KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2462 Haldusasi Heiko

) § 98 p-s 3 sätestatut, kuna distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirja tutvustati talle samal päeval, samuti ei saanud ta lisada protokollile oma seletust ja märkusi, millega rikuti tema ärakuulamisõigust. Distsiplinaarmenetluse materjalide juurde ei ole võetud H. Vardja poolt 24.07.2009 Tartu Vangla direktori nimele esitatud kaebust, mistõttu on vangla distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 38 lg-t 2. 3. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus ei ole

§ 98

p-i 3 ega ka HMS § 38 lg-t 2 rikutud ning kaebaja on ära kuulatud, sest ta sai esitada toimunu kohta omapoolse seletuse. Kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga, milles olid loetletud dokumendid, mis on lisatud distsiplinaarasja materjalide juurde. Vangla ei saa lisada distsiplinaarmenetluse protokollile dokumente (täiendavat seletust, märkusi), mida kinnipeetav ise protokollile lisanud ei ole. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel ei avaldanud kaebaja, et ta soovib selle kohta omapoolseid märkusi lisada või täiendavat seletust esitada. Seletuse toimunud intsidendi kohta on kaebaja saanud anda 28.07.2009, seega ei ole tema kui menetlusosalise õigusi rikutud. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus jättis 1. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole õige H. Vardja väide, et vangla rikkus

§ 98

p 3 nõudeid, kuna tutvustas talle distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirja samal päeval. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga, milles on loetletud dokumendid, mis olid materjalide juurde lisatud. Protokolli lisade loetelu p 6 kohaselt on protokolli lisaks ka H. Vardja 28.07.2009 antud seletus, seega selles osas vangla menetlusnõudeid rikkunud ei ole. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja, olles 18.08.2009 tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga, oleks soovinud selle kohta omapoolseid märkusi või täiendavaid seletusi lisada. Järelikult ei olnud kaebaja ise huvitatud protokollile märkuste tegemisest või täiendava seletuse lisamisest. Väidetavale menetlusnormi rikkumisele viitamine kaebaja poolt on käskkirja tühistamiseks otsitud põhjendus, kuna kaebaja ei ole vaidemenetluses ega ka kohtuistungil avaldanud, millised märkused tal distsiplinaarmenetluse protokolli kohta olid või on ja kuidas oleks need mõjutanud asja sisulist otsustamist. Kuna kaebajale on võimaldatud anda toimunu kohta seletus, siis ei ole tema õigusi rikutud. Kaebaja väide, et vastustaja ei võtnud HMS §-i 38 rikkudes distsiplinaarmenetluse materjalide juurde tema poolt 24.07.2009 Tartu Vangla direktorile esitatud kaebust, ei leidnud tõendamist. Kuna kaebaja ei ole soovinud oma 28.07.2009 seletuskirjas direktorile esitatud kaebuse distsiplinaarmenetluse materjalide juurde lisamist, siis ei pidanud menetleja H. Vardja poolt vangla direktorile esitatud kaebusega arvestama. H. Vardja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud, H. Vardja õigused tema distsiplinaarrikkumise menetluse käigus Tartu Vanglas olid tagatud, mistõttu puudub alus Tartu Vangla 18.08.2009 käskkirja nr 1-4/1201 tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. H. Vardja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 1. veebruari 2010 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 2 Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõiged distsiplinaarkaristuse aluseks olevad väited, mille kohaselt kaebaja ei allunud Tartu Vanglas toimunud läbiotsimise ajal vanglaametniku korraldustele ja ründas vanglaametnikku. Kui see oleks nii olnud, ei oleks kaebajale käeraudu paigutatud ainult 30 minutiks, samuti oleks ta paigutatud kinnipeetavate rahustamiseks mõeldud spetsiaalsesse kambrisse. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti

§ 98

p-i 3, kuna distsiplinaarmenetluse protokolli ja käskkirja tutvustati talle samal päeval, võttes seega kaebajalt võimaluse anda omapoolseid seletusi protokolli kohta ja esitada taotlust videosalvestuse kontrollimiseks, mille alusel oleks olnud võimalik tõendada kaebajal süü puudumist 23.07.2009 toimunud rikkumises. Vangla rikkus HMS §-i 38, kuna distsiplinaarmenetluse protokollis ei kajastu, et distsiplinaarmenetluses oleks arvesse võetud kaebaja 24.07.2009 vangla direktorile esitatud kaebust. Vangla rikkus HMS §-i 40, kuna ei andnud kaebajale võimalust protokollile vastuväidete esitamiseks.

