KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht
- mai 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1248 Haldusasi XXX kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 05.02.2009 maksuotsuse nr 12-5/11 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- novembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XXX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – XXX Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- novembri 2009 otsus muutmata. XXX menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- XXX esitas 11.09.2007 maksuhaldurile taotlused enammakstud käibemaksu tagastamiseks maksustamisperioodide mai ja juuni 2007 eest vastavalt summades 363 886 krooni ja 514 800 krooni ning käibemaksudeklaratsioonide parandusdeklaratsioonid, milles kajastas käibemaksu enammakseid mais 363 886 krooni ja juunis 514 800 krooni. 26.10.2007 taotles XXX veel kord juuni 2007 käibedeklaratsiooni alusel enammakstud käibemaksu tagastamist summas 514 800 krooni. Tagastusnõuete põhjendatuse kontrollimiseks alustas maksuhaldur üksikjuhtumi kontrolli, mille käigus esitas XXX 02.10.2007 maksuhaldurile kontrollimiseks ostuarved ja lepingud 2007 mai ja juuni kohta, kuid keeldus pärast seda täitmast maksuhalduri edasisi korraldusi selgituste ja täiendavate dokumentide esitamiseks, viidates, et ta keeldub maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 64 lg 1 p 6 alusel esitamast dokumente enne, kui maksuhaldur on kirjalikult kinnitanud, et nõutud ütlusi ja dokumente ei kasutata R. Paala, tema lähikondlaste ega osaühingu vastu kriminaal- või väärteomenetluses. 05.02.2009 tegi Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus maksuotsuse nr 12-5/11, millega määras XXX-le tasumiseks käibemaksu summas 3 578 438 krooni ja tulumaksu summas 5 017 270 krooni. Maksuotsuse kohaselt ei andnud XXX tema pangakontole ajavahemikul 01.05.2007-30.06.2007 laekunud summade kohta maksuhaldurile selgitusi ja maksuhaldur luges pangakontole laekunud summad XXX maksustavaks käibeks ning suurendas XXX 18% maksumääraga maksustavat käivet 15 000 588 krooni võrra. Samal ajavahemiku eest vähendas maksuhaldur XXX sisendkäibemaksu kokku summas 878 333 krooni, sest nimetatud summa osas ei olnud tõendatud sisendkäibemaksu arvestamise aluseks olnud arvetel märgitud teenuse või kauba saamine ja kasutamine XXX ettevõtluses. Lisaks tuvastas maksuhaldur, et XXX on teinud 17 788 503,55 krooni eest ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid (tasunud arveid, mis ei olnud väljastatud talle, teinud äriühingutele ülekandeid, mille kasutamise kohta ettevõtluses maksuhalduril tõendid puuduvad ning väljastanud oma pangakontolt summasid, mille kasutamise kohta ettevõtluses maksuhalduril tõendid puuduvad), mille tõttu suurendas maksuhaldur XXX tasumisele kuuluvat tulumaksu summat. XXX esitas maksuotsusele vaide, kuid 06.05.2009 vaideotsusega nr 6-1/158-4, jäeti vaie rahuldamata.
- XXX esitas 09.06.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 05.02.2009 maksuotsuse nr 12-5/11 tühistada ning teha Maksuja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusele ettekirjutus kirjaliku kinnituse väljastamiseks selle kohta, et XXX-lt saadavat teavet ei kasutata maksuhalduri poolt õigusrikkumise menetluses äriühingu, selle juhatuse liikme või viimase lähikondlaste vastu. Kaebuse kohaselt on XXX korduvalt palunud maksuhalduril väljastada kirjalik kinnitus selle kohta, et edastatavat informatsiooni ei kasutataks maksukohustuslase vastu õigusrikkumise menetluses. Maksuhaldur ei ole taotlustele sisuliselt vastanud ning ei ole ka maksuotsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik sellist kinnitust esitada, kuigi maksuhalduril on pädevus selline kinnitus väljastada. Sellise kinnituse saamisel on XXX valmis nõutavat informatsiooni esitama ning selle võimaluse mittekasutamist ei ole maksuhaldur põhjendanud. Kinnituskirja väljastamata jätmisega takistab maksuhaldur õiglast menetlust ja kaebaja õigust olla ärakuulatud. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et XXX juhatuse liikme õigus informatsiooni andmisest keelduda on piiratud ning informatsiooni esitamisest keeldumise korral jääb kehtima kaasaaitamiskohustus. Kaebaja juhatuse liikmel oli Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (edaspidi EIÕK) ja põhiseadusest (edaspidi PS) tulenevalt õigus küsimustele vastamisest ja informatsiooni edastamisest keelduda, mistõttu ei saa samal ajal kehtida tema kaasaaitamiskohustus ning ebaõige on maksuhalduri eeldus, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu jäävad tõendamata asjaolud, mis võinuks XXX-le soodsad olla. Maksuhaldur on tulumaksu määramisel ebaõigesti leidnud, et sularaha väljavõtmine toob ettevõttele automaatselt kaasa maksukohustuse ning ei ole täitnud temal lasuvat tõendamiskoormust, kui luges sõidukite kasutamist kaasaaitamiskohustuse mittetäitmise tõttu XXX ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.
- Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud maksuotsus on seaduslik, põhjendatud ja ei riku kaebaja õigusi. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus kaebajale korduvalt selgitanud, miks ta ei väljasta kaebaja poolt nõutud kirjalikku kinnitust. Kaebajal poleks sellist kaitseabinõu võimalikus 2 hilisemas kriminaalmenetluses tarvis, kuna MKS §-s 161 sätestatu tagab isikutele karistatusest osalise või täieliku vabastamise, kui ta täidab oma kaasaaitamiskohustust andmete esitamise näol. EIÕK art 6 lg 1 ei ole käesolevas menetluses asjakohane, kuna see ei kohaldu maksuasjades, selle kohaldamise eelduseks peavad rikutavad õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud, maksuõigus aga kuulub avaliku õiguse hulka. Maksumenetluses lasub maksukohustuslasel ja kolmandal isikul kaasaaitamiskohustus, millest tulenevalt peab isik andma maksumenetluses selgitusi ning esitama tõendeid, kuid samas on ka sätestatud kaasaaitamiskohustusest teatud erandid. Isik võib teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, kui need süüstavad teda ja/või tema lähedasi. Keeldudes teabe andmisest võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Käesolevas asjas on maksuhaldur kaebajale tema õiguste kaitse tagamiseks selgitanud, milliseid tõendeid tuleb esitada, kuid maksukohustuslane dokumente esitanud ei ole. Maksuhaldurile ei saa ette heita selliste maksukohustust vähendavate dokumentide ja asjaolude mittearvestamist, mida talle esitatud ei ole, mille üle tal ei ole valdust ning mida tal ei ole võimalik riiklikest andmebaasidest ega kolmandatelt isikutelt saada. Sõiduautode kasutamise lugemisel ettevõtlusega mitteseotud kuluks arvestas maksuhaldur politseiprefektuuridelt saadud andmetega, millistest järeldus, et sõiduautosid kasutati ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kuna sõidukeid on kasutanud ja nendega liiklusrikkumisi toime pannud ettevõttega töösuhet mitteomavad isikud. Maksukohustuslane ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, mis kinnitaksid sõiduautode kasutamist oma ettevõtlusega seoses. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohus jättis
- novembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on põhjendamatu nõuda maksuhaldurilt kinnitust, et üht või teist seletust ei kasutata õigusrikkumise menetluses äriühingu, selle juhatuse liikme või viimase lähikondsete vastu. Selline nõue ei ole haldusmenetluses lubatud ning see ei tulene seadusest. Kaebajal ei ole sellist kaitseabinõu võimalikus hilisemas kriminaalmenetluses ka tarvis, sest juba MKS §-s 161 sätestatu tagab isikutele karistatusest osalise või täieliku vabastamise, kui ta täidab oma kaasaaitamiskohustust andmete esitamise näol. Lähtuvalt Riigikohtu 22.10.2007 otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-57-07 ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Ebaõige on väide, et maksuhalduri soovimatus tagada esitatava informatsiooni mittekasutamine kaebaja vastu, on vastuolus õiglase menetluse põhimõtetega EIÕK art 6 p 1 tähenduses. EIÕK art 6 p 1 ei ole käesolevas menetluses asjakohane, kuna see ei kohaldu maksuasjades, samuti peavad selle kohaldumise eelduseks rikutavad õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Põhjendamatu on kaebaja mittenõustumine sellega, et informatsiooni esitamisest keeldumise õiguse kasutamisel jääb kehtima kaasaaitamiskohustus ning ei muutu menetlusosalisel lasuv tõendamiskoormus. Maksukohustuslasel ei ole maksumenetluses vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus, mida reguleerivad MKS §-d 56-58 ja millest tulenevalt peab isik andma maksumenetluses selgitusi ning esitama tõendeid. Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, rikkus kaebaja kaasaaitamiskohustust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. EIK on samuti rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed ning EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi. 3 Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista see käesoleval juhul ka kaasaaitamiskohustust. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et maksuhaldur ei ole lähtunud temal lasuvast tõendamiskoormusest, vaid on leidnud, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole maksuhalduril vajalik tõendada sõidukite kasutamist ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Kuna käesolevas asjas ei ole maksukohustuslane maksuhaldurile dokumente esitanud, siis ei saa maksuhaldurile ette heita selliste maksukohustust vähendavate dokumentide ja asjaolude arvesse võtmata jätmist, mida talle ei ole esitatud, mille üle tal ei ole valdust ning mida ei ole tal võimalik riiklikest andmebaasidest ega ka kolmandatelt isikutelt saada. Maksuhaldur toimis õigesti, kui võttis aluseks politseiprefektuuridelt saadud andmed ja luges sõiduautode kasutamise ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kuna sõidukeid on kasutanud ja nende sõidukitega liiklusrikkumisi toime pannud isikud, kes olid liiklusrikkumiste ajal õpilased ja ei omanud töösuhet XXX-ga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- XXX esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
- novembri 2009 otsuse ja saata asi uueks arutamiseks Tartu halduskohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Ebaõige ja EIK lahenditega vastuolus on halduskohtu järeldus, et PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6 ei laiene käesolevale haldusvaidlusele. Vaikimisõiguse kasutamine laieneb ilma piiranguteta ka maksumenetlusele. Et R. Paala suhtes oli alustatud süüteomenetlust, oli vaikimisõiguse kasutamine käesolevas menetluses lubatud ning selle tõttu ei olnud XXX käesolevas asjas koormatud kaasaaitamiskohustusega. Kuna vaidlustatud maksuotsus tugineb määravas osas just väidetele kaasaaitamiskohustuse rikkumisest, siis selle õigusliku aluse äralangemisel tuleb maksuotsus tervikuna tühistada. Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse norme ja isiku põhiõigusi, kui on jätnud vastamata kaebaja kaebuses toodud põhiargumentidele vaikimisprivileegi kaitseala kohaldatavusest maksumenetluses ning EIK lahenditest tulenevale õiguskäsitlusele.
- Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on halduskohus oma otsuses vastanud kõigile XXX kaebuses toodud väidetele. Õige on halduskohtu seisukoht, et maksuhaldurilt kinnituse nõudmine, et üht või teist seletust ei kasutata õigusrikkumise menetluses äriühingu, selle juhatuse liikme või viimase lähikondsete vastu, ei ole haldusmenetluses lubatud ning ei tulene seadusest. Olukorras, kus on tuvastatud, et eelnimetatud kinnituse järele ei ole maksukohustuslasel kriminaalmenetluses vajadust ning selle andmisel puudub seaduslik alus, ei pidanud halduskohus hindama maksuhalduri pädevust sellise kinnituse andmiseks. Õige on halduskohtu seisukoht, et EIÕK art 6 p 1 ei ole käesolevas menetluses asjakohane. Maksuasjad jäävad EIÕK art 6 kaitsealast välja. XXX poolt viidatud EIK lahendid ei ole asjakohased, kuna need ei ole puutumuses maksumenetlusega. Õige on halduskohtu seisukoht, et maksukohustuslasel ei ole maksumenetluses vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus. Keeldudes teabe andmisest võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Enese 4 mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista see antud asjas ka kaasaaitamiskohustust. Antud küsimuses XXX poolt viidatud EIK lahendid on asjakohatud, sest ei ole puutumuses maksumenetlusega ja need ei saa õigustada maksumenetluses dokumentide ja teabe esitamisest keeldumist. Vaidlustatud maksuotsus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane, maksuhaldur on täitnud uurimisprintsiipi ning arvestanud maksu määramisel kõiki asjas kogutud tõendeid. Kuna maksukohustuslane ei ole käesolevas asjas teavet andnud, ei saa maksuhaldurile ette heita selliste maksukohustust soodustavate asjaolude arvesse võtmata jätmist, mida talle ei ole teatatud ning mida maksuhalduril ei ole võimalik riiklikest andmebaasidest ega ka kolmandatelt isikutelt teada saada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
- novembri 2009 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. HKMS Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on alusetu.
- Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et enese mittesüüstamise privileegi kasutamine välistab täielikult kaasaaitamiskohustuse täitmise ning maksukohustuslase vaikimisest ei saa maksuhaldur teha mingeid järeldusi, veel enam koostada maksukohustuslase suhtes negatiivset maksuotsust. Ringkonnakohus asub seisukohale, et maksumaksja poolt maksuhaldurile viimase poolt nõutud tõendite mitteesitamine ei keela maksuhalduril iseenesest maksuotsuse tegemist ega muuda maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevat võimalikku tõendamiskoormust. Ringkonnakohus leiab, et süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole aga PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu
- veebruari
- a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (MKS § 56, § 60 lg 1). Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud. Kaebaja ei ole põhistanud seda, et vaidlusaluste andmete esitamisel esinenuks oht tema või tema lähedaste õigusrikkumises süüdi tunnistamiseks. Kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. EIK on samuti rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (
- aprilli
- a otsus asjas Weh v Austria, p 46).
- Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et maksuotsus tuleb tühistada seetõttu, et vaidlustatud maksuotsuse tegemisel ei ole maksuhaldur ise vajalikke tõendeid kogunud ja on põhjendamatult viidanud kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisele, kuigi kaebaja teatas, et ta kasutab vaikimisõigust ja esitab nõutud dokumendid alles siis, kui maksuhaldur väljastab talle nõutud kinnituse, et saadud informatsiooni ei kasutata kaebaja või 5 tema juhatuse liikmete vastu süüteomenetluse algatamiseks või mõne juba alustatud kriminaalmenetluse raames. Uurimispõhimõte maksumenetluses tuleneb MKS §-st 11 ning tähendab seda, et menetluse läbiviija kogub omal algatusel asja õigeks otsustamiseks vajalikke tõendeid. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne, sest kui maksusumma vähendamise või maksusoodustuse rakendamiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult maksukohustuslasele (kuludokumendid vms.), siis võib nõutava tõendi esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi maksukohustuslase jaoks. Käesolevas asjas on maksuhaldur kaebajale maksukohustuslase õiguste kaitse tagamiseks selgitanud, milliseid tõendeid tuleb tal seoses tagastusnõudega esitada, kuid maksukohustuslane mingeid dokumente esitanud ei ole. Seetõttu ei saa maksuhaldurile ka ette heita selliste maksukohustuslasele soodsate dokumentide arvesse võtmata jätmist, mida maksuhaldurile ei ole esitatud, mille üle maksuhalduril ei ole valdust ning mida maksuhalduril ei ole olnud võimalik riiklikest andmebaasidest ega ka kolmandatelt isikutelt saada. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele ning MKS § 150 sätestab, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Maksuhalduril on tõendamiskoormus üksnes nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. Kuna kaebaja ei ole esitanud nõutavaid dokumente ega andnud maksuhaldurile muud vajalikku teavet, siis on ta ise tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudus võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldanuks teha kaebajale soodsa otsuse. Käesolevas asjas on maksuhaldur kaebuse esitajale maksukohustuslase õiguste kaitse tagamiseks selgitanud, milliseid tõendeid tuleb esitada, kuid XXX ei ole maksumenetluses maksuhalduri korraldustele reageerinud. Kaebaja viide Halifaxi lahendile (EIK otsus 21.02.2006, C-255/02) ja väide, et kaebaja kinnitusel oli tehingute eesmärgiks mõni muu majanduslikult põhjendatud eesmärk, mitte maksusoodustuse saamine, mistõttu ei olnud maksuhalduri käsitlus sularaha väljamaksete maksustamisel õiguspärane, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Isegi viidatud lahendile tuginedes ei piisa üksnes maksukohustuslase kinnitusest, et tema käitumine oli õiguspärane, sest selle kontrollimiseks oli maksuhalduril vajalik koguda tõendeid veendumaks, et maksuseadust on täidetud. Nagu juba märgitud, on käesoleval juhul maksuotsus tehtud nende tõendite alusel, mis osutusid maksuhaldurile kättesaadavaks ning kuna maksukohustuslane keeldus maksumenetluses teavet andmast ja dokumente esitamast, mis tõendaksid enammakse olemasolu ja õigsust, siis ei saanud maksuhaldur otsuse tegemisel arvesse võtta võimalikke maksukohustust vähendavaid tõendeid, sest selliseid tõendeid ei olnud kaebaja oma õiguste kaitseks maksuhaldurile esitanud.
- Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Ringkonnakohus leiab, et MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud, s. t tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et tema poolt esitatavaid andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Ehkki Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.06.2005 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-39-05, p 14 on asutud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, tuleb silmas pidada ka EIK 08.04.2004 otsuses asjas nr 38544/97, p-s 45 võetud seisukohta, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (sealsamas, p 46). Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (sealsamas, p 56). 6 Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välistanud see käesoleval juhul ka kaasaaitamiskohustust.
- Kehtivast õigusest ega ka kohtupraktikast ei tulene vastustajale samuti õigust maksumenetluses kogutud teabe kasutamise või kasutamata jätmise kohta siduva eelhinnangu (kinnituse) andmiseks kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes alustatud süüteomenetluse käigus. Maksu- ja süüteomenetluse puhul on tegemist erinevate menetlustega, mida juhivad ja viivad läbi erinevad institutsioonid. Tulenevalt kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest ei oleks ka ühelgi kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud tõendil hilisemas võimalikus süüteomenetluses ette kindlaksmääratud jõudu ning lähtuvalt kohtupraktikast (RK nr 3-1-1-57-07), ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. See, et maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt vähendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole veel EIÕK art 6 ega PS § 22 lg-te 2 või 3 rikkumine. Seega ei saa kaebaja vaikimisõigusele viidates nõuda maksumenetluses siduva sisuga kinnituskirja väljastamist selle kohta, et maksuhaldur ei kasutaks talle edastatavat informatsiooni kaebaja, tema seadusliku esindaja või viimase lähedaste vastu võimalikus süüteomenetluses. Kaebaja poolt viidatud PS § 14 sätestab küll, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus, kuid sellest sättest ei saa tuletada maksuhaldurile kohustust ega pädevust väljastada maksukohustuslasele kinnituskirja selle kohta, et tema poolt edastatavat informatsiooni võimalikus süüteomenetluses ühelgi juhul ei kasutata. Üksnes kaebaja väide, et tema arvates ei saa antud juhul välistada olukorda, et maksuhalduri poolt nõutud informatsiooni avaldamisel võiks see viia kaebaja juhatuse liikme süüditunnistamiseni õigusrikkumises, ei tähenda veel, et eksisteerikski reaalne oht kaebaja seadusliku esindaja või tema lähedaste süüditunnistamiseks.
- Kaebaja poolt viidatud EIK 23.11.2006 lahend asjas Jussila vs. Soome ning 12.04.2006 lahend Martinie vs. Prantsusmaa ei anna samuti alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, sest neis oli probleemiks asjaolu, et eirati isiku menetlusest osavõtmise ja ärakuulamise õigust. Käesoleval juhul anti maksukohustuslasele korduvalt võimalus esitada maksuhaldurile teavet ja dokumente, s. o võimaldati kaebajal maksumenetluses osaleda ja omapoolsed tõendid esitada, kuid maksukohustuslane keeldus sellest viitega vaikimisprivileegile ja soovile saada maksuhaldurilt enne kinnitus esitatava teabe kasutamata jätmise kohta kaebaja või tema seadusliku esindaja suhtes alustatud või alustatava süüteomenetluse käigus. Seda, et maksuhaldur on keeldunud sellist kinnitust väljastamast, ei tähenda, et maksuhaldur oleks kaebaja suhtes rikkunud ärakuulamisõigust. Asjades Heaney and McGuinness vs. Iirimaa, Funke vs. Prantsusmaa, Shannon vs. Ühendkuningriik, Saunders vs. Ühendkuningriik ja Sejdovik vs. Itaalia tehtud EIK lahendite puhul on olnud tegemist kriminaalmenetlustega, milles puudub puutumus maksumenetlusega ja maksumenetluses tõendite ning teabe andmisest keeldumise võimalikkuse küsimusega. Lahendis Ferrazzini vs. Itaalia oli tegemist menetluse kestuse küsimusega, mitte haldusmenetluses dokumentide ja teabe andmisest keeldumise õigusega, mistõttu on ka kaebaja viide sellele lahendile asjakohatu. 7
- Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XXX menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ka menetluskulude nimekirja. Einar Vene Agu Timmi 8 Maili Lokk