3-09-1498/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. oktoober 2009, Jõhvi 3-09-1498 H. L kaebus Viru Vangla 17.03.2009 käskkirja nr. 6-3/635-D tühistamiseks ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks
2. oktoober 2009 H. L ning Viru Vangla esindaja Kadi Laanemäe Resolutsioon 1.Jätta H. L kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 17.03.2009 Viru Vanglas koostatud käskkirjaga nr. 6-3/635-D (tl. 35-36) karistati H. L sisekorraeeskirja § 64’ p 1 esitatud nõuete rikkumise eest noomitusega. 31.03.2009 esitas H. L käskkirja peale vaide (tl. 31), 07.05.2009 edastati see Justiitsministeeriumi8le (tl. 32) ning 02.06.2009 koostatud vaideotsusega (tl. 33-34) jäeti vaie rahuldamata. 10.07.2009 esitas H. L Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-6) ja palus, et kohus tühistaks tema suhtes tehtud käskkirja ning tunnistaks vaide edastamisega venitamise õigusvastaseks. Kaebuses ja sellele esitatud täienduses (tl. 50-52) viitas ta mitmetele õigusaktidele ja Riigikohtu seisukohtadele ning väitis, et vangla on tõendeid moonutanud, ei ole kõiki asjaolusid arvesse võtnud ja kaalunud, on jätnud tema selgitused ja vastuväited arvestamata, pole kõigi toimikus olevate dokumentidega tutvumist võimaldanud ning on ületanud haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kehtestatud vaide edastamise tähtaega. Seejuures ta leidis, et karistamine on toimunud otsitud põhjustel ning selgitas, et oli küll teadlik voodi külge seotud venitatud kileriba olemasolust, kuid pole seda sinna sidunud ega osanud arvata, et tegemist võib olla keelatud esemega. Oma huvi põhjendas ta sooviga tuvastada õigusvastased toimingud ja esitada nendega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 29-30) paluti kaebust mitte rahuldada, selgitati oma seisukohti kaebaja distsipliinirikkumise ja talle määratud karistuse suhtes ning võeti omaks, et vaiete suure 1 1 hulga tõttu ei jõuta neid alati tähtaegselt menetleda. Seejuures väideti, et tegemist polnud kaebaja vaide pahatahtliku kinni hoidmisega, mis saanuks tema olukorda halvendada, mistõttu puudub tuvastamisnõude puhul vajalik huvi põhjendus. Kohtuistungil jäi H. L kõigi kirjalike väidete ja nõuete juurde, palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud kohtukulu, pidas enda karistamist vanglaametniku kättemaksuks lubadusele esitada tema peale kaebus ning leidis, et menetleja polnud pädev hindama eseme ohtlikkust. Kahju väitis ta olevat mittevaralise ning selgitas, et tänu vaidemenetluse venimisele halvenes tema olukord ka näiteks televiisori äravõtmise tõttu. Veel väitis kaebaja enda huvil olevat preventiivse eesmärgi ning selgitas, et tahab vältida edasist tähtaegade ületamist ja seda, et vangla teeks oma tööd nii nagu seadus seda nõuab. Ka Viru Vangla esindaja Kadi Laanemäe jäi kirjalikult esitatu juurde, pidas kaebaja väiteid kättemaksust subjektiivseks hinnanguks ja väitis, et töökoormuse kergendamiseks on juurde loodud üks juristi ametikoht ja tehtud tööjaotus. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusaluse käskkirja (tl. 35-36) kohaselt on H. L määratud distsiplinaarkaristus vangistusseaduse § 67 p 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 64’ p 1 sätestatud nõuete rikkumise eest ning märgitud talle süüks pandud rikkumise sisuks asjaolu, et ta omas kambris nööri, mis on kinnipeetavale vanglas keelatud. Vangistusseaduse nimetatud säte kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 15 lg. 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Keelatud esemete ja ainete loetelu sisaldub vaidlustatud käskkirjas viidatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr. 