← Eesti

3-09-1271/38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1271 Haldusasi Maret Schultzi kaebus Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korralduse nr 47 tühistamiseks ja avalikõigusliku suhte (maa ostueesõigusega erastamise õiguse) puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. detsembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maret Schultzi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. märts 2010 Menetlusosalised Maret Schultz Varstu Vallavalitsus, esindajad Malle Vissel ja Kaja Kütt Arnold Nool ja Riho Nool RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
  4. detsembri 2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
  5. aprillist
  6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. Maret Schultz ja Helvi Šimko tunnistati Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 16.04.1993 otsusega nr 1342 õigustatud subjektideks Matto Mäe Edde (Karjahansu) talu maade, suurusega 24,30 ha osas. M. Schultz taotles Matto Mäe Edde (Karjahansu) 24,30 ha talu maa tagastamist. Varstu Vallavalitsuse 26.06.1998 korraldusega nr 125 kinnitati Varstu valla Varstu alevikus asuva Arnold Noolele kuuluva elamu teenindusmaa suuruseks 0,25 ha. Varstu Vallavalitsuse 18.09.1998 korraldusega nr 145 otsustati tagastada M. Schultzile ja H. Šimkole Matto Mäe Edde Karjahansu talu maad. Varstu Vallavalitsuse 05.02.1999 korraldusega nr 23 täiendati Varstu Vallavalitsuse 18.09.1998 korraldust nr 145 ja otsustati, et M. Schultzile ja H. Šimkole jääb omandisse antava maaüksuse maatüki 1 võõrandamisaegsest pindalast 1,78 ha tagastamata 0,98 ha suurune maa-ala, millest 0,56 ha on 12-korteriga elamu teenindusmaa ja 0,25 ha moodustab teenindusmaa A. Noole väikeelamule, mis on määratud Varstu Vallavalitsuse 26.06.1998 korraldusega nr
  8. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2003 korraldusega nr 84 tunnistati kehtetuks Varstu Vallavalitsuse 18.09.1998 korraldus nr 145 ja määrati, et M. Schultzile Matto Mäe Edde Karjahansu talu maa ½ mõttelise osa tagastamine lahendatakse eraldi korraldusega. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2003 korraldusega nr 85 määrati H. Šimkole kompensatsioon ½ mõttelise osa eest 24,30 ha suurusest maast. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006 korraldusega nr 123 „Maa ostueesõigusega erastamine“ otsustati anda nõusolek A. Noolele ja Riho Noolele maa ostueesõigusega erastamiseks Varstu vallas Varstu alevikus pindalaga 0,6 ha. Tartu Halduskohus tühistas 30.11.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-1998 Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006 korralduse nr 123 ning tegi ettekirjutuse uue otsuse tegemiseks. Varstu Vallavalitsus andis 04.05.2009 uue korralduse Noole katastriüksuse piiri määramise kohta.
  9. 08.06.2009 esitas M. Schultz Tartu Halduskohtule kaebuse Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korralduse nr 47 "Noole katastriüksuse piiri määramine" tühistamise ja avalik-õigusliku suhte (maa ostueesõigusega erastamise õiguse) puudumise tuvastamise nõudes. Maa erastamist alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja asendamise küsimuse otsustamist, kuid Varstu Vallavalitsus ei ole seda küsimust lahendanud. Vaidlustatav haldusakt on õigusvastane, mis rikub kaebaja õigusi ja piirab tema vabadust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa, mis omandireformi aluste seaduse kohaselt on omandireformi objektiks. Katastriüksus, mille osas korraldus tehti, asub kaebaja isa endisel Matto-Mäe Edde Karjahansu maatükil, mille võõrandamisaegne pindala on 1,78 ha. Vastustaja tegevuse tulemusena jääb kaebaja omandisse maatükist, millel asusid kaebaja isakodu ja kõik hooned ning praegu kaebajale kuuluv elamu koos kõrvalhoonetega, üksnes 0,58 ha, sest lisaks A. ja R. Noolele erastatavale 0,6 ha on Varstu Vallavalitsus tagastamisele kuuluvast maast määranud ka korteriühistu (KÜ) Herilased maja ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa suurusega 0,6 ha. 0,6 ha määramine ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks on ilmselgelt liiga palju ning A. Noolele elamu teenindamiseks maa andmine 0,25 ha-st suuremas ulatuses ei ole põhjendatud ning ei võimalda kaebajal saada tagasi maad maksimaalses ulatuses. A. ja R. Noolel ei ole õigust Noole katastriüksuse ostueesõigusega erastamiseks, kuna nad ei esitanud vastavaid avaldusi 01.01.