1. Tartu Vangla vaidles H. Vardja apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud, tõendeid ebaõigesti hinnanud ega rikkunud kohtumenetluse normi ning ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendustest ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Tartu Vangla nõustub kõigi halduskohtu seisukohtadega ja jääb oma varasemalt antud seletuste juurde. Lisaks märgib vangla, et kinnipeetava kirjalikud märkused ja lisaseletuse saab distsiplinaarmenetlust kokkuvõtva protokolli juurde lisada siis, kui kinnipeetav on kasutanud oma õigust ja need esitab. Kui kinnipeetav märkusi ei tee ja lisaseletust ei soovi anda, ei saa vangla neid ka protokolli juurde lisada. H. Vardja on omakäeliselt protokollile märkinud, et on protokolliga tutvunud ja lisaselgitusi anda ei soovi. H. Vardja ei ole ka avaldanud, milliseid märkusi ta esitada ei saanud ja kuidas oleks need mõjutanud tema suhtes karistusotsustuse tegemist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et H. Vardja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud esitatud kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et Tartu Vangla vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada seetõttu, et vangla on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud

§ 98

p 3 nõudeid, esitades distsiplinaarmenetluse protokoll ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kaebajale tutvumiseks ühel päeval, mistõttu ei saanud ta lisada protokollile täiendavat seletust ja kirjalikke märkusi protokolli kohta. 9. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Vanglaametniku ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta märgitakse distsiplinaarmenetluse protokollis (

§ 97lg 2 p 9).

Lisaks ettepanekule karistuse kohta märgitakse distsiplinaarmenetluse protokolli ka muid andmeid, mis omavad tähtsust karistuse määramisel ja mida võtab vangla direktor distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse (

§ 97lg 2 ja § 98).

Seega koondab distsiplinaarmenetluse protokoll endas lähteandmeid distsiplinaarkaristuse määramiseks ning seetõttu peab protokoll olema vormistatud enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vormistamist. 3 Muuhulgas märgitakse distsiplinaarmenetluse protokolli kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta (

§ 97

lg 2 p 13) ning samuti lisatakse protokollile kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta (

§ 98p 3).

