ning ohutu liiklemise tingimuste loomise nimel teha.

§ 36

lg 2 esimese lause kohaselt on tee kaitsevööndi maa omanik kohustatud kaitsevööndis hoidma korras teemaaga külgneva kaitsevööndi maa-ala ja sellel paikneva rajatise ning kõrvaldama või lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise. See säte sisaldab nii maaomanikule peale pandud tee kaitsevööndi korrashoiu kohustust kui ka maaomaniku kohust leppida sellega, et kohalik omavalitsus kui

§ 25

lg 3 kohaselt pädev avaliku võimu kandja kõrvaldab tee kaitsevööndis liiklust ohustava taime või rajatise. Seega annab

§ 36

lg 2 omavalitsusüksusele iseseisva aluse ohtliku taimestiku kõrvaldamiseks, ilma et oleks tarvis rakendada asendustäitmist kaitsevööndi korrashoiukohustuse täitmise tagamiseks. Selle abinõu rakendamiseks peab aga olema tuvastatud, et põõsas vms paikneb tee kaitsevööndis ja et selle kõrvaldamine on vajalik liiklusele tekitatud ohu tõrjumiseks, nt nähtavuse varjamise tõttu. Samuti peab omavalitsusüksuse valik

§ 36lg 2 realiseerimise erinevate võimaluste vahel olema proportsionaalne.

18. Tee on

§ 2

lg 1 kohaselt maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.

§ 51

esimese lause kohaselt on kohalik tee muuhulgas kohalik tänav, jalgtee ja jalgrattatee.

§ 6

kohaselt on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev tee, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks.

§ 7

kohaselt on jalgtee ja jalgrattatee rajatis, mis on ehitatud või kohandatud kas ainult jalakäijatele, nii jalakäijatele kui ka jalgratturitele või ainult jalgratturitele liiklemiseks.

§ 13

lg 5 kohaselt on tänava kaitsevööndi laius teemaa piirist 10 m, kui planeeringuga ei ole ette nähtud laiemat kaitsevööndit. Jalg- ega jalgrattateele ei ole kaitsevööndit ette nähtud. Kahtlusi ei teki ja vaidlust ei ole selles, et tee, mille äärest põõsad raiuti, on kohalik tee Toila alevis. Täpsemalt on tegu tänavaga, sest see on hetkel kohandatud liiklemiseks nii jalakäijatele, jalgratastele kui ka mootorsõidukitele. Tõsi, kehtivas üldplaneeringus on vaidlusalune teelõik määratletud kui kergliiklustee (kaebaja apellatsioonkaebuse lisa 3), st jalg- või jalgrattatee (vrd teede- ja sideministri 28. septembri 1999. a määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide“ p 7.4.1 rakendusjuhis). Üldplaneeringule vastavat olukorda ei ole aga vald liikluskorraldusvahenditega kõnealusel teelõigul loonud.

§-de 6 ja 7 sõnastuse kohaselt tuleb teeliikide määratlemisel lähtuda tegelikust olukorrast, mitte planeeringust tulenevatest kohustustest. Kuna raiutud põõsad paiknesid nii tänavale kui selle alusele maatükile 6 3-08-2411 lähemal kui 10 m, paiknesid nad tänava kaitsevööndis. Seega oli täidetud üks

§ 36lg 2 kohaldamise eeldustest.

19. Sõltumata sellest, kas kaebaja põõsad tekitasid Allika ja Pika tn vahelisel teelõigul liiklusele ohtliku olukorra, ei olnud selle kõrvaldamiseks tarvis põõsaid raiuda, mistõttu

§ 36lg 2 kohaldamise teine eeldus ei olnud täidetud.

Ohtliku olukorra saanuks kõrvaldada ka selliselt, et teel oleks mootorsõidukite liiklemist piiratud. Näiteks oleks vald saanud muuta liikluskorraldust selliselt, et teel oleks mootorsõidukiga liiklemine lubatud vaid teeäärsetele kinnistutele pääsemiseks, piirates ühtlasi mootorsõidukite sõidukiirust. Arvestades, et üldplaneering määrab antud tee kergliiklusteeks, tulnuks seda abinõu ilmselgelt eelistada kaebaja omandis olevate põõsaste raiumisele. Tänava edasine kohandamine mootorsõidukite ohutuks liiklemiseks kaebaja põõsaste arvel saanuks kõne alla tulla alles pärast üldplaneeringu muutmist. Eeltoodust tulenevalt puudus vallavalitsusel õiguslik alus kaebaja põõsaste raiumiseks. IV