  10. Tõendatud on, et kaebaja esivanemate rehielamu on kolhoosi ajal toimunud ümberehituse tulemusena saanud vähemalt osaliselt Noolte praeguseks elamuks. Lya Aero ei olnud rehi seaduspärane omanik, tal ei olnud võimalik nimetatud ehitist pärandada ja tema pärijal ei ole õigust maad erastada. 14.03.1978 on välja antud akt nr 32 maa looduses eraldamise kohta. Eritingimusena on kirja pandud, et uute hoonete ehitamine ja hoonete kapitaalremont, milline muudab hoonete mõõtmeid, on lubatud Võru rajooni arhitekti loal. Lya Aero omandas rehi ja tegi kapitaalremondi, millega muutis rehi mõõtmeid ja mille tulemusena sai kahekorruselise elumaja, ilma loata.
  11. Varstu Vallavalitsus leiab, et M. Schultzi kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei jää kogu erastatav Noole katastriüksus tervikuna õigusvastaselt võõrandatud maale. Varstu Vallavalitsuse poolt koostatud asendiplaanist lähtuvalt saab väita, et Noole katastriüksus jääb ainult väikeses osas tagastatavale maale. Varstu vald ei saa nõustuda kaebaja poolt esitatud asendiplaaniga. Vallal on endise Matto-Mäe Edde Karjahansu
  12. maatüki 2 kohta teada 1873 talu plaani alusel maatüki suurus ja kuju, põhjasuund ja elamu asukoht plaanil. Nende faktide alusel on võimalik küllalt täpselt määrata endise talu
  13. maatüki asukoht kaasaegsel alusplaanil, mida vald on ka teinud. Ei ole võimalik asetada 1873 mõõdetud maatükki põhjasuunda eirates tee serva ja öelda, et selline ongi endise talu asukoht. Vald on taastanud endise talu
  14. maatüki asukoha kõiki teadaolevaid kirjalikke tõendeid arvestades ja ka valla taastatud asendi puhul asub teeäärsel alal Edde-Karjahansu talu. M. Schultzi seisukoht, et piiri määramise aluseks tuleb võtta tee, ei lähe kokku 1873 Matto-Mäe Edde Karjahansu talu
  15. maatüki plaaniga, kus elamu ei asu maatüki piiril. Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et Noole katastriüksuse teenindusmaa on põhjendamatult suur, sest Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korraldus nr 47 ei ole vastuolus maareformiseaduse (edaspidi MaaRS) § 9 lg 1 p-s 1 sätestatuga ning enamus vormistamisel olevast Noole katastriüksusest ei asu õigusvastaselt võõrandatud Matto-Mäe Edde Karjahansu
  16. maatükil. Hoonete omandiõiguse küsimusi kohalik omavalitsus ei lahenda, vald tugineb omandiõiguse dokumentidele ja riikliku ehitusregistri andmetele. Vastavalt MaaRS § 9 lg-le 1 ja § 22 lg-le 1 ja tuginedes asjaolule, et A. ja R. Nool omavad hooneid, on neil täielik õigus hoonete juurde maad erastada. Tõestatud on, et Lya Aero ja A. Noole poolt esitatud elamul ei ole mingit seost Theodor Pettai rehiga. Selles, et rehi kuulus omal ajal Theodor Pettai hoonetekompleksi, Varstu Vallavalitsus ei kahtle. Kaebaja esitatud 14.03.1978 akt nr 32 on õueaiamaa looduses eraldamise - väljamõõtmise kohta, mis anti üle kodanik Lya Aerole tähtajata kasutamiseks. Kusagil ei ole kirjas, et sovhoosi direktor andis selle aktiga Lya Aerole nõusoleku rehehoone ümberehituseks. Aktile on lisatud õueaiamaa nr 32 skeem, kus on olemas ka juba olemasolevad hooned. Skeemi alusel on 1977 Lya Aero ja A. Noole hooned olemas praegusel kujul. Ka kohtule esitatud A. ja R. Noolele kuuluva elamu fotodelt nähtub, et tegemist ei ole remonditud rehiga vaid korralikule vundamendile ehitatud uue hoonega.
