3-09-2826/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2010, Jõhvi 3-09-2826 J. R kaebus eesti Advokatuuri Aukohtu 20.04.2009 otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks
2. veebruar 2010 J. R ja Eesti Advokatuuri Aukohtu esindaja Andres Aavik Resolutsioon 1.Jätta J. R kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 20.09.2009 koostati Eesti Advokatuuri Aukohtu otsus (tl. 4-6), millega lõpetati distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu vandeadvokaatide Nikolai Rõzovi ja Eduard Bulattšiku suhtes J. R kaebuste alusel algatatud aukohtumenetlus. Aukohus leidis, et mõlemad advokaadid on J. R õigusi igakülgselt kaitsnud kohtudes mitmed korrad kliendiga ja esindades teda kohtumenetluses kuni riigikohtumenetluseni. 01.12.2009 esitas J. R Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-2), palus tunnistada aukohtu otsus õigusvastaseks ja tühistada leides, et see on pealiskaudne, motiveerimata, sisaldab ebaõigeid fakte ja on ilmselgelt subjektiivne. Seejuures kirjeldas kaebaja advokaatidega suhtlemise asjaolusid, ei nõustunud väitega asenduskaitsja määramise põhjendatusest ning väitis, et kaitsjate poolt rikuti kriminaalmenetluse seadustiku § 47, jäeti tagamata kaitseõigus, eirati tema nõudeid ja on arvata, et just seetõttu ei võetud kassatsiooni Riigikohtu menetlusse. Veel väitis ta, et on esitanud kaebuse ka vandeadvokaat Kristel Vedro suhtes ning jääb arusaamatuks, miks seda koos teistega 1 1 läbi ei vaadatud, kuigi kõik põhinesid samal kriminaalasjal. 15.12.2009 edastatud täienduses(tl. 48) loobus J. R tühistamisnõudest märkides, et palus seda ekslikult ning väitis oma huvi tuvastamisnõude suhtes tulenevat soovist vältida õigusrikkumiste kordumist ja esitada kriminaalasjas teistmisavaldus. Eesti Advokatuuri Aukohtu kirjalikus vastuses (tl. 62-63) peeti kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada leides, et kaebaja seisukohad on otsitud ja meelevaldsed ning asjas kogutud tõendite põhjal on tehtud õige ja seaduslik otsus. Veel märgiti, et kriminaalmenetluse seadustiku § 366 sätestab ammendava loetelu teistmise alustest ning kaevatava otsuse õigusvastasuse tuvastamine ei anna õigust vastava avalduse esitamiseks Riigikohtule. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Eesti Advokatuuri Aukohtu esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. J. R selgitas oma kriminaalasja menetlemise käiku ja kaitsjate toiminguid selles ning väitis, et nad ajasid teda segadusse, proovisid mõjutada, eirasid tema nõudmisi ja esitasid taotlusi ilma temaga läbirääkimata. Ta leidis, et kõige sellega rikuti kaitseõigust, advokatuur oli kohustatud midagi ette võtma, kuid aukohus tegi otsuse alles peale riigikohtu lahendit ja pole selles talle esitatud tõendeid üldse käsitlenudki. Oma huvi põhjendas ta täiendavalt soovidega saada tulevikus kaebustele õigeaegseid vastuseid ja esitada kahjunõue riigi vastu, kuna määratud esindaja ei kaitsnud tema õigusi. Andres Aavik olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab nii see huvi kui ka vaidlustatu õigusvastasus leidma kohtumenetluses tuvastamist. J. R tugineb soovile esitada teistmisavaldus ja kahju hüvitamise nõue riigi vastu ning saada oma kaebustele tulevikus õigeaegselt vastuseid. Teistmise alused on ammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seadustiku § 366 seitsmes punktis. Süüdimõistetut esindanud advokaadi distsiplinaarsüütegu ei ole selles nimetatud. Seega ei saa J. R poolt vaidlustatud Eesti Advokatuuri Aukohtu otsuse õigusvastaseks tunnistamine anda vähimatki alust tema suhtes tehtud kohtuotsuse teistmiseks. Kaebuses väljendatud soov vältida õiguserikkumiste kordumist kannab preventiivset eesmärki ja saab olla kohane ainult siis, kui see aitab kaebaja konkreetsete õiguste edasise rikkumise vältimisele reaalselt kaasa. Käesoleval juhul pole J. R väitnud ega tõendanud, et Eesti Advokatuuri Aukohtu menetluses oleks mingeid tema taotlusi, millede puhul on alust eeldada vaidlustatuga sarnast otsustust. Teoreetiline võimalus, et tema õigusi rikkuv toiming võib kunagi korduda, ei ole tuvastamisnõude rahuldamiseks piisav. Kohtuistungil sõnastatud soov saada oma edaspidistele kaebustele õigeaegne vastus (tl. 69) jääb üldse arusaamatuks, sest J. R pole kaebuses ega ka kohtuistungil esitanud ühtegi väidet selle kohta, et vaidlustatud aukohtu otsus on tehtud või edastatud talle mingi tähtaja rikkumisega. Advokatuuri aukohtu menetluse kord on kehtestatud Eesti Advokatuuri üldkogul 24.05.2001 vastu võetud kodukorras, mille § 51 lg 11 sätestatu kohaselt peab aukohus otsuse tegema kuue kuu jooksul menetluse algatamisest. Ettepanek aukohtumenetluse algatamiseks Nikolai Rõzovi ja Eduard Bulattšiku tegevuse suhtes otsustati teha 18.11.2008 toimunud advokatuuri juhatuse istungil (tl. 89). J. R kaebused Eduard Bulattšiku peale on esitatud üldse alles 17.11.2008 (tl. 72-73) ning seega ei saanud otsuse tegemiseks antud kuue kuuline tähtaeg selle koostamise ajal 20.04.2009 veel kuidagi möödas olla. Ka kahju hüvitamise nõude ettevalmistamine pole käesoleval juhul piisav kaebuse rahuldamise alus. Riigivastutuse seaduse § 12 lg 2 kohaselt kuulub hüvitamisele ainult avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult tekitatud kahju. J. R kirjalikest ja suulistest väidetest järelduvalt seisneb talle tekitatud kahju neis tagajärgedes, mida tal tuleb taluda teda mitterahuldavate kohtulahendite tõttu. Need aga pole tehtud mitte kaitsja, vaid kohtu poolt. Süüdimõistetu kaitsjat pole üldjuhul võimalik käsitleda kohtulahendi tagajärgede läbi tekkinud 2 2 kahju vahetu põhjustajana ja seetõttu oleks advokatuuri aukohtu otsusele tuginev kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu. Kuna kaebaja huvi tuvastamisnõude rahuldamiseks pole põhjendatud, puudub halduskohtul vajadus käsitleda kõiki neid väiteid, mis ta on esitanud vaidlustatu õiguspärasuse suhtes. Eeltoodud järeldustel tuleb J. R kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 49). Eesti Advokatuuri Aukohtu esindaja oma kulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl. 70). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3