1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu põhjendustega kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel heki taastamise kulude ulatuses. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada. Kuna halduskohus ei ole kahju ja võimaliku hüvitise suurust hinnanud, ei pea ringkonnakohus õigeks asuda vastavaid asjaolusid ise tuvastama, vaid saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 46 lg 1 p 3). Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada järgmist.
2. Halduskohus märkis, et raiutud hekk on osaliselt taastunud, täpsustamata, milline tähendus on sellel asjaolul hüvitusnõude suhtes. Kahjuna on võimalik käsitada vähemalt raiutud ja taastunud heki väärtuste vahet. Kahju hüvitamisega tuleb luua olukord, mis oleks võimalikult sarnane olukorrale, milles kaebaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). Seda põhimõtet täpsustab asja kahjustamise korral VÕS §
3. See paragrahv on kohaldatav ka põõsaste hävitamise korral. VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 132 lg 2 kohaselt kuulub hüvitamisele hävinud asja väärtus, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik. Heki osaline looduslik taastumine ei pruugi siiski välistada ka kogu heki väärtuse või uue samaväärse heki rajamise kulude hüvitamist, kui hekk ei saaks looduslikul teel mõisliku aja jooksul taastuda samaväärsel kujul. Pinnasetööde maksumuse hüvitamist saab kaebaja nõuda vaid juhul, kui ilma pinnasetöödeta ei ole võimalik hekki taastada.
4. Ennatlik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja varaline seisund on vallavalitsuse tegevuse tõttu paranenud, sest vald tegi kaebaja eest töö ära. Kaebaja ei saa tõesti nõuda heki nende osade hüvitamist, mis ta oleks pidanud ise likvideerima valla heakorraeeskirja p-dest 4.1.2 ja 5.1.2 tulenevalt, ning vallavalitsuse korraldatud raie tõttu säästetud kulud tuleb kahjusummast maha arvata. Heakorraeeskirjaga vastuolus olevad heki osad ning kaebaja säästetud kulud tuleb aga asja uuel läbivaatamisel, vajadusel asjatundja abiga, täpsemalt kindlaks teha. Heki pügamise kohustus tähendab, et omanik või valdaja peab takistama heki looduslikku laienemist. See kohustus ei saanud laieneda raiutud põõsastele täies mahus. Vallavalitsus ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuhu maani oleks kaebaja heakorraeeskirjast tulenevalt tohtinud võimaldada põõsastel areneda. Samuti ei ole tõendatud, et põõsaste oksad oleks ulatunud tee kohale, takistades seal liikumist. Halduskohus ei ole põhjendanud fotode (tl 12–17, 38–40, 66) põhjal tehtud järeldust, et tegemist oli korrastamata ja võssa kasvanud alaga (tl 101). Fo- 7 3-08-2411 tod on tehtud pärast raiet. Ilma täpsema analüüsita ei ole kontrollitav, millised olid põõsad enne raiet ning kas ja mil määral olid põõsad vastuolus heakorraeeskirjaga. Asjakohatu on halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei saa ilma vallavalitsuse nõusolekuta tee kaitsevööndis uut hekki rajada. Vallavalitsus ei saa heki rajamiseks nõusoleku andmisest meelevaldselt, s.o ilma reaalsele ohule tuginemata keelduda. Nagu ringkonnakohus selgitas (p 19), on käesoleval juhul ohu vältimiseks muid võimalusi.
5. Alles pärast kahju suuruse tuvastamist on võimalik anda hinnang sellele, kas ja mil määral tuleks hüvitist vähendada kaebaja võimaliku kaassüü tõttu (RVastS § 13 lg 1 p 4). Kui tuvastatakse, et kaebaja rikkus heakorraeeskirjast tulenevaid kohustusi, ei ole välistanud, et see aitas kaasa kahju tekkimisele. V
6. Ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks ka menetluskulu väljamõistmise taotluste osas. Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 2741 kr. See summa tasuti algse kaebuse ja
7. jaanuari
8. a avalduses esitatud nõude suurendamise eest. Kaebajal on jäänud tasumata riigilõiv
9. märtsi
10. a kohtuistungil tehtud avalduse eest, millega heki taastamise kulude hüvitamise nõuet suurendati 1591 kr võrra (= 63 875 – 65 466). Sellelt oleks tulnud TsMS § 147 lg 4 ja RLS § 56 lg 11 kohaselt tasuda täiendavat riigilõivu 79,55 kr (= 1591 × 5%). Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks juhtinud kaebaja tähelepanu täiendava riigilõivu tasumise vajadusele. Asja uuel läbivaatamisel on halduskohtul võimalik see menetlusviga parandada. Apellatsiooniastme menetluskuluks, mis tuleb samuti jaotada asja uuel läbivaatamisel on, kaebaja apellatsioonkaebuse eest tasutud riigilõiv 3273,30 kr (tl 110), kaebaja sõidukulu seoses kohtuistungist osavõtuga 105 kr ja vastustaja apellatsioonkaebuse eest tasutud riigilõiv 250 kr (tl 116). Einar Vene Agu Timmi 8 Ivo Pilving