  17. Kolmandad isikud A. Nool ja R. Nool ei ole pidanud vajalikuks esitada kohtule oma seisukohti kaebuse kohta. Neid on kirjalikult informeeritud läbiviidavatest menetlustoimingutest ning kohtukutsetega tehtud teatavaks kohtuistungite toimumise ajad. HALDUSKOHTU LAHEND
  18. Tartu Halduskohus jättis
  19. detsembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt lähtudes MaaRS § 40 lg-s 1 sätestatust on nii A. Nool kui ka R. Nool esitanud avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks tähtaegselt. Käesolevas asjas kogutud tõendid ei kinnita M. Schultzi kahtlust A. Noole ja R. Noole omandiõiguse suhtes elamule, kuigi seda seisukohta toetab ka Tartu Halduskohtu 30.11.2007 otsuses nr 3-06-1998 väljendatud seisukoht, et kolhoosi ajal toimunud ümberehituse tulemusena on kaebaja esivanemate rehielamu saanud vähemalt osaliselt Noolte praeguseks elamuks. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Võru Rajooni TSN TK 26.06.1959 otsusega nr 151 anti Theodor Pettai elumaja koos kõrvalhoonetega tasuta üle uusmaasaaja Marie (Mants) Rebasele. M. Rebane oli hoonete, kaebaja väitel ka rehi omanik alates 26.06.1959 kuni surmani 23.01.
  20. Väidetavalt oli rehi korras hoone ja M. Rebane kasutas seda oma majapidamises. Sellest väitest on vastustaja õigesti teinud järelduse, et tegemist on erinevate hoonetega, kuna A. Nool alustas elamu ehitamist 1957 ja Theodor Pettai hooned anti koos rehiga M. Rebasele üle alles
  21. Ka kohtule esitatud A. ja R. Noolele kuuluva elamu fotodelt nähtub, et tegemist ei ole ümberehitatud rehiga, vaid korralikule vundamendile ehitatud uue hoonega. M. Rebasele 1959 üle antud ja tema omandina registreeritud elamu koos kõrvalhoonetega müüs Aleksander Rebase nimeline isik 12.01.1984 sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügilepinguga Varstu sovhoosile. Seega on alusetu kaebaja väide, et Varstu sovhoosi 3 direktor andis loa rehi ümberehitamiseks. On alust arvata, et kapitaalremont rehile tehti juba Ed. Vilde nimelise kolhoosi aegadel, sest kolhoosi üldkoosolek otsustas teha kolhoosi aitade jaoks remondi Rebase Hendriku rehele. Kaebaja kinnitusel elasid Rebased Theodor Pettaile kuulunud elamus ja kasutasid temalt võõrandatud kõrvalhooneid. Asjassepuutumatu on kaebaja viide 14.03.1978 aktile nr 32 kui rehi väidetavat omavolilist omandamist tõendavale dokumendile. Nimetatud aktiga anti Lya Aerole tähtajata kasutamiseks õueaiamaa. Kaebaja on vääralt mõistnud aktis märgitud maa kasutamise eritingimusi: uute hoonete ehitamine ja hoonete kapitaalremont, milline muudab hoonete mõõtmeid, on lubatud Võru rajooni arhitekti loal. Aktis on tingimuseks seatud, et juhul, kui Lya Aero soovib endale kuuluvaid hooneid ümber ehitada, siis on selleks vaja arhitekti luba. Aktile on lisatud õueaiamaa skeem, kuhu peale on märgitud juba olemasolevad hooned. Skeemi koostamise ajal 1977 on Lya Aero ja A. Noole hooned olemas praegusel kujul. Seoses väitega, et õigusvastaselt võõrandatud ehitiste hulka kuulunud rehi on omavoliliselt omandanud Lya Aero ja A. Nool, märgib kohus, et rehi eest on M. Schultzile ja H. Šimkole määratud kulumi hüvitus Võru Maakonnavalitsuse rehabiliteeritutele tagastatava vara, selle kulumi ja maksumuse kindlaksmääramise komisjoni 23.10.1990 otsusega nr
  22. Võru Maakonnavalitsus on pöördunud ka Varstu sovhoosi poole selgitamaks välja, kas sovhoos on nõus Theodor Pettai perekonnale kuulunud taluhooned tagastama. Vastuseks teatas Varstu sovhoos, et hooned ei ole majandi bilanssi saadud tasuta ja seetõttu majand ei ole nõus nendest tasuta loobuma. Rehabiliteeritutele tagastatava vara komisjoni 23.10.1990 otsuse nr 11 p-s 4 märgitakse, et Theodor Pettai pärijatel on õigus talu hoonete väljanõudmiseks hoonete heauskselt omandajalt Varstu sovhoosilt pöörduda tsiviilhagiga rahvakohtusse. Kohtule teadaolevalt ei ole M. Schultz vara väljanõudmiseks hagiga kohtusse pöördunud. R. Nool on saanud ehitiste ½ mõttelise osa omanikuks Lya Aero testamendijärgse pärijana. Võru notari Laine Kaup poolt 28.06.2006 välja antud pärimisõiguse tunnistust ei ole kohtule teadaolevalt pädevas kohtus vaidlustatud ning see on kehtiv dokument. Ka notar on 28.06.2006 testamendijärgses pärimisõiguse tunnistuses pidanud vajalikuks osundada, et R. Noolel on õigus ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada. A. ja R. Noolel on elamu ja sinna juurde kuuluvate kõrvalhoonete omanikuna olemas maa ostueesõigusega erastamise õigus. Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korralduse nr 47 tühistamise nõude põhistuses esitatud kaebaja seisukoht, et maa erastamist alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja asendamise küsimuse otsustamist, on ekslik. Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et maa ostueesõigusega erastamine saab toimuda üksnes enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-36-99, 3-3-1-45-99 ja 3-3-1-31-00). Varstu Vallavalitsus ei ole tahtlikult venitanud kaebajale maa tagastamise küsimuse otsustamisega. Selle küsimuse lahendamise takistuseks on olnud kaebaja enese poolt algatatud kohtuvaidlused. Halduskohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegevuse tulemusena jääb kaebaja omandisse maatükist, millel asusid kaebaja isakodu ja kõik hooned ning praegu kaebajale kuuluv elamu koos kõrvalhoonetega, üksnes 0,58 ha. Asja materjalidest nähtub, et A. Nool on avaldanud soovi erastada maad 3,25 ha ning R. Nool 1 ha. Vaidlustatud korraldusega on määratud erastamisele kuuluva maaüksuse suuruseks 0,6 ha, mis on ~ 1/3 tagastamisele kuuluvast maast (1,78 ha) arvestusega, et nii Noole katastriüksuse moodustamiseks kui KÜ-le Herilased tuleb erastada maa tagastamisele kuuluva maa arvelt. Kuna õigustatud subjekt M. Schultz ning A. ja R. Nool ei ole sõlminud maa jagamiseks kokkulepet, on kohtu veendumusel MaaRS § 9 lg 11 ja lg 2 nõuded täidetud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et valla 04.05.2009 korraldus nr 47 on valla poolt esitatud piiride kulgemise ettepanek, millega on määratud Nooltele erastamiseks plaanitava maa ligikaudne suurus ja piirid. 4 Noole maaüksuse ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel ei ole Matto-Mäe Edde Karjahansu
  23. maatüki täpne asend määrava tähendusega. Olulist tähendust võib see omada maa tagastamise otsustamisel. Vaidlust ei ole selles, et Matto-Mäe Edde Karjahansu
  24. maatüki suuruseks on 1,78 ha. Kui erastatav Noole maaüksus jääb vaid osaliselt M. Schultzile tagastamisele kuuluvale maale, on kaebajal võimalik saada õigusvastaselt võõrandatud maa tagasi suuremas ulatuses kui juhul, kui erastatav maatükk asuks tervikuna tagastamisele kuuluval maal. Seetõttu ei analüüsi ega hinda kohus Varstu Vallavalitsuse selgitusi Matto-Mäe Edde Karjahansu
  25. maatüki asendi määramise kohta. Samal põhjusel ei käsitle kohus ka M. Schultzi väiteid maatüki asukoha kohta ega analüüsi tema poolt esitatud tõendeid. Seadusest ei tulene vallale kohustust korraldada maa erastamise ja maa tagastamise õigustatud subjektide kohtumist erastatava ja tagastava maa piiride osas kokkuleppe sõlmimiseks või muu osapoolte huvisid ja õigusi arvestava lahenduse leidmiseks. Valla seisukoht, et kokkuleppe saavad sõlmida siiski ainult piirinaabrid, on õige ja põhjendatud. Kaebaja väitel sõlmisid A. Nool ja kaebaja kirjaliku kokkuleppe hoonestusõiguse seadmiseks 24.05.2006 ja kavatsesid selle ka notariaalselt tõestada. Vallavalitsusele mingit notariaalselt tõestatud lepingut esitatud ei ole. Väiteid, et vallavalitsuse töötajad keelasid A. Noolel igasuguste kokkulepete sõlmimise, ei ole usaldusväärsed. Noole katastriüksuse piiri määramine on toimunud õiguspäraselt ning kohtul puudub alus Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korralduse nr 47 tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  26. M. Schultz esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
  27. detsembri 2009 otsuse ning saata asi tagasi esimese astme kohtule arutamiseks ning peatada võimalusel menetlus kuni Tartu Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr 2-09-61780 lahendamiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus arvestamata kaebaja esitatud tõendid ega põhjendanud kaebaja väiteid. Halduskohus ei arvestanud kaebaja poolt esitatud hagi juriidiliste faktide tuvastamiseks (maa erastamisel olulise hoone seos õigusvastaselt võõrandatud rehehoonega ning selle omavoliline ja seadusvastane ümberehitatus kolmandate isikute poolt) ja jättis 19.11.2009 arvestamata kaebaja poolt esitatud taotluse menetluse peatamiseks kuni hagi lahendamiseni maakohtus. Selle põhjustas asjaolu, et Tartu Maakohtu kantselei ei võtnud hagiavaldust vastu ebapiisava hulga koopiate tõttu ja kaebaja oli sunnitud selle esitama menetluse peatamise taotluse lisana halduskohtule. Maakohus võttis hagi vastu samal päeval enne istungit haldusasjas (nr 2-09-61780, kohtunik Ülo Vijar). Seega on väär protokolliline märge hagi esitamatuse kohta. Kaebaja vaidlustab valel eeldusel (hagi mitteesitamine) oma menetlusliku taotluse arvestamata jätmist apellatsiooni korras. Kohtu põhjendus ei õigusta selle kaalukuse tõttu menetluse peatamata jätmist. Kohtuotsus on halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25 lg 1 järgi sisuline lahend. Kuivõrd kaebuse eesmärgiks on selgitada välja õigusvastaselt võõrandatuks tunnistatud maa kolmandatele isikutele erastamise õiguspärasus, on selle kindlaks tegemiseks vajalik õiguslik hinnang tõenditele, mida käsitletava haldusasja menetluse raamides teha ei saa. Seega oli vajalik kaebuse lahendamisel oluliste asjaolude selgitamiseks menetluse peatamine hagi lahendamiseni maakohtus. Lisaks ei käsitlenud halduskohus kaebaja väiteid haldusakti motiveerimatusest. Haldusakt ei sisalda katastriüksuse piiri määramise aluseks olevaid õigusnorme ega vastavaid põhjendusi, konkreetse piiri määramise faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
  28. Varstu Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on väär kaebuses esitatud väide, nagu kaebajal oleks olnud Tartu Maakohtusse uus hagi esitatud juba halduskohtu istungi toimumise ajaks ja halduskohus seda ei 5 arvestanud. M. Schultz ütles kohtuistungil, et ta ei ole veel hagi maakohtusse esitanud, aga kavatseb seda teha, ütlus on ka 19.11.2009 kohtuistungi protokollis protokollitud. Tõele ei vasta kaebuses toodud väide, et haldusakt ei sisalda katastriüksuse piiri määramise aluseks olevaid õigusnorme ega vastavaid põhjendusi. Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 korralduse nr 47 preambuli esimese lõikes on toodud põhjendused ja teises lõikes viited õigusnormidele. Varstu Vallavalitsus määras maa tagastamise õigustatud subjekt M. Schultzile ja maa ostueesõigusega erastajatele A. Noolele ja R. Noolele 21.01.2009 tähtaja piirileppe sõlmimiseks ja neil oli võimalus selle aja jooksul ise määrata piiri asukoht. Vallavalitsuse andmetel ei astunud M. Schultz mingeid samme kokkuleppe sõlmimiseks ega võtnud ühendust piirinaabritega. Kuna piirikokkulepet ei sõlmitud, määras Varstu Vallavalitsus vastavalt „Maa ostueesõigusega erastamise korra" p-le 131 Noole katastriüksuse piiri ja edastas õigustatud subjekt M. Schultzile ning maa ostueesõigusega erastajatele A. Noolele ja R. Noolele 20.03.2009 „Noole katastriüksuse piiride kulgemise ettepaneku", millele ei esitanud keegi vastuväiteid. Varstu Vallavalitsus on lähtunud korralduse andmisel MaaRS § 9 lg-st 11 ja 2, Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-st 52 ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 267" Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine" p-st 131 ning on selgitanud neid ka M. Schultzile korduvalt kohtueelses kirjavahetuses. Kuna vaidlusaluse haldusakti õiguslikud alused on vallavalitsuse jaoks kohustavad, mitte lubavad, siis oli vallavalitsus kohustatud haldusakti välja andma, tegemist on eelhaldusaktiga.