Seega oleks iseenesest õiguspärane ja vangistusseaduse ning vangla sisekorraeeskirjaga kooskõlas olev menetluse käik selline, et kui distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik on distsiplinaarmenetluse protokolli koostanud, siis esitab ta selle kinnipeetavale tutvumiseks ja võtab selle kohta allkirja ning lisab protokollile kinnipeetava seletuse ja kirjalikud märkused protokolli kohta, kui need esitatakse. Alles pärast seda otsustab vangla direktor distsiplinaarmenetluse protokolli ja selle lisade põhjal kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise. Niisugune menetluse käik tagab selle, et kinnipeetav saab tutvuda sellega, millises teos teda süüdistatakse, milles seisneb selle teo õigusvastasus, milliste tõenditega süütegu tõendatakse ja milline on teda ähvardav karistus ning saab soovi korral esitada protokolli suhtes seletusi ja vastuväiteid. Sisuliselt on eelkirjeldatud protokolliga tutvumise ja sellele seletuste andmise võimalus haldusmenetluses tunnustatud ärakuulamispõhimõtte konkretiseeritud väljenduseks (haldusmenetluse seaduse § 40). 10. Käesolevas haldusasjas toimusid nii H. Vardjale distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamine kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja väljaandmine ja selle kinnipeetavale kättetoimetamine ühel päeval – 18.08.2009 (tl 13-14). Tartu Vangla on menetluse käigus vastu vaielnud kaebaja väitele, et tal ei võimaldatud anda pärast protokolliga tutvumist seletust ja teha märkusi ning on väitnud, et selline võimalus kaebajale anti, kuid kaebaja ei soovinud 18.08.2009 lisaseletust anda ega protokollile märkusi teha. Asja materjalidest nähtuvalt (tl. 14, 17 ja 20) on H. Vardja 23.07.2009 keeldunud andmast seletust valvurite ettekannetes kirjeldatu kohta. 28.07.2009 on ta omapoolse kirjaliku seletuse andnud ning see seletus oli lisatud ka distsiplinaarmenetluse protokollile. 18.08.2009 on H. Vardja tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga ja andnud protokollile allkirja selle kohta, et ta on protokolliga tutvunud ja lisaselgitusi anda ei soovi. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes ei ole kaebaja teinud protokollile märget selle kohta, et ta tahab esitada kirjalikke märkusi protokolli kohta ega ka selle kohta, et vangla töötaja ei võimaldanud tal protokollile kirjalikke märkusi lisada. Pärast 18.08.2009 distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist ei ole H. Vardja esitanud Tartu Vanglale täiendavaid seletusi ega märkusi protokolli kohta. Samuti ei nähtu ka Justiitsministeeriumile 21.08.2009 esitatud vaide lisast, et kaebaja oleks vaidlustanud 18.08.2009 käskkirja muuhulgas põhjusel, et tal ei võimaldatud teha distsiplinaarmenetluse protokollile märkusi, kuigi ta seda soovis. Eeltoodust võib järeldada, et H. Vardja tegelikult ei soovinud 18.08.2009 distsiplinaarmenetluse protokollile lisaseletust anda ega ka kirjalikke märkusi lisada. Tema ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et olenemata protokollile antud allkirjast selle kohta, et ta on protokolliga tutvunud ja lisaseletust anda ei soovi, avaldas ta protokolliga tutvumisel siiski suuliselt soovi täiendavat seletust anda ja märkusi lisada, on ringkonnakohtu arvates tõendamata ja ka ebausaldusväärne, kuna see ei ole kooskõlas asja materjalidest nähtuvaga. H. Vardja ei osanud samuti ringkonnakohtus mõistlikult põhjendada seda, miks ta distsiplinaarmenetluse protokollile siis sellisel viisil alla kirjutas, kuigi soovis ise väidetavalt protokollile täiendavat selgitust lisada ja märkusi teha. Kuna H. Vardja 28.07.2009 kirjalik seletus oli distsiplinaarmenetluse protokolli juures olemas ning ei ole tõendatud kaebaja väide, et 18.08.2009 ei lubatud tal protokollile täiendavat seletust ja märkusi lisada, siis on alusetu kaebaja väide, et tema distsiplinaarsüüteo menetlemisel on rikutud

§ 98p-i 3.

Sama kehtib ka kaebaja väite kohta, et distsiplinaarmenetlust läbi viies rikuti tema õigusi sellega, et ei kontrollitud läbiotsimisruumi kaamera salvestusi. Distsiplinaarmenetluse materjalidest (s. h 28.07.2009 seletus), 24.07.2009 vangla direktorile esitatud avaldusest ega ka 21.08.2009 vaidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellise taotluse distsiplinaarmenetluse 4 käigus menetlejale esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ta oleks vangla direktorile esitatud avalduses või hilisemas vaides viidanud sellele, et menetluse käigus ei olnud tal võimalik sellist taotlust esitada või, et menetluse läbiviija ignoreeris tema taotlust. Väide selle kohta, et kaebaja soovis distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus lasta üle vaadata läbiotsimisruumi videosalvestised, on esmakordselt esitatud 28.10.2009 kaebuses halduskohtule. Lisaks eeltoodule on Tartu Vangla ringkonnakohtule ka selgitanud, et läbiotsimisruumis nr 1178 valvekaameraid ei ole ja samuti ei ole vanglas olemasolev üldine videojärelevalvesüsteem selline, mis võimaldaks infot pikema aja jooksul mõnele infokandjale salvestada, et seda oleks siis kas paari kuu või aasta möödudes võimalik uuesti üle vaadata.