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 64’. Selle esimese punkti kohaselt ei või kinnipeetaval olla vanglas esemeid, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi ning seejuures on konkreetselt ära nimetatud nöörid, niidid ja traadid. Kohtutoimikusse esitatud vanglaametnike ettekannete ja eseme leidmise akti (tl. 42-44) kohaselt leiti 17.02.2009 toimunud läbiotsimise käigus H. L kambrist umbes 2,5 meetri pikkune valget värvi peenike nöör (tl. 48). Seda kõike ei ole ta ka ise eitanud ning on oma seletustega vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu sisuliselt omaks võtnud. (tl. 45-47). Väited, et tegemist oli kilest venitatud esemega, mille olemasolust oli ta küll teadlik, kuid pole seda ise valmistanud ega voodi külge kinnitanud, ei oma käskkirja õiguspärasusele tähendust. Seaduseandja pole kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise sätteid kehtestades täpsustanud süü vormi, seega ei pea karistuse määramise aluseks olev rikkumine olema tahtlik ja võib olla toime pandud ka hooletusest või ettevaatamatusest. Kaebajat ei ole karistatud nööri valmistamise ega kasutamise eest, mistõttu ei ole tähtis, kelle poolt, millisest materjalist ja missugusel viisil oli nöör valmistatud ning kas ja kuidas seda kasutati. Nööri olemasolust oma kambris oli ta aga teadlik ning tal oli võimalik järele küsida, kas see ikka on lubatud ja eitava vastuse puhul nöör juba varem vabatahtlikult välja anda või paluda, et see eemaldataks. Mingit tähendust ei saa olla ka sellel, missugusel põhjustel läbiotsimist tehti (tl. 53), kas samasugust nööri omavad ka teised kinnipeetavad ning kas neid on sarnase rikkumise eest karistatud. Distsiplinaarmenetluse protokolli (tl. 38-40) väidetel veendus menetleja nööri nähes selle tugevuses ja ohtlikkuses. Kuna seaduseandja on keelatud esemete ja ainete kohta regulatsiooni kehtestades lähtunud ainult oletuslikust määratlusest, et nendega saab või on võimalik tekitada vigastusi ning esitanud ka vastava loetelu, piisab kui tegemist on sellesse loetellu kuuluva esemega ning vangla ei pea ega saagi igal konkreetsel juhul eseme või aine tegelikku ohtlikkust järele kontrollida. Kaebaja väidetel pole karistamisel arvestatud tema seletuste ja vastulausega ning ühte ettekannet tutvustati alles koos käskkirjaga (tl. 2-3). Tegelikult on distsiplinaarmenetluse protokollis üksikasjalikult kõiki seletusi ja vastuväiteid kirjeldatud, esitatud nende kohta oma seisukohad ning käskkirjas sisaldub selge viide protokolli sellele osale. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 võimaldab haldusakti põhjendusi esitada ka haldusaktis viidatud muus dokumendis, mis on 2 2 menetlusosalisele kättesaadav. Seda, et distsiplinaarmenetluse protokoll oli kaebajale kättesaadav, kinnitavad tema allkiri sellel ja protokolli sisu kohta tehtud märkused (tl. 40). Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlus- või vorminõudeid, kui rikkumine ei võinud asja otsustamist mõjutada. Sama põhimõte kehtib ka halduskohtumenetluses tühistamisnõudele. Praktikant Oleg Morozovi ettekande sisu on põhilises samane valvur Kristjan Konti ettekandega (tl. 42 ja 43) ja selle väidetav hilinenud tutvustamine ei saanud kuidagi otsuse tegemisele mõjuda. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest (tl. 37-48) nähtuvalt on H. L distsiplinaarkorras karistamisel järgitud kõiki vangistuseaduse § 64 lg. 1, 2, 3, 4 ja 4’ kehtestatud nõudeid. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl. 38-40), kinnipeetavat on teavitatud selle algatamisest (tl. 41), ta on saanud anda selgitusi (tl. 40 ja 45-47), karistus on määratud ettenähtud tähtaegade piires ja selleks pädeva ametiisiku poolt. Vangistusseaduse § 63 lg 1 p 1 kohaselt on noomitus kõige leebem kinnipeetavatele kohaldatavatest võimalikest karistustest. Kuna keelatud eseme omamist tuleb üldjuhul pidada raskeks rikkumiseks, arvestab valitud karistus nii H. L süüks pandud rikkumise asjaolusid kui varasemate karistuste puudumist. Lisaks tühistamisnõudele on H. L esitanud ka tuvastamisnõude oma vaide edastamisega seotud tegevusetuse suhtes. Kinnipeetavate poolt esitatud vaide menetlemise kord on reguleeritud vangistusseaduse § 1’ ning haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust käsitlevas osas. Nõue edastada vaie selle saamisest seitsme päeva jooksul sisaldub haldusmenetluse seaduse § 80 lg
3. Viru Vangla on H. L 31.03.2009 vastu võetud vaide (tl. 31) edastanud Justiitsministeeriumile koos oma seisukoha ja lisamaterjalidega 07.05.2009 (tl. 32) ning möönab ka ise, et vastavaks toiminguks kehtestatud tähtaeg on ületatud (tl. 29). Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kehtestatu võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ning sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses tuvastamist. H. L väidab, et soovib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja lisaks on tal ka preventiivne huvi. Mõlemad need põhjendused iseenesest küll sobivad tuvastamisnõude aluseks, kuid käesoleval juhul ei ole nad kaebuse vastava nõude rahuldamiseks küllaldased. 02.06.2009 koostatud vaideotsusega (tl. 33-34) jättis Justiitsministeerium H. L vaide rahuldamata ja pole tõenäoline, et selle edastamise tähtaja rikkumise tõttu toimunud ligi kuu aja pikkune täiendav ootamine võis üldse tekitada mingit sellist mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Viru Vangla ise eitab vaide tahtlikku kinnihoidmist ja põhjendab toimunut kinnipeetavate vaiete arvukusest tuleneva suure töökoormusega (tl. 29-30). Kuna haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kehtestatu kohaselt saab edastada ainult nõuetele vastava vaide, on haldusorganil kahtlemata vaja aega, et esitatu läbi vaadata ja selle edasise menetlemise suhtes selgusele jõuda. Vaide läbivaatamist ja mitmete asjaolude selgitamist enne selle edastamist eeldas ka H. L vaide esitamise ajal kehtinud vangistusseaduse § 1’ lg
4. Kaebaja viide televiisori äravõtmisele on antud juhul asjakohatu, sest see sai toimuda vaid seoses karistuse määramisega ega ole puutumuses vaide edastamisega. Kaebuse preventiivset eesmärki põhjendas H. L ise sooviga, et vangla ei rikuks edaspidi tähtaegu ja teeks oma tööd nii nagu seadus seda nõuab. See eesmärk aga ei saa tugineda üksnes õigusvastaselt toiminud haldusorgani korrale kutsumise soovile, vaid peab reaalselt kaasa aitama kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele. Kohtul ei ole põhjust kahelda vaiete suure arvu kohta esitatud väite tõepärasuses ja kuna seetõttu venib ilmselgelt kõigi kinnipeetavate vaiete edastamine, ei saa kaebaja vastava nõude rahuldamine aidata kaasa tema isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise tõttu hakatakse edaspidi tema vaideid eelisjärjekorras menetlema. Tähendust omab ka asjaolu, et Viru Vangla on juba võtnud tarvitusele meetmed olukorra parandamiseks ning palganud täiendava tööjõu (tl. 69). 3 3 Eeltoodust tulenevalt ei ole H. L kaebus kummagi nõude osas põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 70), jäävad kaebaja poolt tasutud 250 krooni suurune riigilõiv (tl. 7) ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4 4