  29. Kolmandad isikud A. Nool ja R. Nool ei vastanud esitatud apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  30. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  31. detsembri 2009 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus rikkus seadust sellega, et jättis käesolevas asjas menetluse peatamata kuni hagi lahendamiseni maakohtus. TsMS § 356 lg 1 kohaselt kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Käesolevas vaidluses palus kaebaja peatada menetlus ajaks kuni on lõppenud menetlus Tartu Maakohtus kaebaja hagiavalduses omandiõiguse puudumise tuvastamise nõudes, kus kaebaja palus tuvastada, et A. Noolel ja R. Noolel puudub omandiõigus Varstu vallas Ede - Karjahansu maatükil asuva elamuhoone osas. Nagu nähtub eelpool viidatud seaduse sättest on menetluse peatamine kohtu õigus mitte aga kohustus. Halduskohus on kohtuistungi protokollis motiveerinud, miks ta ei pea peatamist põhjendatuks, kuna kaebaja ei olnud 19.11.2009 seisuga hagi veel kohtusse esitanud. Toimiku materjalide alusel anti Võru Rajooni RSN TK 26.06.1959 otsusega nr 151 T. Pettai elumaja koos kõrvalhoonetega tasuta M. Rebasele Kaebaja on ise väitnud, et M. Rebane oli 6 sellest ajast kuni oma surmani 23.01.1981 kõikide hoonete sealhulgas ka rehi omanik ning rehi oli korras hoone ja majapidamises kasutusel. A. Nool alustas oma elamu ehitamist
  32. a ja seega ei ole tegemist kaebaja isale kuuluva rehega nagu väidab kaebaja. A. Noole elamu puhul on tegemist uue hoonega, mida kinnitavad ka toimikus olevad fotod. Seega puudus alus asja menetluse peatamiseks, kuna tsiviilasja lahendamine ei saa mõjutada antud asjas tehtavat otsust. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega, et halduskohus ei ole andnud oma seisukohti seoses kaebaja väitega, et haldusakt on motiveerimata. Samas leiab ringkonnakohus, et selline halduskohtu poolne rikkumine ei too kaasa vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamist. HMS § 56 lg 2 alusel tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusakt vastab nendele nõuetele. Selles on toodud nii selle andmise faktilised kui ka õiguslikud alused ning puudub alus väita, et tegemist on motiveerimata haldusaktiga. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et Võru Maakonnavalitsuse rehabiliteeritutele tagastatava vara, selle kulumi ja maksumuse kindlaksmääramise komisjoni otsuse nr 11
  33. oktoobrist 1990 p 4 kohaselt on endise Ede – Karjahansu talu hooned nende heauskse omandaja Varstu sovhoosi valduses ja neid on õigus välja nõuda ORAS sätete alusel pöördudes tsiviilhagiga rahvakohtusse. Kaebaja kinnitas ka ise, et sellist nõuet ta esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et otsus ei kuulu tühistamisele ka selle tõttu, et kaebaja väidetel ei võtnud halduskohus arvesse kaebaja poolt esitatud tõendeid ning samuti jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamise osas. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millised kaebaja poolt esitatud tõendid on halduskohus jätnud tähelepanuta ja seega ei saa ringkonnakohus selles osas hinnangut anda. Samas on halduskohus õigustatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kuna antud haldusasja raames ei käsitleta hoonete omandiõiguse küsimust. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus ka apellatsioonkaebuse selle osa rahuldamiseks, kus on palutud otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtusse. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad HKMS §-s 45 ettenähtud alused ja neid ei ole välja toodud ka apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Einar Vene Maili Lokk 7 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.