1. Ringkonnakohus leiab, et kuigi antud juhul on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud kaebajale samal päeval kui distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, ei ole käesoleval juhul rikutud haldusmenetluses kehtivat ärakuulamise põhimõtet (HMS § 40). H. Vardja on saanud haldusmenetluses anda 23.07.2009 juhtunu kohta omapoolse kirjaliku seletuse ja talle on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning selle lisasid ja tõendamata ning muude toimikus olevate kirjalike materjalidega vastuolus on kaebaja väide, et tal ei võimaldatud pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist lisaseletusi anda või protokollile kirjalikke märkusi lisada.
2. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et Tartu Vangla rikkus distsiplinaarmenetlust läbi viies HMS § 38 nõudeid sellega, et ei võtnud distsiplinaarasja materjalide hulka tema 24.07.2009 kaebust (avaldust) vangla direktorile. Selline kaebus (avaldus) ei ole tõend HMS § 38 lg 2 mõistes ega sisalda ka asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, mistõttu puudus HMS § 38 alusel Tartu Vanglal kohustus võtta kaebaja poolt vangla direktorile esitatud kaebus distsiplinaarasja materjalide juurde. Sellist kohustust ei sätesta ka VangS ega

. 24.07.2009 kaebus oli ka oma sisult sama kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus 28.07.2009 antud omapoolse kirjaliku seletusega, mistõttu ei oleks ka selle lisamine distsiplinaarasja materjalidele andnud menetlejale uut olulist informatsiooni võrreldes selle materjaliga, mis koguti distsiplinaarasja menetlemise vältel. Samuti oli 24.07.2009 kaebus suunatud eelkõige sellele, et vangla direktor võtaks vastutusele vanglaametniku, kes väidetavalt kasutas kaebaja suhtes 23.07.2009 põhjendamatult füüsilist jõudu. 24.07.2009 allkirjastatud kaebusele on Tartu Vangla direktor vastanud 11.08.

2. Distsiplinaarkaristus määrati H. Vardjale seetõttu, et ta ei allunud isiku täieliku läbiotsimise ajal korduvalt vanglaametniku seaduslikele korraldustele teha suu lahti ja panna käed seinale, millega rikkus VangS § 67 p-i 1 ning osutas valvurile füüsilist vastupanu (käitus agressiivselt, tõukas valvurit), rikkudes sellega Tartu Vangla kodukorra p 7.2.
3. VangS § 67 p 1 sätestas, et kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegium on
4. märtsi
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06 selle sätte sisustamisel leidnud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. 5 HMS § 63 lg-s 2 loetletud haldusakti tühisuse tunnused on järgmised – haldusaktist ei selgu seda andnud haldusorgan; sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud pädev haldusorgan; see kohustab toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Ringkonnakohus on seisukohal, et ühelegi nimetatud tunnustest vanglaametniku poolt H. Vardjale isiku läbiotsimisel antud korraldused avada suu ja panna käed seinale, ei vastanud. Seega ei saa rääkida sellest, et vanglaametniku viidatud korraldused oleksid olnud tühised. Järelikult oli H. Vardjal kohustus vanglaametniku korraldused täita ning tema keeldumist on põhjendatult käsitatud distsipliinirikkumisena. Samuti on valvurite ettekannetega ja ohjeldusmeetmete kasutamise aktiga tõendatud see, et H. Vardja rikkus 23.07.2009 Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4, mistõttu kasutati 23.07.2009 ajavahemikul 18.30-18.50 H. Vardja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudasid.
6. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ega ka tema 28.07.2009 seletuskirjast ei nähtu midagi sellist, mis oleks võinud tingida teistsuguse otsustuse distsiplinaarkaristuse määramisel. Kohtumenetluses ei ole kaebaja toonud esile ühtegi uut asjaolu, mis ei olnud distsiplinaarkaristuse määrajale distsiplinaarmenetluse materjalidest teada. Kaebaja ei ole kohtumenetluses välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et talle 18.08.2009 karistuse määramine on olnud materiaalses mõttes õigusvastane ega ole ära näidanud, millised asjaolud jättis vangla ametnik karistuse määramisel arvestamata. Samuti ei nähtu kaebaja väidetest ühtegi sellist asjaolu, mis oleksid tinginud tema karistamata jätmise või leebema karistamise. 23.07.2009 toimunud distsipliinirikkumine on distsiplinaarasja materjalidega tõendatud, selle eest karistamine oli põhjendatud ning karistust ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks.
7. Eeltoodust tulenevalt jääb H. Vardja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
8. veebruari 2010 otsus muutmata. Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk